|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 1999 |
Uued arvustused ]
lõpul on igal juhul jumet. tõmblev lihas, kes ei tea, et on kutu -- geniaalne! suitsumarkidest oli vast liiast -- kas autor neid ise tõmmanud on, et julgeb kirjeldada joa värvi ja kuju.
Mina hindan loogikat. Siin jäi sellest kohati puudu. Üksikasjalikult tehti selgeks, mis marki suitsu keegi tõmbab, aga miks oli Madis tarvis esivanemate juurde saata, sellest ma aru ei saanud. Ta ei teadnud ju mitte midagi. Tartsil on vist õigus -- ajamasin oli rohkem jutu moodi.
Algus oli igati hea, aga lõpp ei olnud nagu piisavalt usutav. Ja arusaadavus oli raske - kaks korda tuli lugeda, et aru saada, et tegevus toimub vaheldumisi eri aegades ja et UFO üldse Eestis alla kukkus...
Ja palun parandada ära eksitav viga - 12. peatükis ei astu ju Madis vaid ikka Ants liftist välja!
Jutul pole vist viga, ainult et... ilmselt peab selle sügavuti mõistmiseks olema sõjaväes käinud, vene ajal elanud meesterahvas :-). Usutavasti jääksid paljud sümbolitena mängivad stseenikesed tänapäeva noorele, eriti naissoost lugejale arusaamatuks. Või olen mina, vene ajalgi elanud naisterahvas, ikka supernaiivne-teadmatu.
Ühte võib kohe öelda – Wõrokas oskab kirjutada. Tekstil on jumet, on kirge, ja on ka sisu...
Lõpuosa võiks pisut konkreetsem olla...
Aga ootan huviga uusi jutte!!!
| 27.07.1999 20:54:22 |
Tarts |
Kuidagist ilma saba ja sarvedeta. Ajamasin oli parem.
| 24.07.1999 01:12:31 |
Must Kass |
Olgu öeldud, et vastupidiselt mõnele teisele arvustajale leian ma, et heade juttude kirjutamine-avaldamine on normaalne, neelan need mõnigi kord vaikselt nurru lüües alla ega reageeri. Just sel põhjusel jäi kommenteerimata sama autori lugu ajamasinast.
Esiteks meenub eesti proosast Valentin Kuik - samasugune filmilikult detailne, neutraalselt fikseeriv jutustamisviis. Noh, kaamera nauditaval kombel hetkeks tardumas kasvõi neile erinevate suitsumarkide tuhmunudpunastele või kuldsetele logodele... Esimene faktikahtlus tekkis seoses vene hävituslennukiga. Kusagil mälusopis ähmane mälestus, nagu oleks neis piloodile usaldatud vaid sihtimine ja päästikule vajutati maalt. See pole muidugi tähtis... Lõppu olin sunnitud kaks korda lugema - kuni jõudsin tõlgenduseni, et _keegi_ leidis, et miski madis teadis liiga palju, tuli ära koristada ja selleks tuli võtta selle madise sõbra kuju. See _keegi_ oli küll juba varemgi hakanud lugemisel hämmeldust tekitama. Nimelt et: kes räägib? Kes teab kõiki neid kirjeldatavaid detaile ning kellele ja miks ta seda räägib? (Teisisõnu, kus on loos inimlik mõõde.) Loogiline(?) lahendus oleks, et miski ufonaut ajab jälgi - aga tema jaoks see õnnetu madis nüüd küll ohtlik ei olnud. Oli ufonaut igas episoodis kuidagi märkamatult taustal olemas? Vaevalt... Nii et minu jaoks jäi asi siiski segaseks (mis on midagi natuke muud kui kujutlusvõimet avardav salapära). No ei kannata kõiketeadvaid jutustajaid ja kõikenägevaid silmi... Kuigi kenasti kirja pandud episoodid olid ju põhjuslikus seoses, jäi selle vääramatu fatalismi allikas mulle hoomamatuks. Sellegipoolest - ja eriti konteksti arvestades - olen nõus lugu kirjanduse hulka kuuluvaks tunnistama.
Tjah, ei oska alguses kohe öelda ei halba ega head. Selline mittemidagiütlev tekst. Stiili mõtes pole nagu vigagi, kuigi minu meelest detailidega üle pingutatud - kogu jutt nagu koosnekski suurelt jaolt detailidest - algusest alates see suitsumarkide ja suitsetamise värk jne. Kui lugu oleks olnud lühem, siis oleks teist korda veel üle lugenud, et leida üles loo sügavam iva, a sinnapaika ta jäi. Teist korda enam poleks viitsinud seda teha ning samas ei ole ma eriti kindel, et eesmärk oleks sellega saavutatud. Ma ei tea kas autoril oli ideedest puudus ja ta proovis mõnest mõttejupikesest lugu kokku kirjutatada või jäi mulle miskit märkamatuks. Igatahes soovin Wõrokale jõudu - ideid tal peaks ju olema ja stiililt suudab ta ka tahtmise korral kaasahaaravalt kirjutada. Jääme järgmisi üllitisi ootama.
|
