Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha libises aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud.

Kolonelleitnant seisis ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud metallist ja plahvatustes väändunud sidesildadest monstrumeid. Ta vaatas kõrvale - kaks staabiohvitseri vaikisid.

Ta oli auastmelt kõige vanem, ilmselt ootasid teised, et ta alustaks.

«Siin ei ole ammu midagi dokitud.»

Lahingpiloot tema selja taga astus sammu ekraanile lähemale ja noogutas.

«Perp on sadu aastaid ruumis ekselnud. Kosmiline tolm, väikesed meteoriidid, juhuslikud õnnetused dokkimisel, purunenud süstik, kolme tähe asteroididevööd... on ime, et ta üldse siin on.»

Kolmas mees, pikk tõmmu ja rippuvate vuntsidega, lausus nurgast, kuhu ta seni oli vaikselt naaldunud:

«Vanasti osati ehitada.»

Mööda libisesid räsitud päikesepaneelid, kümnest oli neid alles kaks. Hiigalslikku paraboolantenni läbistas pragu servast keskpaigani.

«Neil kadus side 84 aasta eest ära,» lausus kolonelleitnant.

Kõik vaikisid.

Piloot oli see, kes vaikuse lõhkus:

«Vaadake kõiki neid löögijälgi kerel. Kolmes välimises sfääris pole ilmselt juba väga ammu käidud. Ma usun, et koridorid on robotsõrestikust umbes.»

«Kuna nad täpselt oma hädaantenniga meid kätte said?» küsis tõmmu mees nurgast.

«Nelja kuu eest välisorbiidilt.»

Hädaantenn oli püstitatud päikesepaneelide vahele, sinna, kus ikka veel säras õhulüüsi roheline tuli. Iga kosmonaut teadis, kui tähtis on see habras aparaat, mis on väravaks kosmose jäiga lõputuse ning selles ujuva sooja elukandva munakoore sisemuse vahel ning kui enam mingiteks muudeks parandustöödeks ei jätkunud jõudu ega materjale, hoidsid viimased ruumirändurid korras seda ainukest, mis võis nende laste lapsed lubada tagasi nende lähetajate juurde, lõppematu õhu, vee ja toidu juurde, ainukesse oaasi kägikülmas lõputus ruumis.

«Tuum on terve,» ütles viimaks kolonelleitnant. «Kogu raadioanalüüs näitab seda.»

«Tuum on muidugi terve,» vastas tõmmu mees, kes peaaegu kogu aeg oli süngelt vaikinud. «Noman konstrueeris selle ise. Ja kogu sellest räsist hoolimata, mis Sõjalaevastik sellele orbiidil ümber riputas, on Tuum samasugune, kui hetk enne starti.»

Kõik teadsid, millest oli jutt. Seespool kolme sfääri, mis olid purunenud nagu plekk kuulide ees, oli paksu orgaaniliselt elastse koe sees peidus Tuum, milles ikka veel elasid inimesed, töötasid, õppisid, elasid, surid. Ja mitte mingit muudatust ei olnud Aeg toonud sellele suurepärasele tehnilisele loomingule, ikka veel pöörles Tuum rahulikult oma sisemiste seaduste järgi ümber kujuteldava telje, laitmatult töötasid vesinikureaktorid ja jagasid soojust ning külluslikku energiat. Kui ka kogu orbiidil lisatud aparatuur koost langeks ja Tuum üksi ruumi sõuaks, ei tooks see kaasa olulist muudatust tema vaikses pulseerivas rütmis. Muidugi kaotaks ta siis mootorid ja jääks igaveseks rippuma ruumi nähtamatusse haardesse, kuid tuhandeid aastaid püsiks ta seal muutumatuna ning tema elanike saatus sõltuks ainuüksi neist endist.

Kolonelleitnant lausus kiretul häälel:

«Nüüd on meil tähelaev.»

Oli kuulda, et ta püüdis kasutada rahulikku sõjaväelaslikku tooni, kuid miski tema hääles reetis siiski erutusevärina, mis ta tunnetes võimust oli võtnud. See oli esimene tähelaev, mille planeet oli kolme sajandi jooksul enda valdusse saanud ja see võimalus ei pruukinud korduda veel teise kolmesaja aasta jooksul.

Tõmmu mees mühatas, näitamata välja mingit austust teise aukraadi vastu.

«Mõtled Tuuma või? See on just tagasi jõudnud inimkonna pikimalt reisilt, kolmsada aastat ruumis ringi kolistanud ja viimaks kogemata siia ujunud. Noman nimetaks kogu seda värki prügiks.»

«Alles just sa rääkisid tast palju aupaklikumalt.»

Tõmmu mees käis ohvitserile närvidele, kuid õnnetuseks oli ta parim konstruktor selles armetus maailmas.

«Loomulikult tuleb tunda aupaklikkust asja vastu, mis on kolmsada aastat asteroidides supelnud ja ikka veel töötab, kuid uus ekspeditsioon -- see on hoopis midagi muud. Tuumal ei ole mootoreid ega navigatsiooniseadmeid ja Sfääridest sa küll midagi kasutuskõlbulikku maha ei kruvi.»

«Rakettmootoreid oskame ka uusi teha. Tuum on oluline.»

«Sa mõtled, et paned lihtsalt Tuuma koest vooliku läbi mootori külge ja aidaa?»

Ohvitser mühatas ja pööras uuesti vaatama. Mõttes arutas ta tsivilistide võimetuse üle mõista lihtsaid ja selgeid sõjaväelisi vajadusi.

Valjusti ei öelnud ta aga midagi.

«Ja kuhu sa tahad selle jupi siis saata?» küsis viimaks kiusakalt konstruktor. Kell oli neli öösel. Ekraanilt oli õhtu jooksul läbi vilksatanud sadu elemente, mida sõjaväe spetsid valjuhäälselt arutasid kolonelleitnandi juhtimisel. Konstruktor oli põhimõtteliselt oponeerinud igale lahendusele, mis võiks Tuuma uuesti mootoritega siduda, kuid siiski oli üks projekt välja koorunud, mida teised pidasid teostatavaks. Konstruktor oli ikka veel seisukohal, et selle õnnestumise tõenäosus on sama suur, kui võimalus, et aparaat oma teel ühtegi herneterast suuremat objekti ei kohta, kuid ta oli väsinud vaidlemisest. Kolonelleitnant klõpsutas lülitit ja ekraanil lõi särama tähekaart, valgete pärlite külv tintmustas pimeduses.

«Siia,» ütles ta ainult ning suunas kursori ühele tumedale tähekesele üsna kaardi keskel. Punaselt lõi hiilgama selle nimi: Mob.

Konstruktor korsatas.

«Sellest ei tule kunagi midagi välja, usu mind. Inimeludega seekord küll ei riskita, aga see on niivõrd arutu raharaiskamine, et mul hakkab pea valutama. Uued mootorid, robotid, lennujuhtimine, arvuti...»

«See on meie mure,» katkestas ohvitser kuivalt.

Konstruktor ohkas alistunult.

«Hea küll. Ma jään selle juurde, et sest ei tule midagi välja, kuid ma ei kasuta vetot Komitees. Olgu sul hea meel. Ja nüüd ma lähen magama.»

Järgmisel hetkel langes uks ta järel pehmelt kinni.

Ohvitser põrnitses seda pool minutit ja lülitas siis ekraani välja. Ruum pimenes. Akna taga hakkasid esimesed tähed kahvatuma; kusagil nende seas plinkis vaikselt too salapäarane, nii kutsuv täht. Oleks ta vaid võinud konstruktorile vihjata, milliseid andmeid on saanud Kanjoniteleskoop -- vahest siis oleks teine võinud mõista ta indu selle müstilise valguspunkti järele kauges ruumis valgete kääbuste vaikivas rõngas.

Oli võtnud kolm aastat orbitaalkonstrueerimist, kuni uute mootoritega võis enam-vähem rahule jääda. Inimeste asemel asustas nüüd sile asjalik robot Tuuma sisemust ja see lihtsustas nii mõndagi. Veel kord pani ohvitser imeks muistsete leidurite oskusi, sest tegelikult tühise vaevaga oli uueks tähelaevaks moondatud nende geeniuse produkt, surematu ja kulumatu, mida ilmselt kolmesaja aasta jooksul ei osata kuidagi jäljendada.

Staabis jälgisid samad kolm meest, kes olid olnud vahetuks tunnistajaks tema orbiidile sisenemisele, laeva uut väljumist tähesüsteemist. Juba oli selle kiirendamine lõppenud, kaks astet eraldusid, et mõne kuu pärast gaasilise hiiglase atmosfääris ära põleda. Ei olnud enam grammigi mittevajalikku, grammigi sellist, mis ei oleks pidanud tegema kaasa reisi kaugele mõistatuslikule tähele. Vaid mõni tund ja alus pidi ületama Päikesesüsteemi mõttelise piiri, Pluuto orbiidi, kustmaalt edasi ei mõjutanud teda kuni sihtmärgi orbiidile jõudmiseni enam ükski arvesse võetav gravitatsioonijõud. Kõik teadsid, et selleks ajaks on surnud nii nemad kui nende lapselapsed, kuid ometi tundis ohvitser, et see on ta suurpäev ning et tema nimi läheb ajalukku suure Nomani kõrval kui teise tähelaeva lähetaja oma.

Ekraanile ilmus suur plaan laevast, kui see ületas viimaseid kilomeetreid, mida veel saastas tähesüsteemi mateeria.

Ja siis sähvatas ekraan valgeks. Teleskoobi tundlikud elektroonilised silmad olid hetkeks pimedad ja pärast seda ilmus ekraanile korratu hulk väändunud ja sulanud metalli, mis järgnevates reaktsioonides plahvatuskohast eemale paiskus.

Ohvitser röögatas.

Piloot oli linakahvatu ja otsis seinalt tuge.

«Reaktor,» ütles vaikselt konstruktor.

Ohvitser vaatas talle hullunud pilgul otsa.

«See oli uhiuus reaktor! Neid kasutatakse kõigis orbitaaljaamades! See plahvatas lihtsalt heast peast nagu vesinikupomm! Seda ei saanud juhtuda!»

Konstruktor vangutas pead ja ütles tasasel häälel:

«Midagi pidi juhtuma. Teadsin seda algusest peale. Ma tõesti ei tahtnud seda projekti.»

«No ja mis, sa kõiketeadev litapoeg, mis pidi juhtuma!? Mispärast!?»

Vahkviha muutis karjuja sõnad segaseks.

«Mõtle, mille sa õieti teele saatsid? Kas see sulle kordagi pähe ei tulnud? Juba seitsesada aastat teatakse, et see on kindel läbikukkumine.» Konstruktori rahu ei kõigutanud miski.

«No ja mille ma saatsin!? Tähelaeva saatsin, parima, mis meil kolmesaja aasta jooksul on olnud!»

«Läbikukkumine.»

«Mis kuradi asi on läbikukkumine!?»

«Perpe Tuum Mobile on kindel läbikukkumine.»