|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 1999 |
Uued arvustused ]
Väga südamlik ja armas:)
Paistab, et lühilood on VB stiihia. Meeldiv lugu.
Mulle meeldib väga, kui loen midagi, mis tekitab hea ja kerge tunde. Sellepärast ma vaatangi "Simpsoneid": lõputiitrite jooksmise ajal on mu näol ikka õnnis naeratus.
Ma arvan, et see jutt jääb mulle kauaks meelde. Juba mitmes Belialsi novell, mille kohta tuleb öelda: "Mullu küll Belials midagi nii head ei avaldanud." Parem isegi "Helesiniste liivade laulust".
Meistritöö!
Lugemiseks kirjutatud, ja hästi kirjutatud. Nappide sõnadega edasi antud see, mille peale mõni (nimesid nimetamata!) kulutaks lehekülgi. Täpne sõnavalik toob pildid kergelt ja kaasakutsuvalt lugejani. Mis sõnad veel meelde tulevad? Kerge, hõlbus, pisut poeetiline, mõnus.
Muide Hanckockilt vist hiljuti mingi samaaineline raamat tõlgitud - et sfinxi, Maa ja Marsi seosed.
| 03.08.1999 09:54:58 |
Tarts |
Tõesti kena ja liigutav muinasjutt. Siiani parim asi üldse, mida olen Belialsilt lugenud.
| 02.08.1999 16:15:35 |
Katariina |
Tõeliselt ilus lugu! Tuletab oma ehtsa muinasjutuhingega meelde "Helesiniste liivade laulu", mis mu meelest siiani on parim Belialsi jutt.
Selles suhtes igati fenomenaalne, et kui sellisel ainult hästikirjeldatud piltidest koosneval lyhijutul on suur oht jääda mõttetuks ja sabatuks - nuh, ja mingit sygavat sisu sellel jutul ju ei ole - siis selles loos on lihtsalt nii palju sydamlikkust sees, et mingit tõsist elutarkusetera polegi vaja.
Belials, hakka parem tondijuttude asemel muinakaid kirjutama! :) Päästad eesti lastekirjanduse ja vanainimesed loevad ka hea meelega.
Jutt millele pole midagi ette heita... ning tõttöelda ei tahagi ma seda teha sest jutt meeldis mulle...
Pisuke miinus jutul on – tempo võiks pisut rahulikum olla...
Loed läbi, tõmbad hinge ja mõtled, et mis see siis ikkagi oli. Ladus jutt, ehkki kole lühike. Kuldsete silmadega marslased - ilmselt teadlik laen Bradburylt. Okei, loetav, aga ikkagi sellist tüüpi, mis kauaks meelde ei jää...
|
