Annele tänuks nõiduslike õhtute eest
Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme
puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse
keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis
müüride ümber tumesinised loorid ja süütas
väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid
pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid
tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid
traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad
kogenud õukondlased.
Annalii hing oli rahutu. Aimus, et just täna kohtub ta esimest korda
Emaga, süvenes ja hirmutas oma seletamatusega. Tema libaelu oli
alanud vähem kui aasta tagasi ning kuigi ta esimesest ööst
saadik teadis Ema olemasolust, ei olnud ta teda varem näinud.
Ta punus oma purskkaevuveest veel niisked juuksed patsi ja lippas vana
linnasüdame poole, et kivide sosinaid kuulata -- võibolla
loobuvad vanad müürid seekord kiuslikest
mõistukõnedest ja räägivad temaga ööst
ja Emast nagu võrdsega.
Hall kass, kes oli end kavalalt põõsasse peitnud,
kräunatas varjutaolist kuju märgates ja looma rohelised silmad
kiiskasid solvunult. Vaikse sisinaga hüppas ta
põõsasse, ise sügavalt rahulolematu, et oli end
ootamatult ehmatada lasknud.
Kivid linnasüdames kõnelesid oma üleolevalt piltlikus
keeles ning Annalii ei suutnud jutus seoseid tabada. Hallseljad
võisid ka tema jaoks mõistetavat kõnet kasutada, kuid
neile meeldis nende unenäoline mälupiltide vahetamine rohkem.
Neetud põikpäised kivid! Tänavad! Linn! Ta ei teadnud
isegi, kus asus see kurja juur, kas igas kivis eraldi või kusagil
selle suure miljonitest kivirakkudest looma keskmes. Pettunult andis ta
lähemale müürile jalaga ja kuulis selle vaikset
mitmehäälset naeru, kui ta valust sisistas.
Rahutus kannustas takka ja asu leidmata lonkis ta hämaruse
süvenedes sihitult mööda tänavaid. Ta kräunus
kurjalt ning teritas pehmel puutüvel küüsi. Kargas
teeseldud ehmatusega põõsastikku peitu, kui
suveööd nautivad hilised jalutajad möödusid. Aeles
soojal lõhnaval rohul ja nühkis turja vastu hulluksajavalt
itsitavat maad. Pilkas kive, kepseldes kergejalgselt tänaval nagu
purjus paan. Seda nad kadestasid! Võidukalt sooritas ta pahurate
kivide küürutõmbunud selgadel mõne eriti
kergemeelse hüppe ja kadus siis põõsastikku. Surus
kibuvitsaõied vastu nägu ja hingas läbi nende
õrnade õielehtede ja jumaliku meelõhna.
Ema oli tulekul! Kogu soe suveööõhk oli eelaimusest
tiine. Lõputu mõõt joovastust, rahu ja sulamist ning
talle antakse luba saada osakeseks hõõguvast ürgolevast
ühest -- nii nagu iga üksik ülbe tänavakivi on osake
Linnast, sulab ta Ema kuuma lõputusse jõuallikasse ning
ulbib muretu ja vabana selles turvalises kosmoseavaras üsas.
Sellisena tundis Ema olemust vaid Annalii alateadvus, sest ta ise oli
liialt äsja öösse sündinud, et öiste varjude
looja tegelikku olemust tunda. Ta teadis ainult, et kõik see, mis
eelmises elus temas sügavat õudu äratanuks, oli
nüüd turvaline ja ihalusväärne, sest vari ja valgus
käisid ühest sügiseööst saadik risti vastupidi.
Päikesevalgus oli jälk ja hirmutav, räigetes toonides
säravad nurgatagused tekitasid kõhedust, nagu varitseks seal
keegi kuritahtlik, päeva pealetükkivad hääled
sööbisid meeltesse ja kriiskasid kõrvus, kui ta
paaniliselt pimedusest pelgu otsides nende eest põgenes.
Öö jahedas süles ulpis ta aga muretu vabadusega nagu kala
vees. Liiatigi oli pimeduses alati tunda Ema enese kohalolekut ja ta
kaitsvat kätt.
Iga ootamisehetk põletas oma venivusega. Neetud!
Kibuvitsaoksad sahisesid ehmunult, kui neid viivuks külastanud vari
kärsitult kiunatades minema kihutas.
Korraga Annalii peatus ja kuulatas teraselt. Täiesti juhuslikult oli
kividest temani jõudnud üks selge sõnum läbi kogu
selle sosinate mesilassülemisumina. Meeled kainenesid
õhusrippuvaid sõnu ja seoseid püüdes, mitte et
neil Emaga vähematki pistmist oleks olnud, kuid nad olid seostatud ja
seetõttu tähelepanuväärsed. Ta oli ju veel nii noor
ja ei osanud kuigi hästi kuulata. Nüüd aga kuulis ta sama
selgelt, kui sõnumisaatja oleks temaga rääkinud.
«Ma olen meeleheitel!» tundis keegi kõrvalasuvas vanas
viilkatusega majas. «Ma ei suuda seda enam päevagi taluda...
Homme teeb ta seda jälle. Ja ülehomme... igal hommikul, kui ema
välja läheb. Ja see on nii valus. Ma tahan ära! Ma tahan
siit ära! Aidake mind! Ema!»
Tunded, mis neid sõnu moodustasid, krampusid patjasurutud nutuhoogu
ning karjusid ahastavat üksindust läbi öise õhu sama
selgelt, nagu oleks valjuhäälselt appi hüütud.
Annalii neelatas. Ta mäletas veel küllalt hästi, kuidas
tundus öösiti patja nutta, teades, et abi ei ole loota.
«Ma ei jaksa seda enam taluda!» kuulis ta teise appikarjet.
Viiv hiljem seisis ta juba väikeses ärklitoas, kuigi
hõbetatud nikerdustega aknavõre oli talle põrgulikult
haiget teinud. Üle ta verevaegusest valge õla jooksid kaks
inetut tulitavat haava. See valu oli aga tühine raevu kõrval,
mis teda valdas, kui ta nägi väikest tüdrukut, kes
nägu patja surudes summutatult nutta nuuksus. Tänaval
kinnipüütud mälupiltide järgi oli ta oodanud, et
näeb noort naist.
Lapse käed haarasid kramplikult ümber padja ja pikad sassis
juuksed varjasid ta näo. Erksa lillelise tapeediga seinalt vaatas
Annaliile nukrate vanainimesesilmadega vastu raamitud inglinägu,
pealesunnitud naeratus kuulekalt väikesel nukusuul.
Annalii istus tasakesi voodiservale ja silitas ettevaatlikult nutja sassis
juukseid. See vakatas ja tõstis siis pea, uurides Annaliid
tõsiselt, kuid samal ajal siiski usaldavalt. Lapse huuled olid
veidi paistes ning ka ta kaela õrnal valgel nahal punetasid justkui
raspliga hõõrutud kohad. Aru saades, et võõras
ta kaela silmitseb, peitis tüdruk selle ruttu öösärgi
varju, kuid kerkiv särgiserv paljastas ta peenikesed, tursunud
muljumisjälgedega jalad. Tüdruk püüdis neidki teki
alla peita, kuid Annalii peatas ta, sõrme huultele surudes.
Õige ettevaatlikult, justkui oleks tegemist õhukese
portselaniga, sirutas ta käe lapse poole ja silitas väga
tasakesi ta pehmeid juukseid. Laps jälgis iga liigutust, kuid ta
pinguletõmbunud keha lõdvenes aegamisi rahustavate silituste
all. Lõpuks ohkas ta südamest ja põimis oma käed
ümber ootamatu külalise, kes paistis teda lohutada tahtvat.
Toas udupilvena rippuv lämmatav meeleheide ängistas Annaliid,
kuid ta jäi paigale ja hällitas süles kerratõmbunud
last. Too puges ninapidi peaaegu kaenla alla. Juuksesalk langes ta kaelalt
tagasi ning Annalii nägi otse tüdruku teokarbina heleda
kõrvalesta taga jõhkrat kraabet. Ta langetas vaistlikult pea
ja puudutas vägistatud nahka huultega, et seda jahutada ja
leevendada. Kriimustatud kukal lõhnas purustatud linnupesa
järele. Väga ettevaatlikult maitses ta seda ööst
niiskete, jahedate huultega, märkamata, et käsi, mis kaitsvalt
ümber tüdruku hoidis, surus last endisest palju tugevamalt.
Tüdruk ainult ohkas vaikselt, kuid ei liigutanud, rääkimata
ehmunud rabelemisest. Selles väikeses kehas ei olnud kübetki
elujanu, mis oleks ohtu aimanud ja sundinud vaistlikult vastu
võitlema. Ta alistus vähimagi vastupanuta Annalii hingematvalt
sulguvale sülelusele.
Annalii ei olnud näljane. Üldse mitte -- Ema ootus toitis keha
hoopis eredamalt hõõguva kütusega kui misiganes toit,
kuid mingi kummalise, nälga täiesti puutumatu, kuid palju
vägevama sunni ajel surus ta huuled tugevalt vastu peenikest kaela,
mis varma valmidusega talle vastu sirutus. Annalii viivitas ainult
imelühikese hetke, huultege kaela silitades, enne kui kihvad teise
värisevasse tuiksoonde surus, nii ettevaatlikult ja valutult, kui
seda vähegi teha sai. Tüdruk võpatas kergelt, kui pingul
nahk ta painutatud kaelal kihvade all katki praksatas.
Jumalik nektar pulbitses kaelast mahlaste tuigetena, iga suutäis
täiuslikult elav -- kartlik ja haavatav, samas hirmutult alistuv nii
nagu nende omanikki. Iga ahne neelatusega muutus üha enam
tüdrukust Annaliiks: iga sõõmuga suurenes jooja
elujõud, ta mällu avanesid uued pildid ja seniolematud
kogemused. Ta võttis enda kanda kogu last piinanud kibeduse, mis
koos eluveega temast välja voolas, ning selle asemel asus
tüdruku rammestuvasse kehasse lunastav ükskõiksus nagu
kauaoodatud puhkus pikast piinast. Koos valu ja kibedusega voolasid
Annaliisse ka teise rõõmud ja lootused, keldrililledena
haprad, kuid seda kaunimad. Tüdruk loovutas need kergekäeliselt,
hetkegi kahetsemata.
Viimased sõõmud tuikasid kaelasoontest jõuetult ning
tüdruku ebakindlad südamelöögid kumisesid Annalii
kõrvus, hetk-hetkelt aeglasemaks ja tuhmimaks kustudes. Viimase
südamelöögi vältel avas tüdruk hetkeks silmad
ning, vaevumata selle maailmaga hüvastigi jätmata, sukeldus taas
äsjaleitud rahusse, sulgedes silmad ülima
ükskõiksusega mahajääva vastu. Ettevaatlikult noolis
Annalii ta kaelalt viimase tumeda veretilga.
Lapse kallistavad käed olid öise külalise piha ümber
krampunud, nii et kõik kümme väikest sõrme tuli
ükshaaval lahti kangutada.
Aknalt vaatas lahkuja korraks tagasi. Tüdruk lamas
kerratõmbunult voodis, nagu oleks ta lihtsalt magama
jäänud. Annalii oli lapsele teki peale tõmmanud ja
pehmetes kiharates pea padjale sättinud. Mitte et too enam mugavusest
kuigivõrd hoolinuks, aga nii tundus lihtsalt õige.
Meeleheide oli kadunud, tuba hingas sügavas rahus, ühtlaselt ja
vaikselt nagu kabel.
Tänavakivid tervitasid ööhulkuri paljaid jalataldu soojade
julgustavate silitustega. Ärevad sosinad olid vaibunud,
ümberringi kostis tasane meloodiline ümin, justnagu pomiseksid
müürid Ema saabumiseks sobilikke palveid. Ettevaatlikult nagu
kass asetas Annalii jalgu teele, astudes sammhaaval kivide poolt juhatatud
eesmärgi poole, otse iidsesse linnasüdamesse. Kui ta
ärevusest neelatas, tundis ta kurgus veel tüdruku värske
vere leebet ja julgustavat maitset.
+++
Linnasüdame lagunevad kivimüürid olid näinud
aastatuhandeid. Neis oli talletunud nii aegade alguse hämarat
ürgusku kui ristikiriku ebainimlikku julmust, pikki sajandeid kestnud
sõdade verejanu ning linna laastanud katkude ja nälgade
koledusi.
Seal oli iidne kaagiplats ja sügaval müüri sees paistsid
ikka veel häbipostide läbiroostetanud
rõngajäänused. Mõrvatute viimased hirmud ja nende
abitu valuängistus talletusid igivanadesse müüridesse ning
hõõgusid seal tuhmi punase kumana, mida inimeste hulgast
vaid mõned üksikud näha suutsid. Need elasid aga enamasti
sügaval metsades, sest nad ei tahtnud teada saada, mida vanade
linnade kivid võinuks neile rääkida. Kui ka tavalised
linnakodanikud oleksid suutnud seda kättemaksuihast miilavat kuma
näha, ei oleks nad mingi hinna eest vanale linnasüdamele
lähenenud. See jäi tavasilmale siiski märkamata ning
seletamatult sagedasi õnnetusi seletati argiste põhjustega,
mis, kuigi otsitud, mõjusid usutavatena.
Just selline linnasüda oli Emale kõige sobivamaks templiks,
sest seal jätkus talle piisavalt toitu. Kord aastas tuli ta
mõnes taolises paigas üles ja kutsus oma vastsündinuid.
«Ole tervitatud, kuninganna!» pomisesid templi kivid, mis oma
pika eluea jooksul olid peaaegu sama karastunud kui hõõguvad
allilmaväravad.
«Olge tervitatud, mu kalliskivid!» sosistas tuul ja silitas
punakalt kumavaid kive. «Kuidas olete elanud?»
«Valvasime su kutsikat, Ema.»
«Olete hästi teinud. Tooge ta siia!» vaikse
tuulehääle saatel hakkas murukamar murenema. Kümned ja
kümned tumedad läikivad haarmed surusid end maapinnast üles
ja ronisid väätidena mööda müüre. Iminappade
asemel olid neil kaheksajalakätel suured ümmargused kollased
kassisilmad, värtnakujulise öömusta pupilliga. Mõned
haarmed moondusid käteks, mis silitasid vanu müürikive
justnagu lemmiklooma. Samal ajal sirutus maapinnast üles üha
uusi õliselt läikivaid jätkeid, mis vaiksete niiskete
latsatustega oma silmi avasid. Mõnele teistest kõrgemale
kerkinud haarme tippu tekkis pung, millest mõne hetkega inimesepea
kasvas. Üks, tõmmu meeleline naisenägu, kõrgete
põsesarnade ja mustjassiniselt läikiva juuksekiivriga,
üks mandlisilmadest must ja teine helesinine, madalale otsaesisele
tätoveeritud lohemärk; teine punapäine ja kahvatu,
sügava vaoga lõual ning mürkroheliste silmadega, mille
kohal olid tugevad kokkukasvanud mustad kulmud; kolmas laia
neegrinäoga, tüüpilise madala nina ja lopsaka suuga, kuid
lumivalge, albiinodele omaste punaste küülikusilmadega. Pead
sosistasid ja itsitasid omavahel, samal ajal kui kümned käed
kivide võikaid mälestusi ammutasid, et olendit nendega toita.
Tõmmu pea sädelev hääl oli sama
külgetõmbav ning ta naer helises sama hukatuslikult kui kunagi
eelmises elus. Ta õlgadel lebas paks linnakõuts, kellega ta
vahetevahel kirglikult suudles, kassi kaarduv keeleots ta meelalt avatud
suust vilksatamas.
Punapäine naine oli hoolimata kahvatu näo ümber
hõõguvatest salkudest jäine nagu sügisetuul --
hinge kuradile müünud isatapja. Ta hääl oli vahe nagu
nugagi, millega ta kord vana türanni kõri kõrvast
kõrvani läbi lõikas ning pilk hoolimatu ja hulluse
äärepeal uhke.
Kolmas pea vaatas kaaslasi pilkumatute punaste silmadega ning ta
maskitaolistest näojoontest ei saanud midagi välja lugeda.
Õige harva naeratas ta kergelt õekeste hooruste ja julmuste
peale. Pikemalt peatus ta pilk aga kõutsil, kes tõmmu
õe õlgadel aeles, sest oma punaste silmadega nägi ta
selgesti verd, mis looma soontes tuikas. Ka rotid, kes Ema lähedusest
ärevatena müüride vahel sagisid, olid tema silmis pisikesed
punased laigud, milles imeväike süda pumpas rikkalikku nektarit.
Ta mäletas ähmaselt ürgseid riitusi, vereohvreid ja
nõidusi, mis ammutasid jõudu piinatu valust ja hirmust, kuid
nüüd mäletas ta ainult kõige tähtsamat: verd ja
selle maitset. Ta valgete huulte taga olid peidus habemenoana teravad
kihvad, mõlemas tipust algav verekanal, mis juhtis purustatud
soonest purskavat elumahla otse kurgulakke.
«Kutsikas tuleb!» sosistasid kivid ja pead kuulatasid pingsalt.
Tänavalt kostsid ebakindlad sammud ning tõmmu pea turtsatas
edevalt: «Minu rahvast ta küll ei ole! Meie, elujoojad, liigume
vaikselt. Isegi kõige äpardunum luupainaja...»
«Shhh!» kähistas punapea ja nuusutas õhku, koon
vastu tuult. «Libadest ka mitte, kuigi selles lõhnas on
midagi!»
«Mis sa arvad, mida, õeke? Küsi lapsesööja
käest!» itsitas tõmmu succubus pilkavalt.
«Lilith? Mis lõhn see on?» pöördus punapea
uudishimulikult albiino poole, kuid too ei vastanud, limpsas vaid
ärevalt ärevalt keelega üle huulte.
«Lõpuks ometi on minu rahvas siin linnas sees! See on tema
jaoks hea paik,» sosistas ta siis peaaegu kuulmatult.
Õed turtsatasid pettunult: «Võeh, verejooja!»
Valge pea ei vastanud edevatele õdedele, kuid ta kurjakuulutav
vaikimine hillitses nad peagi. Tahtmatult lakkus albiinopea huuli.
Värske lapsevere lõhn hakkas teda tasapisi hullutama.
+++
Annalii hiilis värisevate jalgadega linnasüdame suunas.
Müüride punane kuma oli ebaühtasem kui tavaliselt,
särades rubiinselt või kustudes kohati vaevuaimatavaks
hõõguseks. Ema võttis müüridest toitu.
Hirmu ja valu talletavatest kividest jõu ammutamine oli midagi,
mille jaoks Annalii oli veel liiga noor. Mõned Ema rahvastest
oskasid seda küll silmade avamise hetkest peale, aga mitte nemad,
esimesed. Ta neelatas ärevalt ja astus siis müüride varjust
välja, otse vanale kaagiplatsile.
Vaatepilt jahmatas teda, sest midagi sellist ei osanud ta küll
oletada. Kividel istus kolm naist, õieti ei olnud kolmandast,
valgest ja liikumatust marmorkujust võimalik esimesel pilgu aru
saada, kumba soosse ta kuulub, sest ta lumivalged juuksed olid
lühikesed ning rind lai ja lame, kuid... Annalii vaatas olendi
verekarva punastesse silmadesse ja teadis, et teisiti ei saanud see olla.
Teised kaks, tõmmu lopsakas iludus ja laia hundinäoga
punapäine naine vaatasid teda veidi üleoleva kuid siiski
heatahtliku uudishimuga. Ümber istujate hõõgus
kummaline sügavmust väli, mis kohati kõrgele
müüridele välja ulatus. Annaliid ainiti silmitsev punaste
silmadega naine kutsus teda käeviipega lähemale. Teised kaks
pistsid pead kokku, kuid hoolimata nende agaralt sosistavatest huultest ei
kuulnud Annalii ainsatki heli.Ta võttis julguse kokku ja astus
edasi. Kui lõpmatult must väli ümber ta jalgade kokku
lõi, tundis ta kummalist avanemist: hakkas korraga tajuma kolmiku
tundeid ja mõtteid ning teadis, et ka ta ise muutus nende jaoks
lahtiseks raamatuks. Justnagu oleks ta nendega üheks sulamas.
Kassiga naine kihistas naerda, temast õhkuv salalikkus ja meelus
ajasid Annaliid segadusse nagu ka punapea jõhkruseni otsekohene
hoolimatus. Kuigi ilusad õekesed olid ihaldusväärsed ja
ligitõmbavad, olid nad ometi veidi võõrad. Valgest
naisest kiirgus aga ligitõmbavat salapära ja kindlust nagu
mõnest maanõiast. Annalii astus talle lähemale.
Või siis ujus selles mustas olematuses, millesse ta tundis end
sulavat nagu üksainuke kivi tänavasse.
«Ah siis nii nad seda tunnevadki!» mõtles ta hetkeks
neile mõistatuslikele hallidele küürselgadele, kes,
igaüks omaette, siiski suure terviku moodustasid.
Ümber ta jalgade siuglesid nähtamatud haarmed, mis imesid end
iminappadega tema külge. Kui järjekordne iminapp haakus, tundus
see nagu tunneli avamine tema keha ja musta välja vahel, läbi
mille temasse vaadati ja kust tema võis sirutuda teiste
mõtete poole. Ometi jäi ta terveks ja vigastamatuks ning
kahlas samm sammult valgele olendile lähemale. Kui albiino
tervituseks oma suud paotas, tundis Annalii korraga teravamalt kui ei
kunagi varem surma enese ehedat lõhna. Lehk hellitas ta
sõõrmeid nagu meelemürk ja ta põlved
nõtkusid, kui ta valge ette astus. See sirutas toetuseks käed
vastu.
Järgnev toimus kiiremini, kui Annalii seda märgata oleks
suutnud, sest valge oli väga vana ja ta liigutused uskumatult
väledad. Korraga oli noor verejooja surutud vastu külma
marmorina tunduvat rinda, üks kivikõva käsi hoidis ta
pead ja teine keha, nii et kael kumerdus valge langetatud peale vastu.
Tolle irevil huulte varjust paljastusid mõõkhamba
kõverad kihvad, mille ta januse lõrinaga täies pikkuses
Annalii kaela surus. See võpatas teravast valust, mis leevenes
tuimaks tuikamiseks, kui valge jõuliste sõõmudega
temast veel sooja verd jõi. Annalii meeled tuimenesid ja ta vajus
udusesse uimaolekusse, sest valge imes ta soontest enam kui selleöise
tüdruku vere. Noored nagu tema ei suutnud elada ilma vereta soontes
ning kui valge ta kaelast lahti lasi, oli Annalii hääbumise
lävel. Mitte et see oleks valus olnud, õieti oli see isegi
nauditav, selline pehme poolmeelemärkuseta olek, milles kõik
ümbritsev tundus tähtsusetu ja ebareaalsena.
Valge kriimustas oma marmorrinda, millest hakkas immitsema süsimusta
vedelikku, ja surus Annalii huuled haavale. Ükskõik kelle
teise jaoks oleks see tõrvataoline jook olnud kohutav mürk,
aga tema enese rahvale oli see jõuduandev rinnapiim. Annalii
jõi ahnete sõõmudega, niutsudes näljakustutamise
ärevusest nagu kutsikas. Vedelik oli joovastavalt jõuduandev.
Isegi neetud hõbedaga lõigatud haavad kadusid valutavalt
õlalt juba esimeste sõõmudega. Selle jõu ja
kirkuse eest oleks Annalii nõus olnud loovutama mitte ainult
selleöise tüdruku vere, vaid eelmise ja eelmise ja eelmise ohvri
vere ja nii ükshaaval kuni kõige esimeseni välja. Jah,
isegi selle, kõige esimese...
Ema rinnapiim andis talle poolenisti alateadlikke teadmisi sellest, mida
ta eelkäijad aegade jooksul õppinud olid, ning mis Emasse
talletatuna talle edasi anti. Iga suutäiega sai ta üha
lõplikumalt osakeseks kaitsvast ja toitvast, igileebest Emast, kes
valitses seda maailma, kus surm võib juhuse tahtel või Ema
soovil olla sünniks, mürk rinnapiimaks, pimedus turvaliseks
silmavalguseks...
Korraga meenus Annaliile miski ja ta tõmbas huuled haavalt. Valge
silmitses tõrkuvat last murelikult ja tajus ta küsimust. Kui
ta pihuga Annalii silmad sulges, et nii oma mõtet selgemini edasi
anda, nägi noor verejooja vaimusilmas pilti ärklitoast, kust ta
alles äsja lahkus.
Tuba oli rõõmus nagu kamber, kuhu on toodud
äsjasündinud laps. Ometi ei olnud toas kedagi, väikese
tüdruku voodi oli veidi segamini ja tekk kärsitult
kõrvale visatud. Avatud uksest kostis häälekat
lutsutamist ning siis paterdas tüdruk rahulolevalt ringutades oma
magamistuppa. Ta hele öösärk oli eest veidi
määrdunud ja lapse tilluke nukusuu oli verega koos. Vaikselt
ümisedes istus tüdruk voodiservale ja hakkas oma sassis juukseid
kammima.
Annalii hoidis Ema iidse valge kivirinna ümbert kinni ja ta silmist
voolasid talitsematud tänupisarad, sest talle oli lõpuks ometi
tütar sündinud.
|