Elanud kord keegi nõrgemat sorti psühholoogiaga mees. Tal polnud paljut. Ei raha ei väärtpabereid. Suhteliselt problemaatiline oli ta olukord ka söögi vallas. Kõik olekski võinud nii jääda, kuid ühel õnnetul peval tuli Jürkale (mis oli mehe nimeks) pähe sõita Põlvasse. Käia niisama ringi, vaadata inimesi ning tunda ennast hästi -- vot selline oli ta taotlus. Kõik oleks ikkagi hästi olnud, kuid Jürkal puudus nutsakas (loe: raha) Põlva pileti ostmiseks. Seega oli ta otsus lihtne: minna tuleb häälega.

Siinkohal tuleb ära märkida aga tõsiasi, mida teavad tänapäeval vähesed. Nimelt ei salli häälehaldjas taolist asja, kui inimene sõidab kolmapäeval häälega Põlvasse. See on tema poolt keelatud olnud juba sajandeid ning mitte keegi ei julgenud vanal heal muinasajal sellest keelust üle astuda. Aga nagu juba öeldud, tänapäeval, peale suuri võimuvahetusi, sõdu ja meeletut arengut teadsid sellest keelust vaid kõige vanemad ja hallimad inimesed, kes veel säilinud olid -- need, kes vanuse tõttu enam kõnekeeltki ei vallanud.

Jürka valis reisiks kolmapäeva.

Lõbusalt algas ta reis. Juba teine auto pidurdas ning Jürka sai 12 km edasi. Rahulolevana tõstis ta taas vasaku pöidla ning näitas seda järgmisele autole. Põõsast väljus hall vanake. Sõnagi lausumata astus ta Jürka ette, rebis järsu liigutusega selja tagant mürgimao ning viskas selle Jürkale kaela. Kiirelt keris madu end Jürka kaela ümber kõvasse sõlme ning pigistas, ise mõnuga Jürka üha punduvaid silmi vaadates. 2 sekundit enne viimase surma käis hele plaks ning nii vanake kui madu kadusid halli suitsupahvaku saatel.

Minutit viis ei suutnud Jürka toibuda. Oli see olnud ilmsi?! Oli see uni? See, mis oli toimunud, jäi segaseks. Hea meelega oleks Jürka koju tagasi läinud, kuid Põlvasse oli jäänud juba vähem maad kui sinna. Ebaledes tõstis ta taas käe, kuuldes lähenevat mootoripõrinat, kuid metsast kostnud röögatus: «Lase käsi alla, idioot!!!» sundis ta taas jäset kiiresti langetama. Väga rasked mõtted heitlesid ta peas ning ta ei suutnud taibata mitte halligi. Keegi jälgis teda ning see Jürkale ei meeldinud. Kiirel sammul hakkas ta Põlva poole astuma ning teekäänakuni jõudes alustas ta kerget galoppi. 2 km hiljem peatus ta lõõtsutades ning heitis pilgu eunda ümber. Metsa pidi oli võimatu talle sellise tempoga järgneda, seda ei lubanud tihe padrik. Ka teel polnud hingelistki, ainult eemalt lähenev furgoonauto. Mingit ohtu aimamata tõstis Jürka käe, mis tal kohe ka küljest rebiti. Ta ees seisis taas hall vanake ja vaatas talle raevunult otsa. Jürka jõhkralt verd purskav elutu käsi rippus lõdvalt ta sõrmede vahelt alla.

«Ah või sina hääletad kolmapäeval Põlva poole!» karjus vanapapi hullunult, vilksutades oma ebameeldivalt kollaseid hambaid. «Või et sina tahad ennast hästi tunda ja hääletad siin Põlva poole!»

Jürka kuulis küll vanamehe sõnu, kuid ei tabanud nende mõtet. Valu oli sedavõrd terav. Vanamees aga ei jätnud. Vihase jõuga lennutas ta Jürka käe teeäärsesse kraavi ning räuskas edasi: «Sind hoiatati! Hoiatati kaks korda! Aga ei midagi. Nagu lasteaias. Olgu see puuduolev käsi sulle edaspidi õpetuseks, kuidas see kolmapäevane hääletamine Põlva poole ikkagi on!» ning kadus lugejale juba tuntud heleda plaksu ja tossu saatel.

Kahjuks Jürkal edaspidi seda teadmist vaja ei tulnudki. Samal õhtul suri ta Põlva haiglas, olles eelnevalt verest tühjenenud.

Kuuldes juhtunust oli häälehaldjas sügavalt nördinud. «Pärleid sigade ette,» kuuldi teda pomisemas, «annad õppetunni, kasu mitte tuhkagi!»