11.06.2003 |
Kaimar Palts
Kuidas luuletada |
Arvustused |
Hoiatus
Novell sisaldab luuletusi ja üht popkultuuri
kasvulava kopsakat vilja varjatud kujul.
See oleks võinud...
See oleks võinud vabalt olla ühe vaprusest ja
vägitegudest nõretava suurloo algus. Üks
sellistest, kus oli oma koht draakonil, printsessil, pahadel
kõrbekollidel ja mürgistel Kihvti-Tiinadel. Üks
sellistest, kus onud oma vennapoegadele vehklemiskunsti
õpetasid, ilma onulikke tundeid asjasse segamata ja
hiljem eluaegse vaenlase poolt torgatud mõõgatera
südames neile viimaseid nõuandeid jagasid. Üks
sellistest, kus mustad suitsuvallid terveid
mäenõlvakutel laiuvaid linnarägastikke
varjutasid ja rohelistes metsatukkades kannabisehimulised
haldjad üksteise kõrisid läbi kaksasid.
Kuid see ei olnud.
Kuidas see tegelikult oli?
Olemas oli kõik. Reede ja kolmeteistkümnes. Mees
oma parimates noorusaastates. Shiver Krabi. Temalgi oli
kõik mis vaja. Tärkav sugukihu, mis oli varjus
püsinud viimased kaheksateist eluaastat, ülbe
vibupüss, mille oli treinud tema onu Pakk Krabi,
tulbiõis nööpaugus ja sulg kõrva taga.
Oli olemas alanud teekond ja hirmutav piksepilv taevas. Oli
olemas tammepuu, mille all juhuslikult haldjarahva hulka kuuluv
Hobes Kraam oma tobi imes ja vaimusilmas enda ümber iludusi
tantsimas nägi. Oli olemas printsess, keegi Isabella
Hääb, kellel Shiverist, ega tolle alanud teekonnast
veel aimugi polnud. Oli olemas printsessi isa, vana jabur Kaak
Hääb, kes oli kuulus oma täirohke kupli ja
arulageda kuplialuse poolest. Olles küll hea mainega mees,
tegi ta oma headusest hoolimata pidevalt tegusid, mis tema
kaines mõistuses kahtlema sundisid. Näiteks
korraldas ta seatapu puhul seavõitluse, mille käigus
sea tapnud julgeim ja suurima luuleandega prints kirjutusmasina
taha istuma lükati ja temalt pikki poeeme välja
pressiti. Umbes selliseid:
Oo see rasvamürki ja kolesterooli täis
rõõsa elläi
Kuis tormas surmahirmu trotsides mu piigi poole
Oo tõrksad
Tõrksad
Harjased
Ja nii pidi selline heietus umbes saja lehekülje jagu
täitma. Poeeme müüdi edukalt kuningriigi piirides
ja ka teispool merd. Sissetulekute eest toitis kuningas oma
peret ja hoidis elu ja tervise juures printsi, kes talle kuni
järgmise seavõitluseni raha sisse tõi.
Ühesõnaga oli piisvalt igasuguseid tegureid,
tänu millele oleks võinud alata üks korralik
suurlugu. Aga nagu me juba mainisime, ei olnud asjalood
päris nii.
Shiver Krabi ise ei plaaninud nimelt mitte midagi
kolossaalset korda saata. Olles niiviisi enda teadmata
nuhtluseks vägitegude järgi kisendavas maailmas,
puhastas ta tammekännul istudes oma varbavahesid ja kaalus
võimalust sokid minema visata. Nimelt hüüdsid
sokid läbi suurte aukude, et nad kohe terveks
nõelutaks, aga isegi kui Shiveril oleks niiti ja
nõela olnud, poleks ta iial nõelanaise tasemele
laskunud. Poeedihingega inimesed ei nõelu sokke, vaid
kirjutavad neist poeeme. Ikka ainult selleks et honorari eest
uued ja värskelõhnalised osta.
Oma esimeses peatuspaigas oskas Shiver oma vibupüssi
ära hävitada, jättes selle uinaku ajaks
tapptermiitide pesa sissekäigu ette. Vaestel loomakestel
oli tükk tegu, et jugapuu ja metallkorpuse vahele
sissekäik uuristada. Eks olnud neilgi relvast omamoodi
kahju, kuid nende kuninganna, verejanuline Zinaida Puru lubas
iga blokaaditunni eest kaks töölist surmata. Seega
siis näriti, nii et saepuru lendas. Samal ajal varastasid
kaks kättemaksuhimulist tihast Shiveri õnnesule, et
seda siis salamisi põõsaste varjus
mõnitada. Sulg oli omal ajal kuulunud tigedale ja
tihastevaenulikule kullile ning suletuustid ei lõpetanud
enne, kui roots oli täielikult maailma ees paljaks kistud.
Kull olla tapnud mitmeid tihaseid nende kahe suguvõsast.
Tulbiõis aga kuivas ereda päikese käes
sootumaks ära ja kui Shiver ärkas olid kõik
eeldused tema suureks teekonnaks läinud.
Shiverit kaotused ei häirinud, olgugi, et need oleks nii
mõnegi rüütli sinnasamasse tammeoksa külge
rippuma jätnud. Shiver nimelt, nagu juba mainitud, ei
plaaninud midagi suurt. Tema peas liikusid paljude jaoks
häbistavad mõtted meelelahutusäri
päästikuks olemisest ja seda ettevõtmist ei
tohtinud häirida ei koletised ega iludused.
Ühesõnaga ei mingeid haigeid seiklusi, lubas Shiver
endale ja oli isegi rahul, et ta üleliigsest pagasist nii
kergesti lahti sai. Ülim vara, millest ta hoolis, oli
peidus tema peas ja isegi päikesepiste ei suutnud riime ja
lookesi tema kolbast välja keeta.
Hobes Kraam tuli kanepiuimast teadvusele alles siis kui
Shiveri paljas ja ebameeldivalt lõhnav jalg tema
teerajast ülelaotatud ninale astus. Haldjas tõi
kuuldavale tigeda kriiske, siis hädakisa ja lõpuks
arusaamatu pobina, milles Shiver arvas ära tundvat nii
mõnegi inetu sõna. Noormees polnud haldjat
märganud väga lihtsal põhjusel. Ta oli nii oma
silmade kui ka mõtetega pilvedes.
«Heldus,» karjatas Hobes ja kraapis
nimetissõrme küünega
ninasõõrmetest mulda välja.
Shiverit oli viisakaks õpetatud ja ta vabandas oma
ohvri ees, püüdis siis kiiresti sündmuskohalt
lahkuda, kuid Hobes haaras tal kämblaga õlast kinni
ja pigistas seda nagu poisi isa oma naise kõri
kriisihetkel.
«Kus sa hull tükid!» mörises Hobes.
Shiver püüdis takistavast käest vabaneda, kuid
taipas kohe, et on selleks, nagu suuremaks osaks toiminguteks
peale söömise, magamise ja käimise, liiga
taandarenenud lihaskonnaga. Ta siputas käsi ja
rääkis midagi inimõigustest. Hobes naeris selle
peale.
«Me oleme haldjate murul poiske,» ladus ta ühe
kurja sõna teise otsa. «Vaata mulle otsa ja
ütle, kus sa näed sammalt.»
«Mis mõttes?» ei taibanud Shiver.
«Et sa jumala heldus mu otsas tallad nagu samblatordi
peal,» nurises Hobes. «Tallad, vabandad ja
lahkud.»
«Kas nii need asjad mitte ei käi?» küsis
Shiver kahvatades. Ta püüdis meenutada oma isa
õpetussõnu sellise olukorra tarbeks, aga meenusid
vaid KUI SITAKS KISUB, SIIS VABANDA ja LAHKU.
«No mõtle, mida inimene sinuga teinud oleks, kui
sa talle haistmise peale astunud oleks,» urises Hobes.
Shiver mõtles.
«Oleneb inimesest,» ütles ta siis. «Mu
isa näiteks oli väga vägivaldne mees. Ta peksis
meid pidevalt. Ka siis kui me talle parasjagu nina peale astunud
polnud. Mu vennanaine oleks natuke nutnud ja siis
õunakooki küpsetama läinud. Mu ema...»
«Sünnitas sind ilmselt asjatult, kuna ma pean
tunnistama, et haldjariigi seaduste järgi oled sa mu au
karmilt riivanud ja ma pean su kuklakarvad eemaldama. Kusjuures
läbi silmakoobaste.»
Shiver võpatas.
«See oleks küll tulutu tegevus,» pomises ta ja
otsis pilguga Pääsu. Pääs tegutses sel
hetkel kahjuks tuhandetes kohtades maailmas, ainult mitte sel
metsateel. Pääs sekkus isade ja poegade vahelisse
verevalamisse naaberkuningriigis, nüritades ohtlikud
mõõgaterad vastu sepikoja metallust, enne kui need
lihasse haavu rebima jõudsid, vibutas jõkke
kukkunud pimeda kaupmehe käeulatusse pajuoksad ja kasvatas
hiiglasliku jalaka, mille tüvi pidi aastaid hiljem ühe
atendaadiks lendulastud noole kinni püüdma. Isegi kui
Pääs oleks juhtunud metsalagendikule, kus Hobes
veretööd planeeris, oleks ta sealt kohe kadunud, sest
nii Hobesil kui Pääsul oli ühiseid sugulasi,
kaasaarvatud Hobesi ema, tulehark, keda kartsid kõik
olevused maamuna peal. Seega -- Pääsu
polnud.
Hobes vaagis, kummast silmast alustada kui talle kargas
pähe uus ja veelgi ilgem idee. Tema ema, Armutu Aura, pidi
järgmisel päeval kuuekümneseks saama. Ja mis
oleks sellele vägivallast pakatavale vanamoorile ikka etem
kingitus kui üks elav idioot, kes on tema suguvõsa
meeltel tallanud. Mõeldud, vaja ka valmis teha.
Hobes vabastas õla haardest ja vangistas
käsivarre, kuid seekord pigem sõbralikku embusse kui
pitsitusse.
«Kui nüüd hästi järgi
mõtelda,» alustas Hobes. «Siis sa meeldid mulle
isegi.»
Shiver võpatas nüüd uuesti. Ta hiilis haldja
poole, ega tol jumala eest paremas kõrvas
kõrvarõngast pole või siis ehk siidist
aluspesu roheliste metsapükste alt paistamas. Aga ei
olnud.
«Sa ära mind valesti mõista,»
jätkas Hobes. «Me oleme väga tuline rahvas. Nagu
midagi on, nii kõps pea maha.»
Hobes naeris hullumeelselt ja patsutas Shiverile
õlale, julgustamaks ka teda kaasa naerma.
«Pää maha jah!» üürgas Hobes ja
hakkas noormeest käsivarrest metsa poole vedama. «Kas
ma unustasin mainida, et me oleme ka väga külalislahke
rahvas. Nigu viha üle läheb nii kohe õlletoop
molli alla. Nii jah.»
«Et nagu pea jääb seekord alles?» usutles
Hobes värisedes.
«Alles neh,» nähvas Hobes.
Haldjarahvast teati kuningriigi koolilaste poolt kui
väga kavalaid sepitsejaid, kellega kunagi kaasa minna ei
tohtinud. Parem surra sündmuskohal. Paraku polnud Shiverile
kooliharidust antud ja tema isa, kes haldjanaistega maja taga
tikripõõsas pidevalt asja tegemas käis,
kiitis viimaseid taevani.
«Millised tissid!» ülistas vana Shiver.
«Nigu lihalabidad. Ja see lillelõhn, see on nagu
tasuta magustoit. Jumal kuidas ma neid metsaaluse hoorasid
austan. Poeg, jäta meelde, nagu sa neid kohtad, haara kohe
kinni. Ära lase, nagu ma seda ütleksin,
võimalust metsa.»
Shiver muidugi ei hoolinud lillelõhnast ega
lihalabidatest, aga kõht kiskus tühjaks ja
öö katuse all veeta poleks ka palju paha teha saanud.
Nii et ta läks Hobesiga kaasa. Läks nagu talleke ja
Hobesi jaoks nagu talleke tapale. Loomulikult kipitses see pind,
et ta ise noormehe eluküünalt kustutada ei saa natuke
hinges, aga sitta sellega. Ta läheb ja keerab hiljem metsas
mõnel hirvel kaela kahekorra. Haldjate tapahimu oli palju
uuritud, aga miskipärast jäid kõik
uurimistööd ja raamatud lõpuni kirjutamata.
Haldjad omasid jällegi igas külas vähemalt
üht, tedlaste kolpadest ehitatud kaminat või
suitsuahju. Haldjad lihtsalt olid sellised.
Kahe tunni kõndimise järel jõudsid Hobes
ja Shiver kitsale maisipõldu läbivale teerajale ja
eemalt hakkas kostma pillimängu ja kisa. Mandoliin kriiskas
nii, nagu oleks keegi oma sõrmeliha läbi saagida
üritanud. Shiver heitis küsiva pilgu Hobesi poole.
«Minu hõim,» kommenteeris Hobes napilt.
«Kui hea on taas kodus olla.»
«Ma loodan, et ka mul saab hea olema,» lootis
Shiver.
«Khih, khih,» tegi Hobes.
Haldjate sajandi laev.
Armutu Aura täitis peaaegu terve oma onni. Ta oli
haldjate Titanic, ainsa vahega, ta polnud põhja
läinud, sest polnud veel ühtki reisi ette
võtnud. Olles kogu oma elu kitsaste seinte vahel veetnud,
seal söönud, joonud, maganud, sünnitanud, sukka
kudunud ja ohvreid murdnud, ei tundnud ta ometigi kiusatust
välisilma kiigata, seda enam, et nad rääkisid
talle pidevalt piksest, udust ja öökülmadest.
Armutu Aura oli suur kirjandussõber.
Ülejäänud haldjad olid selle üle pidevalt
õnnetud, sest neid sunniti kord kuus kuningriigi
raamatukogust teoseid tooma. Need olid veriseid
jalutuskäigud, täis nooleauke ja mõnitusi.
Tihti ei jõudnud pool laenutus- või siis
varguskambast tagasi ja samal ajal kui Armutu Aura
«Tapptermiitide needust» luges, leinasid teised
kultuuri nimel hukkunuid. Kui juhtus, et raamatuid ei saadud,
toodi Aurale mõni inimene. Kuigi neil polnud kultuurist
aimugi, meeldis Aurale neid süüa ja see oli peaaegu
samasugune mõnus meelelahutus, nagu lugemine.
Shiver istus Aura ees ja taipas, et krigin tema selja taga
sai tähendada vaid üht -- nad olid ajutiselt
või halvemal juhul igaveseks tema pääsu laia
maailma sulgenud. Shiver vaatas onnis ringi. Ega siin suurt
midagi vaadata polnud. Või tegelikult oligi ainult see
suur haldjanaine oma rasvavoltidega. Tema jalge all vedelesid
pealuud. Nii loomade kui ka inimeste. See oli Shiveri meelest
andeksandmatult rõve.
«Tervist,» ütles Shiver. Ta oleks parema
meelega vait olnud, aga sissekasvatatud viisakus tegi oma
tööd.
«Kui palju olen ma pidanud seda pomisemist oma elu
jooksul kuulma,» kurtis Aura. «Teretereteretere.
Hommikul tere ja isegi siis kui kihvad kuklas ikka tere ja
päevast ja privet. Kas te lihtsalt oma saatusele otsa
vaadata ei saa!»
«Mis saatusele?» kohkus Shiver.
«Liha saatusele,» ütles Aura. «Mis on
liha saatus?»
«Hing liigutab liha,» ütles Shiver.
«Jama,» mörises Aura. «Kas tead, mis on
vahet inimestel ja haldjatel?»
Shiver tahtis midagi vastata, aga Aura jõudis temast
ette.
«Meie sööme oma kotletid toorelt,»
ütles ta ja maigutas oma paksu tatikorbaga kaetud
huulepaari, lasi keeleotsal välja hüpata ja liigutas
üllatavalt kiiresti oma rasvast lödisevaid
käsivarsi. Ta mõtles, kas hammustada esmalt ninast
või kõrvadest. Mõlemad tundusid ahvatlevad.
Oli ka võimalus kohe pea otsast kaksata, aga see oleks
asja kiiresti lõpetanud ja Aural oli kuradima moodi
igav.
Nähes hiigelkannibali enda kohale küünitavat
taipas Shiver lõpuks ometi, missugusesse lõksu
Hobes ta meelitanud oli. Pruunilaigulistest hammastest hingus
temani eelmiste lõunasöökide lõhnu.
Lilla keel oli kaetud kirsisuuruste villidega, millest immitses
verd. Silmad põrnitsesid tema silmadesse ja otsisid pehme
lihaga kohta. Oli selge, et see sitakäru oli teda kohe
hammustamas ja mõte hammustatud saada ei istunud
Shiverile mitte üks põrm. Kunagi pisikesena olid
teda punased sipelgad hammustanud ja ta oleks
äärepealt allergiahoo kätte surnud.
Suures hirmutuhinas pani Shiver käed risti, surus
silmalaud vaate ette ja hakkas omaette pomisema.
Ei olnd mu elu väärt sipelga
sääreluud
Et istun nüüd siin ja valu mu sees
Jutustab nii, et käesolevat kuud
Näeb lõppemas maailm, kuid mitte see mees
Aura tardus. Tema kalkidesse ussilmadesse eksis
unistusesarnane helk.
Mis teha saan, et asjad nii
Et muuta saab vaid saatus ise
Kas tõesti saab nii ollagi
Et olen maailma möödavise
Aura nõksutas pead ja vajus tõusult tagasi
istesse. Midagi koorus tema silmamunade taga ja tema paksud
lotendavad käed hakkasid värisema. Ta püüdis
riimida.
Mul pole suurt andi riimimiseks
Kuid sellegi poolest
Kuulan ja loen luulet
Kas kuuled seda valu mu sees
Et oleme sarnased
Mina ja see mees mu ees
Shiver tundis kuidas higiojad tema seljal terve
jõgikonna moodustavad. Hambad polnud teda veel puudutanud
ja miskipärast oli tal aimdus, et mitte tema
värisemine polnud see, mis vanas verejanulises haldjanaises
loobumismõtted äratas.
«Siin onnis on maru niiske,» pomises Shiver. Ta
mõtles päikesepaiste ja liblikate peale.
«Niru lugu,» sosistas Aura. «Ma pole juba kaks
kuud midagi lugenud. Ja nüüd on minu ees midagi nii
erakordset. Elav luuleraamat.»
«Kas ma tohin ennast natuke kohendada?» küsis
Shiver luba. Tal oli kole kihk kogu seljal voolav higi
särgiriide sisse hõõruda. Siis poleks see
ebameeldivat kihelust ja külmatunnet tekitanud.
«Kohenda,» lubas Aura, olles ise mõtteis
kaugel eemal. «Kas sa loeksid mulle veel mõne
luuletuse?»
«Luuletuse?» oli Shiver üllatunud.
«Jah. Palju sul neid on?»
«Noh, ma suudan neid sõnadest meeletult kokku
panna. Lõputul hulgal.»
«Lõputul?»
«See on anne. Kes ei suuda, selle jaoks pole peas
ühtki rida. Minul on poeemide uputus. Aga nad on
kõik vabad, ridades mõttetu sõnamulinana ja
mina korrastan neid ja loon seda, mis paljudele väga meele
järgi on.»
Aura peas hakkas kõik kohisema. Ta kummardus taas
Shiveri kohale, kuid nüüd suletud suu ja paluva
pilguga.
«Ma pakun sulle tehingut,» sosistas Aura.
«Sinust saab minu ametlik meelelahutaja ja ma jätan su
ellu.»
Paremat pakkumist poleks Shiver saanud. Ta tundis küll
jäkust mõtte üle, et peab nende limukatega
ülejäänud elu koos veetma, aga kindlasti on tal
võimalus nende usaldus võita ja võib olla
õnnestub siis ka igasuguseid privileege välja
pumbata. Polnud etemat asja kui olla oma vaenlaste pea soosik.
Kui ta peab rohus roomama, teeb ta seda vähemalt
kõige kõrgemal künkal, kust paistab
taevast.
«Ma oleks ilmselt idioot kui ma ei ütleks,»
ütles Shiver.
«Noh, ma ei ütleks,» irvitas Aura. «Pigem
energiajook või lihalõik minu
lõunalaual.»
«Kuigi see on ilmselge väljapressimine,»
jätkas Shiver.
Aura virutas oma käed kokku, nii et terve onn vappus ja
kurises: «Kelleks sa mind pead. Mis väljapressimine!
Ma olen siin kõrgeim võimuorgan. Mina ei tegele
väljapressimisega. See oli tehing. Tehingud on mulle alati
au ja sära toonud. Me veel teeme nii, et sa lähed
haldjarahva ajalukku.»
«Ma oleksin siis esimene inimene,» pakkus
Shiver.
«Üks oli veel,» parandas Aura. «Aga meil
sai temast kõrini ja me lõime ta aiateibaga
surnuks.»
Shiver jõllitas hiigelnaist jahmunult.
«Hellalt,» lisas Aura ruttu. «Ta ei
piinelnud.»
Asjad võivad muutuda!
Shiveri elujärg paranes haldjate juures ootamatult.
Ta sai endale esmalt mõnusa kuiva onni täispuidust
mööbli ja põnevate pajuoksapunutistega.
Järgmiseks õnnestus tal mõned pakid paberit
hankida ja ta tegeles kirjutamisega. Esiteks rabas ta
lõunani poeemide kallal, siis puhkas, sest loojavaim
vajab ideedeks lõõgastumist ja õhtuti pidas
päevikut oma juhtumiste kohta. Haldjad korraldasid
luuleõhtuid ja olid ekstaasis. Keegi neist poleks iial
nii riimida suutnud. Keegi ei taibanud, et võib kirjutada
lõkkest tõusvast sädemevihmast ja orkiaetud
seast lõkke kohal.
TÄNA LÕBUS LUULEÕHTU. ESMAESITLUSEL POEEM
«SEE SIGA KARJUS NAGU MISKIT OLEKS VIGA TAL». SAMUTI
HITID NAGU «MINU ISA KUPPEL» JA «LÜHIKESE
SÜDAMETUNNISTUSE EELISTEST»
Või siis.
AINULT TÄNA PIKK JA KURB POEEM «KUI ÜKSKORD
INIMKOND LÕPPEMA PEAKS -- LUGUSID
TAIMETOIDUST.»
Ja nii kuu kuu kaupa. Ja nii õhtutundidest hommikuni,
haldjate rögisevate häälte keskel ja
lõkkekumas. Vahel haaras teda koduigatsus. Siis kirjutas
ta tundide kaupa mustikamoosist keedetud tindiga
südantlõhestavaid poeeme sellest, kuidas perekonnad
lahingute pärast lahku kisti, kuidas väike
heledajuukseline, haledahäälne tütarlaps oma
kassipoega matab ja kuidas pikk ja pime öö esimest
korda armunute jaoks alati liiga kiiresti otsa saab. Ta imestas,
et kirjutades inimeste muredest ja hirmudest, suutis ta
köita seda maailma nuhtlust -- haldjaküla,
neid roppe ja kommeteta elajaid. Mitte et nad oleks tema jaoks
sümpaatiat äratanud. Tema rinnast murdis läbi
tunne, et ta teeb midagi üllast ja head, millega varem
hakkama pole saadud.
Kui haldjad polnud juba terve kuu vältel ühtki
inimest kustutanud, tuli Shiverile pähe, et ta peaks
küsima, kas nüüd jääbki nii. Olgugi et
saatust torkides, läks ta ühel vihmasel
pärastlõunal üsna kepsakal sammul Aura onni ja
rapsis kitsas esikus, mis oli ülejäänud ruumist
riidepalakaga eraldatud, oma riietelt vee maha. Siis astus ta
haldjakuninganna ette.
Aura saatis Shiveri poole midagi virila naeratuse sarnast
ning sihtis sõrmega katuse poole.
«Sajab?» küsis ta.
«Miks sa ise vaatama ei lähe?» päris
Shiver.
«Ma ei mahuks uksest välja,» ütles Aura.
«Vaata milline rasvakook ma olen.»
«Las su mehed viivad selle lobudiku laiali ja teevad
suurema maja, koos uksega. Et sa välja
pääseksid.»
«Las ma räägin sulle midagi
kõhna,» kummardus Aura Shiverile lähemale.
«Ma nägin seda, mis väljas toimub viimati
lapsena. Ma mäletan rohelist värvi. Kas sa tead, mis
järsku juhtus? No kust sa seda teada võiksid. Ma
olin selle ruumi jaoks ettemääratud. Sündinud
kuninganna. Kas sa arvad, et laps võiks eales sellise
umbse urkaga leppida. Nad aheldasid mu seinapostide külge
ja selgitasid, et ma pean oma ülejäänud elu neid
siitsamast juhtima. Kui ma sain kakskümmend, hukkasin ma
oma piinajad ja sõin nad luudeni paljaks. Selleks ajaks
olin ma nii endaga rahul, et kinnitasin enesele -- ma ei
lahku siit maailma kiuste. Las nad teavad mind, nagu varjatud
tapamasinat. See, kelle nägu ei lähe isegi surmaunes
meelest.»
«Sa oleksid saanud ju oma käega katuse minema
pühkida,» ohkas Shiver.
«Ma ei tundnud väljassündiva vastu enam nii
suurt huvi,» selgitas Aura. «Selle asemel hakkasin
lugema.»
«Ma olen aru jah saanud,» noogutas Shiver.
«Omamoodi on see hirmuäratav, et ma püsin elus
vaid seepärast, et mul on selline anne... Või kas ma
enam püsin?»
Aura vahtis teda pika pilguga.
«Sa tahad lahkuda, jah?» küsis ta üle
luuletaja õla lõpmatusse vaadates. Tema suunurgad
tõmbusid hetkeks kerges pettumuses allapoole.
«Ma ei tea,» tunnistas Shiver. «Mulle tundub,
et ma olen siin midagi muutnud.»
«Äh,» lõi Aura käega.
«Vaevalt.»
«Ei, ära sa räägi,» jätkas
Shiver. «Kas sa tead, et Hobes riputas enda ukse kohale
tuulekellad üles ja pühkis seinad eeslisitast
puhtaks.»
«Ei,» nurrus Aura meelitatult. «Seda ma
küll ei usu.»
«No sa pead seda ise vaatama minema,» ütles
Shiver. «Ainult sinu käsk ja ma korraldan ise selle
lammutamiseasja ära.»
«Nojah,» ütles Aura. «Võib olla
oleks lõpuks aeg värsket õhku
ahmida.»
Väljudes mainis Shiver: «Ma olen muideks kindel, et
kui ma minna tahaksin, siis saaksin seda teha.»
Aura ei vastanud talle, aga Shiver ei tundnud kuklal
külmavärinaid ja see võis tähendada vaid
jaatust.
Kuigi Hobesi ukse kohal polnud tuulekellasid ja seinadki ei
hiilanud, teadis Aura, et talle polnud asjata luisatud. Ta
võttis oma poja ette ja sundis teda oma elu muutma.
«Kuid eeslisitta ära pühkida,» nurises
Hobes. «Kuidas siis minust selline vastik ja ohtlik mulje
jääb?»
«Kõigest vastik,» ütles Shiver.
«Usu mind. Ohtu on siin ainult nii palju, et selle
värgiga võib oma riided ära
määrida.»
Kuu jooksul kerkisid küla keskele lillekupitsad ja kaks
kivimüüri. Haldjarahvas luges luuletusi paremast
tulevikust ja nii mõnigi haisev kalts vahetati uute
soojade villaste kampsunite vastu. Asjad loovisid paremuse
poole.
Samal ajal kuningriigi teises otsas...
...istus kuningas Kaak Hääb oma tütre
Isabellaga hommikukohvi lürpides kuningalossi rõdul.
Nad olid enda näod panoraami poole pööranud ja
nautisid tulist laket, mis hommikuse bronhiidiröga lahti
päästis. Nende selja taga seisis peaaegu vaikides
sündiva jutuajamise võtmekuju, turvateenistuse
ülem, alatu rüütel Van.
«Kuuldukse, et põhja pool on kummalisi jutte
liikvel,» ütles Kaak Hääb ja hiilis parema
silmaga teenijatüdrukuid, kes lossihoovil basseinis
bikiinide väel kümblesid.
«Kas teie Van oskate neid selgitada?» päris
Isabella ja mõtles tema taga kõrguva mehe
rinnanibudele.
«Vaadake, asi on selline,» alustas Van, kes hiilis
silmanurgast kuninga karvast jalasäärt. «Mulle
pole meeldinud kunagi tühje sõnu teha. Oht tundub
meid ähvardavat. Kui haldjad pole rünnanud võib
see tähendada vaid üht -- nad on kas hukka
saanud või valmistuvad suuremaks
sõjaretkeks.»
«Kaht asja,» parandas kuningas.
Erakordselt tihe karv, mõtles Van.
«Kas me ei peaks siis samme astuma?» küsis
Isabella. «Ammu on plaanis olnud nende haisvate
jätiste maad maha põletada.»
«Vaadake,» selgitas Van. «Sõjatehnikat
ei ole. On mõned puust mõõgad ja pilliroost
piigid, aga seda, millega liha läbistada ja rebida, ei ole.
Me vajame teistsugust lahendust. Majandus on põhjas.
Reeklased ei vea enam nisu läbi. Ja igasugused
sõjakäigud lööksid meie maine veelgi enam
maha. Te teate, et meil on mõned lepingud soojas ja me ei
tohi neid kaotada.»
Perfektne punane, mõtles Van.
«Aga teie ise?» küsis kuningas üsna
ootamatult.
Van polnud oodanud, et talle kangelase kohta pakutakse.
«Mina üksinda? Kas te teete nalja
või.»
«Kui kuningas nalja teha tahaks laseks ta teid jalgupidi
puua ja siis räägiksite talle kaks tundi
naljandeid,» nõelas Isabella mürgiselt.
«Kelle me siis veel saadame. Sa ei saa nüüd
mõnestsajast võsamehest jagu. Äpu.»
«Ai ei,» üritas Van kiiresti kuhjuvat koormat
ära lükata, kuid kuningas ei lasknud ennast
täishäälikutest kõigutada.
«Isabella, las me ajame paar sõna mehejuttu
omavahel,» käskis kuningas. «Mine ja mängi
aias hagijatega.»
Isabella tõusis, läks Vanist mööda ja
puudutas justkui juhuslikult oma kiharatega mehe põske.
Van võpatas.
«Tule istu,» käskis kunigas. «See on
palve.»
Van istus.
«Vaata Van,» alustas kuningas. «Ma tean
küll kuhu su pilk pööratud on. Paljud on lossi
lõunatiiba endale soovinud. Sinna saaks solaariumi
ehitada. Tuleks vaid katus maha võtta. Suvi pidi sel
aastal ka erakordselt päikesepaisteline tulema.»
Van põrnitses süngelt põrandat.
«Ja Isabella,» käis Kaak oma trumbi
välja. «Isabella on pealekauba.»
Van oli vait. Kuidas ta oleks suutnud oma tundeid kuninga
vastu väljendada! Mingi kekutav pilkatirts, mis sest, et
õigusega päid maha võtta, teda ei
kõigutanud.
«No mis sa veel mõtled,» kähvas
kuningas. «Sellise pakkumise eest oleks paljud nõus
oma jalad maha lõikama. Isabella on kuningriigi
ihaldatuim naine. Õrn. Imeilus. Vaata, kuidas mehed tema
ees kahvatuvad.»
«Kuid ta on...» otsis Van vabandust. «Ta on
liiga...selline...liiga pikk minu jaoks.»
«Kui see sind häirib, siis me teeme sulle
kõrge tallaga saapad,» lubas kuningas. «See
pole probleem.»
«Ma võin seda lõunatiiva eest teha,»
ütles Van. «Isabella võid endale
jätta.»
Kaak kehitas hämmeldunult õlgu.
«Ise tead,» ütles ta pisut pettununa.
«Peaasi, et töö tehtud saaks.»
Küllap pelgab mind, mõtles kuningas. Nii vapra
rüütli kohta on see üsna kummaline nähtus.
Ehk ei taluks ta tulevikus minusugust tugevat äia
perekonnas. Väga võimalik muideks.
Läbirääkimised.
Samal ajal kui Kaak Hääb ja alatu
rüütel Van haldjaküla hävitamise plaani
haudusid ujus kuningriigi kohale erakordselt tume piksepilv ja
peale mõnda välgusähvatust ning
kõuekärgatust, hakkas paduvihma kallama. Sadu oli
nii tugev, et kõik elusolendid otsisid selle eest
paanikas varju, küll puulehtede alla pugedes, küll
onnidesse varjudes. Ainult Shiver seisis haldjaküla keskel
ja nautis vihmapiiskade trummeldamist enda kerel. Ta ootas
inspiratsiooni.
Inspiratsioon on kummaline südmusteahel. Ideede tulekuks
on tarvis elamust, mis raputaks, kuid see ei pea ilmtingimata
maavärin või verepulm olema. Vahest piisab
mõnest vaevutajutavast lõhnast või
hägusest mõttepildist. Selleks et looduse poolt
infot ja soovitusi saada, tuli ennast välja lülitada.
Seega Shiver kõigest kuulas ja tema aju otsis samal ajal
juhtlõnga uue loome tarvis. Vihma sadas. Ta oli
läbimärg. Läbi...märg. Läbi märja.
Läbi udu kostis rütmi.
Dagap, dagap.
See muutus tugevamaks.
Shiver avas silmad ja vaatas vihmakardinat.
Dagap, dagap.
Hiiglaslik raudrüüs hobune kappas hallist
müürist välja, pori kapjade alt pritsimas, hobuse
seljas hiiglasekasvu mees. Kohe kui hobune peatus, hakkas
onnidest haljaid kohale valguma. Hoolimata vihmasajust tulid nad
uudistama, kellel oli jätkunud julgust nende paljukardetud
alale ronida. Üksinda!
Vihmasadu kohises nii et järgnev vestlus viidi läbi
üksteise poole röökides.
«Olete te vangis?» karjus alatu rüütel
Van sadulast.
«Ei!» karjus Shiver vastu. «Ma
töötan siin omamoodi misjonärina!»
«Või nii! Kummaline. Äkki te teate, kes siin
vägesid juhib?»
«Seal!» viipas Shiver Aura uue hiigelmaja
poole.
«Kurikuulus Aura?»
«Mina teie asemel sinna sisse küll ei roniks! Ma
olen kindel, et turvisest läbihammustamine pole tema jaoks
mingi probleem!»
«Ma tulen valge lipuga!»
«Ja tagasi läheb ainult lipp!»
Van kehitas õlgu: «Ma pean rääkida
saama. Kui läbirääkimisi ei toimu, tehakse see
koht homme hommikul maatasa.»
Aura oli väga konkreetne. Ta ei pakkunud oma
külalisele kohvi ega saiakesi, kuna peale Shiveri polnud
tal lihtsalt varem ühtki külalist käinud. Noh,
tegelikult oli küll, aga need olid külaskäigud,
kus küllakutsuja kostitas ennast küllakutsututega. Nad
panid Vani seina äärde pisikesele pingile, nii et
põlved peaaegu viimase lõuga puudutasid ja Shiver
tegi Aurale käte abil selgeks, et
läbirääkijat ei tohiks mingi hinna eest hukata.
Aura, natuke viisakam kui varem, tabas asja iva ära, aga
tundis ennast nagu kits kahe heinakuhja vahel.
«Läbirääkimiste eesmärk on
kompromiss,» ütles Van ja sirutas oma jalad
välja.
«Ma mõtlen, et keegi pole varem siia ronida
söandanud,» seletas Aura. «Me olime inimeste
jaoks liiga hirmuäratavad. Kas see aeg hakkab otsa
saama?»
«Meile jäi silma see, et te olete viimasel ajal
väga passiivseks muutunud,» ütles Van. «Me
oleme seda asja arutanud. Et see ei saa nagu midagi head
tähendada. Kellegi surmast ega kadumisest pole
sõnumeid toodud.»
«Ju me peame pausi,» ütles Aura.
Shiver raputas tema poole rusikat ja selgitas Vanile :
«Tegelikult on asjalood teitsugused. Vaadake, ma siin
tegelen väikestviisi projektiga. Selle nimi võiks
olla VÄGIVALD LILLELISEKS LÄBI LUULE. Kuidas ma selle
peale tulin, seda ma selgitama ei hakka. Kuid ma olen
võimeline tõestama, et isegi neid metsikuid
tüüpe siin...»
Shiver vaatas korraks vabandava pilguga Aura poole.
«...on võimalik taltsutada.»
Van muigas.
«Mis te loete neile luuletusi ja nad viskavad iga riimi
peale ühe sõjariista minema või? See on ju
naeruväärne. Te peaksite olema õnnelik, et nad
teid nahka pistnud ei ole. Sellised ebastabiilsed metslased. On
teil mingi doktorikraad äkki ette näidata oma napaka
projekti tarvis?»
«Ma olen lihtne luuletaja,» ütles Shiver.
«Lihtsad meetodid on teinekord väga
efektiivsed.»
«Jumala eest kas me millestki asjalikust ka
nüüd rääkida saame,» mörises Van.
Teda häiris kohutaval kombel mõte sellest, et
kuningriigi ainuke oht hakkab hääbuma. Luule! No mis
tobedus. «Mind läkitati selleks, et teile ultimaatum
esitada. Kui te homseks riigipiiri ületanud ei ole tulen
mina ja lisaks veel kakssada kurja ja liiga hästi
relvastatud meest.»
«See pole lahendus,» segas Shiver vahele. «Ma
olen aru saanud sellest, et mis iganes neid olendeid ka ei
muudaks, see ei saa olla vägivald.»
«Jama,» turtsatas Van. «Te olete mingil
veidral asjaolul siin teistest inimestest natuke kauem vastu
pidanud ja juba te säutsute sellist positiivset joru.
Ainult vägivallaga selliseid probleeme lahendataksegi. No
mõelge ometi. Te ise pelgasite neid ka nagu tuld veel
mõni aeg tagasi.»
«Inimese omapära on
mõtlemisvõime,» nähvas Van. «Ja kui
ma mõtlen, siis tekivad mul ideed. Ja kui ma näen,
et keegi enda käitumist muudab, siis ma ei suhtu neisse
enam eelarvamusega. Vastupidiselt teie sajale kilole lihale, mis
liigub ilmselt ainult elektriimpulsside najal.»
«Me peaks ta pooma,» arvas Aura. «Ma hetkeks
juba arvasin, et ma ei poo enam ühtki nõmedikku, aga
seda ullikest sikutaks küll üle pajuoksa.»
«Mis ma räägin -- vägivald,»
võidutses Van.
«Mul oleks idee, aga ilmselt teie paks kolp pole
võimeline seda isegi seedima,» ütles Shiver.
«Me korraldame võistluse.»
Kui Van haldjate juurest tagasi jõudis oli ta vihmast
üleni läbi ligunenud ja tema kurk valutas vastkul
moel. Ta pidas seda loomulikuks, et nende barbarite juurest
mingisugune haigus kaasa tuuakse. Nad elasid ju pajuvitstest
punutud onnides. Muldpõrandatel. Jõid porist vett
ja pidasid köögis kanu. Millised sitakäid.
Van tiris raudrüü seljast ja kuivatas selle linase
riidetükiga korralikult ära. Siis läks ta
üsna vastumeelselt kuninga juurde.
Vana Kaak Hääb istus troonisaalis ja jõi
juurviljaveini. See oli küll vastiku maitsega, aga hakkas
hästi pähe ja mõned kogenud kõrid
teadsid rääkida, et selle joomine pidi natuke noorust
tagasi andma. Seega jõi Kaak iga päev vähemalt
kruusikese hommikueine kõrvale ja vähemalt pool
liitrit enne magamaminekut. Ega tal asjata ärkamise tarbeks
peegel voodi ette veetud polnud. Põnev oli vaadata, kas
mõned kortsud öö jooksul taandunud on.
Tegelikult siiamaani ei olnud, aga kes neid juurviljaveine ikka
teab.
Kaak jõi veini ka selleks, et ennast natuke
energilisemana tunda. Vanainimese asi. Ilma purjus olemata ei
suutnud ta otse kõndida, rääkimata tantsimisest
või aeroobikaharjutustest.
Isabella käis tal pidevalt kannul ja vääksus
:«Isa. Kui sa aeroobikat ei tee jäävad su
liigesed kinni. Ja siis tuleb need lahti murda. Sest kuningas,
kes juhib riiki, peab olema triksis-traksis liikuv ja alati
valmis rahvale kätega viipama ja jalgadega virutama.
Sõltuvalt olukorrast.» Kaak tahtis olla kuningas oma
rahvale.
Van läks kuninga juurde, istus tema kõrvale
taburetile ja Kaak ulatas talle klaasi.
«Ülemöödundaastastest kõrvitsatest
aetud,» ütles ta. «Võrratu
järelmaitse. Aja keelega kurgulakke ja maiguta.»
Van jõi ja ohkas.
«Nad oleks justkui rahumeelsemad,» kaebas ta.
«Ma ei uskunud, et ma eluga tagasi jõuan, aga nad
kuulasid mu lihtsalt ära ja pakkusid lahenduse
välja.»
«Rahumeelse lahenduse?» oli Kaak üllatnud.
«Kuid see käiks ausalt öeldes meie au pihta.
Kuradima naaberriigid ju jälgivad olukorda. Kas sa arvad,
et neid on vähe, kes tahaks siia põletamise ja
tapmisega sisse sadada. Näita ainult oma nõrkust.
Ole diplomaat ja juba nad tõlgendavad seda kui
allaandmist.»
«See pole veel kõik,» pomises Van.
«Neil oli seal inimene.»
«Sa leidsid surnukeha?» küsis kunigas.
«Mis selles ebatavalist on?»
«See oli elus,» ütles Van. «Ja paistis,
et ta juhtis neid mingil moel.»
«Rohkem me sulle enam veini ei anna,» otsustas
Kaak. «Oled sa kindel, et see pole mingi
purjuluul?»
«Luuletaja oli,» jätkas Van.
«Tõsine noor mees. Väitis, et temal on asi
kontrolli all. Kasvatab neid võsaloomi
ümber.»
«Oled sa kindel, et nad sind tillist ei
tõmmanud?» uuris Kaak. «Nad on ju igavesed
kavalad.»
«Mitte nii kavalad,» ütles Van.
«Kui haige,» otsustas kuningas. «Traditsiooni
rikkumine. Haldjad on alati inimeste vaenlased olnud. Kust me
nüüd uued võtame?»
«Nad pakkusid välja, et kaovad kuningriigist kui
nad võistluse kaotavad.»
«Mis võistluse?»
«Nad tahavad ühe endi seast meie parima luuletajaga
rinda pistma panna.»
«Hm?»
Kaak kratsis kuklalt täid maha ja jäi seina
põrnitsema.
«Võib olla on see hea mõte lõppude
lõpuks,» pomises ta. «Ajame rahva kokku. Ma
tean täpselt, keda me vajame.»
Vanad sõbrad.
Kuningriik vajas Maximal Nicolaust. Maximal Nicolausel
aga polnud õrna aimugi sellest, et kuningriigi kullerid
teda otsima sööstsid. Tema istus parasjagu oma naise
ja kolme lapsega söögilaua taga ja pidas loengut selle
kohta, miks pole inimlik kassilt pooleldi mahamurtud lindu
käest kiskuda. Tema vanem poeg Silvo kuulas pea maas ja
pisarad silmanurgas.
«Kui ma olin noor,» selgitas Maximal. «Kui ma
veel päris poisike olin, nagu sina hetkel, siis pani
vanaema mu tagaaeda heina niitma. Vikat oli maru terav ja ma
niitsin hea meelega. Ja siis juhtus üks linnupoeg mulle
ette. Lõikasin tal jalad maha. Nutsin. Vahtisin ringi ja
kui ma lõpuks otsustasin, et minust endast tema aitajat
pole, läksin vanaisa käest abi paluma. Tema tuli aeda
ja vaatas seda sulepundart. Siis küsis minu käest,
mismoodi tema teda siis aidata saaks. Ja mina ütlesin, et
tehku seda, mida ta õigeks peab. Kas te teate, mis siis
juhtus? Ta litsus linnukese oma mölaka saapatallaga vastu
maad laiaks. Vaatas minu kohkunud silmadesse ja ütles, et
selline ongi elu.»
Silvo vaikis.
Isa võttis noaotsaga võid ja määris
seda leivale. Siis hammustas ta ilmatuma suure suutäie ja
mälus seda kolmkümmend kaks korda, et oma eluiga
pikendada.
«Vaat selline on värk. Looduslikust valikust ja
tasakaalust peab lugu pidama. Kui kass sai linnu kätte,
siis järelikult oli nii ette määratud. Sina
arvad, et teed teda päästes heateo, aga tema hoopis
piinleb sul kodus mõned päevad ja siis ajab noka
irvakile.»
«See on ebainimlik,» nurises Silvo. «Sittagi,
et looduslik valik. Ise me oleme kassid kodustanud. Nagunii
uputan ma ta veetünni ära.»
«Kuid see oleks sekkumine,» ütles isa
sügavalt ohates. «Ja palun ära kasuta minu
kuuldes sõna sitt. See häirib mind
tõsiselt.»
Vaikus. Isa kraapis lusikaga mööda laudlina edasi
tagasi. Silvo pea punnitas uusi vastuväiteid, aga kurjas
kindas käsi kõmistas nõudlikult uksele ja
lõpetas lahkheli silmapilkselt.
Maximal ajas ennast püsti ja läbis kahe sammuga
vahemaa söögilauast välisukseni. Mitte, et tal
oleks olnud ülipikad koivad, lihtsalt nende elamist
võis vabalt tagasihoidlikuks nimetada. Kahe sammuga oli
võimalik peaaegu kõikjale jõuda ja peaga
lae puudutamiseks ei tarvitsenud ilmtingimata kõvasti
karata, piisas ka enda sirguajamisest. Noh, õnneks
püsis kogu Maximali pere pikkus meeter kuuekümne
piires.
Ukse taga vahtis tema kunagine koolivend Van.
Maximal üritas ust tema nina all silmapilkselt kinni
lüüa, kuid Van sai oma saapa uksetahvli ja piida
vahele lükata ning trügis enda kitsasse elamisse
sisse.
«Vägivald, nagu alati,» kiljus Maximal.
«Miks sinusugused küll olemas on!»
«Miks sa siis ära ei kolinud, nagu sa
lubasid!» nähvas Van. Lapsed hakkasid suurt
raudrüüs võõrast nähes karjuma ja
Maximali naine Minimal üritas ennast laua alla peita. Isa
oli pidevalt rääkinud hirmulugusid sellest, kuidas
nende koolis üks väga õel ja vägivaldne
poiss ühtki luuletajat ei sallinud. Kuidas ta neid kiusas,
kuidas ta nende jalgu lauajalgade külge naelutas ja nende
kohvi sisse rotimürki puistas. Van! Kõige kurja
juur. Poiss, kelle jaoks oli olemas vaid rusikas. Poiss, kellest
kasvas mees, kelle jaoks oli olemas vaid rusikas.
Sõjaväelaseks sündinud.
«Ma olin alati kindel, et temas oli teataval
määral varjatud homoseksuaalsust,» selgitas isa
oma lugusid ilustades. «Ta vihkas kõike naiselikku.
Ta läks nii kaugele, et rebis isegi tüdrukute
seelikuid katki ja värvis küla sead tõrvaga
mustaks.»
Keskastme lõpupeol läks ärapiinatud Maximal
julgust kokku võttes Vani juurde ja sisistas talle:
«Sinu rõõmupidu on läbi. Siin
lähevad meie teed lahku.»
Ja Van vastas: «Eks ühel ilusal päeval leian
ma su veel üles sa kabajantsik.»
Nüüd oli see ilus päev omadega uksel.
«Mida sa tahad?» küsis Maximal.
«Kuningas,» ütles Van. «Minu pärast
võiks sa oma poeemide otsas lõpuni mädaneda,
aga kuninga käsk on sind ilmavalgele tuua.»
«Ma olengi ju,» protestis Maximal. «Ma ilmutan
vähemalt ühe luulekogu aastas. Ma olen maailmale
kättesaadav.»
«Kõigest omasugustele,» nähvas Van.
«Sa kas tuled kaasa või ma viin su kaasa.»
«Sa jäta isa rahule
või ma löön su
(ümarad moodustised)
vahule.»
Silvo oli rusikad riimides püsti ajanud ja ähvardas
hiiglaslikku rüütlit oma pisikeste
rusikakämpudega.
«Kui vastik,» oigas Van. «Sul on siin ju lausa
luuletuste hais sees. Mõelda ainult. Terve kari vastikuid
luulemehi ja naisi. Lähme nüüd.»
Kolm päeva hiljem topiti kuningriigi linnad ja metsad
kuulutusi täis. Maxiversioonilt võis lugeda:
ERAKORRALINE JÕUKATSUMINE KUNINGRIIGI PEALINNAS
KUNINGALOSSI HOOVIL! VÕISTLUS JÄÄMISE JA MINEKU
PEALE! MUSTAS RÜÜS ESINEB HALDJATE ESINDAJA, TUNDMATU
LUULEHIMULINE NOORMEES. VALGES RÜÜS SAAB NÄHA
KUNINGRIIGI ESILUULETAJAT MAXIMAL NICOLAUST.
KÕIKIDE PEALTVAATAJATE OHUTUS ON TAGATUD.
PÄKAPIKKUDE STRIPTIIS, ESINEB ÜLIMALT IGAV
NUNNAKOOR, TAKTIKEPPI VEHIB MUNK O.KASTRAAT.
PEALE VÕITLUSE LÕPPU KAOTAJA
ÜHISMÕNITAMINE.
TULE JA VÕTA VIHA JA LAPSED KAASA!
«See on ilge,» kaebas Aura. «sul pole
võimalustki.»
«Sa eksid,» ütles Shiver. «Mul pole ehk
võimalust. Tõepoolest. Kuid see on
auasi.»
«Me ei saa sinna relvi kaasa võtta,»
ütles Aura. «Isegi kui me mingi ime tõttu
võitma peaksime, siis kuningas pole sõnapidaja
mees.»
Nad mõlemad teadsid, et järgneval päeval
pole vaikus vähemalt mõned tunnid kuldne. Ja kogu
kuningriik ootas. Kokk, kes sprotte konservikarbist välja
koukis ümises mõttes Maximali poolt kirjutatud
hittidele viisikatseid juurde. Noor üksikema
lõbustas ennast kaks päeva sellega, et kleepis oma
toakese seinad Maximali luulekogudest rebitud lehekülgi
täis ja nimetas seda modernseks kunstiks. Üks vana
joodik jättis tagumiku pühkimata kui avastas enda
käest kokkukortsutatud «Poeemi hädistele».
Naaberkuningriigi kuueteistkümneaastane valitseja Menime
üritas Maximali luuletusi kiiresti lugeda ja nimetas uue
stiili räpiks. Samas ostis ta piletid üritusele nii
endale, kui ka oma emale, keda ta tavaliselt kapis luku taga
hoidis.
Kuningas tabas Vani oma sääri jõllitamast ja
kutsus teda pilguga korrale.
«Mida see peaks tähendama Van?» küsis ta
kurjalt. «Kas sellepärast siis Isabella...?»
«Oh,» punastas Van. «Olge nüüd ikka
herr. Kuidas te saate minust niiviisi mõlgutada. Vaadake
mulle otsa. Mida te näete.»
«Ma näen, et ma parem lähen ära magama,
enne kui teie püksid rebenevad.»
«Needus!» röögatas Van.
Kuningas lahkus saalist kummalisel keksleval sammul ja heitis
üle õla kartlikke pilke pingil kössitava
rüütli poole. Miskipärast oli tal hetkel vaid
üks suur soov. Ronida oma armsa Zilberta kaissu. Seda ta
tegigi. Enne uinumist pani ta siiski kaisukaru tagasi riiulile.
Tollel oli nimelt nõme komme öösiti peeretada
ja kui kuningas tuulutamiseks aknad avas sõid
sääsed tema sääred kublaliseks.
Mida tundis Shiver enne võistlustulle
sööstmist?
Shiver magas ööl enne suurt võitlust
rahulikult.
Tähtis päev.
Kuningalossi hoov mahutas kokku tuhandeid pealtvaatajaid.
Inimesed ronisid häbematult üksteise kukile, et
paremini lavakaare alla näha, inimesed ummistasid
sissekäigud ja külvasid endaga üle
müürid ja kõikvõimalikud
puuvõrad. Inimesi oli maa all ja maa peal. Mõned
lennuvõimelised rippusid otse lava kohal kuni kuninglikud
vibukütid nad surmasid. Ei tohtinud riskida
võimalusega, kus võistlejatele pähekukkunud
kodanik vaatemängu nurjab. Lõpuks tõmmati
lava kohale traatvõrk ja karjuti välja hoiatus, et
igaüks, kes lavale kahekümne sammu peale läheneb,
saab noole silma. Jäätisemüüjad sibasid oma
nännikastidega ringi nagu segipööranud sipelgad.
Lapsed sõid ja jõid, nende emad vaid kurtsid ja
ostsid lõpuks endalegi, sest kui hobune lännu, siis
mingu ka tall. Isad ihusid keeli ja ennustasid võitjat.
Ilm oli päikesepaisteline ja vihma polnud ennustatud
mitmeks nädalaks.
«Neil saab olema kuiv minemine,» teadis keegi tark
rahvahulgast.
Haldjad olid kogunenud lava kõrvale Maximali
sõprade, perekonna ja kaitsjate kõrvale. Neile
polnud isegi rohukõrsi närimiseks jäetud.
Täiesti relvadeta, olid nad siiski väga
hirmuäratavad inimestele, kes neist mitme meetri kaugusele
hoidusid. Inimesed arvasid end haldjate juures kummalist
praeliha lõhna tundvat. Nii mõnigi surus maha
mõtte oma teadmata kadunud onust.
Kell kaksteist päeval ronis lavale kuningriigi
kõige valjema häälega meesterahvas ja
hüüdis üle rahvamassi: «Nüüd
vaikida, sest algab lahing suur!»
Kiire lõppmäng.
Kohtunik ronis õhtujuhi kõrvale ja karjus:
«Võistluse reeglid on järgmised. Peetakse kaks
raundi! Kohtuniku poolt valitud teemal üritavad
võistlejad kordamööda teineteist häbenema
luuletada! Iga edukas salm annab plusspunkti. Enim plusse
kogunud võistleja on võitnud. Te teate inimesed,
mille nimel võistlus käib. Nii et hoidke siis
pöidlaid! Nüüd! Ma palun võistlejad
lavale.»
Shiver oli endale selga tõmmanud rohelise maani keebi
ja alles laval paljastas ta oma näo kapuutsi alt. Maximal
šokeeris inimesi liibuvate siidipükstega ning kullast
kaelakeega, mis tema pead ohtlikult ettepoole painutas. Rahvas
juubeldas. Lavale lendas seenekübaraid ja lillelehti.
Kohtunik tutvustas võistlejaid ja luges siis ette
esimese teema.
«Sissejuhatus!»
Aplaus. Publik mässas, nagu ikka enne esimest
etteastet.
«Loeb Maximal Nicolaus.»
Maximal astus sammukese rahvamassi poole ja köhatas oma
hääle puhtaks.
Maximal -- ma olen nimelt sellenimeline
Et mitte öelda geenius, siis siiski luuletaja üsna
imeline
See teine mees, me ees end varjab mungavormis
Ei luuletada suuda, lõpetab ta vangitornis
Shiver vehkis käega läbi õhu ja
alustas:
Sa tuled siia lavale
Ja loodad oma riimile
Ja loodad oma kavale
Ma arvan lähed liimile
Shiver oleks veel edasigi lasknud, aga kohtunik
lükkas ta kõrvale ja kisendas peademere poole:
«Suurepärased riimid, kas pole? Tuleb vinge
andmine!»
Van istus kuninga paremal käel, Isabella vasemal.
Mõlemad närisid küüsi. Kuningas oli ennast
alateadlikult vastu oma tütart surunud. Oma peas saatis ta
haldjaid mõnituste saatel teele ja plaksutas samas
kuningale tagasihoidlikul moel.
«8 Mile finaal,» pomises kuningriigi pime
selgeltnägija massi keskel. «Mis paganama asi on 8
Mile finaal? Üks valge mees ja palju neegreid tema
ümber!»
«Teema üks!» karjatas kohtunik. «Sinu
vastase ema.»
«Tüüpiline,» sosistas Aura. «Nad
mõnitavad sind. Välja arvatud emadepäeval.
Võib olla sünnipäeval ka.»
«Minu poeg hoiab mind pidevalt kapis,» kaebas naine
temast vasemal. «Ja ta lõikab kasepakkudest
kummalisi kettaid välja. Õhukesi, raisk. Ütleb,
et hakkab sinna sõnu peale seadma.»
Maximal alustas:
Ei ole koledmat asja kui üks haldjanäru
Oh, eksin, see on haldjakamba ema
Kui turult tulles näed, läeb ümber
kaubakäru
Jääd elu lõpuni sa mugelema-kogelema
Shiver põrutas vastu:
Ma lähen mööda metsarada ja ütlen
endale, kas puhkamiseks lebame
Kui järsku näen, et kärvand keset juurikaid on
keskmist kasvu rebane
Ma võtma üles teda tõttan ja ei ole otsa
ega äärt
Mu üllatusel -- rebaseks pean sinu ema karvast
jalasäärt
Maximal karjatas ja kukkus põlvili. Veri kohises
tema kõrvades ja silmad valutasid. See tundmatu poeet
riimis paremini kui tema. Ta tundis seda tagumikuga. Ta tundis,
et ka publik tunneb, sest pudel, mis tema õlga tabas
polnud kindlasti Shiveri pihta sihitud.
«Mida ta teeb?» sosistas kuningas jahmunult.
«Mulle aitab!» kisendas Maximal. «Terve sitane
elu on selle luulepasa kaelas. Ja ma ju ei oska luuletada! Ja
sina Van! Ka sina! Ükskord tuleb ka sinu tund! Ei
rända välja ei haldjad ega midagi. Hoopis mina
lähen. Ma olen alati põldu harida tahtnud. Ja ka mu
pere! Me kõik kaome siit kuningriigist. Siis valage verd
või jõudke rahumeelse lahenduseni. Mul kama
kaks!»
«Isa!» karjus Silvo esiridadest. «Kuid mina ju
oskan luuletada!»
«Sina sitt pole minu poeg siis!» röökis
paanika äärel Maximal. «Me läheme!
Võistlus on lõppenud! Ma annan alla!»
Kogu mass oli liiga jahmunud, et lavalt maharonivat
võistlejat takistada. Nad lihtsalt jõllitasid,
kogu see kirju seltskond. Kuningas haaras kahe käega peast
ja vajutas selle kindlalt põlvede vahele paika. Enne seda
jõudis ta aga Vanile sisistada: «Sa oled
töötu. Täielik äpardus! Ma panen su sita
Isabellaga paari ja kui sa esimese ööga teda rasedaks
ei tee, lasen ma su haldjate linnaosa ehitusele
määrata!»
«Linnaosa!» hüüdis Van. «Te ei saa
seda teha!»
«Miks ma ei saa!» urises kuningas. «Sa vaata,
kuidas nad seal naeratades passivad. Terve see kamp. Kas sa
arvad, et need molud kellelegi liiga teevad? Lilled
juustes!»
«Las ma teen nad pihuks ja põrmuks!» anus
Van.
«Mmm,» tegi Isabella. Esimest korda elus
märkas Van kui hirmutavalt suured olid selle kaunitari
tissid ja ta vaid niuksatas meeleheites.
Kokkuvõtteid tegemas ehk draama leiab täitsa
tavalise otsa.
«Huumor,» mugises Aura õhtukohvi
kõrvale. «Huumor!»
«Tegelikult oli ta väga hea,» ütles
Shiver ja näris piparkoogil jala küljest. «Aga
eneseusku tal polnud. Ja kindlasti polnud ta nii vaimukas kui
mina. Isegi kui see palagan oleks jätkunud, oleks rahvas
lõpuks minu poole hoidma hakanud. Sest mina tean kuidas
luuletada. Ja lisaks sellele tean ma kuidas luule abil asju
muuta. Eks ole?»
«Ma arvan küll,» ütles Aura.
|