Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane
sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et
püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga
lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi.
Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt
võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud.
Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki
kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks.
Meeskonnal oli targematki tegemist.
Mitte rumm või alkohol oma ükskõik millisel kujul ei
olnud neile ahvatluseks. Aastad taolise joogita võõrutasid
inimesi selle headest ja halbadest omadustest. Põhjus oli palju
pakilisem ja valulikum: hoorad.
Kosmiline ja laeva mootoritest eralduv kiirgus, pidev kiirendus -- need
kõik tähtedevaheliste kauguste ületamiseks vajalikud
etapid tapsid naises naise. Munarakud kaotasid eraldusvõime,
hormoonid kadusid verest... Seega naisi tähelaeva tööle ei
lastud. Uute planeetide asustamisel lahendati see probleem sellega, et
sügavkülmutati tsentrifugeeritud sperma raskema fraktsiooniga
viljastatud munarakud.
Nii said kümneid valgusaastaid tähtedevahelist ruumi
ületada vaid mehed. Planeetide jaoks kestis see aastakümneid,
kosmonautide jaoks vähem. See ei olnud piisavalt pikk aeg, et tappa
rändajate jaoks igatsust naiste järele, samas planeetide suhtes
oli see nende rännuaeg nii pikk, et mingid abielud ei tulnud
kõne allagi.
Nende maalaste jaoks, kes laevalt taas Maad külastama asusid, olid
kõik nende sugulased surnud.
Hoora amet ei olnud aga surnud. Tähelaeva maandumise ajaks kogunesid
kõik selle ameti kaunimad ja rikkamad esindajad selle
ümbrusesse. Sellise vastiku töö eest maksti ju head palka,
kosmoses ei olnud seda kusagil võimalik ka kulutada ja kui nad
juba maabunud olid -- noh, siis otsustasid nad võtta oma raha eest
ka maksimumi.
***
Maalt pärit kosmonaut oli umbes neljakümne viiene. Tal oli
seljataga mitu lendu ja mitu planeeti. Sel õhtul oli see juba ka
kolmas prostituut, kellele ta välja tegi. Nii puudus tal otsene
kihk.
Naise jaoks oli ta kangelane, mees, kes tundis kõiki tähti ja
kogu universumi avarusi. Mees muigas mõrult. Kõiki
tähti ei saanud tunda. Kogu asustatud planeetide kogumit ei suutnud
külastada ükski inimene. Neid oli saanud selleks liiga palju.
See oli tal esimene käik Maale peale kodu hülgamist. Siiski oli
just see planeet olnud alates ta esimesest võõrplaneedist,
kupliga kaetud kaevanduste ilmast Genest ta sihtmärgiks. Juba see
näitas tema jaoks panoptikumi suurust.
Varsti pidi ta vanaduspuhkusele jääma. Selliseid kosmonaute,
kes saanuks surra oma koduplaneedil, oli väga vähe.
Naine näis tajuvat mehe kurbust. Nii lahkusid nad restoranist ja
suundusid üürikorterisse, mis just tähelaeva saabumise
puhuks renditud oli.
«Räägi mulle palun sellest, kuidas käib seks teistel
planeetidel,» palus naine, lootes sedasi meest üles soojendada.
Ehk tahtis ta ka midagi juurde õppida.
Mees ohkas. Mismoodi ta ikka käia sai? Kui siis äkki... nad
olid kaks korda käinud ka teiste rassidega asustatud planeetidel,
sest sõjal ei olnud selliste vahemike juures mõtet,
kaubavahetus oli aga ikka kasulik. Neist ühel oli isegi midagi
õppimisväärset, vähemalt tema jaoks.
Seal planeedil ei olnud hoorasid ja nii pidid võõrustajad
neid nii lõbustama, kuis oskasid. Nii viidigi nad kooli.
Lisaks kultuurilisele harimisele oli seal ka seksuaalse harimise tund.
Klassitäis vanemaid õpilasi istus koos, teineteist
puudutades. Klassi mööda käis aga ringi õpetaja ja
andis juhendeid.
Giid seletas: «Kosmoselendude algul puutus me rass kokku taolise
probleemiga, et peale lende kippus kaduma isenditel järglaste
tootmise võime ja tahe. Kosmoserändurid kippusid vaimselt
kidanema, nad lõpetasid sageli elu enesetappudega. Siis aga leiti
lahendus: me kaotasime oma kosmonautidel soo ja sugurakud, järglaste
tootmine aga jäi kunstliku viljastamise hooleks. Oli aga paljutki,
millest seega loobuda tuli ja üheks selliseks asjaks oli seks.»
Tund lõppes ja vestlusesse sekkus ka õpetaja: «Teie
rassi ühel poolel on kiire sugurakkude tootmise võime ja
seega teie ei pidanud taolisest tujutõstvast elunähtusest
loobuma. Nii ei tahtnud seda meiegi teha. Esmaste sugutunnuste puudumisel
aga kippusid inimsuhted eriti kahe sugupoole vahel muutuma kuidagi...
ebastabiilseteks.»
Giid jätkas: Nii tegime kehasid veidi ümber... Ja tegime
ümber ka seksi.»
«See ei ole puhtsuguline nähtus, enam mitte,» seletas
õpetaja edasi. «Sellele võivad anduda ka mehed ja
naised omavahel. On aga meeliülendav kohtuda kauni neiuga, puudutada
ta pead oma peaga... Siis tunned tasahilju, kuidas tema mõtted ja
tunded sind endasse haaravad, sinu omad aga tungivad temasse. Sa hellitad
oma tunnetega ta tundeid, tekitad temas rõõmu, ekstaasi,
joovastust. Nendega sa mängid, ja see mäng võiks lausa
tunde, päevi kesta... Tunded, mis tekivad, kui tunned sooja liiva
oma keha all, kui oled üleni puhas... Oo! Tema vastab samaga,
mängides sinu tunnetega: rõõm noore lapse
nägemisest, õnn, armastus... Sa tunned ta südame
tuksumist enda südame kõrval, ta hingamist. Nii tead, et kui
miskit valesti läheb, siis pead end muutma, end mujale suunama.
Ja mõtted, tunded on igaühel erinevad. Sa ei tea tegelikult,
mida teine täpselt läbi elab. Seda võid vaid aimata.
Igaüks meist on kordumatu.»
Selle peale hoor ohkas. Temagi võis tahta midagi sellist läbi
elada. Ta oli aga igaveseks Maa tavadega seotud. Hullem veel, ta oli
igaveseks ühe ja sama planeediga seotud.
Mees vaatas naist. Hoolimata oma elukutsest (või just tänu
sellele) oli ta ilus. Ta näis ka olevat mõistev, tundeline ja
hell. See võis ju muidugi olla vaid osa ta professionaalsest
ettevalmistusest, kuid kosmonaut tundis, et on armunud.
Aga miks ka mitte? Need kaheksa päeva, mis tal veel Maal olemiseks
jäänud olid, võis ta ju koos selle naisega veeta?
***
Põgeneda, pageda, joosta, liduda, jalga lasta, deserteeruda,
loobuda, pakku minna, ära joosta, lipata ja kõike muud.
Kosmonaut tundis, et ei saa enam selle naiseta elada. Kaasa võtta
ta teda ei saanud. Tema juurde jääda aga... Tema oli ju
Kosmosele oma käe andnud ja loobuda polnud enam võimalik.
Kosmodroom ei olnud mitte asjata tiheda kaitsega ümbritsetud.
Tegemist oli ju sunnitööga, kuigi ehk lihtsaga ja sellisega,
kus võimaldati kõiki luksusi. Sunnitöö oli see
sellest hoolimata.
Siis, kui ta lapseohtu noorukina selle tee valis, ei teadnud ta veel
seda. Nüüd oli aga juba hilja. Selleks tööks sobivaid
isikuid ei olnud just liialt palju ja nii oli kosmodroom hoolika valve
all. See hoidis eemal nii väljastpoolt sisse tungida üritavad
isikud, kui ka vältis põgenemiskatseid.
Nad olid koos naisega käinud tõkkeid uurimas. Oli pime, tuul
undas ja selle poolt üles keerutatud liiv rabises vastu teadmata
otstarbega plekitükke. See oli aga lootusetuna näiv
ülesanne.
Siis vajus mees nuttes maapinnale. Ta ei tajunud, kuis ta minema viidi.
Kaks päeva ei teinud ta midagi muud, kui nuttis. Kui pisarad
lõppesid, nuttis ta hääletult ja pisarateta.
«Miks peame elama sellist elu?» küsis ta muudkui teda
vaatama tulnud isikutelt. «Me elame vaid teistele, ei iial aga
endale. Tahaks aga ju minagi elada koos armastava naisega ja armastada.
Tahaks kõndida planeedi avarustel ringi, mitte pühendada neid
hetki täielikult seksile. Tahaks luua kuskile oma kodu, näiteks
sinna, kus ma sündisin. Oh, ilus on see kant! Väike linn nimega
Võru asub seal kusagil, Tamula kaldal. Sealt lõunas on aga
kenad künkad ja nende vahel on üks suur org. Orus on aga kaunid
järved pärlitena reas. See koht on Rõuge, imeline oma
ilus. Kas ei võiks ma siis enam kordagi supelda suvise
Kaussjärve soojas vees? Kas ei võiks ma oma kallimale tuua
õitsvaid toomingaõisi? Kas ei võiks me koos
Linnamäel kiikudes ööbikulaulu kuulata? Seda ei saa ma ju
enam iial teha. Sest kus oleks veel ööbikuid ja toomingaid
peale Maa?»
Mitte keegi ei vastanud aga talle.
Siis saabus äralennu päev. Naine tuli temaga hüvasti
jätma. Mees ei lausunud aga sõnagi. Nad vaid embasid
teineteist. Miski suruti talle veel pihku ja siis sulgus uks nende vahel
igaveseks.
Mees istus päeva nurgas, vaikides. Keegi ei nõudnudki talt
midagi. Siis aga tõusis ta ja liitus teistega. Kui aga saabus aeg
puhkamiseks, pöördus ta ikka naise kingitud paki juurde tagasi.
Selles oli raamat Juhan Jaigi «Võrumaa juttudega» ja
selle vahel kuivanud toomingaoksake.
|