|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 1999 |
Uued arvustused ]
| 07.12.2001 12:52:59 |
Stina ja Kristo |
«Spitzbergeni nokturn» ulmeromaan oli huvitav. Romaani keskel läks jutt eriti huvitavaks, aga lõpp vajus ära. Oli kuidagi pikk ja ebahuvitav, kuigi andis paljudele küsimustele, mis lugedes tekkisid, vastuse.
| 07.12.2001 11:38:11 |
liisa ja helen |
«Spitzbergeni nokturn» jutt on natuke pikale venunud,jutu lõpuks on juba algus unustatud... see, mis meelde jäi oli iseenesest huvitav..
Vahepeal tundus, et hakkab huvitavaks minema, aga lõpp polnud nii huvitav, kui me ootasime.
lugesin selle jutu läbi, aga ausalt öeldes midagi uut see mulle küll ei andnud. Hästi oli see muidugi kirjutatud, oli palju huvitavaid kirjeldusi. üldiselt ma ulmejutte ei loe, nii et erilist arvustust, kui hea või halb see jutt oli, ma anda ei oska.
Mina isiklikult mingi ulmeka fänn ei ole, tegelikult kõik, mis seostub ulmega tundub minu jaox mõttetu. Aga kuna tegu oli kohustusliku lugemisega siis hambad ristis suutsin esimesid 30 rida läbi lugeda ja pisut jutu keskeltki!
Tore, kui inimestele meeldib kirjutada ja sellel juhul ei loegi mida kirjutada, peaasi et vähemalt endal lugeda kõlbab.
See jutt oli ilmselt omas stiilis suht hea nii palju, kui mina kuulnud olen, aga ilmselt on asjast huvitatutel siin rohkem kaasa rääkida ja näiteid ning võrdlusi tuua.
Soovitus: Jätkake ja ehk hakkan minagi ja veel paljud teised, kes sellest ulmest miskit ei tea, ka teie fänniks ning huvi-sõbraks.
Päris huvitav, ehk venib pisut pikaks. Jättis hea mulje, sci-fi pole ehk siiski täitsa see teema mille üle oskaks nüüd hetkel kriteeriumit esitada. Ühesõnaga lugu on hästi kirjutatud ja huvitav, lihtsalt veidi pikk.
| 10.10.2001 10:36:46 |
Gert Koppel |
Täitsa huvitav oli. Arengu ruumi on veel
Peale selle loo lugemist usun, et: "I THINK I CAN FLY- COUSE I AM A SUPERFLY!!!"
Kõigepealt tere,
Leian, et see jutustus oli väga eriline, pean silmas, et sisult suht keeruline ja minule, kui totaalsele pööblile arusaamatu!
Asi muutus arusaamatuks sel hetkel, kui lugu pihta hakkas - FOKKER???? Miks valis autor just selle lennuvahendi, kas sellepärast, et tal on ka propellerid?
Klassikalise teema hea käsitlus. Selle jutuga kinnitab Indrek Hargla veelkord oma kuulumist Eesti õuduskirjanike paremikku.
Kõigepealt kommentaariks eelarvustajale -- minu arvates Hargla on Belials/Bergi juba ammu ületanud, kuigi ei saa mainimata jätta, et latt polnud just eriti kõrgel. See selleks.
Musta Kassi kombel meeldib mullegi norida -- norin aga ainult selle kallal, mis mingi positiivse emotsiooni tekitas, saasta peale ei hakka sõnu raiskama. Niisiis hakkan pihta...
Mullegi jäi tekstist arusaamatuks, miks just oli vaja kõrva maha lõigata -- meenub aga van Gogh, kes teatavasti kah hullumeelsena enesetapuga lõpetas... Kahjuks pole mul aimugi, kas autori poolt oli analoogia sihilik -- oleksin väga rõõmus, kui seda teada saaksin.
Natuke häiris koletise nimetamine -- sellisel vanal elukal ei tohiks küll mingit inimesele tajutavat nime olla. Selle vea tegi muidugi omal ajal juba Lovercraft. Kas oli selline nimi valitud eesmärgiga tekitada seos koletise ja naissoo vahel? Ka biloogi kummitas ta oma naine... Loodan, et selle meelevaldse tõlgenduse peale ei hakka Eestimaa feministid edaspidi Harglat boikoteerima -- see lihtsalt on näide sellest, milliseid arusaamatusi võib teksti hägustel põhjustel lisatud ning tarbetuna tunduv detail tekitada.
Niipalju, kui mina maletajaid tean, ei mängi keegi neist iseendaga malet. Tegemist on Zweigi luuluga, "Malenovell" on kirjutatud nii, et igaühele on näha, et Austria mõttehiiglane ei saanud malest suurt midagi aru. Malet "vaadatakse", temaga "tegeletakse", analüüsitakse, aga praktiliselt mitte kunagi ei mängita iseendaga. See on eufemism, mida kõrvaltvaataja kasutab toimuvat mõistmata üksinda malelaua taga nuppe liigutava isiku kohta.
Kompositsioon polnud eriti õnnestunud, ei meeldi mulle sugugi selline etendus, kus võlur või detektiiv objektile sõidab, tunnistajad ära kuulab, siis etenduse vaheajal eesriide taga ringi nuusib ning teises vaatuses sujuvalt juba valmis elegantse lahenduse deklameerib. Jääb mulje liigsest kiirustamisest kirjutamise juures. Ma mõistan, et Grpowski koopauurimise mingisugusegi kirjelduse lisamisest hoidus autor tahtlikult ja teadlikult, kuid paraku ei mõju ilma lahenduskäiguta antud ülesannete vastused eriti veenvalt.
Niipalju siis jutu enda kohta. Tahaks öelda välja ka oma puhtisikliku arvamuse zhanri kohta, mida ta esindab. Mulle käib närvidele teadusulme ja õuduse segamine, "moodsa" või vähemmoodsa tehnoloogiaga tontide vastu astumine. Samamoodi ka traditsiooniliste õudukate traditsiooniline butafooria -- küüslauk, tinakirst jne. Eriti ei meeldi mulle aga "traditsiooniliste" (kolmeharuline pronksnuga, "Würrtzi kaitsemärk") ja "vähemtraditsiooniliste" ("kroomitud lahtikäiva akumulaatoriga kolmnurk, Nokia) segamine -- peaks piisama kas ainult esimestest või ainult viimastest. Tehniline atribuutika targaväe võimendajana on enam kui küsitav, minu kujutluses kasutatakse mittefunktsionaalseid (st. asju, mida mingil otsesel eesmärgil kasutada ei saa -- nende vastandiks oleks näiteks imemõõk või vajadusel tõrvikuna toimiv sau) nõiariistu peamiselt targa keskendumiseks, selleks, et ta suudaks paremini oma väge vallata või lovesse langeda (amuleti eest), mitte otseste tööriistadena kurja vastu -- selleks on nad reeglina liiga mannetud. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks koopasse suletud õudus peaks Grpowski pronksnuga rohkem kartma kui Engelbrektseni küüslauku. Või võttis ta selle noa kaasa just selleks, et endal kõrv vajadusel maha nüsida?
Kokkuvõtteks võiks öelda, et mulle ei tule mingil juhul pähe Harglat kirjutamisoksuse puudumises süüdistada, kui siis ainult võib-olla teatud puudustes originaalsuse osas (eriti käib see "Uskumatuse hinna" kohta), kummatigi esindavad nii "Kliendi soov" kui käesolev jutt zhanri, mis mulle lihtsalt eriti ei meeldi ning ka ülejäänutel on omad puudused. Nii et praegu "Algernonis" ilmunud juttudest koostatud kogumik jääks minust küll ostmata. Aga ma usun, et kui see hüpotetiline kogumik trükivalgust näeb, on selle sisu nii küpsuse kui vormi poolest nimetatud lugudega võrreldes uuel tasemel - Hargalt sellist kvalitatiivset hüpet oodata pole kindlasti mitte liigne optimism.
Nii! Peamine on see, et autor pole kraadigi kukkunud allapoole sarja esimese jutu tasemest!!!
Jutt oli hea ning seetõttu ma miskit virisemist ei leia. Kiidan hoopis... kiidan seda Skandinaavia miljööd, mis toob mulle meelde lapsepõlves loetud/kuuldud Maj Sjöwalli & Per Wahlööö kriminaalromaanid... kiidan seda Hamleti ja tema isa vaimu värki... kiidan klassikalise muusika asja alguses – see häälestas kohe vajalikule lainele...
Kõrvatemaatika teemadel virisejatel soovitan jutt veelkord üle lugeda... aitab! Nukraks teeb aga see, et pan Grpowski juba sarja teises jutus hakkab kaotama elutähtsaid kehaosasid – nii ei jätku kangelast kauaks!?!
| 27.07.1999 20:01:14 |
Tarts |
See oli yx äraytlemata kena jutt. Ma kyll alguses olin kergelt ellarvamustega ("Kliendi soov" minule mitte ei meeldind), aga pidin meeldivalt pettuma. Lugu, hea, stiil suurepärane. Hinne 6
mulle meeldis...oli ju kohti kus võiks vinguda aga see on vist juba puhtalt maitseküsimus...ma isiklikult ei kannata kohti kus jutustatakse mõne tegelase muusikalisest maitsest-eriti kui on tegemist klassikalise muusikaga(mitte et mulle klassikaline muusika ei meeldi, aga see teeb asja kuidagi lamedaks)...
ok ei vingu enam tegelt on ju hea jutt
Mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on Hargla nüüdseks küll Belialsi/Bergi ületanud.
Jutus pisikesi konarusi oli, aga muidu meeldiv lugeda. Ainuke asi, millest ma kahjuks aru ei saanud, oli see, kuidas kõrva mahalõikamine takistas vaimul kehast väljumist.
Tubli, väga tubli.
Nagu "Algernoni" rahvas juba ehk tähele pannud, viitsin ma arvustada ainult neid lugusid, mis mulle meeldivad. Kus ma vähemalt mingitki sädet näen peituvat. Laituseks tõesti ei viitsi nokka lahti teha.
No Hargla on Hargla, vähemalt minu jaoks on ta oma siin avaldatud lugudega endale nime teinud ja mina võtan mütsi maha tema ees. (Muide, ma ei tunne Harglat isiklikult.) "Spitzbergeni nokturni" puhul ühinen kõigi eelkirjutajate arvamustega. Must Kass tahab norida ja norimiseks leiab põhjust alati. Mina norima ei kipu, nautisin kogu lugu ja kuigi nii Atle´st kui ka ekssortsisti kõrvast oli kahju, ma ei virise. Kirjanik on oma tegelased loonud ja võib nendega teha, mis tahab.
Uusi lugusid tahaks küll ja kui Grpowskist veel lugusid tuleb, siis seda parem. Aga kui temast tõesti mingi sari peaks tekkima kunagi, siis võib see kõrv hakata kätte maksma. Peategelased ei saa ju sarjades surma ja see kui nad osa-haaval haihtuvad on küll originaalne, aga kurb siiski.
Ulmik
Nii tore on üle pika aja lugeda kirjanikku, kes on sinust targem. Või vähemalt oskab jätta sellise mulje.
Kui Grpowski kirja kirjutas, siis mina oleksin katsunud tema asemel siiski veel Atle elu päästa. Kirjutanuks, et elu on ilus jne. Aga eksortsist oli vist juba nii paadunud, et tal oli kama, kas norralane tapab end või ei.
Huvitav, kuidas Grpowski Teravmägedele saabus? Ühe või kahe kõrvaga? (Olen vist loll, ei tea, kas ühekõrvaline saab pleierit kuulata.) Õnneks kõrvalestade kaotus ei tähenda täielikku kurdistumist. Sisekõrv jääb ju alles.
Võimalik, et skandinaavia tekitab paljudel samasuguseid mõtteid. Lennujaam ja sellega seotu toob meelde Le Carre, samuti ka õigupoolest pan eksortsisti kuju ise. Aheldatud kuri paraku ei saa oma loomult ja paljukirjeldatuselt olla originaalne, õnnetuseks on "Linn ja tähed" siinkandis nö krestomaatiline lugemisvara. See selleks. hr. Hargla kirjutab umbes sama hästi, kui Le Carre ja igatahes põhjalikumalt ja ennekõike inimlikumalt, kui Clarke. Võrdluses muu eesti kirjandusega on hr. Hargla mäekõrguselt üle peamiselt haaravuses.
Võimas! Märkamatult ja võrdlemisi lühikese ajaga on Maarjamaal kujunenud autor, kes oskab kirjutada, kel on millest kirjutada ja kes lisaks tunneb end veel vabalt igas ulme alamzhanris.
Dialoogides on isikupära, süzhee on läbimõeldud, lisaks suurepärane elu- ja olustikutundmine... ah mis ma ikka kiidan - kirjandus!
Loodetavasti on varsti juba piisavalt materjali, millest kokku panna esimene jutukogu. Raamatukaante vahele jõudmist vääriksid peaaegu kõik Algernonis ilmavalgust näinud jutud.
Loogiline lähim resultaat oleks aga, et järgmise aasta Stalkerite kodumaise jutustuse kategoorias võistleb Hargla juba ainult iseendaga. Tunnustus peab tulema!
| 14.07.1999 01:29:20 |
Must Kass |
Täiesti korralik, loetav ja sisukas lugu. Kui väga tahaks norida, siis leidub paar kohmakat lauset ja see lôpukiri on ehk pisut paljusônaline. No et kui kirjutaja aimab ette kirja lugeja reaktsiooni, siis kelle jaoks ta nii pikalt kirjutab. Miks peab kiitlema kôrva maha lôikamisega jne. Puänt oli küll armas ja südamlik!
|
