13.07.1999 |
Indrek Hargla
Spitzbergeni nokturn |
Arvustused |
Longyearbyeni lennuväli.
Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski
lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt
läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest
maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud
lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki
häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest
probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud.
Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega
randumine.
Ta ei lasknud ennast sellest häirida. Kogu viietunnise lennu Oslost
oli ta oma pleierist kuulanud Dvoraki «Slaavi tantse» ja 4.
Sümfooniat. Propellerimürin segunes kirglike stereofooniliste
orkestrihäältega, moodustades omamoodi haiglase muusikalise
prelüüdi, mis nii sobis selle metsiku maaga.
Maailma äär...
Tema dokumentide vastu ei tundnud keegi huvi. Lennuvälja hoones oli
vaid teksaülikonnas uimane tolliametnik, kelle magamatusest punased
silmad jälgisid loiult saabujate pagasit. Grpowski teadis, et mees
otsis, ega keegi viina Spitzbergenile ei vea. Kuiv seadus. Loomulikult
tekitas tema käsipagas, õigemini üks suur must sakvojaazh,
tolliametnikus huvi.
«Teil on seal pudelid?» Kummatigi sai Grpowski norra keelest aru,
kuigi polnud seda harjutanud üle kümne aasta.
«Pudelid,» oli ta nõus.
«Alkohol?»
«Vesi. Mineraalvesi.»
«Avage palun.»
Grpowski avas klõpsuvad sakvojaazhilukud. Mees silmitses juhmil
pilgul võõrkeelsete siltidega kaetud läbipaistvast
klaasist pudeleid.
«Vodka?»
«Vesi, ma ju ütlesin härrale. Kõige harilikum
vesi.»
Kell oli neli öösel ja polaarpäike siras kirkalt hoone
akendest sisse.
Grpowskil oli tolliametnikust kahju. Kui kaua ta oli siin olnud? Neli
aastat? Viis? Ikka polnud kalginäoline norralane veel
polaarvööndi tsükliga harjunud -- ta oli magamatusest kokku
kukkumas. Kuid siiski kruttis ta värisevate sõrmedega
«Andrysczisczsini» mineraalvee pudeli lahti ja nuusutas.
Põhjamaalse distsiplineeritus. Mõneti pettunult kruvis ta
siis korgi tagasi, mühatas ja ütles:
«Tõepoolest vesi. Miks te seda kaasa toote?»
«Ma joon seda.»
«Joote?»
«Kujutage ette, joon jah.»
«Astuge siis edasi.»
Ja ta astus edasi, pööramata erilist tähelepanu
tolliametniku ehmunud ilmele, kui ta nägi Grpowski vasakul
põsel asuvat ristikujulist põletusarmi. Teised reisjad olid
juba lennuväljale saabunud maastikuautodega ära veetud. Tuul
undas kõledalt, tõi mägedest jäist hingust ja
keerutas tundrast rohuräsu. Mingi suur merelind lendas vuhinal
üle Grpowski pea, tegi kääksuvat häält ja kadus
hoone nurga taha. Ta tõmbas oma mantlihõlmad koomale ja
väristas külmast keha.
Oli juuli keskpaik. Spitzbergeni asukaile jäi veel kuu aega
suvemõnusid nautida. Augusti keskelt tulevad esimesed
öökülmad, tundra tõmbub taas jääkirme alla,
meri kattub paksu kristalse glasuuriga. Ja siis ei aita ka enam
kalüpsorütmis Kariibi merelt teele asunud Golfi hoovuse
hellitavad vood, mis suvekuudel Spitzbergeni läänerannikut
uhkudes siin looduse elu võimalikuks teevad. Päike madaldub iga
päevaga üha rohkem horisondi taha, sundides vaalu ja
rändlinde lõuna poole asuma. Elu lahkub Svalbardilt --
Külmalt rannikult. Neli kuud loojumatut päikest saavad otsa,
solaarenergia saab otsa. Enam ei summuta niigi hõredat õhku
Golfi hoovuse ja kirbete arktikatuulte kallistusest sündinud sumbsad
aurupilved.
Laskub pimedus. Pikk pimedus. Maailma äärt asuvad valitsema
teised jõud.
Mees oli talle vastu tulnud, loomulikult oli see tema, kes muu oleks
jäänud oma maasturiga veel keset ööd tühja
lennuvälja hoone juurde passima. Ta võis olla oma kaks meetrit
pikk, tal oli punane vihmakeep ja punane habe. Mees kaldus kergelt
tüsedusele ja lonkas vasakut jalga. Kui ta lähemale astus,
nägi Grpowski, et mehel oli samuti magamatusest pundunud nägu,
suured avalad silmad ja loppis krobelised põsed. Vastutulija hoidis
pead veidralt püstakalt kaldu ja iga sammu juures käis ta
näost üle valulahvatus.
«Mister Grpowski? Mina olen Atle Engelbrektsen.»
«Tema ise,» vastas kutsutu norra keeles.
«Oo, te räägite norrat? Ma ei teadnudki. See on tore.»
«Katsun meelde tuletada. Aga võime ka saksa või inglise
keeles rääkida. Ma pole norrat kaua harjutanud.»
«Räägite suurepäraselt. Aga, palun, lähme auto
juurde, teie kohver palun. On teil veel pagasit?»
«On. Aga see on vist juba saabunud.»
Ja kaks üsna kummalist kuju astusid aeglaselt läbi tühja
platsi, millelt jahenev rõskus ja lähenev hommik oli
kõik reisjad juba lahkuma sundinud. Kahemeetrine hiiglane kandis
loomuliku kergusega oma kaaslase suuri pampe. Temast pea pool meetrit
lühema poolaka kõrval paistis Engelbrektsen tõesti
võikalt suur. Pan Grpowski katsus aga vastuvõtja kannul
püsida ning pidi selleks suurt vaeva nägema. Ta kandis tuhmhalli
ülikonda ja selle alt välkusid valged sokid, kui ta usinalt
norralase kannul sebis.
Kui nad magava Longyearbyeni asfaldihõngustelt, kuid siiski enamasti
kruusastelt tänavatelt läbi sõitsid, pani Grpowski
tähele, et iga raputus tõi hiiglaskasvu norralase näole
järjekordse valugrimassi. Ta oli tõmmanud maastikuautole peale
presentkatuse. Ikkagi oli külm.
«Meil tuleb sõita kaks tundi,» ütles Atle
Engelbrektsen. «Ma võin teile tee peal rääkida.
Või soovite magada? Öö on ju ikkagi.»
«Kuskil on alati öö ja ma ei tulnud siia magama.»
«Olen teile muidugi väga tänulik, et tulla saite.
Tõttöelda ma eriti ei uskundki, et keegi mind aidata saab. Olin
mitmeid kirju kirjutanud ja juba lootust kaotamas. Siis soovitas keegi teid
ja ma otsustasin riskida.»
«Kas mind soovitas Thorvald?»
«Tema. Kas tunnete teda?»
«Me oleme kohtunud,» kostis Grpowski kuivalt. «Ta on surnud.
Hukkunud.»
Engelbrektsen ei öelnud pikka aega midagi. Ta klammerdus oma suurte
kämmaldega maasturi rooli külge ja katsus raputavaid kohti teel
vältida.
«Oli ta ka... üks teie hulgast?» küsis ta lõpuks
vaikselt. Nii vaikselt, et läbi automürina oli hiiglase
bassihäält vaevu kuulda.
«Oli. Üks parimaid. Aga ta teadis, millele ta läheb. Ta suri
unes, magades. Võrdlemisi kerge surm.»
«Aga te ju ütlesite, et ta hukkus?»
«Hukkuski. Ta tapeti. Ei jõudnud kehasse tagasi --
unesränd. Valu ta ei tundnud.»
Taas sõideti vaikides.
«Kas te olete katoliiklane?» alustas norralane.
«Ma olen eksortsist.»
«Ma mõtlesin, et kui te olete poolakas, siis peaksite
usutunnistuse järgi katoliiklane olema?»
«Kunagi olin. Meie amet sisaldab aga teadmisi, mida ükski
religioon ei taha omaks võtta. Ma saan olla ainult eksortsist ja ei
midagi muud.»
«Kas mitte varakristlus ei sünnitanudki eksortsismi? Ma nagu
oleks midagi sellesarnast lugenud.»
«Näen, et pan on pisut tausta uurinud..., teie olete uurinud,
tahtsin öelda, andke andeks. Meie -- poolakad pöördumine
ikka kolmandas isikus. Aga mõnes mõttes on teil õigus.
Esimestesse varakristlikesse sektidesse võeti vastu ainult
eksortseeritud hingi. See tähendab, et oli mingi härrasmees, kes
ristiga vehkides ja ladinakeelseid salme lugedes ajas enda arvates uue
sektandi hingest kurja välja. Tegelikult on see rituaal palju vanem
kui kristlus ja ma kahtlen sügavalt nende imiteeritud kristlike
rituaalide tõhususes. Pole olnud muide ühtki paavsti, kelle
hinge eksortsist oleks töödelnud. Aga see on hoopis teine ja pikk
jutt. Ma kuulan teid.»
Norralase pea jõnksatas, kui auto sõitis läbi augu.
Valugrimassist surus ta hambad kokku ja hammustas keelde.
«Ma jõudsin Spitzbergenile viis aastat tagasi. Tulin siia
tööle Rahvusparki, milliseid meil kokku on kolm. Ma olen
hariduselt bioloog. Mul oli vaja Oslost ära tulla... Nii juhtus. Minu
alluvuses, kui nii võiks öelda on ligi tuhat jääkaru,
polaarrebaseid, põhjapõtru ja üsna mitu hüljeste
lesilat. Talvel -- öösel -- ma mõtlen, meil
külastajaid muidugi pole. Suvel on aga palju, praeguseks on juba
kõik ära lennanud, hooaeg on läbi. Aga talveks
jääb siia palju tööd teha. Ma armastan seda maad, kas
teate...»
Longyearbyen jäi seljataha, auto sõitis mööda rada,
mida vaevalt võis teeks nimetada. Ümberringi laius arktiline
tundra kidurate puude ja roosatava kanarbikuga. Taamal paistsid mäed.
Grpowskile ei meeldinud mäed.
«Esimesena saabusid siia mehed Islandilt,» seletas Engelbrektsen
edasi. «Umbes 12. sajandi lõpul. Nad nimetasid see maa
«Külmaks rannikuks» -- Svalbardiks -- ega jäänud
siia pidama. Nüüd ma tean, et enne neid on siin keegi veel
olnud... Aga edasi polnud siin sajandeid kedagi. Hiljem tuli Barents, aasta
oli vist 1596, nimetas arhipelaagi Teravmägedeks ja tõi siia
hollandi vaalakütid.»
«Jajah, hollandlased. Kus need ka poleks olnud?» mühatas
Grpowski. «Pool maakera oli nende kaubandusimpeeriumit täis, aga
mida nad sellest kasu on saanud? Isegi ühte ainsamat kõige
lihtsamat nõidust ei osanud nad Bataaviast kaasa tuua!
Nüüd uuri neid vanu polüneesia keeli...»
Engelbrektsen vaatas imestunult poolakat.
«Nõidust? Noh, ma ei tea... Siia asutasid nad vaalaküttide
linnaku, neid oli siin ligi tuhatkond hinge, kuni vaalad otsa said. Aga
siis, 19. sajandi algul leiti siit sütt ja tekkisid kaevandused.
Praeguseks ongi enamus inimesi siin söekaevandusega tegelemas,
kaevandused kuuluvad kas meile või venelastele. Kokku elab meid
saartel umbes kolm tuhat inimest ja neist väga väike vähemus
tegeleb loodushoiuga.»
«Miks ma siia tulin?» küsis Grpowski haigutades.
Norralane keeras auto kõrvalteele. Mäed olid nüüd
juba väga lähedal.
«Kuidas seda nüüd öeldagi... Ma arvan, et ma olen
kurjast vaimust vaevatud.»
Ja Grpowski noogutas mõistvalt.
***
«Joote?»
«Mis see on?»
«Puskar. Öeldakse, et meie rahvusjook. Ma ise ei saa enam ilma
selleta. See tuimendab valu.»
«Aitäh, ma joon oma vett. See on sellelt allikalt, mille
lähedal ma sündisin. Teid see ei aitaks, aga mulle annab see vesi
jõudu ja värskust ning isegi meelteteravust.»
Nad istusid Rahvuspargi kompleksi elamuosas, Engelbrektseni väikses
korteris. Elektrikamin soojendas tuba laskuva külma eest ja see oli
ainus elektritarvik, mille peremees sisse lülitas. Lampide asemel
süütas ta küünlad.
«Elektrivalgus ainult suurendab valu. Viimased kolm kuud olen ma
elanud piinas. See istub mu ajus, nagu oleks keegi sinna naela
löönud. Tuikab, lõikab, kõrvetab. Iga liigutus teeb
valu. Ma... ma karjun öösiti. Kuuvalgus leevendab pisut, aga
ainult pisut. Polaaröö on tulemas ja ma ei vea seda ainult
küünaldega välja.»
Engelbrektsen valas endale kruusi puskarit. Kruusil oli jääkaru
pilt ja selle all kiri «Ma ei ole turist, ma elan siin». Karul
olid mustad pärani silmad, suu kõverdunud lõbusasse
muigesse ning peas kandis ta punast nokkmütsi. Grpowski jõi
väikeste lonksudega pudelist vett ja ampsas kõrvale kalapulki,
mida talle soojendati petrooliumkütusega pannil. Teadlase korter oli
väike ja ainult elementaarse sisustusega. Telerit polnud, nurgas
seisis raadioaparaat, kuid seegi oli pigem sidepidamiseks mõeldud.
Seinal rippus jahipüss. Raamaturiiulis nägi Grpowski hulgi
norrakeelseid teadusajakirju, Strindbergi pehmeköitelisi norrakeelseid
kogutud teoseid, «Hamletit», Saxo Grammaticuse «Gesta
Danorumi» ja Snorri Sturlsoni «Heimskringla» kommenteeritud
väljaandeid. Oli varahommik, päike siras kirkalt läbi
akende.
«Ma kutsusin teid Thorvaldi soovitusel. Tema lubas, et teie ei pea
mind hullumeelseks. Me oleme... olime koolivennad,» ütles
Engelbrektsen.
«Teie kiri polnud hullumeelse kiri. Ja pealegi on mind raske leida. Ma
ei avalda kuulutusi ega oma interneti lehekülge. Eksortsiste pole
olemas. Ma olen siin, ma tulin teid aitama.»
«Muuseas,» norralane võttis riiulilt väikse
paberilehe ja ulatas selle Grpowskile. «Siin on teie honorar, nagu
palusite. Summa polnud just väike, aga meile makstakse Spitzbergenil
hästi.»
«Meile samuti,» kostis poolaks muheledes, kui tsheki
põuetasku suskas.
Engelbrektsen nõjatus peaga vastu seina ja tõstis kukla taha
pehme padja. Enda ette tõstis ja puskarikannu ja alustas vaiksel
häälel.
«See kõik algas sellest, et ma tellisin endale ajakirju
Spitzbergeni ajaloost. Meil on siin kaks UFO-juhtumit olnud. Esimene, see,
mis juhtus 1949. aastal olevat olnud lihtsalt kõmu ja sellest pole
palju kirjutatud. Teine juhtum oli 1952. aastal. Juunis. Ma sündisin
1952. aasta 5. juunil.»
Norralane võttis suure lonsku puskarit ja hingas Grpowskile
näkku tulikuuma hingeõhku.
«Öeldakse, et inimestel on sünniaastal toimunu vastu
haiglaslik ja seletamatu huvi,» jätkas ta siis, kui Grpowski
isutult kalapulki näksis. «Lugu oli aga järgmine. Kuus Norra
reaktiivlennukit sooritasid Spitzbergeni kohal treeninglendu. Äkitselt
raadioside lennukite vahel katkes. Narvikis asuv radarijaam aga avastas
kuue hävitaja läheduses tundmatu objekti. Üks lendureist
märkas siis ranniku lähedal mingit veidrat metallist ketast.
Paistis, nagu oleks see purunenud. Lendurite koordinaatide alusel saadeti
Spitzbergenile hiljem uurimismeeskonnad, kes leidsidki tundmatu objekti
ning...»
«Siis kõik uurimistulemused salastati,» ohkas Grpowski
väsinult.
«Ei, üldiselt mitte. Avalikkusele sai hiljem teatavaks, et leitu
oli 50-meetrise läbimõõduga radioaktiivselt kiirgav
keha. Algul arvati, et see on venelaste katselennuk, kuna selle
välispinnal olid mingid segased kujundid. Siis leiti, et tegu on
ikkagi maavälise asjaga, kuna materjali, millest objekt ehitatud, ei
suudetud tuvastada. Aga see asi toimetati kuidagi USA-sse ja sinna ta
olevatki jäänud. Ufoloogid peavad kogu lugu
võltsinguks.»
«Teie ei pea?»
«Ma ei teadnud, mida arvata. Võite sellest nii aru saada, et
mul hakkas igav. Tellisin endale tolle juhtumi kohta niipalju materjale kui
võimalik. Mul õnnestus välja selgitada koordinaadid,
kust ese leiti. Juhtumisi jääb see saarestiku
ligipääsvatasse kanti, ega siin igale poole ilma kopterita saagi.
Üle poole meie üheksast saarest on niigi jäämägede
ja lumeliustike all. Lund ja vihma meil aga peaaegu ei saja. Tihtipeale
mõtled, millest need taimed siin toituvad... Aga olgu, nii ma siis
asusingi otsima. Minu töö viib mind niigi saare erinevatesse
osadesse, ja ma ei leidnud sellisel kõrvalharrastusel midagi viga
olevat. See UFO kukkus ka niiöelda meie tsooni, venelased seal ei
kaeva. Pealegi...»
«Pealegi?»
«Pealegi olin ma ammu karude ja rebaste käitumises midagi
kummalist täheldanud. Anomaalset, kui soovite. Nad hoiavad eemale just
sellest kohast, ei lähe sinna lähedale, kuigi just seal on
väga häid murakakohti. Ja linnud... Seal pole pesi, kas teate.
Igal pool mujal on, aga seal ei ole.»
«Mis koht see siis on?»
Engelbrektsen ohkas ja valas endale uue kruusitäie puskarit.
«Võibolla polekski midagi juhtunud, kui ma oleks lihtsalt
piirdunud teadmisega, et see on tavaline kivilõhe, kust
neljakümne aasta tagusest sündmusest enam ühtki märki
pole. Umbes niimoodi seal kõik välja nägi. Harilik
kivirägastik tundramaastikul. Loomulikult polnud mul
meetritäpsusega koordinaate -- suutsin piiritleda umbes
ruutkilomeetrise ala. Põhja poolt algab mäestik, itta
jääb meri, lõunapool väga kõle tasandik. Meil
ei kasva ju puid. Mõne kuu jooksul ei jõua ju puud kasvada,
võite leida ainult imepisikesi kääbuskaski. Sellest pole
võimalik kiiresti aru saada, kui väga sa puude järele
igatsed. Esimestel kuudel seda ei tunnegi, siis hakkab midagi häirima,
närima. Ilmselt tuleb igatsus puude järele selle meeletu
äralõigatuse tundega, mida siin koged. Aga
äralõigatust ma ju tahtsingi, kui siia tulin...»
«Kas te siis leidsite midagi?»
«Mida mul oli leida? Tusk, tüdimus ja vajadus millegi uue
järele ajas mind Spitzbergenile ning ilmselt ka UFO kukkumiskohta
otsima. Ma vist ütlesin, et seal on kivid? Palju kive. Tasandiku poole
on kivid väiksemad, siis, mägedele lähemale hakkavad nad
rahnudeks muutuma, kuni lõpuks algabki mäestik. Kuna
kõrgemad tipud mattuvad uttu, siis sa lihtsalt eksled kivilt kivile,
kuni lõpuks põrkud otsekui vastu seina. Umbes nii minuga
juhtuski. Seisin aheliku ees ja tundsin ennast võrdlemisi tobedalt.
Siiski otsustasin läbipääsu otsida, sest tahtsin leida
lähimat pesapiirkonda. See anomaalia oli mind juba liialt häirima
hakanud. Ma leidsin läbipääsu. See pole päris
tee, pigem looduslik rada, mille vahelt inimene läbi pääseb.
Kogu see piirkond jääb meie rahvuspargi äärealale ja
seda pole palju uuritud. Kaevandusi seal samuti läheduses pole. Meie
keskusest jääb see suvel nelja tunni tee kaugusele...»
Grpowskile meenus, et vanasti, enne tehnikaajastut, arvutati vahemaid
samuti läbitava aja järgi, mitte pikkusühikutes.
«Ma pääsesin pisut kõrgemale,» rääkis
Engelbrektsen edasi. «Ronisin mööda teravaid
kaljurünke. Siis tuli käik.»
«Käik?»
«Noh, ma nimetan seda niimoodi. Tegelikult võiks see olla pigem
koobas -- piisavalt suur, et inimene sinna sisse mahuks -- kui ta just
klaustrofoobiat ei põe. Mina ei põe... ei
põdenud.»
Uus kruusitäis hundijalavett voolas norralase kurku ja Grpowski oli
kindel, et mees ei jää kunagi purju. Alkohol oli talle
tõesti vaid mingi valu leevendamiseks. Grpowski võttis taas
lonksu mineraalvett ja kuulas edasi.
«Ma tulin tagasi ja võtsin kaasa laskumisvarustust, niipalju,
kui seda keskuses leida oli. Ma ei teadnud, mida lootsin leida. Roomasin
umbes viiskümmend meetrit, oli kitsas ja niiske, aga ma ei kartnud.
Lõhnas huvitavalt, ma ei erista hästi lõhnu,
võibolla joomise pärast, aga mulle tundus, et see oli
väävel või midagi niisugust. Te ei kujuta ette, kui
veidralt võib maa all lõhnata. Toksisin endale kaasa
erinevaid kivimeid, mõtlesin, et niimoodi allmaa arheoloogid vist
tavaliselt teevad. Siis põrkasin vastu seina. Olin sügaval maa
all ja koobas lõppes. Sain aru oma ürituse mõttetusest
ja tahtsin hakata tagasi roomama, kuid miski hoidis mind kinni. Midagi
tundus olevat arusaamatu, kuidagi veider ja sobimatu. Siis taipasin --
sein, millega koobas lõppes, oli liiga sile. Kõik
ümberringi oli krobeline ja terav aga sein oli sile. Nagu ta poleks
päris loomulikku päritolu. Olin põnevil, kuid vist ka
üksjagu ehmunud. Otsustasin ka seinast mõned proovid kaasa
võtta. Korraks käis peast läbi mõte, et sealgi
võiks olla UFO, mis siis seletamatul kombel maa alla sattunud...
Mõte oli loomulikult jabur, kuid innustas mind edasi
tegutsema.»
Engelbrektsen vaikis hetkeks, oli näha, et edasi on tal raske
rääkida. Grpowksi kuulas teda poekvil silmadega ning loputas
mineraalveega hammaste vahel kalapulkade saiapuru.
«Ma valgustasin seina. Tundus, et see polegi päris kivim, hoopis
midagi pehmemat. Toksisn seda geoloogihaamriga ja seina tekkisid praod.
Tekkisid üpris kergesti. Ma vajutasin siis kogu jõuga seina
peale. Samal hetkel... samal hetkel kostis karjatus. Ma vajusin läbi
seina või müüri ja taipasin, et karjuja olin ma ise olnud.
Võin vanduda, et ma suud ei avanud...»
«Vanduda pole vaja,» manitses Grpowski tasa.
«...tundus, nagu oleks karjatus kostnud minu seest, minu teadvusest.
Avastasin ennast nüüd madalast, ümarate ja tõepoolest
kivist seintega koopast või kambrist. See paistis olevat igal juhul
loodusliku tekkega ja see oli tühi. Tõenäoliselt olin
varisenud läbi liivakivi või savi ja basaldi segu. Igaljuhul
edasi polnud siit enam kuhugi minna. Aga siin hakkasin kuulma ja tajuma
enda ümber palju kummalist. Mingi must udu mähkis mind enda
sisse, laternavalgus hakkas tuhmuma. Mõtlesin, et tegu on mingi
gaasiga ja hakkasin ehmunult väljapääsu poole roomama.
Jälle karjus keegi, see kostus, nagu oleks karjunud mitu tuhat
inimest, karje oli väga valus, kui saate aru, mida mõtlen. Ja
siis tundsin valu. Mingi nael löödi minu ajju, põletav
tuline ront tungis teadvusesse. Keegi hakkas minuga rääkima,
saatma mulle mingit informatsiooni, udu mähkis mind üha
rohkem endasse, sain aru, et ainult mina olen udus,
ülejäänud osa kambrist mitte. Midagi toimus veel, väga
paljugi toimus veel, aga ma ei saanud sellest aru. Tundsin vaid valu,
seletamatut ängistust ja hirmu. Olin kellegi või millegagi
kohtunud, kontakteerunud ja see miski ei armastanud mind. Ma
põgenesin, saadetuna õudusest ja piinast, mis juba oli
haaramas kogu keha. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma koopast
välja pääsesin.
«On see kõik?» küsis Grpowski.
«Ei, kaugeltki mitte. Ma jõudsin koju ja sain aru, et kes
või mis seal koopas ka poleks, tagasi sinna minna ma ei tohi.
Kavatsesin kogu loo unustada, aga te ju teate, et vägivaldselt ei saa
midagi unustada. Siis hakkaski kõik toimuma. Kui oleksin hull,
usuksin ilmselt, et olen hulluks läinud. Aga ma olen täiesti
terve. Ma kuulen hääli. Need pole skisofreeniku tunded, nagu
oleks keegi su teadvuse vallutanud ja suunaks midagi tegema, ei! See juhtub
öösiti, ka siis, kui pole pime. Mõnikord ka päeval.
Minu kõrvus mühiseb ja kohiseb midagi, tundub, nagu
midagi lendaks minu läheduses. Ma ei tunne küll kellegi
lähedalolekut, aga saage aru, minu teadvus pole siin enam üksi.
Undab! Minu ümber undab, kriiksub ja kahiseb midagi. Keegi viilib mind
seestpoolt. Mõnikord kaotan tasakaalu ja kukun, silme ette tekib
mingi vastik udu, millest nagu küünitaks midagi minu poole. Ja
see valu! Ma ei teagi enam seda tunnet, mis tähendab ilma valuta
elada, valu on peas, vahel ka kaelasoontes ja suundub rinda, pingutab
veresooni, keerab neid sõlme...»
«Olete te ennast arstile näidanud?»
«Jah, Longyearbyenis. Aga ta leidis mu täiesti terve olevat.
Psühhiaatri juurde ma ei julge minna...»
Grpowski küünitas ettepoole, asetas küünarnukid lauale
ja köhatas kergelt. Kui köhatus võib edasi anda
etteheidet, siis see tegi seda. Kui ta rääkima hakkas,
kõlas ta hääl kuidagi tülpinult ja väsinult.
«Te saatsite mulle küllaltki lakoonilise kirja. Väitsite
selles, et vajate eriteadlase abi ja meditsiiniga pole teie lool pistmist.
Jäin teid uskuma. See on vaist, mis ei lase mul valeväljakutsete
peale kohale sõita, pealegi soovitas teid Thorvald. Autos
ütlesite, et teid vaevab kuri vaim. Te peaaegu ei kasuta elektrit, mis
võib olla arusaadav, sest on absorbspiriitumeid, kes
tõesti suudavad elektriväljaga opereerida. Te ei julge
psühhiaatri poole pöörduda, kuigi iga inimene teie asemel
teeks seda. Loete Strindbergi... Te ei sõida siit saarelt minema,
kuigi enamus teie asemel talitaks just niimoodi. Te olete riputanud ukse
kohale kuivanud küüslauku, mis on muidugi lollus, kuid ilmselt
midagi targemat teile pähe ei tulnud. Teil on valud ja kuulete
hääli. Nüüd öelge mulle, noormees, mida te olete
veel näinud ja tundnud, rääkige mulle
kõik ära. Ja palun ärge puhuge mulle enam
puskarihaisu näkku, kui tahate, et teiega tegeleks kaine
eksortsist.»
Engelbrektsen vaatas Grpowskile tummalt ja tunnustavalt otsa. Ta jõi
järjekordse lonksu puskarit ja püüdis seda enda kohale
välja hingata. Selle juures kukkus padi ta kukla tagant ja mees
lõi pea vastu seina. Ta peaaegu karjatas ja kummardus patja
üles võtma, kuid väiksekasvuline poolakas oli temast
kiirem, tõstis padja, heitis selle toanurka ja ütles:
«Käituge nagu mees, padjad ja alkohol teid ei aita, kui teil on
tõesti kuri vaim kallal.»
Engelbrektsen tõstis käe ja osutas toanurka, kus seisis voodi:
«Seal ma magan. Lasen ruloo alla ja kujutan ette, et on pime. Varsti
ma enam ei pea seda ette kujutama, sest lähebki pimedaks... Ma olen
hakanud pimedust kartma. Sellest ajast peale, kui ta esimest korda
tuli...»
«Kes tuli?»
«Anna-Mona. Minu naine.»
«Ma ei teadnud, et olete abielus.»
«Ma olen lesk. Ma tapsin oma naise. Ma tapsin Anna-Mona...»
Ja nüüd hakkas kahemeetrine punase habemega viiking nutma.
***
«Tol ööl oli päris pime. Aknakatted olid all, kuid oli
palju pilvi. Siin on imelikud pilved, neist ei saja kunagi vihma.
Öeldakse, et meil on polaarkõrb. Ma magasin ja nägin unes
mingit õudust, ei mäleta täpselt. Ärkasin. Ja
nägin Anna-Monat. Ta oli täpselt nagu päris, täpselt
nagu elus. Anna-Mona... Ma ei tahtnud teda tappa! Ma vannun, et ei...»
«Ma juba ütlesin teile -- ärge vanduge!»
Toas oli nüüd täiesti valge ja akende taga ulus tuul.
Engelbrektseni sõnad voolasid sellise meeleheitevooga, milline ei
lase nende siiruses kahelda.
Ta oli olnud üle kümne aasta abielus ja sel ei paistnud midagi
viga olevat. Siis oli ta maganud ühe täiesti suvalise ja
võõra tüdrukuga, kes talle ühel joomasel olemisel
ette juhtus. Kuidagi oli Anna-Mona loost teada saanud. Nad tülitsesid,
kuidas muidu. Atle ei mäletanud, mida ta täpselt oli öelnud,
ilmselt üritas ennast kaitsta, vabandada, kinnitada, et... Nad elasid
Oslo kesklinnas seitsmendal korrusel, aken oli lahti. Anna-Mona karjus, et
ta hüppab aknast alla, ta ei taha enam elada, sest mees on
võtnud talt kõik, mille nimel elada. Atle ei saanud kunagi
teada, kas naine mõtles seda tõsiselt või mitte. Aga
naabrid olid seda karjet kuulnud ja kohtus osutus just see naise surmasoov
kõige olulisemaks. Ta ise ütles, et hüppab,
väitsid tunnistajad, ta kinnitas, et hüppab, et tahab
surra. Anna-Mona sööstis akna juurde, Atle lähenes
talle, sirutas käe välja, proovis midagi öelda.
Võibolla oli ta käe liiga kiiresti ja äkitselt välja
sirutanud, võibolla ta isegi puudutas Anna-Monat... Võibolla
liiga tugevalt, ta ei mäletanud enam. Naine oli tahapoole, akna
poole nihkunud. Norras on madalad aknalauad... Muidugi oli kohus, Atle oli
seda talunud ükskõikselt, niipalju kui ta mäletas. Mis
tähtsust võis olla kohtuotsusel, enda jaoks jääb ta
alatiseks mõrtsukaks! Ta võis olla naist tõuganud,
võis olla ka mitte, seegi polnud oluline. Atle Engelbrektsen oli
tapnud oma naise, keda ta armastas, oli tapnud Anna-Mona Engelbrektseni --
sündinud 1963. a. Narvikis, 167 senitmeetrit pikk, pruunid silmad,
kõrgharidusega... Ta ei tulnud Oslost ära mitte tuttavate
pärast, kellele ta ei suutnud enam silma vaadata ja kes niigi ei
tahtnud enam temaga suhelda. Ta ei saanud enam olla selles korteris, selles
linnas, sellel maal. Ta põgenes maailma äärele, alustas
uut elu, veetis ürglooduse lõputute päevade ja
ööde seltsis terveid kuid ja aastaid. Elas üksinda, elas ja
töötas, elas ja mäletas Anna-Monat, tundis meeletut
hingevalu kuni... kuni oli hakanud tundma ka talumatut füüsilist
valu, mis järgnes talle sellest võikast koopast saadik, keeras
veresooni sõlme, vasardas, nõelas, torkis... Ja siis tuli
Anna-Mona tagasi. Ühel ööl ta ilmus. Kas ta kandis sedasama
riietust, mida siis, kui hukkus, oli Grpowski küsinud? Ei, vastas
Atle, see oligi kõige veidram, ta kandis bikiine, nii nagu kunagi
Jamaical, kus nad olid ühel rannapeol tutvunud. Aga keha, niipalju kui
see oli keha, oli purustatud, nagu ka nägu. Atle mäletas
selgelt kergelt õhulist ja eeterlikku veritsevat keha, milles
naine oli ilmunud. Vasak näopool oli kukkumisest lõhki,
põseluud paistsid, hambad olid põrutusest ajju tunginud. Ta
oli selgelt näinud seda sama keha, mida ta nii ammu oli rannaliival
suudelnud, ta tundis, teadis seda keha. Aga naine... Naine oli seal
ja ei olnud ka.
Engelbrektsen vaikis.
«Mida te teile rääkis?» päris Grpowski tungivalt.
«Ta ütles, et ootab mind... Tal ei ole seal hea, kus ta
on, nii ta saatis mulle. Häält ma ei kuulnud. Seal on paha ja
valus ja ma pean ka sinna minema. Siis ta kadus. Aga see oli Anna-
Mona! Uskuge mind, sellest, kui ma ta tapsin, on ju nii palju aega
möödas. Kui see oleks ainult mingi süütunde ja alkoholi
ajel tekkinud nägemus, oleks see pidanud ilmuma palju varem! Ma ei ole
hullumeelne.»
«Mis sel ööl teistmoodi oli? Oli see kuidagi
eriline..?»
«Ma ei tea... Oli väga kuum päev olnud, turiste aga ei
olnud. Ma vist jõin kogu päeva, õhtul proovisin endaga
pisut malet mängida aga valu segas. Ei suutnud isegi oma lemmikavangut
-- Prantsuse kaitse Aljohhini varianti -- meelde tuletada.»
«Elekter? Oli teil midagi sisse lülitatud?»
«Vist mitte... Ma kasutan elektrit nii vähe kui
võimalik.»
Grpowski tõusis ja astus akna juurde. Kõrvaltvaatajale
võis jääda mulje, et ta kissitab ereda päiksevalguse
eest silmi. Tegelikult eksortsist mõtles, katsus kilde tervikuks
liita, katsus aru saada, mis on toimumas. Iga juhtum tema praktikas on
eriline olnud. Eksortsistidel pole tegutsemisjuhendeid ega
pretsedendiraamatut. Jõud, millega nad võitlevad, ei avaldu
range süsteemi alusel, ei lase end kvalifitseerida ega lahterdada.
Kõige tähtsam on uskuda, et nendega on võimalik toime
tulla, et neid saab sundida või keelitama tagasi asuma
sfääridesse, mis ei pea olema inimesele avatud. Iga
ilmumine ja seestumine on toimunud mingi tasakaaluhäire faktori
toimel. Kuskil on alati mingi võti, mingi detail, mis laseb selle
faktori avastada ja teispoolsuse toime... noh, kui mitte hävitada...
siis vähemasti tagasi tõrjuda.
«Te olete Anna-Monat ammu oodanud, kas pole? Olete aastaid kartnud, et
ühel ööl ta ilmub?»
Engelbrektsen noogutas.
«Ja loete Hamletit, et oma müsteeriumi eesmärgis selgusele
saada. Hamletil polnud veresööd, Atle. Hamlet otsis endale
süüd, et eelolevat tragöödiat enda jaoks kuidagi
õigustada, tema piin oli tegevusetuses. Aga samuti nagu teiegi,
kahtlustas ta ennast hullumeelsuses.»
Norralane ei vastanud.
«Mida te minult õigupoolest tahate?» küsis siis
Grpowski.
«Kuidas, palun?»
«Mida te tahate, et ma teeksin?»
«Ma... ma tahan valust lahti saada. Ma tahan, et see undamine ja
kriipimine kaoks, mõistate?»
«Aga Anna-Mona?»
Grpowski kuulis seljatagant puskarikannust voolava märjukese vulinat,
rüüpamisröhatust ja ohkavat väljahingamist. Kulme
kortsutades avas ta akna, tuppa sööstis jäine augustituul,
puhus ta halli juuksepahmaka sassi ja leevendas pisut ruumi läppuvat
alkoholivängu.
«Ma ei taha teda enam näha. Mitte sellisena vähemalt, mitte
niimoodi. Ma ei taluks seda enam...»
«Just nimelt. Te ei taluks seda enam välja. Mida te siis
teeksite? Valu ja kummitusnaine, kelle te tapsite -- seda on liiga palju
ühe inimese jaoks. Mida te teeksite, Atle Engelbrektsen, kui te seda
enam ei talu?»
Küsitu ei pidanud vastama. Nad mõlemad teadsid vastust. Ta
vaikis hetke ja hoopis küsis:
«Ma olen vahel mõelnud, et kas see kõik mitte ei ole
Anna-Mona kättemaks mulle mõrva eest. Selle valuga ta maksab
mulle kätte -- kas te ei arva nii?»
«Miks just siin ja miks just nüüd?» küsis Grpowski
vastu. «Miks just nüüd, kui te olete avastanud selle koopa,
kust isegi karud ja linnud eemale hoiavad?»
«Arvate, et lahendus on ikkagi koopas? Et UFO-l võib midagi
sellega pistmist olla?»
«Unustage oma UFO-d! See on kahekümnenda sajandi
mütoloogia!»
«Aga vaimud on ju ka mütoloogia?» küsis Engelbrektsen
ettevaatlikult, otsekui olles mitte päris kindel, kas söendab
tunnustatud autoriteediga viimase tööalal vaidlema hakata.
«Vaadake, noormees,» Grpowski pöördus akna juurest toa
poole, «need teie niinimetatud vaimud on millegi energeetiline ilming.
Aga sellel energial pole kindlat tahket vormi või keha. Ma
võin põhimõtteliselt möönda, et see
teispoolsuse energia, mis möödunud sajandite jooksul on end
inimestele vaimudena ilmutanud, võib tänapäeva
tehnikasajandil end UFO-de näol välja pakkuda. Võin seda
teoreetiliselt möönda, kuigi ise ma seda ei usu. Aga edasi see
meid ei aita, ei aita mitte üks raas!»
«Aga UFO-d pole ju energeetika, UFO-d on täiesti
füüsilised esemed.»
«Mitte ühtki UFO-t pole keegi kunagi katsunud!»
«Aga on ju juhtumeid, kus...»
«Mitte keegi, mitte kunagi,» lõikas poolakas. «Aga
see teadmine ei aita meid edasi. Te küsite, mida ma arvan? Ma
arvan, et nendel nõndanimetatud UFO-del pole teie juhtumiga
kõigevähematki pistmist. Vaevalt Spitzbergenil kunagi midagi
alla kukkunud on, või kui isegi ongi, siis oli see Nõukogude
Liidu üks esimesi MIG-e, mille ameeriklased kiiresti uudishimulike
silmade eest varjule toimetasid ja lasid siis käibele kumu UFO-dest.
Külma Sõja ajal tehti sageli nii, et rahvusvahelisi skandaale
vältida. Ma ei välista isegi, et ameeriklased MIG-i ise alla
lasid. Aga olgu, see pole praegu oluline... Rääkige mulle parem
nendest sosinatest ja häältest! Kas suudate neist mingit
sõnumit välja lugeda?»
Engelbrektsen kehitas resigneerunult õlgu.
«Sõnumit? Ma ei tea... Kui, siis mingit ebamäärast
kutset ehk.»
«Kutset?! Väga hea! Millises keeles?»
«Kuidas?»
«Mis kuidas? Ma küsin, millises keeles teid kutsutakse. On
see norra keel? Vene keel, esperanto, morse? Midagi te peaksite ju sellest
mõistma?»
«See nagu poleks mingi keel, kui järgi mõelda. Ma kuulen
nagu tuhandeid erinevaid hääli, nad kiunuvad meeleheitlikult ja
läbisegi. Ja see pole üheski keeles. Hääled keerlevad
mu ajus, kord on vasemal, kord paremal, kiunuvad ja kutsuvad. Valus on...
«Väga hea.»
«Mis siin head on?»
«Hea on see, et te ei saa täpselt aru, mida need hääled
räägivad. Liiga selge sõnum viitaks skisofreeniale. Aga
kas teile pole kunagi pähe tulnud, et need hääled on
küll mingis keeles, kuid mitte sellises, mida enam
räägitakse. Sanskritis näiteks, või liivi?»
Taas kehitas Engelbrektsen õlgu ja küünitas puskarikannu
järele, kuid nähes Grpowski hukkamõistvat pilku, loobus
oma esialgsest mõttest ja tõmbas ettevaatlikult käega
läbi punaste juuste.
«Ma ei oska neid keeli. Kuidas saaksin midagi väita? Tunnen vaid,
et hääled tõmbavad mind kuhugi, kutsuvad.»
«Kas...?»
«Jah. Kuhu mujale? Ikka sinna koopasse tagasi.»
Nii see peabki olema, mõtles Grpowski. Siis on siin vähemalt
mingi loogika, mida jälgida, mis võib meid aidata ja kuidagi
lahenduseni viia. Kui see üldse on lahendus...
«Kas te loete Saxo Grammaticust?» küsis ta siis valjusti ja
osutas peaga raamaturiiuli poole.
«Tellisin endale, kui Anna-Mona oli ilmunud.»
«Mul oleks huvitav ja võibolla ka vajalik teada, miks te seda
tegite?» päris Grpowski mõnevõrra sarkastiliselt.
«Mäletan kuskilt, et just «Gesta Daneorumist» leidis
Shakespeare «Hamleti» algmotiivi. Ilmselt ma seostasin selle
kuidagi oma sooritatud mõrvaga ja...»
«...ja süütundega ja vaimu ilmumisga,» jätkas
Grpowski elavnedes.
«Jah, mõnevõrra kindlasti. Hamleti isa vaim oli ju
niivõrd ehe ja realistlik. Tahtsin teada, kuidas vaimud ilmuvad.
Miks nad seda teevad? Ja lootsin ka Saxo ja Snorri töödest leida
mingit vihjet Svaldbardi varasemale mainimisele.»
«Leidsite midagi?»
«Ei midagi kindlat.»
«Ma mäletan, et autos mainisite, et teie arvates on siin enne
Islandi meremehi keegi käinud. Miks te nii arvate?»
«Ma tunnen oma ajus midagi väga vana. Need hääled pole
noored ega uued, kui saate aru, mida ma öelda tahan...
Ma ei oska seda seletada, andke andeks. Suur vanadus tekitab minu arvates
õudust. Vanadus või iidsus, ükskõik millise
elusolendi juures, kõneleb midagi aja ületamisest, kuulumisest
kuhugi üleajalisse sfääri. Ma olen näinud
dokumentaalfilmi saja viiekümne aastasest inimesest, neegrist
õigupoolest, ja see oli jube. Aga need hääled, mida ma
kuulen... Nad on vanad. Liiga vanad, liiga jubedad. Kõrge
vanadus on õudne, see räägib millestki
ebaloomulikust.»
Sugugi mitte ebaloomulikust, mõtles Grpowski. Sugugi mitte. Vanadus
räägib surmast. Lähedalolevast surmast,
lähenevast surmast.
«Hästi,» ütles ta siis. «Te peate magama, Atle.
Peate katsuma magada, see kulub teile ära. Aga mina pean minema
vaatama seda koobast. Te annate mulle oma auto ja joonistate kaardi. Ja
siis lähete kohe magama. Kohe!»
«Ma pole kindel, kas te leiate selle koha kaardi järgi üles,
see on kaugel, kas teate...»
«Ma leian selle koha üles. Ärge unustage, et ma olen
eksortsist.»
«Kas te laskumisvarustust oskate kasutada? Kamber on sügaval,
niisama sinna ei pääse.»
«Ma esialgu vaid uurin seda kohta. Laskuma ma muidugi ei hakka.»
«Ma tahtsin teilt küsida...»
«Küsige!»
«Ma küsin...» Engelbrektsen pidas pausi ja Grpowski
nägi, et valu mehe peas on tugevnenud. Norralane võitles oma
piinaga, kuid küsis lõpuks:
«Mis see on? Mis toimub, mis minuga juhtub?»
«Ma arvan, et teid avatakse.»
Ja siis, kui Engelbrektsen oli rebinud oma geograafilisest kaardiraamatust
lehe, tõmmanud sellele punase tindipliiatsiga joone, märkinud
ühe koha sellel X-iga ja lehe Grpowskile ulatanud, tegi viimane
õhku, norralase pea kohale äkitselt mingi liigutuse ja puudutas
oma sõrmega tema paremat oimukohta. Engelbrektseni pea
nõksatas ja vajus momentaalselt õlale. Mees magas. Ja
Grpowski teadis, et seda und ei tule ei Anna-Mona ega ükski muu deemon
häirima, sest oma kiire liigutusega oli ta joonistanud õhku
Würrtzi kaitsemärgi -- igivana Kabala edasiarendatud
kolmemõõtmelise kujundi, mis kaitses unes. See oli märk,
mida ükski eksortsist endale ei saa teha, ja ei olnud saanud ka
Thorvald Mathjes, mees, kelle soovituse pärast oli kuuekümne
kolme aastane Warszawa eksortsist pan Mieczislaw Grpowski, keda tema
kodulinnas rahumeelse, kuid pisut seniilse ja polüglotist poepidajana
tunti, sattunud Spitzbergenile võitlema jõududega, mis ei
taha tunda ei aega ega ruumi. Jõududega, kelle vastu oli ta
pühendanud oma elu, millise ta neile ka ühel päeval
vältimatult loovutab. Selline on juba kord eksortsisti saatus... Kuid
enne, kui tuleb tema aeg, on tal päästa üks
teine hing. Ja polnud Grpowski asi Engelbrektseni üle kohut
mõista, selleks on teised kohad, teised mõistjad, teised
kriteeriumid kui inimeste omad. Eksortsisti saatust ei valita, sellesse
sünnitakse ja selle saatuse läbi ka surrakse. Kuid mitte veel
täna polnud tema kord, tema järjekord...
Siis läks ta toast välja, istus lävepakule, keerutas parema
käe nimetissõrme ümber Engelbrektseni maasturi
võtmeid ja mõtles Hamleti isa vaimust, Islandi viikingitest
ja Engelbrektseni sõnadest aga need hääled, mida ma
kuulen... Nad on vanad. Liiga vanad, liiga jubedad. Ta õngitses
oma odava ülikonna põuetaskust suupilli, nuuskas nina ning
hakkas mängima. Kaua istus ta ukselävel ning imes suupillist
välja kurblikku viisi. See polnud mingi rituaal ega pühendumine,
see oli vajadus enda poolt esile kutsutud elava muusika järele,
vajadus kanda oma tajud Keskendumisele. Alles siis, kui ta oli suupilli
tasku tagasi pannud, ning mälestused minoorsetest helistikest
haihtusid Spitzbergeni karmi tuule ulgumisse, sai poolakas aru, et oli
mänginud igihaljast «Kingston Towni», lugu, ilmselt mille
saatel oli noor Atle Engelbrektsen oma väljavalituga alasti Jamaica
kuumadel liivadel tantsinud ja uskunud, et elu koosnebki õnnest,
armastusest ja kuumadest elavatest sosinatest...
Jäised sosinad tuhandetest surnud meeltest siin, maailma jäisel
äärel ja kunagi nii kuuma, armastava ja hõõguva ihu
moondunud kujutus, mis öösel kummitab ja peibutab sellesama,
nooruses nii ihaldatud kehaga... Kontrastid... Millele võivad need
olla suunatud?
Peibutab?
Külmad, kutsuvad sosinad...?
Grpowski sööstis lävepakult, tormas tuppa ning avas oma
suure kohvri, mille vastu Spitzbergeni tolliametnik, polnud vähimatki
huvi tundnud, võttis sellest kroomitud lahtikäiva
akumulaatoriga kolmnurga, inimnahast kolmnurkse pilotkamütsi,
kolmeharulise pronksnoa ja täiesti läbipaistmatud mustad prillid
-- kolmesilma prillid. Nendest peaks täna piisama, arvas ta.
Igaks juhuks lisas ta ka oma reisipauna pisikese Nokia
tõlkearvuti.
Siis läks ta autosse, käivitas selle kobamisi, võttis
galopeerides kohalt ning mõtles mõnevõrra ehmunult,
kas ta maasturiga ka sama hõlpsasti toime saab, kui sellega,
mis teda koopas ees ootab. Aga toime sellega ta saama pidi. Sest teist
võimalust polnud antud. Vähemasti mitte täna, mitte
temale, mitte Atle Engelbrektsenile, mitte Spitzbergenile.
***
Tagasi jõudis ta alles ööhakul, kui päike siras
eredamalt kui päeval ja linnud olid vaikinud.
Kolmeharulist pronksnuga tal enam ei olnud.
Kuid see-eest oli tal üks kõrv vähem.
Grpowski ei hakanud Engelbrektseni äratama. Kiiresti leidis ta
esmaabikarbi ja ravis ennast niipalju, kui oskas -- niipalju, et
kohusetundlik tolliametnik ei tunneks kõrvasideme vastu
ülemäärast huvi. Siis istus ta ikka veel magava norralase
kõrvale, võttis põuetaskust viimase kaardi ja hakkas
selle teisele poolele kirjutama.
Ta kirjutas kaua, sest norra keelt on keeruline kirjutada ning tal oli
palju kirjutada. Lisaks tegi puuduv kõrv, hoolimata kõigist
meditsiinilisest ja parameditsiinilisest vahenditest, tugevat valu...
Ilmselt sama suurt valu, kui Engelbrektsen tundis. Või oli
tundnud?
Kui ta kirja valmis sai, jättis ta selle lauale, asetas raskuseks
peale pooltühja puskarikannu, korjas kokku tühjad mineraalvee
pudelid, pühkis igast võimalikust kohast oma
sõrmejäljed, läks autosse ja sõitis minema.
Longyearbyeni lennuväljale, et jõuda veel varahommikusele Oslo
lennule.
Ta jõudis sellele ja Engelbrektseni maastur jäi tühjalt
lennuväljale seisma.
Aga Grpowski hüvastijätukiri oli järgmine:
Kallis sõber, (kõigile inimestele, keda Growski
tundis, alustas ta kirja kirjutamist, just sellisete sõnadega) Te
loete seda juba siis, kui mina olen lennukis, mis viib mind tagasi Oslosse.
Ma ei hakanud Teid äratama, sest selleks puudus igasugune
põhjus ja tõttöelda ka võimalus -- Teie uni
lõpeb (lõppes) täpselt kindlaksmääratud ajal.
Mul ei ole kerge neid ridu kirjutada ja seda mitmel põhjusel,
millest pan kohe kuuleb (loeb). Teie valud, niipalju, kui need valud olid,
peaks nüüd olema murtud. Muud hädad, hääled
sealjuures, kardan et mitte. Ülejäänu on Teie enda
kätes. Teie probleem oli erakordne ja mitte lihtne, lubatagu mul seda
öelda.
Ma ei kirjuta detailselt, mis koopas juhtus, sest seda on sõnades
raske edasi anda (küllap pan mõistab, mida tahan öelda,
sest tal endalgi oli raske sõnades oma üleelamisi kirjeldada).
Teie juhtumist... Olite juhuslikult avastanud siin maailma otsas ühe
koopa, mis lõppes veidral kombel suletud kambriga. Seal hakkas teile
sisse kuri vaim, tekitas valu, sosinaid ja hirmsaid nägemusi.
Nägite oma tapetud naise ilmutist, teid tõmbas sinna koopasse
tagasi. Ühesõnaga, te piinlesite. Ma leidsin koopa
hõlpsasti, kuigi veel täpselt ei teadnud, mida mul teha tuleb.
Mul olid oma kahtlused, aga... kõigest järjekorras.
Koopasuu oli kitsas nagu kirjeldasite, ronisin siiski sinna sisse. Mitte
sügavale, vaid paar meetrit. Mõtlesin, et tunnen end otsekui
hauas ja kuidas pan küll oli söendanud sinna sisse ronida.
Kummati see mõte mulle meeldis, sest seletas nii paljugi. Seletas ka
teie uurimusi alg-Hamleti üle. Te polnud kartnud, ronisite kohe
koopasse, ronisite hauda...
Te otsisite surma, mu sõber, teil on alateadlik tugevdatud
süükompleksist tingitud surmasoov. Seepärast te
läksitegi meelsasti koopasse -- nägite selles alateadlikult hauda
ja teid tõmbas sinna. Ka Hamletil oli surmasoov, ta mõtles
enesetapule, elas läbi süü- ja häbitunnet ja seadis oma
toimetamised nõnda, et need vältimatult said lõppeda
ainult surmaga. Tema isa vaim oli ettekuulutus surmast, mitte ainult
sõnumitooja, ärge seda unustage. Hamlet otsis vabanemist oma
valust ja suutis seda leida ainult surmast. Tema monoloog oli
tüüpiline enesetapja monoloog, nagu ka teie oma...
Teil oli õigus -- koobas polnud tühi. Mis ka poleks olnud sinna
kambrisse müüritud, (just nii see oli!) oli ta nüüd
valla pääsenud. Kuid ta oli ikka veel aheldatud ühe
kütkega kambrisse. Loits (küll juba nõrgenenud) hoidis
teda endiselt kinni ja koopas kaugemale ta ei pääsenud
(pääse). Küll oli aga see energia jõudnud Teieni
kanali luua. Olin ennist öelnud, et teid avatakse. Nii see oligi --
hääled, valud, kriipimised, (kuid mitte need sosinad!) ja
lõpuks ka kadunud Anna-Mona esilemanamine olid kõik
mõeldud (kui olendi puhul, kellest räägime, saab
üldse sellist tegusõna kasutada) ainult ühel
eesmärgil -- Teid ergutama teoks tegema seda, mida alateadlikult ammu
ihkasite. Tunnistasite seda ka ise, et varsti ei kannata te enam
välja. Valu ja vaimud. Teid roogiti puhtaks (seestumiseks), avati ja
suunati teoks tegema enestappu.
Anna-Monast. Kust võis see kujutis temast pärineda? Loomulikult
teie ajust -- see oligi see puur või nael, mida piinavalt tundsite.
Teist otsiti välja kõige valusamad ja kontrastsemad
mälestused (bikiinid ja purukskukkunud ihu). Ilmutis kutsus Teid,
äratas teis veelgi enam suitsiidimõtteid. Sundis Teid isegi,
mäletate? Anna-Mona polnud päris. See ei olnud tema tegelik vaim,
keda nägite. Teie ajust projitseeriti kõige valusamad pildid --
nägite oma süükompleksi energeetilist kehastust. Aga ma
tean, et Teid pole võimalik selles enam ümber veenda.
Mis seal kambris siis oli ja miks see olend teisse hakkas? Mul olid
mõned oletused, kuid kindlat teadmist mitte. Igaks juhuks kaitsesein
oma pea ja silmad mõningate lisavahenditega. Enda ette asetasin
elektrivooluga laetud kolmnurga ja relvastusin vaimunoaga. Edasine, ma
kardan, on liialt erialane... aga võin Teile öelda, et ta tuli.
Iidne loits hoidis teda ikka kinni, kuid suutsin ta enda meeltesse
vangistada. Vaadake (lugege), see, et just Teie selle koletise otsa
sattusite, oli puhas juhus. Juhus oli ka see, et Teil oli surmasoov. Aga
surmaaldis meel on alati kõige vastuvõtlikum, on kergem
murda, sellesse on kergem sisse tungida. Seetõttu oli ka meie
koletisenergial kergem ületada teda aheldanud loits ja Teil loitsuga
pitseeritud sein lõhkuda. Teid nimelt aidati kambrist takka, kui nii
võiks öelda. Tal oli vaja Teie meelt, Teie vaimu, et vabaneda.
Ma arvan, et kunagi nimetati teda Aoliaks.
Aga eksortsistid, mu sõber, on pisut erinevad teistest inimestest --
meil on surmasoov tahtlikult ja teadlikult välja arendatud, meie vaim
on alati valla, et teistpoolsuse kurjust endasse aheldada ja ta seal tappa.
Ma püüdsin Aolia lõksu, kuid ta oli väga kaval ja
enne, kui deshifreerisin loitsu, millega ta taas aheldada, püüdis
ta minust välja pugeda. Kahjuks pidin selle vältimiseks
vaimunoaga oma kõrva maha lõikama. Aga olge rahulik, minu
honorar kompenseerib ravikulud täielikult.
Kes või mis on Aolia? Teil oli õigus -- see on midagi
väga vana. Nii vana, et inimesel pole isegi õigust tema nime
mäletada, ega teda tunda. Ja Teil oli õigus ka selles, et Aolia
on kuri vaim -- teisiti teda kirjeldada ei õnnestuks,
tänapäeva keeled on selleks liiga uued. Aolia soovis, et Te
ennast tapaksite, ohverdaksite end temale, et ta saaks asuda ohverdusest
vabanenud meelejõudu ja ennast vabastada. Mida ta oleks siis teinud?
Midagi kurja oleks siis maailmas juures olnud, aga see kuri poleks
väljendunud inimeste tegudes (sõjad ja muu niisugune). Ei,
kindlasti mitte. Aolia on midagi universumilist, ma ei tea täpselt ja
olen selle üle isegi õnnelik.
Kindlasti oli Teil õigus ka selles, et keegi on Spitzbergenil enne
Islandi vapraid meremehi olnud. See keegi vangistaski Aolia siia, aheldas
ta Maailma Lõppu, nii kaugele inimestest kui vähegi
võimalik. Needus või loits, millega ta seda teinud oli, allus
õnneks deshifreerimisele, kuid selle eest tuleb tänada juba
tänapäeva tehnoloogiat. Ma ei tunne seda keelt, aga arvuti suutis
leida mõned lingvistilised parameetrid, mille kallal nüüd
ka tööle asun. Ma arvan, mu sõber, et peaksime olema
väga tänulikud neile iidsetele olenditele, kes Aolia siia
tõid. Nad andsid endast parima ja viisid kurja nii kaugele, kui
nende võimuses oli. Ärge küsige, kes nad olid. Sellele ei
oska ma vastata. Igal juhul polnud nad kõikvõimsad, muidu
oleks Aolia Maalt üldse minema aetud, hävitatud või maetud
vähemalt Antarktikasse. Need muistsed sangarid pidid olema luust ja
lihast inimesed (vähemalt neil ammustel aegadel!). Nad otsustasid koha
kasuks, mis kaardistati alles 1596. aastal. Olen jõudnud, muide,
mõelda, kas need muistsed vangistajad pole mitte oma vangi
käinud aeg-ajalt üle vaatamas... Aga see on tõiesti
põhjendamatu oletus ja peale Teie ei julge ma seda kellelegi
öelda...
Miks nii? Aga sellespärast, et nüüd tuleb meie loo
kõige kurvem osa. Need tuhanded sosinad, mida kuulete. Sosinad on
(olid) Aolia pärisosa, mitte teie avanemiseks mõeldud
sabotaazh. Ma arvan, et need sosinad olid tuhanded Aolia poolt varem
allutatud hinged (see seletab ka Teie oletusi sosinate vanusest ja ka seda,
et te neid keeli ei mõista). Õigupoolest olid need sosinad
tuhandete inimeste surmaeelsed mõtted. Viimased mõtted enne
enesetapu teokstegemist... Mu kallis sõber! Te peate ise otsusele
jõudma, kas suudate edasi elada nende sosinatega. Sest paraku need
jäävad Teiega igaveseks. See oli see osa Aoliast, mis juba oli
valla pääsenud ja mida mul ei õnnestunud loitsu alla
tagasi toppida. Kardan, et aegapidi hakkaksite ka nendest sosinatest aru
saama.
Ja surmasoov Teis pole valude kadumisega kübetki vähenenud. Aga
seda teate omast käest. Tegin, nagu tahtsite -- valud, kriipimised ja
Anna-Mona on kadunud. Enesetapjate surmaeelsed mõtted aga
jäävad... Jääb Teie otsustada, kas täitsin oma
tellimust ja teenisin honorari välja.
Ma olen eksortsist, mitte preester või usaldustelefon. Olen harjunud
tõtt rääkima.
Palun, põletage see kiri. Aga kui peate vajalikuks -- kirjutage uus.
Jääge hüvasti, Atle Engelbrektsen!
Mida Te ka ei otsustaks -- olen kindel, et talitate õigesti! Olgu
see teadmine Teile kinnituseks, et Saatus on meist kõigist suurem ja
pageda Tema eest ei saa.
Ikka Teie Mieczislaw Grpowski.
***
Kui lennuk heljus üle Põhjamere tühjade avaruste, uskus
Grpowski ennast kuulvat Engelbrektseni jahipüssi kärgatust. Ta
kujutas endale üsna elavalt ette, kuidas norralane oli ärgates
juhmi pilguga tühjusesse vaadanud, märganud siis laual kirja ja
selle läbi lugenud. Eksortsist oli kindel, et norralane oli kirja
põletanud, valanud puskarikannu aknast välja tühjaks,
pesnud nõud, läinud esikusse, võtnud seinalt
jahipüssi ja endale laengu suhu lasknud. Tegelikult oli mees sellise
otsuse teinud juba ammu ja siia ei saanud Grpowski midagi parata. Ka Hamlet
teadis algusest peale, millega tema mäng lõpeb. Aolia ei eksi.
Engelbrektseni meeled pidid olema surmale juba liiga valla.
Grpowski ei kuulanud enam tagasilennul kuularitest Dvorakit. Ei saanud
kuulata.
Kopenhaagen, mai-juuni 1999
|