20.03.2003 |
Ville Väär
Lõplikkuse passiivne pool |
Arvustused |
«Tere õhtust. Minu nimi on Calda Bealne ja
tänane uudisteprogramm alustab. Kõigepealt
käsitleme oma saates viimastel päevadel üha enam
kõlapinda leidnud teemat. Nimelt avaldati kaks päeva
tagasi Jumaliku Pressibüroo ametlik teade peatselt saabuva
maailmalõpu kohta. Kordame nüüd seda veel
televaatajale meeldetuletuseks.»
Jumalik Pressibüroo 17 734 459 002. a. P.S.P.
LUGUPEETUD INIMKOND
LUBAGE MEIL TEILE TEATADA, KALLID INIMESED, ET
KÄESOLEVAST HETKEST ALATES MÕNE PÄEVA JOOKSUL
TOIMUB MAAILMALÕPP. PRESSIBÜROO LOODAB TÄPSEMA
AJAKAVA AVALDADA EDASPIDI, KUI SEE VÕIMALIKUKS PEAKS
OSUTUMA. PALUME KÕIGIL INIMESTEL SÄILITADA
MEELERAHU. MAAILMALÕPUJÄRGNE VASTUVÕTT
PARADIISI/PÕRGUSSE TOIMUB VASTAVALT JUBA VAREMAVALDATUD
KÜMNELE KÄSULE. LOODAME TEIE KÕIGI
KOOSTÖÖLE.
«Niisiis, selliselt kõlas teade. Lugupeetud
vaatajad, püüaksime nüüd avada selle
teadaande tagamaid ja võimaluse korral küsida ka
mõne spetsialisti arvamust. Selleks on meil
kõigepealt loodud ühendus ajalehe Lendav Reporter
toimetusega, kus oma kommentaari antud sündmusele on valmis
andma lehe peatoimetaja Kirri Sisak. Tervist Kirri.»
«Tere õhtust.»
«Mida teie arvate üldse taolise teate
tõepärasusest?»
«Noo, mis ma siin ikka oskan nii väga arvata.
tegemist on kahtlemata ...»
«Vabandage, vabandage, et katkestan teid proua
Sisak.» Calda pööras pilgu enda ees olevale
juhtekraanile ja jätkas pisut ebakindlalt.
«Just äsja saabus värske informatsioon ... ee
... meie uudisteprogrammile. Nimelt on meie stuudiosse saabunud
ekspert, ... mm ... kes tõenäoliselt kõige
paremini oskab seletada Jumaliku Pressibüroo teate olemust,
kui nii võib öelda. Palun Proua Sisak,
jääge hetkeks veel liinile, räägime hiljem
ka teiega. Niisiis on stuudiosse saabunud härra ... hm ...
härra Jumal ise.»
Calda pöördus kõrvale ja ütles,
«Tervist härra Jumal.»
«Tere kõigile.»
«Kuidas teid nimetada võib. Ennist ütlesin
teile härra, aga võibolla oleks pidanud proua
ütlema?»
«Oh mis te nüüd. Üritaksin mitte tekitada
väga ametlikku õhkkonda. Siin on väga meeldiv
ja kodune viibida ning seetõttu jätkem tiitlid
kõrvale.»
«Selge. Niisiis, mida ütleksite kõigepealt
selle maailmalõpu teema kohta. Ma saan aru, et meile
saabunud teate olite koostanud just teie?»
«Mh, mh, mh.» Jumal punastas pisut ja itsitas
vaikselt.
«Vabandage, ajas pisut naerma. Tähendab päris
nii see just polnud. Seoses maailmalõpu saabumisega on
meie ametkonnas moodustatud selle küsimusega tegelev
spetsiaalne komisjon, kuhu ma muidugi kuulun. Peale minu on seal
aga ka muid liikmeid.»
«Kes nimelt, kui see saladus pole?»
«Noh. Peaingel Gabriel näiteks. Mitmed Paradiisi
vastuvõtukomitee liikmed ja paljud teised.»
«Selge. Nüüd siis sündmusest endast.
Millega see kõik lõpeb?»
Jumal tõsines pisut ning köhatas. «Khm, see
lõpeb nimelt maailmalõpuga. Lihtsalt ühel
hetkel teie maailm lõpeb. Täpsemalt, tema
tugevusvaru saab ammendatud ning sellele järgneb globaalne
singulaarsus. Paraku pole mul ajapuudusel rohkem
võimalust teile seda protsessi selgitada. Võibolla
mõni teine kord.»
«Kas te ei leia, et teist korda ei pruugi meie jaoks
enam tulla. Võibolla üritaksite siiski.» Calda
kortsutas kulmu ja vaatas Jumalat küsivalt.
Jumal ohkas vaikselt ja vastas omapoolse kulmukortsutusega.
Ta jätkas, «Võin vaid lisada, et tunnen
inimkonna ees teatud kahetsust juhtunu pärast. Noh, kuidas
nüüd öelda. Omal ajal, kui me selle Universumi
käivitasime, polnud meil täielikku kindlust algandmete
kohta. Kõik põhisuurused said niiöelda omast
peast välja mõeldud. Plancki konstant, energia-massi
seos, elementaarosakeste vahekorrad, lokaalsed singulaarsused
-- see kõik oli meie jaoks uus ja põnevust
pakkuv ala. Paraku ei osanud me aga tulemusi täiel
määral planeerida. Kaasa arvatud inimkonna teke.»
Jumal vaikis ja näis mõtteisse
süüvivat.
«Nii, et tegemist oleks justnagu mingi õnnetu
äpardusega». Uudistediktori häälest kostus
nüüd üsna tigedat sarkasmi.
«Ma ei ütleks, Ma ei ütleks. Ausalt öelda
ei lootnud me üldse, et asi nii kaugele läheb.
Mõnes mõttes on tegemist siiski suure
edasiminekuga. Võrreldes näiteks eelmistega, mille
me tegime ..»
«Oot-oot.» Calda kortsutas kulmu. «Tuleb
välja, et olete enne meid veel teisigi Universume
põhja lasknud. Kas nii?»
«Mitte päris. Jah, oli mõningaid
ebaõnnestumisi. Lihtsalt eelmistel kordadel me niikaugele
omadega ei jõudnud, et ükski mõistusega olend
oleks universumi lõpu tunnistajaks olnud. Seetõttu
ei saa me seda käsitleda ka kui maailmalõppu. Kuidas
te seda nimetasitegi ... mul ei tule hästi
meelde.»
«Te mõtlete vist antroopsusprintsiipi.»
«Jah jah just seda, või õigemini peaaegu
seda. Täpselt on mul raske seda selgitada aga teatud
määral on tõesti nii, et Universum on alles
siis aktsepteeritav, kui seda suudab tajuda Universumis endas
eksisteeriv ja teatavat mõistust omav vaatleja»
Viimaste sõnade juures Jumal kohmetus pisut ja hakkas
toolil kergelt nihelema. «Vaadake, mul on kahju, kuid
näib, et minu aeg siin hakkab siiski otsa saama.» Ta
naeratas häbelikult ja lisas, «Sain äsja teate,
et pean kiirustama tagasi büroo komisjonile ettekannet
tegema üldise olukorra kohta.»
Jumal tõusis toolilt ja naeratas veelkord. Tekkis
hetkeline vaikus, ka diktori häälepaelad paistsid
ootamatult külmunud olevat. Tundus vaid, et Jumal ei leia
lahkudes õigeid hüvastijätusõnu. Ta
laiutas vaevumärgatavalt käsi, justkui andeks paludes
ja ütles lõpuks julgustavalt, «Noh, ma
lähen siis. Olge siis tublid ja ... jälgige edasisi
teateid. Nägemiseni.»
Vaid ülinõrk võbelev helendus, mis
kiiresti lahtuma hakkas ja ebamäärane käeviibe
märkis Jumala äraminekut.
«Näg ... emiseni ja aitäh ... intervjuu ...
eest,» kogeles Calda ja pöördus ehmatusega
kaamerasse.
Kui ta silmad tagasi pööras, oli helendus
kadunud.
*
Uks avanes. Alandliku moega kräsupäine mees, pigem
laps, pistis pea tuppa ja vaatas kiiruga ringi. Väikse
ehmatusega avastas ta otsitava otse ukse kõrval laua taga
istumast.
«Tere, härra ülem. Teid ma just
otsisingi.»
«Jah, mis on?» vastas too ja tõstis pilgu
pehmete kaantega, avatud raamatult.
«Boss ütles, et läheb jälle
lahti.»
«Misasja, eelmine alles lõpetamata ja
...»
«Mina ei tea midagi. Tulge ise kohale, siis
kuulete,» vastas kräsupea kiirelt, pööras
ümber ja läinud ta oligi. Vaid jooksvate jalgade
reibas kaja kuuldus nõrgalt koridoris.
Ülem tõusis ja asus tüdinult minema. Tema
sammudes oli lõputu väsimus.
|