Ma olen 19. Ma laman põrandal koos kahe albiinost
tiigrikutsikaga. Võiks lausa ütelda, et me oleme
nagu ühest perekonnast, pärit sealt, kus meid kunagi
lademetes ringi liikus. Õigemini siis me sugulussidemetes
polnud, aga siin, selles masendavalt esemetevaeses keskkonnas,
nende masendavalt läbipaistmatute klaaside taga,
võin ma ennast ka nende sugulaseks nimetada. Sellel on
ainult üks tagamaa. Siis ma ei tunne ennast nii pagama
moodi pookena.
Ilmselt pole midagi ebanormaalset selles, kui ollakse 19. Aga
sel juhul peaks sul kenasti ka ülejäänud 18
sünnipäeva meeles mõlkuma. No vähemalt osa
nendest. On selge, et mingi osa annab tõestada vaid
sünnitunnistuse abil. Minu probleem seisneb selles, et ma
pean täna oma esimest sünnipäeva, mis kannab
järjekorranumbrit 19. See ajab mind segadusse. Ma ei
mäleta ühtki päeva enne tänast. Hommikul
tõustes käis kehast mõnus surin läbi, ma
teadsin kuidas hingama peab, ma teadsin kuidas kõndida,
kuidas ringutada. Ma teadsin, et mu nimi on Rom ja ma teadsin
seda, et kaks noort, nurruvat loomakest on tiigrid, kusjuures
albiinod -- üle kere valged nagu kogu ruum kus me
asume. Välja arvatud väga tumedaks toonitatud klaasid.
Jah. Ma teadsin seda, et mina olen inimene ja nemad loomad, aga
kas sellega asjad piirduvad?
On kummaline, et niiviisi ärgates hakkad sa
mõtlema kõige inimlikumate asjade peale siin
maamunal. Esiteks -- söök. Teiseks --
pesemine. Kolmandaks -- väljumine. Kahte esimest ma
saan, kolmanda jaoks on mul väljapääs leidmata.
Nii palju kui ma seinu, põrandat ja madalat lage (ulatun
seda isegi käega puudutama ja ma olen kõigest meeter
ja seitsekümmend pikk) uurinud olen, ei hakanud mulle
ühtki avaust silma. Mille peale ma mõtlema ei
hakanud? Mulle ei tulnud isegi pähe, et endalt küsida,
miks sina, Rom, hetkel siin oled. Miks mitte kodus? Või
kustahes mujal, kus üks 19 aastat vana olema peaks.
Korvpallitrennis, tüdrukute juures kooki moosimas, linna
peal sõpradega hulkumas, geograafiaeksami kolmadat
piletit õppimas -- punkt üks
globaalprobleemid, punkt kaks kohvipakk
ajalooõpetajatele.
On kummaline, et ma olen koos tiigritega ja et mul on seljas
valge, jalalabadeni ulatuv hõlst.
«Raimundo, ole ettevaatlik, ära seda maha
pilla.»
Misasja. Vaat mis mulle meenub. On see normaalne, et
mulle sähvatab vestlus, mida minu jaoks hommikul veel
olemas ei olnud? Mu aju on selle kuskilt salasopist välja
uhtnud või siis lausa genereerinud. Kes kurat on
Raimundo?
Mingi kell aetakse mind ähmi täis sellega, et ruumi
seina sisse ilmub ekraan. Aken seinatagusesse maailma. Ma
näen ähmast nägu. Kahtlaselt valget. Ilmselt on
sellel inimesel seal tõsine vitamiinipuudus. Ta
kõnetab mind ja ma taban ära, et tema hääl
kandub minuni läbi kahe käsna laes.
«Teie enesetunne?» küsib kare ja tuim
mehehääl. Kõlarid ja ruumi akustika muudavad
selle laulvaks.
«Suurepärane,» ütlen ma ja ei tea
täpselt kuidas käituda.
«Tore,» ütleb mees. «Minu nimi
on...»
Raimundo, mõtlen ma.
«...Jannes Olafson.»
«Mina olen Ron,» tutvustan ma ennast. Olen
hommikust peale selle üle väga uhke olnud, et mulle
nii mugav nimi külge poogitud on. Hea välja
ütelda, mugav kirjutada, võimatu unustada. Aga kes
on Raimundo?
«Me jätame teid veel mõneks ajaks
omaette,» ütleb Olafson. «Te võite mind
kutsuda. Koputage vastu seina kui rääkida tahate. Kui
küsitakse, kellega, siis nimetage mind. Professor Olafson.
Jätke meelde!»
«Ma ei saa täpselt aru, mis sünnib,»
kurdan ma murelikult.
«Te kaotasite teadvuse,» ütleb Olafson.
«Nüüd saab kõik korda.»
«Aga ma tahaksin siit välja,» ütlen ma
talle.
«Iga asi omal ajal,» ütleb Olafson.
«Kuidas su nimi kõlaski?»
«Ron,» ütlen ma talle. «See on
lühend Ronaldost.»
«Kas su vanemad panid sulle sellise nime?»
«Minu vanemad?» Ma mõtlen nende peale. Ema
Lidia, isa Antonio.
«Sinu vanemad jah. Inglismaal aastal 2002, siis kui sa
sündisid? Kas nemad panid sulle selle nime?»
«Kes siis veel.»
«Tore.»
«Mis minuga juhtus?» tahan ma teada.
Nägu vakatab. On näha, et ta ei soovi eriti minu
pärimistele vastata. Aga ta teeb seda siiski. Veidi
vastupunnival toonil küll.
«Sa kukkusid kaljult alla.»
«Mul pole ju suurt viga midagi,» uurin ma enda
käsi ja jalgu. Need on terved, ilma luumurdude ja muude
kahjustuseta.
«Sa lamasid mõnda aega lumes.
Päästerühm tõi su siia. Puhka
nüüd.»
Ekraan kustub, jättes mind oma mõtete ja
tiigrikutsikatega maid jagama. Ma ei oska asjast midagi arvata.
Siis meenub, et ma oleks äkki Olafsoni enda
päästmise eest tänama pidanud, või laskma
tal tänusõnad päästerühmale edasi
ütelda. Aga pole hullu ka. Ma saan nendega veel kindlapeale
kokku. Siis tänan ise. Ega inimese elu päästmine
pole mingi pisiasi. Pab ju tänama.
«Kui külm see on,» ütleb Raimundo.
«Vaata. Nagu jää. See särab nagu
jää.
Ma kummardun tema kohale ja nõustun. Meie ümber
laiub mitu ruutkilomeetrit lumevälja. Idas asub linn, aga
sinna ei ihka meist kumbki. Mäemassiiv põhjas
hirmutab meid kõiki laviiniga, me hoidume karjumisest ja
valjuhäälsest vestlusest.
«Inimesele omased minekud,» vabandab Raimundo naise
ees ja läheb eemale urineerima. Ta kuseb lumme
täiskuu.
«Vaata,» irvitab ta minu poole, «Ma tegin kuu
täis.»
See juhtus enne kukkumist? Mu mälu on nagu ajaleht
tormituules, kord rullub see nii lahti, et on võimalik
suurt osa artikleid lugeda, siis jällegi pole peale kortsus
paberi suurt midagi näha. Kuskil pika ja pimeda toru otsas
on eilne päev ja et ma seda ei mäleta, on ilmselt
peapõrutuse süü. Kas ma lõin
kukkudes pea ära? Pidi ikka matakas olema. Ei kujuta ette,
kui kõvasti peaks inimesele kuklasse äigama, et too
teadvuse kaotaks. Kas nii kõvasti, et luu ka laguneb? Ma
kompan enda kukalt, libistan peopesad paljaksaetud kuplist
üle, aga ei leia märke vigastusest. Muhk peaks ju
ometi olema.
Uni.
Peale ärkamist olen ma palju ärksam. Rammestus on
kehast kadunud, tunnen ennast taas teovõimelise
inimesena. Teen kümme kätekõverdust, siis
leian, et neist ei piisa ja pumpan lisaks veel kakskümmend.
On mõnus teada, et sa oled füüsiliselt
tõrgeteta. Kahjuks rikub mu terav mõistus
idülli ära. See korrutab mulle, et peale
õnnetust ei saaks ma nii heas füüsilises vormis
olla. Ma vihastan enda peale päris korralikult. No miks
siis ei saa, kui nad mu eest hästi hoolitsenud on!
Koputan vastu seina ja Olafson ilmub kohe ekraanile.
«Hommikust Ron,» ütleb ta. «Kuidas
magasid?»
«Tänan küsimast, mõnusasti,»
vastan ausalt. «Äkki te saaks mulle nüüd
lõppude lõpuks ütelda, kus ma olen?»
«Haiglas,» kõlab napisõnaline vastus,
mis mind eriti ei rahulda.
«Haiglas?» uurin ma natuke ärritunult.
«Kus haiglas? Keskhaiglas, kiirabihaiglas, kuradima
loomakliinikus? Kus siis täpselt?»
«Tavalises haiglas.»
«Tavalises haiglas ei ole ilma usteta ruume, kus inimene
peab koos kiskjatega lebotama.»
«Oh,» lööb ta käsi kokku.
«Ärge te nende pärast muretsege. Need on teie
enda loomad.»
«Minu loomad?»
«Need olid teil kaasas. Väga kenad teised muideks.
Küllap väga pehme karvkattega.»
«Eks tulge ja katsuge.»
«Võib olla et tulengi, aga sa võiksid enne
mulle ühe teene osutada.»
Ma muutun ettevaatlikuks.
«Teene? Missuguse teene?»
«Ma tahaks, et sa vaataks ühte eset ja
räägiks mulle, mis sulle seoses sellega
meenub.»
Samal hetkel ilmub seina sisse minu ees väike eend ja
selle sees, mõnusa villase riidelapi süles lebab
roostevabast terasest habemenuga.
«Raimundo, pühi nuga lume sisse puhtaks,»
käsin ma ja keeran laiba selili. Naine näeb välja
nagu mannekeen, poeaknalt lumme astunud. Külm
koostöös verekaotusega on tema keha juba kangeks ning
sinakaks muutnud.
Raimundo teeb nagu kästud. Vahe tera jätab lumme
punased lõhed. Raimundo kirjutab oma nime. Viimase
tähe jaoks ei jätku verd, ta tõmbab noaga
läbi haava ja kirjutab suure o.
«Vaata,» ütleb ta mulle.
«Psühhopaat,» kurjustan ma ja tõukan
teda nii, et ta lumme selili kukub.
«Sa rikkusid mu nime ära venna,» hädaldab
Raimundo.
Kloz ja Andekja sumpavad tigedalt urisedes meie ümber
lumes. Nad ei urise mitte meie, vaid meie ohvri peale.
Õhus on vere lõhn. Treenitud või mitte,
ikkagi imestan ma kuidas nad veel surnukeha puruks rebima pole
sööstnud. Albiinotiigrid ei jäta meile aega
laisklemiseks. Ülbelt lõrisedes ootavad nad oma osa.
Nende osa missioonis ja nende osa kõhutäitena.
Samal hetkel tabab meid meeletu mürin.
«Laviin,» ütlen ma habemenuga
sõrmitsedes. «Me kukkusime, sest laviin viis meid
minema.»
«Midagi sellist võiski arvata,» noogutab
Olafson.
«Kas mu vend on elus?» küsin ma.
«Me ei ole teda veel leidnud,» ütleb Olafson.
«Võib olla saame me kätte. Järgmisel
kevadel. Enne me otsima ei hakka.»
«Kuidas te minu leidsite?»
«See pole oluline. Sa ei mõistaks.»
«Miks?»
«Saad aru. Sinu jaoks on tänane eilsele
järgnev päev,» ütleb Olafson mind altkulmu
piieldes. «Minu jaoks on sinu eilne mitu sajandit
tagasi.»
«Ma ei mõista.»
«Ütlesin sulle, et sa ei mõista. Sa
esitad valesid küsimusi. Me teame, millega sina ja su vend
hakkama saite. Meil on kogu materjal.»
Alles nüüd märkan ma roheliste plastikaantega
kaustasid laual. Olafson tabab mu pilgu teekonna
ära.
«Sa võid neid sirvida kui soovid,» lubab
ta.
Ma sirutan käe välja. Esimene kaust sisaldab
peamiselt väljalõikeid ajalehtedest. Ma ei hakka
artiklite lugemise peale silmi raiskama. Pildid
räägivad enda eest. Neid on seal palju. Nii naisi kui
mehi. Paarikümne ringis.
«...vähemalt nelikümmend...»
ütleb Raimundo, suunurgast verenire lõuale
voolamas.
«Neid oli rohkem,» ütlen ma kausta
sirvides. Nad ei leidnudki kõiki üles.»
«Sa surid kolmsada aastat tagasi, mõned kuud
peale,» ütleb Olafson.
«Ma ei saa sellest aru.»
«Ma tean. Et sa lihtsalt teaksid. Enam pole sinu aeg.
Meil on võimalusi.»
«Te kaevasite mind lumest välja, teades, kes ma
olen?»
«Just.»
«Milleks?»
«Meil on tehnoloogia. Me regenereerime.»
«Milleks?»
«Me vaatame, kas su silmad löövad
särama.»
«Ma ei mõista.»
«Me vaatame, kuidas sind muuta saaks. Sinu tapaiha
kustutada. Võta seda nagu gripiravi. Me teeme seda
paljudega.»
«Ma ei tapaks hetkel küll kedagi,» ütlen
ma rahutult ringi vahtides. «Ma pigem magaksin.»
«See tuleb sellest, et me oleme sind juba natuke
muukinud.»
Nad on mind muukinud. Nad on muukinud meest, kes on
kõigi aegade suurima skooriga 19 aastane
sarimõrvar. Ainult sellele ma oma ruumis järgmisel
päeval mõtlengi. Mu mälu koorub nagu sidrun,
sealt pritsib iga tunni järel mõni habemenuga ja
selle all sähvatab alati eelmistest natuke erinev
nägu. Ma olen koos oma vennaga seda korduvalt teinud.
Rohelised kaustad kirjeldavad kuritöid okseleajava
täpsusega, liialdamata millegagi, varjamata pisimatki
üksikasja. Kuid hoolimata nende uurimistöö
tulemustest pole nad ei mind ega Raimundot tabanud. Ka mitte
Klozi ja Andekjat. Ühes artiklis mainitakse ära suurte
kaslaste käpajäljed lumel. See on kõik. Alles
nüüd, kolmsada aastat hiljem olen ma taas
sündmuskohal. Mind vaevab üks küsimus. Kas
ühiskond on meie kuriteod unustanud või oleme me
endiselt...
Muukinud! Kuidas nad mind muukinud on?
Kolm päeva hiljem astub Olafson ääretult
julge sammu, ma ei ole kindel, kas see peaks talle au või
häbi tegema. Läbi tema silmade teeb see talle vist
kõige enam muret, näib, et ta pole oma muukimises
päris kindel. Ta otsib minu silmadest varjatud soovi ennast
välja elada. Kuidas see saaks seal olla, kui ma olen
muudetud. Nad lasevad mu kompleksist välja.
Päikesevalguse kätte. On väga raske leppida, et
eile oli 2002 ja täna on 2302. Kõigest see pisike
muutus. Justkui mina ise oleks selle nulli kolmeks
väänanud.
Ma seisan Olafsoni käe kõrval ja meie vastas
seisab grupp inimesi, kellest vähemalt üks on mulle
kuidagi tuttav.
«Saage tuttavaks,» ütleb Olafson. «See on
Mariza.»
Mariza naeratab mulle ja astub lähemale. Kus ma teda
näinud olen? Unes? Jah unes. Mulle meenub naine lumehanges.
Pikad sibulapealseid meenutavad juuksesalgud valges pudis
sorakil, lõhik kaelanahal. Must veri kõikjal.
Me tapsime Mariza ja nüüd on ta siin. Minu ees.
Väike mürgine piisk mu enesetundekarikasse.
Võib olla läheb see päev veel hapuks.
«Kas ma olen teid näinud?» küsib
Mariza.
Tahan suu lahti teha, aga Olafson raputab hoiatavalt pead. Ma
ei tohi tõtt rääkida.
«Kas ma olen teid näinud?»
«Oh, ma kahtlen selles,» ütlen ma talle
sõbralikult naeratades. Ma püüan
sõbralikult naeratada. Võõras inimene
võib ju võõrale sõbralikult
naeratada. Matan oma süümepiinad maha. Lume alla.
«Mul on tunne, et olen. Võimalik, et ma
nägin teid eile unes. Te tapsite mu.»
Ta naerab, sellal kui mina peaaegu kuuldavalt neelatan.
«See oli kõigest unenägu. Te olete nii
kaame. Kuidas teie nimi on?»
«Tema nimi on Lager,» kiirustab Olafson minust
ette.
«Kui veider.» Mariza ulatab mulle käe. Kui ma
seda surun, tunnen ma tema pöidla ja survet oma peopesas.
Võib olla on see natuke liiga valus esimese kokkusaamise
kohta. Võib olla pigistab ta liiga julgelt.
«Ma ei tea just palju inimesi, kelle nimi oleks
Lager,» ütleb Mariza ja naeratab jälle. «Nad
ütlesid, et sul pole kuskil magada. Et ma võtaks su
enda poole öömajale.»
Ma vakatan. Vaatan Olafsoni poole, aga tema ainult noogutab
rahustavalt pead.
«Ainult kaheks nädalaks,» ütleb Olafson.
«Kuniks me sulle korteri valmis seame.»
Ma lahkan kaks nädalat päevadeks. Neliteist. Ma
olen kompleksis mitu ööpäeva veetnud ja juba see
tundub igavikuna.
«Sa polegi rahul?» küsib Mariza. «Kas sa
mitte ise ei soovinud seda.»
«Nojah,» pomisen ma, maldamata jaatavalt vastata.
«Ma olen lihtsalt segaduses. Asjad on minu jaoks liiga
kiiresti liikunud. Ma alles mõned päevad tagasi
saabusin.»
«See on tõsi,» ütleb Olafson.
«Mees on põhjast. Andke talle ometi aega üles
sulada.»
Nad kõik naeravad.
Kohe kui me oleme Olafsoniga kompleksi kaitsvate seinte taga
haaran ma tema kitlikäisest kinni ja raputan teda
kõigest jõust. Ta lükkab mu eemale.
«Kuidas te saate seda teha,» hüüatan ma
rahulolematult. «Te teate, milleks ma võimeline
olen, aga viskate mu ikkagi selle naise juurde elama. Arvate, et
ma ei mäleta...»
«Tema ei mäleta,» ütleb Olafson oma
kitlikäiseid siludes.
«Ma mäletan kuidas tema jalad lund rapsisid kui
Raimundo tema kõri läbi nüsis. Kuidas te
arvate, et ma saan temaga isegi tunnikese ühe katuse all
viibida?»
«Ma ju ütlesin, et me oleme teid muutnud. Teil pole
enam tapaiha. Meil on vaja uurida, kas see tuleb tagasi.
Kõik on korraldatud. Te olete pideva järelvalve
all.»
«Ja mis siis kui ma ta tapan?»
«Vaevalt.»
«Mis siis kui ma ühel ilusal hetkel tema
kõri läbi lõikan?»
«Teoreetiliselt pole ei sind ega teda olemas.»
Olafsoni hääl on nüüd selline, nagu
räägiks ta plastmassist mänguloomaga.
Jah. Neil on kõik korraldatud. Ei tea kuidas nad seda
teinud on, aga Mariza arvab, et ta on nelikümmend vana ja
töötab kiirabipunktis sanitarina. Ta ei mäleta
mind.
Õhtul istun ma Mariza ruumis nagu könn ja vaatan,
kuidas ta minu voodipesuga edasi tagasi saalib, muigab, loob
mõnusalt hubase õhkkonna. Ja mina nagu vana
tinapaberisse mässitud mõrvaootel kloon, vahin teda
ja mõtlen sellele, mis mu ajus juhtuma võib
hakata.
«Kas tahad pehmendajaga patja?« küsib Mariza
uksele seisma jäädes. Tal on jalas pikad mustad
sukkpüksid, nende peal punane miniseelik.
«Pehmendajaga?« olen ma imestunud.
«Võin sulepadja ka anda,« on Mariza lahke.
«Mul on mõned antikvariaadist ostetud. Inimesed ei
kasuta neid enam. Pikemat aega juba. Vedelikupadjad on moes. Aga
teil põhjas?«
Ma vakatan. Kogelen midagi oma töökoha kohta.
Naljatan, et ega me seal eriti ei maganudki, et pole tegelikult
meeles, oli patju või magasime pea puuhalul.
Lõpuks ütlen, et vedelikuga nii külmas
läbi ei aja.
Mariza keedab pärast voodi valmisseadmist kannutäie
kohvi. Joome seda õhtusöögi ajal maisikuklite
kõrvale.
«Uskumatu,« ütleb Mariza.
Ma kuulen nuga läbi õhu vihisemas. Kuidas me
ometi saime! Ta on selline habras siin diivanil minu
kõrval, kael roosa ja õieli, midagi sellist, mille
saaks ühe käeliigutusega hävitada. Võib
olla just selle pärast, et ta nii habras tundub. Aga
täna pole ma enam see, kes eile. Pole põhjust
pabistamiseks.
«Uskumatu, et kõik on nii palju edasi liikunud.
Ma mõtlen sellele, kus me olime kümne aasta eest. Ei
mingit regeneratsiooni veel, peale vihmausside muidugi.«
Mariza naeratab.
«Jah,« olen ma sõnadega napp. Polegi nagu
midagi ütelda. Tegelikult tahaks ma juba magama minna, aga
kuidagi kole häbi on võõrustajale peale
käima hakata. Voodi ootab.
Järgmisel päeval viib Olafson mu kompleksi tagasi.
Konverentsisaali on kogunenud sadakond inimest, mind veetakse
nende keskele istuma ja Olafson juhatab kõnepulti paksu
kogeleva mehejuraka. Too põrnitseb meid üle prillide
ja krimpsutab nina, siis sorib paberipahnas, mis ta endale ette
ladunud on ja köhatab ametlikult hääle puhtaks ja
loengu avatuks.
«Kodanikud,« ütleb ta väriseva
häälega. «Ma olen siin selleks, et
rääkida projektist «Tagasitoodud ja
parem.««
«TJP, sosistab Olafson mulle kõrva
sisse.«
Ahah.
«Kuna me pole ühiskonna suhtumises ja oma katsete
täielikus õnnestumises veel sada protsenti kindlad,
siis on TJP siiamaani rangelt salastatud.«
«Ei ütleks, et rangelt,« ütlen ma
Olafsonile mürgiselt. «Panna mind oma ohvriga paari,
loota, et ma teda ei tapa, et ma talle ei räägi, et ma
ei lähe linna peale kellama...«
Paks prill puldist vaatab mind pika pilguga.
«Härra esimeses reas,« ütleb ta
pilkavalt. «Asjalood on sellised, et linna peale kellama
võite te minna vabalt. Kuid te kohtate seal ainult
endasuguseid. Te pole ainus, kelle me oma ohvriga paari pannud
oleme.«
Saal lööb liikvele. Ellukutsutud inimesed ei
ütle midagi, aga nad ümisevad ja köhivad ka oma
hääli puhtaks, et leelotama hakata. Oh seda
möllu, mis siin lahti pääseda võib. Sada
inimest, igaühel oma arvamus, mõned pärit
kümne aasta tagusest ajast, mõned kaugemalt kui
tuhat.
«Te kõik olete kuriteo toime pannud.
Nüüd on meil olemas vahendid inimeste vaoshoidmiseks.
Siin ruumis on rohkem kurjust kui ühelgi teisel
ajaperioodil kokku. Siin on inimesi, kelle teod ei kannata isegi
mitte päevavalguslampi.«
Saal kahiseb. See võib olla pahur naer.
«Te kõik olete korda saatnud, minu arvates, noh,
ilgeid ja minu mõistusele arusaamatuid tegusid. Ja
nüüd saame me teid tagasi tuues katsetada, kas me ka
oma kogukonna inimestega midagi sellist teha saaksime. Kas me
saaksime neid oma kurjusest võõrutada. Neid
ravida. Muukida, nagu me seda nimetame.«
«Kas see pole mitte usuteotus,« küsib keegi
tagumisest reast. Ilmselt usklik. «Kui teie lunastate meie
patud, siis mis tähendus on viimsel
kohtupäeval.«
«Mehe kohta, kes tappis piibel käes, pruugite te
liiga palju suud,« ütleb paks prill. «Me elame
täna religioonivabas keskkonnas. Olemas on teadus ja
teadusse uskujatele saab piibleid suurest raamatukogust.
Mõned piiblid, moel, nagu teie neid mäletate on
olemas muuseumis. Aga neid säilitatakse vaatamiseks.
Sõrme külge panna ei lubata.«
«Juba inimese surmast tagasitoomine,« oigab usklik
tagumises reas. «Ma olen ju tegelikult maamullas.«
«Suurem osa teie kehast jah,« ütleb prill.
«Aga te olete ju siin. Katsuge enda kätt,
näpistage seda. Te olete olemas. Ehtne tõestus selle
kohta, mida meie hea jumal pole teinud, aga mida teadus suudab.
Mõelge ise. Lisaks teie mõistusega
mängimisele, on teie ajus igavesti see, mida te teinud
olete. Teie ohvrid seda ei tea. Te elate nendega kaks
nädalat silmast silma. Kas oleks veel paremat ravi
südametunnistuse kaitsepookimisest?«
Lähen jalgsi koju. Mariza poole. Kiikan tänavasse,
kust saaks pärislinna, aga seal on piimaklaasist
barjäär, mina sellest läbi ei pääseks,
mul on aimdus, et isegi siis mitte kui ma seda soomukiga
rammiks. Seal kuskil on elu, mida ma näha sooviks. Ja
Olafsoni sõnul saan ma seda juba mõne nädala
pärast, siis kui kõikide meiega kõik korda
saab, kui me oleme oma ühiskonnakõlblikkust
kinnitanud. Pääseme vabadusse üheskoos projekti
TJP avalikustamisega. Kutsume kindlasti esile
massihüsteeria, mis mõne aja pärast vaibub. Aga
võib olla on tänased inimesed teistsugused,
võib olla ei huvita neid üleüldse, et nende
kõrval elab Charles Manson lambanahas.
Õhtu kisub jahedaks. Katsealuste linnaosa vaikib.
Hämaruses säravad üksikud aknad tuledes, ma
kiikan neist sisse ja satun mõnele hubasele stseenile.
Ohvrid ja mõrvarid istuvad koos, joovad kakaod ja
vaatavad televiisorit, istuvad küünlavalgel ja
armatsevad, lahendavad sajaosalist pildikonstruktorit. Mingis
mõttes olen ma rahul ja tunnen ennast turvaliselt, aga on
üks külm mõte, mis kipitab. Mis siis, kui see
kõik lõpeb?
Mariza keedab piparmünditeed. Ma võtan
soojendusseansist osa.
«Kevadel,« ütleb Mariza. «Kevadel
sõidame Ameerikasse. Maikuus.«
Mis ajast olema mina ja Mariza ME? See mõte
häirib mind väga. Mul on juba plaan olemas. Kui ma
peaks maikuud nägema, põrutan ma Ameerikasse, aga
ilma Marizata. Ma ei suudaks tema läheduses minutitki
vabatahtlikult olla. Olen ma nüüd nii ohutu kui
iganes, ikka on ta minu jaoks kuidagi liiga hea. Ma ei suudaks
seda kaela ilma haavata näha. Ja ma kardan, et ma
jään alati kartma seda, mida ma võin ühel
ilusal päeval teha. Mis siis kui nende muukimine enam ei
mõju? Mis siis kui ma kaotan kontrolli ja leian ennast
oma näilist rahulikkust taga leinamas. Lõppude
lõpuks ei tohiks ma hetkel üldse mõelda nagu
kodanik, sest ma olen katsejänes. 19 aastane
katsejänes nende seas, kes otsustavad, jätta mind
olevikku või tagasi minevikku paisata.
Ma tunnen rahulolu selle üle, et ma elan. Kes ei
tunneks! Aga mu sisetunne ütleb mulle, et sellise
süükoorma all pole võimalik edasi kesta.
Võib olla keegi teine, võib olla isegi see usklik
tagumisest reast suudab seda, aga mulle käib see üle
jõu.
«Kuhu sa lähed,« küsib Mariza
naeratades.
«Lähen kallan endale kruusikese puhast vett,«
ütlen tõustes ja jalutan kööki.
Sulgen ukse enda järel ja soovin Marizale
mõttes kõike head, siis astun kapi juurde ja
tõmban sahtli lahti. Seal nad on, reas, puhtad ja
läikivad. Veel. Võib olla teen ma vea, võib
olla peaksin ma järele mõtlema, kas endale tehtud
kingitust nii ruttu jalge alla tallata. Võib olla peaksin
ma asjade üle mõtlema ja mõne päeva
ootama. Laskma asjadel minna, nagu nad lähevad. Ehk peaksin
ootama, et elu lihtsalt rööpasse kukuks. Ja kui ma
seda siiski ei tee, jääb minu jaoks veel mõni
küsimus õhku rippuma. Kumma heinakuhja vahel ma siis
valima peaksin, et mu protesti iva võimalikult hästi
välja tuleks?
|