Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt
kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid
oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba
vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi
tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline
ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega
oleks tahtnudki mõista.
Kardinali randmetele olid juba eelmised korrad sooninud sinakad
köitmisvalumid. Risti harud olid rihmad siledaks poleerinud. Veel
viimane tõmme ja sõlm peale. Kui luud raksusidki, siis
süümepiinu Ernesto enam ei tundnud. Ta uskus, et talitas
õieti, uskus, et kardinal teab, mida teeb.
Kinnises ruumis tõusis tuulepuhang ja kustutas hubisevad
küünlaleegid. Ta tundis kerget vibreerimist. Nüüd see
algas. Ernesto põlvitas ja hakkas valjul häälel palvet
lugema. Tema ilus tenorhääl segunes rappumise ja karjetega.
Kinniste silmadega oli kõik isegi õudsem, ta ei tahtnud ega
söendanudki enam vaadata. Kardinali pea peksis teadvusetult vastu
puuristi, keha tõmbles meeleheitlikus vastuhakus, tema
väljaheitepidurid vallandusid pingutusest.
Täna kestis see kauem kui eelmistel kordadel.
***
Tavaliselt ei meeldinud Grpowskile rahvarikkad ruumid ja pungil restoranid.
Ta eelistas vaiksemaid ja reserveeritumaid kohti. Kuid täna oli ta
Roomas ja tahtis iga selle linna lõhna, meeleolu ja pilti endasse
ahmida. Ta oli Roomat alati armastanud ja austanud, kuigi ise siia nii
harva sattunud.
Ja selles restoranis ei olnudki vaiksemat nurka. Juulikuu õhtud on
Rooma melu haripunkt. Päevane kuumus on möödas, Vahemerelt
toob tuul malbet ja sumedat õhku. Kirikutest, varemeist ja
kunstiväärtustest väsinud turistid otsivad varjulisi kohti,
kus veini saatel muljeid vahetada. Kõik ümberringi kihab ja
keeb. Ja need lõhnad...
Igal linnal on omad lõhnad, arvas Grpowski. Lõhnad täis
hurma, salapära ja peibutust. Kuid Rooma lõhnab ikkagi
kõige erilisemalt. See pole Pariisi muretu akordionilõhn,
Londoni asjalik õlleparfüüm või Moskva nukrutsev
bensiinivingune papliaroom. Rooma lõhnab ainuomaselt pitsa ja
marmori järele, tema purskkaevude rõskus seguneb ajastute
väärika suursugususega, hangib endale mozzarella peene ja
terava alltooni ja paiskab sulle lõpuks ninasõõrmeisse
Kapitooliumi karge hõngu, segab selle roomlaste pisut kiirelt ja
hakitult räägitava keele lõhnaga.
Ja muidugi lõhnab siin ka tugevalt vere järele. Väga
tugevalt.
Kelner tõi neile kannuga majaveini, don Pucco maitses seda,
tõstes pokaali aeglaselt nina juurde, keerutas, nii et paar tilka
pritsisid tsentrifuugina üle ääre, võttis siis kerge
lonksu ja näris veini. Kelnerist lõhnas sobimatult
tugevalt «Fahrenheiti» järele, veini lõhna Grpowski
aga ei tundnudki. Millegipärast ei moodustanud vein Rooma buketis
talle olulist osa.
Paistis, et don Pucco jäi pakutavaga rahule. Nüüd tellis ta
sööki. Grpowski oli palunud midagi lihtsamat ja mahedamat.
Ilmselt osutus selleks tomatite ja sibulatega hautatud antrekoot. Don Pucco
eelistas lambakotlette brüsseli kapsaga.
«Ütle neile, et küüslauku ka kindlasti oleks,» oli
Grpowski palunud. Don seletas, et ilma küüslauguta ei valmistata
siin ühtki rooga. Kuid igaks juhuks lasi ta kelneril tuua ka
küüslauguga bagette.
Ahjaa, muidugi oli siin veel roosilõhna. Nad istusid
tänavapoolses servas, mis sagijate voolust oli varjatud ronirooside
aiaga. Lilled olid väiksed ja roosad, Grpowskile ei tulnud sordi nimi
kohe meelde, kuid ta mäletas täpselt, et samu seemneid oli ta
kümmekond aastat tagasi otsinud ja neid lõpuks alles Triestest
leidnud. Ja need roosid sobisid nii hästi kõrvallauas istuva
kahe tüdrukuga, kes pidevalt valjult lõkerdasid. Tüdrukud
jõid veega lahjendatud valget veini ja lõpetasid
lõherooga. Kuna nad rääkisid nii kõvasti, siis
teadis Grpowski, et ühe neiu -- selle heledamate juustega -- nimi oli
Gabriela ja ta oli kevadel kaubanduskooli lõpetanud. Teine oli pisut
noorem, nii seitsmeteistkümnene ja tema nimeks oli Manuela. Manuelal
oli väga lühike ja avar kleit, mille õlapaelad
ülilõdvalt kokku sõlmatud. Kui tüdruk
sõbranna poole kummardus, paljastas ta oma ümarad,
väikesed ja hurmavad rinnad, mille nibusid kleidiserv ei pidanudki
sellistel puhkudel varjama. Tüdruk oli noor, oma võludest
edevalt teadlik, ega häbenenud neid. Grpowski tundis teda vaadates
mingit heldimust ja siirast rõõmu, milles polnud aga
kübetki iha ega kiima. Talle meeldis noorus ja ta armastas roose.
Don Pucco vaatas itaallaslikul muigel Grpowski pilku.
«Meie neiud puhkevad just sellises vanuses õitsele,»
ütles ta tasasel ja teadval häälel. «Aga nad
jäävad kiiresti vanaks. Põhjapoolsed naised on küpses
eas kaunimad.» Donile meeldis naistest rääkida.
Grpowski noogutas.
«Meie naistel pole kaua neiupõlve nautida,» jätkas
don. «Abielludes peavad nad hakkama kiiresti ja palju lapsi saama.
Loodus kasvatab nad ruttu üles, viieteistkümneselt ongi
õige aeg elult võtta, mis annab.»
«Viieteistkümneselt?»
Don Pucco kummardus üle laua Grpowski poole.
«See tüdruk, keda sa sihid, on viieteistkümnene. Ja kuulab
sõbranna meenutusi eelmisest ööst ühe prantsuse
turistiga.»
«Ma vist ei oska enam itaalia keelt nii hästi,» kahetses
Grpowski.
«Nad räägivad üsna noortepäraselt,»
nõustus don. «See on tegelikult õudne, mida
tänapäeval itaalia keelega tehakse. Kui ma ei tea, et see
tõsi võib olla, ütleks ma ilmselt, et Boccaccio ja
Petrarca keeraksid end hauas ümber.»
«Jah,» ütles Grpowski lakooniliselt. «Ma vist tean,
mida sa mõtled.»
Don rüüpas veini ja madaldas veelgi häält. «Meil
on kõigil hea meel, et sa tulla said. Ta nõustus
rääkima ainult sinuga, ütles, et olete koolivennad
või midagi niisugust. Kuid mulle paistis, et ta lihtsalt kohalikku
Loozhi ei usalda. Lugu on selleks liiga piinlik ja tundlik. Pealegi teab
kogu Liiga, et sina oled sellel alal parim.»
Grpowski pilgutas kiiresti silmi. «Ma arvan, et mul on veel palju
õppida, ja parimat meie alal ei olegi. Liiga palju sõltub
õnnest ja asjaoludest. Ütleme nii, et mul on lihtsalt
mõnikord vedanud.»
Don Pucco mühatas. «Tagasihoidlik, nagu alati. Sa ei muutu ju
üldse. Kui vana sa nüüd õieti oled?»
«Nelikümmend üheksa,» kostis Grpowski kuivalt.
«Sügisel on juubel.»
«Ja mina tunnen sind juba ligi kolmkümmend aastat,»
õhkas itaallane. «Mäletad, see oli vist
viiekümnendate alguses, kui meid mõlemaid Liigasse vastu
võeti. Kairo lähedal olid veel pühendamised -- Vaarao
Needuse lugu... Kui vähe sellest kõigest ajalehtedesse
jõudis, oijah.»
«Need olid tõesti rasked ajad, sõda oli ju just
lõppenud,» soostus Grpowski. «Miljonid lahkumata surnud
üle Euroopa, massihaudade kongruentsid ja kümned ummistunud
defraktooriumkanalid... Olin omati õnnelikki, et just siis
tuleristsed sain. Nüüd on seda noortele nii raske seletada.»
Nad mõlemad vaikisid ja meenutasid -- esimestest tutvusest oli
möödas tõesti nii palju. Palju oli muutunud, kuid palju
oli ka samaks jäänud. Põlevasilmsest Sitsiilia
partisaninoorukist, kelles üks Ameerika okupatsioonivägede major
oli sirguva eksortsisti ära tundnud, oli saanud Rooma, Itaalia ja kogu
Lõuna-Euroopa üks tugevamaid finantshaisid. Mees, kelle
nähtamatu rahaimpeerium ajas võrseid üle kogu
Lääne-Euroopa, tungis osalt Idablokkigi ja kelle sidemed
Vatikanis ja Itaalia valitsuses hoidsid ära tarbetud küsimused,
mis mõnel prokuröril ikka aeg-ajalt tekkisid... Don Giuseppe
Tanotti del Pucco'st kirjutati ajalehtedes kui Itaalia ühest
targemast finantsgeeniusest, sosistati aegajalt usinates, kuid
asjassepühendamtutes ringkondades kui võimalikust ristiisast ja
räägiti ainult ühes kindlas seltskonnas kui
Meistrist.
Don Pucco oli Eksortsistide Liiga Ülemmeister. Oli veel Golemitapja,
Ebasurnute Taltsutaja ja Arimani Saatja -- ja neid tiitleid anti
ainult väga vähestele.
Don Pucco liirid, naelad, dollarid ja margad olid need, mis hoidsid Liigat
vee peal, tegid võimalikuks selle töö, mida on
tehtud juba sellest ajast, millest kõnelavad vanad
pärgamendirullid Arhiivis, mis on vanemad kui Surnumere
äärest leitud õpilaste kirjavigadest kubisevad
etteütlused ja Vatikani vanimad tekstid.
«Niisiis, Vatikan,» küsis Grpowski lõpuks. «Seda
võis oodata. See sobib talle kuidagi...»
«Arvad, et tegu on jälle Suure Jahiga?» Kui don oligi
üllatunud, ei näidanud ta seda välja.
«Kahtlustan seda, aga ei arva veel. Lõppeks on ju viimasest
korrast seitse aastat. Ja paavst on vana...»
«Kuid siin, Roomas? Siin, kus on Liiga peakorter... ta peaks ju
teadma. Rooma on kindel linn, viimane kants, kõige
ebatõenäolisem koht, kus ta võiks üritada.»
«Üks kindel linn ja varjupaik,» pomises Grpowski
mõtlikult. «Tead, selles võib isegi midagi olla...»
«Mida sa silmas pead?»
«Lihtsalt üks uitmõte. Võibolla mitte midagi.»
«Mulle on su uitmõtted alati meeldinud.»
Kelner tõi neile toidud, restoranis keerati muusika valjemaks,
tüdrukud kõrvallauas olid otsustanud juba lahkuda, kuid
nüüd hakkasid kostma hakkavale laulule kaasa
kõõrutama. Nad ei osanud inglise keelt, kuid
refrääni teadsid nad kuulmise järgi.
«...only seventeen, young and sweet,» hõiskasid nad
rõõmsalt kaasa ja Manuela tegi Grpowskile kelmikalt silma.
«Muretu ajastu,» tähendas Grpowski. «Ilmselt nii
hakatakse seda aega kunagi kutsuma. Kõik on nagu paigas ja
välja kujunenud.»
«Teil ju streigitakse?»
«Kah mood, mis muud...»
«Hear the beat of the tambourine yeah yeah... see that girl, watch
the scene, dig in the dancing queen...»
«Sul on homme kohtumine kardinaliga. Ta ootab sind oma villas. Viin su
autoga sinna ja tulen pärast järgi, ta tahtis ainult sind. Ole
ettevaatlik!»
«Mida on mul kindlas linnas karta?»
«Rooma jääb Roomaks. Iga õige sitsiillane pelgab
pisut seda linna. Ettevaatlikkus ei tee kunagi halba!»
«You are the dancing queen...»
«Tegelikult päris ilus laul,» mõtiskles Grpowski
kuuldavalt. «Peaks tütretütrele selle plaadi ostma,
poolakeelset muusikat enam ju ei kuulata...»
Don kallas endale veel veini. «Ma ei pea sulle ülesande
diskreetsust rõhutama. Kogu Vatikan on niigi ärevil, paavst on
suremas, keegi minuga rääkida ei julge. Ma ei tea täpselt,
mis neil seal toimub, selle pead sa enne välja selgitama. Kuigi paljud
ei taha seda Liigas tunnistada, on minugi võimalused Vatikanis
piiratud.»
«Ära muretse,» kostis Grpowski. «Sa oled Vatikani alati
liiga tõsiselt võtnud.»
«Amet on selline, amet kohustab. See, et ma nende rahasid liigutan, ei
tähenda veel, et nad mind täielikult usaldavad,» torises don
Pucco.
Liiga Meister asus juba sajandeid Roomas, tegelikult sellest ajast alates,
kui katoliiklik maailm Rooma paavsti kummardab. Vatikanile tuli
lähedal olla. Neid oli tarvis oma tegemistest teadmises hoida.
Liiga ei vaadanud kunagi katoliku kiriku eksortsistide peale kui
usurpaatoritele, kuigi mõneti selline alus Liigal ju oli. 3.
sajandil asutas kirik eksortsistide institutsiooni, et end ristida laskjate
hingest kuri vaim välja ajada. Selline komme oli vana, tuli
judaismist, egiptuse usundist ja suurel määral zoroastrismist,
kes kõik kurje vaime uskusid. Ja kui kanoonikud kunagi piiblit
kompileerisid, kirjutasid nad kõikidest religioonidest, mida
teadsid, kokku mingi hookuspookuse langenud ingleist, deemoneist ja
kurjadest vaimudest. Loomulikult käis kogu supi juurde ja
vürtsiks eksortsist. Liiga vaatas uute amatööride teket
rahuga pealt ja teeb seda juba ligi paar tuhat aastat -- kirik juhtis nende
raskelt töölt tähelepanu kõrvale ja tegeles ainult
enda väljamõeldud deemonitega, õieti nendega, mis
teistest muistseist usunditest inimesele arusaadavasse keelde ümber
pandi. Katoliku eksortsistid ei osanud kunagi harilikku skisofreeniat
tõelisest seestumisest eristada ja kui neile isegi tõeline
teistpoolsusest eksinud olend ette juhtus, käsitlesid nad seda
ladinakeelsete palvete, hariliku joogivee ja puust ristiga -- ning
aimamata, et sellelaadsel atribuutikal oli ka kunagi mingi tegelik sisu
olnud. Kreeka keelest tõlgiti loitsud ladinasse, kogu
süsteemi korrastati vastavalt kristlusele.
Vatikan vaatas sajandist sajandisse «konkureerivale
organisatsioonile» üha leebemalt. Enam ei põletatud
tõelisi eksortsiste tuleriidal, ei keerutatud neid rattal ega
torgitud kuumade oradega. 1954. aastal palus Vatikani ametlik
ülemeksortsist Monsenjöör Baldo Corradoni Liiga tollase
Meistri Jan van Hooydinki käest isegi põhjustatud kannatuste
eest vabandust. Kirik oli paralleelsest salaorganisatsioonist loomulikult
kogu aeg teadlik olnud -- ise aimamata, kui vana ühisusega neil
tegelikult tegemist on. Uutel aegadel koheldi Liigat kui entusiastidest
esoteerikuid, kellest mingit kahju ei sünni ja keda enam ketserite
kombel jälitama ei pea. Ajad on ju muutunud.
Ajad olid tõepoolest muutunud. Liiga käsutuses oli 20. sajandi
tehnika.
Don Pucco esindas organisatsiooni, mis omas laboreid Silicon Valleys ja
arveid Zürichis.
Jõud, kellega Liiga võitles, olid vanad ja ei kohanenud enam
nii kiiresti. Neid oli dramaatiliselt vähemaks jäänud...
Vatikan ei saa kunagi teadma, et 20. sajandi teisel poolel oli Liiga
lõpule viimas milleeniumitepikkust võitlust. Lõpule
viimas, kuid mitte lõpetamas. Sest see võitlus ei
lõppe kunagi.
***
Erariides munk juhatas Grpowski läbi sireliaia villa taha terrassile,
kus kardinal Lato varjualuses ajalehte luges. Tema ees laual oli veeklaas
ja lõpetamata hommikueine. Puudel kudrutasid Rooma laulutuvid, oli
palav. Kuigi maantee oli vaid mõnesaja meetri kaugusel, ei kostunud
siia rohelisse ja niiskesse aeda teekära.
Grpowski kandis truult halli ülikonda ja kerget suvekaabut. Ta
higistas, aga talle meeldis see. Lato vaatas samme kuuldes raja poole ja
tõusis. Ta oli palju muutunud. Kõhnemaks jäänud,
kokku kuivanud, kängunud, kuigi oli alles viikümne kolmene.
Tegelikult oleks see pidanud olema kahe ammuse sõbra kohtumine.
Noorepõlvekaaslasi kohates unustavad inimesed nendevahelised
tegelikud suhted, läbi aastate meenub ainult inimine. See kõik
oli ju nii ammu... Muidugi olime me sõbrad, kuidas siis? Noorus,
unistused, püüdlused...
Munk, kes Grpowski aeda juhatas, valmistus kohe lahkuma, kuid Lato viipas
ta tagasi.
Grpowski arvas, et ta peaks kergelt kummardama ja nii ta tegigi. Lato astus
talle kindlal sammul vastu, võnkus küll veidi ja pani käed
Grpowski õlgade ümber. Nad embasid.
«Rõõm sind näha,» ütles kardinal selges
ja puhtas poola keeles.
«Minul samuti,» vastas Grpowski siiralt.
Kunagi käisid nad koos sõjajärgses Varssavis seminaris.
Noor Grpowski oli sinna sattunud juhuslikult, Bronisalw Lato aga
teadlikult. Hoolimata kõigest olid need ilusad ajad. Pärast
teist aastat tuli Grpowskile järele üks täiesti
võõras mees, aga ta oli kohe mõistnud kuhu ja milleks.
Ilmselt oli ta juba siis oma saatust aimanud. Üsna tihti juhtub, et
tulevane Liiga eksortsist leitakse vaimuliku seminarist. Kas nad olid
Latoga sõbrustanud? Ilmselt mitte, kuid nad olid hästi
läbi saanud, vahest dogmaatikast vaielnud ja koos raamatukogus
Püha Augustinust tudeerinud. Neil oli palju ühist --
pühendumus ja eesmärgikindlus näiteks. Grpowski polnud
kunagi kahelnud, et Latost tuleb hea preester.
Lato osutas laua kõrval seisvale vabale toolile, nad istusid.
«See on Ernesto,» ütles Lato oma teenrile viidates. «Ma
soovin, et ta jääks siia. Sul ei ole midagi vastu? Ta teab niigi
kõike. Poola keelt ta ei oska, aga on vaja, et ta siia
jääks.»
Loomulikult ei olnud Grpowskil selle vastu midagi. Ta sirutas end
korvtoolis mõnusalt välja. «Sul on väga ilus
elamine,» ütles ta. «Mõjuavaldav villa...»
«Käib ameti juurde. Mina vajan ainult vaikust ja rahu. Luksusest
ma tõepoolest ei hooli.»
Grpowski uskus teda.
«Ma kardan, et meil pole palju aega,» jätkas Lato.
«Ametlikult olen ma praegu haige. Osalt vastab see tõele, ma ei
tunne ennast tõesti hästi. Aga jätame meenutused teiseks
korraks. Ka sa tead, miks ma sind kutsusin?»
«Pucco oli napisõnaline,» vastas eksortsist. «Ilmselt
pole temalegi palju räägitud.»
«Ainult mina olengi temaga ühendust võtnud. Meie enda
ülemeksortsisti ma ei usalda. Vähemalt praegu mitte ja sa tead
miks.»
Grpowski teadis. Paavst oli haigevoodis, oli suremas. Paavstil oli
vähk. Vatikan kihas ja oli ärevil. Kui vähegi andis, ei
usaldanud keegi kedagi.
«See algas kaks kuud tagasi,» alustas kardinal. «Esimene
kord oli 15. mai hommikul. Olin peegli ees ja ajasin habet. Minu ees oli
klaas kuuma veega. Äkitselt hakkas nagu mingi kerge vibratsioon,
nägin seda veeklaasist selgesti. Lõikasin sisse, käsi
värahtas, nagu oleks keegi lükanud. Siis tundsin tugevat
tõuget ja lõin pea vastu peeglit, mis mõranes. Ka
laubalt hakkas verd voolama. Ajasin end püsti ja keerasin toa poole.
Loomulikult oli see tühi. Aga ma olin ehmunud ja ärevil. See oli
esimene kord.»
Grpowski noogutas. «Kas aken oli lahti?» küsis ta siis.
«Ma arvan, et jah,» nõustus kardinal pärast
mõttepausi. «Oli väga palav.»
«Hästi, mis edasi sai?»
«Järgmine kord tuli see õhtul. Selsamal
õhtul. Siis ma sain juba aru. Olin kabinetis ja kirjutasin. Paavst
oli juba nädalajagu haige olnud, tööd oli palju.
Trükkisin masinal üht teksti ja olin üpris väsinud.
Algas kõik jälle vibratsioonist. Ja siis paisati mind laua
tagant ümber, kukkusin koos tooliga. Ajasin end vaevu püsti, kuid
juba tuli uus tõuge ja ma lendasin vastu seina. Aga toas ei olnud
mitte kedagi! Müra peale sööstis Ernesto alt üles ja
temagi nägi, kuidas mind mingi jõud vastu seina surus ja
raputama hakkas. Ma ei teadnud siis, mida täpselt tundsin, ma ei
tajunud kontakti.»
Lato vaikis hetkeks, võttis lonksu vett. Eksortsist pani
tähele, et peale väikest sõõmu valas Ernesto klaasi
kiiresti triiki täis.
«Aga enam ma ei kahelnud. See oli Saatan, kelle jõud hakkas
minu sisse ronima. Olin kurjuse jõudude poolt välja valitud.
Olin s^okis. Selline asi on võimatu, läheb lahku
kõigega, mida Kirik deemonitest teab... Ma tean üldjoontes sinu
seisukohti, Mieczislaw, tean, mida teie Liiga arvab, kuid katsu ennast
nüüd panna minu olukorda.»
Grpowski katsus. Sellepärast ta küsiski ettevaatlikult:
«Oled sa mõelnud, et see võis olla lihtsalt
nõrkushoog, üleväsimus, liigtöötamine või
kehvveresus? On ärevad ajad, palju tööd ja
närvilisust...»
«Närvilisus ei tõsta sind kohalt õhku ega peksa
vastu seina. Üleväsimus ei torma kiirrongina sinu sisse.
Nõrkushoogu ei hoia eksortseerimispalved tagasi. Kehvveresus ei tule
vibreerimise saatel. See on deemon, mu sõber, ja sa tead seda. Ta
hakkas tulema tihedamini, algul kord nelja päeva jooksul, siis
ülepäeviti. Ja alati algab see vibreerimisega, tunnen
peapööritust ja siis haaravad mind kellegi nähtamatud
käed, tõstavad üles, pillutavad mööda tuba. Ma
hakkan vappuma ja värisema, nagu Ernesto räägib, sest ise
kaotan teadvuse ja peale valu ja kohutava väsimuse ei mäleta ma
midagi. Ma ei suuda selle deemoniga suhelda... Aga ma väsin,
Mieczislaw, olen kurnatud ja kaua ma enam vastu ei pea.»
«Mida sa oled ette võtnud?»
«Ma palvetan. Ja Ernesto palvetab.»
«Ja see on kõik?»
«Mul on keldris altar, seal on suur puust rist. Iga kord, kui
näen veeklaasis kerget vibratsiooni, jooksen keldrisse. Ernesto seob
mind nahkrihmadega risti külge ja piserdab ruumi püha veega. Ja
ma palvetan seni, kuni suudan, siis jätkab Ernesto üksi.
Tavaliselt me saame tast jagu, aga ta tuleb tagasi. Ja iga kord tugevamana.
Ma ei teagi, kes meist rohkem kannatab -- mina või Ernesto.»
«Ja kõigest hoolimata pöördud sa abi saamiseks Liiga,
mitte Vatikani ülemeksortsisti poole?»
«Sa tahad küsida, kas minu usk on vankuma löönud?»
«Ei, mitte seda ei tahtnud ma küsida. Sa tead, et meile on
kõik abipaljuad sõltumata usust võrdsed ja meie
kaanonite järgi pole religioonil teispoolsuse jõududega
vähimatki pistmist. Ma tahan teada, miks ei kasuta sa katoliku kiriku
abi, kes on endale ise sellisteks puhkudeks jõu ja õiguse
võtnud deemonitega toimetulemiseks?»
Lato ohkas sügavalt. «Sest sellist asja ei saa juhtuda, nagu
minuga praegu toimub. Pole kunagi juhtunud, et Saatan oleks proovinud
seestuda tõelise uskliku hinge. Kiriku õpetus
räägib, et deemonid haaravad hingi, kes usuvad valesti, on
sooritanud usuga kokkusobimatuid akte või pole üldse end
Jumalale pühendanud. Preestri hinge ei saa seestuda, see on
absurd.»
Jah, katolik kirik uskus vankumatult, et on tegevusi ja mõtteid, mis
meelitavad Saatanat. Ja kurja väljaajamine ehk eksortsism kasutab ju
ainult palveid ja püha toimega esemete väge. Grpowskile meenus
üks vana kodukandi kõnekäänd -- «Milleks puid
metsa vedada?» Saatan ei saa haarata korraliku uskliku hinge, saati
siis veel Vatikani kardinali oma.
«Sa kardad, et sind hakatakse süüdistama usust
taganemises?» uuris Grpowski.
«Saatanal on tugev ja tegev jõud. Ta on olemas. Ta pole midagi,
mille üle vaileda. Ja võib teha kurja kaitsmata hingele,
sellele, kes pole end Jumalale pühendanud. Tal on vaja hingi, et neid
Jeesus Kristusest eemale meelitada ja igaveseks põrgutulle paisata.
Ma ei karda enda pärast. Ma kardan kogu usu pärast.»
«Ma vist ei mõista sind.»
«Võibolla Pucco ei öelnud sulle... Võibolla ta ei
teagi, aga minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et mitmed
ringkonnad on uue Paavsti kandidatuuri suhtes kokkuleppele
jõudmas.»
«Paavst on ju veel elus!?»
«Justnimelt. Veel elus. Seepärast sellest avalikult ei
räägitagi. Hääletus on küll salajane, aga alati on
tehtud eelnevaid kokkuleppeid.»
«Kes see väljavalitu siis on?»
«Jumala ja sinu alandlik teener. Nad näikse arvavat, et minust
võib tulla hea paavst!»
***
Pucco võttis ta Lato villa eest peale ja küsis, kuhu
sõita. Grpowski mõtles hetke. «Sõidame
õige Foorumi varemetesse,» pakkus ta siis. «Ma pole seal
kunagi käinud.»
«Minugipoolest,» ütles don Pucco. «Aga meil ei nimetata
neid Foorumi varemeteks, vaid Foorumiks.»
Nagu alati, kihas Foorum uudishimulikest. Nad jalutasid kuumusest
õhkavas kiviklibus ja takerdusid korduvalt jaapani
turistigruppidesse.
«Ta oli senaator, kas polnudki mitte nii?» küsis Pucco.
«Lucius Sepundus, kui ma õiteti mäletan?»
Grpowski noogutas ja õngitses taskust koti päevalilleseemneid.
Nad seisid Constantinuse basiilika kolme kaare ees, milliste arhitektuur
andis hiljem palju inspiratsiooni kirikuehitajatele.
«Mida kardinal rääkis?» päris don edasi. «Sa
oled kuidagi napisõnaline.»
Ta seisatas ühe kaare ees. Selja tagant hakkas kostuma ärevat ja
paanilist õiendamist. «Nad tahavad pilti teha, lähme eest
ära,» tõlkis Grpowski. Et turistide elumuresid mitte
segada, liikusid nad vaiksel sammul edasi. Poolakas avas
särginööbi, sikutas lipsu lõdvemaks ning sülitas
seemnekoored pihku. Kümmekond meetrit edasi asus Templum Antonini
et Faustinae. Antonius Piuse 141. aastal surnud naise mälestuseks
ehitatud tempel, mis hiljem oli kirikuks ümber ehitatud. Grpowski
teada oli see ainus kirik, mis põlistas vampiiri hammaste läbi
surnud inimese mälestust. Paraku teadis seda ainult Liiga... Antoniuse
naise Faustinae kuulutas Senat pärast surma jumalannaks. Poolas on
Glogowieci küla, kus sündis «jumalaga suhelnud»
Õnnis Maria Faustyna Kowalska, kelle päeviku avaldamise
pärast kardinal Lato nii palju võidelnud on. Miks ta küll
sellele praegu mõtles? Grpowski aju töötas meeletutel
kiirustel, otsides seoseid ja kokkupuutepunkte.
«Sa ei öelnud mulle, et Latol on head võimalused paavstiks
saada?» sõnas ta siis pisut etteheitval toonil.
«See on ainult üks kuulujutt, ei enamat. Üks kandidatuur
mitme seast, ei midagi kindlat,» kaitses ennast don. «On see sinu
arvates oluline?»
«Võib olla. Millal need jutud liikuma hakkasid?»
«Tegelikult üsna ammu. Kohe peale seda, kui selgus, et paavstil
on vähk.»
«Seega üks pool aastat tagasi,» resümeeris Grpowski.
«See sobib. Ja kardinali kiusaja ilmus esmakordselt kaks kuud tagasi,
siis kui paavst päris pikali jäi. Kui see on Flemming -- aga ma
arvan, et see on Flemming -- siis on meil vähe aega. Lato on
üsna nõrgaks jäänud, usub, et palved, rist ja
püha vesi on deemonit tagasi hoidnud. Paar korda veel ja kõik
on läbi.» Ja Grpowski jutustas Liiga Meistrile, mida vaevatud
kardinal oli talle usaldanud.
«Sandid lood,» nõustus don Pucco, kui oli jutu ära
kuulanud. «Said sa midagi teha?»
«Lugesin majale peale mõned kaitsed -- Iona vektorveeda ja
Albrechti kohesioonloitsu. Parem on, kui su poisid õhtul maja
ümber mõned laserkiired tõmbavad, ma Ernestoga juba
rääkisingi sellest. Mul on värava võti ja ma
lähen sinna õhtul tagasi.»
«Ega me hiljaks ei jää? Flemming võib ju iga hetk
jälle ilmuda. Ja kohesiooniga on ta mitu korda juba toime
tulnud.»
«Majja sissepääsemine võtab aega. Kohe, kui Ernesto
midagi kahtlast märkab, helistab ta sinu numbril. Flemming on tark ja
õppinud aja jooksul, aga ma ladusin vektorveeda talle tundmatus
kongruentsis. Ja mind ei tunne ta niikuinii, ei minu käekirja ega
nägu. Ma pean enne pisut Liiga Arhiivis tööd tegema, kui ta
lõplikult tappa.»
«Mida sa sellest vibratsioonist arvad? Paistab olevat midagi
uut...»
«Ma arvan, et see tuleb sellest, et ta murrab ennast majja sisse.
Flemming on sihikindel nagu alati. Et seintest, müüridest ja
ustest läbi tungida, peab ta meeletu energia kontsentreerima.»
Foorum kubises turistidest. Grpowski järas kasvava isuga
päevalilleseemneid. Don Pucco süütas sigari. Nad siirdusid
Aemilia basiilika poole.
«Miks? Miks just nüüd ja siin?»
«Sa ütlesid juba, mäletad? Kindel kants.»
«Ja viimane varjupaik?» Ka itaallasele hakkas midagi kohale
jõudma.
«Loodan, et sedapuhku tõesti viimane.»
Üks jaapani turist komistas kivi taha, kukkus, pillas käest
kaamera, mis kolksudes treppe mööda kunagise basiilika keldrisse
veeres.
«Kuule,» don pahvis mõtlikult sigarit. «Kui ta on
juba kord majja sisse murdnud, siis miks ta peaks seda iga kord uuesti
tegema? Ma saan aru, et ühekorraga ta inimesse ei seestu, aga miks iga
kord see vibratsioon? Ta võiks juba vabalt ennast majas peita ja
järgmise korra jaoks jõudu koguda.»
Poolakas peatus, nagu oleks keegi ta ühe vasaralöögiga maa
külge naelutanud.
«Lato ütles mulle, et neil on seni korda läinud ta iga kord
tagasi tõrjuda...»
«Mida tema sellest teab?»
«Nad ootavad enne iga uut katset vibratsiooni. See on nagu märk,
et deemon läheneb. Aga, mis siis, kui...»
Grpowski ei lõpetanud. Ta sööstis paigalt nagu ussist
nõelatu, müksas tugevalt üht jaapanlast, kes oli just
Foorumi keldritreppidest kukkunud kaameraga üles roninud ja tormas
taksopeatuse poole. Õnnetu jaapanlane vandus midagi ja hakkas ohates
jälle oma aparaadi poole turnima.
Don Pucco jooksis sõbrale järele.
***
Ernesto luges pingutades mikrofilmilt vana teksti. Ta tundis õhus
kerget tubakalõhna. Niisiis oli kardinal jälle oma
väikseid sigarette suitsetama hakanud. Rituale Romanum'i, 1614.
aastal paavst Paulus V käsul väljaantud eksortsistide
käsiraamatu originaali oli liiga ohtlik Vatikani raamatukogust kaasa
tuua. Eriti nüüd, kus kõik kõigi iga liigutust
teraselt jälgisid. Ta oli arhiivist vaid mikrofilmi kaasa haaranud ja
õppis nüüd sellest palveid pähe. Ernesto ees laual
oli pilgeni täis veeklaas, samasugune oli ka korrus kõrgemal
kardinali kabinetis.
Nad pidid oma kiusajast võitu saama.
Ta kuulis sumedat põntsatust, pigem tajus seda. Aeglaselt ajas ta
ennast püsti ja läks vaatama.
Kui ta kartiski, siis oli ta unustanud, kuidas seda teha.
***
Avar keldrisaal, päevavalguslambid, konditsioneeritud õhk,
klaasist ja metallist stellaazhid, läbisegi tammepuust riiulitega. Ja
raamatud, käsikirjad, pärgamendirullid... Neid on palju. See on
Liiga Arhiiv, mis jääb vaid mõnesaja meetri kaugusele
Plazza della Spagnast, kus iga päev tuhanded turistid Rooma suurust ja
ilu imetlemas käivad. See on salajane arhiiv ehk juriidiliselt
lihtsalt erakogu, mille iga Meister pärandina oma järglasele
vormistab. Arhiiv ei peida endas ajaloosaladusi, ometi on siin nii
mõndagi tähelepanuväärset. Näiteks erilised
termokapid eriti vanade käsikirjade hoidmiseks. Tõsi,
rakenduslikku on neis termokappides vähe -- teadus on viie tuhande
aastaga teinud suuri edusamme ja Vana-Egiptuse loitsud annavad tihtipeale
korralikust laserist nigelamaid resultaate. Aga eks ole igal
organistasioonil omad reliikviad, omad meened.
Täna ei tudeerinud Grpowski Napoleoni kirju oma pihiisale, mida
ükski tavaline ajaloolane näinud ei ole, täna ei lugenud ta
Hernan Cortezi üksikasjalist aruannet Yucatani libarebastest ega
Läti Hendriku kroonika salajasi, ainult paavsti silmadele
mõeldud appendikseid. Ei. Täna lappas ta oma higiste
näppudega kiirustades ja närviliselt pomisedes kahte kirja.
Ühe neist oli kirjutanud 1856. aastal Liiga eksortsist Efraim Schmidt
Uppsalast. Ta andis aru, kuidas ta oli abistanud Rootsi kuningakoja poolt
Vatikanist tellitud «litsentseeritud» eksortsismispetsialisti
noore printsi hingest kurja vaimu väljaajamisel. Teatud pikantsete
üksikasjade tõttu pidas kuningakoda vajalikuks see seik Rootsi
ametlikust ajaloost välja jätta...
Teine kiri oli Teise Maailmasõja aegne. See oli Briti armee kaplani
kiri ühest ebaharilikust juhtumist 1945. aasta Hannoveri linnast.
Kaplan oli olnud teadlik Liigast ja eksortsistidest ja seetõttu
otsustanud ilma tribunalita mahalastud kolonel Dermott Flemmingi loo
üles tähendada ja Liigale läkitada. Flemmingi oli maha
lasknud kindral Wesley, lasknud maha kui marodööri ja
marutõbise koera. Sõna 'vampiir' tarvitas Flemmingi puhul isa
Cook esmakordselt. Kuid polnud mingit kahtlust, et kaplan oli
kohusetundlikult kirja pannud selle, mida kõik mõtlesid, kuid
keegi ei julgenud välja öelda. Briti armee kolonelid ei ime
tavaliselt võõral maal tsiviilisikute verd. Tõtt-
öelda ei tee nad seda üldse, sõna-sõnalises
tähenduses vähemalt mitte. Taoline tegevus ei sobi kokku Tema
Kuninglikku Kõrguse Armee ohvitseri austava nimetusega. Kindral
Wesley lasi kuuli otse Schlossstrasse 14 perenaise Hilde Karsteni veel
tõmbleva keha kohalt tigedal pilgul pea tõstnud kolonel
Flemmingi verest tilkuvate huulte vahele. Koloneli laip oli iseeneslikult
ära põlenud, nad ei saanud teda matta ja see asjaolu oli isa
Cooki säästnud üpriski keerulisest ülesandest.
Nädalapäevad hiljem oli kindral Wesley tulnud kaplanile kaebama
veidrat vibratsiooni, mida ta õhtuti tundis, peavalusid ja
tunnistas, et ükskord oli ta mingi nähtamatu jõu poolt
vastu seina paisatud. Isa Cook ei teadnud, mida see võinuks
tähendada, ometi oli ta Liigale kirjutanud. Kindral Wesley hukkus paar
päeva hiljem juhusliku kuuli läbi.
Isa Cook ei teadnud ka seda, et Liiga oli ennast 1945. aastal Dermott
Flemmingi ihus varjavat vampiiri jahtinud juba väga kaua. Nelisada
neliteist aastat.
***
Kardinal Lato villat valvasid neli kandiliste lõugadega tursket
sitsiillast. Neile olid antud väga täpsed instruktsioonid. Nii
kui nad kuulevad või näevad midagi ebaharilikku --
midagi sellist, mis ei viita Vatikani kardinali elamise igaõhtusele
rutiinile, see tähendab vaikusele ja rahule -- peavad nad kohe
raadiosidega don Puccoga ühendust võtma. Majja sisse ei tohi
kedagi lasta. Parem, kui ka sealt keegi välja ei kipu. Ainult
elektroonikuharidusega Silvano teadis valvemeeskonnast ainsana midagi
keerulise ehitusega karpidest, mida nad minibussist toidetava alajaamaga
villa müüridele paigaldasid. Silvano ise jäi bussi ja
kontrollis kuvareid. Sisse tohtis majja lasta ainult don Pucco poolt
salasõnaga varustatud isikut. Salasõna oli 'Eeben' ja isik
väikest kasvu kikkisvurrudega hallis ülikonnas doni sõber
poolakas Mieczislaw Grpowski. Te tunnete ta kindlasti ära, oli don
öelnud, ta kannab alati valgeid sokke.
Salasõna järele polnud vajadust. Kell 20.04 peatus villa ees
doni enda limusiin, millest koos selle omanikuga ka sokkide välkudes
väike poolakas välja tormas. Käes hoidis ta pungil
sakvojaazhi. Mehed avasid oma võtmega värava ja
sööstsid aeda. Bussiuksest vaatas ehmunud näoga Silvano.
Tema aparaadid polnud küll midagi kahtlast registreerinud.
***
Kardinal Lato oli suure puuristi maha tõmmanud. Ilmselt oli ta
tundnud deemoni lähedalolu ja kiiresti keldrisse suundunud, kuid
rünnak oli teda tabanud enne, kui ta jõudis abi kutsuda.
Sedapuhku vibratsiooni aga enam ei olnud ja Ernesto ei teadnudki, mida
sellest arvata. Nüüd lamas kardinal risti all, lamas okseloigus
ja tõmbles ägisedes. Enne, kui Ernesto telefoninumbrit valima
hakkas, põlvitas ta oma isanda kõrvale ja luges palvet.
Millegipärast usaldas ta palvet rohkem, kui traatidega ühendatud
musti karpe.
Aga helistada ei olnudki vaja. Enne, kui Ernesto palvega lõpule
jõudis, kolksatas keldriuks ja nende päevane külaline
tormas sisse. Temaga oli ka too Vatikanis nii põlatud ja
ühtaegu nii kasulik Sitsiilia rahatuus.
***
Eksortsistid ei tee imet. Nad kasutavad vaid neidsamu vahendeid, mida ka
jõud, kellega nad võitlevad. Keegi ei tea, kes oli esimene
eksortsist. Nad on alati olemas olnud; olnud siis, kui tärkav ristiusk
üritas omi püha tekste kokku seades kujutada Põrgut ja
Saatanat iidsete Egiptuse ja Babüloonia salateaduste motiividel; olnud
siis, kui kirik leidis süsteemsetest skeemidest vaid usukarmuse
konstrueerimiseks tarvilikud kujundid. Ka katoliiklik kirik on aegade
jooksul suutnud kasvatada asjalikke eksortsistide, tõeliseid
manajaid. Need on olnud aga harvad erandid. Mida rohkem on inimene
klammerdunud inimeste endi poolt väljamõeldud teoloogilistesse
dogmadesse, seda rohkem on ta ka hüljanud teistpoolsuse asjade
tegelikku olemust. Kirik ei näe deemoneid väljaspool
ristiusku, ei tunnista kurjade vaimude potentsi lahus kontseptsioonist
langenud inglitest. Kirik tahab Saatanat ja loeb temaks skisofreenia. Kirik
tahab Luciferi ja usub temaks vaimuvabaduse. Kirik usub usku, aga mitte
loodusseadusi. Eksortsistid ei usu midagi, neil pole selleks õigust.
Eksortsistid on nii vanad, et neil polegi enda jaoks õiget nime. Iga
muistne rahvas evis oma sõna meestele, kes teistpoolsuse vaimudega
või ka füüsiliste segundeluvormidega toime tulid. Arhiivis
on küll säilinud mõned viited esialgsetele nimetustele,
kuid kreekakeelsest exorkizein'ist tuletaud eksortsist on sajandite
vältel suupäraseks ja mugavaks kujunenud. Ex tähendab
'välja', horkizein 'loitsuga köitma' ja tuleb
sõnast horkos -- 'loits'.
Esimesed eksortsistid ei omanud tehnikat. Neil olid ainult teadmised ja
võimed. Aga aegupidi maailm areneb. Inimene õpib kasutama
elektrit -- looduslikku loitsu, mis mõjub ühel määral
kõigile. Ja loodus ei tee oma loomingu vahel vahet.
Üks reegel, üks oskus või võte on aga
eksortsistidele alati omane olnud. 'Väljaloitsija' peab pakkuma oma
hinge või ihu töödeldavale energiale. Ja edasine
sõltub juba õnnest, oskusest ja... vahest ka tehnikast.
Eksortsist ei tee imet, ta on harilik inimene. Ja inimesena on talle omane
enesealalhoiuinstinkt. Kuid kui inimene kasutab seda niikaua kui
võimalik, siis eksortsist niikaua kui vajalik.
***
«Ta on siin,» konstateeris Grpowski kiretult, kui Ernesto
nahkrihmadega oma isandat kukkunud risti külge üritas köita.
«Ära tee seda,» ütles poolakas talle. «Seda pole
vaja, pole kunagi vaja olnudki. Ristil pole mingit tähtsust.»
«See on kardinali käsk,» vaidles munk vastu. «Ja see on
meid seni aidanud. Palved, vesi ja rist -- täpselt nagu esimesed
eksortsistid Palestiinas. Midagi pole muutunud.»
«Tal on õigus,» sekkus don Pucco. «Rihmad ja rist ei
sega ju meid ka, aga äkki tunneb kardinal ennast sellest
paremini.»
Pan Grpowski ei hakanud vaidlema ega ütlema, et kahtles, kas kardinali
keha ja meeled enam üldse midagi tunnevad. Vastuse asemel avas ta oma
sakvojaazhi ja tõstis sellest portatiivse raadiosaatja,
kõrvaklapid, inimnahast mütsi ja teemantnoa. Ernesto sidus
kardinali randmed tugevalt risti külge.
«Proovid Sakamura menetlust?» uuris don.
«See peaks töötama. Flemming pole veel täielikult
kohanenud.»
«Aga teisel katsel tuli ju Sakamura...»
«Mul pole teist valikut. Ma tahan, et Bronislaw ellu
jääks. Kas teil majas trellpuuri on?» Viimane küsimus
oli esitatud Ernestole. Munk oli jahmunult piidelnud eksortsisti inimnahast
kolmnurkset mütsi, mille kortsunud kollakalt pinnalt veel mõned
hallid juuksekarvad turritasid.
«Mis? Jah, vist on küll. Kas toon?»
«Jah, tooge. Ja ka kõige pikem ja teravam puur. Ühtlasi
paluks teil kiirustada.»
Munk oli puuriga tagasi kolme minuti pärast. Selleks ajaks oli
Grpowski endale mütsi ja kõrvaklapid pähe pannud,
raadiosaatja tööle lülitanud ja lähenes teemantnoaga
üha vähem elumärke näitavale kardinalile. Pucco rebis
Ernestolt trelli, katsus puuri teravust, ühendas selle siis
vooluvõrku ja pöördus poolaka poole.
«Palju meil aega on?»
«Mitte üle poole tunni. Tööta raadioga! Ernesto!
Nüüd kuula mind ja tee kõik, nagu ütlen.»
Don kükitas raadiosaatja taha ja hakkas sagedusnuppe kruttima. Ernesto
üritas veel mõnda palvet meelde tuletada, kuid sellises
olukorras polnud ta harjunud palvetama. Ta teadis, et kardinal usaldas
väiksekasvulist poolakat, usaldas võibolla rohkemgi, kui
kanoonilisi eksortsisme, mida nad olid viimase kahe kuu jooksul toimetanud.
Need kuud olid Ernesto pannud võimatusse olukorda. Ta pidi kuuletuma
oma isandale, ta pidi jääma ustavaks mungaks. Kuid ta ei teadnud,
kuidas suhtuda tõsiasja, et kardinal oli sundinud teda eksortsisme
läbi viima. Ainult kiriku poolt pühendatud ja seatud preester
võis sellise tähtsa ja tundliku asjaga tegeleda. Kuid
jesuiitlik kasvatus oli Ernestol aidanud selle dilemma tema isanda kasuks
lahendada. Ja süümepiinadeks polnud aega. Aga nüüd pidi
ta assisteerima seda poolakat mingite võigaste paganlike riituste
toimepanemisel... Kuid just seda posijat oli kardinal usaldanud kogu oma
usu juures rohkem kui Vatikani ametlikku menetlust. Ernesto vaatas oma
mentorit, kes enam väljaheidete ja okse loikudes isegi ei
tõmmelnud. Kas nad ei peaks mitte kiirabi kutsuma? Ma tahan, et
Bronislaw ellu jääks...
«Mida ma pean tegema?» Munga hääl kõlas kindlalt
ja võimaluste piirides isegi vapralt.
Eksortsist pöördus ja vaatas Ernestole väga tõsiselt
silma.
«Te peate nüüd meid usaldama. Kõik, mida me teeme, on
kardinal Bronislaw Lato elu ja vaimu huvides. Kui... kui me ei jõua,
kui midagi ei õnnestu, peame me selle keha tapma,» ta osutas
lamavale kardinalile. «Aga ainult keha. See ei ole mõrv,
Ernesto. See on hädaabi õnnetuse eest. Väga suure
õnnetuse eest. Kas te usaldate mind?»
«Jah, olgu Jumal mulle tunnistajaks!»
«Tegelikult pole meile tunnistajaid vaja. Ja auväärse doni
sidemed Vatikanis ja Rooma politseis vast kõrvaldavad ka
võimaluse, et meie ise peaksime tunnistusi andma.»
Don Pucco irvitas. «Punased Brigaadid on millegipärast ilmutanud
haiglast ja ebatervet huvi paavsti valimiste nurjamise vastu. Teie,
Ernesto, helistasite täna eradetektiivifirmasse «Basilisk»
ja palusite kardinalile kaitsemeeskonda. Kahjuks jäi abi hiljaks,
monsenjöör Lato rööviti... Ärge muretsege, see on
lihtsalt legend politseile.»
Grpowski põlvitas lamava kardinali kõrvale. Aeglaselt avas ta
mehe suu ja surus sellesse ettevaatlikult teemantnoa. Siis sulges
eksortsist silmad ja jäi mõneks minutiks täiesti
liikumatusse asendisse. Ruumis oli täielik vaikus, kui raadiosaatja
tasane undamine välja arvata. Sekundid möödusid raskelt.
Grpowski hakkas kergelt värisema. Ernesto kuulis, et poolaka
kõrvaklappidest kostus tugevamat kahinat ja krabinaid. Don Pucco
keeras pühendunult sagedusnuppu.
Keel, milles poolakas rääkima hakkas, oli Ernestole tundmatu. Ja
häälgi, milles sõnad kuuldavale toodi, polnud päris
tavalise inimese oma. See tuli kurgu põhjast, oli ilma igasuguse
intonatsioonita. Ta ei mõistnud seda keelt, kuid kui oleks
mõistnud, siis oleks iga täht, iga sõna, iga
väljend omandanud imperatiivse tähenduse. See oli käskija
pöördumine. Ja Ernesto oleks käsule allunud.
Lato keha vappus. Siis hakkas ruumis jälle tunduma kerget
vibratsiooni. Kardinali suhu torgatud nuga liikus samuti ja huulte vahelt
hakkas verd immitsema. Nii võigas, kui see polnud, andis see
Ernestole märgi, et tema isand on elus.
Grpowski vaikis. Ja korraga avasid nii eksortsist, kui tema hoolealune
silmad. Aga need olid külmad, peaaegu elutud silmad, mis
jõllitasid tuimalt hämarat tühjust ega otsinud sidet doni
ega Ernesto omadega. Kaks silmapaari, kaks vennastunud ebainimlikku
silmapaari. Palve tõusis iseenesest Ernesto huulile, aga jäi
kuhugi kinni.
Vibratsioon tugevnes ja Grpowski hakkas värisema. Täpselt nii,
nagu oli teinud viimased kaks kuud kardinal. Ta suust pritsis verist vahtu,
käed rebisid peast kõrvaklapid. Haiglased kollakad silmad
kitsenesid, pupillid muutusid peaaegu nähtamatuks...
...ja märatsev nähtamatu jõud tõstis poolaka
õhku, paiskas ta vastu keldriseina. Sinna jäigi ta liikumatult
lebama, vaid huuled proovisid vormida sõnu, mille
väljaütlemiseks ei jätkunud õhku.
Mõlemad mehed unustasid kardinali ja sööstsid Grpowski
juurde.
«Mis toimub?» kahises Ernesto, kui don asetas käe
sõbra laubale ja kummardus mureliku näoga tema kohale.
«Mieczislaw?» Pucco hääl oli tasane kuid tungiv.
«Puur!» sõnad... ei, tähed, mis vahuste huulte vahelt
olid pomisetud. Ja eksortsist ei avanud oma silmi. Ernesto ei soovinudki
neid näha.
«Mida?»
«Ta... ta... tal pole jõudu, ta ei kuule... puur!»
«Ei, kurat võtaks, ei!»
Mis toimus? Ernesto vaatas selja taha oma lamava isanda poole ja ta ei
uskunud oma silmi. Kardinal Lato norskas. Ta magas. Aga eksortsist Grpowski
sosistas suletud silmadega:
«Puur! Giovanni, sa pead! Ta kutsus... kutsus mind.»
Väga aeglaselt ajas don ennast püsti. «See on minu
territoorium. Ja ma olen eksortsist.» Ta heitis endalt pintsaku ja
rebis eest särgi lahti. Ernesto nägi, et doni rinnal rippus
kuldketi otsas rist.
«Sul on lapsed,» don kükitas poolaka kõrvale tagasi.
«Ja ma ei saa seda teha. Sa tead, sa saad aru. Nii on õige, nii
peab olema. Kohtumiseni, Mieczisalw!»
«See on minu missioon,» sõnad segunesid huultel verise
vahuga.
«Sa täitsid selle. Edasine on minu töö.»
Eksortsist ei vastanud, ta oigas. Nii oigab inimene, kellel on
väga valus. Doni raske käsi haaras Ernesto õlast
ning väänas ta pea kukla taha. Korraga olid sitsiillase vuntsised
küüslaugu järele haisvad lõuad tema ninale väga
lähedal.
«Nii, munk! Sul on aega palvetada, kui soovid. Seitsme ja poole minuti
pärast paned sa trelli minu südame kohale. Ja puurid selle
läbi. Puurid nii sügavele, kui annab, ja nii, et veri purskab.
Kui sa seda ei tee, näritakse kümne minuti pärast sinu
kõri läbi ja sinu mahlane toskaana veri voolab kõigi
aegade vastikuma ja jõhkrama vampiiri kurku. Juhuslikult on imejaks
siis minu keha ning needsamad hambad. Ainult siis on nad palju teravamad.
Ja kui meid siin poleks olnud, oleks sinu isand kardinal juba praegu su
kaelaveenide kallal.»
Kõike edaspidist mäletas Ernesto oma elupäevade
lõpuni otsekui läbi udu. Ta oli olnud teadlik kõigest,
mis toimus, kõigest, mida ta tegi, kuigi ta ei suutnud kunagi
uskuda, et see oli tema -- Ernesto Varese, kelle silme all võimas
don Giovanni Tanotti del Pucco transsi langes ja jälle
tundmatus keeles kõne pidas, jälle värisema ning
vappuma hakkas. Enne, kui ta trellpuuri doni südame kohale surus ja
lülitile vajutas, kuulis ta mõrvatava viimaseid sõnu:
«Siin on su kindel linn ja varjupaik, sa sitane koer!»
***
«Aga öeldud on, et Tema pärast on kõik asjad taevas
ja maa peal loodud, nii nähtavad kui nähtamatud. Kõik
võimud või riigid või valdused -- kõik on
loodud Kristuse läbi ja Kristuse pärast. Ta on kõigi
asjade ees ja taga ja tema sees saab kõik üheks!»
«Ma ei taha teiega vaielda, Ernesto, kuid minu mäletamist
mööda pole piiblis sõnagi, kus ja millal inglid on loodud.
Ja teie usu järgi on ju deemonid Saatana inglid.»
«Ikkagi keeldun ma seda kõike teie moodi mõistmast. Need
peavad olema Saatana trikid, ta on teid ära nõidunud ja uskuma
pannud asju, mida pühakirjas pole.»
«Me ei usu tegelikult midagi. Me teeme oma tööd.»
See oli seesama restoran, kus neli nädalat tagasi oli Grpowski oma
sõbra doniga einestanud. Don Pucco jäänused olid
nüüd maha maetud. Maetud avamata kirstus. Nagu enamiku
eksortsistide säilmed. Kardinal Lato oli Püha Franciscuse haiglas
ja paranes. Paranes jõudsalt. Ilm Roomas oli aga muutunud, soojus ja
päike olid maad teinud pehmetele tuultele. Lõunast hakkas vihma
tibutama. Nad olid tellinud suure kausitäie spaghetti
carbonarat ja pudeli Sitsiilia montallioone veini. Ja selle veini
lõhna Grpowski tundis. Sest Montaglia oli don Pucco
sünniküla. Valge vein lõhnas kohuse- ja autunde
järele. Grpowski ei joonud alkoholi. Tavaliselt. Täna
mälestas ta aga oma hukkunud sõpra.
«Ärge saage minust valesti aru,» jätkas Ernesto pisut
vabandaval toonil. «Aga mul pole õigust Piibliga seotud asju
sellest lahus tõlgendada. Ja ainus viis jääda ausaks usu
ja oma kogemuste vastu, on näha kõike Saatana trikkidena.»
«Kas mitte seda pole kirik juba kaks tuhat aastat tõe
väänamiseks teinud?»
«Kogu oma lugupidamise juures...»
«Ma kaotasin sõbra, Ernesto. Saage sellest aru. Ma ei
süüdista teid. Te pidite Giovanni keha tapma, muud
võimalust ei olnud. Ja ma usun, et teie silmad tunnistasid üsna
veenvalt, et te ei tapnud enam inimest.»
Ernesto ei tahtnud meenutada. Aga ta teadis, et ta ei pääse selle
pildi eest kunagi.
«Te võite seda pidada Saatanaks või kelleks tahes. Pole
teie süü, et kirik ei tunnista Kurja väljaspool
kanoonikat,» rääkis poolakas edasi, niisutades aeg-ajalt
huuli hõrgu veiniga. «Vampiir ei ole langenud ingel, kuid pole
minu asi teile seda selgeks teha.»
«Kuid me tegelikult ei näinud ju ühtegi vampiiri? Ma olin
tunnistajaks ainult asjadele, milliseid on alati kirjeldatud kui kurja
vaimu poolt keha haaramist.»
«Kui mäletate, siis kardinal ei suutnud kuidagi mõista,
miks teda kui jumalale nii lähedal olevat inimest üritas haarata
deemon? Sellest ju teie ediktid ja bullad ei räägi?
Õigemini ei pea nad seda üldse võimalikuks.»
«Saatanat...»
«...ei ole olemas. Ja aitab sellest! Kui soovite, annan ma
teile kogu tõe. Kui mitte, siis sööge oma makarone ja
mälestage vapraimat ja üllaimat inimest, keda kunagi olete
näinud.»
«Need ei ole makaronid, spaghettil ja macaronil on suur
vahe...»
Grpowski sulges hetkeks .silmad ja pobises midagi poola keeles. Siis
tõstis ta oma pokaali ja jõi selle tilgatumaks. «Te
tõite Suure Jahi lõpetamise hulga lähemale, Ernesto. Te
tapsite kõige vanema vampiiri. Kas te tahate teada tõde,
või jätkate oma soigu saatanast?»
«Kardinal on teile väga tänulik,» pomises munk.
«Ma kuulan teid.»
«Ja õigesti teete,» Grpowski hingas sügavalt sisse.
«Vampiirid,» ütles ta siis, «on olemas. Ja väga
olemas, kogu aeg olnud ja on kaheldud, kas neist üldse kunagi jagu
saab. Kõik legendid ja kirjanduslikud kajastused neist on aga
tõelisuse moonutatud peegeldus. Imimmõistus kaldub tihti
segast ja seletamatut seletama teise seletamatusega. Küüslauk,
puuvai, kirstvoodid, pelgus päevavalguse ees, olematu peegelpilt ja
muu sarnane on lihtsalt mütoloogia. Vampiirid on nagu omamoodi
nomaadid. Neil pole ühte ja ainsat keha, nende jõud ja olemus
peitub ülivõimsas energeetilises mutatsioonis, kui nii
võiks öelda...»
«Ma ei saa vist päris hästi aru.»
«Kannatust, Ernesto, kannatust. Ka eksortsistid ei saanud algul aru.
Meil võttis sajandeid, et vampiiride tõelist olemust tundma
õppida. Vampiir on rändloom, energeetiline olend, kes
võib seestuda meeldima hakanud kehasse. Vallutatud keha hing --
ütleme nii, et oleks arusaadav -- tapetakse. Ja see on üks
koledamaid surmi, mida inimese meeled peavad taluma. Don Pucco valis endale
sellise surma... Ta teadis, millele läheb, teadis oma kannatuste
ulatust ja hingepiinu, milliseid peab tundma.»
«Ta ütles teile «Kohtumiseni»?» küsis Ernesto
arusaamatuses õlgu vabistades.
«Vapra mehe hüvastijätt. Me ei kohtu kunagi. Don Puccot ei
ole enam, temast ei jäänud mitte midagi järele. Ei vaimu, ei
keha. Aga ei jäänud ka vampiirist. Meil õnnestus ta
lõpuks lõplikult tappa.»
«Lõplikult tappa?»
«Vampiir pole päriselt surematu. Muinasjutud räägivad,
et vampiiri saab tappa ainult puuvaiaga või päikesevalgusega.
See on täielik jama! Vampiiri tapmiseks on kaks moodust. Ja ärge
küsige, kes selle niiviisi on paika pannud! See lihtsalt on nii.
Eksortsist, pean silmas õppinud ja võimetega eksortsisti,
saab õiget menetlust kasutades tappa vampiiri seestunud kehas.
Kahjuks tähendab see füüsilise isiku füüsilist
hävitamist. See on harilik ja üsna kindel moodus. Tappa on tark
tõesti midagi läbi südame surudes, kuid see ei pea
olema puuvai. Trellpuur, püssikuul, pistoda -- mis parasjagu
käepärast on. Kui vampiiri tapab tavaline inimene, kes ei oska
kasutada õiget menetlust ega loitse, siis jõuab
tõeline vampiir -- pean silmas energeetilist püsivaimu --
kehast välja lipsata ja uut vormi otsima hakata. Kuid sellest hetkest,
kui vampiir on inimesse seestunud, on eksortsistil mõned minutid
aega -- ta pole uues ihus veel täielikult kohanenud. Teda on
võimalik veel eksortsisti meeltesse kutsuda, tõmmata
õigupoolest, seal vangistada ja tappa. Sellekski on pikk ja
keeruline protseduur. Ei salga -- see on väga raske. Väga... Seda
nimetatakse Sakamura menetluseks.»
Ernesto tegi liigutuse, nagu tahaks risti ette lüüa, kuid loobus
mõttest, hingas sügavalt sisse ja sositas:
«Kui ma poleks seda kõike läbi elanud, peaksin teid
hullumeelseks.»
«Kellegi vaimuhaigeks pidamine on kasutu tegevus. Palju
paremaid tulemusi annavad meedikute diagnoosid. Kuid see selleks.
Niisiis on vampiiri tapmiseks kaks moodust. Seesmine ja välimine,
ütleme nii. Me leidsime kardinal Lato olukorras, mil vampiir oli just
tema keha haaranud. Tegelik Bronislaw oli veel tehniliselt elus. Mul
õnnestus Flemmingi energeetiline püsivaim kardinalist
välja tõmmata. Selleks tuli kasutada Faurby
retriiverloitsu ja mõningaid trikke lühilainel. Flemming
seestus minusse ja mul tuli ta Sakamura menetlusega tappa. See on
õnnestunud vaid 1735. aastal Jaapani eksortsistil Yoshinobu
Sakamural. Ja ainult üks kord. Teisel korral see ei õnnestunud
ja Sakamura tuli tappa. Flemming -- meie vampiir -- on aga väga vana,
kaval ja tugev. Ka mina pidin mängu panema kõik oma
võimed ja tugevuse. Mida tugevamalt rünnata, seda rohkem
vastane kannatab. Siin tuleb mängu üks paradoks. Ma purustasin
Flemmingi tajud nii võimsalt, et ta minu sees otsekui minestusse
langes. Pange tähele -- vampiiri püsivaimu ei saa surmata
väljaspool keha, see on väga oluline. Ainult eksortsist saab
vampiiri tappa oma kehas, kuid selleks peab vampiir reageerima.
Flemming oli aga liiga nõrk. Toibumiseks läinuks talle vaid
veerand tundi, ei rohkem. Siis aga poleks mind enam olemas olnud. Te
oleksite pidanud tapma vampiir Grpowski...
«Seepärast te tahtsitegi puuri?»
«Äpardunud eksortsist vastutab surmaga. Ma ei saanud Sakamura
menetlusega hakkama. Mind tuli tappa, enne kui Flemmingi püsivaim
minus elule ärkab.»
«Ja don Pucco...»
«Don tõmbas vampiiri minust välja -- seda saab tehniliselt
teha ilma temaga kontakteerumata. Sakamura menetlust polnud enam
võimalik kasutada. Sisuliselt päästis don minu elu, kuigi
ükski koodeks teda selleks ei kohustanud. Ja mul pole talle enam
võimalik tasuda...»
Ernesto näitas laua juurde tulnud kelnerile, et veini nad enam ei
vaja. Vastu päikesevarju hakkas õrnalt vihma sabistama.
«Miks?» küsis Ernesto. «Miks see kõik juhtus?
Kust see... eeh... vampiir tuli?»
Grpowski tundis, et montallioone on talle kergelt pähe hakanud.
Kummati talle meeldis see uimane ja rammestav tunne. Ta mälestas
sõpra, kuigi polnud kindel, kuidas seda õieti tehakse.
«Ma ei tea, kust nad on tulnud. Keegi ei tea. Vampiiri energeetiline
püsivaim vajab inimese keha, vajab verd. Tegemist on
üsnagi võimatu bioenergeetilise mutatsiooniga. Keha, kuhu on
seestutud, on mõnes mõttes surnud. Ellujäämiseks on
tarvis regulaarselt uut verd. Ja nad hangivadki seda, võrdlemisi
traditsionaalsel moel, muide. Kaelaveen, hambad sisse... Kõige
kummalisem on see, et vampiir tahab olla inimene, tema püsivaimul on
inimlikud vajadused. Eksisteerimine energeetilisel kujul on vampiiride
jaoks nagu poolelu, midagi unetaolist. Mõned eksortsistid on
arvanud, et nad on inimrassi moodustamisel ülejäänud
või kõrvaleheidetud hinged. Võite siit oma
religioosseid teooriaid edasi arendada, kui soovite. Need värdjad on
kogu aeg olemas olnud. Kuid tänu Liiga tegevusele on neid pidevalt
vähemaks jäänud. Pisut üle neljasaja aasta tagasi algas
Suur Jaht. Me kuulutasime vampiiridele sõja.»
«Miks just siis? Oli see seoses protestantlusega?» Ernesto oli
eksortsisti jutust haaratud ja katsus kaasa mõelda. Katoliiklase
ajaarvamine seadis aga omad piirid. Grpowski lõi tüdinult
käega.
«Minge oma protestantlusega! Umbes sel ajal hakkasid eurooplased
maailma avastama. Teie tekstid peaksid pajatama, kuidas kirik
ohjeldamatult uute maailmade religioone ja teadmisi hävitas.
Meie omad aga kõnelevad kontaktidest. Eksortsiste oli
ka Aafrikas, Ameerikas, Polüneesias... Liiga agendid sokutasid end
avastuslaevade pardale ja purjetasid oma missioonile. Leitud
teadmistega õnnestus meil vampiiride elust ja olemusest
mõndagi tuvastada. Vampiire oli kõikjal üle
maailma.»
«Te räägite pidevalt meie-vormis. Nagu oleksite ise neist
sündmustest osa võtnud...»
«Ka meie oleme kogu aeg olemas olnud. Nelisada aastat on
lühike aeg, Ernesto.»
«Suur Jaht? Mis sellest sai?»
«Sellest tuli sõda -- merel, maal ja taevas. Sajandeid
vältav sõda. Ei mingit armu! Me hakkasime vampiire
hävitama. Selle sajandi alguseks loeti Euroopas umbes paarkümmend
isendit. Ma ütlesin, et vampiiridele on omased inimlikud vajadused?
Eurooplastest vampiirid ei soovinud kodumandrilt eriti lahkuda. Iga
püsivaimu unistuseks on leida oma karakterile vastav keha ja selles
võimalikult kaua elada. Senikaua, kuni keha
kasutamiskõlbmatuks muutub.»
«Sureb?»
«Jah. Ei verevahetus ega bioenergeetika ei suuda takistada kudede
vananemist. Iga aastaga me tõmbasime ringi koomale. Teated
tühjaksimetud laipadest, saladuslikud kadumised, seestumistunnused...
Me jälitasime neid. Ja nüüd on neid üsna vähe
alles. Üks kõige kardetavamaid ja vanemaid tegelasi selles
seltskonnas oli ka meie hiljutine tuttav. Me kutsusime teda viimase
teadoleva keha järgi Flemmingiks. Umbes kolmkümmned viis aastat
oli Flemming kadunud. Ja nüüd ta ilmus. Ikka ja jälle
Roomasse! Oeh, kuidas ta seda linna armastab! Kunagi ta oli siin senaator,
jalutas Foorumis, pidas orgiaid, mürgitas ja tappis sõpru. Ta
peab end roomlaseks, kas teate. Teab ja tunneb seda linna. Ja viimased
kümme aastat on ta Itaalias üritanud. Liiga oli valvel. Ja ta
tunneb ka oma jälitajate võtteid. Flemming kavaldas meid
üle!»
«Saatan ongi valelik. Tal on tuhat nägu ja musttuhat alatut
trikki...»
«Ta teadis,» katkestas Grpowski kiiresti Ernesto
mõttelõnga, «et varem või hiljem me peilime ta
välja. Ta põgenes! Ja tungides kardinali jättis ta mulje,
nagu üritaks pidevalt majja murda. Tegelikult oli ta ammu majas sees!
Te ootasite vibratsiooni ja selle puudumisel ei osanud midagi karta. Kui ta
plaan oleks läbi läinud, oleks Lato ühel hommikul rahulikult
ärganud vampiirina. Õigemini mitte Lato, vaid Flemming oleks
ärganud. Ja keegi poleks aru saanud...»
Ernesto silmadesse ilmus võitlusaldis ja tige tuluke. «Kuidas
poleks aru saanud?! Kardinal ja vampiir... See on võimatu!»
«Nad ei vaja verd pidevalt. Kord pärast seestumist ja siis poole
aasta tagant. Pealegi arvan ma, et ka ülejäänud Euroopas
keha otsivad vampiirid oleks Vatikani kutsutud. Kuuria oskab oma saladusi
hoida, teate seda minust paremini. Nad oleks hakkama saanud, uskuge
mind.»
Aga nüüd lõi Ernesto tõepoolest risti ette.
«Ma ei usu teid,» teatas ta siis kindlal häälel.
«Teie otsustada. Mul pole tõendeid, ma ei sunni teid midagi
uskuma.»
Vihm tihenes. Grpowski kutsus kelneri ja maksis arve. Nad tõsusid.
«Me vist ei kohtu enam,» küsis Ernesto kraehõlmu
koomale tõmmates.
«Ma loodan, et mitte,» kostis Grpowski sõbralikult.
«Mida te edasi teete?»
«Mina? Lähen hotelli, võtan ühe kuuma vanni. Hommikul
on len...» Eksortsist vakatas ja vaatas ehmunult kella. «Kuulge!
Kell on kaheksa läbi! Poed on juba kinni, eks ole?»
«Suuremad küll. Mida teil vaja oli?»
«Kohe, ma kohe...» Grpowski sobras taskutes, kuni leidis
väikse kägardunud sedeli. «Mitte ei jää see nimi
meelde...» ta otsis rinnataskust prillid ja luges: «Tom ja Jerry,
üks on kass ja teine hiir. Peab olema igas mänguasjapoes.»
Ernesto kehitas õlgu. «Kass ja hiir? Mänguasjad?»
«Vist küll. Need oleks mu tütretütrele Beasjale. Ta on
kümneaastane, teate, ja ise kirjutas oma soovi mulle üles.
Väga terane tüdruk. Loeb palju... Ma toon talle ikka
välismaalt midagi kaasa. Poola kaubandus on teie omaga
võrreldes väga nigel.»
«Ma vist tõesti ei oska aidata,» kahetses munk. «Ei
tea mänguasjadest kuigi palju. Väga kahju. Ja poed on niikuinii
kinni. Ehk õnnestub teil lennujaamast midagi leida?»
«Jah? Võibolla tõesti.» Poolakas toppis sedeli
tagasi taskusse ja sirutas Ernestole käe.
«Hüvasti siis. Tervitage kardinali. Öelge talle, et on
parem, kui ta juhtunu võimalikult kiiresti unustab.»
Nad mõlemad teadid, et seda lugu ei unusta kardinal kunagi.
«Jumalaga,» vastas Ernesto. «Tervitage
tütretütart!»
«Ilmtingimata.» Mehed surusid kätt. Grpowski
pöördus juba minekule, kui Ernesto talt äkitselt
küünarnukist kinni haaras.
«Kuulge,» päris ta mõnevõrra ebalevalt.
«Aga mida tähendasid need don Pucco viimased sõnad
kindlast linnast?»
«Ahjaa...» Grpowski pöördus ümber.
«Mõtlesin, et mõistate isegi...Ma ju ütlesin, et me
jahime neid halastamatult. Ja te ise -- ma mõtlen kirik -- ju
kehtestas selle, mille järele Flemming nüüd ilmus.»
«Ma ei mõista.»
«Asüül. Varjupaigaõigus. Üks kindel linn ja
varjupaik, mäletate? Kants, kuhu vaenlane iial ei pääse.
Vankumatud müürid, mille vahel end ohutuses tunda.»
Mehed seisid tugevas kesksuvises Rooma sajus, eemalt kostus saju eest pakku
minevate turistide lõbusaid hõikeid. Ernesto nägu vajus
hirmust pikaks, kui eksortsisti sõnade mõte ta teadvusesse
jõudis.
«Justnimelt,» muigas Grpowski süngelt. «Vampiiride
püsivaimud tunnevad, kuulevad ja teavad nii mõndagi. Lato
on järgmine paavst. Ja ühele Roomat armastavale vampiirile
pole paremat varjupaika, kui paavsti keha. Rooma paavst on kõige
paremini kaitstud inimene maailmas. Mitu korda rohkem kui Ameerika
president näiteks. Ja muresid on hulka vähem. Ta oleks Lato
teadvusest ammutanud vajaliku informatsiooni, et järgmised
viiskümmend aastat rahulikult paavsti kohuseid täita. Ringreisid,
mugav elu... Kuurias oleks olnud veel mõned vampiirid...
Mõnikümmend liitrit verd aastas. Keegi poleks aru saanud.
Kellelegi poleks pähegi tulnud, et paavst võib olla
Flemming. Ja isegi kui oleks, ei pääseks Liiga iialgi Rooma
paavsti kallale. Mitte iialgi. Üks pisiasi jäi Flemmingil kahe
silma vahele. Lato tundis mind. Ja kutsus mind appi.»
«Aga paavst... paavst on püha...»
«Mitte vampiiride jaoks. Religiooniga pole neil vähimatki
pistmist. Trellpuur on krutsifiksist palju kindlam vahend -- aga seda teate
juba omast käest. Niisiis, jumalaga?»
Kopenhaagen, juuni 1999
|