|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 1999 |
Uued arvustused ]
Kirjutada võib kõigest. Jumala eest! Aga, see peaks vähemalt huvitav olema.
Häirivalt pealiskaudne, nii umbes 5. klassi kirjandi tasemel. Tundub, et autor on ikka päris hullusti umbe pannud, arvestades, et tegevus peaks toimuma lähitulevikus(?), puudub igasugune sotsiaalne korraldus ja kapten on tõepoolest ikka lollimast lollim - inimkonna esindaja. Ha-haa.
Midagi seob seda juttu looga «IOR-4». Seega tekib ka võrdlusmoment. Võrdlemisel tekivad üsna positiivsed mõtted, sest võrreldes selle IORiga on «Stella Terrenus» ikka ilgelt suur samm edasi. Aga see areng on ka peaaegu ainuke positiivne moment selle jutu juures.
Alustuseks see, et Märt Lauri vaevab paljude algajate autorite häda. Tahetakse kirjutada miskit mastaapset ja võimsat, tulemuseks on aga tuim ja kuiv ümberjutustus.
Kindlasti ei pea alustama juttu sellest, kuidas laev stardib... lugu oleks võinud vabalt alata maandumisest. Ning kui autorile tundub (mulle ei tundu), et seal alguses, enne maandumist oli miskit olulist... siis seda saab ju dialoogi käigus ja meenutustena edasi anda. Oleks jäänud rohkem ruumi ja võhma planetaarse actioni kirjeldamiseks.
Jutu põhiline häda ongi liigne skemaatilisus – tegu on miskilaadse jutu laiendatud plaaniga, mitte jutu endaga. Ütlen Raul Sulbi kombel, et vähemasti poole pikem peaks see tekst olema.
Pisut ähmane on ka üldine motivatsioon:
Miks need luurerühma mehed nii jobud olid?
Miks oli planeedil Maa koeraga nii sarnane loom?
Mis asja ajasid tulnukad?
Miks nad seda tegid?
Millega siiski see kõik lõppes?
Ütlematajätmised on efektsed käigud, aga siin jäi IMHO ikka liialt palju hämaraks... ning sealjuures raisati ilmatuhulk ridasid mingitele tühjadele heietustele ja kirjeldustele.
Pisut kurjavõitu jutu kokkuvõtteks ütlen, et Märt Laur on tegelikult õigel teel. Suund on õige võetud. Nüüd peavad oskused järele jõudma. Loodan, et järgmine jutt on niisama palju parem, kui oli «Stella Terrenus» parem jutust «IOR-4».
Jaksu!!!
Ma loodan, et see jutt ei saa alguseks pikemale novelliseeriale, nagu autor ähvardab.
Sõbralik soovitus - jätta sellises laadis kirjutamine. Mustal Kassil on jumala õigus, see on tõesti umbes nagu sinna Verne'i kanti. Aga Verne oli parem.
Võiks olemata olla nii IOR-4 kui seesinane lugu.
Muidugi oli see jutt parem kui IOR-4. Aga mitte väga palju.
Arvandmete juures tuleb alati kaaluda, kas nad pole mitte võimatud. Hargla oma "Gondvana laste" esimeses versioonis astus ämbrist ämbrisse. Siin on planeet Maast 1,4 korda kuumem. Kui Maa temperatuuriks võtta 7C ehk 280K, teeb see planeedi temperatuuriks 392K ehk 119C, mis on kõrgem vee keemistemperatuurist. Pane loo järgmisse versiooni 1,04.
Arvatavasti on matti võetud Stanislaw Lemi "Eedenist", vahe on ainult selles, et seal polnud kapten loll.
Poole peal sain aru, et lugu ei tohi tõsiselt võtta. Kapteni nimi ei peaks olema Giller, vaid Killer. Olekski parem, kui ilmuks pikem jutuseeria samade tegelastega. Siis saaks pealkirjaks panna "Kapten Killer kärutab kosmoses" ja kõigil oleks selge, kuidas juttudele läheneda. Igas jutus võiks pool meeskonnast surma saada ja meeskond võiks koosneda kurjategijatest. Kapten võiks iga loo lõpus mõne auraha saada. Näiteks tulnukate käest. Fantaasiat autoril jätkub.
| 22.04.1999 01:35:09 |
Must Kass |
no ma hästi ei saa aru, milleks siukesi jutte kirjutatakse, aga ilmselt on see minu mure. no tôestas autor endale ja sôpradele, et on kirjaoskaja inimene, väga tore. inspiratsioon näib olevat sekundaarne (on siis mängus Harrison vôi keegi teine-kolmas, ükskôik), aga nii on see ulme puhul enamasti. st. lugedes on need môtted pähe tulnud, mitte et oleks nagu teistele inimestele omalt poolt miskit uut ja kavalat öelda. ei näe inimest selles loos. ja kui rôhk on seiklustel ehk sekeldustel, siis ei kuulu jutt minu jaoks 20. saj. lôppu, vaid kuhugi Verne kanti. ja osutub seega tarbetuks. teisalt, kui on lihtsameelseid inimesi, kes siukest kraami _ostaksid_, siis oleks värk muidugi ôigustatud. ja kôik järjed takkapihta. igav sellegipoolest.
|
