22.07.1999 |
Wõrokas
Lend, millest ei teatatud |
Arvustused |
Lood, mida mulle pole jutustatud
Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed,
olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni
välja mõeldud. Igasugune sarnasus või
ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.
1.
Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid.
Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses.
Nad paistsid midagi ootavat.
«Kazbek» juhtivkonstruktori suus rullus edasi-tagasi,
märgistades oma eksleva trajektoori käänupunkte
ebamäärase kujuga siniste suitsuribadega. Kõik
vaikisid. Juhtimissüsteemide konstruktor, hallide meelekohtade ja
kongus ninaga mees, keda igapäevases miljöös Sakslaseks
kutsuti, imes tuntava pingutusega sigareti
«Stolitshnõje», kägardas selle ootamatult raevuka
liigutusega tuhatopsis ja võttis ilma küsimata radiaatori
vahel tolknevast pakist «Java».
«Noh?» pöördus juhtivkonstruktor
lennujuhtimiskeskuse ülema poole, kes laisal sammul, kobamisi
suitsupakki otsides, mööda koridori lähemale sammus.
Küsitav läitis sagedasest kasutamisest poleeritud
välgumihkliga elegantse «Lux'i», tõmbas
sügavalt sisse ja laskis pika, peenikese suitsujoa lae poole.
«Peaaegu. Esimene tiir on lõppenud, orbiit on üldiselt
stabiilne, kuigi erineb etteantust tuntavalt. Arvutuskeskuse poisid
lasevad andmed veelkord masinast läbi, kuid tundub, et programmi
täitmine on põhimõtteliselt võimalik.»
«Aga häired juhtimissüsteemis?»
«On. Ei ole...» lennujuhtimiskeskuse ülem kehitas
õlgu. «Orbiidile viimise lõppjärgus esinesid
tugevad häired süsteemi töös. Nüüd nagu
oleks... Võpsikusse minemise võimalus on igatahes
suur.»
Riikliku komisjoni esimees krimpsutas valuliselt nägu ja
küsis: «Kuidas me teatame?»
«Ei kuidagi,» juhtivkonstruktor lennutas paberossi koni
täpselt tuhatoosi. Ta oli oma kindla käe üle uhke.
«Läheb standardne TASS-i teadaanne. Järjekordsest
«Kosmosest». Maa ja Maailmaruumi tundmaõppimise
huvides. Kui õnneks läheb, siis krutime kuu aja pärast
lindid eetris ette.»
2.
«Orbiidil on «Kosmos-****». TASS-i teadaanne.
Täna..., kell 13.05 Moskva aja järgi, vastavalt Maa ja
maalähedase kosmilise ruumi uurimise programmile, viidi
Nõukogude Liidus võimsa kanderaketiga maalähedasele
orbiidile tehiskaaslane «Kosmos-****»... Kõik
pardasüsteemid funktsioneerivad normaalselt. Kontroll- ja
juhtimiskeskus on alustanud saabuva informatsiooni
töötlemist... Orbiidi parameetrid on: apogee... perigee...
orbiidi kalle Maa ekvaatori suhtes...»
3.
«On side!» operaatori hääl murdus
rõõmust.
«Tuleb, tuvikene,» sõnas juhtivkonstruktor leebelt.
«Parameetrid!»
Meeleolu lennujuhtimiskeskuses jättis peoeelse elevuse mulje.
Viimaste päevade pinge vabanes krõbedates naljatustes ja
artikuleerimata hüüatustes.
«Esialgsete arvutuste põhjal vastavad trajektoori
parameetrid naasmiskoridori omadele!» ragises
valjuhääldites arvutuskeskuse operaatori hääl.
«Eeldatav maandumiskoht Põhja-Kasahstani ja
Lõuna-Uraalide piirkond.»
«Poisid,» kõmises kõhetut kosmosegeoloogi oma
karukäpaga patsutava akadeemiku bass, «kui te mulle
tõesti Kuu tagaküljelt kive toote, siis...»
«Siis lased need juveliiril ära raamida ja riputad oma naisele
kaela!» kuulutas riikliku komisjoni esimees üldise naerulagina
saatel. «Maailma kalleimad kivid!»
«Välja teen! Pudeli margikonjakit, igaühele!»
«Noh, vaata, ära ainult unusta!»
4.
Plasttopsikus kohv oli tulikuum ja tõmbas hetkeks kogu
tähelepanu endale. Seepärast jäi Põhja-Ameerika
õhukaitse eelhoiatusjaama operaatoril märkamata veel
ühe objekti ilmumine displeile. Aastatega juurdunud automatismiga
skaneerisid ta silmad üle helendavate märkidega vilgutava
paksu klaasi. Öö oli olnud rahulik. Nii oli see enam-
vähem alati. Kaugematel orbiitidel tiirlevad tehiskaaslased
püsivad aastaid praktiliselt muutumatutel orbiitidel ning
närvikrõbinaid pakuvad ainult õppelaskmised
ballistiliste rakettidega ning rikked aparatuuris... Muidugi,
kõike tuleb ette ja aeg ajalt liikusid kuuldused igat masti
veidratest objektidest, kuid hästitreenitud professionaalid, kes
suudavad perfektselt eristada atmosfääri ülemistes
kihtides oma elupäevi lõpetava kanderaketi tükke
kosmoselaevast, reeglina neid ei näe.
Täiesti masinlikult vajutas ta selektorile ja teatas: «See
venelaste värgendus, mida me oleme jälginud, on vist
lõplikult õhtal. Paistab olevat kaheks tükiks
lagunenud...»
Silmad jälgisid endiselt displeid ning äkki tuli tal
õhust puudu... Venelaste kosmoseaparaat, kõige järgi
otsustades Kuu pinnaseproovide toomiseks kasutatav automaatjaam
«Luna», pidanuks Kuult naastes olema pisi-pisikene...
Tükid on aga alati väiksemad tervikust. Aga see... Lisaks
liikus see suure kiirusega ning kõige järgi otsustades oli
ta oma kosmoseodüsseia finishisirgel olevat «Luna't»
kinni püüdmas.
5.
«Kus ta on!?»
Näost kaame lennujuht võis vaid käsi laiutada...
«Enne «surnud tsooni» kadumist asus jaam etteantud
trajektooril...»
«On peiling!» rõõm operaatori hääles
kustus. «Signaal katkes...»
«Kus!?»
«Peilimise aeg oli liiga lühike. Jaam on väga palju
trajektoorilt kõrvale kaldunud ja langeb Põhja-Euroopasse
või meie maa loodepiirkondadesse... Seni, kuni pole avanenud
langevarjud ja raadiomajakas tööle hakkab, me midagi
täpsemat öelda ei saa...»
Juhtivkonstruktor, hall ja kühmus, astus lühikeste
töntside sammudega suitsetamisruumi poole.
«Jah,» mõtles ta tujutult, «vanaks meie elukutse
juures ei ela. Kui iga sihuke lend võrdsustada kasvõi
aastaga, siis on mul kaugelt üle saja ja varsti lahkun Maa
gravitatsiooniväljast ilma igasuguste kiirendajate abita.
Igaveseks.»
6.
Jefreitor Bojenazarov ronis oma «MAZ'ist» välja, virutas
sopase kirsaninaga tubli tontsaka vastu kummi ja vandus rõvedalt.
No vaja siis niimoodi juhtuda! Tuletanud veelkord paari usbekikeelse
sõnaga meelde totakat pilooti, kellel kenal suveõhtul muud
paremat teha polnud, kui ülehelikiirusega üle linna lennata.
Bojenazarovi plaan oli lihtne ning siiamaani alati töötanud.
Elu sõjaväes toimub kellast kellani. Segusõlme
poistel oli käsk betooni segada ning nende ülemus,
armeenlasest üleajateenija-vanemseersant, kandis hoolt, et
töö täpselt kella kukkumiseni käiks. Järelikult
pidi ka keegi selle betooni segusõlmest minema viima.
Hrishtoforõtsh nalja ei mõistnud... Muidugi polnud
lennuraja ehitusel rügavad ehituspataljonlased absoluutselt
vaimustatud koormatäiest segust, mis tulnuks enne
õhtulesaamist paigale kühveldada. Nõnda
sõitiski Bojenazarov oma viimase koormaga lennuvälja
perimeetrit piiravasse võssa ja kallutas betoonikoorma sinna
maha. Täna oli halb päev. Väljavalitud kohta oli juba
keegi enne teda toonud korduvalt ja massiliselt nii betooni kui paneele.
Takistuste vahel tagurpidi ukerdades lõi lennuki
lööklaine ta tähelepanu hetkeks mujale ja siis istuski
«MAZ» kõige oma betoonikoormaga ilusti kivistunud
seguhunniku otsas. Tee, mis tahad, aga ilma traktorita seda sealt maha
ei saa... Jefreitor pistis mornilt käed tasku ja lentsis otse
üle välja sinnapoole, kust masinate mürinat ja
hääli kostis.
7.
Vanemleitnant Petrenko hoidis oma «MiG'i» «piiri
peal». Juhitav, kelle närvid polnud nii vastupidavad, jäi
temast tasapisi, kuid kindlalt maha.
«Märk otse teie ees,» kõlas kõrvaklappides
hääl, «kohe peaksite teda nägema!»
«Masina rikun ära,» mõtles piloot. Ainult üks
kord varem oli ta lennuki ekspluatatsioonieeskirjades lubatud piirile
nii lähedale toonud. See oli siis, kui ühes seni
sõbralikus riigis riigipööre toimus. Umbsetes
stratosfääriskafandrites troopikakuumusest lämbumas,
jooksid nad koos tehnikutega läbi leekkuulide trasside masinate
poole ja rebisid ennast napilt üle lennurajale veerevate soomukite
õhku. Kütust jätkus ainult otselennuks ja nii nad
tulidki forsseeritud mootoritega otse üle Türgi. Mustad,
põlenud ja murenenud turbiinilabad seisid tal pärast mitu
aastat silme ees. Tookord said kõik lennust osavõtjad
poolsalajasteks peetud masinate päästmise eest autasud. Aga
nüüd...? Nüüd oli käsk päringutele
mittevastav piiririkkuja peatada. Käsi gaasisektoril vajus veel
nõksatuse allapoole...
Pilveräbalad paiskusid laiali ja vanemleitnant saavutas
visuaalse kontakti piiririkkujaga. Oodatud saleda, voolujoonelise
kere ja valgeid tähti kandvate tiibade asemel...
Sündmused, tormates tohutu kiirusega, väändusid
psühholoogilises omaajas kuulekalt aegluupi, käed ja jalad
liikusid kiiresti, pöörates, vajutades, sisse ja välja
lülitades, samas kui teadvuses vahetusid diapositiividena kaadrid
helendavast kettast, mis püüdles sähvivate välkudega
kõige maisema välimusega langevarju...
«Ah nii!!!» kähises tohutu ülekoormuse poolt
kokkupressitavatest kopsudest väljuv õhk lenduri kurgus.
«Kandke olukorrast ette!» kordas klappides nõudlik
hääl. «Kandke olukorrast ette! Mis juhtus!?»
Viimane, mida vanemleitnant Petrenko oma elus tundis, oli
rõõmusööst ülekoormusest tumenenud ajus,
kui ta avas kõikidest pardarelvadest tule sihikuristil koletu
kiirusega kasvava ketta pihta. «Jõudsin!»
Siis rammis «MiG» kogu oma mitmetonnise massiga, korrutatud
mitmekordse helikiiruse ruudu poolväärtusega, UFO't.
***
«Seltsimees kindral! Pihta sai! Kukub!»
«Saata kaugluuresalk langemispiirkonda. Võtta kontakti
kohalike võimuorganitega. Blokeerida kõik teed. Andke
mulle Moskva!»
«Moskva on liinil...»
«Kannan ette! Täna...»
8.
Jefreitor Bojenazarov logistas mornilt «jossi»
roomikujälgedes. Tema silma all ilutses värske sinikas ja
aeg-ajalt sülitas ta verist tatti paistes huulte vahelt.
Taibates, et ees ootab hoogtöö stroipati komandöri,
150-kilose «papa» Ploomi, keda isegi endised zekid, kes muidu
ei kartnud ei Jumalat ega Allahit, aupaklikult «Tselovek-gora»
kutsusid, isikliku kontrolli all, mõistsid ehituspataljoni
«dedushkad» tema üle kiirelt kohut ja viisid otsuse ehtsa
välikohtuna kohe täide. 10 päeva kartserit ei paistnud
selle kõrval kuigi karmi karistusena.
Reamees Sidorov, kaapides labidaga tahkuma hakkavat betooni kalluri
kastipõhjast, urises: «Mis paska sa küll meile
tõid? Mingid nöörid... kaltsud mingisugused,
rauakolakad...» Ta sülitas. Bojenazarov pidas paremaks vait
olla.
9.
Madis nautis vaikset kevadööd.
Tartu ei hiilanud eriti oma vaadetega. Madise arvates kujutasid
surnuaiad ja Toomemägi linna paremat osa. Nüüdki oli ta
istunud vanal juudi surnuaial, tõmmanud aeglaselt ja
mõnuga ära ühe hästikuivatatud «Priima»
ning lonkis nüüd muretult mööda Puiestee
tänavat. Ühikasse minna oli veel pisut vara, toanaabrid
suhtusid ta varahommikustesse naasmistesse teatud eelarvamusega ja
seepärast otsis Madis pikemat marsruuti.
Oma mõtteid mõeldes oli ta juba ammu kaotanud selge
rehnuti kõigis sooritatud käänakutes ja
pöörakutes ning peatus hetkeks sobivamat
läbipääsu otsides ääreni täis
prügikonteinerite ja porilombi vahel. Üllatunult astus ta
sammu tagasi ja jäi niimoodi kangialuse kaitsvasse varju seisma.
Otse tänava telgjoonel, vaikselt, kuid töötava vilkuriga,
sõitis «RAI» «villis». Tema kannul, 15-20
meetri kaugusel järgnes samasugune masin, kuid sõjaväe
autoinspektsiooni tähistega. Samuti töötavate
vilkuritega.
Madis piidles toimuvat tärkava huviga. Midagi oli lahti!
«UAZ'ikute» kannul, võttes kogu kitsukese tänava
laiuse enda alla, sõitsid kaks musta «Volgat»,
täiesti ilma eraldusmärkideta, kui vilkurid maha arvata. See
ületas kõik ootused! «Volgade» kannul
sõitis oma suuruse kohta hämmastavalt vaikselt suur
6-teljeline sõjaväeveoauto. Madis surus ennast tugevamini
vastu seina.
Veoauto jõudis temaga kohakuti... Möödus.
Tahtmatult sirutas Madis kaela pikemaks, et paremini näha
presendiga varjatud kasti sisemusse. Tänavalaternate kauges
valguses paistsid vormitud nurgelised betoonitükid.
«Vaat kus lugu...» mõtles Madis hämmeldunult.
«Mida see veel tähendab?»
Auto eemaldus tasapisi.
«Just paras kaugus, et granaat visata...» saatis Madis masinat
pilguga ja irvitas. «Ja kogu lugu!»
Granaat tal isegi oli. Ta leidis selle eelmisel ööl, kui
käis naljaviluks lennuväljal uurimas, et kas kuuldused Luunja
punkrites paiknevast tuumarelvast vastavad tõele. Aatomipomm
jäi küll leidmata, kuid ootamatult väändus jalg
millelgi kõval ja ümmargusel ning ta tõstis maast
üles täiesti soliidse välimusega «Sidruni».
Tõsi, ilma sütikuta. «Noh, selle pisikese asja ostame
me turult,» oli ta optimistlik. Kuigi, olnuks granaat isegi
täiskomplektis, vaevalt et ta oleks seda viskama hakanud. Reeglina
oli ta üsnagi mõistlik inimene.
Kolonni lõpp sarnanes täpselt algusega. Oodanud, kuni
«RAI» «villis» nurga taha kaob, ületas ta kerge
hüppega poriloigu ja suundus vaikselt läbi hammaste vilistades
ühikasse.
10.
Moskva ekspert istus jalgu kooditades kirjutuslaual ja keerutas
güroskoobivurri sõrmede vahel. Vurrkannina tiirutas see oma
teljele toetudes ringi, kaotas kiiruse ja kukkus kolksatusega
ümber.
«Jätke juba!» Garnisoni luureülem oli ilmselgelt
ärritatud. Harjunud mundrikandjate ning talitsetud
esinemismaneeridega, käis see nahaalne erariides tüüp
tema personaalsel kirjutuslaual talle lihtsalt närvidele.
«Varsti jätame siin kõik...» kostis ekspert
häirimatult ja lükkas vurrile uue hoo sisse. Vurr
vänderdas korra siia-sinna, kukkus külili ja veeres
põrandale. Moskvalane küünitas seda võtma, kuid
kohtas oma kavatsuses teatavat takistust rootorit tugevasti vastu
põrandat suruva sõjaväesaapas jala näol.
«Hea küll, teeme suitsu.» Ekspert tõmbas taskust
paki «Camel'it».
«Kust saite?»
«Jänkid käisid külas, jaotasid plokkide
viisi...» ta läitis sigareti ja suitsu välja lastes
muigas mõrult.
«Superriigi sõjaline potentsiaal paari kasti sigarettide
vastu... Polegi kallis, mis?»
Luureülem pidas paremaks vaikida.
«Räägime parem asjast. Kust see radioaktiivne betoon,
mille me avastasime enne välisvaatlejate saabumist lennuvälja
igaks juhuks dosimeetriga kontrollides, pärines? Kontrollisime
kõik lennupäevikud üle. Meil,» ta asetas
rõhu sellele sõnale, «pole mingeid intsidente
olnud.»
«Oh, see on juba üsna vana lugu... Vastavalt numbritele, mille
me leidsime sellelt metallitükilt, mille betoonist välja
raiusime, on tegemist ühe omaaegse planeetidevahelise
automaatjaamaga. Oli selline eksperiment, prooviti Kuu tagaküljelt
pinnaseproove tuua. Lend ebaõnnestus ja maandur läks kaotsi.
Kes võinuks arvata, et see valati stardi-maandumisraja
betooni!»
«Aga radioaktiivsus,» luuraja pidas kerge pausi, «on
sealt?»
«Ilmselt.»
«Aga see on ju... See tähendab... See on ju kohutavalt
tähtis! Tuleb otsekohe teatada garnisoni ülemale ja veel
kõrgemale poole, riigi juhtkonnale...» ta haaras
telefonitoru.
Luureülem polnud nõrgukeste killast, ometigi pidi ta
tunnistama, et eksperdi käsi telefonil oli üllatavalt tugev ja
kindel.
«Oota!»
«Mida te...»
«Oota! Meie olemegi praegu see «kõrgem pool»,
kõrgemal polegi enam kedagi...» Ekspert muigas kibedalt.
«Pole riiki, pole juhtkonda... ja otsustada tuleb meil teiega
kahekesi. Aega, seda kah ei ole... kahe nädala pärast tulevad
jänkid, hakkavad lennukeid tükkideks lõikama. Vaat nii
on lood...»
«Mida te räägite!?» luuraja oli tõsiselt
ehmunud.
«Noh, korjan need materjalid kokku, panen kaante vahele... Oletame,
et keegi ei jõua neid varem pihta panna ja need jõuavad
Tema Enese lauale välja. Edasi? Mishka rabab kausta ja
näidised kaenlasse ja, aidaa, oma sõbra-presidendi ette
kiitlema: «Vaata, George, mis mul on!» See aga vastu:
«Äh! Meil on see juba ammu olemas, ei paku huvi. Aga kui sa
just väga tahad, võid ju minu kätte jätta. Annan
need oma ekspertidele,» ja itsitab vaikselt pihku. Mishka aga
tuleb, tiira-taara, nutuvõru ümber suu, kurvalt
tagasi...»
Luureülem võitles lõpmatusse tühjusse langemise
tundest tingitud peapööritusega. Ta sai aru, et Moskva
eksperdil on õigus. Juba see, et ta istus siin, tema kabinetis,
tema kirjutuslaual, tõmbas ameeriklaste kingitud
«Camel'it» ja rääkis Temast Enesest NII... See
veenis teda lõplikult.
«Mida siis teha?» küsis ta kähedalt.
«Teha pole suurt midagi,» kehitas ekspert õlgu.
«Kui rahast rääkida, siis praegu saab meie tagasihoidliku
avastuse maha müüa võib-olla ainult
võileivahinna eest. Kui sedagi. Kui rääkida riigile
kasutoomisest, siis tuleb oodata, kuni meil jällegi tekib riik...
Seniks aga on kõige mõistlikum asi unustada.»
«Aga tükid?»
«Tükid matame siiasamma uuesti maha.»
***
Nõutute nägudega vahtisid nad röögatut vineerist
konteinerit, mis kunagi oli olnud pesaks poolele teraslinnule ja
nüüd, parema puudumisel, leidis kasutamist õnnetu
Kuu-jaama maiste säilmete peidukohana.
Kast oli seest isegi üle pühitud.
***
Moskva ekspert, elegantne kaabu peas ja diplomaadikohver näpus,
kõndis läbi linna. Rongini oli veel aega ja ta tahtis
jätta endale mingeid mälestusi linnast. Siin-seal võis
näha lehvimas kolmevärvilisi lippe, inimesed paistsid
rõõmsate ja optimistlikena.
«Paku suitsu, onuke!» Hääletoon ei jätnud
mingit kahtlust küsija tegelike kavatsuste suhtes. Ekspert astus
sammukese tagasi, et olla tagantpoolt seinaga kaitstud ning
põrkus millegi pehmega. Lämmatav pehmus haaras kätest,
pressis kokku rinnakorvi ja viimane, mida ta kuulis, oli omaenese
murduvate luude ragin.
11.
Madis ja Ants ronisid mööda vetruva samblaga kaetud
mäenõlva üles.
«Noh, mis ma sulle ütlesin?» Antsu hääles
kõlas varjamatu võidurõõm.
«Vinge!»
Vaade oli tõesti vägev: pruunikaskuldsete
männitüvede ja tumeroheliste okste ring raamis mahajäetud
karjääri punast liiva ning pimestavalt sinist, ainsagi
pilveraasuta taevast selle kohal.
Õndsalt silmi vidutades istusid nad pehmel samblal ning
rääkisid laisalt maailmast ja sellest, mida seal kõik
leida võib. Ootamatud jutukäänakud üle liiva,
ehitustegevuse ja ehitusmaterjalide viisid jutu betooni ja betoneerimise
juurde ning endalegi ootamatult rääkis Madis Antsule veidrast
sõjaväekolonnist, mida ta kevadel oli näinud.
«Oleksid võinud neile ikkagi granaadi visata!»
kõhistas Ants oma vaikset naeru. «Oleks saanud näha,
mis neil seal kastis tegelikult oli.»
«Vähe kasu,» vaidles Madis vastu, «granaat on ju
sütikuta.»
«Mis siis... Tahad, ma näitan, kuidas granaadi saab ka ilma
sütikuta plahvatama panna... Otsi välja!»
Täiesti reflektoorselt katsus Madis oma tunkede taskuid ja avastas
oma üllatuseks, et granaat ongi kaasas.
«Tule siia, kohe karjääri servale... Siit on hea see kohe
alla visata.» Antsu isa oli pikka aega olnud sõjaliseks
nõuandjaks Kolmanda Maailma riikides ning Ants ise, oma
lodevavõitu elegantsist hoolimata, näitas küsimustes,
mis puudutasid relvi, täiesti fenomenaalseid võimeid.
Nüüdki omandas ta hääl sõbralikust
kõlast hoolimata teatavad metalsed noodid.
«Võta granaat pihku... Hoia vaat nii... ja
nüüd...»
12.
Madis väljus räpasest, kriibitud seintega liftist. Tema
sinisilmad, millesse nii mõnigi piiga väitis end suisa
uppuvat, vaatasid praegu pisut nõutult.
«Kas kõik on juba läinud jaanituld tegema? Maja
jumalast tühi...»
Ühiselamu valvuritädi mõõtis teda
hägusevõitu pilguga: «Keda te soovite? Aaa...»
valvuri pilk selgines, «see olete teie.»
«Andres? Toomas? Ando? Madis?...» loetles Ants nimesid.
«On üldse kedagi liikvel olnud?»
«Koos Madisega läksite te ju kümme minutit tagasi
välja. Ando veel karjus teile midagi rõdu pealt järele,
kuid te olite juba autos ja ei kuulnud. Mina kah ei tea, mida ta teile
karjus.» Valvur luges audientsi lõppenuks ja süvenes
sokki.
«See ei ole lihtsalt võimalik! Olin terve nädala
Tallinnas ja alles praegu jõudsin Tartu tagasi...»
***
Varesed, keda plahvatus oli lendu ehmatanud, tiirutasid pisut
karjääri kohal ja laskusid tagasi okstele. Üks, julgem,
maandus pärast mitut kõhklevat tiiru liivale ja
kõõritas oma rahutu linnupilguga liivast tolknevat
käekönti. Köndil hüples üks lihas. Lihas ei
teadnud veel, et ta on surnud.
|