Algernon
Jutt
02.08.1999
Indrek Hargla

Kindel linn
Arvustused

Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega oleks tahtnudki mõista.

Kardinali randmetele olid juba eelmised korrad sooninud sinakad köitmisvalumid. Risti harud olid rihmad siledaks poleerinud. Veel viimane tõmme ja sõlm peale. Kui luud raksusidki, siis süümepiinu Ernesto enam ei tundnud. Ta uskus, et talitas õieti, uskus, et kardinal teab, mida teeb.

Kinnises ruumis tõusis tuulepuhang ja kustutas hubisevad küünlaleegid. Ta tundis kerget vibreerimist. Nüüd see algas. Ernesto põlvitas ja hakkas valjul häälel palvet lugema. Tema ilus tenorhääl segunes rappumise ja karjetega. Kinniste silmadega oli kõik isegi õudsem, ta ei tahtnud ega söendanudki enam vaadata. Kardinali pea peksis teadvusetult vastu puuristi, keha tõmbles meeleheitlikus vastuhakus, tema väljaheitepidurid vallandusid pingutusest.

Täna kestis see kauem kui eelmistel kordadel.

***

Tavaliselt ei meeldinud Grpowskile rahvarikkad ruumid ja pungil restoranid. Ta eelistas vaiksemaid ja reserveeritumaid kohti. Kuid täna oli ta Roomas ja tahtis iga selle linna lõhna, meeleolu ja pilti endasse ahmida. Ta oli Roomat alati armastanud ja austanud, kuigi ise siia nii harva sattunud.

Ja selles restoranis ei olnudki vaiksemat nurka. Juulikuu õhtud on Rooma melu haripunkt. Päevane kuumus on möödas, Vahemerelt toob tuul malbet ja sumedat õhku. Kirikutest, varemeist ja kunstiväärtustest väsinud turistid otsivad varjulisi kohti, kus veini saatel muljeid vahetada. Kõik ümberringi kihab ja keeb. Ja need lõhnad...

Igal linnal on omad lõhnad, arvas Grpowski. Lõhnad täis hurma, salapära ja peibutust. Kuid Rooma lõhnab ikkagi kõige erilisemalt. See pole Pariisi muretu akordionilõhn, Londoni asjalik õlleparfüüm või Moskva nukrutsev bensiinivingune papliaroom. Rooma lõhnab ainuomaselt pitsa ja marmori järele, tema purskkaevude rõskus seguneb ajastute väärika suursugususega, hangib endale mozzarella peene ja terava alltooni ja paiskab sulle lõpuks ninasõõrmeisse Kapitooliumi karge hõngu, segab selle roomlaste pisut kiirelt ja hakitult räägitava keele lõhnaga.

Ja muidugi lõhnab siin ka tugevalt vere järele. Väga tugevalt.

Kelner tõi neile kannuga majaveini, don Pucco maitses seda, tõstes pokaali aeglaselt nina juurde, keerutas, nii et paar tilka pritsisid tsentrifuugina üle ääre, võttis siis kerge lonksu ja näris veini. Kelnerist lõhnas sobimatult tugevalt «Fahrenheiti» järele, veini lõhna Grpowski aga ei tundnudki. Millegipärast ei moodustanud vein Rooma buketis talle olulist osa.

Paistis, et don Pucco jäi pakutavaga rahule. Nüüd tellis ta sööki. Grpowski oli palunud midagi lihtsamat ja mahedamat. Ilmselt osutus selleks tomatite ja sibulatega hautatud antrekoot. Don Pucco eelistas lambakotlette brüsseli kapsaga.

«Ütle neile, et küüslauku ka kindlasti oleks,» oli Grpowski palunud. Don seletas, et ilma küüslauguta ei valmistata siin ühtki rooga. Kuid igaks juhuks lasi ta kelneril tuua ka küüslauguga bagette.

Ahjaa, muidugi oli siin veel roosilõhna. Nad istusid tänavapoolses servas, mis sagijate voolust oli varjatud ronirooside aiaga. Lilled olid väiksed ja roosad, Grpowskile ei tulnud sordi nimi kohe meelde, kuid ta mäletas täpselt, et samu seemneid oli ta kümmekond aastat tagasi otsinud ja neid lõpuks alles Triestest leidnud. Ja need roosid sobisid nii hästi kõrvallauas istuva kahe tüdrukuga, kes pidevalt valjult lõkerdasid. Tüdrukud jõid veega lahjendatud valget veini ja lõpetasid lõherooga. Kuna nad rääkisid nii kõvasti, siis teadis Grpowski, et ühe neiu -- selle heledamate juustega -- nimi oli Gabriela ja ta oli kevadel kaubanduskooli lõpetanud. Teine oli pisut noorem, nii seitsmeteistkümnene ja tema nimeks oli Manuela. Manuelal oli väga lühike ja avar kleit, mille õlapaelad ülilõdvalt kokku sõlmatud. Kui tüdruk sõbranna poole kummardus, paljastas ta oma ümarad, väikesed ja hurmavad rinnad, mille nibusid kleidiserv ei pidanudki sellistel puhkudel varjama. Tüdruk oli noor, oma võludest edevalt teadlik, ega häbenenud neid. Grpowski tundis teda vaadates mingit heldimust ja siirast rõõmu, milles polnud aga kübetki iha ega kiima. Talle meeldis noorus ja ta armastas roose.

Don Pucco vaatas itaallaslikul muigel Grpowski pilku.

«Meie neiud puhkevad just sellises vanuses õitsele,» ütles ta tasasel ja teadval häälel. «Aga nad jäävad kiiresti vanaks. Põhjapoolsed naised on küpses eas kaunimad.» Donile meeldis naistest rääkida.

Grpowski noogutas.

«Meie naistel pole kaua neiupõlve nautida,» jätkas don. «Abielludes peavad nad hakkama kiiresti ja palju lapsi saama. Loodus kasvatab nad ruttu üles, viieteistkümneselt ongi õige aeg elult võtta, mis annab.»

«Viieteistkümneselt?»

Don Pucco kummardus üle laua Grpowski poole.

«See tüdruk, keda sa sihid, on viieteistkümnene. Ja kuulab sõbranna meenutusi eelmisest ööst ühe prantsuse turistiga.»

«Ma vist ei oska enam itaalia keelt nii hästi,» kahetses Grpowski.

«Nad räägivad üsna noortepäraselt,» nõustus don. «See on tegelikult õudne, mida tänapäeval itaalia keelega tehakse. Kui ma ei tea, et see tõsi võib olla, ütleks ma ilmselt, et Boccaccio ja Petrarca keeraksid end hauas ümber.»

«Jah,» ütles Grpowski lakooniliselt. «Ma vist tean, mida sa mõtled.»

Don rüüpas veini ja madaldas veelgi häält. «Meil on kõigil hea meel, et sa tulla said. Ta nõustus rääkima ainult sinuga, ütles, et olete koolivennad või midagi niisugust. Kuid mulle paistis, et ta lihtsalt kohalikku Loozhi ei usalda. Lugu on selleks liiga piinlik ja tundlik. Pealegi teab kogu Liiga, et sina oled sellel alal parim.»

Grpowski pilgutas kiiresti silmi. «Ma arvan, et mul on veel palju õppida, ja parimat meie alal ei olegi. Liiga palju sõltub õnnest ja asjaoludest. Ütleme nii, et mul on lihtsalt mõnikord vedanud.»

Don Pucco mühatas. «Tagasihoidlik, nagu alati. Sa ei muutu ju üldse. Kui vana sa nüüd õieti oled?»

«Nelikümmend üheksa,» kostis Grpowski kuivalt. «Sügisel on juubel.»

«Ja mina tunnen sind juba ligi kolmkümmend aastat,» õhkas itaallane. «Mäletad, see oli vist viiekümnendate alguses, kui meid mõlemaid Liigasse vastu võeti. Kairo lähedal olid veel pühendamised -- Vaarao Needuse lugu... Kui vähe sellest kõigest ajalehtedesse jõudis, oijah.»

«Need olid tõesti rasked ajad, sõda oli ju just lõppenud,» soostus Grpowski. «Miljonid lahkumata surnud üle Euroopa, massihaudade kongruentsid ja kümned ummistunud defraktooriumkanalid... Olin omati õnnelikki, et just siis tuleristsed sain. Nüüd on seda noortele nii raske seletada.»

Nad mõlemad vaikisid ja meenutasid -- esimestest tutvusest oli möödas tõesti nii palju. Palju oli muutunud, kuid palju oli ka samaks jäänud. Põlevasilmsest Sitsiilia partisaninoorukist, kelles üks Ameerika okupatsioonivägede major oli sirguva eksortsisti ära tundnud, oli saanud Rooma, Itaalia ja kogu Lõuna-Euroopa üks tugevamaid finantshaisid. Mees, kelle nähtamatu rahaimpeerium ajas võrseid üle kogu Lääne-Euroopa, tungis osalt Idablokkigi ja kelle sidemed Vatikanis ja Itaalia valitsuses hoidsid ära tarbetud küsimused, mis mõnel prokuröril ikka aeg-ajalt tekkisid... Don Giuseppe Tanotti del Pucco'st kirjutati ajalehtedes kui Itaalia ühest targemast finantsgeeniusest, sosistati aegajalt usinates, kuid asjassepühendamtutes ringkondades kui võimalikust ristiisast ja räägiti ainult ühes kindlas seltskonnas kui Meistrist.

Don Pucco oli Eksortsistide Liiga Ülemmeister. Oli veel Golemitapja, Ebasurnute Taltsutaja ja Arimani Saatja -- ja neid tiitleid anti ainult väga vähestele.

Don Pucco liirid, naelad, dollarid ja margad olid need, mis hoidsid Liigat vee peal, tegid võimalikuks selle töö, mida on tehtud juba sellest ajast, millest kõnelavad vanad pärgamendirullid Arhiivis, mis on vanemad kui Surnumere äärest leitud õpilaste kirjavigadest kubisevad etteütlused ja Vatikani vanimad tekstid.

«Niisiis, Vatikan,» küsis Grpowski lõpuks. «Seda võis oodata. See sobib talle kuidagi...»

«Arvad, et tegu on jälle Suure Jahiga?» Kui don oligi üllatunud, ei näidanud ta seda välja.

«Kahtlustan seda, aga ei arva veel. Lõppeks on ju viimasest korrast seitse aastat. Ja paavst on vana...»

«Kuid siin, Roomas? Siin, kus on Liiga peakorter... ta peaks ju teadma. Rooma on kindel linn, viimane kants, kõige ebatõenäolisem koht, kus ta võiks üritada.»

«Üks kindel linn ja varjupaik,» pomises Grpowski mõtlikult. «Tead, selles võib isegi midagi olla...»

«Mida sa silmas pead?»

«Lihtsalt üks uitmõte. Võibolla mitte midagi.»

«Mulle on su uitmõtted alati meeldinud.»

Kelner tõi neile toidud, restoranis keerati muusika valjemaks, tüdrukud kõrvallauas olid otsustanud juba lahkuda, kuid nüüd hakkasid kostma hakkavale laulule kaasa kõõrutama. Nad ei osanud inglise keelt, kuid refrääni teadsid nad kuulmise järgi.

«...only seventeen, young and sweet,» hõiskasid nad rõõmsalt kaasa ja Manuela tegi Grpowskile kelmikalt silma.

«Muretu ajastu,» tähendas Grpowski. «Ilmselt nii hakatakse seda aega kunagi kutsuma. Kõik on nagu paigas ja välja kujunenud.»

«Teil ju streigitakse?»

«Kah mood, mis muud...»

«Hear the beat of the tambourine yeah yeah... see that girl, watch the scene, dig in the dancing queen...»

«Sul on homme kohtumine kardinaliga. Ta ootab sind oma villas. Viin su autoga sinna ja tulen pärast järgi, ta tahtis ainult sind. Ole ettevaatlik!»

«Mida on mul kindlas linnas karta?»

«Rooma jääb Roomaks. Iga õige sitsiillane pelgab pisut seda linna. Ettevaatlikkus ei tee kunagi halba!»

«You are the dancing queen...»

«Tegelikult päris ilus laul,» mõtiskles Grpowski kuuldavalt. «Peaks tütretütrele selle plaadi ostma, poolakeelset muusikat enam ju ei kuulata...»

Don kallas endale veel veini. «Ma ei pea sulle ülesande diskreetsust rõhutama. Kogu Vatikan on niigi ärevil, paavst on suremas, keegi minuga rääkida ei julge. Ma ei tea täpselt, mis neil seal toimub, selle pead sa enne välja selgitama. Kuigi paljud ei taha seda Liigas tunnistada, on minugi võimalused Vatikanis piiratud.»

«Ära muretse,» kostis Grpowski. «Sa oled Vatikani alati liiga tõsiselt võtnud.»

«Amet on selline, amet kohustab. See, et ma nende rahasid liigutan, ei tähenda veel, et nad mind täielikult usaldavad,» torises don Pucco.

Liiga Meister asus juba sajandeid Roomas, tegelikult sellest ajast alates, kui katoliiklik maailm Rooma paavsti kummardab. Vatikanile tuli lähedal olla. Neid oli tarvis oma tegemistest teadmises hoida.

Liiga ei vaadanud kunagi katoliku kiriku eksortsistide peale kui usurpaatoritele, kuigi mõneti selline alus Liigal ju oli. 3. sajandil asutas kirik eksortsistide institutsiooni, et end ristida laskjate hingest kuri vaim välja ajada. Selline komme oli vana, tuli judaismist, egiptuse usundist ja suurel määral zoroastrismist, kes kõik kurje vaime uskusid. Ja kui kanoonikud kunagi piiblit kompileerisid, kirjutasid nad kõikidest religioonidest, mida teadsid, kokku mingi hookuspookuse langenud ingleist, deemoneist ja kurjadest vaimudest. Loomulikult käis kogu supi juurde ja vürtsiks eksortsist. Liiga vaatas uute amatööride teket rahuga pealt ja teeb seda juba ligi paar tuhat aastat -- kirik juhtis nende raskelt töölt tähelepanu kõrvale ja tegeles ainult enda väljamõeldud deemonitega, õieti nendega, mis teistest muistseist usunditest inimesele arusaadavasse keelde ümber pandi. Katoliku eksortsistid ei osanud kunagi harilikku skisofreeniat tõelisest seestumisest eristada ja kui neile isegi tõeline teistpoolsusest eksinud olend ette juhtus, käsitlesid nad seda ladinakeelsete palvete, hariliku joogivee ja puust ristiga -- ning aimamata, et sellelaadsel atribuutikal oli ka kunagi mingi tegelik sisu olnud. Kreeka keelest tõlgiti loitsud ladinasse, kogu süsteemi korrastati vastavalt kristlusele.

Vatikan vaatas sajandist sajandisse «konkureerivale organisatsioonile» üha leebemalt. Enam ei põletatud tõelisi eksortsiste tuleriidal, ei keerutatud neid rattal ega torgitud kuumade oradega. 1954. aastal palus Vatikani ametlik ülemeksortsist Monsenjöör Baldo Corradoni Liiga tollase Meistri Jan van Hooydinki käest isegi põhjustatud kannatuste eest vabandust. Kirik oli paralleelsest salaorganisatsioonist loomulikult kogu aeg teadlik olnud -- ise aimamata, kui vana ühisusega neil tegelikult tegemist on. Uutel aegadel koheldi Liigat kui entusiastidest esoteerikuid, kellest mingit kahju ei sünni ja keda enam ketserite kombel jälitama ei pea. Ajad on ju muutunud.

Ajad olid tõepoolest muutunud. Liiga käsutuses oli 20. sajandi tehnika.

Don Pucco esindas organisatsiooni, mis omas laboreid Silicon Valleys ja arveid Zürichis.

Jõud, kellega Liiga võitles, olid vanad ja ei kohanenud enam nii kiiresti. Neid oli dramaatiliselt vähemaks jäänud... Vatikan ei saa kunagi teadma, et 20. sajandi teisel poolel oli Liiga lõpule viimas milleeniumitepikkust võitlust. Lõpule viimas, kuid mitte lõpetamas. Sest see võitlus ei lõppe kunagi.

***

Erariides munk juhatas Grpowski läbi sireliaia villa taha terrassile, kus kardinal Lato varjualuses ajalehte luges. Tema ees laual oli veeklaas ja lõpetamata hommikueine. Puudel kudrutasid Rooma laulutuvid, oli palav. Kuigi maantee oli vaid mõnesaja meetri kaugusel, ei kostunud siia rohelisse ja niiskesse aeda teekära.

Grpowski kandis truult halli ülikonda ja kerget suvekaabut. Ta higistas, aga talle meeldis see. Lato vaatas samme kuuldes raja poole ja tõusis. Ta oli palju muutunud. Kõhnemaks jäänud, kokku kuivanud, kängunud, kuigi oli alles viikümne kolmene.

Tegelikult oleks see pidanud olema kahe ammuse sõbra kohtumine. Noorepõlvekaaslasi kohates unustavad inimesed nendevahelised tegelikud suhted, läbi aastate meenub ainult inimine. See kõik oli ju nii ammu... Muidugi olime me sõbrad, kuidas siis? Noorus, unistused, püüdlused...

Munk, kes Grpowski aeda juhatas, valmistus kohe lahkuma, kuid Lato viipas ta tagasi.

Grpowski arvas, et ta peaks kergelt kummardama ja nii ta tegigi. Lato astus talle kindlal sammul vastu, võnkus küll veidi ja pani käed Grpowski õlgade ümber. Nad embasid.

«Rõõm sind näha,» ütles kardinal selges ja puhtas poola keeles.

«Minul samuti,» vastas Grpowski siiralt.

Kunagi käisid nad koos sõjajärgses Varssavis seminaris. Noor Grpowski oli sinna sattunud juhuslikult, Bronisalw Lato aga teadlikult. Hoolimata kõigest olid need ilusad ajad. Pärast teist aastat tuli Grpowskile järele üks täiesti võõras mees, aga ta oli kohe mõistnud kuhu ja milleks. Ilmselt oli ta juba siis oma saatust aimanud. Üsna tihti juhtub, et tulevane Liiga eksortsist leitakse vaimuliku seminarist. Kas nad olid Latoga sõbrustanud? Ilmselt mitte, kuid nad olid hästi läbi saanud, vahest dogmaatikast vaielnud ja koos raamatukogus Püha Augustinust tudeerinud. Neil oli palju ühist -- pühendumus ja eesmärgikindlus näiteks. Grpowski polnud kunagi kahelnud, et Latost tuleb hea preester.

Lato osutas laua kõrval seisvale vabale toolile, nad istusid. «See on Ernesto,» ütles Lato oma teenrile viidates. «Ma soovin, et ta jääks siia. Sul ei ole midagi vastu? Ta teab niigi kõike. Poola keelt ta ei oska, aga on vaja, et ta siia jääks.»

Loomulikult ei olnud Grpowskil selle vastu midagi. Ta sirutas end korvtoolis mõnusalt välja. «Sul on väga ilus elamine,» ütles ta. «Mõjuavaldav villa...»

«Käib ameti juurde. Mina vajan ainult vaikust ja rahu. Luksusest ma tõepoolest ei hooli.»

Grpowski uskus teda.

«Ma kardan, et meil pole palju aega,» jätkas Lato. «Ametlikult olen ma praegu haige. Osalt vastab see tõele, ma ei tunne ennast tõesti hästi. Aga jätame meenutused teiseks korraks. Ka sa tead, miks ma sind kutsusin?»

«Pucco oli napisõnaline,» vastas eksortsist. «Ilmselt pole temalegi palju räägitud.»

«Ainult mina olengi temaga ühendust võtnud. Meie enda ülemeksortsisti ma ei usalda. Vähemalt praegu mitte ja sa tead miks.»

Grpowski teadis. Paavst oli haigevoodis, oli suremas. Paavstil oli vähk. Vatikan kihas ja oli ärevil. Kui vähegi andis, ei usaldanud keegi kedagi.

«See algas kaks kuud tagasi,» alustas kardinal. «Esimene kord oli 15. mai hommikul. Olin peegli ees ja ajasin habet. Minu ees oli klaas kuuma veega. Äkitselt hakkas nagu mingi kerge vibratsioon, nägin seda veeklaasist selgesti. Lõikasin sisse, käsi värahtas, nagu oleks keegi lükanud. Siis tundsin tugevat tõuget ja lõin pea vastu peeglit, mis mõranes. Ka laubalt hakkas verd voolama. Ajasin end püsti ja keerasin toa poole. Loomulikult oli see tühi. Aga ma olin ehmunud ja ärevil. See oli esimene kord.»

Grpowski noogutas. «Kas aken oli lahti?» küsis ta siis.

«Ma arvan, et jah,» nõustus kardinal pärast mõttepausi. «Oli väga palav.»

«Hästi, mis edasi sai?»

«Järgmine kord tuli see õhtul. Selsamal õhtul. Siis ma sain juba aru. Olin kabinetis ja kirjutasin. Paavst oli juba nädalajagu haige olnud, tööd oli palju. Trükkisin masinal üht teksti ja olin üpris väsinud. Algas kõik jälle vibratsioonist. Ja siis paisati mind laua tagant ümber, kukkusin koos tooliga. Ajasin end vaevu püsti, kuid juba tuli uus tõuge ja ma lendasin vastu seina. Aga toas ei olnud mitte kedagi! Müra peale sööstis Ernesto alt üles ja temagi nägi, kuidas mind mingi jõud vastu seina surus ja raputama hakkas. Ma ei teadnud siis, mida täpselt tundsin, ma ei tajunud kontakti.»

Lato vaikis hetkeks, võttis lonksu vett. Eksortsist pani tähele, et peale väikest sõõmu valas Ernesto klaasi kiiresti triiki täis.

«Aga enam ma ei kahelnud. See oli Saatan, kelle jõud hakkas minu sisse ronima. Olin kurjuse jõudude poolt välja valitud. Olin s^okis. Selline asi on võimatu, läheb lahku kõigega, mida Kirik deemonitest teab... Ma tean üldjoontes sinu seisukohti, Mieczislaw, tean, mida teie Liiga arvab, kuid katsu ennast nüüd panna minu olukorda.»

Grpowski katsus. Sellepärast ta küsiski ettevaatlikult: «Oled sa mõelnud, et see võis olla lihtsalt nõrkushoog, üleväsimus, liigtöötamine või kehvveresus? On ärevad ajad, palju tööd ja närvilisust...»

«Närvilisus ei tõsta sind kohalt õhku ega peksa vastu seina. Üleväsimus ei torma kiirrongina sinu sisse. Nõrkushoogu ei hoia eksortseerimispalved tagasi. Kehvveresus ei tule vibreerimise saatel. See on deemon, mu sõber, ja sa tead seda. Ta hakkas tulema tihedamini, algul kord nelja päeva jooksul, siis ülepäeviti. Ja alati algab see vibreerimisega, tunnen peapööritust ja siis haaravad mind kellegi nähtamatud käed, tõstavad üles, pillutavad mööda tuba. Ma hakkan vappuma ja värisema, nagu Ernesto räägib, sest ise kaotan teadvuse ja peale valu ja kohutava väsimuse ei mäleta ma midagi. Ma ei suuda selle deemoniga suhelda... Aga ma väsin, Mieczislaw, olen kurnatud ja kaua ma enam vastu ei pea.»

«Mida sa oled ette võtnud?»

«Ma palvetan. Ja Ernesto palvetab.»

«Ja see on kõik?»

«Mul on keldris altar, seal on suur puust rist. Iga kord, kui näen veeklaasis kerget vibratsiooni, jooksen keldrisse. Ernesto seob mind nahkrihmadega risti külge ja piserdab ruumi püha veega. Ja ma palvetan seni, kuni suudan, siis jätkab Ernesto üksi. Tavaliselt me saame tast jagu, aga ta tuleb tagasi. Ja iga kord tugevamana. Ma ei teagi, kes meist rohkem kannatab -- mina või Ernesto.»

«Ja kõigest hoolimata pöördud sa abi saamiseks Liiga, mitte Vatikani ülemeksortsisti poole?»

«Sa tahad küsida, kas minu usk on vankuma löönud?»

«Ei, mitte seda ei tahtnud ma küsida. Sa tead, et meile on kõik abipaljuad sõltumata usust võrdsed ja meie kaanonite järgi pole religioonil teispoolsuse jõududega vähimatki pistmist. Ma tahan teada, miks ei kasuta sa katoliku kiriku abi, kes on endale ise sellisteks puhkudeks jõu ja õiguse võtnud deemonitega toimetulemiseks?»

Lato ohkas sügavalt. «Sest sellist asja ei saa juhtuda, nagu minuga praegu toimub. Pole kunagi juhtunud, et Saatan oleks proovinud seestuda tõelise uskliku hinge. Kiriku õpetus räägib, et deemonid haaravad hingi, kes usuvad valesti, on sooritanud usuga kokkusobimatuid akte või pole üldse end Jumalale pühendanud. Preestri hinge ei saa seestuda, see on absurd.»

Jah, katolik kirik uskus vankumatult, et on tegevusi ja mõtteid, mis meelitavad Saatanat. Ja kurja väljaajamine ehk eksortsism kasutab ju ainult palveid ja püha toimega esemete väge. Grpowskile meenus üks vana kodukandi kõnekäänd -- «Milleks puid metsa vedada?» Saatan ei saa haarata korraliku uskliku hinge, saati siis veel Vatikani kardinali oma.

«Sa kardad, et sind hakatakse süüdistama usust taganemises?» uuris Grpowski.

«Saatanal on tugev ja tegev jõud. Ta on olemas. Ta pole midagi, mille üle vaileda. Ja võib teha kurja kaitsmata hingele, sellele, kes pole end Jumalale pühendanud. Tal on vaja hingi, et neid Jeesus Kristusest eemale meelitada ja igaveseks põrgutulle paisata. Ma ei karda enda pärast. Ma kardan kogu usu pärast.»

«Ma vist ei mõista sind.»

«Võibolla Pucco ei öelnud sulle... Võibolla ta ei teagi, aga minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et mitmed ringkonnad on uue Paavsti kandidatuuri suhtes kokkuleppele jõudmas.»

«Paavst on ju veel elus!?»

«Justnimelt. Veel elus. Seepärast sellest avalikult ei räägitagi. Hääletus on küll salajane, aga alati on tehtud eelnevaid kokkuleppeid.»

«Kes see väljavalitu siis on?»

«Jumala ja sinu alandlik teener. Nad näikse arvavat, et minust võib tulla hea paavst!»

***

Pucco võttis ta Lato villa eest peale ja küsis, kuhu sõita. Grpowski mõtles hetke. «Sõidame õige Foorumi varemetesse,» pakkus ta siis. «Ma pole seal kunagi käinud.»

«Minugipoolest,» ütles don Pucco. «Aga meil ei nimetata neid Foorumi varemeteks, vaid Foorumiks.»

Nagu alati, kihas Foorum uudishimulikest. Nad jalutasid kuumusest õhkavas kiviklibus ja takerdusid korduvalt jaapani turistigruppidesse.

«Ta oli senaator, kas polnudki mitte nii?» küsis Pucco. «Lucius Sepundus, kui ma õiteti mäletan?»

Grpowski noogutas ja õngitses taskust koti päevalilleseemneid. Nad seisid Constantinuse basiilika kolme kaare ees, milliste arhitektuur andis hiljem palju inspiratsiooni kirikuehitajatele.

«Mida kardinal rääkis?» päris don edasi. «Sa oled kuidagi napisõnaline.»

Ta seisatas ühe kaare ees. Selja tagant hakkas kostuma ärevat ja paanilist õiendamist. «Nad tahavad pilti teha, lähme eest ära,» tõlkis Grpowski. Et turistide elumuresid mitte segada, liikusid nad vaiksel sammul edasi. Poolakas avas särginööbi, sikutas lipsu lõdvemaks ning sülitas seemnekoored pihku. Kümmekond meetrit edasi asus Templum Antonini et Faustinae. Antonius Piuse 141. aastal surnud naise mälestuseks ehitatud tempel, mis hiljem oli kirikuks ümber ehitatud. Grpowski teada oli see ainus kirik, mis põlistas vampiiri hammaste läbi surnud inimese mälestust. Paraku teadis seda ainult Liiga... Antoniuse naise Faustinae kuulutas Senat pärast surma jumalannaks. Poolas on Glogowieci küla, kus sündis «jumalaga suhelnud» Õnnis Maria Faustyna Kowalska, kelle päeviku avaldamise pärast kardinal Lato nii palju võidelnud on. Miks ta küll sellele praegu mõtles? Grpowski aju töötas meeletutel kiirustel, otsides seoseid ja kokkupuutepunkte.

«Sa ei öelnud mulle, et Latol on head võimalused paavstiks saada?» sõnas ta siis pisut etteheitval toonil.

«See on ainult üks kuulujutt, ei enamat. Üks kandidatuur mitme seast, ei midagi kindlat,» kaitses ennast don. «On see sinu arvates oluline?»

«Võib olla. Millal need jutud liikuma hakkasid?»

«Tegelikult üsna ammu. Kohe peale seda, kui selgus, et paavstil on vähk.»

«Seega üks pool aastat tagasi,» resümeeris Grpowski. «See sobib. Ja kardinali kiusaja ilmus esmakordselt kaks kuud tagasi, siis kui paavst päris pikali jäi. Kui see on Flemming -- aga ma arvan, et see on Flemming -- siis on meil vähe aega. Lato on üsna nõrgaks jäänud, usub, et palved, rist ja püha vesi on deemonit tagasi hoidnud. Paar korda veel ja kõik on läbi.» Ja Grpowski jutustas Liiga Meistrile, mida vaevatud kardinal oli talle usaldanud.

«Sandid lood,» nõustus don Pucco, kui oli jutu ära kuulanud. «Said sa midagi teha?»

«Lugesin majale peale mõned kaitsed -- Iona vektorveeda ja Albrechti kohesioonloitsu. Parem on, kui su poisid õhtul maja ümber mõned laserkiired tõmbavad, ma Ernestoga juba rääkisingi sellest. Mul on värava võti ja ma lähen sinna õhtul tagasi.»

«Ega me hiljaks ei jää? Flemming võib ju iga hetk jälle ilmuda. Ja kohesiooniga on ta mitu korda juba toime tulnud.»

«Majja sissepääsemine võtab aega. Kohe, kui Ernesto midagi kahtlast märkab, helistab ta sinu numbril. Flemming on tark ja õppinud aja jooksul, aga ma ladusin vektorveeda talle tundmatus kongruentsis. Ja mind ei tunne ta niikuinii, ei minu käekirja ega nägu. Ma pean enne pisut Liiga Arhiivis tööd tegema, kui ta lõplikult tappa.»

«Mida sa sellest vibratsioonist arvad? Paistab olevat midagi uut...»

«Ma arvan, et see tuleb sellest, et ta murrab ennast majja sisse. Flemming on sihikindel nagu alati. Et seintest, müüridest ja ustest läbi tungida, peab ta meeletu energia kontsentreerima.»

Foorum kubises turistidest. Grpowski järas kasvava isuga päevalilleseemneid. Don Pucco süütas sigari. Nad siirdusid Aemilia basiilika poole.

«Miks? Miks just nüüd ja siin?»

«Sa ütlesid juba, mäletad? Kindel kants.»

«Ja viimane varjupaik?» Ka itaallasele hakkas midagi kohale jõudma.

«Loodan, et sedapuhku tõesti viimane.»

Üks jaapani turist komistas kivi taha, kukkus, pillas käest kaamera, mis kolksudes treppe mööda kunagise basiilika keldrisse veeres.

«Kuule,» don pahvis mõtlikult sigarit. «Kui ta on juba kord majja sisse murdnud, siis miks ta peaks seda iga kord uuesti tegema? Ma saan aru, et ühekorraga ta inimesse ei seestu, aga miks iga kord see vibratsioon? Ta võiks juba vabalt ennast majas peita ja järgmise korra jaoks jõudu koguda.»

Poolakas peatus, nagu oleks keegi ta ühe vasaralöögiga maa külge naelutanud.

«Lato ütles mulle, et neil on seni korda läinud ta iga kord tagasi tõrjuda...»

«Mida tema sellest teab?»

«Nad ootavad enne iga uut katset vibratsiooni. See on nagu märk, et deemon läheneb. Aga, mis siis, kui...»

Grpowski ei lõpetanud. Ta sööstis paigalt nagu ussist nõelatu, müksas tugevalt üht jaapanlast, kes oli just Foorumi keldritreppidest kukkunud kaameraga üles roninud ja tormas taksopeatuse poole. Õnnetu jaapanlane vandus midagi ja hakkas ohates jälle oma aparaadi poole turnima.

Don Pucco jooksis sõbrale järele.

***

Ernesto luges pingutades mikrofilmilt vana teksti. Ta tundis õhus kerget tubakalõhna. Niisiis oli kardinal jälle oma väikseid sigarette suitsetama hakanud. Rituale Romanum'i, 1614. aastal paavst Paulus V käsul väljaantud eksortsistide käsiraamatu originaali oli liiga ohtlik Vatikani raamatukogust kaasa tuua. Eriti nüüd, kus kõik kõigi iga liigutust teraselt jälgisid. Ta oli arhiivist vaid mikrofilmi kaasa haaranud ja õppis nüüd sellest palveid pähe. Ernesto ees laual oli pilgeni täis veeklaas, samasugune oli ka korrus kõrgemal kardinali kabinetis.

Nad pidid oma kiusajast võitu saama.

Ta kuulis sumedat põntsatust, pigem tajus seda. Aeglaselt ajas ta ennast püsti ja läks vaatama.

Kui ta kartiski, siis oli ta unustanud, kuidas seda teha.

***

Avar keldrisaal, päevavalguslambid, konditsioneeritud õhk, klaasist ja metallist stellaazhid, läbisegi tammepuust riiulitega. Ja raamatud, käsikirjad, pärgamendirullid... Neid on palju. See on Liiga Arhiiv, mis jääb vaid mõnesaja meetri kaugusele Plazza della Spagnast, kus iga päev tuhanded turistid Rooma suurust ja ilu imetlemas käivad. See on salajane arhiiv ehk juriidiliselt lihtsalt erakogu, mille iga Meister pärandina oma järglasele vormistab. Arhiiv ei peida endas ajaloosaladusi, ometi on siin nii mõndagi tähelepanuväärset. Näiteks erilised termokapid eriti vanade käsikirjade hoidmiseks. Tõsi, rakenduslikku on neis termokappides vähe -- teadus on viie tuhande aastaga teinud suuri edusamme ja Vana-Egiptuse loitsud annavad tihtipeale korralikust laserist nigelamaid resultaate. Aga eks ole igal organistasioonil omad reliikviad, omad meened.

Täna ei tudeerinud Grpowski Napoleoni kirju oma pihiisale, mida ükski tavaline ajaloolane näinud ei ole, täna ei lugenud ta Hernan Cortezi üksikasjalist aruannet Yucatani libarebastest ega Läti Hendriku kroonika salajasi, ainult paavsti silmadele mõeldud appendikseid. Ei. Täna lappas ta oma higiste näppudega kiirustades ja närviliselt pomisedes kahte kirja. Ühe neist oli kirjutanud 1856. aastal Liiga eksortsist Efraim Schmidt Uppsalast. Ta andis aru, kuidas ta oli abistanud Rootsi kuningakoja poolt Vatikanist tellitud «litsentseeritud» eksortsismispetsialisti noore printsi hingest kurja vaimu väljaajamisel. Teatud pikantsete üksikasjade tõttu pidas kuningakoda vajalikuks see seik Rootsi ametlikust ajaloost välja jätta...

Teine kiri oli Teise Maailmasõja aegne. See oli Briti armee kaplani kiri ühest ebaharilikust juhtumist 1945. aasta Hannoveri linnast. Kaplan oli olnud teadlik Liigast ja eksortsistidest ja seetõttu otsustanud ilma tribunalita mahalastud kolonel Dermott Flemmingi loo üles tähendada ja Liigale läkitada. Flemmingi oli maha lasknud kindral Wesley, lasknud maha kui marodööri ja marutõbise koera. Sõna 'vampiir' tarvitas Flemmingi puhul isa Cook esmakordselt. Kuid polnud mingit kahtlust, et kaplan oli kohusetundlikult kirja pannud selle, mida kõik mõtlesid, kuid keegi ei julgenud välja öelda. Briti armee kolonelid ei ime tavaliselt võõral maal tsiviilisikute verd. Tõtt- öelda ei tee nad seda üldse, sõna-sõnalises tähenduses vähemalt mitte. Taoline tegevus ei sobi kokku Tema Kuninglikku Kõrguse Armee ohvitseri austava nimetusega. Kindral Wesley lasi kuuli otse Schlossstrasse 14 perenaise Hilde Karsteni veel tõmbleva keha kohalt tigedal pilgul pea tõstnud kolonel Flemmingi verest tilkuvate huulte vahele. Koloneli laip oli iseeneslikult ära põlenud, nad ei saanud teda matta ja see asjaolu oli isa Cooki säästnud üpriski keerulisest ülesandest. Nädalapäevad hiljem oli kindral Wesley tulnud kaplanile kaebama veidrat vibratsiooni, mida ta õhtuti tundis, peavalusid ja tunnistas, et ükskord oli ta mingi nähtamatu jõu poolt vastu seina paisatud. Isa Cook ei teadnud, mida see võinuks tähendada, ometi oli ta Liigale kirjutanud. Kindral Wesley hukkus paar päeva hiljem juhusliku kuuli läbi.

Isa Cook ei teadnud ka seda, et Liiga oli ennast 1945. aastal Dermott Flemmingi ihus varjavat vampiiri jahtinud juba väga kaua. Nelisada neliteist aastat.

***

Kardinal Lato villat valvasid neli kandiliste lõugadega tursket sitsiillast. Neile olid antud väga täpsed instruktsioonid. Nii kui nad kuulevad või näevad midagi ebaharilikku -- midagi sellist, mis ei viita Vatikani kardinali elamise igaõhtusele rutiinile, see tähendab vaikusele ja rahule -- peavad nad kohe raadiosidega don Puccoga ühendust võtma. Majja sisse ei tohi kedagi lasta. Parem, kui ka sealt keegi välja ei kipu. Ainult elektroonikuharidusega Silvano teadis valvemeeskonnast ainsana midagi keerulise ehitusega karpidest, mida nad minibussist toidetava alajaamaga villa müüridele paigaldasid. Silvano ise jäi bussi ja kontrollis kuvareid. Sisse tohtis majja lasta ainult don Pucco poolt salasõnaga varustatud isikut. Salasõna oli 'Eeben' ja isik väikest kasvu kikkisvurrudega hallis ülikonnas doni sõber poolakas Mieczislaw Grpowski. Te tunnete ta kindlasti ära, oli don öelnud, ta kannab alati valgeid sokke.

Salasõna järele polnud vajadust. Kell 20.04 peatus villa ees doni enda limusiin, millest koos selle omanikuga ka sokkide välkudes väike poolakas välja tormas. Käes hoidis ta pungil sakvojaazhi. Mehed avasid oma võtmega värava ja sööstsid aeda. Bussiuksest vaatas ehmunud näoga Silvano. Tema aparaadid polnud küll midagi kahtlast registreerinud.

***

Kardinal Lato oli suure puuristi maha tõmmanud. Ilmselt oli ta tundnud deemoni lähedalolu ja kiiresti keldrisse suundunud, kuid rünnak oli teda tabanud enne, kui ta jõudis abi kutsuda. Sedapuhku vibratsiooni aga enam ei olnud ja Ernesto ei teadnudki, mida sellest arvata. Nüüd lamas kardinal risti all, lamas okseloigus ja tõmbles ägisedes. Enne, kui Ernesto telefoninumbrit valima hakkas, põlvitas ta oma isanda kõrvale ja luges palvet. Millegipärast usaldas ta palvet rohkem, kui traatidega ühendatud musti karpe.

Aga helistada ei olnudki vaja. Enne, kui Ernesto palvega lõpule jõudis, kolksatas keldriuks ja nende päevane külaline tormas sisse. Temaga oli ka too Vatikanis nii põlatud ja ühtaegu nii kasulik Sitsiilia rahatuus.

***

Eksortsistid ei tee imet. Nad kasutavad vaid neidsamu vahendeid, mida ka jõud, kellega nad võitlevad. Keegi ei tea, kes oli esimene eksortsist. Nad on alati olemas olnud; olnud siis, kui tärkav ristiusk üritas omi püha tekste kokku seades kujutada Põrgut ja Saatanat iidsete Egiptuse ja Babüloonia salateaduste motiividel; olnud siis, kui kirik leidis süsteemsetest skeemidest vaid usukarmuse konstrueerimiseks tarvilikud kujundid. Ka katoliiklik kirik on aegade jooksul suutnud kasvatada asjalikke eksortsistide, tõeliseid manajaid. Need on olnud aga harvad erandid. Mida rohkem on inimene klammerdunud inimeste endi poolt väljamõeldud teoloogilistesse dogmadesse, seda rohkem on ta ka hüljanud teistpoolsuse asjade tegelikku olemust. Kirik ei näe deemoneid väljaspool ristiusku, ei tunnista kurjade vaimude potentsi lahus kontseptsioonist langenud inglitest. Kirik tahab Saatanat ja loeb temaks skisofreenia. Kirik tahab Luciferi ja usub temaks vaimuvabaduse. Kirik usub usku, aga mitte loodusseadusi. Eksortsistid ei usu midagi, neil pole selleks õigust.

Eksortsistid on nii vanad, et neil polegi enda jaoks õiget nime. Iga muistne rahvas evis oma sõna meestele, kes teistpoolsuse vaimudega või ka füüsiliste segundeluvormidega toime tulid. Arhiivis on küll säilinud mõned viited esialgsetele nimetustele, kuid kreekakeelsest exorkizein'ist tuletaud eksortsist on sajandite vältel suupäraseks ja mugavaks kujunenud. Ex tähendab 'välja', horkizein 'loitsuga köitma' ja tuleb sõnast horkos -- 'loits'.

Esimesed eksortsistid ei omanud tehnikat. Neil olid ainult teadmised ja võimed. Aga aegupidi maailm areneb. Inimene õpib kasutama elektrit -- looduslikku loitsu, mis mõjub ühel määral kõigile. Ja loodus ei tee oma loomingu vahel vahet.

Üks reegel, üks oskus või võte on aga eksortsistidele alati omane olnud. 'Väljaloitsija' peab pakkuma oma hinge või ihu töödeldavale energiale. Ja edasine sõltub juba õnnest, oskusest ja... vahest ka tehnikast. Eksortsist ei tee imet, ta on harilik inimene. Ja inimesena on talle omane enesealalhoiuinstinkt. Kuid kui inimene kasutab seda niikaua kui võimalik, siis eksortsist niikaua kui vajalik.

***

«Ta on siin,» konstateeris Grpowski kiretult, kui Ernesto nahkrihmadega oma isandat kukkunud risti külge üritas köita. «Ära tee seda,» ütles poolakas talle. «Seda pole vaja, pole kunagi vaja olnudki. Ristil pole mingit tähtsust.»

«See on kardinali käsk,» vaidles munk vastu. «Ja see on meid seni aidanud. Palved, vesi ja rist -- täpselt nagu esimesed eksortsistid Palestiinas. Midagi pole muutunud.»

«Tal on õigus,» sekkus don Pucco. «Rihmad ja rist ei sega ju meid ka, aga äkki tunneb kardinal ennast sellest paremini.»

Pan Grpowski ei hakanud vaidlema ega ütlema, et kahtles, kas kardinali keha ja meeled enam üldse midagi tunnevad. Vastuse asemel avas ta oma sakvojaazhi ja tõstis sellest portatiivse raadiosaatja, kõrvaklapid, inimnahast mütsi ja teemantnoa. Ernesto sidus kardinali randmed tugevalt risti külge.

«Proovid Sakamura menetlust?» uuris don.

«See peaks töötama. Flemming pole veel täielikult kohanenud.»

«Aga teisel katsel tuli ju Sakamura...»

«Mul pole teist valikut. Ma tahan, et Bronislaw ellu jääks. Kas teil majas trellpuuri on?» Viimane küsimus oli esitatud Ernestole. Munk oli jahmunult piidelnud eksortsisti inimnahast kolmnurkset mütsi, mille kortsunud kollakalt pinnalt veel mõned hallid juuksekarvad turritasid.

«Mis? Jah, vist on küll. Kas toon?»

«Jah, tooge. Ja ka kõige pikem ja teravam puur. Ühtlasi paluks teil kiirustada.»

Munk oli puuriga tagasi kolme minuti pärast. Selleks ajaks oli Grpowski endale mütsi ja kõrvaklapid pähe pannud, raadiosaatja tööle lülitanud ja lähenes teemantnoaga üha vähem elumärke näitavale kardinalile. Pucco rebis Ernestolt trelli, katsus puuri teravust, ühendas selle siis vooluvõrku ja pöördus poolaka poole.

«Palju meil aega on?»

«Mitte üle poole tunni. Tööta raadioga! Ernesto! Nüüd kuula mind ja tee kõik, nagu ütlen.»

Don kükitas raadiosaatja taha ja hakkas sagedusnuppe kruttima. Ernesto üritas veel mõnda palvet meelde tuletada, kuid sellises olukorras polnud ta harjunud palvetama. Ta teadis, et kardinal usaldas väiksekasvulist poolakat, usaldas võibolla rohkemgi, kui kanoonilisi eksortsisme, mida nad olid viimase kahe kuu jooksul toimetanud. Need kuud olid Ernesto pannud võimatusse olukorda. Ta pidi kuuletuma oma isandale, ta pidi jääma ustavaks mungaks. Kuid ta ei teadnud, kuidas suhtuda tõsiasja, et kardinal oli sundinud teda eksortsisme läbi viima. Ainult kiriku poolt pühendatud ja seatud preester võis sellise tähtsa ja tundliku asjaga tegeleda. Kuid jesuiitlik kasvatus oli Ernestol aidanud selle dilemma tema isanda kasuks lahendada. Ja süümepiinadeks polnud aega. Aga nüüd pidi ta assisteerima seda poolakat mingite võigaste paganlike riituste toimepanemisel... Kuid just seda posijat oli kardinal usaldanud kogu oma usu juures rohkem kui Vatikani ametlikku menetlust. Ernesto vaatas oma mentorit, kes enam väljaheidete ja okse loikudes isegi ei tõmmelnud. Kas nad ei peaks mitte kiirabi kutsuma? Ma tahan, et Bronislaw ellu jääks...

«Mida ma pean tegema?» Munga hääl kõlas kindlalt ja võimaluste piirides isegi vapralt.

Eksortsist pöördus ja vaatas Ernestole väga tõsiselt silma.

«Te peate nüüd meid usaldama. Kõik, mida me teeme, on kardinal Bronislaw Lato elu ja vaimu huvides. Kui... kui me ei jõua, kui midagi ei õnnestu, peame me selle keha tapma,» ta osutas lamavale kardinalile. «Aga ainult keha. See ei ole mõrv, Ernesto. See on hädaabi õnnetuse eest. Väga suure õnnetuse eest. Kas te usaldate mind?»

«Jah, olgu Jumal mulle tunnistajaks!»

«Tegelikult pole meile tunnistajaid vaja. Ja auväärse doni sidemed Vatikanis ja Rooma politseis vast kõrvaldavad ka võimaluse, et meie ise peaksime tunnistusi andma.»

Don Pucco irvitas. «Punased Brigaadid on millegipärast ilmutanud haiglast ja ebatervet huvi paavsti valimiste nurjamise vastu. Teie, Ernesto, helistasite täna eradetektiivifirmasse «Basilisk» ja palusite kardinalile kaitsemeeskonda. Kahjuks jäi abi hiljaks, monsenjöör Lato rööviti... Ärge muretsege, see on lihtsalt legend politseile.»

Grpowski põlvitas lamava kardinali kõrvale. Aeglaselt avas ta mehe suu ja surus sellesse ettevaatlikult teemantnoa. Siis sulges eksortsist silmad ja jäi mõneks minutiks täiesti liikumatusse asendisse. Ruumis oli täielik vaikus, kui raadiosaatja tasane undamine välja arvata. Sekundid möödusid raskelt.

Grpowski hakkas kergelt värisema. Ernesto kuulis, et poolaka kõrvaklappidest kostus tugevamat kahinat ja krabinaid. Don Pucco keeras pühendunult sagedusnuppu.

Keel, milles poolakas rääkima hakkas, oli Ernestole tundmatu. Ja häälgi, milles sõnad kuuldavale toodi, polnud päris tavalise inimese oma. See tuli kurgu põhjast, oli ilma igasuguse intonatsioonita. Ta ei mõistnud seda keelt, kuid kui oleks mõistnud, siis oleks iga täht, iga sõna, iga väljend omandanud imperatiivse tähenduse. See oli käskija pöördumine. Ja Ernesto oleks käsule allunud.

Lato keha vappus. Siis hakkas ruumis jälle tunduma kerget vibratsiooni. Kardinali suhu torgatud nuga liikus samuti ja huulte vahelt hakkas verd immitsema. Nii võigas, kui see polnud, andis see Ernestole märgi, et tema isand on elus.

Grpowski vaikis. Ja korraga avasid nii eksortsist, kui tema hoolealune silmad. Aga need olid külmad, peaaegu elutud silmad, mis jõllitasid tuimalt hämarat tühjust ega otsinud sidet doni ega Ernesto omadega. Kaks silmapaari, kaks vennastunud ebainimlikku silmapaari. Palve tõusis iseenesest Ernesto huulile, aga jäi kuhugi kinni.

Vibratsioon tugevnes ja Grpowski hakkas värisema. Täpselt nii, nagu oli teinud viimased kaks kuud kardinal. Ta suust pritsis verist vahtu, käed rebisid peast kõrvaklapid. Haiglased kollakad silmad kitsenesid, pupillid muutusid peaaegu nähtamatuks...

...ja märatsev nähtamatu jõud tõstis poolaka õhku, paiskas ta vastu keldriseina. Sinna jäigi ta liikumatult lebama, vaid huuled proovisid vormida sõnu, mille väljaütlemiseks ei jätkunud õhku.

Mõlemad mehed unustasid kardinali ja sööstsid Grpowski juurde.

«Mis toimub?» kahises Ernesto, kui don asetas käe sõbra laubale ja kummardus mureliku näoga tema kohale.

«Mieczislaw?» Pucco hääl oli tasane kuid tungiv.

«Puur!» sõnad... ei, tähed, mis vahuste huulte vahelt olid pomisetud. Ja eksortsist ei avanud oma silmi. Ernesto ei soovinudki neid näha.

«Mida?»

«Ta... ta... tal pole jõudu, ta ei kuule... puur!»

«Ei, kurat võtaks, ei!»

Mis toimus? Ernesto vaatas selja taha oma lamava isanda poole ja ta ei uskunud oma silmi. Kardinal Lato norskas. Ta magas. Aga eksortsist Grpowski sosistas suletud silmadega:

«Puur! Giovanni, sa pead! Ta kutsus... kutsus mind.»

Väga aeglaselt ajas don ennast püsti. «See on minu territoorium. Ja ma olen eksortsist.» Ta heitis endalt pintsaku ja rebis eest särgi lahti. Ernesto nägi, et doni rinnal rippus kuldketi otsas rist.

«Sul on lapsed,» don kükitas poolaka kõrvale tagasi. «Ja ma ei saa seda teha. Sa tead, sa saad aru. Nii on õige, nii peab olema. Kohtumiseni, Mieczisalw!»

«See on minu missioon,» sõnad segunesid huultel verise vahuga.

«Sa täitsid selle. Edasine on minu töö.»

Eksortsist ei vastanud, ta oigas. Nii oigab inimene, kellel on väga valus. Doni raske käsi haaras Ernesto õlast ning väänas ta pea kukla taha. Korraga olid sitsiillase vuntsised küüslaugu järele haisvad lõuad tema ninale väga lähedal.

«Nii, munk! Sul on aega palvetada, kui soovid. Seitsme ja poole minuti pärast paned sa trelli minu südame kohale. Ja puurid selle läbi. Puurid nii sügavele, kui annab, ja nii, et veri purskab. Kui sa seda ei tee, näritakse kümne minuti pärast sinu kõri läbi ja sinu mahlane toskaana veri voolab kõigi aegade vastikuma ja jõhkrama vampiiri kurku. Juhuslikult on imejaks siis minu keha ning needsamad hambad. Ainult siis on nad palju teravamad. Ja kui meid siin poleks olnud, oleks sinu isand kardinal juba praegu su kaelaveenide kallal.»

Kõike edaspidist mäletas Ernesto oma elupäevade lõpuni otsekui läbi udu. Ta oli olnud teadlik kõigest, mis toimus, kõigest, mida ta tegi, kuigi ta ei suutnud kunagi uskuda, et see oli tema -- Ernesto Varese, kelle silme all võimas don Giovanni Tanotti del Pucco transsi langes ja jälle tundmatus keeles kõne pidas, jälle värisema ning vappuma hakkas. Enne, kui ta trellpuuri doni südame kohale surus ja lülitile vajutas, kuulis ta mõrvatava viimaseid sõnu:

«Siin on su kindel linn ja varjupaik, sa sitane koer!»

***

«Aga öeldud on, et Tema pärast on kõik asjad taevas ja maa peal loodud, nii nähtavad kui nähtamatud. Kõik võimud või riigid või valdused -- kõik on loodud Kristuse läbi ja Kristuse pärast. Ta on kõigi asjade ees ja taga ja tema sees saab kõik üheks!»

«Ma ei taha teiega vaielda, Ernesto, kuid minu mäletamist mööda pole piiblis sõnagi, kus ja millal inglid on loodud. Ja teie usu järgi on ju deemonid Saatana inglid.»

«Ikkagi keeldun ma seda kõike teie moodi mõistmast. Need peavad olema Saatana trikid, ta on teid ära nõidunud ja uskuma pannud asju, mida pühakirjas pole.»

«Me ei usu tegelikult midagi. Me teeme oma tööd.»

See oli seesama restoran, kus neli nädalat tagasi oli Grpowski oma sõbra doniga einestanud. Don Pucco jäänused olid nüüd maha maetud. Maetud avamata kirstus. Nagu enamiku eksortsistide säilmed. Kardinal Lato oli Püha Franciscuse haiglas ja paranes. Paranes jõudsalt. Ilm Roomas oli aga muutunud, soojus ja päike olid maad teinud pehmetele tuultele. Lõunast hakkas vihma tibutama. Nad olid tellinud suure kausitäie spaghetti carbonarat ja pudeli Sitsiilia montallioone veini. Ja selle veini lõhna Grpowski tundis. Sest Montaglia oli don Pucco sünniküla. Valge vein lõhnas kohuse- ja autunde järele. Grpowski ei joonud alkoholi. Tavaliselt. Täna mälestas ta aga oma hukkunud sõpra.

«Ärge saage minust valesti aru,» jätkas Ernesto pisut vabandaval toonil. «Aga mul pole õigust Piibliga seotud asju sellest lahus tõlgendada. Ja ainus viis jääda ausaks usu ja oma kogemuste vastu, on näha kõike Saatana trikkidena.»

«Kas mitte seda pole kirik juba kaks tuhat aastat tõe väänamiseks teinud?»

«Kogu oma lugupidamise juures...»

«Ma kaotasin sõbra, Ernesto. Saage sellest aru. Ma ei süüdista teid. Te pidite Giovanni keha tapma, muud võimalust ei olnud. Ja ma usun, et teie silmad tunnistasid üsna veenvalt, et te ei tapnud enam inimest.»

Ernesto ei tahtnud meenutada. Aga ta teadis, et ta ei pääse selle pildi eest kunagi.

«Te võite seda pidada Saatanaks või kelleks tahes. Pole teie süü, et kirik ei tunnista Kurja väljaspool kanoonikat,» rääkis poolakas edasi, niisutades aeg-ajalt huuli hõrgu veiniga. «Vampiir ei ole langenud ingel, kuid pole minu asi teile seda selgeks teha.»

«Kuid me tegelikult ei näinud ju ühtegi vampiiri? Ma olin tunnistajaks ainult asjadele, milliseid on alati kirjeldatud kui kurja vaimu poolt keha haaramist.»

«Kui mäletate, siis kardinal ei suutnud kuidagi mõista, miks teda kui jumalale nii lähedal olevat inimest üritas haarata deemon? Sellest ju teie ediktid ja bullad ei räägi? Õigemini ei pea nad seda üldse võimalikuks.»

«Saatanat...»

«...ei ole olemas. Ja aitab sellest! Kui soovite, annan ma teile kogu tõe. Kui mitte, siis sööge oma makarone ja mälestage vapraimat ja üllaimat inimest, keda kunagi olete näinud.»

«Need ei ole makaronid, spaghettil ja macaronil on suur vahe...»

Grpowski sulges hetkeks .silmad ja pobises midagi poola keeles. Siis tõstis ta oma pokaali ja jõi selle tilgatumaks. «Te tõite Suure Jahi lõpetamise hulga lähemale, Ernesto. Te tapsite kõige vanema vampiiri. Kas te tahate teada tõde, või jätkate oma soigu saatanast?»

«Kardinal on teile väga tänulik,» pomises munk. «Ma kuulan teid.»

«Ja õigesti teete,» Grpowski hingas sügavalt sisse. «Vampiirid,» ütles ta siis, «on olemas. Ja väga olemas, kogu aeg olnud ja on kaheldud, kas neist üldse kunagi jagu saab. Kõik legendid ja kirjanduslikud kajastused neist on aga tõelisuse moonutatud peegeldus. Imimmõistus kaldub tihti segast ja seletamatut seletama teise seletamatusega. Küüslauk, puuvai, kirstvoodid, pelgus päevavalguse ees, olematu peegelpilt ja muu sarnane on lihtsalt mütoloogia. Vampiirid on nagu omamoodi nomaadid. Neil pole ühte ja ainsat keha, nende jõud ja olemus peitub ülivõimsas energeetilises mutatsioonis, kui nii võiks öelda...»

«Ma ei saa vist päris hästi aru.»

«Kannatust, Ernesto, kannatust. Ka eksortsistid ei saanud algul aru. Meil võttis sajandeid, et vampiiride tõelist olemust tundma õppida. Vampiir on rändloom, energeetiline olend, kes võib seestuda meeldima hakanud kehasse. Vallutatud keha hing -- ütleme nii, et oleks arusaadav -- tapetakse. Ja see on üks koledamaid surmi, mida inimese meeled peavad taluma. Don Pucco valis endale sellise surma... Ta teadis, millele läheb, teadis oma kannatuste ulatust ja hingepiinu, milliseid peab tundma.»

«Ta ütles teile «Kohtumiseni»?» küsis Ernesto arusaamatuses õlgu vabistades.

«Vapra mehe hüvastijätt. Me ei kohtu kunagi. Don Puccot ei ole enam, temast ei jäänud mitte midagi järele. Ei vaimu, ei keha. Aga ei jäänud ka vampiirist. Meil õnnestus ta lõpuks lõplikult tappa.»

«Lõplikult tappa?»

«Vampiir pole päriselt surematu. Muinasjutud räägivad, et vampiiri saab tappa ainult puuvaiaga või päikesevalgusega. See on täielik jama! Vampiiri tapmiseks on kaks moodust. Ja ärge küsige, kes selle niiviisi on paika pannud! See lihtsalt on nii. Eksortsist, pean silmas õppinud ja võimetega eksortsisti, saab õiget menetlust kasutades tappa vampiiri seestunud kehas. Kahjuks tähendab see füüsilise isiku füüsilist hävitamist. See on harilik ja üsna kindel moodus. Tappa on tark tõesti midagi läbi südame surudes, kuid see ei pea olema puuvai. Trellpuur, püssikuul, pistoda -- mis parasjagu käepärast on. Kui vampiiri tapab tavaline inimene, kes ei oska kasutada õiget menetlust ega loitse, siis jõuab tõeline vampiir -- pean silmas energeetilist püsivaimu -- kehast välja lipsata ja uut vormi otsima hakata. Kuid sellest hetkest, kui vampiir on inimesse seestunud, on eksortsistil mõned minutid aega -- ta pole uues ihus veel täielikult kohanenud. Teda on võimalik veel eksortsisti meeltesse kutsuda, tõmmata õigupoolest, seal vangistada ja tappa. Sellekski on pikk ja keeruline protseduur. Ei salga -- see on väga raske. Väga... Seda nimetatakse Sakamura menetluseks.»

Ernesto tegi liigutuse, nagu tahaks risti ette lüüa, kuid loobus mõttest, hingas sügavalt sisse ja sositas:

«Kui ma poleks seda kõike läbi elanud, peaksin teid hullumeelseks.»

«Kellegi vaimuhaigeks pidamine on kasutu tegevus. Palju paremaid tulemusi annavad meedikute diagnoosid. Kuid see selleks. Niisiis on vampiiri tapmiseks kaks moodust. Seesmine ja välimine, ütleme nii. Me leidsime kardinal Lato olukorras, mil vampiir oli just tema keha haaranud. Tegelik Bronislaw oli veel tehniliselt elus. Mul õnnestus Flemmingi energeetiline püsivaim kardinalist välja tõmmata. Selleks tuli kasutada Faurby retriiverloitsu ja mõningaid trikke lühilainel. Flemming seestus minusse ja mul tuli ta Sakamura menetlusega tappa. See on õnnestunud vaid 1735. aastal Jaapani eksortsistil Yoshinobu Sakamural. Ja ainult üks kord. Teisel korral see ei õnnestunud ja Sakamura tuli tappa. Flemming -- meie vampiir -- on aga väga vana, kaval ja tugev. Ka mina pidin mängu panema kõik oma võimed ja tugevuse. Mida tugevamalt rünnata, seda rohkem vastane kannatab. Siin tuleb mängu üks paradoks. Ma purustasin Flemmingi tajud nii võimsalt, et ta minu sees otsekui minestusse langes. Pange tähele -- vampiiri püsivaimu ei saa surmata väljaspool keha, see on väga oluline. Ainult eksortsist saab vampiiri tappa oma kehas, kuid selleks peab vampiir reageerima. Flemming oli aga liiga nõrk. Toibumiseks läinuks talle vaid veerand tundi, ei rohkem. Siis aga poleks mind enam olemas olnud. Te oleksite pidanud tapma vampiir Grpowski...

«Seepärast te tahtsitegi puuri?»

«Äpardunud eksortsist vastutab surmaga. Ma ei saanud Sakamura menetlusega hakkama. Mind tuli tappa, enne kui Flemmingi püsivaim minus elule ärkab.»

«Ja don Pucco...»

«Don tõmbas vampiiri minust välja -- seda saab tehniliselt teha ilma temaga kontakteerumata. Sakamura menetlust polnud enam võimalik kasutada. Sisuliselt päästis don minu elu, kuigi ükski koodeks teda selleks ei kohustanud. Ja mul pole talle enam võimalik tasuda...»

Ernesto näitas laua juurde tulnud kelnerile, et veini nad enam ei vaja. Vastu päikesevarju hakkas õrnalt vihma sabistama.

«Miks?» küsis Ernesto. «Miks see kõik juhtus? Kust see... eeh... vampiir tuli?»

Grpowski tundis, et montallioone on talle kergelt pähe hakanud. Kummati talle meeldis see uimane ja rammestav tunne. Ta mälestas sõpra, kuigi polnud kindel, kuidas seda õieti tehakse.

«Ma ei tea, kust nad on tulnud. Keegi ei tea. Vampiiri energeetiline püsivaim vajab inimese keha, vajab verd. Tegemist on üsnagi võimatu bioenergeetilise mutatsiooniga. Keha, kuhu on seestutud, on mõnes mõttes surnud. Ellujäämiseks on tarvis regulaarselt uut verd. Ja nad hangivadki seda, võrdlemisi traditsionaalsel moel, muide. Kaelaveen, hambad sisse... Kõige kummalisem on see, et vampiir tahab olla inimene, tema püsivaimul on inimlikud vajadused. Eksisteerimine energeetilisel kujul on vampiiride jaoks nagu poolelu, midagi unetaolist. Mõned eksortsistid on arvanud, et nad on inimrassi moodustamisel ülejäänud või kõrvaleheidetud hinged. Võite siit oma religioosseid teooriaid edasi arendada, kui soovite. Need värdjad on kogu aeg olemas olnud. Kuid tänu Liiga tegevusele on neid pidevalt vähemaks jäänud. Pisut üle neljasaja aasta tagasi algas Suur Jaht. Me kuulutasime vampiiridele sõja.»

«Miks just siis? Oli see seoses protestantlusega?» Ernesto oli eksortsisti jutust haaratud ja katsus kaasa mõelda. Katoliiklase ajaarvamine seadis aga omad piirid. Grpowski lõi tüdinult käega.

«Minge oma protestantlusega! Umbes sel ajal hakkasid eurooplased maailma avastama. Teie tekstid peaksid pajatama, kuidas kirik ohjeldamatult uute maailmade religioone ja teadmisi hävitas. Meie omad aga kõnelevad kontaktidest. Eksortsiste oli ka Aafrikas, Ameerikas, Polüneesias... Liiga agendid sokutasid end avastuslaevade pardale ja purjetasid oma missioonile. Leitud teadmistega õnnestus meil vampiiride elust ja olemusest mõndagi tuvastada. Vampiire oli kõikjal üle maailma.»

«Te räägite pidevalt meie-vormis. Nagu oleksite ise neist sündmustest osa võtnud...»

«Ka meie oleme kogu aeg olemas olnud. Nelisada aastat on lühike aeg, Ernesto.»

«Suur Jaht? Mis sellest sai?»

«Sellest tuli sõda -- merel, maal ja taevas. Sajandeid vältav sõda. Ei mingit armu! Me hakkasime vampiire hävitama. Selle sajandi alguseks loeti Euroopas umbes paarkümmend isendit. Ma ütlesin, et vampiiridele on omased inimlikud vajadused? Eurooplastest vampiirid ei soovinud kodumandrilt eriti lahkuda. Iga püsivaimu unistuseks on leida oma karakterile vastav keha ja selles võimalikult kaua elada. Senikaua, kuni keha kasutamiskõlbmatuks muutub.»

«Sureb?»

«Jah. Ei verevahetus ega bioenergeetika ei suuda takistada kudede vananemist. Iga aastaga me tõmbasime ringi koomale. Teated tühjaksimetud laipadest, saladuslikud kadumised, seestumistunnused... Me jälitasime neid. Ja nüüd on neid üsna vähe alles. Üks kõige kardetavamaid ja vanemaid tegelasi selles seltskonnas oli ka meie hiljutine tuttav. Me kutsusime teda viimase teadoleva keha järgi Flemmingiks. Umbes kolmkümmned viis aastat oli Flemming kadunud. Ja nüüd ta ilmus. Ikka ja jälle Roomasse! Oeh, kuidas ta seda linna armastab! Kunagi ta oli siin senaator, jalutas Foorumis, pidas orgiaid, mürgitas ja tappis sõpru. Ta peab end roomlaseks, kas teate. Teab ja tunneb seda linna. Ja viimased kümme aastat on ta Itaalias üritanud. Liiga oli valvel. Ja ta tunneb ka oma jälitajate võtteid. Flemming kavaldas meid üle!»

«Saatan ongi valelik. Tal on tuhat nägu ja musttuhat alatut trikki...»

«Ta teadis,» katkestas Grpowski kiiresti Ernesto mõttelõnga, «et varem või hiljem me peilime ta välja. Ta põgenes! Ja tungides kardinali jättis ta mulje, nagu üritaks pidevalt majja murda. Tegelikult oli ta ammu majas sees! Te ootasite vibratsiooni ja selle puudumisel ei osanud midagi karta. Kui ta plaan oleks läbi läinud, oleks Lato ühel hommikul rahulikult ärganud vampiirina. Õigemini mitte Lato, vaid Flemming oleks ärganud. Ja keegi poleks aru saanud...»

Ernesto silmadesse ilmus võitlusaldis ja tige tuluke. «Kuidas poleks aru saanud?! Kardinal ja vampiir... See on võimatu!»

«Nad ei vaja verd pidevalt. Kord pärast seestumist ja siis poole aasta tagant. Pealegi arvan ma, et ka ülejäänud Euroopas keha otsivad vampiirid oleks Vatikani kutsutud. Kuuria oskab oma saladusi hoida, teate seda minust paremini. Nad oleks hakkama saanud, uskuge mind.»

Aga nüüd lõi Ernesto tõepoolest risti ette. «Ma ei usu teid,» teatas ta siis kindlal häälel.

«Teie otsustada. Mul pole tõendeid, ma ei sunni teid midagi uskuma.»

Vihm tihenes. Grpowski kutsus kelneri ja maksis arve. Nad tõsusid.

«Me vist ei kohtu enam,» küsis Ernesto kraehõlmu koomale tõmmates.

«Ma loodan, et mitte,» kostis Grpowski sõbralikult.

«Mida te edasi teete?»

«Mina? Lähen hotelli, võtan ühe kuuma vanni. Hommikul on len...» Eksortsist vakatas ja vaatas ehmunult kella. «Kuulge! Kell on kaheksa läbi! Poed on juba kinni, eks ole?»

«Suuremad küll. Mida teil vaja oli?»

«Kohe, ma kohe...» Grpowski sobras taskutes, kuni leidis väikse kägardunud sedeli. «Mitte ei jää see nimi meelde...» ta otsis rinnataskust prillid ja luges: «Tom ja Jerry, üks on kass ja teine hiir. Peab olema igas mänguasjapoes.»

Ernesto kehitas õlgu. «Kass ja hiir? Mänguasjad?»

«Vist küll. Need oleks mu tütretütrele Beasjale. Ta on kümneaastane, teate, ja ise kirjutas oma soovi mulle üles. Väga terane tüdruk. Loeb palju... Ma toon talle ikka välismaalt midagi kaasa. Poola kaubandus on teie omaga võrreldes väga nigel.»

«Ma vist tõesti ei oska aidata,» kahetses munk. «Ei tea mänguasjadest kuigi palju. Väga kahju. Ja poed on niikuinii kinni. Ehk õnnestub teil lennujaamast midagi leida?»

«Jah? Võibolla tõesti.» Poolakas toppis sedeli tagasi taskusse ja sirutas Ernestole käe.

«Hüvasti siis. Tervitage kardinali. Öelge talle, et on parem, kui ta juhtunu võimalikult kiiresti unustab.»

Nad mõlemad teadid, et seda lugu ei unusta kardinal kunagi.

«Jumalaga,» vastas Ernesto. «Tervitage tütretütart!»

«Ilmtingimata.» Mehed surusid kätt. Grpowski pöördus juba minekule, kui Ernesto talt äkitselt küünarnukist kinni haaras.

«Kuulge,» päris ta mõnevõrra ebalevalt. «Aga mida tähendasid need don Pucco viimased sõnad kindlast linnast?»

«Ahjaa...» Grpowski pöördus ümber. «Mõtlesin, et mõistate isegi...Ma ju ütlesin, et me jahime neid halastamatult. Ja te ise -- ma mõtlen kirik -- ju kehtestas selle, mille järele Flemming nüüd ilmus.»

«Ma ei mõista.»

«Asüül. Varjupaigaõigus. Üks kindel linn ja varjupaik, mäletate? Kants, kuhu vaenlane iial ei pääse. Vankumatud müürid, mille vahel end ohutuses tunda.»

Mehed seisid tugevas kesksuvises Rooma sajus, eemalt kostus saju eest pakku minevate turistide lõbusaid hõikeid. Ernesto nägu vajus hirmust pikaks, kui eksortsisti sõnade mõte ta teadvusesse jõudis.

«Justnimelt,» muigas Grpowski süngelt. «Vampiiride püsivaimud tunnevad, kuulevad ja teavad nii mõndagi. Lato on järgmine paavst. Ja ühele Roomat armastavale vampiirile pole paremat varjupaika, kui paavsti keha. Rooma paavst on kõige paremini kaitstud inimene maailmas. Mitu korda rohkem kui Ameerika president näiteks. Ja muresid on hulka vähem. Ta oleks Lato teadvusest ammutanud vajaliku informatsiooni, et järgmised viiskümmend aastat rahulikult paavsti kohuseid täita. Ringreisid, mugav elu... Kuurias oleks olnud veel mõned vampiirid... Mõnikümmend liitrit verd aastas. Keegi poleks aru saanud. Kellelegi poleks pähegi tulnud, et paavst võib olla Flemming. Ja isegi kui oleks, ei pääseks Liiga iialgi Rooma paavsti kallale. Mitte iialgi. Üks pisiasi jäi Flemmingil kahe silma vahele. Lato tundis mind. Ja kutsus mind appi.»

«Aga paavst... paavst on püha...»

«Mitte vampiiride jaoks. Religiooniga pole neil vähimatki pistmist. Trellpuur on krutsifiksist palju kindlam vahend -- aga seda teate juba omast käest. Niisiis, jumalaga?»

Kopenhaagen, juuni 1999

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies