Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta
ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta
ringi.
Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast
umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar
püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta
rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja
kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed?
Kadunud!
Kaua oli ta siis maganud? Miljoneid, miljardeid aastaid? Ta oli ju vaid
hetkeks tukastanud, et võitlusväsimusest puhata. Hirmus oli
olnud see lahing Pimeduse Jumalatega. Palju jumalaid suri, palju
päikseid sai hukka tol päeval. Kas see kõik oli
tõesti asjata?!
Sfinks lahkus surnud planeedilt. Murest ja ahastusest hullununa tormas
ta mööda Linnuteed, otsides, kellele kätte maksta.
Hiiglasliku hõõguva komeedina kihutas ta ühest
Universumi servast teise, paisates segi galaktikaid.
Viimaks peatus ta kurnatult ja kahanes oma normaalsete
mõõtmeteni. Aga kui ta rahvas polegi hukkunud? Kui nad
olid sunnitud põgenema, jätma kodu ja jumalad?
Temas tärkas uus lootus. Ta peab nad leidma! Võibolla just
praegu vajavad nad teda, pöörduvad asjatutes palvetes tema
poole, anudes abi? Sfinks pöördus tagasi.
Uuesti tuulas ta läbi galaktikate, kartes, et oma sõgedas
raevus võis ta ise osutuda oma rahva surmajaks.
Planeedisüsteemid vilksatasid üksteise järel, kuni
lõpuks... See oli ju kogu aeg olnud käeulatuses,
naaberplaneedil! Kesk kollast kõrbe kõrgusid
püramiidid ja nende kõrval... Jah, ei mingit kahtlust, see
oli tema, sfinksi, kuju!
Päiksena särades laskus ta püramiidide vahele,
mõistmata, miks inimesed ta eest kabuhirmus põgenevad.
Kuid ei, mitte kõik ei põgenenud. Ta jälgis
üllatunult, kuidas mõned neist püramiidide varju hoides
joostes lähenesid, hoides käes kummalisi piklikke esemeid.
Eemalt hakkas paistma tillukeste, kuid ähvardava ilmega masinate
kolonn. Sfinks oli segaduses. Mis see on, nad ründavad teda? Ons
nad siis tõesti nii tugevad, et ei vaja enam jumalaid?
Sfinks tundis torget käpas. Tüütute kärbestena
sumisesid ta ümber lennukid, üks soomukitest oli peatunud,
valmistudes uueks lasuks.
Sfinksi möire paiskas põrmu lennukid, sabalöök
purustas püramiidi, mattes soomukid rusude alla. Ei, see pole tema
rahvas. Need siin ju kardavad! Vaid loomalik hirm on see, mis neid
arutult ründama sunnib. Võibolla ongi nad tema rahva kauged,
mandunud järeltulijad. Võibolla. Kuid tema rahvas see enam
ei ole. Üksiku ja pettununa pöördus ta minekule.
«Kiss-kiss,» kostis korraga hele hääl, mis ta
paigale naelutas.Sfinks vaatas tagasi.
Väike tüdruk seisis, käsi pikal, ja kutsus teda.
«Tule, kiisu!»
Sfinks kahandas ennast, kuni ulatus tüdrukule õlani. Julgelt
astus laps tema juurde ja võttis tal kaela ümbert kinni.
Tema tumedates silmades särasid kuldsed sädemed.
«Tule,» sõnas ta. «Ma ei lase neil sulle liiga
teha!»
Ja sfinks tundis, et on taas leidnud oma rahva.
|