|
[ Jutt |
Jutulabor: august 1999 |
Uued arvustused ]
"/.../
Do it baby, Do it baby
Do it baby, Do it baby
Burn like an animal
Dead I am the life, dig into the skin
Knuckle crack the bone, 21 to win
Dead I am the dog, hound of hell you cry
Devil on your back, I can never die
Dig through the ditches,
Burn through the witches
I slam in the back of my
Dragula
Dig through the ditches,
Burn through the witches
I slam in the back of my
Dragula
Do it baby, Do it baby
Do it baby, Do it baby
Burn like an animal
/.../
(Rob Zombie, "Dragula")
Nagu eelpooltoodud pildist näha, saab kogu Karen Orlau jutu sisu öelda välja palju lühemal ja kompaktsemal viisil.
Iseenesest on iga jutt muidugi mõista vaid teatud viisil ritta seatud sõnad, kuid "Kohtumine emaga" tekitab minus nõutust. Jutt eikuskilt eikuhugi.
Programmilise ülesastumise jaoks on see lugu liiga ...eee...pehme, liiga täis liigliha, daamilikku ilukõnet ja (pean seda kordama) käänakuid eikuskilt eikuhugi. Üldse paistab, et kirjeldused on prl. Orlau tugev külg. Need on detailsed, värvikad ja sõnaohtrad, kuid nii pikk jutt ei saa enam koos seista ainult kirjeldustest... Nii olengi hinnates... nõutu ma ei saa aru, mida autor kavatses, seepärast ei suuda hinnata ka seda, kuidas see välja kukkus.
| 29.09.1999 13:11:41 |
Elläi Tuulepäälse |
Ei ole nõus eelmise arvustajaga (S. B.), kelle arvates sellel lool super stiil on. Sõna "stiil" tähendab ka elementaarset lauseehituse valdamist, sõnakorduste ja ähmasuse (juhul kui see pole just taotluslik)vältimist. Hea kompositsioon ja süzhee pole veel kõik.
Kidakeelsus näib olevat enamuse eesti ulmekirjanike ja ka -tõlkijate häda (erandeid on, aga vähe). Ei pea olema eesti filoloog, et tunda end lugejana alaginnatuna.
| 11.09.1999 01:22:15 |
kairi |
Ei olnud nii hea,et oleks suutnud iga lauset lugeda.On 2 asja,mis mulle ulmes pinda käivad - tähelaevad ja mingid kõledad linnad ,kus,nagu näib,INIMelu pole,kus nagu oleks pundar vampiire ja praktiliselt ei ühtegi imetavat.Jutt oli kuidagi liiga kõle,liiga ebaloomulik.
Pan Grpowski, kus sa oled? Siin tahab üks annalii puuvaia saada!
Ja ongi teema järgmiseks jutuks: eksortsisti ja vampiiri võitlus nähtuna vampiiri pilgu läbi.
pooldan eelnevat kolme arvustust
kuigi loos oli häid kohti uppusid nad kõik sellesse lõpmatusse sõnamulinasse-omadussõnade rohkus või kuidas must kass seda nimetas
sellised lood panevad südame läikima nagu siis kui oled liiga palju magusat söönud...noh see ohjeldamatu hulk verd tundus ka rohkem suhkrusiirupina
Annalii oli kohutavalt sümpaatne...kui ma õieti aru sain nägi ta välja nagu mmmm inimkass või midagi sellist
Õnne Stalkeri eest aga selle loo kohalt arvan ausalt ja otsekoheselt:
Ei saanud mitte kolbigi aru, mis toimus! Ja autoril paistis ka puuduvat selleks igasugune soov. Loetava ja sisuka jutu kirjutamise asemel tegeles Orlau enesekontrolliga, kas ta ikka osakb ilgelt kirjanduslikke ja kujundirohkeid lauseid kokku seada. Lugemise asemel tuli tekstis sumbata ja kohati muutusin sellest lobisemisest ja sentimentaalsest heietamisest suisa tigedaks. Oti arvustusele kirjutan alla. Ja sealt rõhutaksin sealt momente, et 1)Orlau ON hea kirjutaja; 2)Siin loos on ikka irmsaste higistatud ja 3)hea määratlus oli "melodramaatiline sudu".
kulla eespool arvustajad, te hellitate Karenit. Nii hea kirjutaja, nagu K. Orlau, on sedakorda hakkama saanud jõleda käkiga!
Kui ikka tunned, et lugu pole, ei maksa asjata pressida. Tüdruk on hirmsasti higistanud ja jutukotti ähkides tassinud... kuhu? ei mõista arvata. Ning kordamised igal jumala sammul.See pole "omadussõnade rohkus" nagu Must Kass nii viisakalt arvab, vaid kõige talumatum enesekordamine! Nagu kivi-paranoia. Need õnnetud on pandud sosistama, kihistama, rääkima ja ehk tantsugi lööma ja seda kõike linna absurdselt melodramaatilises sudus kogu väsitavalt pika teekonna jooksul "linnasüdameni".
On elementaarne, et pildile annavad elu kontrastid ja kui teravaid jooni on pildis palju, peab olema ka suuremaid värvilaike, mis joontest moodustuvad.
Mõned kohad selles oopuses olid ka paeluvad: stseen väikse tüdrukuga ... ja hõbetatud aknavõre oli rekvisiidina vä-äga elegantne. Muide see tütreihalus loo lõpus äratas imestust: kui vana Annalii siis õieti on siin loos? Saate asjast sotti?
Aa, muidu jääb hindamata.
| 04.08.1999 03:23:23 |
Must Kass |
On küll jutt, isegi kenasti puändiga. Et igas loos ei pea kindlasti punktist A punkti B jõudvat stooryt olema, teadsid juba sajandialguse saksa ekspressionistid ja kes kõik veel. Peaasi, et mõjub! Ja mõjub ju küll. No isiklikult minu jaoks ehk natuke liiga omadussõnaderohke. Ja pisut rahutuks teeb autori ambivalentne (hmm...) suhtumine kassidesse ;-)
| 03.08.1999 10:25:06 |
Tarts |
Super!!! Ma pole nii stiilset horrorit (aga kas ta tegelt oli ikka seda??) lugendki. Ei jag härra Kallase seisukohta, et siin hirmsat moodi kristlust oleks kiusatud. Ärgem unustagem, kes oli peategelane. Rohkem oli see minu meelest (ainult minu isiklilk arvamus, ärge seda võtke absoluudina) välja toodud võrdlusmomendi tekitamiseks. Siin oli räägitud läbi n.ö. "teise poole" seisukoha. Ja minu meelest pole siin rägitud ka midagit selle kohta, et vat uuspaganlus irrmus vinge ja kiiduväärt asi oleks. VÄGA hea jutt.
Karen Orlau kirjutab hästi... ning ka see jutt on hästi kirjutatud.
Kahjuks on autoril üks suur probleem, mis iga uue jutuga järjest häirivamaks hakkab muutuma – lugu ennast jutus pole! Ei saa ju pidada looks seda, kui mingi vampiir (võikesmuu) avastab enda olemuse, või siis teised endasugused... Ma siin nüüd pisut värve liialt paksuks võõpan, aga see loo puudumine jutus hakkab ikka üha enam ja enam häirima...
Muidu oli jutt selline hurmav tekst... korralik kirjatehnika, lummavad kirjeldused jne. Kuidas on hästi paigas... aga see millest on üsna puudulik!
Üks ärav moment on veel. Karen Orlau näib vaenavat kristlust, aga see on selline plakatlik vaen, mis tuletab mulle õudsalt meelde grupi «Inkubus Sukkubus» varast loomingut. Kristlus on pähh!, aga uuspaganlus ja hiies võrsuv verine eetika on vinge!... Kuigi lause sunnitud naeratusega inglist oli võrratu, ei pea ju ometigi igasse juttu toppima sapiseid lauseid kristluse teemal... see on üsna triviaalne tõde, et kristlus on üks jäik ja jälk nähtus, autor ei peaks oma enrgiat selle peale raiskama...
Muidugi väga hea jutt, aga midagi, mis Orlau puhul seni eriti on meeldinud, oli nagu puudu. Sai praegu diagonaalis läbi loetud, aga noh... Tegevus lihtsalt kulgeb, pole sellist konkreetset ja kõike paikapanevat lõpu ( või siis ma ei märganud). Stiil on muidugi super.
|
