Mic sõitis järjekordset tuuri mööda
linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi
sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või
kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja
lõhki nagu Mic.
Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu
suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see.
Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just
võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse
Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd
võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus!
Järgmisel hetkel enam polnud! Keegi jultunud
tüüp, igavene elukaniru selline, söandas oma HMR-
iga Micist, kes iseenesest sõitis juba enneolematu
kiirusega, lihtsalt mööda kihutada. Andestamatu tegu!
Mic vahetas käiku ja pani teisele täie auruga
järele.
Micile meeldis HMR-iga sõita. Mida kiirem seda parem.
See oli ülim nauding. Kuid ometi sõitis too
tüüp valgel siniste triipudega HMR-il võrratult
kiiremini. Mic näris huult ja keskendus tagaajamisele.
Jumal tänatud, et oli pühapäeva
pärastlõuna. Igati uimane aeg. Liiklust polnud olla
ning mööda tänavaid kihutasid vaid Mic ise ja too
tõbras seal ees.
Nad kihutasid mööda tänavaid
kõrghoonete vahel pool tundi, olles lõpuks
Bronnori risti-põiki läbi sõitnud.
Võõras põrutas oma HMR-iga suure silla
poole, mis ühendas Bronnorit Dwiniga.
«Ah, sa sitane sitikas!» pigistas Mic üle
huulte, kuid ei andnud veel alla.
Järsku tegi võõras midagi täiesti
ootamatut. Ta oli keset silda jõudnud ning pidurdas
järsult, jäädes peale peadpööritavat
sõitu lihtsalt sillakaarele seisma. Mic ei jõudnud
reageerida ning pani peatunud võõrast
mööda.
Otsekohe põrutas noormees tagasi, lootes, et saab
peale seda põrgutrikki põgeniku veel kätte.
Too aga seisis rahulikult sillal. Ta oli oma HMR-ilt maha
hüpanud ning ootas oma kumiseva masina kõrval.
Mic aeglustas käiku ja peatus paari meetri kaugusel
võõrast. Oli see vast sõit! Ta hüppas
HMR-ilt maha ning tõmbas sõiduprillid peast.
Kiivrit ei kandnud ta juba ammu, oli selleks liiga kogenud.
«Sa oled hea,» ütles ta võõrale,
kes pusis oma prillide kallal. Temagi ei kandnud kiivrit.
Mõningase pettumusega mõtles Mic, et
ükskõik kellele teisele oleks ta öelnud, et
mitte nii hea kui tema ise.
Võõras kandis sinise-punast ratturi kombesooni
ning Mic märkas alles nüüd, et tegemist on
tüdrukuga. Nojah, ennist oli kõik nii kiiresti
toimunud, et polnud lihtsalt aega ratturi soo üle arutleda
ja ega Mic sellest suuremat hoolinudki. Ja vahest selle
pärast oligi too parem kui Mic, sest naised olid lihtsalt
teada tuntud tulised sõitjad, kes tagajärgedest
absoluutselt ei hoolinud.
«Mina olen Mic ja sina?»
«Kit,» vastas võõras tüdruk ja
kiskus lõpuks peale pikale veninud heitlust prillid eest.
«Taevas, need prillid kasvavad mulle ükskord
külge. Igakorraga tulevad aina raskemini ära,»
pahandas Kit naljatlevalt. Mic noogutas, see tunne oli temalegi
tuttav.
Kit oli kena tüdruk. Väikest kasvu, sale, kuid ka
piisavalt naiselik. Lühikesed juuksed olid punaseks
värvitud ning nad küütlesid kenasti läbi
kupli tuleva päikesevalguse käes. Mic vaatas Kitile
otsa ja jäi siis üllatunult tüdruku silmi
vahtima.
Valged? Kiti silmad olid kaetud valge kaega... Kas need olid
enne pimedaks jäämist pruunid või rohelised,
võib-olla hallid või siiski sinised?
«Sinu vaikimisest järeldan, et sa märkasid mu
silmade värvi,» tähendas Kit lõbusalt.
«Või õigemini seda, et see mul
puudub.»
«Sa oled pime,» ütles Mic
kõhklemisi.
«Jah,» vastas Kit lihtsalt, justkui oleks see
kõige loomulikum asi maailmas. Tema jaoks ilmselt
oligi.
«Kuidas sa siis...» päris Mic
hämmeldunult.
«Sõidan?» lõpetas Kit noormehe
pooleli jäänud küsimuse. «mul on prillide
sisse ehitatud selline kaval jubin, mis nagu «vaatab»
minu eest. Ma ei oska seda seletada -- kõrgem
füüsika ja teab-mis-muud-teadused... Aga just selle
pärast olen ma sinust parem.»
«Sest sa oled pime?»
«Jah. Kuigi ma pole pooltki nii hea kui Nika, minu
samuti-pime-sõber.»
Mic kratsis hämmeldunult pead: «Sinusuguseid on
veel?»
Kit naeris: «Loomulikult. Üleval Dwinis on enam-
vähem kõik ratturid pimedad.»
Kõik? Pimedad sõidavad HMR-iga ja on tunduvalt
paremad kui nägijast sõitjad? See peadpõrutav
uudis ei mahtunud eriti hästi Mici blondeeritud peakolu
sisse. Kuidas see üldse võimalik oli?
«Näe, tee proovi! Saad aimu, kuidas see
käib,» pakkus Kit Micile oma prille. Poiss
võttis need vastu ja kinnitas silme ette. Ta oli just ise
mõelnud prille küsida.
Tegelikult tundus kõik üsna samasugune kui tema
enda prillidega, kuid siis soovitas Kit tal silmad kinni panna.
Ja siis ta kuulis. Või nägi. Või tundis.
Või... mis see siis oli?
«Näed?» küsis Kit.
«Jah. Kuidas...»
«Ma pole seda asja kunagi täpsemalt uurinud
-- aju ei võta sellist teadust vastu --
aga keegi rääkis kord, et prillid loovad läbi
silmade, olgu pimedad või lihtsalt kinni, ühenduse
ajuga ning saadavad vajalikesse keskustesse kogupildi sellest,
mis sind ümbritseb. Isegi sellest, mis jääb su
selja taha. Saad aru?»
«Vist jah.»
«Tee siis üks proovisõit. Sõida
sillaotsani ja tule tagasi.»
Mic tegi nagu öeldud. Ta hoidis silmi kinni, kuid
«nägi» nii silda kui Kitti ja tüdruku HMR-I
suurepäraselt. Ta kihutas Bronnori poole ja põrutas
käigu pealt ümber pöörates tagasi Kiti
juurde.
«Võimas!» kuulutas ta Kitile tüdruku
prille tagasi ulatades. See meeliülendav kogemus oli talt
röövinud isu sõita tavalisel moel teed
silmadega jälgides. «Kust selliseid saab?»
«Dwinis. Aga ainult pimedatele,» sõnas Kit.
Lihtsalt. Ei mingit kahetsust. Ei midagi.
«Pähh!» tegi Mic nördinult. Ta oli alati
olnud uhke oma suurepärasele nägemisele.
«Kas sa kutsud mu nüüd limonaadi jooma?»
küsis Kit.
Mic noogutas. Miks ka mitte? Kena tüdruk, oivaline
sõitja ja tegi ettepaneku ise. Oli ju asju, mille juures
polnud vaja nägija olla!
Aga enne istusid nad tükk aega Mici katusekambris voodi
peal ja jõid limonaadi. Kit oli kombesooni luku natuke
lahti tõmmanud ning Mic võis tekkinud kitsukesest
avast Kiti rindade kumerusi imetleda.
Limonaad sai otsa ning nad asusid agaralt asja kallale. Kit
lebas Mici all, mõlemad olid alles kombesoonides, ja
tüdruk sulges silmad, kui Mic teda pikalt suudles.
«Kuidas sa pimedaks jäid? Ja need teised?»
küsis Mic vahepeal, enne kui jätkas Kiti kaela
mööda huultega alla poole liikumist.
«Käisime väljas,»
«Linnast väljas?»
«Jah,»
«Kupli alt väljas?»
«Jah,»
Mic tõmbas Kiti kombesooni luku rohkem lahti. «Ma
ei teadnudki, et radiatsioonist võib pimedaks
jääda.»
«Pole seal mingit r -- i!» vastas Kit ja
kobas kätega Mici kombesooni luku järele.
«Mis... seal... siis... on?» küsis Mic
suudluste vahele.
«Päike,»
Mic peatus: «Mis asi? Päike?»
«Jah. Oled sa kunagi kuplit vaadanud?» küsis
Kit, tehes oma pimedad silmad lahti, ja vaatas sinna, kus ta
arvas Mici silmad olevat. Üllatavalt täpselt vaatas,
muide.
«Muidugi olen,» vastas Mic. Oli see vast ilus keha
siin tema käte vahel!
«Vaata veel kord!» ümises Kit kombesoonist
välja vääneldes. Muidugi, naisratturid
tõmbasid harva oma kombesooni muu kui palja ihu
peale.
«Hiljem, kui tohib,»
«Millal iganes sa ise tahad.»
***
Kiti polnud enam, kui Mic ärkas. Noormees läks
katusekambri akna juurde ja vaatas välja. Mis selle kupliga
siis oli?
See kattis tervet linna. Suured teed, mis viisid teistesse
kuplialustesse linnadesse, olid ka kaitstud tugeva paksust
klaastunneli all. Kuplit põhjendati planeedi
hõreda õhu ja tugeva radiatsiooniga. Aga Kit
rääkis midagi päikesest. Mitte ei saanud aru!
Aga Kit ise? Noh, ta oli hea kahes asjas, mida Mic väga
kõrgelt hindas. Üheööseiklused olid
ratturite seas tavalised. Haiguste vastu, mille mõni
võis endale kahtlastes kohtades kolades hankida, olid nad
kõik vaktsineeritud ning tüdrukutel olid soovimatu
raseduse ära hoidmiseks toredad implantaadid. Ning milleks
end kellegagi siduda? Elu oli ju seiklus!
Nii oli Mic vähemalt seni arvanud, kuid Kitti tahtnuks
ta küll kangesti veel näha.
*
«Kust ma Kiti võiksin leida?»
Viis Dwini ratturit seisis prille kandes väikese
jäätisekohviku ees. Nende HMR-id kumisesid ootavalt,
tahtes otsekohe paigalt söösta.
«Mis see siis on?» küsis üks neist. Mic
oli täiesti kindel, et nad on kõik pimedad. Valgete
silmadega.
«Ma ei suuda seda uskuda! Väike Kit on meile
truudust murdnud ja Bronnori nägijaga semminud!»
hüüatas teine neist tehtult šokeeritult.
«Kui te teate, kus Kit on, siis olge palun nii lahked ja
öelge mulle, va Dwini pimedad!» pani Mic pisut salvava
hääletooniga vastu.
Ratturid puhkesid üksmeelselt naerma. Üks neist
selgitas: «Paraku pole me plika lapsehoidjad, kuid me
ütleme talle edasi, et sa teda otsisid. Küllap ta
võtab siis ise sinuga ühendust.»
See peale ei jäänud Micil muud üle kui pisut
pettunult, kuid lootusekübemega põues, tagasi koju
Bronnorisse sõita. Tema ülimaks
rõõmuks tuli Kit tema juurde juba samal
hommikul.
«Lähme sõitma, mis?»
Nad sõitsid nii Bronnoris kui Dwinis ning Mic tuju see
eriti ei parandanud. Ta jäi tihti Kitist maha ning pidi
tõdema, et tüdrukul õnnestuvad tänu
neile prillidele kõik manöövrid ja hulljulged
trikid, mida mõni rattur eales välja oli
mõelnud, hulga paremini kui temal, närusel Bronnori
nägijal.
Ühe peatuse ajal jäätisekohvikus istudes
ütles Mic: »Kit, sa meeldid mulle väga ja ma
tahan igavesti sinuga koos sõita, aga ilma nende
imeprillideta ei ole minust sinu kõrval asja.»
«Sa võid ju omale prillid saada,» ütles
Kit tõsiselt.
«Kuidas? Torkan silmad nõelaga välja
või?»
«Ei, taevas halasta! See rikuks ju kogu su
silmnäo!»
«Kuidas siis?»
«Tule minuga välja. Kuigi tegelikult on mul
kahju...»
«Millest?»
«Mulle tundus kangesti põnev, kui mul oleks olnud
nägijast armuke.»
Mic naeris, kui ta oli sellegipoolest otsustanud. Nad
lõpetasid oma jäätised ja hüppasid HMR-ide
selga.
Nad sõitsid läbi Bronnori ja Dwini ja siis veel
läbi Benti. Lõpuks jõudsid nad Rekopis
väikese väravani, mis oli puude varju peidetud.
Väravani, mis viis linnast, kaitsva kupli alt
välja.
«Võta prillid ära,» käskis Kit ja
hüppas HMR-ilt maha. Käest kinni hoides astusid nad
läbi värava.
Seal oli valge. Ere. Valusalt ere valgus tungis Mici
silmadesse ja tegi põrgulikult haiget. Ja äkki oli
täiesti pime. Pilkaselt. Ei ühtki valguslaiku.
«Nüüd saad siis sa endale «need
imeprillid,»» ütles kit ja ohkas
sügavalt.
30.07.2002
|