Ega ma ajamasinat tegelikult tahtnudki. Läksin täikale, et
endale uus puskariaparaat muretseda. Vana keeldus uues korteris
töötamast. Pime. Pisike kööktuba väikese
aknakesega pimedasse põhjapoolsesse sisehoovi, aga see-eest mulle
taskukohane. Mitte nagu mu endine korter, kus suured aknad seitsmenda
korra pealt otse lõunasse vahivad ja mille eest minu kolme kuu
sissetulek tuli lauale laduda.
Proovisin küll aparaati soojenduslambiga, noh, sellisega nagu omal
ajal sigalates põrsaste kohal olid, soojendada. Kurat, korgid
põlesid maha! Läksin siis pimedas ja sammis peaga korke
parandama, lõin aparaadi laua pealt maha. Küll oli kahju!
Jaa... aparaat oli mul vägev! Keskkonnasõbralik. Gorbatshovi
kuiva seaduse ajal üks keemiadoktor tegi. Ikka tolleaegne doktor,
ilmunud teaduslike töödega ja puha, mitte mõni praegune
naga, kes pole endast veel maailma muid märke jätnudki, kui
mõned plekid voodilinadele, aga juba doktor. Ajab vesiniku
uraaniga segamini. Ilus aparaat oli, klaasist kenasti välja puhutud
ja käänatud-joodetud nagu vaja, fraktsioneerimiskolonnidega
ning filtritega. Nagu peab. Millist kraami tegi! Nektar. Lasime laboris
spektraali alt läbi -- puhas kraam. (Proovisime riigiviinaga...
sihuke saast, et pärast ei julgenud kolm päeva suhu
võtta. Mürk!) Mis kõige tähtsam,
töötas keskkonnaohutult, päikeseenergiaga. Laadisid
hommikul masina ära, panid aknalauale ja läksid
tööle. Õhtul, nagu ukse lukust lahti said, juba
tundsid... lõhn! Sihuke elu oli. Vot.
Nüüd peaks olema arusaadav, miks olin tol päeval
harjumatult vara üleval. Ilma hommikust joomata asutasin ennast
turule. Elu sunnib! Samagonniaparaat pole ju pesumasin, mis võib
olla, aga ei pea olema. Ilma pesumasinata saab suurepäraselt
hakkama, aga proovige te...
Turul oli muidugi tohutult rahvast, kõik sebivad, kõik
sagivad... banaanid, riided, igasugu muu kirev pudi-padi... Kui sain
viimaks täikal sinna ossa, kus viisakam rahvas istub, olin vaevatud
ja uimane.
Käisin ja uurisin, et kas on... Päike käis juba
kõrgelt, hakkas kõrvetama... ei meeldi mulle massid ja
tõuklemine. Mitte üks põrm.
Nägin juba eemalt: istub üks kurb kuju. Lõdiseb. Aga
laual mingi plekist kobakas. Huvitav asi seesugune. Lähen ligi ja
uurin, et kas tal on. Vastab, et pole.
«Mis see on?» uurin kaadervärki vaadates.
«Ajamasin.»
Ajamasin! Esialgu mul isegi ei mõiganud, aga siis... seest
lõi kuumaks!
Ajamasin, ajamasin... sellega võib ju... kurat! Sellega
võib ju lennult sellesse õndsasse aastasse
põletada, kui maksis ainult 5.30. Ei, veel parem, aastasse mil
maksis 4.12... 3.80... 2.52! Hakkasin suisa võbisema.
«Töötab kah?»
«Töötab nii, et seda nägu.»
«Noh, kus sa siis sellega ära käinud oled?»
«Ära käinud, ära käinud...» pobises
mehike. «Ajarännud on võimatud, seda peaks iga
vähekegi haritud inimene teadma! Kõik on nagu mingid
turistid, jumala eest! Muudkui laseks ringi. Ruumis ja ajas.»
«See,» koputas ta riistapuule, «ei ole ajas
rändamiseks. See masin toodab aega. Muundab ainet aegruumi
kontiinumiks.»
«Võtad paned siia ainet sisse,» seletas ajamasina
omanik ja pistis «Priima» koni auku, «ja lopsti, paisubki
meie Universum tibake suuremaks.»
«Te nagu teaks neid asju?» küsisin kerge torkega.
«Muidugi tean! Õppisin kunagi teoreetilist
füüsikat. Masinagi tegin siis valmis. Tahtsin oma teooriat
tõestada. Noh, siis võtsin naise, teooria jäi
sinnapaika, siis naine kah... Mõtlesin, et mis ta, kurat, seal
kapi otsas roostetab. Raha on vaja, müün ta õige
maha.»
«Kes see sihukest ikka...» alustasin ja siis plahvatas minul!
See põhjajoonud füüsik oli teoreetik. Teda vaevasid
Maailmakõiksus ja igasugu kontiinumid. Mina olen aga terve elu
olnud praktik, mis siis, et omal ajal endalgi kraadist pool pügalat
puudu jäi. Teistsuguste kraadidega oli huvitavam tegeleda.
Manustamise mõttes. Kui need paar korda, mil ma õlleka
asemel masinaõpetuse loengusse sattusin, mitte täiesti
raiskuläinud aja veetmise viis polnud, siis...
Minu ees oli masin. Muundav masin. Masin, mis muundas ainet aegruumiks.
Sellega võinuks, vähemalt esialgu, lahendada inimkonna
prügiprobleemid ja veel palju muudki. Aga see kõik ei
huvitanud mind. Absoluutselt! Minu jaoks pole prügi probleem. Meie
saame omavahel suurepäraselt läbi. Üks ei häiri
teist. Minul oli janu. Kes seda on tundnud, teab, mis on PROBLEEM!
Edasilükkamatu sealjuures. Aga kui edasi arutada... loogiliselt
võttes peaks see olema pööratav masin.
Pööratav, see omakorda tähendab seda, et ta võib
ka kerida sedasamust aegruumi kontiinumi kokku ja muundada aineks.
Näiteks... Risk õilistab ja nagu ütles minu kunagine
vaimne isa: «Joomisest võib loobuda vaid veel suurema
joomise nimel!»
«Mis maksab?» küsisin reetlikult kähedaks
tõmbunud häälega.
Mees nimetas hinna, mis kindlasti polnud realistlik. Pärast pikka
tingimist ja kostitamist minu isiklikus taskus olevast kilekotist
võetud, ainult korraks süüdatud «Cameliga»
lõime 25 krooni peale käed. Diil!
Terve nädala kruttisin ja nuputasin masina kallal, seni kuni pihta
sain, et mis ja kuidas. Purukainelt seejuures. Aga nüüd... Ei
iialgi enam!
Elan Tähtveres. Korter on aus ja hea. Võib-olla on küll
talviti külm ja puhub läbi, kuid nüüd see mind ei
morjenda. Minu hinges on alati soe.
Voodis pikutades ja omaette filosofeerides kuulen (sein on üsnagi
hõre) mõnikord möödakäijad hädaldamas,
et nemad kohe ei tea, kuhu see aeg kaob... Mina tean. Kuid keda liigutab
võõras mure? Mina tahan elada oma elu nii, et poleks
piinavalt kahju asjatult raisatud kuude ja aastate pärast!
|