Hoiatus

Novell sisaldab luuletusi ja üht popkultuuri kasvulava kopsakat vilja varjatud kujul.

See oleks võinud...

See oleks võinud vabalt olla ühe vaprusest ja vägitegudest nõretava suurloo algus. Üks sellistest, kus oli oma koht draakonil, printsessil, pahadel kõrbekollidel ja mürgistel Kihvti-Tiinadel. Üks sellistest, kus onud oma vennapoegadele vehklemiskunsti õpetasid, ilma onulikke tundeid asjasse segamata ja hiljem eluaegse vaenlase poolt torgatud mõõgatera südames neile viimaseid nõuandeid jagasid. Üks sellistest, kus mustad suitsuvallid terveid mäenõlvakutel laiuvaid linnarägastikke varjutasid ja rohelistes metsatukkades kannabisehimulised haldjad üksteise kõrisid läbi kaksasid.

Kuid see ei olnud.

Kuidas see tegelikult oli?

Olemas oli kõik. Reede ja kolmeteistkümnes. Mees oma parimates noorusaastates. Shiver Krabi. Temalgi oli kõik mis vaja. Tärkav sugukihu, mis oli varjus püsinud viimased kaheksateist eluaastat, ülbe vibupüss, mille oli treinud tema onu Pakk Krabi, tulbiõis nööpaugus ja sulg kõrva taga. Oli olemas alanud teekond ja hirmutav piksepilv taevas. Oli olemas tammepuu, mille all juhuslikult haldjarahva hulka kuuluv Hobes Kraam oma tobi imes ja vaimusilmas enda ümber iludusi tantsimas nägi. Oli olemas printsess, keegi Isabella Hääb, kellel Shiverist, ega tolle alanud teekonnast veel aimugi polnud. Oli olemas printsessi isa, vana jabur Kaak Hääb, kes oli kuulus oma täirohke kupli ja arulageda kuplialuse poolest. Olles küll hea mainega mees, tegi ta oma headusest hoolimata pidevalt tegusid, mis tema kaines mõistuses kahtlema sundisid. Näiteks korraldas ta seatapu puhul seavõitluse, mille käigus sea tapnud julgeim ja suurima luuleandega prints kirjutusmasina taha istuma lükati ja temalt pikki poeeme välja pressiti. Umbes selliseid:

Oo see rasvamürki ja kolesterooli täis rõõsa elläi
Kuis tormas surmahirmu trotsides mu piigi poole
Oo tõrksad
Tõrksad
Harjased

Ja nii pidi selline heietus umbes saja lehekülje jagu täitma. Poeeme müüdi edukalt kuningriigi piirides ja ka teispool merd. Sissetulekute eest toitis kuningas oma peret ja hoidis elu ja tervise juures printsi, kes talle kuni järgmise seavõitluseni raha sisse tõi.

Ühesõnaga oli piisvalt igasuguseid tegureid, tänu millele oleks võinud alata üks korralik suurlugu. Aga nagu me juba mainisime, ei olnud asjalood päris nii.

Shiver Krabi ise ei plaaninud nimelt mitte midagi kolossaalset korda saata. Olles niiviisi enda teadmata nuhtluseks vägitegude järgi kisendavas maailmas, puhastas ta tammekännul istudes oma varbavahesid ja kaalus võimalust sokid minema visata. Nimelt hüüdsid sokid läbi suurte aukude, et nad kohe terveks nõelutaks, aga isegi kui Shiveril oleks niiti ja nõela olnud, poleks ta iial nõelanaise tasemele laskunud. Poeedihingega inimesed ei nõelu sokke, vaid kirjutavad neist poeeme. Ikka ainult selleks et honorari eest uued ja värskelõhnalised osta.

Oma esimeses peatuspaigas oskas Shiver oma vibupüssi ära hävitada, jättes selle uinaku ajaks tapptermiitide pesa sissekäigu ette. Vaestel loomakestel oli tükk tegu, et jugapuu ja metallkorpuse vahele sissekäik uuristada. Eks olnud neilgi relvast omamoodi kahju, kuid nende kuninganna, verejanuline Zinaida Puru lubas iga blokaaditunni eest kaks töölist surmata. Seega siis näriti, nii et saepuru lendas. Samal ajal varastasid kaks kättemaksuhimulist tihast Shiveri õnnesule, et seda siis salamisi põõsaste varjus mõnitada. Sulg oli omal ajal kuulunud tigedale ja tihastevaenulikule kullile ning suletuustid ei lõpetanud enne, kui roots oli täielikult maailma ees paljaks kistud. Kull olla tapnud mitmeid tihaseid nende kahe suguvõsast. Tulbiõis aga kuivas ereda päikese käes sootumaks ära ja kui Shiver ärkas olid kõik eeldused tema suureks teekonnaks läinud.

Shiverit kaotused ei häirinud, olgugi, et need oleks nii mõnegi rüütli sinnasamasse tammeoksa külge rippuma jätnud. Shiver nimelt, nagu juba mainitud, ei plaaninud midagi suurt. Tema peas liikusid paljude jaoks häbistavad mõtted meelelahutusäri päästikuks olemisest ja seda ettevõtmist ei tohtinud häirida ei koletised ega iludused. Ühesõnaga ei mingeid haigeid seiklusi, lubas Shiver endale ja oli isegi rahul, et ta üleliigsest pagasist nii kergesti lahti sai. Ülim vara, millest ta hoolis, oli peidus tema peas ja isegi päikesepiste ei suutnud riime ja lookesi tema kolbast välja keeta.

Hobes Kraam tuli kanepiuimast teadvusele alles siis kui Shiveri paljas ja ebameeldivalt lõhnav jalg tema teerajast ülelaotatud ninale astus. Haldjas tõi kuuldavale tigeda kriiske, siis hädakisa ja lõpuks arusaamatu pobina, milles Shiver arvas ära tundvat nii mõnegi inetu sõna. Noormees polnud haldjat märganud väga lihtsal põhjusel. Ta oli nii oma silmade kui ka mõtetega pilvedes.

«Heldus,» karjatas Hobes ja kraapis nimetissõrme küünega ninasõõrmetest mulda välja.

Shiverit oli viisakaks õpetatud ja ta vabandas oma ohvri ees, püüdis siis kiiresti sündmuskohalt lahkuda, kuid Hobes haaras tal kämblaga õlast kinni ja pigistas seda nagu poisi isa oma naise kõri kriisihetkel.

«Kus sa hull tükid!» mörises Hobes.

Shiver püüdis takistavast käest vabaneda, kuid taipas kohe, et on selleks, nagu suuremaks osaks toiminguteks peale söömise, magamise ja käimise, liiga taandarenenud lihaskonnaga. Ta siputas käsi ja rääkis midagi inimõigustest. Hobes naeris selle peale.

«Me oleme haldjate murul poiske,» ladus ta ühe kurja sõna teise otsa. «Vaata mulle otsa ja ütle, kus sa näed sammalt.»

«Mis mõttes?» ei taibanud Shiver.

«Et sa jumala heldus mu otsas tallad nagu samblatordi peal,» nurises Hobes. «Tallad, vabandad ja lahkud.»

«Kas nii need asjad mitte ei käi?» küsis Shiver kahvatades. Ta püüdis meenutada oma isa õpetussõnu sellise olukorra tarbeks, aga meenusid vaid KUI SITAKS KISUB, SIIS VABANDA ja LAHKU.

«No mõtle, mida inimene sinuga teinud oleks, kui sa talle haistmise peale astunud oleks,» urises Hobes.

Shiver mõtles.

«Oleneb inimesest,» ütles ta siis. «Mu isa näiteks oli väga vägivaldne mees. Ta peksis meid pidevalt. Ka siis kui me talle parasjagu nina peale astunud polnud. Mu vennanaine oleks natuke nutnud ja siis õunakooki küpsetama läinud. Mu ema...»

«Sünnitas sind ilmselt asjatult, kuna ma pean tunnistama, et haldjariigi seaduste järgi oled sa mu au karmilt riivanud ja ma pean su kuklakarvad eemaldama. Kusjuures läbi silmakoobaste.»

Shiver võpatas.

«See oleks küll tulutu tegevus,» pomises ta ja otsis pilguga Pääsu. Pääs tegutses sel hetkel kahjuks tuhandetes kohtades maailmas, ainult mitte sel metsateel. Pääs sekkus isade ja poegade vahelisse verevalamisse naaberkuningriigis, nüritades ohtlikud mõõgaterad vastu sepikoja metallust, enne kui need lihasse haavu rebima jõudsid, vibutas jõkke kukkunud pimeda kaupmehe käeulatusse pajuoksad ja kasvatas hiiglasliku jalaka, mille tüvi pidi aastaid hiljem ühe atendaadiks lendulastud noole kinni püüdma. Isegi kui Pääs oleks juhtunud metsalagendikule, kus Hobes veretööd planeeris, oleks ta sealt kohe kadunud, sest nii Hobesil kui Pääsul oli ühiseid sugulasi, kaasaarvatud Hobesi ema, tulehark, keda kartsid kõik olevused maamuna peal. Seega -- Pääsu polnud.

Hobes vaagis, kummast silmast alustada kui talle kargas pähe uus ja veelgi ilgem idee. Tema ema, Armutu Aura, pidi järgmisel päeval kuuekümneseks saama. Ja mis oleks sellele vägivallast pakatavale vanamoorile ikka etem kingitus kui üks elav idioot, kes on tema suguvõsa meeltel tallanud. Mõeldud, vaja ka valmis teha.

Hobes vabastas õla haardest ja vangistas käsivarre, kuid seekord pigem sõbralikku embusse kui pitsitusse.

«Kui nüüd hästi järgi mõtelda,» alustas Hobes. «Siis sa meeldid mulle isegi.»

Shiver võpatas nüüd uuesti. Ta hiilis haldja poole, ega tol jumala eest paremas kõrvas kõrvarõngast pole või siis ehk siidist aluspesu roheliste metsapükste alt paistamas. Aga ei olnud.

«Sa ära mind valesti mõista,» jätkas Hobes. «Me oleme väga tuline rahvas. Nagu midagi on, nii kõps pea maha.»

Hobes naeris hullumeelselt ja patsutas Shiverile õlale, julgustamaks ka teda kaasa naerma.

«Pää maha jah!» üürgas Hobes ja hakkas noormeest käsivarrest metsa poole vedama. «Kas ma unustasin mainida, et me oleme ka väga külalislahke rahvas. Nigu viha üle läheb nii kohe õlletoop molli alla. Nii jah.»

«Et nagu pea jääb seekord alles?» usutles Hobes värisedes.

«Alles neh,» nähvas Hobes.

Haldjarahvast teati kuningriigi koolilaste poolt kui väga kavalaid sepitsejaid, kellega kunagi kaasa minna ei tohtinud. Parem surra sündmuskohal. Paraku polnud Shiverile kooliharidust antud ja tema isa, kes haldjanaistega maja taga tikripõõsas pidevalt asja tegemas käis, kiitis viimaseid taevani.

«Millised tissid!» ülistas vana Shiver. «Nigu lihalabidad. Ja see lillelõhn, see on nagu tasuta magustoit. Jumal kuidas ma neid metsaaluse hoorasid austan. Poeg, jäta meelde, nagu sa neid kohtad, haara kohe kinni. Ära lase, nagu ma seda ütleksin, võimalust metsa.»

Shiver muidugi ei hoolinud lillelõhnast ega lihalabidatest, aga kõht kiskus tühjaks ja öö katuse all veeta poleks ka palju paha teha saanud. Nii et ta läks Hobesiga kaasa. Läks nagu talleke ja Hobesi jaoks nagu talleke tapale. Loomulikult kipitses see pind, et ta ise noormehe eluküünalt kustutada ei saa natuke hinges, aga sitta sellega. Ta läheb ja keerab hiljem metsas mõnel hirvel kaela kahekorra. Haldjate tapahimu oli palju uuritud, aga miskipärast jäid kõik uurimistööd ja raamatud lõpuni kirjutamata. Haldjad omasid jällegi igas külas vähemalt üht, tedlaste kolpadest ehitatud kaminat või suitsuahju. Haldjad lihtsalt olid sellised.

Kahe tunni kõndimise järel jõudsid Hobes ja Shiver kitsale maisipõldu läbivale teerajale ja eemalt hakkas kostma pillimängu ja kisa. Mandoliin kriiskas nii, nagu oleks keegi oma sõrmeliha läbi saagida üritanud. Shiver heitis küsiva pilgu Hobesi poole.

«Minu hõim,» kommenteeris Hobes napilt. «Kui hea on taas kodus olla.»

«Ma loodan, et ka mul saab hea olema,» lootis Shiver.

«Khih, khih,» tegi Hobes.

Haldjate sajandi laev.

Armutu Aura täitis peaaegu terve oma onni. Ta oli haldjate Titanic, ainsa vahega, ta polnud põhja läinud, sest polnud veel ühtki reisi ette võtnud. Olles kogu oma elu kitsaste seinte vahel veetnud, seal söönud, joonud, maganud, sünnitanud, sukka kudunud ja ohvreid murdnud, ei tundnud ta ometigi kiusatust välisilma kiigata, seda enam, et nad rääkisid talle pidevalt piksest, udust ja öökülmadest. Armutu Aura oli suur kirjandussõber. Ülejäänud haldjad olid selle üle pidevalt õnnetud, sest neid sunniti kord kuus kuningriigi raamatukogust teoseid tooma. Need olid veriseid jalutuskäigud, täis nooleauke ja mõnitusi. Tihti ei jõudnud pool laenutus- või siis varguskambast tagasi ja samal ajal kui Armutu Aura «Tapptermiitide needust» luges, leinasid teised kultuuri nimel hukkunuid. Kui juhtus, et raamatuid ei saadud, toodi Aurale mõni inimene. Kuigi neil polnud kultuurist aimugi, meeldis Aurale neid süüa ja see oli peaaegu samasugune mõnus meelelahutus, nagu lugemine.

Shiver istus Aura ees ja taipas, et krigin tema selja taga sai tähendada vaid üht -- nad olid ajutiselt või halvemal juhul igaveseks tema pääsu laia maailma sulgenud. Shiver vaatas onnis ringi. Ega siin suurt midagi vaadata polnud. Või tegelikult oligi ainult see suur haldjanaine oma rasvavoltidega. Tema jalge all vedelesid pealuud. Nii loomade kui ka inimeste. See oli Shiveri meelest andeksandmatult rõve.

«Tervist,» ütles Shiver. Ta oleks parema meelega vait olnud, aga sissekasvatatud viisakus tegi oma tööd.

«Kui palju olen ma pidanud seda pomisemist oma elu jooksul kuulma,» kurtis Aura. «Teretereteretere. Hommikul tere ja isegi siis kui kihvad kuklas ikka tere ja päevast ja privet. Kas te lihtsalt oma saatusele otsa vaadata ei saa!»

«Mis saatusele?» kohkus Shiver.

«Liha saatusele,» ütles Aura. «Mis on liha saatus?»

«Hing liigutab liha,» ütles Shiver.

«Jama,» mörises Aura. «Kas tead, mis on vahet inimestel ja haldjatel?»

Shiver tahtis midagi vastata, aga Aura jõudis temast ette.

«Meie sööme oma kotletid toorelt,» ütles ta ja maigutas oma paksu tatikorbaga kaetud huulepaari, lasi keeleotsal välja hüpata ja liigutas üllatavalt kiiresti oma rasvast lödisevaid käsivarsi. Ta mõtles, kas hammustada esmalt ninast või kõrvadest. Mõlemad tundusid ahvatlevad. Oli ka võimalus kohe pea otsast kaksata, aga see oleks asja kiiresti lõpetanud ja Aural oli kuradima moodi igav.

Nähes hiigelkannibali enda kohale küünitavat taipas Shiver lõpuks ometi, missugusesse lõksu Hobes ta meelitanud oli. Pruunilaigulistest hammastest hingus temani eelmiste lõunasöökide lõhnu. Lilla keel oli kaetud kirsisuuruste villidega, millest immitses verd. Silmad põrnitsesid tema silmadesse ja otsisid pehme lihaga kohta. Oli selge, et see sitakäru oli teda kohe hammustamas ja mõte hammustatud saada ei istunud Shiverile mitte üks põrm. Kunagi pisikesena olid teda punased sipelgad hammustanud ja ta oleks äärepealt allergiahoo kätte surnud.

Suures hirmutuhinas pani Shiver käed risti, surus silmalaud vaate ette ja hakkas omaette pomisema.

Ei olnd mu elu väärt sipelga sääreluud
Et istun nüüd siin ja valu mu sees
Jutustab nii, et käesolevat kuud
Näeb lõppemas maailm, kuid mitte see mees

Aura tardus. Tema kalkidesse ussilmadesse eksis unistusesarnane helk.

Mis teha saan, et asjad nii
Et muuta saab vaid saatus ise
Kas tõesti saab nii ollagi
Et olen maailma möödavise

Aura nõksutas pead ja vajus tõusult tagasi istesse. Midagi koorus tema silmamunade taga ja tema paksud lotendavad käed hakkasid värisema. Ta püüdis riimida.

Mul pole suurt andi riimimiseks
Kuid sellegi poolest
Kuulan ja loen luulet
Kas kuuled seda valu mu sees
Et oleme sarnased

Mina ja see mees mu ees

Shiver tundis kuidas higiojad tema seljal terve jõgikonna moodustavad. Hambad polnud teda veel puudutanud ja miskipärast oli tal aimdus, et mitte tema värisemine polnud see, mis vanas verejanulises haldjanaises loobumismõtted äratas.

«Siin onnis on maru niiske,» pomises Shiver. Ta mõtles päikesepaiste ja liblikate peale.

«Niru lugu,» sosistas Aura. «Ma pole juba kaks kuud midagi lugenud. Ja nüüd on minu ees midagi nii erakordset. Elav luuleraamat.»

«Kas ma tohin ennast natuke kohendada?» küsis Shiver luba. Tal oli kole kihk kogu seljal voolav higi särgiriide sisse hõõruda. Siis poleks see ebameeldivat kihelust ja külmatunnet tekitanud.

«Kohenda,» lubas Aura, olles ise mõtteis kaugel eemal. «Kas sa loeksid mulle veel mõne luuletuse?»

«Luuletuse?» oli Shiver üllatunud.

«Jah. Palju sul neid on?»

«Noh, ma suudan neid sõnadest meeletult kokku panna. Lõputul hulgal.»

«Lõputul?»

«See on anne. Kes ei suuda, selle jaoks pole peas ühtki rida. Minul on poeemide uputus. Aga nad on kõik vabad, ridades mõttetu sõnamulinana ja mina korrastan neid ja loon seda, mis paljudele väga meele järgi on.»

Aura peas hakkas kõik kohisema. Ta kummardus taas Shiveri kohale, kuid nüüd suletud suu ja paluva pilguga.

«Ma pakun sulle tehingut,» sosistas Aura. «Sinust saab minu ametlik meelelahutaja ja ma jätan su ellu.»

Paremat pakkumist poleks Shiver saanud. Ta tundis küll jäkust mõtte üle, et peab nende limukatega ülejäänud elu koos veetma, aga kindlasti on tal võimalus nende usaldus võita ja võib olla õnnestub siis ka igasuguseid privileege välja pumbata. Polnud etemat asja kui olla oma vaenlaste pea soosik. Kui ta peab rohus roomama, teeb ta seda vähemalt kõige kõrgemal künkal, kust paistab taevast.

«Ma oleks ilmselt idioot kui ma ei ütleks,» ütles Shiver.

«Noh, ma ei ütleks,» irvitas Aura. «Pigem energiajook või lihalõik minu lõunalaual.»

«Kuigi see on ilmselge väljapressimine,» jätkas Shiver.

Aura virutas oma käed kokku, nii et terve onn vappus ja kurises: «Kelleks sa mind pead. Mis väljapressimine! Ma olen siin kõrgeim võimuorgan. Mina ei tegele väljapressimisega. See oli tehing. Tehingud on mulle alati au ja sära toonud. Me veel teeme nii, et sa lähed haldjarahva ajalukku.»

«Ma oleksin siis esimene inimene,» pakkus Shiver.

«Üks oli veel,» parandas Aura. «Aga meil sai temast kõrini ja me lõime ta aiateibaga surnuks.»

Shiver jõllitas hiigelnaist jahmunult.

«Hellalt,» lisas Aura ruttu. «Ta ei piinelnud.»

Asjad võivad muutuda!

Shiveri elujärg paranes haldjate juures ootamatult. Ta sai endale esmalt mõnusa kuiva onni täispuidust mööbli ja põnevate pajuoksapunutistega. Järgmiseks õnnestus tal mõned pakid paberit hankida ja ta tegeles kirjutamisega. Esiteks rabas ta lõunani poeemide kallal, siis puhkas, sest loojavaim vajab ideedeks lõõgastumist ja õhtuti pidas päevikut oma juhtumiste kohta. Haldjad korraldasid luuleõhtuid ja olid ekstaasis. Keegi neist poleks iial nii riimida suutnud. Keegi ei taibanud, et võib kirjutada lõkkest tõusvast sädemevihmast ja orkiaetud seast lõkke kohal.

TÄNA LÕBUS LUULEÕHTU. ESMAESITLUSEL POEEM «SEE SIGA KARJUS NAGU MISKIT OLEKS VIGA TAL». SAMUTI HITID NAGU «MINU ISA KUPPEL» JA «LÜHIKESE SÜDAMETUNNISTUSE EELISTEST»

Või siis.

AINULT TÄNA PIKK JA KURB POEEM «KUI ÜKSKORD INIMKOND LÕPPEMA PEAKS -- LUGUSID TAIMETOIDUST.»

Ja nii kuu kuu kaupa. Ja nii õhtutundidest hommikuni, haldjate rögisevate häälte keskel ja lõkkekumas. Vahel haaras teda koduigatsus. Siis kirjutas ta tundide kaupa mustikamoosist keedetud tindiga südantlõhestavaid poeeme sellest, kuidas perekonnad lahingute pärast lahku kisti, kuidas väike heledajuukseline, haledahäälne tütarlaps oma kassipoega matab ja kuidas pikk ja pime öö esimest korda armunute jaoks alati liiga kiiresti otsa saab. Ta imestas, et kirjutades inimeste muredest ja hirmudest, suutis ta köita seda maailma nuhtlust -- haldjaküla, neid roppe ja kommeteta elajaid. Mitte et nad oleks tema jaoks sümpaatiat äratanud. Tema rinnast murdis läbi tunne, et ta teeb midagi üllast ja head, millega varem hakkama pole saadud.

Kui haldjad polnud juba terve kuu vältel ühtki inimest kustutanud, tuli Shiverile pähe, et ta peaks küsima, kas nüüd jääbki nii. Olgugi et saatust torkides, läks ta ühel vihmasel pärastlõunal üsna kepsakal sammul Aura onni ja rapsis kitsas esikus, mis oli ülejäänud ruumist riidepalakaga eraldatud, oma riietelt vee maha. Siis astus ta haldjakuninganna ette.

Aura saatis Shiveri poole midagi virila naeratuse sarnast ning sihtis sõrmega katuse poole.

«Sajab?» küsis ta.

«Miks sa ise vaatama ei lähe?» päris Shiver.

«Ma ei mahuks uksest välja,» ütles Aura. «Vaata milline rasvakook ma olen.»

«Las su mehed viivad selle lobudiku laiali ja teevad suurema maja, koos uksega. Et sa välja pääseksid.»

«Las ma räägin sulle midagi kõhna,» kummardus Aura Shiverile lähemale. «Ma nägin seda, mis väljas toimub viimati lapsena. Ma mäletan rohelist värvi. Kas sa tead, mis järsku juhtus? No kust sa seda teada võiksid. Ma olin selle ruumi jaoks ettemääratud. Sündinud kuninganna. Kas sa arvad, et laps võiks eales sellise umbse urkaga leppida. Nad aheldasid mu seinapostide külge ja selgitasid, et ma pean oma ülejäänud elu neid siitsamast juhtima. Kui ma sain kakskümmend, hukkasin ma oma piinajad ja sõin nad luudeni paljaks. Selleks ajaks olin ma nii endaga rahul, et kinnitasin enesele -- ma ei lahku siit maailma kiuste. Las nad teavad mind, nagu varjatud tapamasinat. See, kelle nägu ei lähe isegi surmaunes meelest.»

«Sa oleksid saanud ju oma käega katuse minema pühkida,» ohkas Shiver.

«Ma ei tundnud väljassündiva vastu enam nii suurt huvi,» selgitas Aura. «Selle asemel hakkasin lugema.»

«Ma olen aru jah saanud,» noogutas Shiver. «Omamoodi on see hirmuäratav, et ma püsin elus vaid seepärast, et mul on selline anne... Või kas ma enam püsin?»

Aura vahtis teda pika pilguga.

«Sa tahad lahkuda, jah?» küsis ta üle luuletaja õla lõpmatusse vaadates. Tema suunurgad tõmbusid hetkeks kerges pettumuses allapoole.

«Ma ei tea,» tunnistas Shiver. «Mulle tundub, et ma olen siin midagi muutnud.»

«Äh,» lõi Aura käega. «Vaevalt.»

«Ei, ära sa räägi,» jätkas Shiver. «Kas sa tead, et Hobes riputas enda ukse kohale tuulekellad üles ja pühkis seinad eeslisitast puhtaks.»

«Ei,» nurrus Aura meelitatult. «Seda ma küll ei usu.»

«No sa pead seda ise vaatama minema,» ütles Shiver. «Ainult sinu käsk ja ma korraldan ise selle lammutamiseasja ära.»

«Nojah,» ütles Aura. «Võib olla oleks lõpuks aeg värsket õhku ahmida.»

Väljudes mainis Shiver: «Ma olen muideks kindel, et kui ma minna tahaksin, siis saaksin seda teha.»

Aura ei vastanud talle, aga Shiver ei tundnud kuklal külmavärinaid ja see võis tähendada vaid jaatust.

Kuigi Hobesi ukse kohal polnud tuulekellasid ja seinadki ei hiilanud, teadis Aura, et talle polnud asjata luisatud. Ta võttis oma poja ette ja sundis teda oma elu muutma.

«Kuid eeslisitta ära pühkida,» nurises Hobes. «Kuidas siis minust selline vastik ja ohtlik mulje jääb?»

«Kõigest vastik,» ütles Shiver. «Usu mind. Ohtu on siin ainult nii palju, et selle värgiga võib oma riided ära määrida.»

Kuu jooksul kerkisid küla keskele lillekupitsad ja kaks kivimüüri. Haldjarahvas luges luuletusi paremast tulevikust ja nii mõnigi haisev kalts vahetati uute soojade villaste kampsunite vastu. Asjad loovisid paremuse poole.

Samal ajal kuningriigi teises otsas...

...istus kuningas Kaak Hääb oma tütre Isabellaga hommikukohvi lürpides kuningalossi rõdul. Nad olid enda näod panoraami poole pööranud ja nautisid tulist laket, mis hommikuse bronhiidiröga lahti päästis. Nende selja taga seisis peaaegu vaikides sündiva jutuajamise võtmekuju, turvateenistuse ülem, alatu rüütel Van.

«Kuuldukse, et põhja pool on kummalisi jutte liikvel,» ütles Kaak Hääb ja hiilis parema silmaga teenijatüdrukuid, kes lossihoovil basseinis bikiinide väel kümblesid.

«Kas teie Van oskate neid selgitada?» päris Isabella ja mõtles tema taga kõrguva mehe rinnanibudele.

«Vaadake, asi on selline,» alustas Van, kes hiilis silmanurgast kuninga karvast jalasäärt. «Mulle pole meeldinud kunagi tühje sõnu teha. Oht tundub meid ähvardavat. Kui haldjad pole rünnanud võib see tähendada vaid üht -- nad on kas hukka saanud või valmistuvad suuremaks sõjaretkeks.»

«Kaht asja,» parandas kuningas.

Erakordselt tihe karv, mõtles Van.

«Kas me ei peaks siis samme astuma?» küsis Isabella. «Ammu on plaanis olnud nende haisvate jätiste maad maha põletada.»

«Vaadake,» selgitas Van. «Sõjatehnikat ei ole. On mõned puust mõõgad ja pilliroost piigid, aga seda, millega liha läbistada ja rebida, ei ole. Me vajame teistsugust lahendust. Majandus on põhjas. Reeklased ei vea enam nisu läbi. Ja igasugused sõjakäigud lööksid meie maine veelgi enam maha. Te teate, et meil on mõned lepingud soojas ja me ei tohi neid kaotada.»

Perfektne punane, mõtles Van.

«Aga teie ise?» küsis kuningas üsna ootamatult.

Van polnud oodanud, et talle kangelase kohta pakutakse.

«Mina üksinda? Kas te teete nalja või.»

«Kui kuningas nalja teha tahaks laseks ta teid jalgupidi puua ja siis räägiksite talle kaks tundi naljandeid,» nõelas Isabella mürgiselt. «Kelle me siis veel saadame. Sa ei saa nüüd mõnestsajast võsamehest jagu. Äpu.»

«Ai ei,» üritas Van kiiresti kuhjuvat koormat ära lükata, kuid kuningas ei lasknud ennast täishäälikutest kõigutada.

«Isabella, las me ajame paar sõna mehejuttu omavahel,» käskis kuningas. «Mine ja mängi aias hagijatega.»

Isabella tõusis, läks Vanist mööda ja puudutas justkui juhuslikult oma kiharatega mehe põske. Van võpatas.

«Tule istu,» käskis kunigas. «See on palve.»

Van istus.

«Vaata Van,» alustas kuningas. «Ma tean küll kuhu su pilk pööratud on. Paljud on lossi lõunatiiba endale soovinud. Sinna saaks solaariumi ehitada. Tuleks vaid katus maha võtta. Suvi pidi sel aastal ka erakordselt päikesepaisteline tulema.»

Van põrnitses süngelt põrandat.

«Ja Isabella,» käis Kaak oma trumbi välja. «Isabella on pealekauba.»

Van oli vait. Kuidas ta oleks suutnud oma tundeid kuninga vastu väljendada! Mingi kekutav pilkatirts, mis sest, et õigusega päid maha võtta, teda ei kõigutanud.

«No mis sa veel mõtled,» kähvas kuningas. «Sellise pakkumise eest oleks paljud nõus oma jalad maha lõikama. Isabella on kuningriigi ihaldatuim naine. Õrn. Imeilus. Vaata, kuidas mehed tema ees kahvatuvad.»

«Kuid ta on...» otsis Van vabandust. «Ta on liiga...selline...liiga pikk minu jaoks.»

«Kui see sind häirib, siis me teeme sulle kõrge tallaga saapad,» lubas kuningas. «See pole probleem.»

«Ma võin seda lõunatiiva eest teha,» ütles Van. «Isabella võid endale jätta.»

Kaak kehitas hämmeldunult õlgu.

«Ise tead,» ütles ta pisut pettununa. «Peaasi, et töö tehtud saaks.»

Küllap pelgab mind, mõtles kuningas. Nii vapra rüütli kohta on see üsna kummaline nähtus. Ehk ei taluks ta tulevikus minusugust tugevat äia perekonnas. Väga võimalik muideks.

Läbirääkimised.

Samal ajal kui Kaak Hääb ja alatu rüütel Van haldjaküla hävitamise plaani haudusid ujus kuningriigi kohale erakordselt tume piksepilv ja peale mõnda välgusähvatust ning kõuekärgatust, hakkas paduvihma kallama. Sadu oli nii tugev, et kõik elusolendid otsisid selle eest paanikas varju, küll puulehtede alla pugedes, küll onnidesse varjudes. Ainult Shiver seisis haldjaküla keskel ja nautis vihmapiiskade trummeldamist enda kerel. Ta ootas inspiratsiooni.

Inspiratsioon on kummaline südmusteahel. Ideede tulekuks on tarvis elamust, mis raputaks, kuid see ei pea ilmtingimata maavärin või verepulm olema. Vahest piisab mõnest vaevutajutavast lõhnast või hägusest mõttepildist. Selleks et looduse poolt infot ja soovitusi saada, tuli ennast välja lülitada. Seega Shiver kõigest kuulas ja tema aju otsis samal ajal juhtlõnga uue loome tarvis. Vihma sadas. Ta oli läbimärg. Läbi...märg. Läbi märja. Läbi udu kostis rütmi.

Dagap, dagap.

See muutus tugevamaks.

Shiver avas silmad ja vaatas vihmakardinat.

Dagap, dagap.

Hiiglaslik raudrüüs hobune kappas hallist müürist välja, pori kapjade alt pritsimas, hobuse seljas hiiglasekasvu mees. Kohe kui hobune peatus, hakkas onnidest haljaid kohale valguma. Hoolimata vihmasajust tulid nad uudistama, kellel oli jätkunud julgust nende paljukardetud alale ronida. Üksinda!

Vihmasadu kohises nii et järgnev vestlus viidi läbi üksteise poole röökides.

«Olete te vangis?» karjus alatu rüütel Van sadulast.

«Ei!» karjus Shiver vastu. «Ma töötan siin omamoodi misjonärina!»

«Või nii! Kummaline. Äkki te teate, kes siin vägesid juhib?»

«Seal!» viipas Shiver Aura uue hiigelmaja poole.

«Kurikuulus Aura?»

«Mina teie asemel sinna sisse küll ei roniks! Ma olen kindel, et turvisest läbihammustamine pole tema jaoks mingi probleem!»

«Ma tulen valge lipuga!»

«Ja tagasi läheb ainult lipp!»

Van kehitas õlgu: «Ma pean rääkida saama. Kui läbirääkimisi ei toimu, tehakse see koht homme hommikul maatasa.»

Aura oli väga konkreetne. Ta ei pakkunud oma külalisele kohvi ega saiakesi, kuna peale Shiveri polnud tal lihtsalt varem ühtki külalist käinud. Noh, tegelikult oli küll, aga need olid külaskäigud, kus küllakutsuja kostitas ennast küllakutsututega. Nad panid Vani seina äärde pisikesele pingile, nii et põlved peaaegu viimase lõuga puudutasid ja Shiver tegi Aurale käte abil selgeks, et läbirääkijat ei tohiks mingi hinna eest hukata. Aura, natuke viisakam kui varem, tabas asja iva ära, aga tundis ennast nagu kits kahe heinakuhja vahel.

«Läbirääkimiste eesmärk on kompromiss,» ütles Van ja sirutas oma jalad välja.

«Ma mõtlen, et keegi pole varem siia ronida söandanud,» seletas Aura. «Me olime inimeste jaoks liiga hirmuäratavad. Kas see aeg hakkab otsa saama?»

«Meile jäi silma see, et te olete viimasel ajal väga passiivseks muutunud,» ütles Van. «Me oleme seda asja arutanud. Et see ei saa nagu midagi head tähendada. Kellegi surmast ega kadumisest pole sõnumeid toodud.»

«Ju me peame pausi,» ütles Aura.

Shiver raputas tema poole rusikat ja selgitas Vanile : «Tegelikult on asjalood teitsugused. Vaadake, ma siin tegelen väikestviisi projektiga. Selle nimi võiks olla VÄGIVALD LILLELISEKS LÄBI LUULE. Kuidas ma selle peale tulin, seda ma selgitama ei hakka. Kuid ma olen võimeline tõestama, et isegi neid metsikuid tüüpe siin...»

Shiver vaatas korraks vabandava pilguga Aura poole.

«...on võimalik taltsutada.»

Van muigas.

«Mis te loete neile luuletusi ja nad viskavad iga riimi peale ühe sõjariista minema või? See on ju naeruväärne. Te peaksite olema õnnelik, et nad teid nahka pistnud ei ole. Sellised ebastabiilsed metslased. On teil mingi doktorikraad äkki ette näidata oma napaka projekti tarvis?»

«Ma olen lihtne luuletaja,» ütles Shiver. «Lihtsad meetodid on teinekord väga efektiivsed.»

«Jumala eest kas me millestki asjalikust ka nüüd rääkida saame,» mörises Van. Teda häiris kohutaval kombel mõte sellest, et kuningriigi ainuke oht hakkab hääbuma. Luule! No mis tobedus. «Mind läkitati selleks, et teile ultimaatum esitada. Kui te homseks riigipiiri ületanud ei ole tulen mina ja lisaks veel kakssada kurja ja liiga hästi relvastatud meest.»

«See pole lahendus,» segas Shiver vahele. «Ma olen aru saanud sellest, et mis iganes neid olendeid ka ei muudaks, see ei saa olla vägivald.»

«Jama,» turtsatas Van. «Te olete mingil veidral asjaolul siin teistest inimestest natuke kauem vastu pidanud ja juba te säutsute sellist positiivset joru. Ainult vägivallaga selliseid probleeme lahendataksegi. No mõelge ometi. Te ise pelgasite neid ka nagu tuld veel mõni aeg tagasi.»

«Inimese omapära on mõtlemisvõime,» nähvas Van. «Ja kui ma mõtlen, siis tekivad mul ideed. Ja kui ma näen, et keegi enda käitumist muudab, siis ma ei suhtu neisse enam eelarvamusega. Vastupidiselt teie sajale kilole lihale, mis liigub ilmselt ainult elektriimpulsside najal.»

«Me peaks ta pooma,» arvas Aura. «Ma hetkeks juba arvasin, et ma ei poo enam ühtki nõmedikku, aga seda ullikest sikutaks küll üle pajuoksa.»

«Mis ma räägin -- vägivald,» võidutses Van.

«Mul oleks idee, aga ilmselt teie paks kolp pole võimeline seda isegi seedima,» ütles Shiver. «Me korraldame võistluse.»

Kui Van haldjate juurest tagasi jõudis oli ta vihmast üleni läbi ligunenud ja tema kurk valutas vastkul moel. Ta pidas seda loomulikuks, et nende barbarite juurest mingisugune haigus kaasa tuuakse. Nad elasid ju pajuvitstest punutud onnides. Muldpõrandatel. Jõid porist vett ja pidasid köögis kanu. Millised sitakäid.

Van tiris raudrüü seljast ja kuivatas selle linase riidetükiga korralikult ära. Siis läks ta üsna vastumeelselt kuninga juurde.

Vana Kaak Hääb istus troonisaalis ja jõi juurviljaveini. See oli küll vastiku maitsega, aga hakkas hästi pähe ja mõned kogenud kõrid teadsid rääkida, et selle joomine pidi natuke noorust tagasi andma. Seega jõi Kaak iga päev vähemalt kruusikese hommikueine kõrvale ja vähemalt pool liitrit enne magamaminekut. Ega tal asjata ärkamise tarbeks peegel voodi ette veetud polnud. Põnev oli vaadata, kas mõned kortsud öö jooksul taandunud on. Tegelikult siiamaani ei olnud, aga kes neid juurviljaveine ikka teab.

Kaak jõi veini ka selleks, et ennast natuke energilisemana tunda. Vanainimese asi. Ilma purjus olemata ei suutnud ta otse kõndida, rääkimata tantsimisest või aeroobikaharjutustest.

Isabella käis tal pidevalt kannul ja vääksus :«Isa. Kui sa aeroobikat ei tee jäävad su liigesed kinni. Ja siis tuleb need lahti murda. Sest kuningas, kes juhib riiki, peab olema triksis-traksis liikuv ja alati valmis rahvale kätega viipama ja jalgadega virutama. Sõltuvalt olukorrast.» Kaak tahtis olla kuningas oma rahvale.

Van läks kuninga juurde, istus tema kõrvale taburetile ja Kaak ulatas talle klaasi.

«Ülemöödundaastastest kõrvitsatest aetud,» ütles ta. «Võrratu järelmaitse. Aja keelega kurgulakke ja maiguta.»

Van jõi ja ohkas.

«Nad oleks justkui rahumeelsemad,» kaebas ta. «Ma ei uskunud, et ma eluga tagasi jõuan, aga nad kuulasid mu lihtsalt ära ja pakkusid lahenduse välja.»

«Rahumeelse lahenduse?» oli Kaak üllatnud. «Kuid see käiks ausalt öeldes meie au pihta. Kuradima naaberriigid ju jälgivad olukorda. Kas sa arvad, et neid on vähe, kes tahaks siia põletamise ja tapmisega sisse sadada. Näita ainult oma nõrkust. Ole diplomaat ja juba nad tõlgendavad seda kui allaandmist.»

«See pole veel kõik,» pomises Van. «Neil oli seal inimene.»

«Sa leidsid surnukeha?» küsis kunigas. «Mis selles ebatavalist on?»

«See oli elus,» ütles Van. «Ja paistis, et ta juhtis neid mingil moel.»

«Rohkem me sulle enam veini ei anna,» otsustas Kaak. «Oled sa kindel, et see pole mingi purjuluul?»

«Luuletaja oli,» jätkas Van. «Tõsine noor mees. Väitis, et temal on asi kontrolli all. Kasvatab neid võsaloomi ümber.»

«Oled sa kindel, et nad sind tillist ei tõmmanud?» uuris Kaak. «Nad on ju igavesed kavalad.»

«Mitte nii kavalad,» ütles Van.

«Kui haige,» otsustas kuningas. «Traditsiooni rikkumine. Haldjad on alati inimeste vaenlased olnud. Kust me nüüd uued võtame?»

«Nad pakkusid välja, et kaovad kuningriigist kui nad võistluse kaotavad.»

«Mis võistluse?»

«Nad tahavad ühe endi seast meie parima luuletajaga rinda pistma panna.»

«Hm?»

Kaak kratsis kuklalt täid maha ja jäi seina põrnitsema.

«Võib olla on see hea mõte lõppude lõpuks,» pomises ta. «Ajame rahva kokku. Ma tean täpselt, keda me vajame.»

Vanad sõbrad.

Kuningriik vajas Maximal Nicolaust. Maximal Nicolausel aga polnud õrna aimugi sellest, et kuningriigi kullerid teda otsima sööstsid. Tema istus parasjagu oma naise ja kolme lapsega söögilaua taga ja pidas loengut selle kohta, miks pole inimlik kassilt pooleldi mahamurtud lindu käest kiskuda. Tema vanem poeg Silvo kuulas pea maas ja pisarad silmanurgas.

«Kui ma olin noor,» selgitas Maximal. «Kui ma veel päris poisike olin, nagu sina hetkel, siis pani vanaema mu tagaaeda heina niitma. Vikat oli maru terav ja ma niitsin hea meelega. Ja siis juhtus üks linnupoeg mulle ette. Lõikasin tal jalad maha. Nutsin. Vahtisin ringi ja kui ma lõpuks otsustasin, et minust endast tema aitajat pole, läksin vanaisa käest abi paluma. Tema tuli aeda ja vaatas seda sulepundart. Siis küsis minu käest, mismoodi tema teda siis aidata saaks. Ja mina ütlesin, et tehku seda, mida ta õigeks peab. Kas te teate, mis siis juhtus? Ta litsus linnukese oma mölaka saapatallaga vastu maad laiaks. Vaatas minu kohkunud silmadesse ja ütles, et selline ongi elu.»

Silvo vaikis.

Isa võttis noaotsaga võid ja määris seda leivale. Siis hammustas ta ilmatuma suure suutäie ja mälus seda kolmkümmend kaks korda, et oma eluiga pikendada.

«Vaat selline on värk. Looduslikust valikust ja tasakaalust peab lugu pidama. Kui kass sai linnu kätte, siis järelikult oli nii ette määratud. Sina arvad, et teed teda päästes heateo, aga tema hoopis piinleb sul kodus mõned päevad ja siis ajab noka irvakile.»

«See on ebainimlik,» nurises Silvo. «Sittagi, et looduslik valik. Ise me oleme kassid kodustanud. Nagunii uputan ma ta veetünni ära.»

«Kuid see oleks sekkumine,» ütles isa sügavalt ohates. «Ja palun ära kasuta minu kuuldes sõna sitt. See häirib mind tõsiselt.»

Vaikus. Isa kraapis lusikaga mööda laudlina edasi tagasi. Silvo pea punnitas uusi vastuväiteid, aga kurjas kindas käsi kõmistas nõudlikult uksele ja lõpetas lahkheli silmapilkselt.

Maximal ajas ennast püsti ja läbis kahe sammuga vahemaa söögilauast välisukseni. Mitte, et tal oleks olnud ülipikad koivad, lihtsalt nende elamist võis vabalt tagasihoidlikuks nimetada. Kahe sammuga oli võimalik peaaegu kõikjale jõuda ja peaga lae puudutamiseks ei tarvitsenud ilmtingimata kõvasti karata, piisas ka enda sirguajamisest. Noh, õnneks püsis kogu Maximali pere pikkus meeter kuuekümne piires.

Ukse taga vahtis tema kunagine koolivend Van.

Maximal üritas ust tema nina all silmapilkselt kinni lüüa, kuid Van sai oma saapa uksetahvli ja piida vahele lükata ning trügis enda kitsasse elamisse sisse.

«Vägivald, nagu alati,» kiljus Maximal. «Miks sinusugused küll olemas on!»

«Miks sa siis ära ei kolinud, nagu sa lubasid!» nähvas Van. Lapsed hakkasid suurt raudrüüs võõrast nähes karjuma ja Maximali naine Minimal üritas ennast laua alla peita. Isa oli pidevalt rääkinud hirmulugusid sellest, kuidas nende koolis üks väga õel ja vägivaldne poiss ühtki luuletajat ei sallinud. Kuidas ta neid kiusas, kuidas ta nende jalgu lauajalgade külge naelutas ja nende kohvi sisse rotimürki puistas. Van! Kõige kurja juur. Poiss, kelle jaoks oli olemas vaid rusikas. Poiss, kellest kasvas mees, kelle jaoks oli olemas vaid rusikas. Sõjaväelaseks sündinud.

«Ma olin alati kindel, et temas oli teataval määral varjatud homoseksuaalsust,» selgitas isa oma lugusid ilustades. «Ta vihkas kõike naiselikku. Ta läks nii kaugele, et rebis isegi tüdrukute seelikuid katki ja värvis küla sead tõrvaga mustaks.»

Keskastme lõpupeol läks ärapiinatud Maximal julgust kokku võttes Vani juurde ja sisistas talle: «Sinu rõõmupidu on läbi. Siin lähevad meie teed lahku.»

Ja Van vastas: «Eks ühel ilusal päeval leian ma su veel üles sa kabajantsik.»

Nüüd oli see ilus päev omadega uksel.

«Mida sa tahad?» küsis Maximal.

«Kuningas,» ütles Van. «Minu pärast võiks sa oma poeemide otsas lõpuni mädaneda, aga kuninga käsk on sind ilmavalgele tuua.»

«Ma olengi ju,» protestis Maximal. «Ma ilmutan vähemalt ühe luulekogu aastas. Ma olen maailmale kättesaadav.»

«Kõigest omasugustele,» nähvas Van. «Sa kas tuled kaasa või ma viin su kaasa.»

«Sa jäta isa rahule

või ma löön su

(ümarad moodustised)

vahule.»

Silvo oli rusikad riimides püsti ajanud ja ähvardas hiiglaslikku rüütlit oma pisikeste rusikakämpudega.

«Kui vastik,» oigas Van. «Sul on siin ju lausa luuletuste hais sees. Mõelda ainult. Terve kari vastikuid luulemehi ja naisi. Lähme nüüd.»

Kolm päeva hiljem topiti kuningriigi linnad ja metsad kuulutusi täis. Maxiversioonilt võis lugeda:

ERAKORRALINE JÕUKATSUMINE KUNINGRIIGI PEALINNAS KUNINGALOSSI HOOVIL! VÕISTLUS JÄÄMISE JA MINEKU PEALE! MUSTAS RÜÜS ESINEB HALDJATE ESINDAJA, TUNDMATU LUULEHIMULINE NOORMEES. VALGES RÜÜS SAAB NÄHA KUNINGRIIGI ESILUULETAJAT MAXIMAL NICOLAUST.

KÕIKIDE PEALTVAATAJATE OHUTUS ON TAGATUD.

PÄKAPIKKUDE STRIPTIIS, ESINEB ÜLIMALT IGAV NUNNAKOOR, TAKTIKEPPI VEHIB MUNK O.KASTRAAT.

PEALE VÕITLUSE LÕPPU KAOTAJA ÜHISMÕNITAMINE.

TULE JA VÕTA VIHA JA LAPSED KAASA!

«See on ilge,» kaebas Aura. «sul pole võimalustki.»

«Sa eksid,» ütles Shiver. «Mul pole ehk võimalust. Tõepoolest. Kuid see on auasi.»

«Me ei saa sinna relvi kaasa võtta,» ütles Aura. «Isegi kui me mingi ime tõttu võitma peaksime, siis kuningas pole sõnapidaja mees.»

Nad mõlemad teadsid, et järgneval päeval pole vaikus vähemalt mõned tunnid kuldne. Ja kogu kuningriik ootas. Kokk, kes sprotte konservikarbist välja koukis ümises mõttes Maximali poolt kirjutatud hittidele viisikatseid juurde. Noor üksikema lõbustas ennast kaks päeva sellega, et kleepis oma toakese seinad Maximali luulekogudest rebitud lehekülgi täis ja nimetas seda modernseks kunstiks. Üks vana joodik jättis tagumiku pühkimata kui avastas enda käest kokkukortsutatud «Poeemi hädistele». Naaberkuningriigi kuueteistkümneaastane valitseja Menime üritas Maximali luuletusi kiiresti lugeda ja nimetas uue stiili räpiks. Samas ostis ta piletid üritusele nii endale, kui ka oma emale, keda ta tavaliselt kapis luku taga hoidis.

Kuningas tabas Vani oma sääri jõllitamast ja kutsus teda pilguga korrale.

«Mida see peaks tähendama Van?» küsis ta kurjalt. «Kas sellepärast siis Isabella...?»

«Oh,» punastas Van. «Olge nüüd ikka herr. Kuidas te saate minust niiviisi mõlgutada. Vaadake mulle otsa. Mida te näete.»

«Ma näen, et ma parem lähen ära magama, enne kui teie püksid rebenevad.»

«Needus!» röögatas Van.

Kuningas lahkus saalist kummalisel keksleval sammul ja heitis üle õla kartlikke pilke pingil kössitava rüütli poole. Miskipärast oli tal hetkel vaid üks suur soov. Ronida oma armsa Zilberta kaissu. Seda ta tegigi. Enne uinumist pani ta siiski kaisukaru tagasi riiulile. Tollel oli nimelt nõme komme öösiti peeretada ja kui kuningas tuulutamiseks aknad avas sõid sääsed tema sääred kublaliseks.

Mida tundis Shiver enne võistlustulle sööstmist?

Shiver magas ööl enne suurt võitlust rahulikult.

Tähtis päev.

Kuningalossi hoov mahutas kokku tuhandeid pealtvaatajaid. Inimesed ronisid häbematult üksteise kukile, et paremini lavakaare alla näha, inimesed ummistasid sissekäigud ja külvasid endaga üle müürid ja kõikvõimalikud puuvõrad. Inimesi oli maa all ja maa peal. Mõned lennuvõimelised rippusid otse lava kohal kuni kuninglikud vibukütid nad surmasid. Ei tohtinud riskida võimalusega, kus võistlejatele pähekukkunud kodanik vaatemängu nurjab. Lõpuks tõmmati lava kohale traatvõrk ja karjuti välja hoiatus, et igaüks, kes lavale kahekümne sammu peale läheneb, saab noole silma. Jäätisemüüjad sibasid oma nännikastidega ringi nagu segipööranud sipelgad. Lapsed sõid ja jõid, nende emad vaid kurtsid ja ostsid lõpuks endalegi, sest kui hobune lännu, siis mingu ka tall. Isad ihusid keeli ja ennustasid võitjat. Ilm oli päikesepaisteline ja vihma polnud ennustatud mitmeks nädalaks.

«Neil saab olema kuiv minemine,» teadis keegi tark rahvahulgast.

Haldjad olid kogunenud lava kõrvale Maximali sõprade, perekonna ja kaitsjate kõrvale. Neile polnud isegi rohukõrsi närimiseks jäetud. Täiesti relvadeta, olid nad siiski väga hirmuäratavad inimestele, kes neist mitme meetri kaugusele hoidusid. Inimesed arvasid end haldjate juures kummalist praeliha lõhna tundvat. Nii mõnigi surus maha mõtte oma teadmata kadunud onust.

Kell kaksteist päeval ronis lavale kuningriigi kõige valjema häälega meesterahvas ja hüüdis üle rahvamassi: «Nüüd vaikida, sest algab lahing suur!»

Kiire lõppmäng.

Kohtunik ronis õhtujuhi kõrvale ja karjus: «Võistluse reeglid on järgmised. Peetakse kaks raundi! Kohtuniku poolt valitud teemal üritavad võistlejad kordamööda teineteist häbenema luuletada! Iga edukas salm annab plusspunkti. Enim plusse kogunud võistleja on võitnud. Te teate inimesed, mille nimel võistlus käib. Nii et hoidke siis pöidlaid! Nüüd! Ma palun võistlejad lavale.»

Shiver oli endale selga tõmmanud rohelise maani keebi ja alles laval paljastas ta oma näo kapuutsi alt. Maximal šokeeris inimesi liibuvate siidipükstega ning kullast kaelakeega, mis tema pead ohtlikult ettepoole painutas. Rahvas juubeldas. Lavale lendas seenekübaraid ja lillelehti.

Kohtunik tutvustas võistlejaid ja luges siis ette esimese teema.

«Sissejuhatus!»

Aplaus. Publik mässas, nagu ikka enne esimest etteastet.

«Loeb Maximal Nicolaus.»

Maximal astus sammukese rahvamassi poole ja köhatas oma hääle puhtaks.

Maximal -- ma olen nimelt sellenimeline
Et mitte öelda geenius, siis siiski luuletaja üsna imeline
See teine mees, me ees end varjab mungavormis
Ei luuletada suuda, lõpetab ta vangitornis

Shiver vehkis käega läbi õhu ja alustas:

Sa tuled siia lavale
Ja loodad oma riimile
Ja loodad oma kavale
Ma arvan lähed liimile

Shiver oleks veel edasigi lasknud, aga kohtunik lükkas ta kõrvale ja kisendas peademere poole: «Suurepärased riimid, kas pole? Tuleb vinge andmine!»

Van istus kuninga paremal käel, Isabella vasemal. Mõlemad närisid küüsi. Kuningas oli ennast alateadlikult vastu oma tütart surunud. Oma peas saatis ta haldjaid mõnituste saatel teele ja plaksutas samas kuningale tagasihoidlikul moel.

«8 Mile finaal,» pomises kuningriigi pime selgeltnägija massi keskel. «Mis paganama asi on 8 Mile finaal? Üks valge mees ja palju neegreid tema ümber!»

«Teema üks!» karjatas kohtunik. «Sinu vastase ema.»

«Tüüpiline,» sosistas Aura. «Nad mõnitavad sind. Välja arvatud emadepäeval. Võib olla sünnipäeval ka.»

«Minu poeg hoiab mind pidevalt kapis,» kaebas naine temast vasemal. «Ja ta lõikab kasepakkudest kummalisi kettaid välja. Õhukesi, raisk. Ütleb, et hakkab sinna sõnu peale seadma.»

Maximal alustas:

Ei ole koledmat asja kui üks haldjanäru
Oh, eksin, see on haldjakamba ema
Kui turult tulles näed, läeb ümber kaubakäru
Jääd elu lõpuni sa mugelema-kogelema

Shiver põrutas vastu:

Ma lähen mööda metsarada ja ütlen endale, kas puhkamiseks lebame
Kui järsku näen, et kärvand keset juurikaid on keskmist kasvu rebane
Ma võtma üles teda tõttan ja ei ole otsa ega äärt
Mu üllatusel -- rebaseks pean sinu ema karvast jalasäärt

Maximal karjatas ja kukkus põlvili. Veri kohises tema kõrvades ja silmad valutasid. See tundmatu poeet riimis paremini kui tema. Ta tundis seda tagumikuga. Ta tundis, et ka publik tunneb, sest pudel, mis tema õlga tabas polnud kindlasti Shiveri pihta sihitud.

«Mida ta teeb?» sosistas kuningas jahmunult.

«Mulle aitab!» kisendas Maximal. «Terve sitane elu on selle luulepasa kaelas. Ja ma ju ei oska luuletada! Ja sina Van! Ka sina! Ükskord tuleb ka sinu tund! Ei rända välja ei haldjad ega midagi. Hoopis mina lähen. Ma olen alati põldu harida tahtnud. Ja ka mu pere! Me kõik kaome siit kuningriigist. Siis valage verd või jõudke rahumeelse lahenduseni. Mul kama kaks!»

«Isa!» karjus Silvo esiridadest. «Kuid mina ju oskan luuletada!»

«Sina sitt pole minu poeg siis!» röökis paanika äärel Maximal. «Me läheme! Võistlus on lõppenud! Ma annan alla!»

Kogu mass oli liiga jahmunud, et lavalt maharonivat võistlejat takistada. Nad lihtsalt jõllitasid, kogu see kirju seltskond. Kuningas haaras kahe käega peast ja vajutas selle kindlalt põlvede vahele paika. Enne seda jõudis ta aga Vanile sisistada: «Sa oled töötu. Täielik äpardus! Ma panen su sita Isabellaga paari ja kui sa esimese ööga teda rasedaks ei tee, lasen ma su haldjate linnaosa ehitusele määrata!»

«Linnaosa!» hüüdis Van. «Te ei saa seda teha!»

«Miks ma ei saa!» urises kuningas. «Sa vaata, kuidas nad seal naeratades passivad. Terve see kamp. Kas sa arvad, et need molud kellelegi liiga teevad? Lilled juustes!»

«Las ma teen nad pihuks ja põrmuks!» anus Van.

«Mmm,» tegi Isabella. Esimest korda elus märkas Van kui hirmutavalt suured olid selle kaunitari tissid ja ta vaid niuksatas meeleheites.

Kokkuvõtteid tegemas ehk draama leiab täitsa tavalise otsa.

«Huumor,» mugises Aura õhtukohvi kõrvale. «Huumor!»

«Tegelikult oli ta väga hea,» ütles Shiver ja näris piparkoogil jala küljest. «Aga eneseusku tal polnud. Ja kindlasti polnud ta nii vaimukas kui mina. Isegi kui see palagan oleks jätkunud, oleks rahvas lõpuks minu poole hoidma hakanud. Sest mina tean kuidas luuletada. Ja lisaks sellele tean ma kuidas luule abil asju muuta. Eks ole?»

«Ma arvan küll,» ütles Aura.