14.05.2003 10:40:02

Vallas

Minu arvamus ei ühildu Taivo Risti omaga, pigem Musta Kassi jutt on täpsem ja arusaadavam. Ma ei arvusta siin lehtedel palju, kuid sellisele jutule ma lihtsalt pean kommentaari panema. Arvan samuti, et lõpp oleks nagu pommiplahvatus, mis käib kähku ja suure pauguga. Terve teksti sisu on siiski vägagi arvestatav, stiilne ja eelkõige huvitav. Arvan, et kui autor oleks lõpuga rohkem vaeva näinud ja põhjendanud rohkem poleks jutt siin, laboris. Mulle meeldis üldine jutu käik ja soovitan autoril jätkata oma tegevust.

13.05.2003 11:56:16

Taivo Rist

Kunagi mängisin hoolsalt sihukest mängu nagu SimCity. Kui seal linna korrashoiuks piisavalt raha ei andnud, siis kippus ka asfalt tänavalt ära kaduma. Seetõttu minul mingit üllatusmomenti ei olnud: et kõik käib virtuaalis, oli kohe selge. Autod riknevad vastavalt väljalaskeaastale -- ehh...

Viimase peatüki osas ühinen eeskarvustajate pika reaga, et oli paha.

"Täheajas" oli Simaki pisut sarnane jutt "Sillapea", ainult seal oli mehhanismide rikkimineku järjekord loogilisem: algul täppismehaanika (käekell), lõpuks suured rauakobakad.

08.05.2003 14:59:02

Andrus

Kuidas saab kirjutada nii pika ja tegelikult päris mõnusa ja loetava jutu ja lõpul lasta sedasi ära vajuda? Ja kas algus oli kogemata kuskilt mujalt sinna sattunud?Küsimused muidugi jäävad,vastuseid pole ühti.Väga segane lugu,ja lõpp oli seda veel enam.

07.05.2003 19:26:37

Tarts

Tegelikult on isand Must Kass juba ära öelnud k6ik, mis sydamel pakitses. K6ige suurem puudus - p6hjendamatus. Miks, mis, kus, millal, kes. Sellest oli täiesti vastutustundetult yle libisetud tähendades ainult libamisi, et "tema oli see mees kes tegi" ja "seen on see mees, kes ei tahtnud". Aga lubab, lubab, miks ei.

02.05.2003 16:42:46

Must Kass

Meenub selline kirjanik nagu Gardner Dozois - nii vähe, kui ma tema jutte lugenud olengi. Et sümpaatne külarealism väikeste pingettekitavate vihjetega - ja siis ei oska autor lõpuga midagi peale hakata. Muidugi on Kaasil Dozoisini veel tükk maad - keelekasutus on suht lohakas ja tundub, et mitte kõik detailid pole päris täpselt paigas.

Siiski, imho selle aasta parim jutt Algernonis. Olulise puudusega küll - sest muidu oleks ju varamus, mitte laboris :) Sedalaadi juttude puhul on tähtis ka tehniline pool. Miks ja kuidas peaks virtuaalsuses aset leidnud vägivald/mõrv kajastuma reaalsuses? Idee poolest on virtuaalsus ju turvaline. Stephenson, Besher, Lukjanenko on suutnud selliseid "turvaauke" kirjeldada, ent neil on selleks vaja läinud romaanimõõdus teksti. Ning nad on oma lahendused konstrueerinud ka üsna erandlikena, nii et üle võtta ei saa.

Kuni pole ära seletatud, miks virtuaalsuses kuuli saanud tüüp reaalsuses enam kunagi oma naise juurde ei jõua, ei saa seda lugu pidada enamaks kui visandiks.