Algernon
Arvustused jutule «Uskmatuse hind» (Indrek Hargla)
[ Jutt | Jutulabor: aprill 1999 | Uued arvustused ]

09.10.2004 22:51:11 Riina

Väga hea lugu. Ka võrreldes kõigi teistega siin. Ladus ja kaasakiskuv süþee areng. Ja muidugi minu jaoks eriliselt põnev kasvõi juba selle pärast, et olen ise üles kasvanud selles "jõeäärses külas, selles, mis jääb kalmistu ja kaupluse vahele" ja mainitud kabeli ümbrus on olnud minu lapsepõlve mängupaigaks:). Seepärast siis lugeda jutustust, mille visuaalseid detaile, olustikku ja lõhnu peensusteni silma ees näha ja tunnetada suudan, on kahtlemata elamus omas laadis. Jutustuse mõningate detailide kallal (nagu kord murdes, kord kirjakeeles rääkimine) võiks ju soovi korral natuke iriseda, aga tegelikult ma seda ei soovigi:). Sain jutustusest elamuse ja tõstan autori tunnustuseks pöidla!

20.03.2004 12:19:11 Sten

Väga mõnus jutt. Aitähh.

28.07.2001 18:32:16 Kristjan Rätsep

Kirjutan Raul Sulbi arvamusele alla!Ülihea!Ogaralt!Best of Indrek Hargla!

09.07.2000 09:28:18 Juhuslik lugeja

Ei ole mina enne lugenud Algernoni tekste ega ka mitte autori suurepäraseks kiidetud loomingut, seepärast panen mulje nö. "puhta lehena".

Jutu alguses häirisid liiga detailirohked kirjeldused. Mingil määral ju atmosfääri loomiseks vajalik, aga kui juba lugejale "reegel kätte antud", võiks edasi ka lugeja kaasamõtlemise/kujutlemise võimet usaldada. Kahju, et peategelane "metsaneiu" jälle hõrk naisterahvas oli (keda minategelane ka suudelda igatses: liin mis täiesti mõttetult sisse oli toodud, sest edasist arendamist ei leidnud, samas oleks seksuaalse alatooniga kõrvalliin andnud ära kasutada Laida "ürgsete sidemete" vms esiletoomiseks), Lutsu "Soo" ja Kitzbergi vana tuntud "Libahunt" ja veel mõnedki analoogsed lookesed kerkisid jalamaid silme ette. Kirjade ja vanade ülestähenduste kasutamine rääkisid veic vastu autori pidevalt rõhutatud Usule, sest kui Laida ikka Loodust uskus ja Metsa tajus, siis oleksid tema instinktid võinud ka sedavõrra ärkvel olla, et inimese kirjapandust usukarastust koguma polnuks vaja minna.

Aga jah, Indrek-poisi jutustamisoskuses ei ole põhjust kahelda. Arvan, et kirjutades tundis ta ka Sädet ja see särab mõnuga jutustatud lookesest ka lugejaile kätte.

Jõudu :)

19.02.2000 14:24:03 Wõrokas

Jutt, mis minu arvates kõigist minupoolt seniloetus IH tekstidest konkurentsitult parim!

Kiitmiseks rohkem sõnu raiskama ei hakka. Mõned üldisemad märkused.

Lood liiguvad ja triivivad ning seepärast on kindlasti germaani õuduslugudel ja eesti muinasjuttudel ühiseid jooni. Samas pole põrgukoer Lõuna-Eesti metsades sugugi tundmatu nähtus. Neid on seal varem ja hiljemgi nähtud (kohtad punast penni - pead kummardama, need sakste hinged, keda Vanajummal Taivariiki ei võta; ei kummarda - kisub lõhki).

Mis puutub pastori "isandaks" tituleerimisse, siis aukraadis alandamine on see küll. Köster oli "isand" (tema abikaasa - "emand"). Samas Laida puhul, kes ennast õpetajahärra alamaks ei pea, on täiesti usutav, et ta teda viisakalt "isandaks" kutsub. Lõpeks on see ju lugupidav pöördumine. :-))

17.02.2000 22:39:56 Oudekki Loone

Kohati usutav ja kohati mitteusutav lugu :-) Väga hea õhkkond oli, silme ette kerkisid jutustatud kohad. Inimesed käitusid nagu säälkandis ikka-- peale Laida, kes kuidagi oli võõra iseloomuga. Samuti olid mõned tehnilised näpukad-- kui vana inimene murrakut kõneleb, siis kõneleb ta kogu aeg, Eedule olid mõned kirjakeelsed sõnad suhu pandud :-P Muidu oli selline tore lõuna-Eesti muistend, mida oli ülinauditav lugeda, ehkki lahendus kippus klisheeks ja pean tunnistama, et niipea kui tuli jutt sellest, et Varro ise tuli sai selgeks, et tema see kurja juur ongi :) Ei nõustu väitega, et lõuna-Eestilik õhkkond teeb jutu lokaalseks--Lovecrafti naudime ju meie ka, ehkki tema õhkkond on üliväga Uus-Inglismaalik... Doyle'i ei meenuta mitte koera kasutamine vaid jutt müüt tütarlapse vägistamisest... Ent see pole häiriv. Kuigi põrgukoer lõuna-Eesti metsades tundub täiesti võimatu asjana, libahunt iseasi :P Mets tapaks põrgukoera lihtsalt ära... aga see on juba teine jutt. Seega kokkuvõteks: meeldiv lugemispala, kui autor veel õhkkonnale lisaks hakkab süzeesid looma (see on Hargla esimene jutt, mida ma loen), siis tulevad ülisuurepärased asjad välja.

20.05.1999 20:50:15 Rita Mürk

Tore pikk jutt, mõnusalt jube.

13.05.1999 04:33:06 Samuel Rebane

"Illus lugu,meda om ödagu ahju man ää lugeda vai kullelda",oleks arvanud minu äralahkunud vanaema. Jah,memmel on selles osas suuresti öiguski,sest esiteks veab kaasa mönusalt tuttava olustiku kirjeldus,mis juhatab jutu sisse.Järgmine pönevam koht tuleb,kui hakatakse sissepöimima rahvapärimust,killukene siit teine sealt,kuni para-ajakirjani välja.Puänt,kurat,see pole uldse klassikaline-uskuda öiglusse ju vöib,aga peab kui surmaga silmitsi ja puss lahti ei lähe. See uskumise idee ongi see,mis seda lugu teistst eristab-tänapäeva inimene usaldab umbes 20-30 detailist koosnevat uhefunktsioonilist seadet rohkem kui iseennast. Muidugi vöib norida,et näe,must koer nagu Baskerville'del,aga see ju köigest tehniline uksikasi. Jöudu tööle!

10.05.1999 00:40:57 Jüri Kallas

Pean kohe alguses tunnistama, et pole sedavõrd suure hoole ja tähelepanuga ühtegi «Algernoni» juttu lugenud. Mitte et ma teisi jutte selle vääriliseks poleks pidanud, aga...

Kõigepealt häiris mind Raul Sulbi ülistuslaul jutule... võimalik, et eesti armees pole tõesti võimalik ulmet lugeda ning Raul Sulbi jaoks jääb see jutt tõesti aasta parimaks algupäraseks õudustekstiks! Mina loodan, et ilmub veel ka paremaid... ;-]

Ka häiris igasugune eelnev kriitika selle loo aadressil... see kõik tundus juba teksti ennast lugemata sellise alusetu virisemisena. Pärast lugemist ütlen lihtsalt: «Lolli juttu ajate, mehed!»

Lühiromaan «Uskmatuse hind» on täiesti võrratu tekst ning isegi ääretult norival lugemisel ei suutnud ma siit mitte mingeid vajakajäämisi leida. Arusaamatu on see mõnede lugejate nägemus tekstist, kui Arthur Conan Doyle'i romaani «Baskerville'ide koer» jätkust Lõuna-Eesti metsades... tõesti arusaamatu!? Arusaamatu on ka ühe lugeja nägemus loost kui muinasjutust... kas too lugeja fantasyst on kuulnud? On. Tore! Aga on olemas veel ka modernsed õudusfantaasiad – minuarust kuulub «Uskmatuse hind» just sellesse alaliiki.

Jutu «lokaalsus» on väärtus omaette... usun, et ka Hispaanias ja Ameerikas... Johnide ja Smithide tegemistest kirjutavad sealsed autorid piisavalt... usun, et sellisest kristluse ja rahvausu segust oleks neilgi märksa huvitavam lugeda.

Varro kirjeldus ja need teised kohad kus autor otsekui puänti ja ei tea mida veel välja lobiseb. Ilmselt olen ma mingisuguse arengupeetusega, aga ei märganud küll midagi säherdust. Üleüldse tundub mulle, et Kristjan Sander ei arvustanud mitte «Uskmatuse hinda» vaid juttu, mis tema kujutlustes tekkis Indrek Hargla teksti lugedes.

Ma pole siin nüüd ise Harglat kiitnudki, rohkem vaid teisi lugejaid materdanud... aga minu suhtumist näitab see kõige paremini – ma pole nõus teiste kriitikaga jutu aadressil. Tunnistan, et pärast Harglat lugesin ma kohe ühte Hugo auhinna võitnud juttu ning see jäi Harglale alla!!!

07.05.1999 18:20:43 Erik Suit

Olles lugenud mitmeid selle autori jutte ja pean ütlema, et need on kord korralt paremaks läinud.. Õieti oligi yks neist lugudest minu tee Algernoni juurde.. :) Ok, asja juurde..Lugu oli viimasepeal. Eelpool kritiseerjatele ytleks, et minu mäletamist mööda oli Baskerville'ide koer kõige tavalisem peni, suur ja mus küll, kuid siiski kõige tavalisem koer. Nii et see võrdlus minu arvates veidi metsa poole on. (No hard feelings, though) Loo juures kritiseeriks vaid üksikuid kirjavigasid ning seda, et Laida kirikuõpetajat "isandaks" kutsus, ise samas mitte usklik olles.(kuigi - ega usklikudki vist kirikuisasid isandaiks kutsunu, see tiitel pigem monarhiaga kokku käib). Loo lõpus olev seletus ei tee minu arvates lugu teps mitte halvemaks, ega peagi ju iga lugu kohutavalt mõtlemisainet pakkuma..mõni võib ka lihtsalt lahe lugemine olla. Yks asi meenus veel...see viimane lause (kivi kohta) jättis kuidagi kulunud mulje...naerge või mitte, aga see tõi meelde kunagi ammu loetud mingi lookese "Maajast".. Sinna võibolla sobis, siia vist mitte. Aga siiski oli lugu tõsiselt hea ning soovitaks soojalt autoril oma lugudega kuskile kirjastaja juurde minna. Sellise kvaliteediga eetikeelset kirjandust ostaks meelsasti...

25.04.1999 13:24:33 Andres Võsa

Parim õudukas üle tüki aja mida olen lugenud. Seekord ei suutnud ennast tõesti kirjutamast tagasi hoida. Nüüd on siis meil ka oma (Võrumaine)Baskerville'ide koer. Kusjuures sellised paralleelid mitte ei kahanda loo väärtust vaid pigem aitavad sellel mõjule pääseda. Hindeks kindel viis.

22.04.1999 00:20:59 Kristjan Sander

Esiteks nõustun kõigega, mida eelarvustajad on kirjutanud suurepärase kirjelduse kohta.

Ei näe probleemi põrgukoera motiivi kasutamises. Ega ei saa ju kõiki vampiiridega tegelevaid lugusid automaatselt "Dracula II-ks" nimetada?

Loo teine motiiv, inimese juures elavas loomas peituv deemon, on samuti laialt kasutuses. Realistlikult on seda kasutanud näiteks E. Seton-Thompson ning see on leidnud tee ka igapäevasesse rahvakeelde ("Madu olen ma oma rinnal soojendanud!"). Sellele motiivile lähedal on ka inimlapses peituvate mustade jõudude kirjeldamine.

Mulle tundub, et loo kandev legend pole esitatud päris õnnestunult. Liiga venivaks ning ümberjutustavaks muutub selle esitus allikaga tutvunud tegelaste suu läbi, oleks võinud kasutada sündmust ennast otseselt, selle ainsa tunnistaja silmade läbi nähtuna. Võimalused sellist kirjeldust üldisesse kompositsiooni sobitada olid igatahes olemas.

Samuti tekkis lugedes tahtmine hüüatada: kui lihtne oleks lahendada selle ja teise maailma saladusi, kui kõik sündmused oleks nii hoolikalt kirjapandud ja dateeritud, kui siin kirjeldatud juhtumid! Köitvam oleks olnud lugu sellest, kuidas Laide ise metsamärkide ja viirastuste järgi aegapidi arvab ära kurja olemuse. Paistab, et pole need tänapäeva nõiad enam need, mis vanasti - olid ju ajad, kus polnud lootustki mingeid kirjalikke allikaid leida ammuolnud sündmuste kohta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tegu on kahtlemata heal tasemel kirjutatud looga, kannatab ta siiski eesti õuduskirjanduses nii levinud pahe - ülilevinud motiivide schabloonse kasutamise all. Alates sellest kohast, kus mainiti, et nii Varro kui hunt olid suured ja mustad, tekkis ajus nende vahele seos ja nii mõndagi järgnevast võis ette aimata. Samas pole koonerdatud värvidega tegevusstseenide kirjeldustes ning minu arust pole see kooskõlas selle rahvapärase õhkkonnaga, mida autor on nii hästi suutnud luua. Tekib kahtlus, kas pole tegemist germaani õudusjutuga Valgamaa soustis ning see muudab loo vähem köitvaks. Võimalik, et see ongi see "muinasjutuks pööramine", millest kirjutas S. Sära. Selle koha pealt mulle meeldis Orlau jutt joodiku pihtimusest politseis, seal ei ületatud seda ülemäärase värvi piiri. Kui autor on loonud muistendliku õhkkonna, siis peaks jääma muistendlikesse raamidesse. Vastasel korral oleks ka õhkkond pidanud olema "teravam", süngem, gootilikum. Lühidalt - süþee ei sobinud atmosfääriga.

20.04.1999 15:32:48 Raul Sulbi

Pean seekord oma fännidele pettumuse valmistama:), sest teen üsna lühidalt.

Ilmselgelt saja-aastase ajalooga Eesti algupärase ulme PARIM õudustekst!!!

Tõenäoliselt ka käesoleva aasta parim Eesti autori ulmejutt... Kui Hargla ise millegi uuega ei üllata...

Loomulikult kubiseb loo teine pool klisheedest... Aga lubage küsida, kus neid siis kasutama peaks? Köögis? Saunas? Loomulikult mitte. Kirjanduses peabki. Ja «Uskmatuse hind» on kirjandus! Ogaralt hea kirjandus!!!

20.04.1999 11:43:12 Silver Sära

Kes on lugenud IH varasemaid jutte, see ilmselt ootab, et ka järgmistes tekstides sisaldub tundlikult lugejani toodud miljöö, meeleolu ja tegevuskoht, kus sündmused toimuma pannakse (ega asjata valinud "Algernoni" autorid, nagu ma kirjarubriigist lugesin, planeeritava "ühismaailma" asukohaks just ühte IH väljamõeldud planeeti). Ka seekord ei pea lugeja oma ootuses pettuma: konkurentsitult tugevaim aspekt vaadeldava teksti juures on miljöö, mida lugeja (vähemalt siinkirjutaja) intensiivselt kaasa elab. Aga eks ole ka lihtsam kaasa elada tänapäevases Lõuna-Eestis toimuvale, kui aasta 24532 planeedi x3 sündmustikule. Kel vähegi on "juured" maal, kes teinud metsakäike kaugemale inimasustusest, kes ööbinud vanavanemate rehielamus, see saab aru, mida IH meile kõneleb. Teisalt teeb see jutu "lokaalseks" - ei saaks "Uskmatuse hinnast" aru ei hispaanlane, ei ameeriklane. Aga ega vist autor mõelnudki oma teksti piiri taga avaldada.

Veel positiivset. Keelekasutus on nauditav. Laused on piisavalt pikad, ei pingutata üle "olema"-verbi kasutamisega, asjade või tegevuste kirjeldamiseks on viitsitud piisavalt sünonüüme või epiteete meelde tuletada.

Taustmaterjaliga on tutvutud sellise jutu jaoks piisava põhjalikkusega: on olemas nii Hargla-nimeline koht kui ka muumiad. Olustikulist on sisse võetud veel muudki.

Ja nüüd need tõrvatilgad. Arvatavasti on ka paljud teised "Algernoni" lugejad tuttavad Conan Doyle`i "Baskerville`ide koeraga". Mul on kõik põhjused arvata, et ka IH on seda klassikut lugenud. "Uskmatuse hinna" oleks võinud pealkirjastada siis hoopis "Baskerville`ide koer II", või "Baskerville`ide koer tembutab jälle". Kusjuures minu meelest autor üldse ei varjagi ülevõetud motiivi! On küll puhtalt maitseotsustus, aga minu meelest pole horror-jutud need, kus ironiseerida või tuua sisse mingit absurdi. Zhanr tuleks lõpuni stiilselt välja pidada.

Siit samast kohe ka teine tilk tõrva. Süzhee pöörab äkki ühel hetkel muinasjutuks, pean silmas just põrgukoera. Teksti esimene pool, et mitte öelda kaks kolmandikku on viimase peal ja siis äkki...(parafraseerides "...ja siis äkki see naljaks pisuhänd"). Muinasjutt on ikkagi teine zhanr, mu meelest ei ole ka räpi ja klassikalise muusika miksimine eriliselt hõrk kraam.

Kolmas tilk tõrva. Puänt ei asetse mitte loo lõpulausetes, vaid suisa paar lehekülge varem. Samuti meenutab kogu puänt (loe: sündmuste äraseletamine nii, et ka lihtne inimene sellest aru saab) mulle ühte detektiivi (oli vist Hercule Poirot), kes iga oma lahendatud loo seletas ära pika ja üksikasjaliku lobaga. Loomulikult on aga terava ja lühikese lõpplahenduse eelistamine puhtalt maitseasi ja võib olla lihtsalt minu viga (kui palju kirjandust mul seetõttu nautimata jääb; jah, miks küll meeldib ühele kapsasupp ja teisele hernesupp...).

Et mu vastuolulistest mõtetest ka mingi ühisnimetaja järgi jääks, siis pakun viie palli süsteemis nelja (mida koolis mu mälu mööda peeti vähemalt heaks hindeks).

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies