|
[ Jutt |
Jutulabor: mai 1999 |
Uued arvustused ]
Hm kõiki huvitab see ajamasina pool. Mind huvitax see samakamasina pool nagu rohkem ;)
Ega ei saax lähemalt selle päixega töötava mõnumasina tehnilist poolt või see ongi selle jutu SF pool ?
Lugu on kuidagi lahja lõpuga nii paljulubava alguse juures.
Meenus Vadim S'efneri lugu Viie veaga noormehest ja leidurist kes oli leiutanud ajast mateeria tegemise masina - mida ta kasutas
siniste koerakeste tootmiseks. Et seda teha imes ta ühest isoleeritud ruumist välja tulevasi sajandeid. Ühe koera valmistamiseks kulus üle 600 aasta.
Meenus Vadim S'efneri lugu Viie veaga noormehest ja leidurist kes oli leiutanud ajast mateeria tegemise masina - mida ta kasutas
siniste koerakeste tootmiseks. Et seda teha imes ta ühest isoleeritud ruumist välja tulevasi sajandeid. Ühe koera valmistamiseks kulus üle 600 aasta.
Eelkõnelejatel õigus, et idee on algupärane ja et lugu meenutas "Pikri" humoreske. Jõudu edasiseks, siit võib tõesti midagi head tulla!
Paljudes lugudes peetakse teadust kõikvõimsaks, s.t. arvatakse, et mistahes masin on leiutatav/ konstrueeritav. Tegelikult see nii ei ole.
Kõigi funktsioonide pöördfunktsioone ei saa leida (mõnel polegi). Sellel põhineb muuseas arvutisüsteemide kaitse. Analoogiliselt pole ka kõik masinad pööratavad. Mõelge ise: on lihtne välja mõelda masin, mis muundab puitu või kivisütt energiaks. Kuid eks katsuge seda masinat pöörata: ehitada seade, mis muundab soojusenergiat kivisöeks või puiduks!
Följeton küll, aga idee oli ju päris algupärane. Pole seni kohanud kedagi, kes ajamasina sedapidi ja nii otseselt ja enda kasuks ümber konstrueeriks. Jutte ajamasina kasutamisel tekkivast mineviku-tuleviku sidestusest on muidugi hulgi.
Nõustun eeltoodud väidetega, et muidu muhedalt kirja pandud lugu ja et ulmejutu mõõtu ei anna kuidagi välja. Lisaks oleks seda lugu nagu mingit aastat kümme tagasi või umbes nii lugenud ja isegi enam vähem samas sõnastuses kah veel.
Loetav lugu, aga samas üsna sisutühi... nagu humoreskid enamjaolt olema kipuvad.
Mis puutub «süüdistusse», et Wõrokas on üle võtnud Henry Kuttnerilt selle joodikust leiduri Gallaghari...? Miskipärast tundub, et Wõrokas polegi neid jutte lugenud... aga neid joodikutest leidureid esineb ka teiste autorite lugudes...
See keeluseadus on vist üldse sügava jälje jätnud nende 60ndate lõpus sündinud ulmefännide ellu – ka minu jutt «Alfie kaks (kolm) lemmikeset» jäi omal ajal vist seetõttu 1985. a. «Nooruses» ilmumata... ligi kümme aastat hiljem (ilma eriliste ümberkirjutisteta) läks seesama jutt üsna lobedalt läbi...
stiil oli hea, m6nus lugeda aga...
nooojahhh...meenus ajakiri Pikker...umbes mingist keeluseaduse aegsest perioodist
ma t6esti ei suuda huvi ilmutada puskariaparaadi teemadel
| 05.05.1999 09:25:56 |
Tarts |
Nõustun härra Säraga, et paraku oli tegu föletoni mitte tõsiselt võetava SF-iga. See, kui inimene oskab ära kasutada Henry Kuttneri joodikust geeniuse kuju ei tee teda mitte SF-i loojaks. Paraku. Stiil oli muhe ja mõnus, nii et ma ei imestaks, kui siit tuleks veel midagi tublit ja mõnuga loetavat.
See on tõesti hästi kirjutet ja stiilne lugu. Sellist asja lugedes ei hakka igav. Paraku ei tee üks ulmeline komponent (ajamasin) veel följetoni ulmejutuks. Ilmunuks see tekst mõnes muus väljaandes, poleks tulnud pähegi SF-iga seostada, ehkki meelde oleks jutt kindlasti jäänud. Ilmselt vist ikkagi hea, et "Algernon" ära avaldas, mõelge ise, mis muu väljaanne oleks seda vaevaks võtnud?
|
