19.04.1999 |
Indrek Hargla
Uskmatuse hind |
Arvustused |
Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa
pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei
tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul
on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja
pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka
asja pärast.
Tee nagu mäletaks oma kohust ja tunneks oma tähendust. Ta ei
hooli sellest, kas keegi siia kruusa kallab või mitte, tema kulgeb
ikka omasoodu, viib aleviteelt eemale metsa vahele, kõrgub üle
madalate küngaste, muutub kitsamaks, unustab tolmu ja kivipuru, kattub
metsamulla ja oksterüsaga. Aga jääb ikka selleks samaks
teeks, mis juba aastakümneid on Hargla alevikeskusest viinud Parksepa
taluni. Ja alati, kui ma seda mööda sõidan või
käin, soovin sisimas, et selliseks ta ka jääks, et
jääksid alles nii alevikeskus, Parksepa talu kui inimesed, kel
ikka on vahest asja ja aega minna Karula metsasügavustesse Eedu
juurde, küsida üht-teist tühja-tähja, vaadata koeri,
keda sealt alati leida võib. Soovin, et oleks inimesi, kes lasevad
teel tunda tema otstarvet.
Nüüd võis olla juba hea kaks aastat sellest, kui ma
viimati pöörasin oma autologu auguliselt Valga maanteelt
aleviteele -- umbes sealt, kus ühelpool männisalus kirik vanu
aegu meenutab ja teisel pool kauplus ikka külainimesi lõuna
ajal juttu puhuma toob (sest nüüd on kohalikel rohkem asja poe
kui kiriku manu). Ma ei pidanud hoolega Parksepa tee otsa otsima, sest
teerist paistab kaugelt silma. Seda märgib suur tamm ning kinnitab
sammaldunud piimapukk. Kõik nii nagu aastaid tagasi.
Tee on kitsas nagu kõik metsateed siinkandis. Ma lasin juhipoolse
akna täiesti alla ja sõitsin esimese käiguga, väga
aeglaselt ja rahulikult. Avatud aknast riivasid mu põske puuoksad ja
see oli hea. Sõitsin nii umbes kaks kilomeetrit. Siis tuli üks
lagedam paljak -- Parksepa talu tee ristus endise Sõõru talu
juurde viiva vana teega, mida enam aastakümneid ei kasutatud. Ometi
oli kahe tee vahel pisike lagedik, kuhu oli paras jätta oma auto.
Millegipärast ei tahtnud ma Eedu õule oma vankriga sisse
vurada. Ei tea isegi miks, aga nii tundus õigem. See maa hingas omas
rütmis ja tundsin, et autorattad on seda juba küllalt
häirinud.
Seiskasin mootori, haarasin tagaistmelt oma kohvri ja kobisin autost
välja.
Sõõru tee viis nüüdseks juba varemeks lagunenud
maja juurde, mille elanike saatusest kunagi keegi rääkida ei
tahtnud. Ei siis, vanal ajal, ega ka nüüd. Ja nüüd veel
eriti, sest toonane tõde oli uue riigi jaoks liiga valus. Ei tahetud
rääkida, küll aga teati ja mäletati. See oli olnud
väga vaikne öö. Vanaisa rääkis, et paugud olid
meiegi hoovi kostnud. Vanaisa oli sõjas käinud mees ja tundis
kohe ära, kas tegu on laskmise või lahinguga. Tookord aga oli
olnud puhas mahalaskmine, hukkamine, mõrv. Mäletan, et vanaisa
ütles üks kord jommis peaga välja, et näe,
polõss mõtsavinnä Sõeru Annu ja Liinat maha
lasnu, olõss Liinast sinu esäle kobõda pruudi saanu.
Metsavennad olevat hiljem kätte saadud, üks jäi ellu,
saadeti kaugele maale ja tuli tagasigi. Siia aga enam mitte, olevat
Järvakanti elama asunud, kus teda keegi ei tundnud ja tema mineviku
vastu huvi ei tuntud. Sõõru metsatalu polnud aga keegi endale
tahtnud. Kes ikka sooviks hommikul sellest kaevust vett ammutada, mille
najale varises kuulidest läbistatud naine ning tema ja tütre veri
valgus läbi mulla. Ja kes teab, mis seal enne mahalaskmist tehti...
Ei, Sõõru talu oli aastakümneid hääbunud, kuri
vaim oli tema peal ja keegi seal uut elu alustada ei soovinud.
Teerist oli aga ikka kenasti alles, nagu valvanuks ta, et teeline
õige suuna üles leiaks ega jääks pikaks metsa
hulkuma. Siit -- ristumiskohalt -- jäi Sõõru peale umbes
kilomeeter ja Eedu majani mõnisada meetrit. Ja kuigi siinkandis
polnud kunagi maad niimoodi kellegi omanduseks peetud nagu maja või
aita, oli see paarisajameetrine ring Eedu talu ümber ikkagi selle maja
mets, ükskõik, kas siis seadusetäht seda kinnitas
või mitte. Siin ei oldud kunagi usutud, et mets või maa saaks
kellelegi päriselt kuuluda. Hoopis vastupidi peab olema -- mets peab
inimese omaks võtma, tunnistama teda osana endas, avanema talle ja
olema kaitsjaks, toitjaks, hoolitsejaks. Kuidas saaks mets olla ühe
inimese oma, kuis saab maa kuuluda inimesele? Inimene saab ikka omada seda,
mida inimkäed loovad.
Siit edasi algas Parksepa Eedmundi mets, mis on sellele talule kuulunud
juba niikaua, kui üldse siinkandis elu tagasi mäletatakse. Siin
on ikka olnud piir -- käänaku taga on koiramihe maja ja
maa. Aga kõndida ja jalutada võib siin metsas igaüks.
Kartma ei pea kedagi ega midagi, sest Eedu on hea inimene, temal pole kurja
silma, nagu tema isal ennemalt olevat olnud ja ükski Eedu koer ei kipu
kunagi ühtegi võõrast hammustama, kui too just kurjade
plaanidega ei tule. Aga selle tunnevad koerad kohe ära. Vähemalt
Eedu õpetatud koerad -- nii arvatakse.
Eedu isa... Ma silmitsesin vana suurt mändi. Pettäi oli aina
suuremaks sirgunud, aga märk oli ikka alles. Ma olin siis umbes nelja-
aastane, vahest pisut vanemgi. Kõik oli toimunud täpselt sel
samal kohal, kus ma praegu seisin. Vaevalt, et teegi siis laiem oleks
olnud, sest autosid oli siis ju veel väga vähe. Eedu isa suri
umbes kuuekümnendate keskel ja auto oli siinkandis haruldus. Surnut
veeti vankriga. Imelik, ma mäletan isegi, et hobune oli tumepruun ja
hirnatas teeristis valjusti. Naised sosistasid, et see olla halb märk,
ma ei teadnud, miks. Ilm oli olnud palav ja ilmselt kiirustati kalmistule.
Mehed olid pintsakud maha ajanud, õhus segunes higi, viinaauru ja
odava tubaka lehk aga nii vist oligi parem, sest ilm oli tõesti
väga kuum. Kõige ees läks hobune surnuvankriga, siis tulid
Eedu ja minu isa, surnumatja ja seejärel kõik
ülejäänud. Ristteel peeti pruun kinni, just kohe, kui ta
hirnatas. Tahtsin emalt küsida, et miks me seisma jäime, ent ema
pilk sundis mu vaikima -- ei pea minusugune poisijunn kõiki
täiskasvanute asju teadma. Isal oli seljas valge särk, mis juba
higist laiguliseks oli muutunud, jalas mustad kottpüksid ja
kirsasaapad. Tegelikult olid vist kõik mehed samamoodi riides.
Matusevoor peatus ning vaikides vaadati, kuidas isa hiivas vankrist peitli
ja haamri ja astus vana pettäi manu. Silmade kõrgusele, sinna,
kust kellegi käed eelmisel päeval üleliigsed oksad
kõrvaldanud, asus isa peitliga toksima ja mulle meenutas ta sel
hetkel rähni. See pidi naljakas olema, kuid seda ma teadsin, et naerda
ei tohtinud. Üldse oli imelik, et mind naabertalu matustele kaasa
võeti -- tavaliselt sellekandi inimesed lapsi matustel näha ei
taha. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et minu ema oli põrutanud,
et enne, kui ristimärki puu sees ei ole, tema lapsi üksi koju ei
jäta.
Pettäi, nagu siin mändi kutsutakse, asetseb täpselt
teeristil, paistab mõlemalt poolt tulles kaugele kätte. See on
sedasorti mänd, mis ei kasva üles kõrgesse ja pikaks, vaid
kidurdub jässakaks ning sitkeks metsahiiglaseks. Mäletan, et
matuselised vaatasid isa tegutsemist vaikse huviga, keegi ei lausunud
sõnagi, vaid viinapudel käis käest kätte ringi. Isa
töötas kiiresti ja vilunult, ristikuju uurdus puusse üsna
kiiresti. Minu isa oli põhjalik inimene, usun, et ta oli puuse risti
voolimist varem kuuri all harjutanud. Kui puurist valmis sai, joodi veel
lonks viina, midagi poetati ka puu alla. Kõik toimus iseeneslikult,
vaikselt ja loomulikult. Vaevalt keegi eriti hingedesse uskus, aga vanu
kombeid tuli täita. Ma ei teagi tegelikult, mida siin üldse usuti
-- kristlust segunenult rahvakommetega või vastupidi. Kuid millesegi
tuli uskuda, miskisse õnnetoovasse ja kurja eemalepeletajasse. Elu
on siin Läti piiri ääres alati raske olnud -- et elus
läbi lüüa, oli vaja õnne. Oma ja lähedaste
õnnesse pidi uskuma. Uskmatuse hind oli ränk -- halb
õnn.
Ka nüüd oli rist alles. Mänd säilitab kaua ja ilusti
oma pealispinda. Kuulasin metsakoha ja silmitsesin vana pettäid. Ma ei
teagi, mispärast ristilõikamisrituaal mulle Eedu isa matustest
kõige rohkem meelde jäi. Kindlasti polnud see sellepärast,
et pärast olin emalt aru pärinud, millega isa siis puu najal
õigupoolest tegeles. Ema sõnu mäletan selgesti, kuid
rituaal kinnistus mu mällu ilmselt mingil muul põhjusel.
Mäletan ka seda, et isa oli ema peale üpris kuri olnud -- milleks
poisile vaja ajada seda soigu vaimudest?!
«Risti lõikas isa puusse sellepärast, et onu Teodor ei
saaks tagasi tulla.»
«Aga ta on ju surnud. Surrakse ju päriseks. Nagu Hallu eelmisel
sügisel?» ei olnud ma ema juttu mõistnud. Hallu oli meie
vana õuekoer, kelle isaga küüni taha matsime. Ilmselt
siis, kui ma polnud veel nelja aastatki täis, mulle ka esimest korda
surmast räägiti.
«Surnu hing tahab ikka kodu tulla. Ja ta tuleb seda sama teed, mida
mööda ta surnuaeda viidi. Kui onu Teodori hing nüüd
tahab kodu tulla, näeb ta risti puu peal ja edasi enam ei saa.»
«Aga miks ta siis ei või kodu tulla, kui ikka tahab?»
«Oh, kes neid surnu asju ikka täpselt teab. Aga surnu vaim
võib mõnikord kuri olla ja on parem, kui teda koju tagasi ei
lasta.»
«Kas onu Teodori hing on sellepärast kuri, et onu Teodor ise ka
kuri oli?»
«Surnu hing võib kuri olla,» kordas ema. «Surnu koht
pole kodus.»
Mäletasin neid sõnu hästi, sest kasvades tuli tihedamini
matustel käia ning järgmisel korral, siis olin juba kümnene,
seletasin ise õhinal sõpradele, miks matusevoor seiskus ja
mehed puu sisse risti kukkusid õõristama. Surnu ei tohi kodu
tagasi pääseda, olin üleolevalt asjatanud. Mind olid
kuulatud suu ammuli ja ilmselt tundsin end tol hetkel väga
tähtsana.
Lapsepõlvest olin talletanud teadmise puuristist ja selle
tähendusest. Millegipärast tundsin, et see kehtis ainult maal. Ei
kujutanud kuidagi ette linnasurnut mööda tänavaid uitamas ja
kodu otsimas. Ometi olin ma ise, omaenese kätega samasuguse puuristi
lõiganud ka siis, kui isa suri. Ma ei teinud seda kartusest isa
vaimu ees, ei teinud rituaalisunnist. Ma ei pidanud matusevoori kinni.
Läksin öösel, ihuüksinda ja purukainena (ma ei joonud
matusest saadik mitu kuud mitte tilkagi) Pärnu kalmistule tagasi ja
lõikasin risti noorde mändi, mis jäi maantee ja surnuaia
vahele ja paistis kaugelt oma jändrikkusega silma. Ma ei tea, miks ma
seda tegin, tundsin vaid, et tahan seda teha ja nii on õige. Ma ei
uskunud ega kartnud tol hetkel midagi ega lootnud ka. Kummati tundsin seal
puutüve najal, et minu mitteuskumine ei tähendanud siis
uskmatust.
Heitsin männile viimase pilgu ja hakkasin astuma. Märkasin, et
teepervele, kruusavalli oli pistetud otsapidi kolm suurt musta sulge.
Ilmselt olid need kunagi rongale kuulunud, suled olid sünkjasmustad,
istusid tugevalt kruusas, üksteisest mõne sõrme
kaugusel. Ma ei teadnudki, mida arvata, ja läksin edasi.
Maja polnud kübetki muutunud. Kui, siis ainult ehk veelgi vanemaks
saanud. Rohekasmustad seinad, kunagi valged olnud aknaraamid, tumepruun uks
õllekappa meenutava lingiga. Eedu maja uppus metsarohesse --
männid pressisid end igast küljest peale, aidakökats,
puukuur ja koeraaedik olid end surunud maja ligi, peremehe eluasemelt metsa
kõheda pealetungi eest otsekui kaitset otsides. Vaid saun seisis
iseteadlikult puude all. Ja see oli hea saun -- üks parimaid, kus
kunagi olen olnud. Eedu saun, soolased kasevihad, aur...
Seisatasin väraval -- koerad olid mind juba märganud. Aga nad ei
haukunud kunagi võõraste peale. Eedu oli nad niimoodi
välja õpetanud. See oli omamoodi imelik, sest lähemalt ja
kaugelt toodi koerakutsikaid Eedu juurde ikka sellepärast, et see
neist korralikud jahi- või õuekoerad teeks. Haukuma hakkasid
koerad aga alles kodus. Siin, metsa vahel ei sallinud Eedu tühja
klähvimist.
Metsa-Eedu, nagu teda siin kutsuti, oli maast-madalast saati aina penidega
tegelnud. Ta aretas, kasvatas ja õpetas koeri, nagu oleksid need
tema omad lapsed. Lapsi Eedul ju üks oli -- Laida -- aga mina leidsin
kohati, et vanamees ei tee tihtipeale koerte ja oma tütre vahel vahet.
Koiramiis oli tuntud siin ja kaugemalgi, tema haruldane anne
penidega läbi saada oli Harglasse kunagi ka paar ajakirjanikku
meelitanud. Televiisorist võis kogu maa näha, kuidas Eedu
penide eest hoolt kandes endale elatist teenib ja maanurka kuulsaks teeb.
Eedul oli koerte jaoks mingi kuues või seitsmes meel ja koerad
teadsid seda.
Praegu seletasin aediku juures viit koera, kõik jälgisid mind
kõrvad kikkis, saba liputamas ja ninasõõrmed uuele
lõhnale õieli. Mind ei tervitatud veel, mind uuriti ja
katsuti selgusele jõuda, mis liiki tegelane üle
õuevärava astumas. Viis silmapaari uuristasid mind. Aedik oli
piisavalt suur, et kõik koerad saaksid vabalt ringi joosta --
traatvõrguga eraldatud «koplid» ning nende sees asuvad
majakesed lõid kõigile hoolealustele oma kodu tunde. Vaid
üks koer -- hästi suur ja must -- polnud aedikus, vaid jooksis
vabalt ringi. Kuid ka tema ei haukunud, küll aga silmitses mind
tähelepanelikult ning lõrises vaikselt.
Seisin endiselt aiaväraval. Uskusin, et koerte ärevus kandub
peagi ka peremeheni, kes ilmselt majas askeldas. Minna ja Eedu uksele
koputada tundus kuidagi pentsikult linnalik.
Hingasin sügavalt metsaõhku, tundsin varajaste mustikate
hõngu, mis segunes mändide tärkava suverõõmu
ja rohetava sambla rõske lõhnaga. Aeg jääb siin
Parksepa talu õuel seisma, mõtlesin. Kõik on nii nagu
ikka olnud, vaid inimesed vananevad, mets kasvab suuremaks ja majale
talletub rohkem sammalt. Koha vaim jääb aga ikka samaks ja
tegelikult ei muutu midagi.
Ja Eedu tuligi. Uks avanes kolksatades ning vana tuttav
habemetüükas puhmaskulmne nägu vaatas ukse vahelt
välja. Vaatas otse värava poole, sest teadis, et külaline on
saabunud. Eedu kuulis iga kujuteldavat kahinat, mis maja ümber toimus,
teadis igast õhkõrnast muutusest, kõik ümbritsev
rääkis temaga. Sellisena olin ma Metsa-Eedut endale alati ette
kujutanud.
Kurat, kui rõõmus ma tegelikult olin. Ma olin kodus ja ma
kohtusin vana Metsa-Eeduga!
Ta tundis mu kohe ära, hoolimata, et olin habeme kasvatanud ja kandsin
võõrastavat roheliskirjut kaitsekostüümi.
Võisin päris pentsik välja näha.
«Valdek-poiss, kuramus!» Uks lajatas kolksudes kinni ja Eedu
astus pikal sammul värava poole. Enne kui ta mulle oma kohmaka
kämbla sirutas, jõudis ta koerte poole rehmata -- sõber
tuli peremehele külla! Ja siis nad haukusid, lühidalt ja
kõvasti. See oli tervitus.
Eedu oli minust pea kolmkümmend aastat vanem. Minu isa ja tema
kasvasid koos siin metsade vahel üles, nägid
sõjajärgset viletsust ja õudust, käisid koos
Koikküla lossis simmanitel kaklemas, langetasid metsa, pidasid jahti,
olid sõbrad ja seltsimehed. Me kolisime Harglast ära, kui mina
olin keskkooli lõpetamas ja isa jäi nii haigeks, et targem oli
linna tohtritele lähemale kolida. Eedut mäletan igast
lapsepõlvepildist -- tema tõi meile kutsikaid, temaga koos
tegime heina ja puid, tema õpetas mind puust kujusid voolima. Eedu
oli alati olemas olnud, ta ei olnud ainult isa sõber, ta oli minu
enda Eedu, kes teadis metsast kõike ja pani mindki metsa armastama.
Ta oli lahke ja karm ühteaegu, ei hellitanud kunagi, aga ei proovinud
ka enneaegselt ja õpetlikult poisile elust, tööst ja
a s j a d e s t rääkida. Eedu polnud võlts,
mets ei kannatanudki valskust, Eedu ei mänginud ega etendanud kedagi,
ta jäi ikka iseendaks -- minu lapseea kõige lähedasemaks
kaaslaseks. Ärge saage minust valesti aru -- Eedu ei olnud teine isa,
ei saanudki olla, sest isa oli mulle kõike seda, mida ta olema pidi,
ja sealt ei jäänud midagi puudu. Metsa-Eedu aimas mind ette, oli
mulle kõike seda, mida saab olla kolmkümmend aastat vanem
sõber. Tema rääkis mulle metsast, õpetas seda
kuulama ja aru saama, tema v i i s mind metsa. Ja ei
ükski õppejõud ega teadur ei suutnud mulle hiljem
Lõuna-Eesti metsade salapära ning iseloomu paremini edasi anda
kui Eedu. Tema jaoks polnud mets akadeemiline uurimisobjekt, vaid
elukeskkond. Eedu ei uurinud metsa, ta elas selles. Metsas on alati kaks
poolust, nii rääkis ta mulle, on mehelik ja naiselik pool. Neid
tuleb osata ära tunda, mõista ja nendega rääkida.
Võibolla täitis Eedu minuga seda tühikut, mis jäi
tema elutunnetuse jõujoontesse kui ainult tütrele isaks
olemisest. Eedu naine oli surnud noorelt, Eedu oli Laida üksinda
üles kasvatanud. Ema rolli oli tüdrukule täitnud mets,
sellepärast tüdruk oligi selline... imelik.
Mina ka ei teadnud Eedu saladust. Seda saladust, miks ta jättis maha
jahimehe ameti ja asus ainult koertekasvatusega tegelema. Kunagi oli tal
jahil midagi juhtunud. Mis täpselt, ei tea vist keegi. Kuid sellest
ajast saadik Eedu muutus ja kapseldus üha enam oma koertesse ja
tütresse. Ma pole temalt kunagi pärinud, mis selle muutuse temas
tingis. Olen kindel, et ta oleks mulle kõik ära
rääkinud, aga ma lihtsalt ei taha küsida.
Kuid ikkagi oli mulle jäänud tunne, et Eedu maailmapildis oli
minu suhe metsa olulisem, kui Eedu enda suhe minusse. Kunagi olime leidnud
puu, millesse sõja ajal oli tunginud peaaegu pidemetäis kuule.
Eedu oli seda nähes väga nukraks muutunud. Inimese
sõjahaavu saab ravida, metsa omasid mitte. Puudesse jääb
kõik meelde, (just nii oli ta öelnud -- puudõsse, mitte
puudõle), puud ei taha enda ümber surma näha.
Alles hiljem, aastaid hiljem -- kohalike pärimusi uurides -- olin
hakanud hoomama siinsetesse inimestesse imbunud uskumust puude
esoteerilisest imamisjõust. Tihti arvati siin, et puuristi
uuristamine on tegelikult surnud tagasipöörduja hingele
varjupaiga pakkumine. Surnu vaim kinnistub puu sisse ja ei kipu enam
kojujäänute meelerahu rikkuma... Ja selline süsteemitus
loodushõimude uskumustes on mind alati köitnud. Metsade keskel
kasvanud inimpõlved kipuvad alati inimelu puude maagilise
koosluseksisteerimisega seostama. Nii nagu puud elavad metsas oma elu,
elavad ka inimsed oma tajutavas maailmas. Puud talletavad endasse
kõike ümbritsevat, aastaringid räägivad ajaloost,
kasvusuund ilmastikust, koorde uuristatud surmaristid
jäädvustavad inimese ja metsa ühtsuse...
Siin usuti metsa, sest metsa polnud võimalik mitte uskuda. Ta oli
alati olemas ja pidi ka igaveseks jääma. Ehk ka seepärast
oli siin igal kirikuõpetajal raske olnud -- puude ja metsasaladuste
külgetõmme on võimsam ja lihtsam kui kantslist pakutu.
Ja kui kiriku issameie ei passi kohaliku maailmapildiga, tuleb teda
lihtsalt veidi kohendada. Minu vanaema luges mulle alati sõnu peale,
kui linna sõitsin. Ühe käega pigistas mu paremat kätt
ja teisega tegi ristimärgi. Kurja silma ja halva õnne pidid
minust eemal hoidma nii neitsi Maarja, tema poig ja kes kõik
veel. Ta pomises kiiresti päheõpitud salmi, mis ilusti
kohalikus murdes riimus. Vaevalt ta seda kantslist oli kuulnud. Ma ei usu,
et vanaema oleks kunagi tõeliselt mõistnud, mida mustas kuues
mees pühapäeviti pajatas. Aga ta uskus oma õnne. Ilmselt
uskus omal kombel jumalatki, nagu uskus ka puuristi vajalikkusse ja
võimesse. Uskmatuse hinda ei tahtnud ta kanda, hind võinuks
teiste peale langeda, nende peale, kes usuvad.
Me ei läinud kohe tuppa, jäime õuele, Eedu näitas
mind koertele ja hoobilt tundsin, kuidas mind omaks tunnistati. Viis peni
hingasid minu poole oma lugupidamist ja nüüdsest olin oma. Suur
must koer töllerdas kogu aeg Eedu ümber. Me istusime
õuepoolsetele pakkudele, õngitsesin kotist viinapudeli,
pakkusin Eedule suitsu ja kõik sai korraga nii mõnusaks ja
koduseks. Koer asetas koonu Eedu põlvedele ja uuris mind oma
külmade ja uudishimulike silmadega.
«Etskae, või linnasaksad saavad kah aega kodukanti
tullõ,» ütles Eedu, kui esimese punnsuutäie alla
kulistas. Ta võis rääkida suurepärast eesti
kirjakeelt ja minuga suheldes kasutaski seda, sest ta ei tahtnud minu suust
kuulda unustatud poolmurrakulist keelt. Linnaaastad hakkasid minu murrakuse
võõrsõnu sisse tooma. Kummati rääkis ta ise
minuga sellist imelikku segakeelt.
«Asja pärast tulen, Eedu, asja pärast. Mõtlesin, et
saaks sinu juures mõne öö olla.»
«Kas siis kodutulek ei olegi asi, mille pärast iks tulla? See ju
see kõikse tähtsam asi üldse ilma peal.»
Kaks aastat polnud ma Harglas käinud. Kaks pikka aastat. Ma elasin
linnas, aga Eedu pidas Harglat minu koduks. Olin talle selle eest
tänulik, sest tal oli õigus.
«Kuhu sa auto jätsid, teeristile või?» päris
Eedu edasi.
«Sinna neh. Ei tahtnud koeri häirida.»
«Mis see neist ikka häirib. Ka mõtsavaht käve siin
iks oma villisega. Talvel kah tule õkva läbi lumõ. Hea
auto on tal. Õli kah ei võta, sõida nagu vanapagana
saaniga. Kuis sul om? Õli ikka võts, kulu on suur?»
Eedu polnud eluski ühtki autot juhtinud. Masinaist ei teadnud ta suurt
midagi. Aga alati päris ta minult ja ilmselt teisteltki, kel auto oli,
kas õlikulu on suur või mitte. Ma ei tea, kust pärines
tal see usk õli imelisse toimesse ja miks ta õli nii
tähtsaks pidas.
«Sõidab, sunnik, tee peale ikka ei jäta,» vastasin ja
tegin ise kah suu seks.
«Ä'a sa ta kohta sunnik ütlõ, tuu es tuu iad. Kuidas
sääl insituudis, või kus tööl kah on?»
küsis Eedu edasi.
Mis ma ikka oskasin öelda. Töö on töö ja tuleb
ära teha. Aga töö on ju hea, kui saab kodukanti
komandeeringu.
«Hundi pärast tulõd vai?»
«Hundi pärast?» ei saanud ma aru.
«Nojah, meie mehed linna kirjutasid selle hundi pärast. On siia
üks siginenud. Kentsaka olemisega teine.» Eedu hakkas murrakust
vaikselt linnakeelele üle minema.
«Murrab?»
«No nii arvatass. Ega ma's esigi ka täpselt tiia.»
«Ei, ma ei tulnud hundi pärast. Mind huvitavad muumiad. Von
Bassermani sugulased on Saksamaalt üles leitud. Nad on nõus
suure raha maksma, et kabeli korda saaks.»
«Säält ju puha kõikse ä' rüüvitu! Paar
laibakontsu vast ollõ allen.»
«Iks mõ kae perrä, vaist mitskist saas aissa kah,»
proovisin oma murrakujäänuseid.
«No kae enne. Külanõukokust vast pead lua saama, ega nad
muitu sind muumia ligi es lase. Hoiavad teisi kui silmaterasi.»
Külanõukogust oli ammu vallavolikogu saanud. Endine sovhoosi
osakonnajuhataja oli aastaid aktsiaseltsi esimees. Rahvas kutsus teda aga
ikka esimeheks edasi. Umbes sedalaadi muresid kurtsid ka 17. sajandi
kirikuõpetajad. Jehoovat kutsuti pikka aega maaesäks.
«Räägi parem, mis muidu uudist on?»
«Aga muidu on kõik vanaviisi, hunt nagu olekski uudis vai
nii.»
Eedu küünitles jälle pudeli poole. Ta ei joonud palju, mitte
nii, nagu siinkandis tihti kombeks on. Mets ja koerad ei kannata purjus
pead. Ega ta polnudki selle ala mees. Aga praegu oli viinajoomine osa
rituaalist. Viin pidi tegema minul kergemaks kohmetustunne üle elada.
Eedu mõistis suurepäraselt, et mul on raske oma pika
eemalviibimise tõttu loomulikult käituda.
«Räägi siis, mis teil vanaviisi on, ma pole ju nii ammu
käinud!»
Ja Eedu rääkis. Rääkida oli tal palju ja ta tegi seda
põhjalikult ja mõnuga, pikalt ja värvikalt. Olen alati
imestanud, kust võtab Eedu selle jutustamisoskuse, pole ta ju eriti
koolitarkustki saanud. Aga ta pajatas oma nauditavas keeles,
kõigest, mis viimaste aastate jooksul külas ja maanurgas aset
leidnud. Kes surnud, kes sündinud, kes linna läinud, kes
töö kaotanud, kes pätiks läinud, kes õnne otsa
komistanud. Kohalik elu keerles ikka inimsaatuste ümber, poliitikast
ega majandusest siin ei räägitud -- liiga elukaugeks ja
mõistmatuks jäid need asjad. Linnad olid kaugel ja niisama
rahulikult, kui kohas ümberringi mets, arenesid ka inimeste elud.
«Kuidas Laidal läheb?» küsisin, kui Eedu hakkas oma
pajatustega lõpule jõudma. «On ta üldse
kodus?»
«Kodus ikka. Praegu on metsas, küll ta varsti tuleb.»
«Hunti ei karda?»
«Laida ei karda ju ühtegi looma, tead küll.»
Muidugi ma teadisin. Laida proovis omal ajal õppida EPA-s, kuid ei
pidanud linnas kaua vastu. Ta tahtis oma metsa tagasi -- linn ahistas teda
ja kooliteadused metsast ei asendanud talle seda sisekaemust ja
isetunnetatud metsa, mida ta endasse imes. Mäletan, et kohtasin Laidat
õpingute ajal tihti. Iga korraga muutus tüdruk üha
nukramaks ja kinnisemaks. Aga õpingutes jõudis ta tegelikult
hästi edasi, vähemalt saksa keele sai selgeks. EPA-s kutsuti teda
Metsanõiaks.
«Oled ise ka seda hunti näinud?»
«Üks kord ja väga kaugelt. Ta haistis mind ja jooksis
minema. Aga oli siin päris maja lähedal. See on üks
väga suur ja ilus hunt.»
«Kus ta elab, tead?»
«Ma arvan, et ta tuli eelmisel talvel kuskilt lõuna poolt ja
pesitses ilmselt Kaika kandis. Tead, seal on üks hundile hea soine
kuusepalu. Aga siis tuli allapoole. Ja see ongi imelik, miks ta siis pidama
on jäänud. Mets on siin liiga tihe, rebaseid palju. Siin ei ole
hundimets, saad aru...?»
«Sellepärast ta siis murrabki? Ei suuda sisse elada?»
«Miks hunt murrab? Süvva tahab, mis seal's muud ikka?»
Kallaletunge loomadele oli olnud neli. Kaks korda oli inimesi
rünnatud. Jõeäärsest külast, sellest, mis
jääb kalmistu ja kaupluse vahele, oli ära viidud kaks
lammast. Suurem hunt võib lamba küll hambu võtta ja
minema tassida. Üks kord oli rünnatud päise päeva ajal
vasikat, ilmselt oli lehm kallalekippuja minema peletanud. See toimus siit
mitte kaugel, samuti ühes metsatalus. Neljas rünnakuohver oli
olnud kalmistuvahi suur hundikoer. Loom oli murtud ja pool temast ära
söödud, kui ta leiti, siis ta veel hingas. Aprillis oli keegi
suur ja hunditaoline loom vanale kirikuõpetajale kallale tunginud.
Mees oli küll pääsenud paari hammustusega, kuid
küünisejäljed jäävad tema näole igaveseks,
pärast seda juhtumit läkski ta Harglast minema. Teine rünnak
oli olnud üsna hiljuti, kui puretud oli üht öö peale
jäänud joomast külameest. Tema haavad olid päris
tõsised, kuid kuna mees oli olnud üsnagi purjus, ei olnud ta
kallaletungist suurt midagi mäletanud. Keegi oli metsa vahel kalmistu
juures talle kallale hüpanud ning päris põhjalikult
rapsinud.
Kohalikud kahtlustasid neis hirmutegudes suurt hunti, keda usuti talvehakul
Hargla metsadesse elama asunud, pajatas Eedu. Paar korda olid mehed ka
hundijahti läinud, kuid kätte saadi ainult mõned varased
jänesed ja üks unine mäger. Hunti oli küll nähtud
ja kaks hagijanässi olid jäljedki üles võtnud, kuid
kriimsilm osutus äärmiselt kavalaks ja osavaks. Just selliste
huntide järgi tuligi ütelus, et susil on ühe mehe
jõud, aga üheksa mehe aru, seletas Eedu.
Ja linna, jahiametkonna poole oli vallavanem pöördunud just abi
saamiseks, kardeti, kas võsavillem pole mitte marutaudis või
muud moodi haige. Hunte pole Hargla kandis ammu olnud. Vallavanem osutus
mõistlikuks meheks ja arvas, et äkki pakub juhtum ka teaduse
seisukohalt huvi. Pakkus küll.
«Mis sa siis arvad sellest hundist?»
«See on vana loom. Üks väga tark ja kaval emahunt. Ta
võis siia tulla isaseotsingul, võis ka tulla
söögijahil Läti poolt.»
Marutaudis hunt... Harglas ja sealt põhja poole jäävais
Karula metsades pole tegelikult hundi jaoks sobivat maastikku. Metsad on
liiga tihedad ja kuivad. Kuid tugev hunt võib sooritada sadadesse
kilomeetritesse ulatuvaid rännakuid.
Marutaudis hunt on haruldane nähtus. Ma ei teagi, millal siia kanti
viimati oli põiganud marutaudis hunt. Kuid ühte juhtumit
teadsin ma surmkindlalt, see oli juhtunud kunagi 18. sajandi esimesel
poolel. 15. sajandil ehitati Karulasse, Harglast vast kümmekond
kilomeetrit põhja poole kirik. Võõras võim
tungis üha enam Oandi metsasügavustesse, et sealseid metsikuid ja
võitlusihalisi hõime allutada. Võitlus ise pidi olema
verine ja valus. Metsast ammutati võitlusvaimu, vanad
sõjatavad ei lubanud end allutada võõrale
võimule. Mõtsaesä oli lähedal ja
õnnistas. Õnnistas rohkem, kui ükski siinkandis hiljem
juuri ajanud võõrvõim kohalikku rahvast suutis relvile
innustada. Kui «mõtsävenna» välja arvata, aga
see juba teine lugu... Kui ühele vanale lahingupaigale metsavendadele
mälestuskivi pandi -- see võis olla üks viis aastat tagasi
-- polnud tseremoonial ühtki vana kohalikku elanikku. Osalejad olid
ainult noored, kes toonaseid sündmusi ei mäletanud.
Karula kirik ise tehti Vene vägede poolt Põhjasõjas
maatasa ja kuna uut selle asemele ei ehitatud, jäid varemed pikaks
ajaks kohalikele omalaadi kultuspaigaks, kus sakste võimu peale
põlastamas käidi. Mis sest, et parunid edasi valitsesid,
põletatud kirik oli ikkagi sümbol -- see, mida ei suutnud
maarahva vägi -- tegi teoks võõrvõim. Kuid
kirikuvaremete kõrvale jäi alles vana reheahi. Suur kivist
hoone, mil pajatuste järgi olid tugevast tammepuust uksed, koledate
rauast tabadega.
Palju neid seal suri...? Kirikuraamatud on sõnaahtrad. Veel suurema
kurja ärahoidmiseks lukustati marutaudis hundi poolt hammustada saanud
inimesed reheahju hoonesse. Rahvapärimus hoiab siiamaani alles
mälestust mitmekümnest inimesest, kes elusalt müüriti.
Mäletan, et vanaema rääkis, et kunagi olla siin olnud komme
õitsiajal minna reheahju varemeile ja laulda seal lahkunud
hingedele. Ka siis ei olevat keegi teadnud, kust hunt tuli.
Võsavillem olnud kurjast vaimust vaevatu, kes tormanud läbi
Hargla ja Karula, purenud tee peal kõiki, kes ette jäid,
jätnud endast maha vaid veriseid jälgi ja kadunud
metsasügavustesse. Puretud ja abi otsima tulnud inimesed, kes
kõik kummalisel kombel osutunud neiks, keda pühapäeviti
kirikus kõige harvemini näha saab, aeti loomakarjana reheahju
kokku. Ja tammest uksed pandi lukku. Seniks, kuni kiviseinte tagant enam
ühkti häält ei kostnud... Laibajäänused
põletati. Keegi ei tundnud huvi, miks ja kuidas. Räägiti,
et on öid, kus rehe all surnud hinged kokku kogunevad ja
võikalt häälitsevad. Nad pidavat jahti kirikumõisa
pastorile, kes neid reheahju kokku ajanud...
Eedu silitas suure musta koera pead. Too pani nüüd ka käpa
peremehe põlvedele, ent jälgis mind siiski valvsal pilgul.
Viinapudel hakkas poole peale jõudma ja sääsed
tüütasid mind üha enam. Eedut ei paistnud sääsed
häirivat. Nägin ta kämmaldel mitut vereimejat, kuid kummati
ei tekkinud nende hammustusist ta nahale mingeid kuppe. Immuniteet.
«Mida te hundiga pihta hakkate? Lasete tal rahus minna?»
«Igal hundil omad rajad,» lausus Eedu paljutähenduslikult.
«Kuni tema meid ei puutu, es puuttu meie ka teda.»
«Meie» pidi nüüd tähendama Eedut ja Laidat.
Küla võis elada oma elu, Parksepa talu ei sekku looduse ja
inimeste vahelisse arveteklaarimisse. See pole iseisoleerumine, see on
eluviis, mida kõik austavad.
«Noh, aga kui susi on ikka inõmesi purenu... Ega teilgi siin
asu saa olema,» õhutasin siiski Eedut. «Ja kui ta veel
marutaudis on...»
Eedu tõusis ja läks oma suitsukoniga ukse manu, kus asus
liivaämber. Muiates suges ta suitsuotsa liiva ja sügas oma habet.
Must koer jäi peremehe istet valvama.
«Laida es lase hundul meile kurja tettä.»
Ta naases kasepakkude juude, võttis rohust pudeli ja ulatas minu
poole. Rehmasin põselt sääse ja küünitlesin
halja järele.
«Marutõbiseid loomi ei või teada. Terve loom hoiaks
inimestest eemele, aga haige on nagu sõge kurat, ei või iial
teda.»
«Mul koirad valvava, näed, kuidas Varro on ärkvel?»
ühmas Eedu ja sügas oma sõbral pead. Koer vastas talle
andunud urinaga ja ühtlasi ajas tagumise käpaga eemale
ligitikkunud sääse.
«Varro? Ilus koer, miks tema aedikus ei ole?»
Oma nime kuuldes tõstis koer pead.
«Jah, see on Varro. Üks väga tark koer on Varro. Ise tuli,
tead, aga ma ei tea kust. Ja läheb ka ise. Huvitav koer, vahest on
päevade kaupa ära, kolab ringi, nagu otsiks midagi.»
«Nii, et tema polegi sul kasvatada võetud?»
«Ei ole. Ma ju räägin -- ise tuli. On siin minu juures,
valvab maja, saab süüa. Ja kuidas ma ta ketti pane, kui ta ise,
omal vabal tahtel on minu juurde tulnud. Sõbraks minule.»
Varro oli üks kõige suuremaid ja mustemaid koeri, keda mina
näinud olen.
«Kuidas siis Laida saab hullu looma tõrjuda?»
pärisin. «Kui hunt ikka haige on, ei aita siin mingid
loitsuid.»
«Tead ju küll, tal omad meeled ja omad teed. Ei mina tea, kellega
ta seal mõtsas räägib ja on. Meesterahvast ta ei taha,
mõts annab tüdrikule kõik, mis vaja.»
Ükskõik kui palju Eedu ei pingutanud, jäi mets talle
ikkagi «mõtsaks» ja tegelikult nii oligi õige. Aga
Laida ja mees... Ei, Laida küll iial mehele saa. Kuigi enam pole
küll vanad ajad, mil Harglast pärit tüdrukutel
nõiakuulsus ees ja taga käis ja mehelesaamine nii raske oli.
Lihtsalt ei ole Laidale meest tarvis.
«Kas Varro ongi sul nagu kaitseks hundi vastu või?»
küsisin.
«Mis toda hunti ikka kardan. Varro tuli ise ja läheb ka
ise.»
Hakkas hämarduma ning täiskuu kuma valgustas taluõue.
Lõuna-Eesti lummuslik metsavari laskus meie peale ja haaras meid
endasse. Öölinnud hakkasid viuguvaid kutsungeid hõikama,
metsaöö laotas oma mantlit. Puude rõskus ja metsa hingus
sundisid mind peremehe käest küsima, kas mitte pole äkki aeg
tuppa minna.
Eedu oli nõus, Varro jäi ukse taha valvama, kui meie astusime
üle alati omamoodi lehkava Parksepa talu ukseläve. Kõik
oli nii nagu ennegi -- rõskav uksematt, lehkav toaesine, kus
peremehelikult hõikas silma säravvalge piimanõu.
Toaukselt avanes alati soe Parksepa talu igiomane hubane hõng.
Hoobilt unustasin sääskede kipeldavad kupud, nende
tõbraste imetud verekoguse. Maja sisemus tervitas mind
lõunaeesti omase südamlikkusega, ükskõik, kas olin
oma või võõras -- maja sisemine hingus tundis, et
tarvis on soojust ja kaitset pakkuda. Eedu hakkas toimetama -- andis
koertele õhtusööki ja kui ta köögi ja aediku
vahet askeldas, jooksis Varro tal kogu aeg sabas. Jätsin Eedu
toimetama ja läksin ise tahatuppa, süütasin tule. Lasin
pilgul üle toa käia, õigemini üle raamaturiiuli, sest
muu mööbel oli harilik ja vana. Jah, viimased kaks aastat polnud
Eedu raamatuid ostnudki, uuemast ajast oli vaid Laida para-ajakirjad
kenasti kokku köidetud ja riiuli pandud. Võtsin kausta,
lehitsesin, lugesin diagonaalis mõnda juhuslikku artiklit --
täielik jama, kuidas võib midagi sellist uskuda...
«Nuu omma Laida oma,» Eedu silmitses mind ukselävelt.
«Ta esi ka iks kirutä sinna, saab vahest kopiku.»
«Laida? Kirjutab ajakirjale?» ei uskunud ma omi kõrvu.
«Paneb plika ühttõist mõtsan tähele, arvab, et
vaja ka teistele rääki.»
Siis pole isa jutustamisand kaotsi läinud. Pean neid lugusid kunagi
lugema, mõtlesin.
«Millest ta siis kirjutab?»
«Ähh, kaarnakivist kirutä. Aga eks ta esi räägi.
Save miskse auguga kivi.»
Kaarnakivi? Huvitav, mis Laidale jälle pähe on läinud? Peaks
ta käest küsima, mõtlesin. Magama pidin minema üles
lakka. Ka Eedu ise magas tihti maja peal lakas. Suviti tellis ta ikka
koormatäie heinu, ja toppis pisukese pööningkorruse nendega
täis. Laida luges sõnad peale, et hiired sisse ei läheks.
Sügisel visati heinad jälle välja.
Ma ei tahtnud enne magama minna, kui olin Laidat ka näinud. Jäin
hoovile paku peale mõtteid mõlgutama ja suitsetama.
Mul oli omamoodi hea lapsepõlv olnud. Poisse sündis Harglas
alati rohkem kui tüdrukuid. Oli, kellega metsa vahel sõda
mängida, rebaseurgu otsida, Põrgukoopasse kive pilduda.
Ühesõnaga huvitav oli. Aga tüdrukuid oli vähe ja
lapsena ma sellest veel aru ei saanud. Laidat aga nägin ma iga
päev, päris tihti, ta oli osa minu lapseargipäevast. Kunagi
olin pähe võtnud, et pean Laidat kindlasti suudlema, ja mitte
lihtsalt sellise mopsti musu tegema, vaid niimoodi kallistades nagu
filmides. Täie suuga. Ma vist üritasin selle sama tee peal, kus
harilikult ikka kokku saime. Oli olnud parasjagu pime ja sumer
õhtupoolik, kõik paistis justkui sobivat... Kodus
ütlesin, et kukkusin peapidi noore kuuse otsa, oksad, näe,
kuramused kraapisid. Ja sain veel selle «kuramuse» ja valetamise
eest rihma ka. Küünejäljed olid selgesti näha ja
pakitsesid mitu päeva.
Mulle meeldis Laida juures kõige rohkem see, et hoolimata sellest,
et sa pole teda mitu aastat näinud, võtab ta sind vastu nii,
nagu oleks sa vaid pool tundi tagasi korraks ära käinud. Ei
mingeid suurejoonelisi tervitusi, ei naeratusi ega pärimisi. Ta
lihtsalt tuleb su juurde ja hakkab rääkima sellest, mis talle
oluline, millega hiljuti tegeles, või küsib naerusui, kas mul
on taskus jupp nööri, tal vaja aidauks kinni sõlmata. Olgu
viimasest kohtumisest möödas või kümme aastat, ei tee
Laida sellest kunagi välja. Kui me oleme sõbrad, siis mis
tähtsust on sellel, kui kaua me näinud ei ole, umbes nii
näikse ta arvavat.
***
Ta tuli metsast, eraldus sellest nagu haldjas hauast, õhkus puude
vahelt välja, ilmus mu ette ja küsis:
«Kuule, kas isa sulle süvva ikka pakse? Meil on head sardellid,
isa koerte jaoks tõi, aga ma ei luba tal nii head asja loomadele
anda, söögu konte, kõik ju toovad oma konte siia.» Ka
naine läks kohe tavakõnele üle, ilmselt isa mõjude
pärast.
«Tere, Laida,» ütlesin.
«Tere, Valdek, kas sa mind ootad siin üksi pimedas
või?» Ma teadsin küll, miks teda Metsanõiaks
kutsuti. Kuigi siis -- EPA-päevil veel -- kandis Laida oma juuste eest
hoolt ja vähemalt üritas noore naisena välja näha. Enam
ta ei proovinud. Mets võib sobida inimese hingega, ent naisterahvas
muutub metsas liiga rohmakaks. Laidal oli seljas tumepruun kampsun, mille
varrukad juba narmendasid ja kohati olid teravad puuoksad riidesse auke
puurinud. Kammimata juuksed, millesse olid pudenenud paar kaselehte,
langesid lohakalt õlgadele. Käes hoidis ta pihlakaoksi.
«Hingasin värsket õhku ja ootasin sind kah.»
«Ma teadsin, et sa tuled.» Laida istus mu kõrvale pakule.
«Kuulsid automürinat?»
«Ei, ma aimasin miskit muud moodi. Ma mõtlesin sinust, olen
juba mitu päeva mõelnud. Eks sa sellepärast tulidki.»
Ta istus ja koogutas ennast kergelt ette ning ümises mingit vaikset
lauluviisi.
«Ma tulin muumiate pärast, Laida. Sugulased on välja
ilmunud, tahavad kabeli korda teha. Aga kabel on ju muinsuskaitse all, meie
seadustega on nii, et välismaalane sellele ligi ei pääse. Ja
see on õige ja hea. Aga nende käest annaks palju raha
välja pigistada. Ma tahan kabeli üle vaadata, siis saame summad
kokku rehkendada.»
Laida noogutas. «Viige nad siit parem üldse minema või
matke maha. Ei sellest midagi head tule, kui surnu matmata on.»
Siis hüppas ta äkitselt püsti, keeras end minu ette, pani
käed mulle õlgadele ja sositas.
«Tead, mul ongi tegelikult sinu abi vaja. Aeg om täüs saanu.
Ma kaitsen aga ma ei jõua esi. Kas sa aitad mind?»
Siis tulid mulle need ronga suled meelde.
«Mida sa kaitsed, Laida?»
«Midagi on sündimas, midagi koledat. Terve mets on märke
täis, iga päevaga tuleb ainult juurde. Vaata linde, Valdek. Kohe
maja man on rähnid, sääl, kus metsas on see väike
küngas, tead, üle oja, seal on vähemasti kuus metsist. Aga
metsistest mina ei saa aru. Ja metsa on kaaren siginenud.»
«Kas sina torkasid need rongasuled seal teepervel mulda? Arvad, et
hoiab kurja eemal?» küsisin muiates. «Laida, sa oled
täiskasvanud inimene, mis sa tühja mooride loba usud.»
«Kuri on juba platsis. Kaaren ei tähenda kunagi head.»
«Hunt on siin liikvel, võimalik, et marutõbine. See ongi
see kuri.»
«Sa pole kunagi uskunud, Valdek. Sa pole kunagi uskunud, et inimesed,
kes elasid meist sadu aastaid varem, on kõik märke maha
jätnud. Keegi pole lahkunud jälge jätmata. Ja nendes
metsades on elatud üle tuhande aasta. Nii kaua on inimesed
õppinud metsa ja tema märke. Ära usu, kui ei taha. Aga on
asju, mis lihtsalt on olemas. Sinu mitteuskumine ei muuda neid.»
«Rahune, Laida. Kui minu uskmatus neid ei muuda, siis mis
tähtsust sel enam on?» Laida ei ärritu tegelikult kunagi.
Lihtsalt ta tahab kõike öelda suure rõhuga. Ta pole ju
harjunud inimestega rääkima.
«Igal uskmatusel on oma hind. Sinu mitteuskumise peab keegi kinni
maksma.»
Vaikisin. Eedu tuli ukselävele ja Laida hakkas isaga pahandama, miks
mind söödetud ei oldud. Täiskuu siras taevas, hakkas
külmemaks minema, öö võttis võimust. Aga mets
hingas üha tugevamalt, tegi hääli, peibutas.
Eedu läks tuppa tagasi, Laida istus jälle minu kõrvale.
«Kas sa siis aitad mind?»
«Milles, Laida?» küsisin, kuigi juba teadsin.
«Rohud on vaja välja panna. Kaitset on vaja, siin jääb
loitsudest väheks. Sa kaarnasulgi nägid? Nad on seal teepeal,
ristipuu lähedal. Nüüd on see väga hea koht, sealt ei
saa ükski kuri läbi. Puude peale tuleb üht-teist riputada,
sõnu lugeda, noh seda ma teen ise. Aga mul on abi vaja,»
seletas Laida õhinal. «Ma lõikasin tee pealt paar
pihlapuu oksa. Need aitavad kah, siis kui täiskuuöö
on.»
Ma teadsin seda vana rituaali. Täiskuu ajal tuli lõigata
pihlaoksi ja siis need värskelt ammutatud vette panna. Kui
täiskuu täies hiilguses taevas särab, tõusevad oksad
vees püstiasendisse. Ja jäävad sinna nõnda, kuni kuu
taandub. Pihlaoksad pidid kurja vaimu vastu aitama.
«Kas sa siis usud puuristi?» pärisin naiselt.
«Miks mitte? Ma ei tea, et ükski surnu oleks siinkandis tagasi
tulnud.»
«See ei tõesta midagi. See on absurd, surnud ei tule tagasi.
Enamikele surnutele ei uuristata puu sisse riste.»
«Aga kust sa õieti tead, et nad tagasi ei tule? Milles see
avalduks? Ähmases valguskogus, mis mööda tuba libiseb
või teistpoolsuse häältes? Kuidas me võime teada,
et nad pole k ä i n u d? Ehk on nad kogu aeg siin, meie
juures? Kust me seda teame? Sa ju ise ütlesid praegu, et surnud ei
tule tagasi. Järelikult sa usud, et see on võimalik, aga nad ei
tule.»
No mida ma pidin talle vastama?
«Kas sinu isa tuli tagasi?» küsis Laida tasa. «Sa ju
tegid ka risti.»
«Ei teinud,» valetasin.
«Tegid küll, pidid tegema, ma ju tunnen sind. Sa ei taha maksta
uskmatuse hinda. Sa ei taha endale oma usku tunnistada. Aga sa oled siit
pärit, sul on tarvis olla osake oma lapsepõlvest. Alati. Minul
on ka ja ma ei häbene seda.»
«Minul on vaja muumiad üle vaadata. Lõpetame selle jutu ja
parem kui sa metsas ei kolaks, isegi kui see hunt pole marutõbine,
on ta ohtlik. Siia tuleb mõned paremad jahimehed kutsuda. Teie mehed
ei saanud ju jahiga hakkama. Su isal on ju kah püss, ma
räägin temaga, äkki vaatab ise jälgi.»
Kuid Laida nagu polekski mind kuulanud. Teadsin, et tegelikult ei lähe
tal ükski sõna kaduma. Naine vahetab kiiresti oma
näoilmeid, oleks nagu kaugel ja eemal, tegelikult aga kuulab väga
tähelepanelikult kõike.
«Isa ei lase teda,» ütles ta siis vaikselt. «Tead,
miks? Tule!»
Ja ta võttis mul käest kinni ja talutas hoovilt eemale, metsa
poole. Läksime aida taha. Kuigi oli juba väga hämar, suutsin
pimeduses ometi seletada üht väikest küngast. Minu
üllatuseks võttis Laida põuest väikse taskulambi ja
valgustas seda mühklikku moodustist. Paistis, et tegemist on kalmega.
«Läinud suvel tuli üks suur koer isale aedikus kallale.
Ründas. Mitte kaitseks, tige oli. See koer ei meeldinud mulle algusest
peale... Ta oli marutõves. Mürki veel ei olnud, aga ta oli
haige, kuri oli tal sees. Tuli maha lasta... aga isa ei saanud. Ta ei saa
ühtegi koera tappa. Ma siis ise...»
«Sina lasid? Eedu vanast jahipüssist?»
«Ei... Ma kardan pauku. Tead, meil on üks suur seatapunuga
olemas. Vahe väits, suure teraga,» Laida andis taskulambi minu
kätte ja kääris oma parema käise üles. Valgusvihk
langes sinetavale piklikule haavale, mis ulatus mööda rannet
küünarnukist peaaegu käelabani.
«Ta rabeles, isa sai ta küll köiega kinni ja ikka ta rabeles
nagu oleks teadnud, mis teda ees ootab. Ta uskus, et sureb, teadis, et oli
kurjaks läinud. Kuri oli tema sees. Ka see koer oli juba märk,
kuid siis ma veel ei saanud aru.»
«Aga miks siis Eedu ei lasknud?»
«Sa ei tea vist... See oli ammu, jahil. Mina olin väga väike
siis veel. Isa lasi meie koera maha. Oli arvanud, et mäger. Kaks korda
tulistas. Oleks ühe paugu lasknud, ainult esimese, oleks koer ellu
jäänud. Aga ta lasi kaks korda, sest midagi põõsas
veel liikus. Ta näeb seda tihti unes. Karjub... Jahimees ei tohi
kunagi lasta põõsasse, umbropsu. Ei tohi ja isa teadis
seda... aga ikka lasi. Sellest ajast ei saa ta enam ühtegi koera
tappa. Ja ma arvan, et hunti ka. Isa ju sellepärast neid koeri
kasvatabki -- et tapetu eest andeks paluda. Maksab võlga.»
«Hunt ei ole koer,» pomisesin segaduses. «Hunt on
kiskja.»
«Hunt on ka elusolend, kellel on õigus toitu hankida.»
«Aga kui see hunt inimestele kallale läheb, pole see enam
toiduhankimine. See on mõrv, inimene peab ennast kaitsma.»
Läksime hoovile tagasi. Öölinnud tegid metsas kriiskavaid ja
võikaid hääli. Laida võttis mult taskulambi ja
kustutas selle. Jäime taas pimedusse, ainult täiskuu valgustas
kollaka õõvsa valgusega metsa ja taluõue. Ja siis
ütles Laida väga vaikselt, peaaegu sosinal:
«Roika Mart, tead see, keda ükskord öösi pureti seal
kalmistu lähedal, kutsus mind enda juurde. Haavu vaatama, ravitsema
või nii. Ma siis läksin. Võtsin rohte kaasa ja paar
leotist... Need on väga halvad haavad. Imelikud, ei kasva kinni. Ja
Mart pidi öösiti sonima. Mina teda ravida ei mõistnud.
Huvitav, et kõik rünnakud on olnud kalmistu
lähedal...»
Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis taas.
«Tead, mis ma metsast leidsin? Üks kuu aega tagasi?»
Loomulikult ma ei teadnud ja Laida jutustas mulle. Ta oli otsinud ronga
pesa, jalutanud juba tunde ja lõpuks jõudnud ühte sallu,
kus «midagi hakkas kohe minuga rääkima». Koht jäi
siit umbes kilomeetri jagu põhja, Karula poole. Salus oli Laida
kogemata komistanud ja kukkunud. Ta oli käe ära löönud
ja hakkas siis lähemalt vaatama, mis seal maas on. Ja ta oli keset
metsa avastanud kivirea. Täiesti täissammaldunud kivid
moodustasid enamvähem nelinurkse raami. Seal oli kunagi maja olnud.
Kunagi väga, väga ammu. Karula metsad on tugevad, võimsad
ja vanad. Viimase kahesaja aasta jooksul on aga maastik siinkandis palju
muutunud. Inimesed on hakanud rohkem põlde harima, metsalt maad
ära võtma. Kui aga juhtub inimene laisaks jääma, ei
lase mets ennast kaks korda paluda ja hõivab hooldamata maa tagasi.
Laida oli hakanud uurima vanu kirikuraamatuid, käinud isegi Valgas
raamatukogus, tutvunud loodusalase kirjandusega, olnud arhiivideski. Ja nii
paljugi huvitavat välja tuhninud.
Kunagi oli olnud seal üleval metsapiir. Ja metsa serval oli olnud
maja. Väga halva kuulsusega maja, sest seal elanud keegi Liisu.
Nõid. See olnud 17. sajandi lõpul. Liisu hauda, teist, seda
päris hauda, seletas Laida, pole säilinud. Aga Liisu surnud kaks
korda. Esimest korda suri ta noore tüdrukuna, siis elas ta veel rohkem
põhja pool, päris Karula kandis. Tema vanemad olnud üpris
rikkad. Sestap pandi talle hauda kaasa palju asju, et teises ilmas oleks
kohe käepärast võtta. Pandi prosse, helmeid, paar
sõrmustki. Kuid esimesel ööl peale matust tulnud
hauaröövlid. Ajanud pehme mulla lahti, kangutanud kirstukaane
valla -- teadus rohkest kaasapanekust oli juba levinud. Röövlid
saanud kerge vaevaga prossid kätte, kuid ühte sõrmust
näpust ära ei jõudnud tõmmata. Otsustanud siis
sõrmuse koos sõrmega võtta -- mees roninud ise
sügavamale kirstu, pannud põlve Liisu rinnale, hakanud
väitsaga sõrme maha lõikama. Seepeale ärganud Liisu
surnust üles, mehed pannud jooksu, Liisu neile järele. Üks
mees saanud pakku, teine surnud sinnasamma hirmu kätte ära. Liisu
läinud koju. Koputas uksele -- oli ööaeg. Ema teinud ukse
laiali. Ja temagi kukkus hirmust kokku ning suri...
Liisu olla elusast peast maha maetud, varjusurmas oli ta olnud.
Noalõige aga ajanud varjusurma ära ning tüdruk ärkas
taas elule. Hiljem võttis ta põgenenud hauaröövli
endale meheks -- too ju ikkagi päästis Liisu matmissurmast. Aga
õnnelik see abielu ei olnud. Liisu asus siis sinna metsaveerele
elama. Varjusurmas oldud aeg oli tema mõistusele hakanud -- midagi
oli ta seal kirstus lebades näinud, midagi tundnud, millestki aru
saanud. Liisust sai nõid, üks kuulsamaid tolleaegsel Liivimaal.
Üks kurikuulsamaid, lisas Laida. Aga tema ei uskuvat, et Liisu
varjusurmas oleks olnud. Eestlased pole kunagi varjusurmas olijaid matnud,
vähemalt siin -- lõuna pool -- kunagi ja kindlasti mitte. Siin
on alati olnud inimesi, kes ikka ära tunnevad, kas vaim on kehast
lahkunud või mitte. Aga Liisust sai alguse üks
nõiasuguvõsa. Hauasolemise mõjud kandunud veel Liisu
tütretütardele edasi. Mis sellest suguvõsast sai, pole
täpselt teada, ilmselt suguvõsa suri välja, ent mingi
nõiavõim on nendesse paikadesse edasi jäänud. Aga
mis Liisust sai, seda ei teata. Ükskord öösel oli Liisu maja
hirmsa leegiga põlema lahvatanud -- saatana karistus, nii on arvatud
ja rohkem pole Liisut enam keegi näinud.
«Sa loed liiga palju neid paraajakirju,» sõnasin Laidale
muheldes. «Ja usud igasugu joga.»
«Kas sina ei usu, et ma Liisu maja leidsin?» päris Laida
vastu. «See Liisu jutt on kõik kirikuraamatus sees. Elas siin
üks pastor von Ungerholz, kogus igasugu vanu jutte. Tahad, lähme
homme õpetaja manu, ta näitab sulle ka.»
Huvitav oli see, et Laida oli alati kohalike kirikuõpetajatega
kiiresti ühise keele leidnud. Hoolimata sellest, et ta ei käinud
kunagi kirikus. Ta lihtsalt uskus ennast teadvat asju, mis välistasid
ametliku usu uskumise. Ja mulle meeldis see, et Laida ei kasutanud kunagi
sõnu «issand» või «jumal».
«Ei, maja võib ju tõeline olla,» kostsin vastuseks.
«Ja see on väga huvitav. Aga seda varjusurma asja ma küll ei
taha uskuda. Ja vanad jutud ongi ainult vanad jutud. Muistendid. Igas
paigas on omad nõiad olnud. Rahvapärimust tuleb koguda, aga
uskuma seda ei pea. Ei tohigi. Mina ei saa seda endale lubada.»
«Von Ungerholz kirjutab veel igasugu huvitavaid asju. Liisu oli
tõesti olemas, maja ka oli. Veidi enne oma surma on ta kirja pannud
ka ühe kuuldud loo, mida on nii raske uskuda, et...»
«Ja ära usu siis! Polegi tarvis.»
«Sina, Valdek, ei usu paljutki. Aga kui asjad, mida sa ei usu,
osutuvad tõeks, siis oled sa oma uskmatusega juba liiga palju kahju
teinud. Ma ei räägi sulle enam midagi! Tule aita parem vett
võtta.»
Ja ma vinnasin kaevust ühe ämbritäie vett, Laida pani sinna
oma pihlaoksad. Need helplesid algul siia-sinna, kuid lõpuks
tõusid püsti ja kuu kumas üle meie. Laida ei soovinud
mulle head ööd ja läks aeglasel sammul toa poole. Enne
võttis ta veeämbri ja asetas selle teeotsale, mis metsa poole
viis. Mina süütasin veel viimase sigareti, tõmbasin suitsu
sügavalt kopsudesse, nägin, kuidas sääsed ja muud
ööputukad segadusse sattunult kuuvalgusega segunevas suitsuvihus
keerlevad, ja mõtlesin oma muumiatest. Ja siis ronisin lakka ja
jäin peaaegu kohe magama.
***
Ulg!!!
Terav, luust läbilõikav, kõrvetav ulgumine tungis mu
meeltesse, pani kõrvad lukku, lõikas kriiskavalt läbi
unemaailma, äratas mu üles, tõi kananaha ihule.
Ulg!!!
Siinsamas lähedal. Ulg tõusis taevasse, anuvalt ja
võimsalt rebestas ta öövaikuse, tappis selle ja
jättis kõlama ainult pideva ja pika loomaliku noodi, mis
jäise noana lõikus mu veresoontesse.
Virgusin kiiresti, lükkasin endalt paksu vatiteki, ronisin
heintesahinas lakaluugi poole. Kuulsin, kuidas koerad lõrisesid.
Lükkasin luugi valla.
Kuuvalgus täitis õue, valas oma õõvast helki
üle lagendiku, segunes ulgumise ja lõrinaga. Ma värisesin,
ilmselt külmast, kinnitasin endale.
Ja siis nägin ma hunti.
Ta oli tõepoolest lähedal, seisis seal, kus rada viis metsa ja
puud sulasid hämarusega ühte. Sealsamas rajal oli ka Laida pang,
hunt seisis päris selle kõrval.
See oli suur loom. Tema karva ma ei seletanud, kuid kehakujult langev
kuuvari võimendas looma piirjooni veelgi. Nägin hunti
üpris selgelt. Ta seisis keset rada, tagumised käpad
kõverdatult ja tugevalt maha surutud, keha oli vibutunud ettepoole
ja üles, tugevate õlgade alt sirutusid esijäsemed
võimsalt ette. Pea oli kuu poole püsti, lõuad avatud.
Hunt ulus.
Kui ütlen, et tema karva ma ei seletanud, siis ometi pean tunnistama,
et see paistis mustana. Ja mitte ainult sellepärast, et ümbrus
valas kõik üle musta värviga. Olen kord elus musta hunti
näinud ja see on mulle igaveseks mällu sööbinud. See
oli Kasahstanis, kui olin kord väljakaevamistel... Kohalikud
ütlesid, et must hunt on siinkandis haruldus ja selle ilmumine head ei
tähenda. Meil soovitati isegi väljakaevamised poolele jätta,
pole mõtet vaime häirida...
Ulg kuuldus kõige võikama helina, mida kunagi kogenud olen.
Igatsus, valu, kättesaamatus, lootusetus. Samas ka ähvardav
hoiatus, oma võimu kuulutamine. Kellele? Kas kuule? Või
iseendale?
Vaatasin lummatult kuuvalgel uluvat ilusat hunti ja ilus ta oli, seda pidin
tunnistama. Eesti rahvajuttudes on hunti alati kujutatud pisut juhmakana,
kes kavaluses alati inimesele ja rebasele alla jääb. See on pigem
enesekompensatsioon hirmust võimsama ees. Hunti on suhtutud hirmuga,
ärevusega, kurjaootusega. Hunti on kardetud, tema jõudu
ülistatud, susile on omistatud üleloomulikke võimeid,
Läänest on meile jõudnud inimhundi ehk libahundi
müüt, mis sündinud kunagi hallil ajal lükantrofoobia
tõlgendamisest. Kuid põlatud pole hunti kunagi. Rohkem on
hunt siiski pälvinud austust ja lugupidamistki. Aga hunti ei
põlata... Susi, hallivatimees, kriimsilm -- kui palju kentsakaid
nimesid on rahvasuu hundile andnud. Kõike ikka selle nimel, et hunti
mitte asjata välja manada. Hundi nimetamist kardeti, selle nime
maagilisse toimesse usuti. Sest uskmatuse hind võis olla ränk.
Eedu koerad aedikus lõrisesid, kuid ei vastnud ulgumisele.
Nüüd hakkas mu silm seletama ka ülejäänud hoovi.
Nägin Laidat ja veel kedagi, kes tumeda varjuna tema taga seisis.
Laida oli keset õue, ta seisis kivistununa käed ette, hundi
poole sirutatud. Midagi oli temas äkki väga eemaletõukavat
ja õudset. Laida taga -- nüüd nägin selgemini -- oli
Varro, seisis samuti pingule tõmbunult, lõrises ja vaatas
hunti.
Kui Laida nüüd lootis oma pihlaokstele, oli see kõige
rumalam asi, mida ta eales teinud. Ta hakkas aeglaselt, käed endiselt
ette sirutatud, hundi poole liikuma. Varro urises, ent jäi paigale.
Hunt oli vaikinud, kuid seiras ikka hoovi. Paistis, et ta on enda jaoks
mingi piiri loonud ja ei kavatse seda ületada. Ent Laida astus edasi.
Ma tean, et oleksin pidanud teda hüüdma, katsuma teda peatada,
kuid mingi sisetunne käskis mul vait olla.
Siis kolksatas alumine toauks. Ma ei näinud sinna, kuid teadsin, et
see on Eedu.
«Laida! Varro!» see oli Eedu. Ta oli ka toas tuled
süütanud, õu sai korraga palju valgemaks.
Laida seisatas. Varro jooksis tema juurde. Hetkeks ei toimunud midagi. Siis
ulus hunt taas. Ta tõi kuuldavale ainult ühe noodi ja tundus,
et see ei lõppegi ära. Ulg haaras kõik endasse, minu
meeltesse hakkas tungima selles ulus sisalduv valu.
Laida oli hundist paari sammu kaugusel. Lõpuks hunt vaikis, ent
jäi paigale. Ta ei teinud katsetki Laidale läheneda, veel
vähem kallale söösta. Varro paistis tigedamaks muutuvat,
koera lõrin kõvenes ähvardavalt, sekka hakkas kostuma ka
haukumisesarnaseid urahtusi.
Klõks-klõks! Tuttav heli altpoolt. Eedu vinnastas püssi.
«Laida! Tule tuppa!» Eedu astus nüüd minu
nägemisulatusse, püss oli tal käes, see oli seesama tema
vana jahipüss, mis tal kogu aeg on olnud. Ilmselt seesama, millest ta
kunagi siis oma koera oli tapnud... Mul tuli meelde üks vana uskumus,
et kui täiskuu ajal mõnd looma lüüa, siis põeb
see hoopi senikaua, kuni ära sureb.
Laida langetas käed. Ta seisis kahe suure elaja vahel, nii kaitsetu ja
abituna. Vinnasin end lakaluugist redelile, püksisäär
jäi mingi ora taha kinni, kostus riide rebinat ja tundsin jalas valu.
Eedu vaatas üles minu poole ja tegi püssipäraga
tõrjuva liigutuse -- ära tule, mine tagasi. Ajasin end redeli
peal püsti, valmis iga hetk alla ronima kui tarvis.
«Miks, Eedu?» sositasin. «Tulista ometi.»
Laida oli hundist piisavalt kaugel, möödalaskimist ei pruukinud
karta. Eedu oli täpne kütt, õu oli valge. Hunt oli paigal
ja vaatas õue. Varro lõrises üha tugevamalt. Kas
tõesti see vana haav segab Eedul päästikule vajutamast?
Abrurd! Eedu hoidis relva rinnakõrgusel risti käes, pigem
rääkis ta asend valmidusest rünnak püssikabaga tagasi
tõrjuda. Kuid Laida oli ju ometi hädaohus! Või kartis
Eedu viinauima? Nägin, et Laida pomises midagi, see tundus olevat kui
mingi loits või salm, igaljuhul midagi seosetut.
Siis sööstis äkki Varro paigalt. Ta hüppas õhku
ja haugatas võimsalt. Keeras ennast õhus ümber ja
sööstis vastassuunas, tagasi maja poole, möödus minu
redeli alt ja kadus metsa.
Hunt pööras ennast aeglaselt ümber, tõmbas ninaga
õhku ja astus vaiksel ja mulle tundus, et isegi väärikal
sammul metsa tagasi.
Laida aga jäi rajale endiselt seisma. Eedu jooksis tütre juurde.
Minagi ronisin mööda redelit alla. Ma ei saanud aru, mis oli
toimunud, kuid keegi ei seletanud mulle ka midagi. Eedu võttis
Laidalt ümber õlgade kinni ja talutas tuppa. Koerad rahunesid.
Kõik jäi jälle vaikseks. Jäin hoovile üksinda.
Ja mul oli tunne, et kõik oleks toimunud otsekui unenäos.
***
«Võtmed on minu käes, kui julgust on, lähme kohe
kaema,» pakkus Väino Koidu -- Hargla vallavanem -- ning
pühkis suure lihava kämblaga higist laupa. Kogu öine
külmus oli kadunud, kuumakraade tuli iga tunniga juurde, kuigi oli
alles keskhommik. Vallamaja paksud puuseinad ainult võimendasid
palavust. Väino oli endine füüsik, kel linnaelust
kõrini saanud ja kodukohta tagasi tulnud.
«Palju siis hinda ka pakutakse?» päris Väino, kui
alevikeskusest mööda rohtukasvanud teerada kalmistu poole
suundusime. Jätsin oma auto vallamaja juurde, tahtsin lihtsalt
kõndida.
«Saab näha -- tuleks nii küsida, et jätkuks vallale ja
kalmistule kah. Egas parunisaksad pea täpselt kõike
teadma.»
«Nojah, muinsuskaitse. Eks te ise tea. Aga kabel on kole
räämas küll. Kalmistu aed vajaks korrastamist. Vald on
vaesem, kui kunagi vallavaene!» hakkas ta naerma.
«Kas muumiate vastu ka tihti huvi tuntakse?»
Ei pidavat tuntama. On see nüüd õnn või
õnnetus, ei osanud Väino täpselt öelda. Ühest
küljest on nagu hea, et iga möödasõitja ei taha
kabelisse ronida, teisest küljest aga ei teeks maanurgale sugugi paha,
kui hauakabel ja selle muumiad mõnda turistiteatmikku satuks.
Selleks oleks aga vaja kabel korda teha ja vallal on seda raha just
täpselt niipalju...
Taheva mõisnikusoo von Bassermanide perekonna hauakabel ehitati
Hargla kalmistule 1781. aastal. Õieti ehitati ta just kurikuulsa
Gerhardt Erich Helmuth von Bassermani soovil ja nõudmisel. Sellest
ajast saadik pandi veel neli von Bassermani mumifitseeritult kabelisse.
Gerhardt ise suri 1791. aastal, olles Vene armees teeninud kindralmajori
aukraadini, edukalt mõned lahingudki pidanud, haavata saanud ja
lõpuks kodumõisa vanaduspäevi veetma saabunud. Milles
seisnes tema kurikuulsus, seda ma päriselt lõpuni ei teadnudki.
Räägiti, et ta oli elu lõpupoole peast pisut segi
pööranud, hakanud mingeid katseid tegema... Ei tea. Aga juba
nooruses olla noor mõisnik olnud suur pujäänitseja,
lakkekrants ja kaabakas. Armee oli temast siiski parunisoo
väärilise järglase kasvatanud. Teadsin veel sedagi, et von
Bassermani viimaseks teenistuskohaks oli Pskovi Keiserlik Püha Andrei
Ratsaväediviis.
Kust oli von Basserman võtnud pealtnäha haiglase
mumifitseerimisesoovi? Ka selle kohta polnud mul õnnestunud
täpset teavet saada. Ilmselt oli tegu olnud siiski omaaegse moega, mis
ka siiakanti jõudnud. Mumifitseerija palgatud Saksamaalt ja see oli
olnud üks parimaid. Siiski polnud muumiaist kuigi palju säilinud.
Aeg, sõjad ja hauaröövlid on teinud oma töö.
Sakste haudu poldud siinkandis kunagi eriti pühaks peetud. Ja kui
Laida juttu uskuda, siis mõnikord ka hõimuvendade omi.
«Kas sina kirjutasid linna hundi kohta?» küsisin
Väinolt.
«Palusin nagu abimehi saata või nii,» muutus vallavanem
süngeks. «Meil mõistetakse ainult sigu ja jäneseid
lasta.»
«Räägitakse, et ta olla inimesi purenud?» uurisin
edasi.
«Roika Mart vaagub hinge. Viidi hommikul linna haiglasse, meie velsker
ei osanud ka midagi peale hakata, ütles, siin on vaja mingeid rohte,
mida temal ei ole. Kole lugu. Kas on marutõbine hunt või...?
Mitte ei tea.»
Mingi veider sisemine süütunne ei lubanud mul Väinole
öisest juhtumist rääkida. Ju ma ei tahtnud külameeste
viha Eedu peale tõmmata -- hunt oli sihikul, aga mees ei tulistanud!
Samas pidin möönma, et nii Eedul kui Laidal oli õigus
olnud -- hunt hoiti Parksepa talust eemal. Öist üleelamist
meenutades tundus hundi käitumine üha kummalisem.
Võsavillemil ei paistnud sugugi agressiivseid kavatsusi olevat.
Tuli, ulus ja läks ära... Kas tõesti Laida pominad ja
pihlaoksad...?
Ajasin lollid mõtted peast ära. Kui hunt on tõesti vana
ja tark, siis ei ründa ta mingil juhul seal, kus on kolm inimest,
püss, viis koera aedikus ja üks hundisuurune elajas
mööda hoovi jooksmas! Pealegi, kust pidi võsavillem aru
saama, et viis koera aedikus kinni olid? Ei! Pole siin midagi
üleloomulikku -- metsasusi oli piisavalt arukas, et saba jalge vahel
ise metsa tagasi lonkida. Sedapuhku jäi tal saak saamata.
«Kuule, aga sa oled ju kah seal Eedu juures öösel. Parksepa
Laida käis ju samuti Roika Mardi juures, posimas või nii. Kas
Laida sulle sellest ei kõnelnud?» oleks nagu Väino
äkki ärganud.
«Midagi ta mainis. Ütles, et haavad on imelikud.»
«Haavad olid väga imelikud. Kiirabiarst ütles, et keegi nagu
oleks Marti kohe põletanud.»
«Jama! Hundi jäljed on hammastest. Hunt ründab hammastega,
tal pole küüniseid nagu kaslastel või sellist jõudu
nagu karul.»
«Sa oled vist palju hunte näinud?»
Olen. Sealsamas, Kasahstanis. Kohalikud rääkisid meile huntidest
nii mõndagi. Rääkisid, kuidas nende esivanemad olla
huntide käest õppinud, kuidas rumalate sõraliste
karjadele ajujahti pidada, kuidas loomi peibutada. Hunt andis oma iidsed
tarkused inimesele edasi -- hammaste asemel võeti tarvitusele
püss. Ja hundidki said tunda ajujahi valu, sedasama, mille nad ise
kunagi leiutanud olid...
Kui kalmistuväravast sisse läksime, märkasin
väravaposti juurde mullahunnikusse torgatud rongasulge. Sellest ei
osanud ma enam midagi arvata.
«Muide, kas sa tead, et Laida on kah nagu väikselt koduloo
uurimisega tegelema hakanud?»
Nojah, seda ma teadsin.
«Otsib mööda arhiive Bassermane taga. Ajab jälgi nagu
verekoer. Kirjutas midagi Venemaale, käis minu juures mingeid kirju
näitamas.»
Aga seda ma juba ei teadnud.
«Imelik naine on ta, see Parksepa Laida,» jätkas Väino.
«Vahest paistab, et täiesti normaalne inimene. Südamlik
selline ja heasoovlik. Aga siis tuleb mingi hullu jutuga. Ei mina tast aru
saa.»
Kabel asub surnuaia maanteepoolses osas, üsna värava
lähedal. Ma polnud seda mitu aastat näinud ja tõesti ei
kujutanud ette, kui halvas seisus see tegelikult oli. Vanad rauduksed olid
üdini läbi roostetanud, nende ette olid paigaldatud inetud
tammepuust laudväravad, millel rippus taba. Nelinurkne ehitis lagunes
igast nurgast. Katus oli sisselangemise äärel.
Trööstitu vana kivilahmakas, millel polnud pealtnäha midagi
ühist ei matusepaiga ega pühakojaga.
«Vanadelt piltidelt on näha, kui illus see kunagi oli,»
meenutas Väino, kui tabaluku kallal maadles. «Egas Bassermanid
end kuhugi urkasse lasknud matta. Kogu kihelkonna kauneim kabel oli
see.»
Noh, selle koha pealt Väino küll liialdas veidi. Puu-uks andis
järele ja avanes. Edasi soris vallavanem oma kilisevas
võtmekimbus ja hakkas roostetanud raudukse kallal jändama.
«Jah,» olin nõus. «Selle kallal tuleb palju vaeva
näha. Aga pisut rahvusvahelist turismi tuleks vist vallale
kasuks.»
Väino peatus hetkeks. «Üldiselt on see ikkagi hauakabel.
Matmispaik, noh. Ja kui ta sellisena ehitati, siis eks taheti lahkunuile
igavest rahu pakkuda. Ma pole seda asja küll nii mõelnud, et
müüme aga viie krooni eest pileteid ja las kõik kaevad.
Ega see mingi muuseum ole!»
«Muidugi, muidugi. Meile jõudis isegi üks vihje, et
sugulased tahavad muumiad maha matta. See praegune seis tundub neile
kuidagi võigas,» rahustasin vallavanemat, kes taas roostes taba
kallale asus. Sealjuures surus ta tugevalt võtmele ja see libises
tal valusti pihku. «Kirevase lukk, raisk,» vandus Väino.
«Kuradi...» ja jäi siis kohmetunult vait. Füüsik,
nagu ta oli, ei lubanud temagi kohalik veri surnuaial vandumist. Aga ukse
sai ta siiski lahti.
Ja siis hakkas kõik korraga juhtuma.
Kõigepealt kuulsin üht naisehäält karjumas.
Sõnu ma ei eristanud, aga karje oli üheselt hädakisa ja
sisaldas selgelt mingit meeleheitlikku sõnumit. See kostus
päris lähedalt, karjujat polnud näha. Väino
püüdis midagi öelda, ent ei jõudnud.
Kabeliukse kõrval kasvab suur sirelipõõsas. Kas ma
kuulsin mingit veidrat sahinat või oli see lihtsalt juhus, aga hetk
enne rünnakut pöörasin ma instinktiivselt pea sireli poole.
Tundsin veel sireli lõhna, kui...
Sirelist s e e välja sööstiski. Hiigelsuur must
hundikujuline moodustis. Ma ei näinud seda täpselt, polnud aega.
Käivitus automaatne enesealalhoiureaktsioon. Ma viskusin pikali ja
samal hetkel kuulsin sähvatusesarnast visinat, midagi
kõrvetavat lahvatas pea juurest mööda. Nüüd
karjus ka Väino, õigemini möirgas. Möirgas valust.
Nägin, kuidas mehe keha lahmatas leekidest, rinnale tekkisid piklikud
veritsevad haavad, mis sedamaid söestusid. Tundsin kuuma valu,
kõrbeva liha kirbet hõngu ja väävlihaisu.
Väino ülakeha süttis ainult hetkeks. Seejärel varises
mees minu kõrvale pikali. See, mis meid rünnanud oli, kadus
viivuks vaateväljast. Läbi aurupilve seletasin mingit ähmast
kogu, mis oleks nagu õhus rippunud. Naisehääl karjus
edasi, nüüd oli ta lähemal. Kuid sõnadest ma endiselt
aru ei saanud.
Kõik värvid segunesid silme ees. Roheline, hall, must, punane.
Ma ei suutnud mõista, kust tuli punane värv, sest Väino
veritsevad haavad olid silmapilgu jooksul mustunud. Kuid midagi punast siin
oli. Väino silmad olid lahti, nägin neis kõige kohutavamat
piina. Ta käsi rehmas õhku ja kukkus siis jõuetult
surnuaia mullale. Must?! Must oli keha, mis meid ründas. Mustad olid
Väino haavad. Must oli kõrbenud laik lamava minu ja sireli
vahel. Puud olid rohelised, rohi oli roheline. Hall oli kabelisein.
Punane... Verevärvi raev, mida ei saanudki näha, ainult tunda,
hoomata ja karta. Olid need silmad?
Kuulsin mingeid hääli -- tervaid, kriiskavaid. Kriipis vastu
ust... Ohe. Ja siis jälle karje. Pruun? Kust sai siia pruun värv?
Hoomasin valu, kuid sain ka aru, et mind pole rünnatud. Valu oli
kukkumisest ja kõrvetusest, mis lahvatas Väinost.
Laida?! Laida pruun kampsun? Midagi pruuni eraldus silme ees kokkusegunenud
värveist. Kuulsin ulgu, sedasama luust ja lihast
läbilõikavat ulgu. Ja korraga hakkas mul häbi, et olen
pikali maas ja Laida tuleb ja näeb mind sellisena -- nii
hädisena.
Jah, see oli Laida hääl. Nüüd ta ei karjunud vaid
l u g e s. Luges mingit loitsu. Aga see oli väga vanas
murdes ja ma tõesti ei saanud sellest aru. Tahtsin end püsti
ajada, aga selga rabas mind kiire löök. Kukkusin jälle...
Pilk fikseeris liikumist -- must, punane, pruun -- kõik oli
liikumises. Must? Varro?! Aga siis sain ma aru, et olen kukkudes pea vastu
oksa ära löönud ja tundsin, et tahan minestada.
Minestasingi.
***
Väino oli üleni sisse mähitud, keha, nägu --
kõik -- ainult suu ja ninaots paistsid sidemete vahelt välja.
Ta oli üsna naljakas. Tema kogukas sissemähitud kere meenutas
mulle ühte tegelast mingi kummifirma reklaamist. Aga millist, seda ma
ei mäletanud. Kiirabi pidi tulema varsti -- nii nad lubasid. Aga
varsti võis tähendada ka õhtut või isegi
ööd. Seisund pole kriitiline, ütles velsker ja soovitas ka
minul siiski päevakese haiglas lebada, kuigi minul tegelikult haavu ei
olnud. Oli paar verevalumit ja muhku, mis enam ei valutanud. Ruumis olin
mina, Laida, konstaabel ja velsker. Laida oli kogu aeg vait ja ega tema
käest ei küsitud ka midagi. Konstaabel püüdis mind
rääkima panna ja ma soovisn teda kõigest hingest aidata,
aga midagi seostatut ja loogilist «kurjategija» välimuse
kohta mul öelda ei olnud. Lõpuks pani konstaabel ohates
märkmiku käest ja seiras mureliku näoga Väinot. Teadsin
juba, et lõuna ajal oli Valga haiglas tundmatu päritolu haavade
kätte surnud Mart Saarepakk alias Roika Mart. Aga Väino oli
teadvusel ja jälgis meid oma kurbade silmadega.
«Oli see siis hunt?» küsis konstaabel väsinud ilmel,
«Kas te siis tõesti aru ei saanud?»
Laida tahtis midagi öelda, kuid mõtles siis ümber.
«Keegi ulgus,» vastasin. «Aga ma ei näinud hunti, saage
aru! Hetkeks välgatas midagi, mis nägi välja nagu hunt... Ma
tean küll, milline hunt välja näeb. See võis olla
hunt. Aga hunt, kurat võtaks, ei kõrveta ega põleta.
Kui see oli hunt, pidi ta olema leegiheitjaga.»
«Meil ei ole külas ühtegi leegiheitjat,» kostis
konstaabel. «Piirivalvel kah ei ole. Ja isegi kui oleks, siis nad ei
annaks. Ma tahtsin kunagi nende käest tsiipi laenata -- oli vaja
Koobassaarde minna, aga kevadine aeg ja minu auto ei lähe sealt
mülkast läbi. Aga kus nemad midagi annavad...»
Kusjuures, ta rääkis seda täiesti tõsiselt.
«Need olid põletushaavad,» ütles velsker. «See
pidi siis tulihunt olema. Aga väga sarnased on need haavad Mardi
omadega küll,» ja vaikis siis, Väino poole vaadates.
Väino aga ei saanud midagi öelda. Ta oli kõnevõime
kaotanud, keegi ei saanud aru, kas ehmatusest või millest.
«Peab jahti minema,» sõnas konstaabel mornilt. «Kui
te ikka ulgumist kuulsite, siis küllap see hunt oli, kes muu.
Põletushaavad..., noh, ma'i tea. Keravälk äkki?»
«Keravälk ei ulu,» teatas väike velsker enesekindlalt.
«Ja keravälk tekib äikese ajal. Aga teatavate anomaalsete
psüühikahäirete korral võib inimene ise oma haavu
ümber kujundada. Lugesin sellest ühest teaduslikust
ajakirjast...»
Täiesti juhuslikult olin ka mina seda «teaduslikku artiklit»
lugenud. Artikkel oli ilmunud ühes ajakirjas, mis asus
kokkuköidetult Parksepa talu tagatoas -- Laida para-ajakirjade seas.
Väino hakkas liigutama. Ta tõstis teki alt oma lihava
kämbla ja joonistas õhku mingeid zheste.
«Sonib. Allutsinatsoonid.» konstanteeris konstaabel.
«Täpselt nagu Roika Mart.»
«Andke talle paberit ja pliiatsit!» taipas Laida. «Ta tahab
meile midagi kirjutada.»
Olgugi, et Väino oli shokist üle saanud, ei suutnud ta ometi
rääkida. Kirjutada aga küll. Vaevaliselt kritseldas ta
konstaabli märkmeplokki mingid sõnad ja rebis siis lehe ning
ulatas meile.
Küünitlesime huviga vaatama. Konstaablist õhkas
küüslaugu ja higi järele.
«Minge persse!» seisis sedelil.
Aga Väino kirjutas juba teisele lehele edasi ja tegi seda päris
pikalt. Võtsin siis Väino käest täiskirjutatud lehe
ja lugesin selle ette.
«Maa all ka äike võimalik. Piezoelektri efekt. Maakoore
nihete tõttu mõnedes kristalliühendites tekib
elektriline potentsiaal. Tugevasti kokkupressitud maakihtides
ülivõimsad elektrilaengud, võivad maast välja
lüüa. AGA SEE OLI HUNT!»
«Kui hunt, siis hunt,» sedastas konstaabel. «Vaja
jääger üles otsida.»
Laida sikutas mind käisest -- lähme ära, meil pole siin enam
midagi teha.
Me läksimegi ära, istusime minu autosse, millega olime Väino
haiglasse toonud ja sõitsime alevi poole tagasi. Mul oli Laidale
palju küsimusi esitada, kuid praegu ei tundunud olevat õige
aeg. Sõitsime vaikides, haigla asub kalmistust kahe kilomeetri
kaugusel ja vaistlikult sõitsin ma kalmistu poole tagasi.
«Ära sinna mine, pole vaja,» ütles Laida lõpuks.
«Keera siit üles!»
«Tahad koju minna?»
«Ei, me ei saa koju minna. Sõida, küll ma
ütlen.»
«Laida...»
«Sõida! Meil on labidat vaja.»
***
Kui me eelmisel ööl Parksepa õuel puupakkudel istusime,
oli Laida minult abi palunud. Kujunenud oli aga nii, et hoopis mina vajasin
tema abi. Nüüd oli aeg tasuda. Kaevama pidin mina. Ikka veel ei
tahtnud Laida mu küsimustele vastata. «Sa ei usuks ju niikuinii.
Äärepealt oleks sa oma uskmatuse eest eluga maksnud -- aga ikka
veel sa ei usu.» Ilmselt oleksin uskunud, oleks vaid teadnud mida.
Metsasalu. Tihedam ja vanem, pisut kõrgema koha peal kui
ülejäänud salud selles metsatukas. Siin peaks meeldima
öökullidele, mõtlesin. Ma ei tea kust, aga äkki tuli
meelde, et vanad roomlased kutsusid nõidu ja öökulle sama
nimega -- strix.
«Ja sa leidsid selle salu juhuslikult üles?» Käed
valutasid. Raske oli labidaga puujuuri läbi raiuda. Sääsed
tiirlesid ümber pea. Hommikulõõsk oli kasvanud
talumatuks õhtuleitsakuks. Higi tilkus labidavarrele, pani peod
libisema.
«Ma ei tea enam. Mis üldse on juhuslik?» Laida istus
sammaldunud kännul ja näris metsmaasika vart. Ta oli
põlved tugevalt kokku surunud ja keha ette kallutanud. Kusagil
kukkus kägu.
«Ära hakka jälle peale, palun! See kivimüür on
poolenisti maa all ja sammal on tast nii läbi kasvanud, et juhuslikult
selle peale kukkuda on võimatu. Sa teadsid, kust otsida!»
Kivimüür jäi kaevamiskohast kümmekond sammu paremale,
väikese lapliku künka peale. Õigemini ei meenutanud see
sugugi kivimüüri, pigem harilikku samblakolooniat, mis seestpoolt
oli pisut rohkem võsastunud. Ümberringi kasvasid männid.
«Mind tõmbas siia. See koht räägib minuga.»
«Ja ütleb, et just siia...»
«On Liisu maetud? Jah, on küll. Kui seda matmiseks saab nimetada.
Kaeva!»
Miks ma seda tegin? Miks ma kaevasin higist leemendades ja labidaga
männijuurikaid raiudes keset põlismetsa mingit kohta, kuhu
«nagu Laida sisetunne» ütles, oli maetud nõid? Oli
sel midagi ühist meid täna rünnanud hunditaolise
keravälguga? Loomulikult ei olnud. Ometi oli Laida ilmunud kalmistule,
karjunud hoiatussõnu, m i d a g i t e i n u d, ja
salapärane ründaja kadus. Uskusin ma seda? Või oli Laida
seal juhuslikult? Ta oli teadnud, mis juhtub, ta oli jooksnud, oli
üritanud jõuda. Ja jõudiski, ehk pisut hilja, aga
jõudis. Ja ma olin talle selle eest tänulik ning nõus
juba kõike uskuma.
«Oled sa kunagi tahtnud kohtunik olla?» küsis Laida.
«Mis?»
«Kohtunik, küsin, oled tahtnud olla? Otsustada teiste elude ja
saatuste üle. Määrata kõigile õiglaselt seda,
mis keegi ära teeninud. Kasutada sulle antud võimu, et maailm
oleks pisutki õiglasem ja ausam. Parandada vana ebaõiglust...
niipalju kui see on võimalik. Oled sellele mõelnud?»
«Loomulikult. Mingil määral oleme ju kõik kohtunikud.
Kõik me otsime õiglust.»
«Sa siis usud õiglusesse?» Jälle kukkus kägu. Ma
teadsin, et Laida loeb need kukkumised kokku, need
«tähendavad» midagi ja siis ta ütleb, palju mul elada
on või midagi seesugust.
«Õiglus on meie ettekujutustes alati olemas. Ta võib
olla erinev, aga on alati olemas.»
«Sa usud. Kui sa ei usuks, sa ei kaevaks.»
«Ma ei saa aru.»
«Õiglusesse mitteuskumisega me reedaksime need, kes ootavad
meilt õigluse taastamist. Kaeva laiemalt, ega sa puud ei
istuta.»
Andsin alla. Surusin labida veel tugevamini pihku, püüdes
unustada valu ja palavust. Auk oli saanud meetrisügavune,
nüüd püüdsin seda pikuti kaevata.
«Kägu kukub õhtul,» nentis Laida. «Tead, see on
hea enne, toob õnne.»
Millegipärast tulid mul meelde kaks sõna, mis
kõnevõimetu Väino mõned tunnid tagasi palatis
paberile oli sirgeldanud. Kännu otsas istus Laida ja kamandas mind
sellise iseenesest tuleneva loomulikkusega, nagu oleksin ma mõni
poisike. Tema oli siin oma stiihias, teda sääsed ei
söönud, nagu Eedutki, tema oli palavusega harjunud. Metsas oli ta
kodus.
«Aitab! Pea kinni!» hüüatas Laida äkki.
«Näed! Mis see on?»
Tuhmvalge könt õõnistas ennast männijuurika alt
välja, vaatas mulle otsa, ootas, et ma talt mulla pealt
lükkaksin. Kummardusin lähemale.
«Vist mingi sõjahaud,» pomisesin. «Siin olid ju
suured lahingud.»
«Need männid on üle 150 aasta vanad,» ütles Laida
kuivalt. «Ära peta ennast -- sõjaaegne haud ei oleks olnud
selle puu juurte a l l.»
Laida jalge ette lennanud mullakamakast eraldus söestunud
puutükke ja üks roostes metallese. Ta võttis selle
aeglaselt üles, puhus mulla ja silmitses lähemalt. Puhkisin,
lükkasin laubalt higi ja ronisin august välja.
«Mis see on?»
«Käevõru. Naise käevõru, kui tahad
teada.»
«Paistab, et siia on keegi sisse põlenud.»
Kuid Laida raputas süngel ilmel pead.
Luukere kaevasime välja selleks ajaks, kui õhtupäike oli
oma kuumust kaotamas, kui päevased laululinnud puhkama heitnud, kui
mets hakkas oma malbet rõskust hingama. Ma ei olnud kindel, kas see
on õige, mida me teeme. Kuid sellel polnud tähtsust -- nii
ütles Laida. Me ei kaeva lahti hauda, sest seda inimest pole
tegelikult kunagi maetud. Ta on auku aetud nagu koer.
Olen mitmel pool palju haudu lahti kaevanud. Enamasti on need olnud nimetud
matmispaigad, kus puhanute järeltulijailt polnud võimalik enam
luba küsida. Sest nemadki olid surnud sadu, vahest tuhandeidki aastaid
tagasi. Olin kaevanud eestlaseid ja kalmõkke, liivlasi ja
sküüte, neidki, kelle keel ammu välja surnud ja kelle
rahvust ei anna meile edasi ükski säilinud ajalookild. Olin
pühkinud tolmu sõdalaste ja nende poolt tapetute
säilmetelt. Ja sellepärast ma ka teadsin, kas inimest, kelle
skelett maa alt välja ilmub, on enne matmist pühitsetud
või on ta hauda lihtsalt ja brutaalselt aetud. Laidal oli
õigus -- seda naist pole kunagi maetud. Vähemalt sel kombel,
nagu on üldine arusaam matmisest. Kord olin ma samasuguse haua juba
avanud, kuid siis me teadsime, mis meid ees ootab.
Laida nuttis. Vaikselt, omaette tihkudes nagu väike tüdruk,
kellele on haiget tehtud ja kellel pole kuhugi kaebama minna. Ta pigistas
tugevalt peos väljakaevatud võru ja toetus minu najale. Enam ei
saanud ta ainult metsalt tuge, nüüd oli tal vaja inimest, kes
aitaks metsa saladustest üle olla.
«Mis me sellega teeme?» küsisin ma lõpuks. «Me
ei saa seda niimoodi ööseks lahti jätta.» Ise
mõtlesin, et kirikuraamatu järgi vahest õnnestuks
korraldada legaalne ümbermatmine. Kui sellelgi mingit tähtsust
on. Aga hauda ei tohi lahti jätta...
«Ära karda, teda valvatakse,» pomises Laida nuuksudes.
Ulatasin talle taskuräti. Laidal pole iialgi nohu, ta ei kanna kaasas
kõiksugu naiste hooldusvahendeid, ta ei värvi ennast kunagi. Ma
ei tea isegi, kuidas ta...
Laida lükkas mu räti kõrvale ja pühkis nägu oma
pruuni kampsunisse. «Kas sa nüüd usud?» päris ta.
Ma ei teadnud ikka veel, mida täpselt pidin uskuma. Laida oli
puhastanud käevõru ja proovinud seda kätte. See passis ja
sinna ta jäigi.
«Kas sa tahad olla kohtunik, usud sa õiglusesse?»
küsis ta.
«Me ei saa enam midagi teha.»
«Sa pead uskuma, et saab. Muidu reedad sa selle, tema,» ja Laida
viitas peaga lahtikaevatud hauale. «See pole juhuslik, et sa eile siia
tulid. Pole juhuslik, et püüdsid von Bassermani kabelisse
pääseda. Sa ju nägid hunti! Ja, Valdek, see on ju...
eestlase haud. Eestlase, kelle tapsid sakslased.»
«Jumal, ma ei tea, kes ta tapsid! Kas sa seletad mulle ükskord
ära, miks me selle haua lahti kaevasime?»
«Me peame minema, hilja on juba. Sa pead veel midagi
nägema.»
Mida ma pean veel nägema, ma ei taha enam midagi näha! Tahan
teada, miks ma kaevan lahti ammu tapetud inimeste haudu, miks mind
ründavad ulguvad keravälgud! Ma tahan Eedu juurde, tahan sauna.
Olen läbihigistanud, minu ihu ei saa enam hingata, paakunud ja kleepuv
higi lämmatab mind. Ma tahan...
Ulg!!!
Mitte nii lähedal kui eelmisel ööl. Ja erinev -- vaiksem.
Meeleheitlik, valus, lühikeste vahedega, uu-uuu-uuu. Ei olnud veel
hämarduma hakanud, mets ootas ööd, seadis end selleks
valmis, avanes pimedusele. Ja puude vaikus võimendas ulgumist, nii
et see ulatus meieni kaugusest. Ja kauguses peituski selle ulu
õudus! Puud ümbritsesid meid tiheda summana, varjates üha
rohkem sünkjate varjude taha oma saladusi.
Haarasin labida tugevamini pihku, otsustasin seda kasutada
löögivahendina. Ja hakkasin juba soovima, et oleks täiskuu,
sest täiskuu ajal saadud löögist loom sureb.
Ma kartsin! Kas ma kartsin välku, hambaid või tuld -- ma ei
teadnud. Olin just näinud surma -- siinsamas, lahtikaevatud hauas ja
ma ei tahtnud olla järgmine. Pealegi oli siin Laida. Mitte Laida
loitsud ei hoidnud meist mõrtsukhunti eelmisel ööl eemal!
Mitte pihlaoksad. See oli olnud jõud, mida susi tundis
õhkavat Parksepa talust, koertest ja püssist. Aga surnuaial
olime vaid meie kaks ja ei mingit püssi. Kes on kiskjaks
sündinud...
Ulg!!!
Veel mitte lähemal, kuid ikkagi seal puudevilus. Tuulest allpool, seal
kus ohvrite lõhn ninasõõrmeisse ulatub.
Laida sikutas mind käisest.
«Tule, lähme!» Ta oli nüüd täiesti rahulik,
kuid tema rahu ei kandunud minusse edasi. Aga me läksime siiski,
läksime tee poole tagasi, sinna, kus seisis mu auto. Ja me ei
kiirustanud, sest Laida ütles, et karta pole midagi. Aga sel
ööl jõudsin ma veel metsa tagasi.
***
Olin täiesti apaatne, ei küsinud, kes siin elab või mis
meil tema juurde asja oli. Aga selgus, et majas elas Hargla uus
kirikuõpetaja Joonas, Riho Joonas.
«Nüüd kuula!» ütles Laida, kui olime end tagatoas
sisse seadnud ja Riho viinapudeli lauale pannud. See pidi ilmselt minu
jaoks olema, sest Laida ei joonud üldse ja kirikuõpetaja teatas
vabandades, et sellise kuuma ilmaga tema ei võtvat, mis sest, et
juba õhtu, aga siiski. Aga minule pidavat ära kuluma. Kulus
küll.
Tuba oli viisakas. Mõeldudki külaliste vastuvõtuks, ei
mingit liigset luksust. Palju raamatuid, mille välimus
rääkis mulle sellest, et enamuses on nad kõik läbi
lugemata. Koridoris olin märganud seinal jahipüssi. Olime
alevikeskuses tagasi, elus ja terved.
«See siin,» Laida osutas laual lebavale paksule vanaaegse moega
kõvaköitelisele raamatule, «on pastor von Ungerholzi
ülestähendused pärimustest ja rahvajuttudest, mis ta
Harglast ja selle ümbrusest kogus.»
Riho ütles: «See on üks väga huvitav raamat. Ja mitte
ainult kirikuloo seisukohast. Omal ajal jõudis see isegi
Õpetatud Eesti Seltsi. Aga mingil põhjusel pole mitte
kõik siin käsitletavad pärimused registreeritud ja
talletatud. Raamatut trükiti ilmselt väga vähe ja oli puhas
juhus, et ma selle üldse avastasin. Õigemini -- Laida
avastas.»
«Kas sellest sa leidsiki selle Liisu-nõia loo?»
pärisin Laidalt.
«Noh, see Liisu lugu on üldtuntud,» vastas Riho. «Jutt
sellest on säilinud, tegemist oli ikkagi kohaliku elu jaoks
täiesti vapustava sündmusega. Vanemad inimesed jutustavad seda
meelsasti siiamaani. Aga Ungerholzi ülestähendustes peaks olema
säilinud selle loo kõige vanem kirjapanek. Juhtus see kole lugu
1707. aastal.»
«Ungerholz räägib paljust muustki,» kostis Laida.
«Sina seda kõike ju ei usu. Aga ehk panevad sind tänased
sündmused mõningaid asju teise pilguga vaatama.»
Katsusin mitte mõelda monstrile, kes meid päeval rünnanud
oli. Katsusin mitte mõelda ulgumisele, millest mul hakkas juba
kõrini saama ja mis mind igal pool jälitas.
Riho naeratas, «Laida hakkab nüüd sulle seda hundilugu
ümber jutustama. Tema ise usub seda, aga ma ei pane seda talle
pahaks.»
Me kõik uskusime midagi erinevat. Laida uskus metsa ja vaime ja
üldse kõigesse, mida koges ja tunnetas. Seda vist nimetatakse
ebausuks. Aga Laida ebausk oli täna võibolla päästnud
minu elu ja ehk Väino omagi. Riho uskus oma jumalat, keda mina kunagi
mõistnud pole. Liialt maa- ja looduslähedane on minu ilmavaade.
Ka kohalik ebausu ja kristluse segu pole minuni teed leidnud. Me
kõik uskusime millesegi ja millesegi mitte. Ma ei teadnud, mis oli
meid täna rünnanud, kuid sain aru, et oma uskmatuse hinda oleks
võinud täna väga kallilt maksta. Oma eluga. Laida oleks
otsekui minu mõtteid lugenud.
«Minu jaoks pole asju, mida ei saa uskuda,» ütles ta.
«Usk ei ole veendumus ega teadmine. Usk on hirm, et kui sa ei usu,
siis võid selle eest kallilt tasuda.»
Riho raputas pead ja tahtis vist vastu vaielda, kuid Laida avas raamatu ja
hakkas tasasel häälel pajatama lugu, mis toimus Harglas 1741.
aastal. Loo peategelaseks oli jälle üks naisterahvas,
üpriski õudsa elusaatusega (nagu lõpuks selgus)
Savimäe Madli. Tüdruku sünd on kirikuraamatus kenasti
fikseeritud -- see toimus 1726. aastal. Loo pani von Ungerholz kirja oma
surma eel, kui oli saavutanud kohalike elanike seas mõnese
lugupidamise. Oli ta ju ikkagi võõras -- kuid eesti keele,
õigemini kohaliku murraku oskus lähendas vana pastorit
inimestele. Niisiis kirjutas von Ungerholz ühest pärimusest,
mille ta mõneti ootamatultki täpselt dateeris. Kummati kumasid
ridade vahelt läbi pastori enese vihjed, et lugu pole pelgalt
pärimus, vaid pigem pealtnägija tunnistus. Ja kui ma selle
lõpuni kuulasin, sain aru, miks rahvasuu seda kellelegi eriti
usaldada ei tahtnud ja pastorgi vaka all hoidis.
Madli olnud väga ilus tüdruk. Kosilased hakkasid tema peale silma
heitma, vanemad rõõmustasid, veimevakk paisus. Kuid oli ka
kuri mõisnik, noorsaks, toosama hiljem kurikuulsaks (ja veel hiljem
muumiaks) saanud Gerhardt von Basserman. Noor ja jõhker saks,
kellele orjapiiga au samapalju korda läks kui jahil lastud jänes.
Ja ühel parajalt pimedal õhtul, kui mõisasaksad
jälle prassimas olid ning õlleuimast julgust saanud, lõi
Gerhardtile pähe noore mehe ihuvimm ning talle meelestus taas kaunis
neidiseõis, kes lähedal talus kasvamas. Edasi läks
kõik nagu ühes korralikus legendis ikka. Vägisi
võetud rõõm pidi olema kõige magusam ja
üheskoos on sellist rõõmu ka põnevalt
võigas jagada. Gerhardt koos oma julmuritest sõpradega
kapanud mõisast välja, hagijad sööstnud hobustele
järele, sest aimasid penidki midagi erutavat toimumas. Seltskond
ratsutanud Savimäe talu poole, sest mis orjadel ikka vastu hakata, kui
mõisahärra tahab. Ometigi jäädud ühes
teeäärses kõrtsis pidama, et viinatoobist veel julgust
juurde ammutada ja üks vapper külapoiss juhtunud sakste juttu
pealt kuulma. Tormanud see siis ummisjalu Savimäe poole, et Madli
vanemaid ja tüdrukut ennast läheneva hädaohu eest hoiatada.
Arvatakse, et poisski ei olnud Madli suhtes ükskõikne, kuid mis
tähtsust sel ikka, peaasi, et inimene ikka hoiatama läks.
Ja ega polnudki noormehel palju öelda, kui ta vaeseke, endal hing
paelaga kaelas, lõpuks Savimäele jõudis. Jookse metsa,
sest innalised saksad on siiapoole teel, hobused puhanud ja meeled kuumad
eelseisva kuritöö ootusest. Ja samal hetkel hakanudki tee poolt
kostma hirmsat kabjaplaginat -- autute röövlite armee
lähenes. Ei olnud siis Madlil enam aega mõelda, ummisjalu pani
ta metsa -- sest kuhu mujale tal ikka minna oli. Oli ju mets saanud
aastasadade vältel taluinimesele kohaks, kuhu läheneva
õnnetuse eest põgeneda. Ja edasi juhtus nii, nagu ikka
sellistel puhkudel tavaks. Jõudsid saksad majja ja tüdrukut,
kelle pärast tormatud, ei kuskil. Siiski oli mõisameestel
niipalju tervet mõistust veel peas, et Madli vanematele suuremat
kurja ei tehtud ja pandi edasi öisesse metsa. Sest külapoiss
nähti ära, ehk sai temagi kui hoiataja koerapiitsaga paar verist
nähvakat. Kuid aega polnud raisata ning nii sööstiski
kiimaline seltskond öisesse laande, et põgenik üles leida
ja sealsamas ka tema au põrmu tallata ja omi vägivaldseid
ihasid õnnetu kallal rahuldada.
See mets oli seesama, mille ühes ääres on nüüd
Parksepa talu ja mis nüüdseks on hõlvanud ka endise
Nõia-Liisu eluaseme. Tollal elas aga Liisu veel teisel pool metsa,
saluveerel, kuhu ka Madli ummisjalu tormanud oli. Külapoiss aga ei
jäänud joomasest seltskonnast maha, ehk teadis tema ka laaneradu
paremini ning aimas Madli suunda ette ja teadis kuhupoole pimedas laanes
joosta. Sest see pärimus ongi edasi antud selle vapra noormehe suu
läbi, temalt tema sõpradele ja nii edasi. Von Ungerholzile oli
lugu igatahes jutustanud üks külamees, kes ise seda poisi
käest kuulnud.
Kuid ju siis oli Savimäelt mõni Madlile kuulunud riideese kaasa
haaratud ja see hagijaile antud, igaljuhul ei eksinud jahiseltskond kauaks
teelt. Nii talupoiss kui tagaajajad jõudnud enamvähem ühel
ja samal ajal Nõia-Liisu taluni. Selleks ajaks olnud Liisu juba
lesepõlve pidamas, elas laaneserval ihuüksi ja tegeles oma
nõiaasjadega. Tütreid oli tal mitu olnud ja kõik needki
mööda kihelkonda ja maad laiali. Võis arvata, et Madli ka
varem Liisu juures oli käinud, kes teab, ehk salatarkusigi
õppinud, et Liisu majake oli see, kust ta lootis enesele varju ja
abi leida.
Kui vapper noormees puudehämust talu hakkas aimama, olid jahikoerad
juba üpris lähedale jõudnud. Siiski jõudis poiss
taluni veidi enne, et näha, mis õuel sündis. Ja kas oli
see pahaendeline nõiakuulsus või jahiseltskonna
kurjakuulutavad hüüded ning verekoerte haukumine, kuid maja
ümbritsevatest põõsastest poiss kaugemale ei
söendanud minna. Sellel koledal ööl paistis täiskuu,
mille õhedas valguses seisid taluõuel Liisu ja Madli. Ja
silmapilk enne, kui hagijate verejanulised koonud puude vahelt välja
kargasid, sähvatas välk. Liisu ümber kargles ja hüppas
hoopis suur ja tugev hunt! Talupoiss olevat kuni oma surmatunnini vandunud,
et just tema silme all moondas Liisu Madli libahundiks. Sest muud kaitset
ei osanud vana nõid noorele neidisele pakkuda. Kuid ometi polnud
vastsel libal veel niipalju julgust, et hagijatele vastu astuda ja
tagaajajate hobused hirmu sunnil märatsema sundida. Hunti nähes
läksid verekoerad veel rohkem indu täis ja sööstsid
hoovile. Nende järel tormasid hirmsa ragina saatel metsast välja
joomauimas jahimehed. Ja ka nemad nägid emahunti, kes saba jalge vahel
võpsikusse kadus, sest tagaaetava õud oli libal veel selgelt
meeles ning päris hunt polnud temas veel ärganud. Ja kui senini
oli lugu olnud omaagsete hinnangute järgi veel üsna
süütu ja harilik, sest ikka juhtus, et noorel
mõisahärral tuli kole kange tahtmine noore ja puutumata
talutüdruku ihu järele, siis edasine oli ka selle rikutud ja
«valgustatud» sajandi jaoks igati kuritöö
mõõtu välja andev. Noorte vägivallaihalejate joomas
pea ei peljanud libahunti sugugi. Sest põgenes too ju ära,
jättes talu ja selle perenaise jahtijate küüsi! Küll
oli aga nõiatöö ära nähtud ja nõid pidi
saama nõia palga! Kellegi piitsahoop paiskas Liisu hoovile pikali,
kõlasid vihased hõiked, koerte lõrin, kes Liisule
kallale sööstsid ning ratsemehed pidasid aru, kuidas oma
lõbujanule rahuldust saada. Ega olnudki siin pikka mõtlemist.
Liisu oli ümbruskonnas teada-tuntud. Naine oli hauas
ümbersündinud nõiamoor ja temale väärilise surma
väljamõtlemine polnud kuigi keeruline. Kohutav
kuritöö sündis taluõues -- kuritöö, mille
ilmsikstuleku kartuses oli ka vapper pealtnägija oma suumulgu
kõvasti kinni hoidnud ja pealtnähtut ainult kõrtsi
juures vahest sõpradele usaldanud.
Liisu nõiavõimed olid kõik libahunti moondamiseks
läinud -- on ju ka nõid ainult inimene, kes puhkama ja taastuma
peab. Ei olnud vanal naisterahval enam jaksu võidelda
võõra ja kurja kire vastu, mis neitsiau röövimise
asemel vanamoori elu võtmisega pidi rahulduma. Kiiresti haarati
labidad ja muu tööriistad, mis kätte puutusid. Kiiresti
kaevati pehmesse mulda hauaauk. Ei soovinud keegi nõialt enne
aukuajamist elu võtta... Liisu maeti teist korda elusalt.
Seejärel süütasid mõrtsukad ka nõia maja
põlema ja ei lahkunud lõõmava vareme juurest enne, kui
see kurteo varjajana haua peale ragises. Alles seejärel ratsutas
mõrtsukakamp minema, hakates alles ülemineva jooma tõttu
taipama, millega hakkama saadud. Õudusest poolsurnud külapoiss
ei saanud enam kuidagi leegitsevat hauda lahti kaevata. Ja siis, kui ta
segasena kodu poole tagasi hakkas minema, kostunud läbi tulekuma
kaeblik ulgumine.
Poiss ei rääkinud aastaid juhtunust kellelegi. Liisu arvati
juhusliku (või nõiajõul väljamanatud) tulesurma
ohvriks olevat langenud ning paiga kurikuulsus hoidis ka kohalikke varemeid
lahti kaevamast. Madlit pole keegi enam kunagi näinud. Peagi
pärast mõrva lahkunud noor Gerhardt aastakümneiks
sõjateenistusse. Kuid kübemed ja kuuldused hirmsast
mõrtsukatööst elasid taludes koldevalgel siiski oma
habrast elu edasi. Madli määrati igaveseks libahundiks
jääma. Nii ekslebki ta mööda maid ja ilmu ringi ning
otsib oma mõrtsukaid ja nende järeltulijaid, et enda ja Liisu
eest kätte maksta. Kui metsast kostub hundiulg, siis on see Madli, kes
kurjategijatele hirmsast karistusest kuulutab.
Toas oli muutunud pimedaks. Laida lõpetas oma ümberjutustuse,
pani raamatu käest, jäi mulle otsa vaatama. Õpetaja Riho
muigas kergelt ja valas uue pitsitäie.
Kõrgele üles sirutatud kronksus sõrmedega luud, mis veel
poolkõdununa rääkisid sellest hirmsast surmaviisist... Ma
olen elusalt maetute haudu varem näinud. Võigas pilt metsast
viirastus mul endiselt silme ees.
«See kirjutis oli pistetud raamatu lehtede vahele. See minu
eelkäija ei tahtnud ilmselt seda pärimust väga laialt
levitada. Bassermanidel oli omal ajal kõva võim. Ja rahvasuu
oli samuti ettevaatlik, võõrastele seda lugu eriti ei
räägitud...»
Kui me õpetaja juurde olime tulnud -- mullased ja ehmunud -- oli
Laida ühe hingetõmbega kõik Rihole ära jutustanud.
Õpetaja oli kogu aeg mõistvalt pead noogutanud, otsekui oleks
ta midagi sellist juba ammu aimanud.
«Need luud... need luud ju tõendavad, et kõik oli
tõsi. Kõik! Et Madlist sai liba ja Liisu maeti elusalt. Kui
te ainult näeksite neid luid seal salus -- kohe on aru saada, et
vaeseke on elusalt maetud.»
Vahetasime Rihoga mõistva pilgu. Linnaharidus, praktiline elumeel...
Riho lasi selle minul välja öelda.
«Laida!» sõnasin rõhutatult. «Libahundi
mõtles ju see külapoiss ise välja. Et oleks õudsam.
Leitud luustik kinnitab ainult elusalt matmise osa ja sedagi kaude.»
«See hunt, keda me eile nägime on ju Madli, kuidas sa ometi aru
ei saa?» ütles aga Laida üpris rahulikult. «Kogu see
aeg on ta oodanud ja lootnud, kätte maksnud ja vihanud. Nüüd
on ta tagasi. Ma ju rääkisin sulle, et mets on märke
täis. Midagi kurja on sündimas.»
«Ja mind ja Väinot ründas samuti Madli -- ligi
kahesajaaastane libahunt, kes meid leegiheitjaga kõrvetas?!»
«Teid ju rünnati sellesama Gerhardt von Bassermani
jäänuste juures,» pomises Riho mõtlikult. «Mingi
seos võib siin olla.»
«Palun,» rehmasin kannatamatult õpetaja suunas.
«Ärge teie nüüd kah hakake mulle seda jama ajama. See
pidi olema keravälk ja meil kõigil on pea sellest hundijutust
veidi sassis. Inimesed kipuvad ikka nägema seda, mida kõige
rohkem kardavad.»
«Sa unustad, et mina ju n ä g i n, kes teid
ründas!» ütles Laida vaikselt. «Mina sain kurjaga
toime, aga mind aidati. Järgmine kord ei pruugi enam õnneks
minna. Te ei tea ju veel midagi! Ja mina sain ka alles eile öösel
aru. Ja see, mis kabeli juures juhtus... Ma jõudsin viimasel hetkel.
Tulin postkontorist, ma sain hommikul ühe kirja. Näete, selle
siin,» ta tõmbas oma rohmakate pükste tagataskust
määrdunud kirja ja viskas selle lauale. Nägin, et kiri oli
tulnud Pskovi oblastist, kellelki Zinaida Skvorcovalt. «Tema hoiatas
ka mind, ütles, et pean kiirustama. Aga tädi Zinaida ei tea
eestikeelseid loitse... Kuigi ka kuulist võib aidata, ma ei tea
täpselt. Võibolla aitabki, kui ma sedasama loitsu loen.»
Äkki kostus mootorimürinat, kellegi rasked sammud jooksid hoovist
eeskotta, ukselt kostus tugevat prõmmimist. Riho läks avama ja
meieni jõudis konstaabli kõmisev bassihääl.
«Hundijahti tuled? Me saime piirivalvuritelt tsiibi, jääger
ja mehed ootavad!»
«Nüüd vastu ööd? Kuhu me nüüd ikka
oskame minna?»
«Mehed on ammu metsas, Räpasalust, tead, ülesse Parksepa
pealt, kostab ammu ulgumist. Ei ta nüüd pääse.»
«Oodake, mul läheb veidi aega.» Rihol ei läinud
mõtlemisaega tarvis. Jahimehe veri ei lase ennast kaua paluda. Uks
kõmatas kinni ja automootor keerati välja. Õuest
kostusid ainult rämedad mehehääled. Riho naases tuppa ja
jäi meile pisut kohmetunud ilmega otsa vaatama. Laida näppis
kivinenud ilmel kirja ega vaadanud üldse õpetaja poole.
«Noh, olgu või libahunt, aga ega ta õige mehe kuuli eest
ikka pääse,» hõikas Riho pisut pingutatult
lõbusalt. «Me läheme siis kaeme üle, mis puust too
hunt siis ikka on.» Kirikuõpetaja silmis põles jahikirg.
Olen seda pilku liiga palju näinud, et seda mitte ära tunda.
Kilavad silmad, närvilised näpud...
«Ammu olete jahimees või?» pärisin huvita.
«Lapsest saati, isa kõrvalt õppinud. Ma olen Avinurme
kandist pärit, teate. Kolm hunti lasknud,» teatas ta mitte ilma
uhkuseta ning hakkas toas kohmitsema. Oli aeg lahkuda ja ma ei teadnud,
kuhu minna. Laida vaikis endiselt. Eneselegi ootamatult taipasin, et
ootasin naiselt juhiseid! Viimased tunnid oli tema mind talutanud, oma
tahtele allutanud, öelnud, mida teha, kuhu minna.
«Jaht on tapmine,» sõnasin Rihole. «Kas usk ei
sega?»
«Need inimesed vajavad abi,» kuulutas Riho kapis tuhlates.
«Minu ülesanne hingekarjasena on seda maanurka hingerahuga toita.
Viimasel ajal on aga just see mõrtsukhunt rahu häirinud. Tuleb
kohaliku eluga ühte jalga astuda.»
«Tema usk on liiga tugev,» sositas Laida äkki.
«Mis?» pöörasin pead.
«Temaga pole mõtet rääkida, ta usub liiga
palju.»
Riho sulges kapiukse. «Kuulge, selle hauaga tegeleme homme, praegu aga
vist pean teid paluma...,» ta hoidis käes jahiülikonda.
«Sõit läheb Parksepa teed mööda, ma vaatan, vast
on autos ruumi.» Pakkumine oli täiesti asjakohane, minu
sõiduriist oli kilomeeter enne alevikeskust lahkumisavalduse
kirjutanud ja meid Laidaga jalameesteks teinud.
***
Autos o l i ruumi. Pidin ainult Laida sülle võtma
ja ise ennast poole väiksemaks tõmbama. Dzhiibis lõhnas
tubakasuitsu ja bensiinivinguga segunenud higi järele. Naise habras
keha istus mu põlvedel vagase ja tasasena. Kui auto raputas,
lõid Laida kondid mulle tugevalt kõhtu. Oli valus. Keegi ei
rääkinud, kuigi kõik teadsid, et ka mina olin see, keda
hunt täna rünnanud oli. Dzhiibi katusetuled valasid metsatee
üle ebaloomuliku valgusega. Kaks korda hüppas tuledevihku
jänes ja tormas paaniliselt mööda teed. Kuid keegi ei
küünitanud püssi järele, sest paugud võinuksid
hundi enneaegselt ära ehmatada. Meie järel sõitis teine
auto, mis samuti oli jahimehi puupüsti täis. Kõik parimad
jõud olid aetud jahile, mis pidi tegema lõpu hundile, kes oli
muutunud kohalikuks nuhtluseks. Laida oli sirutanud ühe käe mu
kaela ümber ja hooti tundsin, kuidas naise küüned kraapsid
valusalt lihased. Kolm hagijat istusid vaikselt auto pagasiruumis, tundsin
nende hingeõhku ja haisu. Koerad kiunatlesid kogu aeg
ootusrõõmust, ka nemad teadsid, kuhu ja milleks
sõidetakse. Mõtlesin, kas ei võinud mõni neist
olla ka Eedu treenitud, kuid ei uskunud seda eriti. Eedu ei kasvatanud
jahikoeri. Enam.
Autod peatusid sealsamas Sõõru teeristis. Edasi mindi jala,
jahimeestel olid mütside küljes jaapani küklooplambid.
Seltskond suundus endiselt vaikides ja pühendunud ilmel metsa, meile
jäeti üks taskulamp. Jäime Laidaga teeristile kahekesi.
Hoobilt oli naisest apaatia ja ükskõiksus kadunud. Ta rebis
mind käest ja ütles tungivalt:
«Nüüd, Valdek, nüüd pead sa otsustama, kas sa
usud.»
Tulin talle järele. «Mida ma siis pean uskuma?»
«Nad lasevad Madli surnuks, kui me midagi ette ei võta, egas
libahuntki päris surematu ole. Haud on lahti, ta valvab seda, ei
jookse sealt ära. See on ju ainus koht, kust see vaene hing ikka veel
loodab lohutust leida.»
«Laida, nad jahivad hunti, kes tapab inimesi!»
«Aga nad peavad jahtima deemonit, kes tapab inimesi. Madli pole kedagi
tapnud,» sositas Laida kõvasti, hääles nutumaik.
«Me peame jõudma, meil on kiire!»
«Kes meid siis ründas? Sa ju räägid, et nägid, kes
see oli!» Mul hakkas kõigest kõrini saama. Nii Laida
jonnakusest, kui enda lontusest. Ma ei ole jahimees ja Laida teadis seda.
Mida ma siis pidin tegema!
«Ka sa saad ükskord aru, et sa pead otsustama. Sinu uskmatuse
hinda peab praegu maksma Madli. Aga milles tema süüdi on? Kas
selles, et keegi ei usu? Sinu uskmatuse hind on liiga kõrge.
Süütu peab surema! Rebi ennast lahti oma vastikust egoismist. Sa
ise ütlesid, et igaüks soovib olla kohtunik -- taastada
õiglust, surmata ebaõiglust. Otsusta nüüd!»
«Kes siis ründab, kes tapab inimesi, kui mitte... hunt?»
sain sõnasabast kinni, et mitte öelda «Madli».
Reaalsus ja legendid hakkasid segunema.
«See kiri, Valdek, see kiri andis mulle vastused. Nägid, see tuli
Pihkvast, tädi Zinaidalt. Ta on tark... umbes nagu kohalik nõid
või nii. Ta teab, ta on uurinud. Mäletad, Basserman teenis ju
ka Pihkvas? Kas sa Nõiavälust oled kunagi kuulnud? See on
Pihkva lähedel, üks mets, kus on Must Värav.»
Me jooksime mööda teed, kust läbi kuukuma hakkas jälle
paistma Parksepa talu üksildane siluett. Laida hoidis mu käest ja
hüüdis oma sõnu hingeldades ja konarlikult.
«Kes meid siis ründas, kes see deemon on?»
«Koer, must koer. Varro! Kas sa siis ometi ükskord aru ei
saa?»
Varro?! Must välgatus kalmistul, punased kurjad silmad,
leegisähvatus, valu, väävlihais... Seal oli Varro,
nüüd ma mäletasin. Kuid ikkagi olin kuulnud ulgu... Kas
mitte Varro polnud see, kes meid oli päästnud? Keegi oli
hüpanud mulle selga, kellegi tugevad käpad oli paisanud mind
pikali, kui kuum tulejuga lahvatas kabeliseinale.
«Madli ju päästis teid,» jätkas hingeldades Laida,
«Madli hüppas sulle selga, päästis sind, Madli ehmatas
deemoni minema. Ainult minu sõnad ei pruukinud aidata, ta teadis
seda, ta teadis kogu aeg, kus deemon ründab, ta on kogu aeg aidanud.
Madli päästis vasika, ta ju armastab lehmi endiselt, ta pole
üldse muutunud.»
«Varro?» küsisin ma lõõtsutades. «Varro
on ju sinu isa koer, Varro hirmutas hundi eile öösel
minema.»
«Madli rääkis minuga. Varro kartis teda. Või mitte
Varro, see on ju Basserman, seesama, kes Liisu elusalt mattis. Tema ka
piinleb, pole leidnud rahu, on pettunud ja raevus. Kurjus on metsas tagasi,
kas sa siis ei näe märke?»
Ei, ma ei näinud mingeid märke, nägin, et olime hoopis
jõudnud Parksepa talu õuele. Maja akendes põles tuli,
kuid Eedut ei ilmunud. Koerad ähkisid aedikus. Midagi oli korrast
ära. Kus oli Eedu? Laida ütles, et ma läheks majja ja
võtaks püssi, ise sööstis ta metsa poole. Seal ma
nüüd siis olin -- pidin minema loata võtma
võõrast püssi, pealegi veel üsnagi kahtlase
eesmärgiga. Uks oli loomulikult lahti -- miks ta ei pidanudki olema?
Püssi aga ei olnud.
Laida karjatus kostus üsna lähedalt. Aida tagant metsast,
sealtpoolt, kuhu ta äsja tormanud oli. Lihtsalt instinkti ajel
haarasin köögist kirve ja jooksin aida poole. Laida karjed
kasvasid üle nutuks, leidsin nad kohe üles, Laida taskulambi
valgus näitas mulle teed. Eedut oli puretud, ta oli üleni verine,
kuid lisaks oli õhus taas kärsahaisu ja
väävlihõngu. Eedu haavad oli põletatud,
täpselt samuti naguVäino ja ilmselt ka Roika Mardi omad. Vanamees
oli poolteadvusel, silmad suletud, kuid pomises midagi seosetut.
Nägin, et tal puudusid kaks sõrme, köndid isegi
kärssasid veel. Laida oli peaaegu hüsteerias, nägin teda
esmakordselt sellisena. Ilmselt oli viimaste tundide pinge ka tema jaoks
olnud liiga suur. Kuid kaheraudne oli alles, see lebas Eedu
käeulatuses. Tegin ruttu kindlaks, et mõlemad padrunid olid
veel rauas, püssist polnud kordagi tulistatud. Laida hüsteeria ja
Eedu seisund andsid mulle kummalisel kombel rahu, julgust ja enesekindlust.
Enam polnud kuhugi taganeda, nüüd tuli olla olukorra peremees,
enam ei võtnud Laida mult käest kinni ega vedanud mind enda
järel. Katsusin olla rahulik ja keskendunud. Siis avas aga Eedu
silmad.
«Eedu, mis juhtus?» küsisin. Laida nutt vaibus, ta hoidis
isa kätt ja silus ta juukseid.
«Varro!» Eedu sosin oli vaikne, tundsin tema valu. «Varro
läks põlema, hõõgus... Punased silmad... tulid
kallale. Põletas...»
«See on tema,» Laida pühkis oma pisarais nägu.
«Deemon Nõiavälult. Põrgukoer.»
Ma ei pööranud Laidale hetkel tähelepanu. Oli tarvis
otsustada, mida teha Eeduga. Mulle meenus, et jahiseltskond oli oma autod
jätnud Sõõru teeristile. Kui nad ainult lahti oleksid...
oleks neil ainult võtmed ees. Väheusutav, aga võimalik.
Eedu rabas mul käest.
«Valdek, mine lase see maha. See pole koer... Mina ei
jõudnud.»
Tasapisi tõstis minus pead raev. Ma vihkasin seda elajat, kes ta
poleks olnud, vihkasin kõigest hingest lõpuni ja otsatult. Ma
ei kavatsenud midagi uskuda ega midagi uskumata jätta. Tahtsin
kõigele lõpu teha. Laida pidi jääma isa juurde.
Tõusin ja haarasin püssi. Kastemärg kaba mõjus
rahustavalt ja julgustavalt. Ma tundsin ammu seda kaheraudset, vana 20-
kaliibrine MC, Tuula meistrite kindel töö, mis polnud küll
aastaid kedagi tapnud, kuid Eedu oli oma püssi alati korras hoidnud,
õlitanud, puhastanud. Tundsin vaid üht -- mina vastutan, et
Eedu jääks ellu ja elajas tapetud. Eedu lasi mu käe lahti ja
sulges vaikse ohke saatel silmad, ta hingas aga väga nõrgalt.
«Isa on meie kõigi uskmatuse ohver,» soigus Laida,
«Ka mina oleksin pidanud varem uskuma, varem nägema.»
«Mida, Laida, mida?»
«Ta ju tuli isa juurde, sest on nii kaua koer olnud. Mis sest, et
põrgukoer, isal on kõigi koerte jaoks hea süda. Aga kuri
oli tal nii sügaval sees, hinge enam ei olnud. Otsusta nüüd,
Valdek, otsusta! Ära lase teistel maksta oma uskmatuse hinda...»
Olin minekul. Aega ei saanud olla enam palju, sest kõigi tunnuste
järgi oli Eedu seisund palju raskem, kui Väinol. Valushokk oli
vanamehelt teadvuse võtnud, keha oli nõrk, verekaotus suur.
Jahihääled või õieti kogu see häältesumm
jõudis meieni korraga. Nii nagu varem kalmistul olid mul silme ees
hetkeks segunenud värvid, segunesid nüüd hundiulg, koerte
haukumine, jahimeeste hõiked ja mingi vastik sisin. Instinktiivselt
astusin metsa ja maaslamajate vahele, tõstsin püssi.
Ta hõõgus nagu põrgukoer -- see oli esimene
mõte, mis pähe tuli, kui pimedusest väljus see olend. Pole
siiani kindel, kas olin tol hetkel üldse võimeline midagi
mõtlema, tõenäoliselt sellel momendil kõik minu
ratsionaalsed mõtteprotsessid peatusid ja ma lihtsalt kivistusin
õudusest lummatult. Punased sähvivad vihkavad silmad tormasid
metsapimedusest välja, rippusid meie ees, lähenesid meile kui
vältimatult otsaajava auto laternad. Silmad kasvasid ja heitsid
ümbrusele võigast punast valgust. Aga keha hõõgas
kahkjat punakasmusta valgust, mille kumas paistsid hiiglaslikud
verejanulised pärani lõuad. Ma ei eristanud hambaid ega kihvu,
ilmselt olid nad seal kõik olemas, kuid kõik mu meeled
vallasid lõugade vahelt lahvatavad leegid -- surmamõistvad,
valikuta tapaleegid. Kihvad ja leegid segunesid, moodustades ühe
terviku, millele ainsaks mõistetavaks keeleks oli surm -- tulesurm.
Tulistasin. Tulistasin tegutsemata, sihtimata. Mu käed panid otsekui
iseenesest püssi palge ja vajutasid päästikule. Kui pauk
kõlas, jõudis mu teadvusesse mõte, et seal taga
võivad olla inimesed, kes samuti seda põrgusigitist jahivad.
Kuid tol hetkel oli mul ükskõik.
Hukutavate lõugade vahelt lahvatas leek, valgustas veel tugevamalt
salu, süütas paar puuoksa, mis samas söestusid ja kahinal
maha pudenesid. Kuid peletis peatus, tema kuma kahanes ning hetkeks vajus
taas kõik pimedusse, ainult Laida peost pudenenud taskulamp
valgustas lamavat Eedut. Mu käed värisesid, surusin neid
kramplikult püssikaba ja raua ümber, otsekui otsides relvast
sidet tõelisusega. Kuulsin taas koerte haukumist, nüüd
oleks see nagu kostnud pisut rohkem läänekaarest, umbes sealt,
kus taas ulus hunt oma võigast ja valusat ulgu. Kas tõesti
olime selle pimedusesigitisega üksi jäänud?
Punane tuli lahvatas taas -- loomulikult polnud ma midagi tabanud.
Või kui olingi, siis järelikult ei olnud tabamusel mingit
mõju. Jälle need kurjad, hukku tõotavad silmad. Ta
hõõgus meie ees, valmistudes hüppeks, lõrises,
lubas surma. Eristasin vist nüüd tõesti hunti või
koera, kelle kohal lõõmasid purpurpunased leegid.
Leegitsevad, vastikud lõuad. Kogu koletise olek rääkis
ainult ühest -- ta kogus jõudu, ahmis oma vulkaankopsudesse
tuld, et seda meieni paisata. Siis kuulsin ma häält, tasast, kuid
visa naisehäält. See oli Laida, kes üritas lausuda oma
loitsu, ilmselt sedasama, mida päeval kalmistulgi. Tõstsin
püssi -- läbi võika kuma nägin täpselt, kuidas
toru keskendus põlevate silmade vahele. Nüüd!
Nüüd ma vajutan päästikule ja kui see lask ei tapa seda
elajat, olen valmis uskuma kõike, ükskõik mida --
põrgut, deemoneid, libahunte, kaarnakivi. Sõrm
kõverdus päästiku ümber. Nüüd!
Tõrge! Püssilukk klõpsatas nõrgalt, kuulsin
metalli kaapimist vastu metalli. Ei!!!
Võibolla olid need Laida poolt nii vanas murdes soiutud laused,
millest suutsin eristada vaid üksikuid fragmente sõnadest;
võibolla peletise ettevaatus, nähes endale suunatud
püssitoru. Ma ei tea. Kuid ta ei rünnanud, ei, veel mitte!
Võibolla oli see ka hundiulg, mis kostus nüüd palju
lähemalt kui varem. Jälle hoomasin inimeste hõikeid,
kuulsin oksteraginat ja lõõtsutamist -- see oli juba
päris lähedal. Veelkord klõpsatas püssilukk, mu
sõrmed oli uuesti ja tulemusetult päästikule vajutanud.
Proovisin uuesti...
Siis kõlas lask ja samaaegselt tuhises raginal ja lõrinal
minust mööda üks raske keha. Ma ei tajunud relva
tagasilööki, (aga sel vanal MC mudelil oli see üpris tugev,
vähemalt siis, kui Eedu ja isa seltsis laskmist harjutasin) mu
sõrmed pressisid lootusetult päästikule, kuigi sel enam
mingit tähendust ei olnud. Laida kargas püsti ja tormas maja
poole. Metsast välja tormanud keha -- ja see oli hunt, niipalju
jõudsin ma punaka valguse taustal eristada, lendas otse selle
valguse sisse. Siis vajus taas kõik pimedusse, kostus ainult
võitlushääli ja haukumist, mis nüüd oli juba
kahel pool minust. Rabasin püssi samamoodi kätte, kui Eedu
eelmisel ööl, olles valmis igasugust rünnakut sellega tagasi
tõrjuma. Lõrin, ragin, viha... Need polnud kahe pureleva
koera hääled, selleks oli liharebenemise saatel toimuvate urinate
pühendumus liiga suur. Kostis raksatus, kellegi kondid murdusid,
viimast korda lahmatas tuleleek, sedapuhku juba nõrgem kui eelmised.
Maja poolt tormasid viis koera, kes olid oma peremehe ja õpetaja
verd juba kaugelt haistnud. Ja neile piisas sellest, et taibata, keda
rünnata, kellele kätte maksta. Laida oli Eedu koerad valla
päästnud! Siuglevad kered sööstsid võitlusesse,
ja siis veel -- need olid juba mulle samuti tuttavad kolm jahimeeste
hagijat. Viimast korda kõlas üle lahinguvälja
võimas ulg ning selles eristasin ma võidurõõmu.
Kõik ümberringi ragises, lõrises, hammustas ja pureles.
Kuuma vere pritsmed lendasid mu näole, nad kõrvetasid,
tõstsin vaistlikult käe ja põletasin ka näpud.
Püss kukkus maha, taas tajusin, kuidas midagi suurt sööstis
põõsastikku. Siis lahvatasid puude vahelt valgusvihud ja need
olid juba head ja kodused jahimeeste küklooplambid. Kõik
karjusid läbisegi, ka mina karjusin -- Eedu on siin haavatud, tooge
oma auto siia, viige ta haiglasse! Kõik sai üha valgemaks.
Eristasin nüüd endast vaid kümmekonna meetri kaugusel
rabelevat ja tõmblevat verist tompu -- need olid koerad, kes
kõik kisklesid ühe surmmusta keha ümber. Ühtegi hunti
polnud kusagil -- poolenisti lõhkirebitud keha oli kunagi kuulunud
Varrole! Nüüd segunesid veri, karvad ja soolikad visklevates
valgusvihkudes. Laida jõudis tagasi.
«Hunt! Kas see on hunt?» Konstaabli hääl.
«Kurat, kas keegi sai pihta? Kes siin maas on?»
«Eedu!»
«Kes need koerad on?»
«See ei ole hunt, see... see on koer.»
«Tema ründas isa ja ulgus metsas, kuid meie koerad murdsid ta
maha. See ongi teie mõrtsukhunt,» ütles Laida
hääl. «Ja viige nüüd isa ruttu haiglasse!
Väga ruttu!» Ta oskas käskida.
***
Hommik.
Hommik ja Laida -- ööd nagu polekski kunagi olnud.
Päikesevalgus ketras end üle puulatvade ja tervitas mind
värskes vees, mille Laida mulle pähe kallas. Ma ei tea, kus ja
kas ma üldse olin maganud. Lihtsalt sellest hetkest oli reaalsus
tagasi, ma olin üleni märg, lõdisesin külmast. Ja
Laida naeratas.
«Isa jääb ellu, ta viidi öösel kohe Valka, aga
jääb ellu. Väino kah. Kõik on nüüd
möödas. Vähemalt meie jaoks.»
Tundsin, kuidas käsivartel ja näos pakitsesid haavad. Olid need
nüüd hammaste või tulejäljed?
«Mis juhtus, Laida? Said sa millestki aru?»
«Köögis on kohvi.»
«Laida...»
«Mine joo kohvi, sa uskmatu hing! Ma ise keetsin. Ja laual on
võileivad, sulle ju maitsevad suitsulihaga võileivad?»
Maitsevad küll. Olin näljane kui hunt...
***
«Tead mis? Ma mõtlesin, et asuks õige sinna
Sõõru tallu. Teeks sellest endale suvekodu või nii.
Vähemalt esialgu, eks siis pärast vaata. Mis see maja ikka
tühjana seisab.»
Ma istusin saunalävel, jõin külma kaevuvett ja tundsin
ennast kõigest hoolimata hästi. Öised ilmutised olid
kadunud, päev polnud enam talumatult kuum nagu eelmine. Laida
kükitas mu kõrval, ka temal oli ümber niiske
saunarätt, naine peletas maasikavarrega sääski, kes ei
proovinudki teda hammustada, vaid sumisesid niisama ümber auravate
juuste.
«Aga muumiad? Ja sinu töö?» Õhtupäike
säras läbi naise juuste, mis nüüd langesid kammitult ta
plekilistele õlgadele ja raamitsesid ta väikseid, linasse
mähitud rindu.
«Tehku oma muumiatega, mis tahavad! Pole meile seda sakste raha
tarvis.»
«Kellele meile? Vallale, sulle või mulle?»
«Üldse mitte kellelegi. See kabel on siin võõras.
Parem kui seda üldse ei oleks.»
«Aga ta on siin. Ja Bassermani säilmed ka.»
«Need vist tuleks maha matta?»
«Sa siis usud nüüd?»
Midagi ma ei uskunud! Lihtsalt ei teadnud, mida uskuda. Kuid vähemalt
ei pidanud keegi maksma minu uskmatuse hinda. Mitte keegi! Sest Eedu oli
mulle haiglas naeratanud oma südamlikku naeratust ja soovitanud
kõik unustada. Ja hunt, kes meid saladusliku koletise (kelle
eksistentsis ma üha rohkem kahtlema hakkasin) leekide eest
päästis, oli ise samuti pakku pääsenud. Eedu vana
jahipüssi oli keegi öösel tuppa toimetanud. Ainult üks
haavelpadrun oli tulistatud, teine istus endiselt kinnikiilununa rauas.
Järelikult polnud mina kedagi tapnud.
«Mis tähtsust sel enam on, mida ma usun?»
«Ega olegi. Varro viisid nad hommikul ära, sa magasid veel. See
oli vastik pilt -- pool keha oli ära rebitud. Ma ei teagi, kas isa
koertest enam asja saab, nad nägid ja tundsid liiga palju
vägivalda.»
«See oli siis ikkagi hunt, kes Varro tappis?»
«Madli! See oli Madli, Valdek. Teda aeti taga, ta oleks võinud
põgeneda, kuid tuli meid päästma, sest tema oma
kättemaks oli talle kõige tähtsam. Vana kurjus ei sure nii
lihtsalt. Meie koerad poleks Bassermani iialgi tapnud, ainult libahundi
jõud oli see, mis põrgukoera murdis. Mäletad --
Püha Jüri kutsikad? Hundid, kes kurjust hävitasid.»
«Kust see Varro siis tuli? Mis seos tal Bassermaniga on?» Mitte,
et ma oleks seda uskunud... aga seosed ju olid. Rüüpasin
külma kaevuvett, hammastes jäine mõnusähvatus.
Laida viskas näritud maasikaoksa põõsasse ja seiras mind
mõtlikul pilgul. Siis suges ta omi pruune juukseid ja ohkas.
«See on valus lugu, Valdek. Ära mind palun katkesta...
Mäletad seda kirja, mida ma sulle näitasin? Selle kirjutas
tädi Zinaida Pihkva oblastist. Ta elab umbes seal, kus asub kuulus
Nõiavälu. Koht, kuhu ikka läbi aegade koguneb kurje
jõude, mis tõmbavad ligi inimesi, kes otsivad teistpoolsusest
pagu ja väljundit oma ebaloomulikele ihadele. Seal on värav
põrgusse, Must Värav. Ma ütlen «põrgu»,
sest ei oska seda teistmoodi nimetada, kuigi tegu pole selle
põrguga, mida isand Riho näiteks kuulutab. See on lihtsalt
üks väga halb koht, kus mõned inimesed saavad
sõlmida lepingu Kurjuse endaga. Räägitakse, et neetud
inimesed, kes teavad reegleid, saavad seal omandada surematuse. Nad peavad
Nõiavälu toimesse aga väga uskuma ja nad peavad enne tooma
ohvri. Ma arvan, et elusalt maetud Liisu oligi see ohver, kelle Basserman
oli tahtmatult Kurjusele toonud. Sest vaata, Liisu polnud ka enam
päris tavaline inimene, temagi oli osa saanud teistpoolsuse
jõududest, kuid ta kasutas neid inimeste heaks. Liisu polnud kuri
nõid, nii ma saan aru. Gerhardt teenis ju Pihkvas, eks ta seal siis
pühendaski oma hinge Kurjusele, otsis igavest elu. Siin on
pärimus, et kui Gerhardt teenistusest tagasi tuli, tõi ta kaasa
ühe suure ja musta koera. Vanast peast oli mees üldse õige
hull ja õudne.»
Laida tõusis ja valas mulle uue kapatäie külma kaevuvett.
Kuulasin teda vaikides.
«Igavest elu otsis ta,» jätkas Laida, kui oli taas mu ette
kükitanud ja puhmast uue maasikavarre rebinud. «Seepärast ta
ei lubanud ka end matta -- tahtis jääda igaveseks maa peale. Aga
see koer oli põrgukoer, Kerberos, nagu ka tihti öeldakse.
Mõned inimesed, väga kurjad ja võimetega inimesed saavad
Nõiavälul Musta Värava avada -- nii kirjutas tädi
Zinaida. Ma ei tea täpselt, millise Tehingu Basserman sõlmis,
kuid ta avas Värava, kutsus enda juurde põrgukoera, kelle sisse
läks tema hing, kui mees ise suri -- nii ma saan kõigest aru.
Koer suudab elada igavesti -- kui teda just ei tapeta -- kuid ainult oma
koeraelu. Kuid ilmselt ei otsinud Basserman s e l l i s t
elu.»
Avastasin, et Laida jutt pakkus mulle suurt huvi. Naine võis ju olla
müstik, kuid selles muinasjutus klappisid kõik detailid
tegelikkusega. Aga põrgukoer...?
«Inimesed on ikka näinud leegitsevat koerasarnast
põrgusigitist,» sõnas Laida. «Ammu ja igal pool --
Havail, Mesopotaamias. Vanad inglise legendid lausa kubisevad sellisest
monstrist.»
«Paljugi mis,» kostsin ettevaatlikult. «Sõna
sünnib sõnast, keegi on midagi näinud... Sa ju ise
ütlesid, et legendid.»
«Kas sa nägid öösel legendi?»
«Hallutsinatsioon? Marutõbine Varro koos
keravälguga?» pakkusin mitte eriti veenvalt.
«Valdek!»
«Hästi, olgu peale. Ma kuulan.»
«Ma usun, et libahundiks nõiutud Madli on pool maailma
läbi rännanud. Ta otsib mõnda nõida, kes suudaks
needuse maha võtta, et ta taas inimeseks muuta. Kas sa kujutad ette,
mida ta kõike võib näinud olla, ta on ju nii vana! Kuid
ikka ja jälle tõmbab teda siia nõiapaika, kunagise Liisu
talu juurde tagasi. Selle koha suhtes tunneb ta külgetõmmet,
siin ta ulub oma ahastust. Mäletad üleeilset ööd, kui
ta siia talu juurde tuli? Ma tundsin ta siis ära, olin kindel, et
Madli rääkis minuga. Tal polnud kavatsustki kedagi rünnata.
Ilmselt olen minagi midagi sellelt kohalt pärinud, ehk voolab minuski
Liisu tütarde verd, kes teab? Kuid ta tuli minu juurde. Aga siin oli
ka ju Varro...»
«Jah, just, mida see põrgusigitis siis siin tegi?»
«Tema ju ründaski neid loomi ja inimesi. Kõik
kallaletungid toimusid kabeli ja kalmistu lähistel. Basserman kaitseb
oma hauda, ta on tagasi ja tahab kõiki oma maiste jäänuste
puhkepaigast eemal hoida. Usun, et temagi on palju ringi rännanud ja
pettunud oma igaveses elus. Teda pole, nagu libahuntigi, kerge tappa.
Ainult Madli sai Bassermanist lõpuks jagu, jõudis oma
kättemaksuni. Mingil hetkel löövad koerast välja
põrguleegid, ilm muutub siis kuumaks, kui ta oma energiat
imeb.»
«Aga ikkagi, miks ta tuli sinu isa juurde?»
«Isa armastab koeri. Varro või Basserman tundis seda. Ka tema
vajas mingit inimlikku lähedust, arvan ma. Ehk ihkas temagi andestust.
Ja võimalik, et nõiapaik tõmbas tedagi sinna. Ta pole
oma koeraelus ju kunagi rahu saanud. Tol ööl siin hoovis... nad
kohtusid. Ja Varro lõi kartma, mäletad? Pihlaoksad peletasid
teda eemale ja ta põgenes. Aga kurjus on tal sees ja nii ta
lõpuks isa ründaski. Kuskilt olen ma lugenud, et niikaua, kuni
teispoolsusega Tehingu teinud kurja inimese säilmed on matmata, on tal
veel võimalik hing uuest kandjast eemaldada ja rahu leida. Ma ei
tea, äkki ongi nii? Mis sa arvad?»
Lõin käega ja mõtlesin, et peaksime saunalavale tagasi
kobima. Hakkas jahedaks tõmbuma, aga Laidale ütlesin, et
muumiad tuleks vist tõesti maha matta. Eriti veel nüüd,
kus see koer on surnud.
«Tead, mis ma mõtlesin?» küsis Laida, kui end
üles hiivas ja saunarätikut kohendas. «Basserman uskus
ainult sellisesse mittesurmalisse surematusesse. Ta ei uskunud, et muud
moodi, kui kurja tehes, on võimalik surematuks saada. Selles suhtes
oli ta uskmatu.»
«Ja maksis lõpuks oma uskmatuse hinda?»
«Täpselt! Oma uskmatuse hinna maksis ta oma pärissurmaga
kinni.»
«Nii, et tema uskmatuse hinnaks oli surm?»
«Sest ta uskus ainult kurjusesse...»
Laida ulatas mulle käe ja me läksime pimedasse ja kuuma sauna,
kus kõik nõidused, libahundid, põrgukoerad ja muud
ebamaised peletised olid väga kaugel. Mõneks ajaks sai saunast
meie oma väike maailm, kuhu kellelgi teisel polnud asja.
***
Sõõru teerist.
Võibolla juba üsna varsti hakkan ma tihti siit ära
pöörama ja sihvakate männitüvede vahelt nägema oma
talu, oma maa ja metsaga, mis ei kuulu kunagi päriselt mulle,
jääb ikka osakeseks endast ja loodusest ning mina lihtsalt naudin
seda ürgset kooslust, kust meie esiisad on õppinud elamise
jõudu. Aga seda ma veel ei tea, sest lähen praegu linna ja linn
ei lase mind lihtsalt lahti, tal on alati veel üks tähtis asi,
veel üks ülesanne, veel üks vajadus.
Teerist oli aga kuidagi erinev. Midagi oli siin teistmoodi kui kaks
päeva tagasi. Tee oli sama, uuristatud ristiga mänd oli sama,
lõhnad olid samad, ent midagi oli erinev.
Muidugi! Kaks päeva tagasi ei istunud ristipuu all helepruun suur ja
tugev hunt, ei sulanud metsaga ühte ega uuristanud mind oma
sügavate kurbade silmadega. Hundi keha oli räsitud,
hüübinud veri oli ta karva katnud tumedate laikudega, kohati
paistsid kõrvetusjäljed ja haavad. Aga hundi silmist kumas
elujõudu, usaldust ja... tänutunnet. Looma silmad olid
märjad.
Ta istus seal puu all ja vaatas mind. Lihtsalt vaatas. Võibolla sain
ma isegi aru, mida ta tahtis öelda. Aga see oli ikkagi ainult hunt.
Ja kaarnakivi kohta läks mul meelest Laidalt küsida. Sedapuhku.
|