14.08.1999 00:40:33

Wõrokas

Kurat! (Pardon, Kristjan!) Mida kuradit sellega üldse mõeldud on? Heast materjalist on kokku pandud vildakas asi... Olen siin arvustamisteks julgust ja ülevaadet kogudes lugenud hulka Eesti autorite teoseid ja pisitasa-tasapisi on kujunenud veendumus: Peamiseks probleemiks on motivatsiooni probleem. Kunagi, kui lugejaid sai lihtsalt lüüa butafooriaga (mida siin on üsna hästi serveeritud) võis ehk hakkama saada, kuid praegu... Absoluutselt arusaamatu, miks kangelased tegutsevad (see ei käi ainult Sinu, vaid ka kõigi eelnevalt arvustatud lugude kohta; ainult Maniakkide Tänav saab sellega suurepäraselt hakkama, kuna tal polegi seda vaja), paistab, et lihtsalt niisama... psühholoogiliste igiliikuritena. Hakkasid tegutsema ja tegutsevad.

10.03.1999 19:23:20

Siim Sõber

Arvustusi päris huvitav lugeda. Küll on stoori nõrga küll puänt kehva, aga kokkuvõttes ikka üks ütlemata tubli üritus.

Eks tuleb mulgi siis eelkõnelejatega ühineda :-)

22.12.1998 18:41:32

Taivo Rist

Igiliikur on küll läbikukkumine, aga see lendav kindlus ei pidanud ju tingimata perpetuum mobile printsiibil töötama. Isegi kui töötaski -- igiliikurid ei plahvata niisama. Nad lihtsalt lakkavad töötamast. Kristjanil on vist puäntidega pisut kurvasti. Soovitaks jah midagi pikemat kirjutada. Kasvõi sellestsamast sõidukist -- kuidas ta seestpoolt on ja kuidas seal elu käib. Kristjanis on peidus väga võimekas kirjanik, jääb ainult üle oodata juttu, kus võimed realiseeritud oleksid.

12.12.1998 15:33:31

Ilmar Kerm

Algus oli päris hea, aga lõpp tuli kohe kuidagi liiga kiiresti. Kui sa sinna veel paar peatükki lõppu kirjutaks, siis võiks korraliku jutu kokku saada.

29.11.1998 15:53:23

Markus Kasak

Ojahh... paistab, et eelmised arvustajad on praktiliselt kõik ära öelnud. Ühesõnaga selles loos tulevad kõige paremini välja Kristjan Sanderi puudused. Puändid on ju toredad asjad, aga kui ma loen mingit novelli, siis ma sooviks ka korralikku storyt. Pettumustunnet tekkitav interruptus on ilusa alguse ära rikkunud. (Okei irisen siin kõvasti, aga igatahes on Kristjan Sander vägagi paljutõotav. Edu!)

24.11.1998 22:09:24

Jüri Kallas

Selle jutu kohta on väga raske miskit head öelda... midagi siiski...

Meeldis kohutavalt kosmosetehnika kirjeldus... midagi nii mõnusat selles vallas polnud ma senini eesti autorilt lugenud!!!

Üldiselt olid kaks esimest peatükki suht talutavad...

Kuid see viimane peatükk... see puänt... see mu tappis. Miks see kõik? Tänu sellele lõpule jutt mulle ei meeldinud...

Kui ma oleksin ulmeajakirja toimetaja, siis käseksin (loe: soovitaksin) selle lõpu ära unustada ning kirjutada circa kümme korda rohkem teksti juurde. Ja kui see juurdekirjutis oleks sama hea ja sisukas kui loo algus, siis oleks jutt küll ilmne Stalkeri-auhinna kandidaat!

24.11.1998 15:15:03

Raul Sulbi

Parim tekst Kristjan Sanderi sulest, mida olen lugenud! Aga just tekst, mitte jutt. «Hoiatus» on kompositsiooniliselt hästi valmis treitud jutt, «Läbikukkumise» puhul tuleb aga kahjuks märkida, et juttu nagu polegi. Ja selles on süüdi see tobe soov asi mingiks naljandiks keerata! Puänt on higisem kui kunagi varem ja seda jaburam kogu ettevõtmine paistab. Valmis on meisterdatud suurepärased pillid (loo elemendid - Perp, Tuum, 5+ dialoog, kirjeldused), aga neid pole osatud korralikult kooskõlama panna. Jutul on head lähte-elemendid, aga süzhee ja see punkt, kuhu lõpuks tahetakse välja jõuda, on nõrgavõitu. Stoori on pehmelt öeldes nadi! Aga kui nende suurepäraste elementide ümber sama suurepärane faabula mõelda, oleks tegu ilmselt pisikese masterpiece'iga! Enim meeldisidki selle teksti juures mulle Perpi, Tuuma jm kosmilise träna kirjeldused ja see suurepärane dialoog, mis meenuats mulle mingil hämaral põhjusel Wõroka poolt listi saadetud Mihhail Puhhovi jutu dialoogi. Ja jälle ei viita ma miskile plagieerimisele, see oli igati positiivne seos! Loos on kuhjaga pärleid, korjaks autor nad nüüd seasulust välja ja asetaks diadeemi, mis neid väärt!

23.11.1998 20:36:44

Dragofor

Nonii, yle tyki aja midagi huvitavamat!! Tunnistan, et jutt kohe meeldis mulle, ehkki ta ei ole just maailmaklass. Siiski on temas tunduvalt rohkem peidus kui Maniakkide Tanava lugudes. Usun, et autorist voib vee rist voib veel asja saada. Jutt on koitvalt kirjutatud ning haarab endaga, ka lopp oli suht ootamatu, igal juhul ei vastanud ta sellele, mida ootasin. Lugusid polvkondade vaheliseid kosmosereise on ju ka varem olnud, kuid jah mitte sellisest vaatenurgast.