Tumedate sirgete juustega naine raputas õrnalt voodis
lebavat meest, kes kohe ka silmad avas ning hetke
ärritunult ringi vaatas. Siis venis lõbus muie mehe
näole ning ta kahmas naisel käest kinni ja tiris ta
voodisse. Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma ja
vaikisid samas. Keegi koputas nende korteri uksele.
Naine tahtis juba avama minna, kui mees ta voodile surus ning
ise püsti tõusis. Käigult hommikumantlit selga
tõmmates suundus ta hämarasse koridori ning avas
ukse. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi tuppa,
vaatas kurvalt voodi peal ahvatlevalt poseerivat naist ning
raputas pead. Nähes mehe tõsist pilku,
lõpetas naine tema õrritamise ning jäi
ootama. Riietudes seletas mees kiiresti, mis juhtunud oli,
vabandas ohtralt ja lubas kõik hiljem heastada ning
lahkus.
Ära mind siis unusta! hüüdis naine
talle järele.
Ei unusta! ütles mees ning sulges ukse.
*
Mike Wallace avas aeglaselt silmad ja vaatas aknast
välja. Oli suhteliselt sombune hommik. Päike piilus
aeg-ajalt hallide pilvetompude vahelt unest ärkavat
maailma, nägemata midagi, mille üle
rõõmustada. Puud olid raagus, ainult üksikud
kärbunud lehed lipendasid rahutult külma tuule
käes. Algamas olid sügisvihmad.
Ta tõusis istuli ning väristas tahtmatult
õlgu. Külm oli. Tema tagasihoidlik ahjuküttega
puumaja ei suutnud õhtul saavutatud soojust hommikuni
säilitada. See ei olnud just kõige tervislikum
eluviis, kuid Mike pidi sellega tahtmatult leppima, sest
korralikuks remondiks tal veel raha ei jätkunud.
Peaks vist maja maha müüma ja linna kolima!
Mõtles ta mugavast voodist välja ronides.
Kiiresti toolileenil rippunud kulunud teksad jalga
tõmmanud ja villase kampsuni selga ajanud, vantsis Mike
kööki ja lülitas kiirveekeetja sisse. Aeglaselt
puistas ta tassipõhja natuke teepulbrit, ootas kuni kann
valju klõpsuga oma töö lõpetamisest
teatas ning kallas siis tassi peaaegu ääreni täis
ja tõstis lauale jahtuma. Kiiresti valmistas ta endale
juba tükk aega külmkapis vedelenud konservist
mõned võileivad ning istus siis aurava teetassi
taha oma kesist hommikusööki nautima.
Toidu maitset ei saanud just kiita, kuid oma asja ajas see
ära küll. Viimast ampsu teelonksuga alla loputades
vaatas Mike aknast välja. Üksik rasvatihane kiikus
räästaküljes rippuvas söögimajakeses
ning toksis näljaselt või vihaselt võidunud
puitu.
«Jah, ega sulgi kerge pole, väike linnuke,»
sõnas ta ja koputas sõrmenukiga vastu klaasi.
Tihane ehmus, tõusis ärritunult lendu ning valis
omale uue istumiskoha närtsinud sirelipõõsas.
Mike kehitas ükskõikselt õlgu, lubades samas
endamisi, et ostab hiljem linnast lindudele midagi noka alla,
ning vantsis poolik teetass käes elutuppa. Kell oli
kolmveerand kaheksa ja tal oli tööleminekuni veel
umbes tund aega.
Rahulikult teed rüübates lõpetas Mike
eelmisel õhtul alustatud artikli vigaste
närvirakkude asendamisest osariigi ainsale
meditsiiniajakirjale, luges selle veel korra üle ning
pistis ümbrikusse. Teel kontorisse pidi ta selle kindlasti
posti panema, sest laekumise tähtaeg oli jõudnud
ohtlikult lähedale ning tal oli seda honorari vaja.
Suur seinakell lõi üheksa ja Mike avastas, et ta
on jälle hiljaks jäämas. Õnneks ei
tekitanud see talle just üle mõistuse suuri
probleeme, sest keegi ei kontrollinud kunagi tema tulekuid ja
minekuid. Sellepärast oligi ta loobunud hästi
tasutavast tööst mõnes suurlinnas ning kolinud
tagasi oma kodukohta, et ajada asju nagu talle meeldib. See
polnud lihtne otsus, kuid tema arust kõige parem.
Kummid krudisesid peenel kruusal kui Mike oma vaevalt
aasta vana maastikuauto garaažist välja ajas ja
sissesõiduteelt külavaheteele pööras.
Sadas õrna uduvihma. Mõne hetke pärast
lülitas ta raadio sisse, kuid kõlaritest ei kostunud
peale tühja ragina mitte midagi. Võis eksisteerida
mitmeid põhjuseid, miks raadiolained temani ei
jõudnud, kuid Mike ei viitsinud mitte ühelegi neist
mõelda ja pani selle asemel kassetimängija
tööle.
Kaasakiskuvate kantrilaulude saatel kihutas Mike'i
džiip edasi. Alles mõned aastad tagasi ei istunud talle
säärane muusika üldse, kuid keegi, keda ta ainult
väga ähmaselt mäletas, pani teda meelt muutma.
Vaikselt viisi kaasa ümisedes ja oma tuhmunud
mälestustes sorides jõudis Mike üsna pea
maanteeni. Sujuv aeglustus, tähelepanelik pilk vasakule, et
mingit autot lähenemas poleks ning pööre
paremale. Kruusa pilduv kiirendus ja seejärel järsk
pidurdus.
Mike astus aeglaselt autost välja ja jäi pinnast
jalge all lollilt põrnitsema. Hämmeldunult toksis ta
saapaninaga lahtist kruusa ja jälgis kuidas väikesed
kivikesed uljalt eemale lendasid. Mõtlikult raputas ta
pead. Kui nädalavahetusel polnud alustatud mingeid
erakorralisi teetöid, mis oli väga
ebatõenäoline, siis oli midagi väga viltu. Mike
ronis tagasi masinasse ja kihutas vihaselt linna poole. Kassett
Metsiku-Lääne meloodiatega oli vahepeal
lõppenud, kuid tal polnud enam tuju seda ümber
pöörata. Autos valitses täielik vaikus, kui mitte
arvestata kapoti all urisevat võimsat mootorit.
Nagu ta arvanud oli, ei märganud ta teel linna mitte
ühtegi liiklusmärki, mis oleks hoiatanud
käimasolevate teetööde eest. Selle
põhjuseks võis olla kas ülim hooletus
või sulaselge idiootsus. Ta polnud praeguse olukorraga
sugugi rahul, sest see tõotas sekeldusi, mida tal vaja
polnud. Vähemalt ei pidanud ta kohaliku lehe esikaanelugu
enam kaugelt otsima.
*
Mist Valley oli üsna väike ja tähtsusetu linn.
Tänu oma viietuhandepealisele elanikonnale oli ta küll
kantud riigi kaardile, kuid see polnud mingi eriline
näitaja. Osariikide vaheline kiirtee jäi kuhugi
umbmäärasesse kaugusesse ning linna jooksev maantee
oli põhimõtteliselt mõeldud ainult neile,
kes sellest midagi teadsid. Ja neid polnud palju. Mitmeid kordi
oli linnavalitsus üritanud erinevate festivalidega linnale
tähelepanu võita, kuid alati jäeti need kesise
huvi tõttu ära. Mist Valley oli üksik linn kus
ei käinud palju võõraid.
Mike vajutas vihaselt gaasi ning spidomeetri osuti kerkis
erilise vaevata sajani. Ta teadis, et ületab ohtlikult
lubatud kiiruse piirmäära, kuid ta ei hoolinud sellest
eriti. Auto seisis suhteliselt hästi teel ning millegi
pärast ei uskunud ta eriti, et kohalik šerif
põõsastevahel liikluseeskirjade rikkujaid
püüda viitsib. Tal oli täiesti õigus.
Linnapiirile jõudes oli uduvihm lõppenud, kuid
sellest vähesest sajust piisas, et muuta tänavad
ohtlikeks porimülgasteks. Kuigi Mike oli oma masina
läbimisvõimes suhteliselt veendunud, ei meelitanud
peatänava sügavad roopad teda sugugi seda teed valima.
Ta oli üsna kindel, et kui ta ise kuskile kinni ei
jää, takistab tema liikumist mõni teine mudas
ukerdav auto ja see mõte ei meeldinud talle kohe kuidagi.
Oma vaistu usaldades tegi Mike kesklinna pääsemiseks
üpriski suure ja ohutu ringi. Ta oli niigi lootusetult
hiljaks jäänud ning mõned minutid siia-sinna ei
muutnud enam suurt midagi, peaasi et ta ikka kohale
jõuab.
Šerif Jim Raynor nõjatus linnavalitsuse ees vastu oma
porist maastikuautot ning kuulas huvitult natuke kaugemal
närvilisi kodanikke rahustavat abilinnapead. Mike peatas
oma džiibi šerifi masina kõrval ning keris klaasi alla.
Raynor heitis talle väsinud pilgu ning ühmas:
«Näe, press jõudis ka lõpuks
kohale.»
Mike venitas näole irve, mis tal selle tobeda nalja
puhuks varuks oli ning küsis: «Jim, mis
toimub?»
Šerif raputas tusaselt pead ning kehitas õlgu:
«Mul pole õrna aimugi.»
Sellist vastust Mike küll ei oodanud. «Millal see
juhtus,» küsis ta.
«Ma ei tea. Kui ma hommikul seitsme ajal tööle
tulin, oli asfalt juba kadunud. Mis kell see täpselt
juhtus, pean ma alles välja uurima,» lausus Raynor.
Nüüd sai ka Mike aru, et šerif on vähemalt
samasuguses segaduses nagu tema. See oli kummaline, sest
tavaliselt oli just Raynor see mees, kes teadis täpselt,
mis lahti on. Midagi oli väga viltu.
«Ja mida Robinson seal teeb?» päris Mike ning
osutas rahva ees energiliselt kõnet pidavale punetava
näoga abilinnapeale.
«Ma arvan, et ta üritab inimesi natuke maha
rahustada, kuid paistab, nagu ei õnnestu see tal
eriti,» ütles šerif lakooniliselt, meenutades
hetkeks Mike'ile seda külma kõhuga seadusesilma,
kellega ta alles mõned päevad tagasi oma kontoris
vaielnud oli. Siis nägi ta jälle vana ja väsinud
välja.
«Ja kus vana Johnson ise on?»
Jälle teadmatust väljendav õlakehitus:
«Ta pole veel end näole andnud!»
«Ega sul selle vastu midagi ei ole, kui ma ise natuke
ringi uurin.»
«Kui olekski, siis vaevalt see sind takistaks. Tee mis
tahad, aga astu hiljem minu kontorist läbi ning anna teada
kui kaugele oled jõudnud!»
«Sama kehtib ka sinu kohta,» lausus Mike
teadmisega, et šerif saadab ta tõenäoliselt pikalt.
Seda Raynor ka külma muigega tegi ning Mike väntas
akna tagasi üles ja sõitis minema. Nad polnud
šerifiga kunagi hästi läbi saanud ning arvatavasti ei
saa ka edaspidi. Šerif vihkas Mike'i võimet luua
ebamäärastest kuulujuttudest üsnagi
tõelevastavaid uudiseid ning tema ei sallinud Raynori
üleolevat käitumist, johnwaneilikku olemust ning
võimu, mis mehel linnas sündiva üle oli. Nad
olid justkui vastandid, ühe mündi kaks külge,
esindades kontrolli ja vabadust. Ja samas olid nad sarnasemad,
kui nad ette kujutada oskasid.
Mike jättis džiibi läheduses asuvasse parklasse
ning jalutas tagasi. Koosolek oli vahepeal lõppenud ja
rahvas laiali läinud. Šerif ja abilinnapea olid ka kadunud
-- ilmselt olid asunud lahendama oma senise
karjääri kõige keerulisemat juhtumit ning Mike
naeratas tahtmatult mõeldes võimalusele, kuidas
nad läbi kukuvad.
Mist Valley linnavalitsus oli vana, massiivne ja taevasse
kõrguv majamürakas. Mike oli alati imestanud, et
miks püstitati nii tähtsusetusse linna selline
muljetavaldav ehitis, kuid mingit loogilist seletust polnud ta
veel leidnud. Võib-olla oli selle taga mõne
suurusehullustust põdenud meeri hoolimatu käsi,
võib-olla loodeti, et Mist Valleyst saab tähtsam
keskus, kui see tegelikult oli. Viimase variandi kasuks
rääkisid paljud asjad nagu hiiglaslik kaubamaja,
pooleli jäänud elamurajoon ning tühjad
büroohooned, kuid ilmselt teadis selle kõige
tagamaid ainult vanajumal ise. Kui temagi.
Hoone sisekujundus oli ootamatult tagasihoidlik ning
maitsekas, kuid pisut kulunud. Mike astus fuajee nurgas oleva
pisikese, kuulikindlate klaasidega kontrollpuldi juurde ning
küsis tähelepanelikult virvendavaid monitore
jälgiva tumedanahalise turvamehe käest: «George,
ega sa ei tea, kas Johnson on majas?»
Turvamees naeratas talle sõbralikult ning raputas
pead: «Mul on kahju härra Wallace, kuid ma ei saa teid
aidata. Minu vahetus algas alles pool tundi tagasi ja ma pole
kedagi peale härra Robinsoni, šerifi ning preili Howardi
näinud. Tavaliselt on siin esmaspäeva hommikuti lausa
hullumaja lahti, kuid täna... noh, näete ju isegi. Kui
te tahate, siis ma võin Lucy käest järele
küsida. Tema teab kindlasti!»
Mike ootas kannatlikult kuni turvamees telefoniga tegeles
ning uuesti tema poole pöördus.
«Ma ei saa aru, mis siin täna lahti on.
Kõige pealt ei tööta kaamerad, siis telefon,
huvitab mis järgmisena nässu läheb?»
hädaldas George. Mike laiutas abitult käsi. «Noh,
te võite ju vist ise üles minna ja vaadata, kas te
kedagi leiate!»
Mike tänas turvameest ja suundus laiast marmoriga kaetud
trepist üles ning paremale, kus asus linnapea kabinet.
Ooteruumi suur nahkdiivan ja kolm mugavat tugitooli olid
tühjad. Samuti ei istunud keegi paberitega koormatud
sekretärilaua taga. Mike kuulatas hetke ning astus
edasi.
Kolm korda vastu võimsat tammepuust ust koputanud sai
ta teiselt poolt summutatud ja segase vastuse. Mike kaalus, kas
võtta seda kui kutset sisenemiseks või käsku
minema kadumiseks ning heitis siis kõik oma kahtlused
kõrvale ja lükkas ukse lahti.
Ta polnud mitte kunagi varem linnapea tööruumides
viibinud. Paar-kolm korda oli ta küll eesruumis aega
asjatult surnuks löönud, kuid kaugemale polnud tal
veel seni õnnestunud pääseda. Üldiselt ei
suhtunud meer linna ainukese lehe peatoimetajasse, reporterisse
ning fotograafi -- kõik ühes isikus
-- väga soosivalt, sest Mike oli alati siis kohal,
kui teda vaja polnud. Mike ei saanud sinna midagi parata, sest
tal oli lihtsalt eriline vaist igasuguste sündmuste
peale.
«Sina mul veel puudusid!» haugatas halliseguse
juuksepahmakaga vanamees ning kissitas kergelt punetavaid silmi.
«Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peavad
nad veel sinu ka siia saatma.»
Mike lõi kohmetunult silmad maha. Kui ta üldse
oli mingisugust vastuvõttu oodanud, siis kindlasti mitte
sellist. Linnapea kallis rätsepaülikond oli inetult
kortsus, lips rippus pooleldi kaelas ning särgi paar
ülemist nööpi olid lahti, paljastades vanamehe
karvatu rinna. Tema töölaud oli lookas
läbivaatamist vajavate ja juba läbi vaadatud paberite
all, millest mõnda kasutati momendil viskiklaaside
alustena. Pudeleid aga Mike laual ei näinud.
«Söör, ma kardan, et ei mõista
teid,» vastas ta kui oli end pisut kogunud.
«Loomulikult sa kardad. Mina kardan ka,» lausus
meer ning tõstis oma rusikas kämbla, mis
üllatava kiirusega laua alla kadus, et seal uuesti
välja ilmuda koos liitrise avamata linnaseviskipudeliga.
«Ma teadsin, et nad tahavad minu mainet enne valimisi
kahjustada, aga et nad nii kaugele julgesid minna, seda ma
küll oodata ei osanud,» jätkas linnapea kahte
hägust klaasi triiki täis valades. Mike ei saanud aru,
kas üks oli temale mõeldud või mitte.
«Ja nüüd nad saadavad veel sinu siia, et
näha kuidas nende plaan on õnnestunud. No kurat
võtaks...!»
«Kes nemad?» söandas Mike linnapea
kõnet katkestada. Meer heitis talle kiire kõhkleva
pilgu ning kummutas ühe lonksuga klaasi tilgatumaks.
«Või kes nemad? Nagu sa ei teaks! Need samused
tõprad, kes seda linna hävitada tahavad. Ma ei
imesta üldse, et sa nendega mestis oled.» Ning
kahtluse all olnud teine klaas järgnes esimesele. Hetke
pärast olid mõlemad jälle täis
kallatud.
«Ja mida nad tahavad?»
«Küll sina alles küsid meil täna. Mida,
mida? Ikka minu positsiooni nõrgestada, minu jalgealust
kõigutada. Nagu sa ise ei teaks seda. Ega sa muidu ei
oleks nii hästi kursis sellega, mis minu linnas toimub. Eks
ikka nemad jagavad sulle seda infot, et sa saaksid ajalehes
avalikult minu mainet kahjustada!»
Mike noogutas mõistvalt, julgustavalt, lootes et
vanamees midagi lisab, kuid selle asemel leidsid mõlemad
pilgeni täis olevad klaasid tee tema kurku. Saabus
rõhuv vaikus, mil linnapea põrnitses tühjalt
enda ette ning Mike jõudis otsusele, et parem oleks
lahkuda ning jätta meer koos oma vandenõuteooriatega
pooliku viskipudeli seltsi.
Linnapea kabinetis väljudes kuulis ta vanameest
pomisemas: «Kas ma pole olnud hea meer? Kas ma pole oma
linna eest hästi hoolitsenud, et sa pead mu hävitama?
Miks ma pean juba pensionile minema?» Kuid need olid
ilmselt retoorilised küsimused, sest enne kui Mike
jõudis midagi vastata, norskas vanamees sügavalt pea
rinnale vajunud. Poolik viskiklaas libises ta töntside
sõrmede vahelt pehmele vaibale, kallates oma kuldpruuni
sisu sellele.
Kabinetist väljudes tormas Mike'ile kogemata otsa sassis
juustega linnapea isiklik sekretär Lucy Howard. Mees vaatas
naise kohkunud näkku ning küsis: «Mis teil viga
on?»
«Mitte midagi!» nähvas keskealine
sekretär: «Kõik on korras. Kohe tuleb
härra Robinson...» ei jõudnud naine isegi oma
lauset lõpetada, kui kohale ilmus abilinnapea.
«Ahaa, härra Wallace, siin te mul oletegi. Ma juba
mõtlesingi kuhu te kadunud olete,» lausus Robinson
lahkelt naeratades: «Tulge, ma saadan teid nüüd
välja!»
Mike pidi mehe ettepanekuga nõustuma, sest ta ei
tulnud siia skandaale tegema, vaid uurima, mis toimub. Kuigi ta
praegu midagi konkreetset teada polnud saanud, oli ta ikkagi
väheke targem kui enne. Selge oli see, et kohalikud
võimuorganid olid samasuguses segaduses nagu enamus
linnakodanikke ja see ei tõotanud head.
«Härra Wallace, «alustas Robinson
tõsiselt, kui nad laskusid esimesele korrusele:» ma
arvan, et oleks parem kui te jätaksite kõik, mida te
siin nägite ja kuulsite esialgu enda teada. Meil
kõigil on närvid pingul, valimised ju ukse ees ja
siis veel see kummaline asfalti lugu, saate ju aru. Ma usun, et
üsna pea on kõik jälle kombes ning elu
läheb edasi. Pole ju erilist mõtet hakata vana mehe
viimaseid kuid linnapeana ära rikkuma? Eks?» Kuid ka
sellele küsimusele ei oodanud keegi vastust, sest juba
seisis Mike üksinda linnavalitsuse peasissekäigu ees
väljas. Suur uks tema selja taga vajus tugeva
mütsatusega kinni.
Mike kehitas selle peale ükskõikselt õlgu,
sest meeri mustamine polnud hetkel tema plaanides just eriti
kõrgel kohal, ning seadis sammud parkla poole. Kell
linnavalitsuse tornis lõi kumedalt üksteist.
*
Taevas oli uuesti pilve tõmbunud ning tuul valjemaks
muutunud, sakutades elektriliine ja tänavavalgustuslampe.
Mike istus autosse ning keeras süütevõtit.
Mootor turtsatas ainult korraks põlglikult ning vaikis.
Ta kordas liigutust ning seekord saatis teda edu. Mike
pööras parklast välja ning sõitis
ajalehetoimetuse poole. Ta oli oma tegemistega küll
lootusetult hiljaks jäänud, kuid arvestades asjaolusid
ei omanud see enam erilist tähtsust.
Liiklus oli uimane, sest vähesed riskisid
sügavatesse roobastesse kinnijäämisega. Mike
tänas mõttes oma vaistu, et ta oli
möödunud suvel uhke sportauto asemel valinud robustse
maasturi. Seni polnud ta oma otsust kahetsema pidanud.
«Mist Valley Päevaleht» asus linna teises
servas eelmise sajandi alguses ehitatud kolmekordse kivimaja
kahel esimesel korrusel. See polnud just suurepärane koht,
kuid paremat ta omale lubada ei suutnud, sest sellises linnas
väikesetiraažilise lehe välja andmine ei olnud just
kiire moodus rikastumiseks. Hea oli, kui ta kuidagi ots otsaga
kokku tuli, aga midagi muud teha Mike ka ei soovinud. Selles
linnas oli ta sündinud ja nooruse veetnud, vahepeal
küll natuke maailma avastanud, ning mõne aasta eest
tagasi pöördunud. Siia oli ta ka oma kodu loonud.
Nagu arvata võis oli kontori uks lukus. Mike'i
abiline, kes poole kohaga tema juures töötas, oli
ilmselt järginud enamuse kaaskodanike eeskuju ning vaba
päeva võtnud. Selles ei saanud teda
süüdistada, sest võib-olla oleks ta ise
samamoodi talitanud, kui ta oleks ainult teadnud.
Kiire pilk uksel rippuvasse pungil täis postkasti
tuletas Mike'ile meelde, et enne kui ta hakkab üldse homset
lehte koostama, tuleb tal kõigepealt välja uurida,
kas postiteenistus üldse töötab. See sobis tema
plaanidega, sest tal oli niikuinii postkontorisse asja. Mike
sirvis kiiresti läbi talle saabunud kirjad ja teated, mille
hulgast leidis ta anonüümse trükitud sedeli:
Ära oma naist unusta!
Mike kehitas ükskõikselt õlgu,
kägardas paberilipaka kokku ning viskas prügikasti.
Tal polnud mingit naist. Seejärel kahmas ta laualt oma
märkmiku ning lahkus.
Kontori ust sulgedes tilkus talle midagi külma krae
vahele. Mike võdistas tahtmatult õlgu, vaatas
üles ning sai järgmise tilgaga vastu silmi. Hakkas
tibutama.
Mike sajatas midagi ilma kohta ning jooksis autosse. Seal
võttis ta taskust märkmiku, uuris seda natuke,
raputas pead ja kriipsutas vanad asjad maha ning kirjutas
mõned märksõnad juurde. Jäänud
lõpuks tulemusega rahule, toppis ta märkmiku
jälle tasku ning keeras süütevõtit. Mootor
vaikis. Mike kordas toimingut, kuid tulutult. Ja nii mitu
korda.
Kurat, kiitsin vist liiga vara oma suurepärast
valikut. Milleks inimestele üldse autosid vaja, kui need
nii ruttu katki lähevad? lipsas läbi Mike'i pea,
kui ta üritas uuesti oma džiipi käivitada. Vastu
igasuguseid lootusi see tal ka õnnestus. Vihma hakkas
üha rohkem kallama ning Mike mõtles teatava
kahjurõõmuga neile, kes pidid sellise ilmaga jala
ringi kooserdama. Mike kuulas hetke mootori rahustavat urinat
ning otsustas siis igaks juhuks kohalikus
autoremonditöökojas ära käia.
Töökoda koos romulaga ei asunud õnneks
ajalehetoimetusest väga kaugel. Kümme minutit
mülgastuvatel tänavatel sõitu ning ta oligi
kohal.
*
Mehaanik vaatas Mike'ile otsa ning raputas pead: «Ma ei
oska sulle kohe küll öelda, mis sinu autol viga on.
Kõik tundub täiesti korras olevat. Kui sa tahad,
siis võid masina päevaks või paariks siia
jätta ning ma vaatan ta põhjalikult
üle.»
«Ma arvan, et see pole kõige parem mõte.
Autoga on mul arvatavasti suurem tõenäosus kuhugi
kohale jõuda kui jala,» oli Mike veendunud.
«No-jah, eks sa ise tead. Praegu ei saa ma sind kuidagi
aidata, aga kui sul jälle probleeme tekib, siis helista
mulle ja ma tulen sulle järele,» lausus mehaanik ning
lõi kapoti valju pauguga kinni. Mike surus mehe natuke
õlist kätt ning istus autosse. Ta keeras
süütevõtit ja ei midagi. Mehaanik vaatas talle
küsivalt otsa ning Mike raputas pead.
«Kurat võtaks, see ei ole ju
võimalik!» vandus mehaanik: «Tee kapott lahti
ning ürita uuesti käivitada!»
Mike tegi nagu kästud ning hetk hiljem kajas garaažis
mehaaniku kõrvulukustav hüüe.
»Mul on tõesti kahju, kuid täna see auto
küll kuhugi ei liigu. Ma ei saa sellest aru, kuid paistab
nagu oleks rooste mootorist natuke matti
võtnud.»
«See pole võimalik! Ma ostsin oma džiibi enam-
vähem aasta tagasi otse poest!» vaidles Mike
vastu.
«Ma ju ütlesin sulle, et ma ei saa ise ka aru,
kuidas see võimalik on, sest tavaliselt hakkab kere enne
roostetama kui mootor. Igatahes äratas see minus piisavalt
huvi, et ma võin su masina samahästi kui tasuta
üle vaadata. Sa võid seni minu autot kasutada,»
lubas mehaanik lahkelt ning osutas päevi ning
kõiksugu muid asju näinud maasturile.
Võrreldes Mike'i džiibiga, polnud see just kõige
parem vahetus, kuid ta ei kurtnud. Igatahes parem kui jala.
Mike tänas mehaanikut ning läks uurima oma ajutist
liiklusvahendit. Lähemalt vaadates ei olnudki asi nii hull
ning ta jäi üsna rahule. Ta võttis ukselingist
kinni ning tõmbas ja ainult välkkiire reaktsioon
päästis ta varbad. Uks kukkus nagu lõigatult
eest ära samal ajal kui Mike tagasi hüppas, ukselink
ikka veel peos. Valju kärgatus ja klaasiklirin meelitasid
mehaaniku tormates sündmuskohale.
«Mis juhtus?» päris mees ehmunult.
«Ma, ma tõesti ei tea,» sõnas Mike
ning uuris linki. Mehaanik kükitas juba maas vedeleva ukse
juures ning silmitses seda tähelepanelikult.
«Rooste!» laususid nad justkui ühest suust
ning vaatasid üksteisele otsa. Siis mehaanik naeratas
kohmetunult, tõusis püsti ning suundus otse vanast
vagunelamust ümber ehitatud kontorisse. Mike järgnes
talle hetke pärast. Sõnatult võttis mehaanik
kapist kaks klaasi, ilma sildita kuldse sisuga pudeli ning
asetas need lauale. Kiiresti täitis mees ühe klaasi
suule.
«Iseteenindus!» ütles ta ning võttis
lonksu. Mike raputas pead.
«Minu jaoks on veel liiga vara. Mul on veel
kõvasti tegemist!»
Mehaanik naeratas jälle ning lausus: «Eks meil
kõigil ole!»
*
Mike seisis tänaval kitsa varikatuse all ning silmitses
kadedalt vihmavarjudega möödujaid. Oli keskpäev
ning inimesi liikus natuke rohkem ringi kui hommikul, kuid
ikkagi oli linn kuidagi kõle ning tühi. Vihm vaibus
natuke ning Mike hakkas pikkade sammudega astuma. Tal polnud
küll väga kiire, kuid vahejuhtum töökojas
oli võrdlemisi palju tema aega kulutanud. Ta kahetses
natuke, et oli mehaaniku juurde läinud, sest see oli andnud
hoopiski vastupidise tulemuse ning asetanud ta ühele
pulgale nende inimestega, kelle vastu ta enne
kahjurõõmu oli tundnud.
Ühel ristmikul harjumuspäraselt seisatades
õnnestus ühel möödatuhiseval autol see,
mis vihmal seni veel korda polnud läinud. Mike
näitas eemalduvale masinale vihaselt keskmist sõrme
järele, kuigi teadis, et sellest on vähe kasu. Masin
lisas kiirust ning oli varsti Mike'i silmist kadunud.
Mike vaatas nördinult oma poriseid riideid. Ta kahtles,
et keegi teda sellise välimusega enam tõsiselt
võtab, kuid proovima pidi ta ikka. Koju ta ju minna ei
saanud ning kuskil baaris tolgendada ta ka ei tahtnud. Auto
vedeles tal kasutuna garaažis ja kui uskuda veidi napsise
mehaaniku sõnu, siis sinna pidi see ka jääma.
Mike hakkas tasapisi see võimalus üha reaalsena
tunduma, sest enamus liiklusvahendeid, mis tema silma alla olid
sattunud, seisid hüljatutena kus juhtusid, kuid sugugi
mitte kõik. Mõned autod veel liikusid, kuigi
Mike'ile jäi arusaamatuks miks. Tusaselt rapsis ta oma
riided nii puhtaks kui suutis, vaatas igaks juhuks vasakul ning
paremale, et mitte langeda järgmise rallikrossi harrastava
hullu ohvriks, ning sumpas üle sõidutee.
Paar kvartalit edasi leidis Mike juba tuttava masina
töötava mootoriga seismas linna ainukese
kaubanduskeskuse ees. Samasse kõrvale oli pargitud veel
paar stardivalmis sõidukit. Ilmselt üritasid
kõik, kes veel said linnast enne kaduda, kui olukord
kontrolli alt väljub. See põhjendas ka metsikut
kiirustamist
Kui ta oli parkla peaaegu seljataha jätnud
hüüdis keegi tema nime. Mike pööras
ümber ning nägi oma sõpra talle lehvitamas. Ta
viipas vastu ning läks lähemale.
«Noh vanapoiss, mis sinuga juhtunud on?» küsis
Hank Mike'i riietele osutades.
«Ah ei midagi erilist. Mingi tõbras arvas et
oleks parem mind veel märjemaks kasta, kui ma juba
olin,» seletas tusaselt. «Ja mida sina siin
teed?»
«Me, see tähendab mina ja mõned mu tuttavad,
kellel autod veel töötavad, mõtlesime et oleks
parem linnast igaks juhuks jalga lasta. Liiga palju kummalisi
asju sünnib siin, et seda mitte märgata ning me peame
eelkõige oma perekondade ohutusele
mõtlema.»
Mike noogutas mõistvalt, kuigi ta ei olnud
sõbraga täiesti ühel nõul. Hanki
käitumist võis tegelikult ka argpükslikuks
pidada, sest tema valis kergema tee, samas kui paljud pidid
lihtsalt oma saatusega leppima ja paigale jääma. Aga
selline see elu juba oli -- kes saab, see teeb.
«Kas need masinad on viimased, mis
sõidavad?»
«Ei, mõned üksikud on veel. Me kohtume
nendega linna piiril, et koos edasi liikuda. Me arvasime, et nii
on vähe lõbusam ja ka turvalisem. Kui tahad,
löö kampa. Mul on autos just koht vaba,» pakkus
Hank lahkelt
Mike naeratas tänulikult ning lausus: «Kahjuks ma
ei saa, mul on siin veel mõned asjad ajada!»
Sõber silmitses teda nagu nupust nikastanut. «No
ära pulli, ma säilitasin seda kohta just sinu jaoks.
Naine tahtis oma vanaema suurt portreed kaasa võtta, kuid
mina olin sinu pärast sellele vastu,» ütles
sõber. Mike jäi endale kindlaks. «Kui sa
peaksid vahepeal ümber mõtlema, siis leiad meid veel
umbes tunni jooksul siit samast.»
«Tänan,» lausus Mike ning kõndis
minema.
«Kuule su naine tervitab sind!» hüüdis
Hank talle järele.
Mul ei ole ju naist! tahtis Mike juba peaaegu
nähvata, kuid surus selle soovi ikkagi alla. See on ikkagi
igaühe enda asi, kuidas inimene oma luulusid ravib. Tema ei
pea ju neid õpetama hakkama.
Mõne järgneva minuti jooksul kihutasid Mike'ist
mööda veel paar uhiuue välimusega masinat,
suundudes arvatavasti üldisesse kogunemiskohta. Korra oli
Mike kange tahtmine lüüa käega ning tagasi minna,
kuid samas loobus ta kohe sellest mõttest ning läks
edasi. Millegi pärast ei uskunud ta, et mujal parem on.
Tuttavas keskkonnas oli alati suurem võimalus ellu
jääda, kui võõras.
Varsti tuhises temast mööda ka kolmas auto. Mike
silmitses huvitult eemalduvaid tagatulesid, kui masinal
ühte auku läbides esiratas alt ära veeres. Juht
üritas sõidukit teel hoida, kuid järgmisel
ristmikul libises auto valesse roopasse ning paiskus teelt
välja. Ei suutnud valgusfoor ega ka
tänavavalgustuslamp pidurdada kontrolli alt väljunud
masina hoogu ning alles teeääres kasvav puu oli
väärikas vastane paarile tonnile libisevale metallile.
Valju ragina ja krigina saatel põimus auto nina
ümber puu ning jäi signaali monotoonse undamisega
seisma. Mike ning mõned teised hakkasid kiiresti
sündmuskoha poole jooksma, kui masina tagaklaas pagasnikule
paiskus ning tekkinud avausest ronis välja verine mees. Ta
pooleldi libises ja kukkus sillutisele ning roomas vaevaliselt
kaugemale, kuni jõudis mudasele sõiduteele. Veel
mõned hetked poris jõuetult edasi kahlanud, mehe
keha lõtvus ning hakkas vajuma. Mike lisas sammu, et
jõuda enne pärale kui vigastatu lämbub. Ta oli
juba peaaegu kohal, kui mingi asi tema jalge vahelt tohutu
kiirusega läbi sööstis ning õnnetu mehe
endaga kaasa haaras, tirides teda järjest sügavamale
muda alla. Kõik tardusid hetkeks hirmunult paigale ning
taibates siis järsku juhtunu tähendust, ruttasid nad
turvalisena näivale kõnniteele. Inimesed vaatasid
üksteisele kohkunult otsa, justkui otsides kaaskodanike
nägudelt kinnitust juhtunule. Mõned paremal
päeval oleks selline pilt ajalehe esikaanel tõstnud
tublisti läbimüüki, ainult et täna oli
väga halb päev.
Umbes poole tunni pärast jõudis kohale šerif. Ta
parkis oma džiibi avariikoha juures kõnnitee
äärde ning astus autost välja. Mike läks
talle vastu.
«Mis juhtus?» küsis Raynor üsnagi
huvitult Mike tegi lühidalt juhtunust kokkuvõtte
ning šerif noogutas.
«Selge pilt, juba kolmas sarnane õnnetus
täna, senistest ka kõige hullem. Ma ei imesta
üldse, kui ma veel mõnda sellist
näen.»
Mike vaatas kella ning lausus: «Ära muretse, kui
mõni just tahtlikult maha ei jäänud, peaksid
kõik kel autod töökorras olid, ammu linnast
väljas olema.» Raynor heitis talle uudishimuliku
pilgu. «Ma kohtasin ühte sõpra Marketi esisel
parkimisplatsil.»
«No-jah, kes neid ikka süüdistada saab.
Või-olla oleksin ma sarnaselt käitunud, kui ma seda
vormi ei kannaks.»
Šerif vaatas kiirelt ja metoodiliselt sündmuskoha
üle ning märkis kõik vajalikud detailid
üles, samal ajal kui Mike tema palvel inimestelt, kes veel
seal olid, tunnistusi võttis. Kui nad olid asjaga
rahuldavalt ühele poole saanud, viskas Raynor oma
varusustuse džiibi tagaistmele ning istus rooli. Mike ronis tema
kõrvale.
«Kas sa surnukuuripoisse sinna saatma ei peaks?»
küsis ta.
«Ma käisin sealt päeval korra läbi, et
ühest õnnetusest teatada, kuid see ei huvitanud neid
eriti. Nende autod olid juba hommikust saati
kasutamiskõlbmatud ning nad võitlesid parasjagu
surnukuuri külmutusseadmega, mis tahtis vägisi seisma
jääda.»
«Nii et sa jätad laibad lihtsalt tänavale
vedelema?» ei suutnud Mike seda uskuda.
«Ja mida ma siis sinu meelest tegema peaks? Nad
tükkhaaval sealt risust välja kiskuma, kongi panema
ning koju külmkappi viima,» küsis Raynor
vihaselt. Mike ei osanud sellepeale enam midagi asjalikku
öelda ning oli vait. Šerif jätkas: «Ma saan aru,
et nii ei tohi teha, kuid mul pole valikut. Ma ei tea kui kaua
mu džiip veel liigub ning ma ei saa riskida kuhugi
teeäärde jäämisega. Mul on vaja veel
mõned asjad korda ajada!»
Mike noogutas. Kuigi ta polnud Raynoriga sada protsenti
nõus, pidi ta tunnistama, et mehe jutus oli mingi
iva.
«Kuule, ma imestasingi enne, et miks sinu auto
töötab,» küsis Mike. «Minu oma jäi
juba mitu tundi tagasi seisma.»
«Vana sinu masin on?»
«Kaks või kolm aastat, mis siis?»
«Ma arvan, et asi on auto väljelaskeaastas.
Mäletad, et ma vahetasin oma vana džiibi suve alguses selle
vastu välja? Noh, see tähendab seda, et mida uuem
auto, seda kauem see ka liigub,» seletas šerif.
«Loomulikult!» ütles Mike kätt vastu
põlve lüües. «Hank ostis ka alles hiljuti
uue masina!»
Šerif käivitas viperusteta auto ning kihutas pori laiali
pritsides minema. Möödusid minutid. Mike silmitses
nukralt mööda veerevat maailma. Vihma aina sadas ja
sadas ning tänavate seisukord üha halvenes, meenutades
lapsepõlves nähtud vesternide sügis-talviseid
külavaheteid, ainult et praegu asendasid habetunud ja
süngeid revolvrikangelasi jubedad mudaelukad.
«Kuule Wallace, sa olid ju ise seal samas, kui see
õnnetus juhtus,» alustas Raynor kuidagi
ettevaatlikult. Mike ühmas jaatavalt. «Tead, ma ei
saanud hästi aru, mis juhtus selle mehega, kes autost
välja ronis. Midagi ma küll poole kõrvaga
kuulsin, kuid ma ei tahaks seda hästi uskuda.»
»Ja mida sa kuulsid?»
«Noh... mingi elukas tuli muda alt ja viis ta
kaasa,» lausus šerif ebakindlalt.
«Vähemalt on sinu kõrvadega kõik
korras!»
Raynor puhkes naerma, kuid Mike tõsine olek sundisid
ta varsti vaikima. «Ära aja jama!»
«Sa võid pärast tunnistustest järele
vaadata! Nad kõik on ses suhtes üsna
sarnased.»
Šerif tahtis veel midagi lisada, kuid tema tähelepanu
hõivas täielikult tee peale ette jooksnud
paaniliselt kätega vehkiv naine. Raynor surus kogu oma
keharaskusega pidurile. Masin läks külglibisemisse
ning möödus napilt tardunud naisest. Hetke pärast
oli Raynor tulist kurja vandudes tänaval ning jooksis
tundmatu juurde. Mike järgnes talle.
«Šerif, šerif, te peate kohe tulema?» ärkas
naine järsku tardumusest. Mike'ile tundus see
hääl kuidagi tuttav ning ta vaatas
tähelepanelikumalt naise porist ja kriimulist nägu.
Tegu oli linnapea sekretäri preili Howardiga.
«Mis juhtus?» küsis Raynor.
«Linnapea ja... seal. Maja lagunes, nad on
kadunud,» seletas naine ohjeldamatult nuuksudes.
«Preili Howard, kuulake mind! Hingake sügavalt
sisse ja välja, sisse ja välja,» rahustas šerif
sekretäri. Preili Howard tegi nagu kästud ning kui ta
jälle rääkima hakkas võis teda juba ilma
suurema vaevata mõista. Hüsteeria oli justkui peoga
pühitud.
«Šerif, ma kardan, et linnapea vajab teie abi!»
Nad istusid ruttu autosse ning kihutasid minema. Teel
linnavalitsuse juurde palus Raynor sekretäril kõik
mis ta mäletab neile üksikasjalikult ära
rääkida, mida naine ka tegi. Tema kuiv ja asjalik jutt
andis tegelikult märksa rohkem ainet üha uutele
küsimustele, millele tema enam vastata ei osanud.
Nad jõudsid linnavalitsuse, õigemini selle
varemete ette umbes veerand viis. Hakkas juba hämarduma
ning pilvelaam hallil taevalaotusel tihenes. Šerif jättis
džiibi suvalises kohas seisma ning nad astusid välja. Oma
suureks üllatuseks avastasid nad, et kõnnitee
sillutis oli järgnenud asfaldile olematusesse. Mehed
hakkasid ettevaatlikult edasi hiilima, unustamata hetkekski
mudas peituvat ohtu, samas kui naine julgelt rusude suunas
tõttas.
Mõne aja pärast võisid nad ainult
ühes asjas täiesti kindlad olla. Linnapea küll
nende abi enam ei vajanud. Suurest kivihunnikust, mis nende ees
kõrgus, kellegi otsimine oleks nõudnud märksa
rohkem vahendeid, kui neil praegu käepärast oli.
«Preili Howard, mul on kahju, kuid ma ei saa teid
kuidagi aidata. Kõik kes veel majas olid, on
nüüd arvatavasti surnud ja sellises olukorras
päästemeeskonna organiseerimine võib tekitada
veel rohkem ohvreid. Mul on tõesti kahju!» lausus
šerif kiretult. Mike taipas, et Raynori käitumine muutub
kriisi süvenedes järjest hoolimatumaks. Loomulikult
oli situatsioon üha enam väljumas kontrolli alt, kuid
veel püsis lootus, et kõik möödub. Mike
mõistis ka seda, et tõenäoliselt ta ainult
petab end seda uskudes.
«Aga šerif, te ei saa ju neid sinna alla lihtsalt
mädanema jätta,» protesteeris sekretär.
«Ma olen televiisorist näinud kuidas inimesi tuuakse
rusude alt välja isegi paar nädalat peale
õnnetust.»
«See võib ju tõsi olla, kuid saage aru, et
meil ei ole lihtsalt võimalik kedagi päästa.
Telefonid ei tööta, masinad roostetavad
tükkideks, teid pole ning enamus inimesi on juba
täis nagu tinaviled. Mis te arvate kui paljud oleksid
nõus meile praegu appi tulema?» küsis ta ning
jätkas enne kui naine midagi öelda jõudis:
«Minge koju või kuhugi, võtke klaasike
kangemat ning oodake!»
«Mida?» imestas sekretär.
«Lõppu!» ütles šerif napilt ning
kõndis minema. Preili Howard vaatas talle hetke
järele ning pöördus siis Mike poole. Mees raputas
kohmetunult pead ning järgnes Raynorile, mõtlemata
eriti sellele, et tema käitumine polnud just kõige
mehisem. Naine vandus midagi vihaselt, ronis kõiksugu
ohte trotsides varemate otsa ja hakkas raevukalt rususid laiali
pilduma.
*
Šerifi kontor oli puupüsti inimesi täis ning tema
sekretäril ja abišerifil oli tükk tegemist, et nende
kaebusi vastu võtta. Pingelist õhkkonda ei
leevendanud ka Raynori ja Mike'i tulek, sest kohe kui nad ruumi
sisenesid hakkas küsimusi sadama nagu rahet ning kära
väikeses kontoris paisus kõrvulukustavaks.
Šerif kuulas vaikides arusaamatut kõnekõminat,
hingas sügavalt sisse ning lausus: «Kas te juba
ükskord ei mõista, et ma ei saa teid aidata. Minge
koju ning palvetage, et homseks kõik möödas
oleks!»
Rahvas jõllitas teda uskumatult. Keegi ei uskunud oma
kõrvu, kaasaarvatud Mike. Siis murdis üks kiilaneva
pealae ning suure õllekõhuga mees vaikuse.
«Aga kui meil pole enam kodu, kuhu minna?»
Raynor mõtles hetke ning küsis: «Mis
tähendab, et pole kodu?»
Ja siis läks jälle vadin lahti, millest Mike'il
õnnestus vaevu aru saada. Selgus, et enamus oli natuke
aega tagasi koju jõudes avastanud, et nende majad olid
muutunud linnavalitsusega üsnagi sarnasteks
prügihunnikuteks. Tegu oli eranditult üle poole
sajandi vanade kivimajadega.
Šerif laiutas abitult käsi, trügis närviliste
inimeste vahelt läbi ning läks oma kabinetti,
jättes kõik tobedate nägudega seisma ning
ootama. Lõpuks sai keegi aru, et jaoskonnast ta küll
abi ei saa ning lahkus pettunult. Varsti peale seda
järgnesid ka teised talle. Ainult mõni üksik
kindlameelsem jäi veel abišerifi tüütama.
Šerifi kabinet oli väike nagu oli seda ka terve tema
jaoskond. Kitsas puidust laud akna all, aktikapp nurgas ning
paar tooli ruumi keskel moodustasid kogu sisustuse. Raynor istus
laua taga pea kätele toetatud.
«Jim, mis viga?» tundis Mike siirast huvi.
Šerif tõstis pea ning lausus: «Mitte midagi,
kõik on korras!»
«Kas ikka on?»
«Mis sa ise arvad? Loomulikult mitte. Kui ma täna
hommikul tööle tulin, oli asfalt juba kadunud. Uurisin
inimeste käest, mis toimub, kuid keegi ei teadnud midagi.
Isegi Robinson oli täiesti verest väljas,
rääkimata siis vanast Johnsonist. Mõtlesin ma
siis, et tuleb üks kuradima huvitav tööpäev,
mille lõppedes on mul süüdlased kindlasti
käes nagu tavaliselt. Sittagi, ma pole kaugemale
jõudnud, kui ma hommikul olin.»
«See ei tähenda veel midagi. Tegu on ju
äärmiselt kummalise ning keerulise
juhtumiga.»
«Mõnel muul päeval oleksin ma sinuga
võib-olla nõus, kuid täna mitte. Asi pole
ainult selles neetud juhtumis. Tead, mul on selline tunne, nagu
hakkaksin vaikselt mõistust kaotama.»
«Pole ka ime,» ütles Mike muiates. Raynor oli
tõsisem kui kunagi varem.
«Ei, ei, mitte selle pärast, mis seal väljas
toimub. Noh, kõigepealt ma kipun üha tihedamini
igasuguseid asju ära unustama ning mõned ammu
õpitud nipid on mul ka peaaegu meelest läinud, kuid
see pole veel kõik. Ma ei mäleta enam kuidas oma
tööd korralikult teha,» tuli šerif välja
häiriva tõsiasjaga, mis seletas ka tema
ebaprofessionaalset käitumist. Mike vajus raskelt
ühele toolile ning jäi mõttesse. Kas oli
üldse võimalik, et ühel hetkel kaob ära
asfalt. Tegelikult ju mitte, kuid terve käesolev päev
on pidevalt väitnud vastupidist. Ja kui lisada sellele veel
kõik ülejäänud kummalised sündmused,
võis jõuda järeldusele, et kõik on
võimalik. Ka šerifi jutt.
«Jim, võta end kokku. Sa ei tohi veel alla anda.
Tahad sa seda või mitte, kuid sul on ikka veel kohustusi
selle linna elanike ees. Eriti veel nüüd, kui
kõik teised juhtivatel kohtadel surnud on!»
prahvatas Mike.
Šerif ajas end aegamisi püsti ning sõnas:
«Sul võib ju õigus olla, kuid ma ei tea, mida
ma tegema pean.»
«Mõtle, mees, mõtle!» käratas
Mike vihaselt. Ta ei kavatsenud üksinda seda jama ära
lahendada, kuigi paistis, et just seda ta pidigi tegema.
Järsku kargas Raynor püsti, tormas eesruumi ning
hakkas korraldusi jagama. Mike ohkas kergendatult ning
järgnes talle.
«Andy, võta mu džiip ning sõida Villow
Creeki. Kui sa kohale jõuad, teavita kohalikke
ametivõime juhtunust, küll nemad juba ise edasi
tegutsevad,» ütles Jim oma abile. Mees võttis
laualt oma kaabu ning suundus välja. Uksel ta seisatas ning
küsis.
«Aga kui ma Villow Creeki ei pääse?»
«Siis tule tagasi ning me kaalume alternatiive,»
ütles Raynor ja abišerif läks ülesannet
täitma. Seejärel pöördus ta sekretäri
poole, kes parasjagu omale kohvi kallas. «Millie, sina
ürita kella kaheksaks võimalikult palju inimesi
jaoskonna ette saada. Vaja on organiseerida
päästerühmad, kes vigastatuid linna pealt
üles otsivad. Kui keegi ei taha tulla, ära peale
käi. Igaüks teab ise, mis teeb.»
Sekretär tahtis arvatavasti midagi vastu väita,
kuid šerifi külm pilk sundisid ta vaikima. Ohates
võttis ta varnast mantli ning marsis kontsade
klõbinal minema. Mike taipas, et Millie polnud just
kõige sobilikumalt riietatud sellise ilmaga ringi
seiklemiseks, kuid ta ei takistanud naist. Ta oli veendunud, et
sekretäriga ei juhtu midagi halba.
«Jim, kas su mälu tuli tagasi?» küsis
Mike.
«Ei, mitte päriselt. Mulle meenus ainult üks
kriminaalromaan, mis ma paar kuud tagasi läbi
lugesin,» vastas Raynor muiates.
«Ja siis veel räägitakse, et lugemisest pole
kasu!» ütles Mike ning nad puhkesid naerma.
*
Järgnevad poolteist tundi koostasid mehed plaane juhuks,
kui peaks selguma, et nad on muust maailmast ära
lõigatud. Nad ei teadnud küll katastroofi tegelikku
mahtu, kuid see ei takistanud neid eriti. Kui ikka oli vaja
midagi otsustada või paika panna, siis nad seda ka tegid.
Ei mingeid kõhklusi ega kahtlusi, sest need oleks
tähendanud tõenäoliselt surma.
Umbes kella seitsme ajal jõudis Millie tagasi. Ta
nägi kohutav välja. Juuksed kleepusid kahvatu näo
külge, mantel oli vihmaveest läbi imbunud ning tilkus
alt äärest, jalad olid põlvini porised ning
katki ja üks king oli kadunud. Mike tundis
süümepiinu, et ta oli lasknud enne naisel nii lihtsalt
minna ning šerifi kohkunud näoilmest võis sama
järeldada.
Vihaselt mehi põrnitsedes lonkas ta üle ruumi,
valas omale kruusitäie leiget kohvi ning prantsatas
väsinult oma laua taha tugitoolile. Peale paariminutilist
vaikust otsustas Raynor Millie'lt midagi küsida, kuid naine
jõudis temast ette.
«Enamus inimesi arvas, et neil on ilma sinu
sehkendamisetagi probleeme küllaga, teised olid lihtsalt
silmini täis ning mõned lubasid isegi kohale
tulla,» tegi naine kiire kokkuvõtte.
«Kui palju neid oli?»
«Kas sa mõtled neid kellega ma üldse
rääkisin või neid, kes kohale lubasid tulla?
Noh, rääkisin ma umbes neljakümnega ja kohale
lubas tuula viis.»
«Nii vähe,» imestas Mike. Naine noogutas ja
puhkes naerma.
«Mis siin nii naljakat on?» küsis šerif
vihaselt.
Millie raputas pead: «Ma ei usu eriti, et keegi
üldse siia jõuab.»
«Ja mida see peaks tähendama?»
«Kui nad juba praegu kadunud pole, siis kella kaheksaks
on nad seda kindlasti. Kas lihtsalt kadunud või ära
kaotatud, kuid ikkagi kadunud!»
«Mis mõttes kadunud?»
«Te pole vähemalt paar tundi väljas
käinud? Tore, parem ärge minge ka, sest see mida te
sealt leiate või pigem ei leia, ei rõõmusta
teid eriti. Mist Valley on ametlikult muutumas kummituselinnaks
number üks, sest kõik inimesed on kas haihtunud
tühja õhku või ära söödu
mudausside poolt,» Ja naise naer muutus nuuksumiseks.
Raynor üritas teda kuidagi lohutada, kuid see ei tulnud tal
eriti hästi välja ning varsti nuttis sekretär
juba ohjeldamatult.
Mike toetas end abišerifi lauanurgale ning sulges silmad. Ta
tundis järsku, et on väga väsinud. Hetke
võitles ta rammestuse vastu ning andis siis alla. Nukrus
ja külmus asendusid juba kuskilt tuttava värskusega,
mis oli puhas ja kirgas. Talle meenusid üksikud pildid
lapsepõlvest, päikesest, rohelisest rohust ning
sinisest veesilmast, kus nad igal pärastlõunal korra
suplemas käisid. Ja tema silmade ette joonistus pilt
naisest, kellega ta tutvus ühel varakevadisel päeval
kolledžis ja kellega ta varsti abiellus. Ning töö...
Vali karjatus rebis Mike'i jõhkralt unenäost
välja.
«Mis lahti on?» küsis ta silmi
hõõrudes. Raynor põrnitses tühjalt
enda ette. «Jim, mis juhtus?» kordas Mike.
«Mulle tundus korraks, et see linn pole reaalne. Nagu
oleks see ainult kellegi kujutlusvõime vili. Tobe
ju?» selgitas šerif piinlikust maha surudes. Mike'ile
kõlas see kuidagi tuttavalt ning siis meenus talle
unenägu, kus ta oli näinud killukesi oma elust, mida
ta polnud kunagi elanud. Või ikka oli, sest tagasi
vaadates tundus ka talle, et see kõik pole reaalne. Ja
see naine... Tal polnud ju naist.
Järsku paiskus uks lahti ning sisse taarusid kaks porist
kogu. Üks oli räbaldunud vormiga abišerif ning tema
õlale toetus pooleldi teadvusel noormees. Mike ja Raynor
läksid Andyle appi ning vedasid tundmatu kongi ja asetasid
voodile. Millie tõi kaks kulunud tekki ning pani need
võõrale peale.
«Villow Creeki ma igatahes ei jõudnud,»
alustas Andy, kui nad olid tagasi eesruumis: «Nagu arvata
võis, silda enam polnud ja üle jõe ma kuskilt
ei pääsenud. Pöörasin siis otsa ringi ning
sõitsin tagasi. Teie teeotsas, härra Wallace, oli
üks auto kraavis. Mõtlesin parasjagu, miks ma seda
varem ei märganud, kui see sama tüüp järsku
mu auto ette sööstis. Üritasin küll temast
mööda sõita, kuid see ei tulnud mul eriti
hästi välja ning ta sai paraja paugu ja mina keerasin
masina ninapidi kraavi. Oleks võinud ka hullemini minna.
Kutt oli elus, kuigi meelemärkuseta, kraav polnud ka
väga sügav ning varsti olime jälle teel.
Võib-olla oleksin ma isegi varem tagasi jõudnud,
kui mingi neetud elukas poleks džiibil esimest ratast ära
hammustanud. Põrutasin täiega vastu posti ning oli
ilma ütlematagi selge, et see auto ei liigu enam kuhugi.
Noh, vinnasin siis selle vennikese õlale ning hakkasin
astuma ja olen nüüd jälle siin. Ja enam ma kuhugi
minna ei kavatse!»
«Kahju et autoga nii läks,» ohkas šerif. Nad
olid ilma jäänud oma ainukesest transpordivahendist ja
see kahandas nende võimalusi veelgi, sest jalgsi ei
tahtnud mitte keegi enam käia. Andy laiutas vabandavalt
käsi.
«Vähemalt polnud see kõik täiesti
kasutu,» oli Millie veendunud. Mehed noogutasid
kahtlevalt.
«Kas keegi tunneb teda?» küsis Raynor
ettevaatlikult. «Ma arvan, et olen teda kuskil näinud,
kuid ma pole päris kindel. Mu mälu pole enam see mis
enne!» Tekkis paus. Kõik mõtlesid
pingsalt.
«Ma tean, et see pole võimalik, kuid meie
külaline on väga sarnane kadunud linnapeaga,»
lõhkus abišerif varsti vaikuse. Kõik vaatasid
talle üllatunult otsa.
«Aga ta on ju kõvasti noorem!» ei saanud
Millie aru.
«Täpselt seda ma mõtlesingi!» jäi
Andy endale kindlaks. Hetke pärast olid nad kõik
juba kongis.
Kell oli saamas kaheksa.
*
Tundmatu oli ärkvel. Ta istus voodil ning pomises midagi
omaette, kuid jäi kohe vait, kui Raynor ja teised sisse
astusid, silmitsedes neid vaid viisaka uudishimuga. Nähes
Mike'i tema ilme muutus ning põgus naeratus libises
üle tema kummaliselt tuttava näo.
«Söör, kas te teate, kes te olete,»
küsis Raynor. Tundmatu noogutas.
«Johnson, minu nimi on Johnson!» Andy naeratas
võidurõõmsalt.
«Ega te juhuslikult pole linnapea Johnsoni
sugulane?» küsis ta.
«Mitte päris!» vastas tundmatu napilt.
«Olgu, kas te teate ka, kus te olete?»
võõras kehitas umbmääraselt õlgu.
«Te olete Mist Valley šerifijaoskonnas.»
«Mida ma siin teen?»
«Teil oli ilmselt mingi avarii ning meie patrull korjas
teid peale?» selgitas Raynor.
«Kas ma olin üksi?»
Mike ning šerif pöördusid Andy poole kes lausu:
«Ma küll põhjalikult ei uurinud, kuid paistis
sedamoodi küll!»
«Kas te väidate, et teiega oli veel keegi teine
autos?»
«Ei, ei väida. Ma lihtsalt ei mäleta
kõike väga selgelt, sellepärast ma
küsisingi.»
«Olgu, Johnson, kui teil veel midagi olulist meelde
tuleb, siis andke teada!»
«Äkki on teil mingeid soove?» päris Andy
pisut süüdlaslikult. Ta oli ikkagi mehe peaaegu alla
ajanud ning tahtis seda kuidagi heaks teha.
«Tass kohvi ei teeks paha,» arvas Johnson ning
abišerif läks tema soove täitma.
«Mulle ka üks!» hüüdis Mike talle
järele.
Hetke pärast lausus võõras enesekindlalt:
«Härrased, palun istuge! Mul on teile üks
jutt.»
Tema olek oli täiesti muutunud. Enam polnud ta
teadmatuse käes vaevlev liiklusõnnetuse ohver, vaid
asijalik ning agar sõjavälise kõnepruugiga
noormees, kes teadis täpselt, mida ta teeb. Mike ja Raynor
tulid tema palvele vastu ning istusid Johnsoni vastas olevale
kõvale voodile.
«See, mida te kohe kuulete, võib teile tunduda
uskumatuna, kuid ma kinnitan teile, et kõik on
täiesti tõsi,» jätkas ta. Mehed muigasid
tahtmatult kulunud sissejuhatuse peale. Sellise algusega ei
võida tavaliselt mitte keegi kellegi usaldust. «Te
kindlasti imestate, mis teie linnas viimase kahekümne nelja
tunni jooksul juhtunud on? Kõigepealt kadus asfalt, siis
lagunesid autod, majad, kõnniteed ja nii edasi. On ju
nii?»
«Seda teame me isegi. Lõpeta oma möla ning
asu kohe asja juurde!» nähvas šerif kannatamatult.
«Olgu, ise te seda tahtsite!» lausus Johnson
kumedalt. «Teid pole olemas. Vähemalt
füüsilisel kujul mitte. Te asute ühe inimese
poolt loodud programmis, mis on kellegi poolt
saboteeritud!»
Mehed vaatasid uskumatult üksteisele otsa. Nad ei
teadnud, kas hakata nutma või naerma, sest sellist
seletust nad küll ei osanud oodata.
«Ma ei mõista!» ütles Mike peale
üürikest mõttepausi. «Te tahate
öelda, et kõik need kummalised sündmused on
mingi vigase programmi pärast?»
«Mitte vigase, vaid saboteeritud,» vaidles Johnson
vastu. «Keegi päästis siia lahti viiruse, mis
nüüd järkjärgult teie programmi
hävitab. Kõigepealt katkestas viirus, või
mudaussid, nagu teie seda kutsute, seda programmi üleval
hoidud infovoolu. Kadus asfalt, side katkes jne.»
«Miks seda viga kohe ära ei parandatud?»
küsis Mike.
«Meil oli raskusi viirusekolde lokaliseerimisega ja
kellegi siia saatmisega!»
«Mis kuradima programm see on, kui selle loojad ei saa
selle parandamisega hakkama. Kes on üldse selle looja? Teie
või?» imestas šerif
«Ei, teie, söör. Teie lõite selle
programmi inimeste jaoks, kes ei tahtnud mitmetel
põhjustel enam oma päris elu elada.»
«Mis põhjustel?» segas Mike vahele.
«Invaliidsus, lähedaste või armsama kaotus
jne. Me ei lükka mitte kellegi palvet tagasi!» vastas
Johnson.
»Ja mina olen ka sellepärast siin, et ma ei
saanud reaalsuses hakkama?» küsis šerif.
«Jah, söör, kuid ärge kurvastage! Te
olete kangelane, legend! Teie revolutsiooniline avastus on
leevendanud miljardite õnnetute inimeste piinu. Teil pole
midagi häbeneda, sest umbes pool Maa elanikkonnast on teie
kombel valinud elu küberruumis!»
«Miks?»
«Sest muidu oleksite te juba ammu surnud. Terroristide
pommiplahvatus vigastas teie keha nii tõsiselt, et see
polnud enam suuteline hoidma teie aju elus. Teadlastel oli kahe
variandi vahel valida: kas lasta teil lihtsalt surra või
siirdada teie teadvus programmi. Nad otsustasid teise
võimaluse kasuks, sest seda oleksite te ise ka
teinud!»
«Kas kõik need inimesed siin linnas on reaalselt
olemas?» küsis Raynor.
«Mitte päris kõik, kuid enamus
küll.»
«Ja mis nendega peale kadumist juhtus?»
«Keegi ei oska seda täpselt öelda, kuid
tõenäoliselt on nad surnud. Mul on väga
kahju!»
«Säästke meid oma võltsidest
kaastundeavaldustest. Need ei lähe meile, veel vähem
teile, üldse korda. Ma ei tea, mida te oma jutuga taotlete,
kuid ma uurin selle veel kindlasti välja!» nähvas
Mike. Ta lihtsalt ei suutnud Johnsonit uskuda! Ja miks ta
olekski pidanud? Seni polnud võõras veel oma
sõnu kinnitanud. «Ja kes te üleüldse
olete?»
«Ma olen kõigest üks tehnik, kes saadeti
seda programmi parandama.»
«Ja miks te seda juba ei tee?»
«Palun ärge ägestuge söör. Ma ei saa
sinna midagi parata, kui te mind ei usu, kuid nii see
on!»
«Jim, sa ei saa ju teda ometi tõsiselt
võtta? Ta teeb ainult mingit haiget nalja!» lausus
Mike püsti tõustes.
Raynor silmitses Johnsonit kahtlustavalt: «Mike, ma
tõepoolest ei tea, kuid mis kahju see ikka teeb, kui me
ta ära kuulame?»
«Tee mis tahad, ma lähen vaatan, kuhu see Andy
küll jääb,» ütles Mike ning lahkus.
«Härra Raynor, mul on vaja teie relva!»
sõnas Johnson kohe kui uks Mike selja taga kinni
vajus.
«Miks?»
«Ma lootsin, et ma saan ilma selleta hakkama, kuid
paistab, et ta ei ole eriti koostööaldis. Mul on
tunne, et ma pean ta tapma!»
«Kelle?» ei saanud šerif aru.
«Mike Wallace loomulikult. Kui ma seda ei tee, siis on
nii teie kui ka paljude teiste elud ohus. Härra Wallace on
tuntud terrorist, kelle eesmärgiks on hävitada
küberruum, sest see röövis temalt
naise.»
«Mike'il pole kunagi naist olnud!» katkestas Raynor
teda.
Johnson jäi üllatunult vait. Hetke mõtles ta
pingsalt midagi ning jätkas: «Proua Wallace
pöördus abipalvega meie poole umbes kümme aastat
tagasi, kui ta sai juhuslikult teada oma mehe seotusest mitmete
kurikuulsate allilmategelastega. Me rahuldasime proua Wallace'i
palve ning siirdasime ta ühte meie
alternatiivreaalsuseprogrammi. Sellest ajast peale oleme me
kümneid küberruumi vastaseid rünnakuid sooritanud
härra Wallace'it jälitanud üle terve maailma,
kuid alati on tal õnnestunud kuidagi meie sõrmede
vahelt läbi lipsata. Nüüd on ta meil
lõpuks käes. Šerif Raynor, mul on vaja teie
relva!»
»Ja miks te oma relva kaasa ei
võtnud?»
«Ma võtsin, kuid see kadus mul õnnetuse
ajal ära!»
«Kui sobiv teile,» ütles Raynor
sarkastiliselt. «Te ilmute järsku siia,
räägite mulle kõige kummalisema loo, mida ma
kunagi kuulnud olen ning väidate siis, et inimene, keda ma
olen tundnud põhimõtteliselt terve elu, on mingi
kuradima terrorist! Kui lolliks te mind õige
peate?»
«Härra Raynor, ma mõistan teie kahtlusi,
kuid te peate mind usaldama! Te ainult arvate, et te tunnete
härra Wallace'it, kuigi alles kuuaega tagasi polnud te
temast veel midagi kuulnudki!»
«Kuidas nii?»
«Härra Wallace leidis mooduse siseneda programmi
nii, et meie seda ei märka. Ta lõi täiesti uue
isiksuse, ajakirjaniku, kes tänu oma suurepärastele
programmeeritud võimetele viib ellu tema plaani. Kuu aega
läks mehel kohanemiseks, enne kui ta asus täitma oma
ülesannet, millega ta on seni päris hästi hakkama
saanud. Meil on väga vähe aega!»
«Ja miks ta ise arvab, et ta on Mike Wallace?»
«Sest ta ongi Mike Wallace! Tänu sellele, et ta on
nii hästi tehtud, pidas programm teda kaua aega reaalseks
isikuks ning me ei suutnud teda leida. Alles täna hommikul,
kui ta hakkas tegutsema, suutsime ta tuvastada, kuid siis oli
juba liiga hilja, et seda kaost ära hoida.»
«Teate, härra Johnson, te võite välja
mõelda ükskõik millise loo, kuid see ei
tähenda, et ma teid kohe uskuma hakkan! Ma tahan
tõendeid!»
«Šerif Raynor, te peate koopereeruma, sest see
võib-olla meie ainus võimalus päästa,
mis päästa annab! Mõelge sellele!»
Hetke pärast lükkas Mike ukse pärani ning
astus sisse. Šerif tõstis pilgu, samal ajal kui Johnson
tema poole viskus. Mike sööstis edasi, kuid oli hilja.
Raynori kuuelasuline revolver oli juba Johnsoni valduses.
«Jim, ära tee seda!» ütles Mike
ettevaatlikult.
«Mike, ma ei tee ju midagi. Relv on tema
käes!» oli šerif täielikus hämmingus.
«Jim, mäletad kui me enne mõistatasime,
kelle moodi ta on?» küsis Mike noormehele osutades.
Raynor noogutas. «See polnud mitte ainult vana Johnson, see
olid ka sina! Kõik selle linna võtmeisikud on
variatsioonid teineteisest, kelle ülesandeks oli tagada
programmi laitmatu töö. Millegi pärast loobusid
need isikud neile pandud vastutusest ning päästsid
valla kaose, mida isegi mina enam parandada ei saa. Jim, sa oled
paljusid inimesi alt vedanud!»
«Mida?» hüüatas šerif ning vaatas
mõlemale mehele tähelepanelikult otsa.
«Söör, mul on tõesti kahju, et ma teda
varem ära ei koristanud. Siis te poleks pidanud
kõike seda läbi elama! Ma loodan, et te andestate
mulle. Nüüd me saame kõik rahus surra!»
ütles Johnson šerifile ja vajutas päästikule.
Kuul tabas Mike'i otse rindu, läbistas kopsu ning
vigastas väljudes selgroogu. Mike vajus põlvili ning
langes siis näoli. Ta mäletas, miks tal siin naist ei
olnud, sest naine ootas teda ühes teises reaalsuses, kuhu
ta kunagi enam ei jõua. Ta mäletas veel paljusid
asju, kuid see ei aidanud tal ära hoida ühe erakordse
programmi enesehävitust. Talle meenus kõik liiga
hilja.
|