Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb
aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta
pigem tervikuna.
Igavusega heitis Dadger pilgu kontrollpaneelile ja süvenes siis
kümneks minutiks oma mõtetesse, nii nagu oli ta seda
kõike teinud juba viimased kuus nädalat. Ei ühtki
kaugsondi nõudmistele vastavat planeeti, ei ühtki huvitavat
asteroidi, ei ühtki supernoovat. Dadger oleks heameelega
võtnud omaks kõikuma löönud teooria, et Maa on
ainuke mõistusliku eluga planeet kogu Universumis ja kogu asja
kuradile saatnud. Seniks aga, kuni ta on palgatud
«Invincible'i» navigaatoriks, tuleb tal tegutseda
käskudele vastavalt. Dadger ohkas ja pärast veel ühte
pilku tüütule paneelile lubas endale taas kümmekond
minutit eemalolekut.
Nurjunud planeedivallutus IOR-4'l, mille lõppu kuulutas viimast
tabanud termotuumalöök, andis senise koloniaalpoliitika
vastastele hea võimaluse ka kõik edasised
Kolonisatsiooniga seotud projektid maha hääletada. Kummatigi
järgnes kuudepikkustele debattidele aga hoopiski Kolonisatsiooni
plaanide selginemine ning ajaks, mil meeskond läbis
treeningseadmed, oli «Invincible» New Canaverali neemel oma
tömbi ninaga taevast sihtinud juba üle nädala, otsekui
ette hoiatades: «Me tuleme, olge valmis, kartke!»
Navigaator ärkas kontrollpaneelist tulnud tuttava signaali peale
ja silmitses ekraani, kuhu rida rea kaupa ilmusid andmed kaugsondi
nägemisraadiusesse jõudnud planeedi kohta. Väikese
pausi kestel analüüsis masin andmeid, võrreldes neid
määratud kriteeriumitega, tuhnis siis
hääleandmebaasis ja teatas: «Nõudmistele vastav
planeet leitud.» Esialgu oli objekt aga veel Universumi horisondil
ja kaugsondi pildil võis näha umbes hernetera suurust
kujutist määramatut värvi tähest. Dadger saatis
raportid laiali ning jäi ootele.
Kapten sattus pärast raporti saamist hetkeks segadusse.
«Invincible» ei sõitnud pideva kiirendusega nagu
vanema mudeli kosmoselaevad, vaid liikus uut tehnoloogiat kasutades
edasi veerand parseki pikkuste hüpetega, kalkuleerides oma
teekonna kaugsondilt saadavaile andmetele tuginedes. Seni polnud aga
midagi viltu läinud ja kõik aparaadid näisid
töötavat täiesti korrektselt. Universumi
lõputusest hoolimata ei saanud olla võimalik, et
eksisteeriks teine Maa.
***
Pilootide igiliikuritena töötanud sõrmed peatusid,
«Invincible» lukustus orbiidile ja eemaldas katted oma
sügavmustade illuminaatorite eest justkui varahommikul teki alt
välja piiluv unine laps, lastes komandosilla pseudokroomitud
aparaatidel särada täheruumi valguses. Hallid, hägused
pilvemassiivid varjasid esiti vaadet, kuid nagu mustkunstniku
käeviipe peale need kadusid, võimaldades pilguheitu
ümber G-klassi tähe tiirlevale Kolonisatsiooni
järgmisele sihtpunktile.
Kapten Giller silmitses otsekui nüri noaga planeedi pinnasesse
kraabitud vagusid, siit-sealt paistvaid sinakaid veelaike, rohekaid
maalappe ja vahelduvaid orge-kraatreid ning ohkas.
Stella Terrenus. Maine täht.
Hingamiskõlblik, kõrgelt ioniseeritud
orgaanikapõhine atmosfäär, koostiselt sarnane Maa
atmosfääriga, teatas kaugsond. Sisaldab kolme protsendi
võrra rohkem lämmastikku ja üht-kaht tundmatut
gaasilist elementi. Raskusjõud üks koma null kaheksa korda
väiksem, keskmine temperatuur üks koma neli korda suurem kui
Maal. Eeldused taimseks ja loomseks eluks. Kaugsond mõtiskles
veel ühe hetke ja lausus võidurõõmsalt:
«Planeet Kolonisatsiooniks sobilik.»
Kere kaitsekiht karmiinpunaselt hõõgumas, sisenes
«Invincible» atmosfääri, laskudes seitsme
kilomeetri kõrguseni planeedi pinnast ja jätkates siis
vähendatud kiirusel liikumist. Tihedad hallid udulaamad voogasid
Styxi hällivate lainetena ümber ruumilaeva, sundides piloote
ainult mõõteriistade järgi suunduma.
Mingil hetkel «Invincible» vappus ning avariisignaalid
«Düüs 1» ja «Düüs 3» hakkasid
kaootiliselt plinkima. Ootamatule elektrilahendusele järgnesid
peatselt teine ja kolmaski, mis raksatasid vaevalt paarikümne
meetri kaugusele «Invincible'ist».
Neetud, mõtles kapten, tunnetades laeva võitlust
stiihiaga, ma oleksin pidanud atmosfääri kõrgest
ioniseeritusest järeldama, et siin esineb sagedasi
äikesetorme. Unnates tekkis ruumilaeva ümber
antistaatiline kaitsekilp, mis praginaga neelas järgnevad
välgulöögid, kuid vigastusi see enam heastada ei
suutnud. «Invincible» alustas laskumist.
Piloodid jälgisid närvipingega ekraanidel jooksvaid andmeid
düüside seisukorra kohta. «Invincible'i» hoog
vähenes veidi, kuid mitte piisava kiirusega. Oldi vähem kui
neljakümne meetri kõrgusel, kui teine ja neljas
düüs lakkasid ülepinge tõttu töötamast
ning inertsist tõugatuna pikeeris ruumilaev teravnurga all maa
poole, kaevudes liivapilvi õhku paisates punakaspruuni
kõrbepinnasesse.
***
«Kapten?» kostis valjuhäälditest teise
käsundusohvitseri hääl ja suurele ekraanile ilmus tema
värskete haavaarmidega nägu.
«Jah.»
«Esimene ladu on purunenud... kokku pressitud... sinna on
võimatu ligi pääseda. Ja... Tregen on surnud, sir --
ta oli kokkupõrke hetkel millegipärast laoruumis.»
Kapten võpatas. Esimeses laos paiknesid enamus veetsisternidest
ning kõik signaalrakettid ja maastikumasinad.
«Teine ladu?»
«Vesi on kõik üle ujutanud. Sealsed veetsisternid said
ilmselt samuti vigastada, sir.»
«Saada viis meest neid parandama. Veel midagi?»
«Ei, sir,» raputas ohvitser pead ja pilt hajus ekraanilt.
Bioanalüsaatori tuli lüüsi kohal süttis roheliselt
ning nelja meest võttis vastu viimane lõõsk Stella
Terrenuse loojuvalt päikeselt.
Tehnikud asusid kindlaks tegema ruumilaeva väliseid vigastusi,
kaks komandost saatsid neid kaitseriivist vabastatud relvadega.
Löök oli olnud nii tugev, et kangutas osa kerest otsekui
konserviavajaga lahti, tuues nähtavale torud, kaablid,
ühendusplaadid ja detailid, millele ei saanud nimegi anda, otsekui
mõne terasesulamitest eluka siseelundid. Lisaks sellele oli
kokkupõrge külvanud väiksemaid detaile kümnete
ruutmeetrite peale laiali. Nii väga, kui ka ei loodetud, polnud
lihtsalt võimalik, et vigastusi suudetakse omal jõul
parandada. Enamik tehnikat, ka enamik droonidest leidsid oma otsa
deformeerunud esimeses laoruumis. Ruumilaeva käsutusse olid
jäänud ehk üks-kaks robotit, teist niipalju droone ja
piisavalt tehnikat, et parandada lekkivat WC'd.
***
Olles kogunud kõik «planeedivallutuskomando» liikmed
enda ümber, arutas kapten elavalt zhestikuleerides nendega
olukorda. Viimaks tõusis ta oma istmelt.
«Saadan kuus teie seast uurimisretkele. Ma ei tekita mingeid
illusioone meie pääsemise suhtes Stella Terrenuselt -- on
tõenäoline, et ruumilaeva vigastusi ei saa olemasolevate
vahenditega enam parandada ning kindla peale asume Maast liiga kaugel,
et eksisteeriks vähimgi võimalus alles jäänud
sidevahenditega saadetud hädasignaali sinna jõudmiseks.
Teie retk toob vastuse, kus ja kui palju on siin lähikonnas vett
ning taimseid või loomseid eluvorme, kas peaksime arvestama
mingite ohtlike teguritega ja nii edasi. Vaja on maksimaalselt
informatsiooni. Sellest sõltub, kaua me siin elus
püsime.»
Kapten silmitses ükshaaval komando liikmeid. «Lähevad
Branty, Sventek, Connor, Ramirez, Haald ja Edwards.
Mõõtmiste järgi asume umbes kahe päevateekonna
kaugusel kõrbe servast, teele läheksite homme varahommikul.
On kellelgi küsimusi?»
Ei mingeid illusioone... kurat küll, mõtles Connor
ja köhatas. «Ma arvan, et hätta me ei jää, aga
kui kaua suudab ruumilaev oma praeguste varudega vastu pidada?»
«Mitte rohkem kui poolteist nädalat. Veel küsimusi? Ei?
Jumal olgu teiega,» ohkas kapten ja tegi väljavalitute kohale
sümboolse ristimärgi.
***
Ramirez pühkis laubalt higi ja vandus vaikselt. Kõndida
siesta ajal raske varustusega seljas, päike otse lagipähe
paistmas, ei olnud neilegi kerge, kuid seda pidi hambad ristis taluma.
Võõra heli peale pöördus ta välkkiirelt
ringi, valmis juba päästikule vajutama, aga mühatas
selle asemel: «Koerast lasime end ehmatada...»
Nad vaatasid tõtt loomaga, kes kõige rohkem meenutas
lühikese pulstunud karvaga tavalist krantsi. Loom seiras mehi
paari meetri kauguselt umbuskliku pilguga.
«Täiesti tavalise Maa koera moodi,» täheldas Haald
vaikselt. Loom põrkus inimhäält kuuldes tagasi, aga
nihkus siis taas lähemale.
«Näljas olnud,» nentis Branty.
«Aga koer nagu koer ikka,» arvas Edwards. Ootamatu idee
ajendil kükitas ta maha ja hakkas koera enda juurde kutsuma:
«Kutsa, kutsa, tule siia... jaa... just nii, ära karda --
»
Ramireze silmad liikusid koera ja püüdliku Edwardsi vahet.
«Sul, Eddie, on üpris omapärane suhtlemisviis
võõrtsivilisatsiooniga,» irvitas Branty.
Vastamise asemel võttis Edwards midagi oma toidupakist ja
sirutas käe sellega koera poole, kes esmalt saba jalge vahele
tõmbas ja paar-kolm sammu tahapoole hüples, aga
toidulõhna peale tagasi pöördus. Haald naeratas
vaevumärgatavalt, ta pidas Maa koera sarnast looma heaks endeks.
Peni kahmas toidu Edwardsi käest hammaste vahele, aga ilmselt
julgemaks muutudes ei põgenenud eemale, vaid hakkas sealsamas
õgima. Edwards küünitas käe, et looma silitada ja
tema pilk langes pooljuhuslikult selle ametis suule. «Mida
kuradit, vaadake ta...» hüüdis mees jahmunult.
Samal hetkel kostis meeletult raevukas lõrin. Jälgimatu
kiirusega haaras loom Edwardsi käsivarrest, kiskudes, raputades
seda nagu rotilaibaga mängiv kutsikas, kuid rotilaiba asemel
rippus hetke pärast tema hammaste vahel Edwardsi verest tilkuv
käelaba; näljas olnu kohta uskumatult kiiresti viskus peni
mehe kõri kallale -- kõik see toimus vaevalt paari
sekundi jooksul -- kuni groteskseks maaliks tardunud inimgrupi
tõi tagasi reaalsusesse lasu kõrgetooniline vingatus ning
otsekui määratu hiiglase jalast lööduna paiskus
loom Edwardsi küljest eemale, tehes mitmemeetrise õhulennu
ja tabades tuhmi mütsuga maad.
Ramirez langetas relva. Hetkes oli midagi dramaatilist.
«Liiga, liiga hilja...» ohkas Edwardsi kohale kummardunud
Haald ning sulges surnu klaasistunud silmad.
«Kurat, see oli ju kõigest tavaline koer?!?» ei saanud
Connor aru.
Haald tõi eemalt looma pea ja väänas pingutusega selle
lõuad avali, valguskiired kasutasid juhust ja kiiskasid vastu
neljalt habemenoana teravalt hammasterealt.
«Koer...» sülitas Sventek tigedalt läbi hammaste.
Sellele polnud enam midagi lisada. Äkitsi sigines tema
häälde kahtlustav noot: «Kui sa teadsid, et tegemist
polnud päris koeraga, miks sa siis seda kohe maha ei
lasknud, ah?»
Ramirez kehitas õlgu. «Ega minagi seda enne Edwardsit
näinud.»
«Kui juba koerad sellised on, siis ilma oma sõbrata
ei tahaks ma ülejäänud faunaga küll tutvust
teha,» lausus Sventek kõveralt muiates ja silitas
tähendusrikkalt oma plasmapüssi. Keegi ei öelnud selle
peale midagi ning labidate liikumise taktis kostev liiva rabin
näis peatselt püüdvat summutada nende kohale kerkinud
ängistavat vaikust.
Komando jätkas kõndimist endises hanerivis, kuid
nüüd juba kahekordselt ettevaatlikuna, relvadki laskevalmis.
Paari tunni pärast alustas lähistroopiline taevas kiirelt
tumenemist, nagu oleks helesinisesse laguunivette valatud pott musta
tinti ja hallikasmustad rünkpilved hakkasid kaugelt horisondilt
nende poole ujuma. Punakamaks muutuvas valguses rühkisid mehed
visalt läbi tolmava maastiku, sõrmed endiselt
päästikutel ja silmad harjunult otsimas vähimatki
kallaletungiallikat. Veel tunni aja pärast andis Sventek
kauaoodatud märguande peatumiseks.
Laager püstitati ja turvati veerandtunniga. Branty ja Connor
jäid valve esimesse vahetusse, teised sulgusid
ilmastikukindlatesse varjetesse. Selleks ajaks oli taevas juba
tuhkhall, kuid esimeste piiskade langemiseni jäi veel palju aega.
***
Connor oiatas ja haaras käega õlast. Branty relva toru
pöördus oletatava ohu poole kiiremini kui tema pilk, ent
midagi polnud näha.
«Mis juhtus?»
«Mingi putukas vist hammustas õlast. Pagana valus oli
igatahes.»
Samal hetkel kahmas Branty oma vasakust kõrvalestast, tuues
kuuldavale vaikse aiatuse. «Mida kuradit?!?»
Sadu hakkas aeglaselt, end kindlalt tihenema.
Nüüd oiahtasid mõlemad korraga. Ja veel. Branty
nägi jahmatusega, kuidas tema käeseljale kukkunud vihmapiisk
visina saatel aurustus, jättes järele tillukese musta
süvendi ja terava valuaistingu. Ta sulges juba hüüdeks
avanenud suu, Connor oli taibanud.
Branty tiris seljakotist välja kahekohalise varje ning
püüdis koos paarilisega seda üles seada. Happene vihm ei
hoolinud nende pingutustest, vaid jätkas sadamist laisalt
kukkuvate piiskadena, pannes mehed torkiva, nõelava,
kõrvetava valu käes väänlema.
Viimaks said Branty ja Connor varjesse söösta. Nende
õnneks polnud sadu rohkem tihenenud, küll aga taevas olevad
pilved, mis nüüdseks juba süsimustadena varjasid
igasuguse valguse Stella Terrenuse suurelt päikeselt. Piisad
rabisesid vastu varje plastkatust, kostudes otsekui saja tillukese
kääbuse trummipõrinana.
Siis sadu lõppes -- ühel hetkel sai raevukas valing
lihtsalt otsa. Branty ulatas Connorit sõbralikult nügides
tollele väikese helgiheitja: «Su relv paistab olevat
välja ununenud, viitsi end veidi liigutada ja see üles
otsida.»
«Vihm?»
«Näed isegi, et üle jäi.»
Connor porises midagi ja väljus varje alt. Relva sai ta maha
unustada ainult laagrit üles sättides, niisiis pidi see
paiknema kusagil siinsamas. Teadmata täpselt, kus, libistas ta
helgiheitja võbeleva valgusvihu samm-sammult niiskest maapinnast
üle. Paarikümne sammu kaugusel paistiski tuttav piklik ese.
Taas hakkasid kukkuma kõrvetavad piisad. Connor jooksis
kiiresti, kummardus ja haaras relva. Samal hetkel paiskus kõmina
saatel taevast alla määratu, otsekui kinni hoitud
vihmavaling.
Muigega Connori tegemisi jälginud Branty tardus, kuuldes
valukarjet ja nähes, kuidas helgiheitja valgusvihk siia-sinna
veikles. Connor püüdis varje poole söösta, aga
libises hetkeliselt pori ja happe püdelaks seguks muutunud
maapinnal ning kukkus. Happevihma tuli pideva kosena, justkui olnuks
see ainuke sajupäev aastas ja kõike saatsid harvad
välgusähvatused ning kõue kõmin. Paariks
sekundiks põlema jäänud Connori helgiheitja kustus
Branty jahmunud pilgu all, kes ei saanud muud teha, kui vaid pealt
vaadata, sest appi ruttamine tähendanuks kindlat surma. Veel paar
minutit kestis looduse märatsemine, mille jooksul jõudis
Branty tunda paanikat, hirmu, raevu, abitust -- ja siis,
ühekorraga nagu alanudki, lõppes vihm otsa. Maapind imes
niiskuse endasse, pilved hajusid ning paistma hakkas Stella Terrenuse
tähistaevas.
Branty komberdas sinna, kuhu Connor kukkunud oli, kuid ei suutnud
ennast sundida pilguheiduks sellele, mis kunagi hingas ja liikus
Connori kehana. Ta vajus põlvili, vajutas sõrmed
kõrbeliiva ja kraapis seda, surus sõrmed uuesti ja uuesti
liiva, kuid Stella Terrenuse kahvatu nägu paistis vaid irvitavat
nende kriimude üle. Veel kord lõi Branty jõuetult
rusikaga vastu maad ning lasi hõõguva rauana piinaval
ahastusel end katta.
***
Kapten Giller kõndis närviliselt mööda
komandosilda, püüdes mõistatada, mida võiksid
tema mehed praegu teha, mõtelda, läbi elada. Mida enam ta
olukorda vaagis, seda suurema lollpeana ta enesele paistis. Kuus meest,
kuus jalgsi liikuvat meest, saata vastu kõigele, mis
iganes võiks siin ohtlik olla -- selle kohta polnud
tõesti muud sõna kui lollus. Tema sammud kajasid ruumi
seintelt õõnsalt vastu.
Enamik meeskonnaliikmeid lamas oma koikudel ja higistas. Energia
säästmiseks oli kapten käskinud
õhukonditsioneerid välja lülitada ning väljast
sisse pugenud leitsak tahtis hinge matta, lisaks sellele vaevas
kõiki ka janu, sest vett jagati kehtestatud päevanormi
järgi.Kapten kaalus vahepeal teisegi uurimisgrupi
väljasaatmist, kuid loobus sellest kiiremini, kui mõte oli
pähe tulnud. Juhtus keegi komandoruumi sisse vaatama, nägi ta
alati sügavalt mõttes Gilleri vanaldast kuju komandosillal
edasi-tagasi kõndimas, käed seljal ja pilk enda ette maha
suunatud.
***
Tunni aja pärast oli neid järgi jäänud kaks.
Midagi ebamääraselt halba tundes ärkas Haald oma
rahutust unest, püüdes ringi vaadates leida häirimise
põhjustajat ja taipas -- varje sissekäik oli poolenisti
liiva alla kadunud ning jätkas vajumist.
«Haald!» kostis väljast Sventeki summutatud
hääl.
Haaranud relva, kiskus hüütav varjesuudme pärani lahti,
lastes hunniku kosena tulvavat liiva sisse ja ise samal ajal välja
ukerdades. Ta nägi mõlemaid õhtul püstitatud
varjeid liiva alla mattununa, märkas ka Branty ja Connori
puudumist, aga praegusel hetkel, kus liiv teda iga sekundiga üha
sügavamale imes, polnud võimalik aega otsingutele kulutada.
Surmahirmu tundes tõstsid komandosed jalgu vaevaliselt
vesiliivast välja ning rühkisid edasi nagu halvas
unenäos, hoides suunda veidi tumedama maalapi poole, mis paistis
pakkuvat kindlamat jalgealust.
Siis kostis ehmunud vandumist.
Viimasena liikuv Sventek, kes ainsana oli suutnud päästa ka
oma seljakoti toidu- ja laskemoonaga, takerdus liivas, vankus ja kukkus
raskelt selili. Liiv paistis muutuvat veelgi püdelamaks, otsekui
innustust saades. Sventeki seljakott kadus juba surmava pinnase alla ja
mees ise rabeles asjatult, et oma käsi kanderihmadest välja
saada. Ramirez sööstis teda päästma, kuid juba
paari meetri kaugusel Sventekist vajusid ta jalad otsekui vette, nii et
ta vaevalt suutis välja rabeleda. Ramirez proovis oma relva
Sventekini sirutada, kuid vahemaa oli liiga suur ja Sventek poleks enam
suutnud sellest kinni haarata. Hetk hiljem olid vajujast näha vaid
põlveotsad ja pärani silmadega nägu, tema suu
püüdis midagi ütelda, kuid liiv täitis selle ja
muutis ta tummaks. Sventekit kattis juba õhuke liivakirme, kuid
sellegi alt võis näha ta surmakrampe ning veel ühe
piinavalt pika sekundi järel oli kõik lõppenud.
Ramirez tuiutas pilguga kohta, kuhu kaaslane oli kadunud, Haald
sülitas ja vajus istukile. Kummalgi polnud lihtsalt enam
jõudu paarilise surma üle kurbust või ängistust
tunda. Neile olid alles jäänud kaks relva kokku umbes paari
tosina lasuga -- ning see oligi kõik. Toitu polnud ja viimane
veetagavara asus sügaval liiva all koos surnud Sventekiga.
«Liigume edasi,» andis Ramirez korralduse. «Kõrbe
serv on lähedal ja me ei tohi unustada meile antud
ülesannet.» Teine komandos neelatas kuuldavalt, tahtmata
mõelda paaritunnisest rännakust ilma veeta päeva
kõige palavamal ajal.
***
Haald tõstis juba täiesti masinlikult üht jalga teise
ette. Pea oli rinnale vajunud, relv kuhugi maha jäänud, keha
karjumas oma hääletut karjet füüsiliselt tajutavas
põrgukuumuses -- aga see ei omanud enam tähtsust. Haald
ootas seda hetke, mil teadvus ei suuda enam jalgu vastu tahtmist
kõndima panna ning... ning... kaugemale ta ei mõelnud.
Ramirez hoidis endiselt pead püsti ja relva käes, kuid temagi
kõhetu, sooniline kuju ilmutas kurnatuse märke. Ta oli juba
mõnda aega silmas pidanud väikest täppi, mis kaugelt
nende poole liikudes kasvas lõpuks taas üheks
«koeraks» ja lausa mõnuga pihustas Ramirez
selle tükkideks.
Haald tõstis pea ja heitis verd täis valgunud silmadega
pilgu ümbruskonnale. Ilmselt olid nad juba kõrbe serval,
aga ometigi nägi ta miraazhi... nägi teist Haaldi ja Ramirezt
neile vastu kõndimas ja see pidi kindlasti miraazh olema, sest
vale-komandoliikmete piirjooned muutusid hägusaks, sarnanedes
mitte millelegi ja samas kõigele, mida ta teadis. Hetke
pärast muutus pilt taas selgepiiriliseks, kuid nüüd
polnud Haaldi jahmatuseks vastutulijad enam tema ja Ramirez, vaid...
***
Pärast käsundusohvitseri kuumarabandust lasi kapten
õhukonditsioneerid taas sisse lülitada. Ta heitis ikka veel
pilke välisilma peegeldavatele ekraanidele, kuid nüüd
juba palju harvemini.
Liiga vana olen, mõtles ta endamisi, peaksin juba erru
minema. Giller muigas samas virilalt selle peale. Ükski tema
seni läbiviidud viieteistkümnest missioonist polnud
möödunud ohvriteta, olgu viimasteks siis tsiviilisikud
või... tavaliselt tema enda mehed. Kuid pidev inimkaotustele
läbi sõrmedele vaatamine oli talle mõjunud
kalestavalt ning kõrgemalt poolt tulnud plaan pidi ilmselt
selline olemagi. Suurte kogemustega kõrgem ohvitser, kelle jaoks
on tähtis vaid lõpptulemus, mitte selle saavutamise viis.
Tahtis ta kõige selle eest veel austusavaldustega erru saatmist?
Masendusega meenutas kapten «planeedivallutust» IOR-4'l,
mille läbiviimise eest pidanuks ta tribunali alla minema, aga sai
selle asemel oma paraadülikonnale veel ühe aumärgi
juurde. Giller pigistas sõrmed rusikasse, püüdes
enesehaletsushoost välja rabeleda. Stella Terrenus on tema
nurjumiste tipp, tema fiaskode fiasko. Ta vaatas suurtele ekraanidele,
kuid neist paistis ikka vaid tühi, ilmetu kõrb, mis veelgi
teravamalt tuletas talle meelde vallutuskomando
tõenäoliselt kurba saatust.
***
Ramirez toetas plasmapüssi kindlalt puusale ja tundis relva
aeglaselt vasakule-paremale liigutades, kuidas see ühes taktis
katkendlike päästikulevajutustega torust
hõõguvat surma sülgas.
Ühe humanoidi kuju tuhmus, hajus õhku tõusva
suitsuvinena; teine ilmselt aimas rünnakut, oli ühel hetkel
oma kohal ja teisel hetkel juba Ramireze selja taga. Haald nägi
vaid, kuidas Ramirez häält tegemata maapinnale kukkus, mis
otsekui mehe raskuse all lohku tõmbus, allapoole vajus ning ta
oma pinnaga kaanetas.
Humanoidiga vastamisi seistes ei suutnud Haald pilkugi tõsta ja
kõikus joobnuna oma kohal, tajudes kuumust kui kümmet
hullunud sepavasarat peas lõhkumas. Masinlikult tasakaalu
kindlustada püüdes astus ta sammu ettepoole ning ei oleks
järgnevat reaktsiooni ealeski suutnud ootada. Haald tõstis
käed silme kaitseks, aga tundis ennast juba pimestatuna meeletult
eredast valgusesähvatusest. Lööklaine surus karje Haaldi
kurku tagasi, ta tundis oma nahka tuumalöögi põletavas
hinguses lõhkevat, keev veri mullitas ja aurustus komandose
soontes, kopsud lõhkesid, keha lagunes ja pudenes
ükskõiksele liivale. Võimalik, et humanoidi eikuhugi
suunatud pilgust langes murdosa ka Haaldile, kes surus käsi
raevukalt vastu meelekohti otsekui püüdes pead koos hoida.
oma kuivanud huulte vahelt meeleheitekarje kuuldavale lasi ning
käed ikka pea ümber, raskelt kukkus ja lamama jäi.
Vaikselt, aimamatult sahisesid liivaterad miniatuursetesse kraatritesse
ja orgudesse, mida oli tekitanud langeva keha raskus. Vaevukuuldav tuul
muutis oma hääle järsult crescendoks ja tiirles
kiljudes ümber otsekui kivinenud figuuride, üha kiirenedes ja
kiirenedes, hooga kõrgemalt tõustes ning püüdes
kõike endaga kaasa rebida, kuid veelgi pöörasema
huilgamise järel ta hoog peatus ning õhus lendlev pinnas
langes kustuva jõu tahtmatul toel aeglaselt maha.
***
Kõhetu Gilleri kuju ei paistnud kõrge seljatoega istme
tagant väljagi, kui ta, pea kätele toetanud, laua taga magas.
Sel hetkel vaod ta näos vähenesid, kortsud otsaesisel
tõmbusid siledaks ja kogu ta olemus näis rahu leidnuna.
Vahetevahel viivuks ärgates tundus kaptenile, et ka elu konarused
on tasandunud, kuid rutiinne pilk ekraanidele, kust ikka ja jälle
paistis kõrb, kord valguskiirtest äratatuna, kord
päikeseloojangus veripunaselt kumamas, tuletas talle
tõelise olukorra meelde ja kortsud otsaesisel näisid noil
silmapilkudel veelgi süvenevat.
Giller ärkas. Harjunud liigutusega pühkis ta unerähma
silmadest ja sama harjunult heitis pilgu «Invincible'i»
silmadele. Ta ohkas, nähes kaugelt eemalt ruumilaeva poole
kõndimas üksikut inimkogu kelles kapten Haaldi ära
tundis, ja see oli raske ohe. Tema halvad aimdused olid vastupidise
lootmisest hoolimata ikkagi täide läinud ja ühe mehe
naasmine, kui teele läksid kuus, ei suutnud teda vähimalgi
määral rõõmustada.
Kapten kutsus käsundusohvitseri ja viipas ta ruumilaevast
lahkumisel endaga kaasa. Käed rinnal ristis ja pilk kaugusse
suunatud, jäi ta Haaldi ootama.
Relva ja varustuseta komandos lähenes, jõudis kiirel sammul
kaptenini, andis au ja jäi ootama. Giller vaatas talle pikalt otsa
ja taipas ilmselt paljutki, kuid tahtis oma arvamustele Haaldi enda suu
läbi kinnitust leida.
«Raporteeri tulemustest.»
Haald vaatas kõhkleval ilmel käsundusohvitseri. «Kui
võimalik, siis ma räägiksin nelja silma all.»
Gilleri käeviipe peale ohvitser lahkus. «Räägi
nüüd.»
«Mul on äärmiselt kahju teatada, et kõik peale
minu on hukkunud. Kuid... ma ei teagi, kuidas seda öelda, aga
igatahes avastasime mõistusliku eluvormi.»
Kapten vaatas Haaldi uskumatu näoga. «Sa tahad öelda, et
kohtusid mingite... mingite tulnukatega?»
«Ma tahan väita, et humanoidid on praegugi minuga
kaasas, kapten.»
«Oled sa terve mõistuse juures? Neli päeva tagasi ei
andnud kaugsond absoluutselt mingeid märke mõistuslikest
asukatest!»
«Ma ei naljata, kapten. Nad on tõesti
siinsamas.»
Gilleri nägu omandas järk-järgult pilkliku skepsise
kõik varjundid. «On nad... mikroskoopilist kasvu? Miks ma
ei näe neid?»
Haald kehitas vaevumärgatavalt õlgu ja vaikis.
Kaks kogu ilmusid otsekui nupuvajutuse peale, nende piirjooned olid
ähmased, kuid teravnesid kaameralikult, kuni joonistusid
välja neli selgepiirilist... humanoidi. Äärmuseni
jahmunud kapten leidis end silmitsemas nonde lühikesi, nagu
altpoolt küünarnukki amputeeritud nelja sõrmega
ülajäsemeid -- käsi --, samas kui ümmargused,
pupillideta klaasjad silmad näisid vaatavat ühekorraga nii
teda kui ka kõike ümbritsevat, tekitades kaptenis
ebameeldivustunde. Humanoidid paistsid kandvat kombinesooni moodi
pruuni kehakatet -- või oligi nende nahk nii krobeline? -- ning
ilma nähtava nina ja kõrvadeta pead keerasid nad
linnulikult kiiresti siia-sinna. Siiski ei vastanud nad kapteni
ettekujutusele võõrast eluvormist, vaid pigem
mõnest eksootilisest Maa mustanahaliste hõimust.
Vastupidiselt käsundusohvitserile, kes võõraid
varjamatult jõllitas, jäi kapten ikkagi kapteniks ja
taastas kiiresti enesevalitsuse. «Mis ikkagi juhtus? Mis
põhjustel teised hukkusid? Mis on retke tulemused? Kas on meil
mingit lootust eluspüsimiseks? Tee lühidalt, jäta
detailsed seletused hiljemaks.»
Haald alustas kaalutlevalt, vahetevahel jutu käigus pause tehes ja
vilksamisi humanoidide poole vaadates.
«Kaotasime Edwardsi vaevalt paari tunni kaugusel laevast kui teda
ründas üks koeralaadne loom. Vesiliiv neelas Branty ja
Connori, veidi hiljem Sventeki. Kõrbe piirile jõudes
tappis Ramirez ühe kahest ootamatult ilmunud humanoidist ja tapeti
siis ka ise. Pärastise koha peal on mäluaugud, aga ma olen
kindel, et need olid humanoidide tekitatud. Ühel hetkel -- arvan,
et olin siis nende ruumilaevas või kus iganes -- hakati
minuga suhtlema. Tõenäoliselt võeti minu peast kogu
sealolev informatsioon, sealhulgas ka info Kolonisatsiooni ja meie
ebaõnnestunud uurimisretke kohta. Suhtlemine... tundus, nagu
oleks keegi minu pähe ilmunud ja minu enda sõnavara
kasutades lauseid ritta seadnud. Nii saingi teada, et olin läbinud
teatud sondeeringu, mis sobimatu tulemuse korral oleks kaasa toonud
minu... hm, surmamise.»
«Jah?»
«Ühel hetkel tuli täiesti ootamatu abipakkumine.
Nõustusin, mind transporditi ruumilaeva lähedusse ja siin
me nüüd oleme. Muide, ilmselt on nad võimelised meie
jutust aru saama.»
Kapten mühatas umbusklikult, aga praktiline meel sai temast
võitu. «Kas nad võiksid näiteks meie romu korda
teha?»
«Jah, aga selleks on vaja «Invincible» transportida
nende ruumilaeva.»
«See pole ju võimalik,» kehitas kapten enesekindlalt
õlgu. «Laev on liikumatu.»
«Leidub ilmselt ka teisi võimalusi,» nentis komandos
võõrastele korraks otsa vaadates.
Kapten märkas, kuidas Haald fikseeris oma pilgu seejärel
millelegi tema selja taga. Välkkiirelt keeras ta ennast ümber
ja ahmis siis õhku. Ta oli siiamaani arvanud, et kahekümne
meetri kõrgune, pool tuhat ruutmeetrit enda alla võttev
«Invincible» on suur, kuid pilguheit taamal otsekui udust
aeglaselt välja ilmuvale... millelegi paiskas tema uhkuse
põrmu. See Titanoslik ruumilaev -- see tohutu müür,
mis algas kusagil ja lõppes kusagil, kuid polnud võimalik
öelda, kus -- pani oma hoomamatusega kapteni pea ringi käima.
«Oh... kurat!» sosistas kapteni kutse peale lähenenud
käsundusohvitser, libistades pilku üle peene graveeeringuna
paistva illuminaatorite müriaadi, kus käis eredamate ja
tuhmimate tulede süttimise ja kustumise pidev valgusmäng,
otsekui täheruumi miniatuur. Kusagilt ülevalt laskusid neli
suurt drooni, mis võtsid «Invincible'i» pingutuseta
oma haardesse ja viisid selle koos meeskonnaga humanoidide ruumilaeva.
Vaikus. Kapten suunas oma pilgu taas alla, Haaldile. «Mis
nüüd?»
«Ootame. Ma usun, et nad saavad sellega kiiresti hakkama.»
Mõõtmatust ruumilaevast paiskusid nendeni aeg-ajalt
jäised õhuvoolud, kuulda oli loendamatute masinate
rütmilist tuksumist. Seniiti tõusev Stella Terrenuse
päike helkis pronksjalt võõral laeval, kusagilt
ülalt algas madalatooniline undamine, mis üha kimedamaks ja
kõrgemaks muutudes ületas lõpuks kuulmisläve;
terase krigin otsekui hiiglase karje. Kolm tardunud figuuri. Kusagilt
tõusis tuulehoog, haaras kõrbepinnalt endaga liivateri
kaasa ja keerles, viskles ümber nende, liigutas riideid, sasis
juukseid, kõike ilma nähtava mõjuta.
Droonid hoidsid taas «Invincible'it» enda vahel ja laskusid
alla, laeva lõpuks õrnalt liivale asetades. Kõik
kokkupõrke tunnused olid kadunud, varem tuhmid kaitsekilbid
kiiskasid silmipimestavalt ning mootorid töötasid madalatel
tuuridel, otsekui võõraste tehnikale ülistuslaulu
lauldes. Seiskunud inimgrupp elavnes taas, kui lüüsi uks
sisinal kerkis, lastes endast välja parve ehmunud
meeskonnaliikmeid. Kapten Giller andis käsundusohvitserile
korralduse nendega tegeleda ja läks koos Haaldiga
ringkäigule.
Töö oli olnud oodatust korralikum. Võinuks arvata, et
«Invincible» on just tehasest väljunud ning Gilleri ja
Haaldi sammud kõlavad esimest korda selle lõpututes
koridorides, ruumides ja vahekäikudes. Aeg-ajalt libistas kapten
käega üle seinte või heitis illuminaatoritest pilgu
välja, justkui veendumaks, et tegemist on ikka tema laevaga.
Niimoodi ringi käies jõudsid nad esimese laoni. Kahe mehe
kõrgune topeltuks avanes sujuvalt ja hääletult, veidi
kõhklevalt astusid kapten ja komandos ruumi sisse. Veepaakidega
palistatud seinad kerkisid kõrgele külmades aurupilvedes
lakke ja nende sammud kõlasid raudpõrandalt
õõnsalt vastu, kui nad möödusid vaikivate
ridadena seisvatest droonidest ja ehitusrobotitest. Kümned oma
kohale kinnitatud maastikumasinad ja tuhanded liitrid turvakanistrites
loksuvat kütust nonde näljastele mootoritele, hoolsalt
lukustatud relvakapid, varuosad väiksemate vigastuste
parandamiseks ja veel loendamatu arv asju Kolonisatsiooni vajaduste
rahuldamiseks. Mitte mingeid märke sellest, et vaid mõned
päevad tagasi täitis seda «Invincible'i»
mõistes hiiglaslikku ruumi inimverega segatud känkrunud
metalli segadik.
Kusagilt eemalt kostsid ebamäärased hääled --
«Tregen??» vaatas Haald kaptenile küsivalt otsa. Ta
polnud mõelnudki sellele, mida tegid humanoidid
kokkupõrkes surma saanud tehnikuga.
«Tregen on surnud. Mine vaata, ehk on mõni nende
droon siia jäänud.»
Ettevaatlike kassisammudega, käsi valmis iga hetk projektiilrelva
haarama, liikus Haald kummaliste häälte algallikale
lähemale. Ta eraldas juba tumedat kogu millegi kallal kohmitsemas.
Kapten jälgis Haaldi hämarusse kadumas ja tammus rahutust
tundes jalalt jalale, suutmata veel kuigi hästi omaks võtta
nii sujuvalt kulgenud kontakti võõrtsivilisatsiooniga. Ta
avas isikliku võtmekaardiga ühe relvakappidest,
võttis esimese ettejuhtunud püssi, uuris seda
põhjalikult ja pani ohates tagasi. Töö oli olnud
tõesti hea.
Kogu toimetas ikka hämaruses ja kuidas Haald ka silmi ei
pingutanud, ei suutnud ta aru saada, kes see on. Ta otsis kobamisi
valguslülitit, leidis selle ja vajutas.
Giller nägi lao teises otsas suuri valguspaneele süttivat.
Eredasse valgusvihku sattununa tõstis kohmitseja käe
varjuks silmade ette, kuid Haald oli juba kõike näinud ning
tundis külmavärinaid mööda selgroogu alla jooksmas.
Ta surus hambad risti, vabastas relva kaitseriivist, sihtis ja
tulistas.
Kapten võpatas, kuuldes laske ja kaht ebainimlikku karjet,
millele järgnes lausa ängistavalt raske vaikus.
***
Otsekui maapinnalt tõusva tuhmhalli, rõske udu
jäiste küüniste vahele sattununa hakkasid
võõraste majesteetliku tähelaeva alumised, siis ka
keskmised ja ülemised osad hägustuma, nende piirjooned
värelesid habraste ämblikuniitidena ja kadusid, nagu olnuks
see ülev hiid vaid silmapetteks tekkinud. Kellelgi polnud aega
seda märgata, sest praegu jätkus meeskonnal silmi vaid nende
jaoks, kes võõraid oma silmaga näinud olid.
***
Kapten nägi aeglasel sammul lähenevat Haaldi, kes käigu
pealt relva vöö vahele toppis.
«Keda sa tulistasid?»
«Tregenit.»
Tahtmata öeldut uskuda, tuiutas kapten Haaldi kahvatuks muutunud
nägu ja pärani silmi. «Tahad sa öelda, et Tregen
oli elus ja sa lasid ta maha?»
«Jah, ma tegin seda. Tregen oli küll elus... ma ei tea ja ei
tahagi teada, kuidas või miks humanoidid seda tegid, aga mees
elas sellisena, nagu ta oli olnud pärast lao deformeerumist!»
Arusaam jõudis kaptenini. Ta heitis pilgu laoruumi teise otsa ja
pigem kujutles kui nägi tehnikut, kes päevad tagasi langeva
metalli alla muljutuna suri, võõra tsivilisatsiooni
tehnika abil taas ellu äratati ja nüüd taas surnult
lamab, seekord ehk rahu leidnuna. Giller väristas pead. «Ma
annan korralduse Tregeni tuhastamiseks, aga sina tee humanoididele
selgeks, et nad meie surnuid enam parandada ei
püüaks.»
Kapteni käeliigutuse peale lõi lähim sideekraan
värelema ning kattis ennast koheselt käsundusohvitseri
küsiva näoga.
«Raporteeri.»
«Kõik alates mootoritest kuni pisimate
tööriistadeni on klaar. Laev on täiesti
sõidukõlblik, sir.»
«Tõusta ühe kilomeetri kõrgusele ja leida
kuuekümne minuti jooksul sobivam asunduspaik.»
«Saab tehtud, sir.» Ekraan kattus uuesti otsekui
kastepiiskades sädeleva ämblikuvõrguga ning kustus
siis.
Giller lõpetas ringkäigu tõtlike sammudega, Haaldiga
sõnagi vahetamata. Komandoruumi tagasi pöördudes
tundis ta, kuidas võimsad mootorid laeva pehmelt tõstma
hakkavad ning kuni ta oma tooli vajus, alustas «Invincible»
juba madallendu.
Heites aeg-ajalt pilke laeva «silmadele», seadis kapten
mõned asjad oma mõttes ritta. Viis hukkunud meest ei
omanud praegu enam tähtsust, kui käeulatuses on...
nende võimas tehnika. Selle nimel võis paljugi
ohverdada, ka inimelusid. Droonide ja robotite abil valmib
Kolonisatsiooni esimene baas vähem kui kahe päevaga, enne
seda võib sobiva teate juba Maale saata.
«Invincible» peatus, laskus veerand kilomeetri
kõrgusele ja jäi hõljuma kunstlikus
nullgravitatsiooniväljas. Nende all asus üksikute
väiksemate küngastega kaetud lauskmaa, mitte eriti kaugel
sügavsinise pinnaga veekogust, kuhu ja kust jooksvad jõed
kadusid uduse horisondi taha.
Meeskond pööras pilgud kaptenile, kes «silmade»
lummava pildi tõttu näis olevat lummatud. Ainult hetk ja
Giller oli taas selline, nagu meeskond oli harjunud teda nägema.
«Mida bioanalüsaator ütleb?»
«Kõik on korras, sir. Maanduda...?» Viimane
küsimus oli kõhklev, aga kapten noogutas. Kergendunult
hakkasid pilootide käed klahvidel ja juhthoobadel lendlema,
nullgravitatsioon hajus, «Invincible» alustas taas laskumist.
Ruumilaeva kokkupuude maapinnaga oli seekord peaaegu tajumatu.
Vastavalt Maal valminud kavale võttis käsundusohvitser
juhtimise üle ning asus esimese baasi rajamist ette valmistama.
Peatselt hakkas hääli summutama laserlõikurite
ultrahelile lähenev kime undamine. Siit-sealt paiskus õhku
sädemepilv, kusagil ühendati õhutunneleid ja
lüüse ning tehnikud jooksid edasi-tagasi, jagades käske
robotitele ja kirudes, kui nonde hääleprotsessorid ei suutnud
müra seest juhendeid välja filtreerida. Jõudes mingis
tsoonis oma osaga valmis, andsid robotid järje droonide
kätte, kes ründava rohutirtsuparvena sööstsid
kontrollima ühenduskohti, testima toitekaableid, paigaldama
lugematuid sensoreid ning ühildama elektroonikat kogu selle
süsteemiga. Ruumilaeva kõrgelt komandosillalt vaadatuna
näis ehitusplats otsekui kõrbeliivale laotuv teraslill.
***
Ohvitseride salongi suure ovaalse laua taga istusid peale kapteni veel
neli meest: Haald, navigaator, mehaanik, käsundusohvitser; nendele
lisaks kaks humanoidi. Laua keskel olevast tuhatoosist tõusis
suitsu ning aeg-ajalt haaras kapten oma kuivetute sõrmedega
sealt sigareti ja imes seda ahnete tõmmetega. Kapteni ja Haaldi
vastas tikksirgelt istuvad humanoidid vaatasid seda pinevalt pealt,
näides seda oma vaatepunktist analüüsivat; peale
komandose piidlesid kõik teised omakorda humanoide, aga paistsid
aegamööda nende seltskonnaga harjuvat.
Olles sigareti lõpuni tõmmanud, alustas kapten Giller
nõupidamist. «Kutsusin teid siia, kuna meil on vaja arutada
Kolonisatsiooni edasist tegevuskava, täpsemini öeldes
tegevuskava sellel planeedil, Stella Terrenusel. Need khm...
dzhentelmenid siin -- ta nookas peaga humanoidide poole -- esindavad
Stella Terrenuse intelligentset ühiskonda, või kuidas see
oligi, Haald?»
«Niipalju, kui mina olen aru saanud, sir, pole nad Stella
Terrenuse põlisasukad, vaid meie mõistes midagi
suvitajate sarnast. Tulevad teatud korrapärase ajahulga järel
siia, teevad midagi ja lahkuvad. Igal juhul on nad planeedi elustikuga
kursis ning kui ma ei eksi, siis suudavad seda isegi kontrollida. Ma
pean silmas, et ükskõik millised muud vaenulikud eluvormid
ei ründa neid ning nad suudavad ära hoida ka teatud
letaalseid atmosfääri- ja
biosfäärinähtusi.»
«Hea küll, aga kas nad meid edaspidi ka mõningates
küsimustes aitavad?»
Haald vahetas võõrastega mõned pilgud.
«Vastus oli eitav. Ühtlasi tahavad nad eelnenud abistamise
eest midagi ka vastutasuks.»
Seda ma kartsingi, mõtles kapten «Mida
konkreetselt?»
«Plasmapüsside, plasmakahurite, lõhkeainete ja
ruumilaeva mortiiride tööpõhimõtteid...»
Neli pärani silmapaari pöördus Haaldi poole, kuuldut
mitte uskudes.
«Projektiilrelvad on nende jaoks uudis -- paistab, et siiamaani on
nad kasutanud vaid meie mõistes psühholoogilisi
relvi,» jätkas komandos käsi laiutades, kuigi juba
ebakindlamal toonil.
«Kes garanteerib, et antud tehnilist informatsiooni ei kasutata
meie vastu?» päris navigaator. «Selline soov on lausa
otsene vihje... millelegi.»
Haald vastas Gillerile.
«Mingist garantiist ei saa loomulikult juttu teha tsivilisatsiooni
puhul, kus selline sõnagi võib puududa, aga ma pean nende
senist käitumist piisavaks garantiiks. Peale selle, sir, on nad
meist sõjalises mõttes ka ilma projektiilrelvadeta
üle.»
Kapten toetas pea kätele ja vaagis olukorda.
Relvapõhimõtete andmine on ühest küljest
hullumeelsus. Teisalt käis «Invincible» juba
nende ruumilaevast läbi ja mingi aim tehnikast saadi nii
või teisiti; ka võidaks keeldumist valesti
tõlgendada. Valikut pole ja kui nad juba vaevusid
«Invincible'i» vrakist üles ehitama, vaevalt neil siis
plaan on see kohe plasmakahuriga sõelapõhjaks muuta. Kui
veel õnnestuks neid veenda oma tehnikat jagama, oleks
«Invincible» kogu täiega mäel.
«Hea küll. Oleme tehinguga nõus.»
«Richards,» pöördus kapten mehaaniku poole,
«näita neile relvi ja võta paar meest igaks juhuks
kaasa. Muus suhtes on minu poolt kõik.»
***
Teade Kolonisatsiooni esimese punkti rajamisest läks lendu, see
sööstis läbi Stella Terrenuse atmosfääri,
väljus avakosmosesse, põigeldes mööda
ühtedest asteroididest ja põrgates kokku teistega,
nägi hiidtähtede kollapseid ja supernoovade eredaid
sähvakaid; miljonid, miljardid tähed süttisid ja
kustusid, magnettormid püüdsid teda oma haardesse saada, kuid
asjatult. Üksainuke punkt taevalaotust katvas keerulises
täheornamendis, üks nii lõputult kauge koht
Universumis pidi korraga muutuma paljudele nii lõputult
lähedaseks. Kes teab, ehk jäi mõne inimese pilk tuhmil
valgustäpil veidi kauemaks pidama, ehk tundis ta, aimas ta, et
Surmana vääramatult sööstab sealtpoolt tulev
sõnum läbi aja ja ruumi, et ükskord jõuda oma
sihtmärgini -- Maale.
(ESIMESE OSA) LÕPP.
|