06.11.1998 |
Kristjan Sander
Läbikukkumine |
Arvustused |
I
Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav
läikiv keha libises aeglaselt läbi tehiskaaslaste
sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste
sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja
haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras
oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk
reis oli lõpule jõudnud.
Kolonelleitnant seisis ekraani ees, pikas mustas univormis mees
kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe
mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama
lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud
metallist ja plahvatustes väändunud sidesildadest
monstrumeid. Ta vaatas kõrvale - kaks staabiohvitseri
vaikisid.
Ta oli auastmelt kõige vanem, ilmselt ootasid teised, et ta
alustaks.
«Siin ei ole ammu midagi dokitud.»
Lahingpiloot tema selja taga astus sammu ekraanile lähemale ja
noogutas.
«Perp on sadu aastaid ruumis ekselnud. Kosmiline tolm,
väikesed meteoriidid, juhuslikud õnnetused dokkimisel,
purunenud süstik, kolme tähe asteroididevööd...
on ime, et ta üldse siin on.»
Kolmas mees, pikk tõmmu ja rippuvate vuntsidega, lausus
nurgast, kuhu ta seni oli vaikselt naaldunud:
«Vanasti osati ehitada.»
Mööda libisesid räsitud päikesepaneelid,
kümnest oli neid alles kaks. Hiigalslikku paraboolantenni
läbistas pragu servast keskpaigani.
«Neil kadus side 84 aasta eest ära,» lausus
kolonelleitnant.
Kõik vaikisid.
Piloot oli see, kes vaikuse lõhkus:
«Vaadake kõiki neid löögijälgi kerel.
Kolmes välimises sfääris pole ilmselt juba väga
ammu käidud. Ma usun, et koridorid on robotsõrestikust
umbes.»
«Kuna nad täpselt oma hädaantenniga meid kätte
said?» küsis tõmmu mees nurgast.
«Nelja kuu eest välisorbiidilt.»
Hädaantenn oli püstitatud päikesepaneelide vahele,
sinna, kus ikka veel säras õhulüüsi roheline
tuli. Iga kosmonaut teadis, kui tähtis on see habras aparaat,
mis on väravaks kosmose jäiga lõputuse ning selles
ujuva sooja elukandva munakoore sisemuse vahel ning kui enam
mingiteks muudeks parandustöödeks ei jätkunud
jõudu ega materjale, hoidsid viimased ruumirändurid
korras seda ainukest, mis võis nende laste lapsed lubada
tagasi nende lähetajate juurde, lõppematu õhu, vee
ja toidu juurde, ainukesse oaasi kägikülmas lõputus
ruumis.
«Tuum on terve,» ütles viimaks kolonelleitnant.
«Kogu raadioanalüüs näitab seda.»
«Tuum on muidugi terve,» vastas tõmmu mees, kes
peaaegu kogu aeg oli süngelt vaikinud. «Noman konstrueeris
selle ise. Ja kogu sellest räsist hoolimata, mis
Sõjalaevastik sellele orbiidil ümber riputas, on Tuum
samasugune, kui hetk enne starti.»
Kõik teadsid, millest oli jutt. Seespool kolme
sfääri, mis olid purunenud nagu plekk kuulide ees, oli
paksu orgaaniliselt elastse koe sees peidus Tuum, milles ikka veel
elasid inimesed, töötasid, õppisid, elasid, surid.
Ja mitte mingit muudatust ei olnud Aeg toonud sellele
suurepärasele tehnilisele loomingule, ikka veel
pöörles Tuum rahulikult oma sisemiste seaduste järgi
ümber kujuteldava telje, laitmatult töötasid
vesinikureaktorid ja jagasid soojust ning külluslikku energiat.
Kui ka kogu orbiidil lisatud aparatuur koost langeks ja Tuum
üksi ruumi sõuaks, ei tooks see kaasa olulist muudatust
tema vaikses pulseerivas rütmis. Muidugi kaotaks ta siis
mootorid ja jääks igaveseks rippuma ruumi nähtamatusse
haardesse, kuid tuhandeid aastaid püsiks ta seal muutumatuna
ning tema elanike saatus sõltuks ainuüksi neist endist.
Kolonelleitnant lausus kiretul häälel:
«Nüüd on meil tähelaev.»
Oli kuulda, et ta püüdis kasutada rahulikku
sõjaväelaslikku tooni, kuid miski tema hääles
reetis siiski erutusevärina, mis ta tunnetes võimust oli
võtnud. See oli esimene tähelaev, mille planeet oli kolme
sajandi jooksul enda valdusse saanud ja see võimalus ei
pruukinud korduda veel teise kolmesaja aasta jooksul.
Tõmmu mees mühatas, näitamata välja mingit
austust teise aukraadi vastu.
«Mõtled Tuuma või? See on just tagasi
jõudnud inimkonna pikimalt reisilt, kolmsada aastat ruumis
ringi kolistanud ja viimaks kogemata siia ujunud. Noman nimetaks kogu
seda värki prügiks.»
«Alles just sa rääkisid tast palju
aupaklikumalt.»
Tõmmu mees käis ohvitserile närvidele, kuid
õnnetuseks oli ta parim konstruktor selles armetus maailmas.
«Loomulikult tuleb tunda aupaklikkust asja vastu, mis on
kolmsada aastat asteroidides supelnud ja ikka veel töötab,
kuid uus ekspeditsioon -- see on hoopis midagi muud. Tuumal ei ole
mootoreid ega navigatsiooniseadmeid ja Sfääridest sa
küll midagi kasutuskõlbulikku maha ei kruvi.»
«Rakettmootoreid oskame ka uusi teha. Tuum on oluline.»
«Sa mõtled, et paned lihtsalt Tuuma koest vooliku
läbi mootori külge ja aidaa?»
Ohvitser mühatas ja pööras uuesti vaatama.
Mõttes arutas ta tsivilistide võimetuse üle
mõista lihtsaid ja selgeid sõjaväelisi vajadusi.
Valjusti ei öelnud ta aga midagi.
II
«Ja kuhu sa tahad selle jupi siis saata?» küsis
viimaks kiusakalt konstruktor. Kell oli neli öösel.
Ekraanilt oli õhtu jooksul läbi vilksatanud sadu
elemente, mida sõjaväe spetsid valjuhäälselt
arutasid kolonelleitnandi juhtimisel. Konstruktor oli
põhimõtteliselt oponeerinud igale lahendusele, mis
võiks Tuuma uuesti mootoritega siduda, kuid siiski oli
üks projekt välja koorunud, mida teised pidasid
teostatavaks. Konstruktor oli ikka veel seisukohal, et selle
õnnestumise tõenäosus on sama suur, kui
võimalus, et aparaat oma teel ühtegi herneterast suuremat
objekti ei kohta, kuid ta oli väsinud vaidlemisest.
Kolonelleitnant klõpsutas lülitit ja ekraanil lõi
särama tähekaart, valgete pärlite külv tintmustas
pimeduses.
«Siia,» ütles ta ainult ning suunas kursori ühele
tumedale tähekesele üsna kaardi keskel. Punaselt lõi
hiilgama selle nimi: Mob.
Konstruktor korsatas.
«Sellest ei tule kunagi midagi välja, usu mind. Inimeludega
seekord küll ei riskita, aga see on niivõrd arutu
raharaiskamine, et mul hakkab pea valutama. Uued mootorid, robotid,
lennujuhtimine, arvuti...»
«See on meie mure,» katkestas ohvitser kuivalt.
Konstruktor ohkas alistunult.
«Hea küll. Ma jään selle juurde, et sest ei tule
midagi välja, kuid ma ei kasuta vetot Komitees. Olgu sul hea
meel. Ja nüüd ma lähen magama.»
Järgmisel hetkel langes uks ta järel pehmelt kinni.
Ohvitser põrnitses seda pool minutit ja lülitas siis
ekraani välja. Ruum pimenes.
Akna taga hakkasid esimesed tähed kahvatuma; kusagil nende seas
plinkis vaikselt too salapäarane, nii kutsuv täht. Oleks ta
vaid võinud konstruktorile vihjata, milliseid andmeid on
saanud Kanjoniteleskoop -- vahest siis oleks teine võinud
mõista ta indu selle müstilise valguspunkti järele
kauges ruumis valgete kääbuste vaikivas rõngas.
III
Oli võtnud kolm aastat orbitaalkonstrueerimist, kuni uute
mootoritega võis enam-vähem rahule jääda.
Inimeste asemel asustas nüüd sile asjalik robot Tuuma
sisemust ja see lihtsustas nii mõndagi. Veel kord pani
ohvitser imeks muistsete leidurite oskusi, sest tegelikult
tühise vaevaga oli uueks tähelaevaks moondatud nende
geeniuse produkt, surematu ja kulumatu, mida ilmselt kolmesaja aasta
jooksul ei osata kuidagi jäljendada.
Staabis jälgisid samad kolm meest, kes olid olnud vahetuks
tunnistajaks tema orbiidile sisenemisele, laeva uut väljumist
tähesüsteemist. Juba oli selle kiirendamine
lõppenud, kaks astet eraldusid, et mõne kuu pärast
gaasilise hiiglase atmosfääris ära põleda. Ei
olnud enam grammigi mittevajalikku, grammigi sellist, mis ei oleks
pidanud tegema kaasa reisi kaugele mõistatuslikule
tähele. Vaid mõni tund ja alus pidi ületama
Päikesesüsteemi mõttelise piiri, Pluuto orbiidi,
kustmaalt edasi ei mõjutanud teda kuni sihtmärgi
orbiidile jõudmiseni enam ükski arvesse võetav
gravitatsioonijõud. Kõik teadsid, et selleks ajaks on
surnud nii nemad kui nende lapselapsed, kuid ometi tundis ohvitser,
et see on ta suurpäev ning et tema nimi läheb ajalukku
suure Nomani kõrval kui teise tähelaeva lähetaja
oma.
Ekraanile ilmus suur plaan laevast, kui see ületas viimaseid
kilomeetreid, mida veel saastas tähesüsteemi mateeria.
Ja siis sähvatas ekraan valgeks. Teleskoobi tundlikud
elektroonilised silmad olid hetkeks pimedad ja pärast seda
ilmus ekraanile korratu hulk väändunud ja sulanud metalli,
mis järgnevates reaktsioonides plahvatuskohast eemale paiskus.
Ohvitser röögatas.
Piloot oli linakahvatu ja otsis seinalt tuge.
«Reaktor,» ütles vaikselt konstruktor.
Ohvitser vaatas talle hullunud pilgul otsa.
«See oli uhiuus reaktor! Neid kasutatakse kõigis
orbitaaljaamades! See plahvatas lihtsalt heast peast nagu
vesinikupomm! Seda ei saanud juhtuda!»
Konstruktor vangutas pead ja ütles tasasel häälel:
«Midagi pidi juhtuma. Teadsin seda algusest peale. Ma
tõesti ei tahtnud seda projekti.»
«No ja mis, sa kõiketeadev litapoeg, mis pidi juhtuma!?
Mispärast!?»
Vahkviha muutis karjuja sõnad segaseks.
«Mõtle, mille sa õieti teele saatsid? Kas see
sulle kordagi pähe ei tulnud? Juba seitsesada aastat teatakse,
et see on kindel läbikukkumine.» Konstruktori rahu ei
kõigutanud miski.
«No ja mille ma saatsin!? Tähelaeva saatsin, parima, mis
meil kolmesaja aasta jooksul on olnud!»
«Läbikukkumine.»
«Mis kuradi asi on läbikukkumine!?»
«Perpe Tuum Mobile on kindel läbikukkumine.»
|