19.03.2003 |
Leea Pajuvillem
Reedene vahetus |
Arvustused |
Tüdruk pöördus minekule. Tema habraste veidi
kergitatud õlanukkide vahele mahtus kogu maailma raskus
ja kergus ühekorraga. Seisin ja vaatasin talle järele,
ning mulle tundus, et maailm lahkub minu juurest koos temaga...
Mulle jääb ainult öö, selle sügavus ja
varjud ilma valguskiireta, ilma kuuta, mille poole oma igatsust
ulguda. Ei. Isegi ööd ei jää. Öö
lahkub minust selle tüdruku silmades, mille varjatud
saladusi ma korraks lugesin. Mulle jääb tühjus.
See tühjus, millega elada iga jumala päeva tundetumana
kui ükski masin, sest minnes võttis tüdruk koos
kõige muuga kaasa ka minu õiguse murduda.
Kes ta oli, kelleks ta saab? Ma ei mäleta.
Mälestusedki võttis ta lahkudes. Mina jäin
kestana kustunud laterna alla seisma ja talle järele
vaatama. Õhus hõljus veel veidi nostalgilist
sügise hõngu, mis mattus mustavasse pimedusse. Enam
ei näinud ma minejat, ei näinud üldse mitte
midagi. Pimedus. Sirutasin käe, et leida teed, kuid ei
tundnud midagi Pimedus keerles mu ümber kui
pööris ja neelas mu mõttetusse igavikku.
***
Reede hommikul lamas pealinna ühel
kõrvaltänaval hästirõivastatud noor
naisterahvas. Temast mööda jalutanud noor abielupaar
püüdis naist kaastundlikult kuid tulutult üles
aidata. Lamaja liigutused olid puised ja elutud, ta ei osanud
kuhugi asetada ei oma käsi ega jalgu. Abistajate
küsimustele enesetunde, abi vajamise ja elukoha kohta naine
ei vastanud. Samuti sai abistajaile kiiresti selgeks asjaolu, et
naine on täiesti pime. Nõutuina ja ometi suutmata
noort, neile endile sarnast inimest sellisesse olukorda
jätta, helistasid nad politseisse. Konstaabli saabudes
jätsid nad töölekiirustavate inimeste
ärritunud südamlikkusega politseinikule oma
nimekaardid ning ruttasid tagasi vaatamata minema.
Sündmuskohale jõudnud noor konstaabel üritas
esialgu püüdlikult oma ametikohuseid täita. Ta
püüdis naist protokolli või avalduse jaoks
küsitleda, kuid tema ponnistusi ei krooninud
edu. Naine ei suutnud meenutada ei oma nime, vanust ega
elukohta. Ainuke konstaabli jaoks arusaadav lause, mis murdus ja
pudenes puruneva liivakivi tuhmi raginat meenutavate silpidena
naise huulilt oli: «Mult võeti
kõik.»
Sellest lausest väidetavale kuriteole mingisugusegi
viite saanud, samuti kannatanu isiku tuvastamiseks,
võttis noor konstaabel naise kõrval maas lebava
käekoti ning otsis hoolikalt selle sisemuse läbi. Ta
märkas kohe läbipaistvas lintjas ümbrises
juhiluba ja krediitkaarte. Juhiloal oleva foto järgi tegi
ta kindlaks naise nime ja vanuse. Juta Vilumaa, kolmkümmend
üks aastat vana. Juhilubadel puudus igasugune märge
selle kohta, et naine oleks kasutanud prille. Konstaabli
hämmingut suurendas asjaolu, et naise kotis olid alles
mobiil ja rahakott korraliku summa sularahaga. Samuti peitus
käekotis olnud punases sametkotikeses mitu üsna
väärtuslikku, ilmselt antiikset päritolu
ehet.
Sellelt naiselt ei võetud midagi. Või siis,
peaaegu mitte midagi, peale nägemisvõime. Konstaabel
hõõrus mõtlikult oma noort ja veel
murekurdudeta otsaesist. Seejärel võttis ta oma
mustast mapist pastaka ja paberi, ning koostas väljakutse
kohta tavapärase ettekande, milles loetles piinliku
täpsusega üles naisega kaasas olnud
väärtesemed, dokumendid ja krediitkaardid. Siis peatus
pastakas mõtlikult paberil. Konstaabel oli jõudnud
kannatanu seisundit kirjeldava osa juurde. Naise näol
laiutav mõttetühi ilme ja sellega vastuolus olev
korralik soeng, mis tänaval magamisega pisut kannatada oli
saanud, ei aidanud konstaablit ettekande koostamisel
karvavõrdki edasi. Peale mõningat arupidamist
läksid ettekandesse juriidiliselt lakoonilise
täpsusega järgmised read: « Esialgsel vaatlusel
nähtub, et kannatanu, 31-aastane Juta Vilumaa, on ilmselt
täielikult nägemise kaotanud. Mingeid vigastusi
kannatanu näol ega peas välisel vaatlusel ei
täheldatud.»
Noorele konstaablile oli selge oli ainult üks. Politsei
tegevusvaldkonda säänne asi küll ei kuulunud.
Sestap tegi ta ainuvõimaliku otsuse, ja helistas
ettekandmiseks ning arupärimiseks oma jaoskonda.
Pärast asjaolude ettekandmist soovitati talle
korrapidajaruumis kajava naerulagina saatel helistada
põgenenud patsiendi taashospitaliseerimiseks ja tema enda
meelteseisundi tuvastamiseks otse psühhiaatriahaiglasse,
Korrapidaja teatas talle lahkelt siirupise tooni taha halvasti
varjatud muigega valvearsti numbri.
Noor konstaabel surus ilkuvate vanemate kolleegide suhtes
tärkava pahameele alla, ning valis soovitatud numbri.
Inimene vajas abi, ja tema oli kohustatud seda jagama. Talle
vastas peaaegu koheselt valvearsti noor elurõõmus
hääl, mis küsitles napi, aga see-eest
filigraanselt formuleeritud täpsusega teavet naise seisundi
kohta, ning lubas siis, et nad saadavad auto kiiresti
välja.
Novembrikuu kahutanud maa ja niiske udu tungisid läbi
politseikombinesooni. Haiglaautot oodates hakkas konstaablil
korralikult külm. Talle tuli alles nüüd
pähe, et naine võib olla alajahtunud, ning vajada
arstiabi.
«Kas teil on külm?» küsis ta valjul
häälel.
Naise näoilme jäi liikumatuks. Konstaabel kordas
naisele lähemale kummardudes oma küsimust,
tõstes seda esitades veelgi häält. Teda
jahmatas, et naine hääle kõrgendamise peale
isegi ei võpatanud, vaid pomises midagi arusaamatut.
Konstaabel tiris nahkkinda käest ja katsus naise nägu.
Põse temperatuur oli konstaabli ennitisest protokolli
koostamisest veel jahedale käele pigem soe, kui jahe. Naine
ei liigahtanudki, nagu poleks ta näo puudutamist üldse
tundnud.
Mehe sisemuses tõstis pead kõhedustunne.
Millegipärast turgatasid talle selles uduses hommikus
täiesti pimeda ja tundetu naise kõrval seistes
pähe poisikesena sõprade ajakirjadest loetud jutud
kodukäijatest, zombidest ja vampiiridest. Ta peletas need
mõtted eemale. On ju 21-ne sajand, ja tondijutud...
mäherdune lollus. Küllap on naine oma mehest lahku
läinud, ja saadud shokist tuim ning
kõnevõimetu. Ajusopis vaidles aga vaikne
hääl sellele argumendile vastu -- meenuta,
politseikooli kursust, shokist ei jää keegi
täielikult pimedaks... Metanool? Sellest võib ju
pimeneda, aga noh, see naine ei näinud nii välja, et
ta elu seeski salaviina oleks puutunud...
Kollapunastes värvides auto uks löödi
energilise paugatusega kinni. Noorempoolselt eatu naisarst
tervitas politseinikku, ning astus viimase käeviipe ja
seletuse peale kiiresti naise juurde.
«Ütlete, et magas tänaval?» küsis ta
naise juures kiiresti toimetades, ning konstateeris siis:
«Kummaline, alajahtumise tunnuseid tal küll
märgata ei ole... Pupillid ei reageeri valgusele»
«Teate, see võib tunduda kummaline, aga ma kaldun
arvama, et see naine ei reageeri ka ühelegi
puudutusele.» Noore konstaabli hääl kõlas
seda öeldes pisut häbelikult enesekindlalt, nagu ikka
inimesel, kes teab , et see, mida ta ütleb on õige,
kuid keegi, kaasa arvatud tema ise ei suuda seda tõde
uskuda. Kortsuke tema kulmude vahel näis öeldule
süvenemisega murelikult kaasa noogutavat.
Naisarst vangutas pead. «Stuupor?» Ta tõstis
naise käe. See jäi tõstetud asendisse
püsima. Ilme naise näol ei muutunud.
«Väga huvitav. Paneme ta autosse, ja viime
haiglasse, kamandas ta autos kaasasolnud kaht sanitari .
«Ei, särki pole vaja,» peatas ta keelava
käeviipega turskema sanitari. «Paneme ta lihtsalt
autosse istuma. Ta on meil ju rahulik, eks ole!» Arst
patsutas naist kiitvalt õlale ning tõdes siis
hämminguga, et naine ei pannud tema puudutust ega talle
mõeldud fraasi tähelegi.
Õlgu kehitades poetas ta sanitaridele napilt:
«Talutage lihtsalt autoni ja tõstke siis
kanderaamile.»
Konstaabel köhatas, otsekui soovides oma edasist juttu
ametlikumaks muuta. Auto poole liikuma hakanud arst peatus.
«Olge kena, andke mulle kontakttelefon. Te
mõistate, et kui tegemist on mingi kuriteokahtlusega,
siis peate te mulle sellest tingimata teatama.»
Arst noogutas kärsitult. Ta võttis rinnataskust
visiitkaardi ning ulatas selle konstaablile. «Võtke,
helistage sellel lauatelefonil. Meil on õde
ööpäevaringselt valves.»
«Tänan. Ma helistan kindlasti täna
õhtul.»
Autouksed sulgusid. Konstaabel seisis ja vaatas pikalt
lahkuvale sõidukile järgi. See oli kahtlemata
kõige kummalisem juhtum tema senises lühikeses
praktikas. Kuigi mõistus kinnitas talle, et praegusel
juhtumil ei ole mingit tegemist kuriteoga, pakkus kõik
toimunu ning eelkõige naise uskumatu olukord talle
ilmselt pikemaks ajaks mõtlemisainet.
***
Naine paigutati üksikpalatisse. Isegi psühhiaatrite
jaoks oli tema näol tegemist erakordse juhtumiga.
Kõikvõimalikud uuringud ja esialgne ergutite
süstimine ei avaldanud naise organismile mitte mingisugust
mõju. Tema seisund oli häirivalt stabiilne.
Õhtupoolikul kutsus valvearst kokku konsiiliumi. Pika,
meditsiinieetika aluseid kõigutava vaidluse peale toodi
välja elektrishoki aparaat. Pinge reguleeriti esialgu
madalaima võimaliku doosi peale. Ei midagi, ei mingit
reaktsiooni. Õde suurendas arstide juhendamise peale
järk-järgult laengut, kuni jõudis viimase,
ainult ekstremaalsel juhul elustamiseks kasutatava pingeni.
Naine ei reageerinud ka sellele. Ta lebas tõstetud
seljaosaga voodis poolistukil ja hingas täiesti rahulikult.
Arste ja uuringuid ei olnud tema jaoks olemas. Valvearst, kes
oli esmaavastaja õigusega nõudnud välja loa
olla antud patsiendi raviarsti staatuses, võinuks
mürki võtta, et naine ei teadnud ega hoolinud
kõige vähematki temaga toimuvast, ega tema
ümber olevatest inimestest. Ta sõi, kui teda
toideti, jõi kui klaas või voolik tema huulte
vahele pisteti. Ilmselt ei tundnud ta ka joogi ega toidu
maitset. Selle kinnituseks valas õde naise klaasi pisut
destilleeritud vett ja tõstis klaasi tema huultele. Ruumi
täitis vaikus, mis oli segu arstide ootusärevusest ja
loomulikust vastikusest destilleeritud vee maitse,
õigemini maitsetuse suhtes. Naine avas huuled ja
jõi klaasi kõigi ruumisolijate imestuseks
rahulikult tühjaks. Tema ilme jäi sealjuures
täiesti häirimatuks.
***
Noor konstaabel istus laualambi valgel jaoskonnas oma arvuti
taga. Ta vormistas viimaseid päevaseid protokolle, koostas
ettekandeid, ning tegi nende põhjal rutiinseid
sissekandeid politsei andmebaasi. Reedeõhtu, ees ootasid
kaks puhkepäeva. Sellele mõeldes ringutas ta
mõnuga, ning asus taas pabereid täitma. Laualambi
all lebavast mapist sinna jäänud viimast paberit
võttes vaatas ta tõtt ettekandega hommikul, otse
vahetuse alguses leitud naisterahva kohta.
See väljakutse ei andnud talle terve päeva kuidagi
asu. Jaoskonnas olid kaaslased talle naljatamisi tunnustust
avaldanud psühhiaatriahaiglast põgenenud patsiendi
operatiivse tabamise ja asjatundliku tegutsemise eest
sündmuskohal. Konstaablile tundus see lõõp
kohatuna. Sisetunne ütles mehele, et kaaslaste naljad ei
tabanud seekord mitte mingil juhul kümnesse. Ta avas
andmebaasis päringu, kontrollides oma ettekandesse kirja
pandud isikuandmete järgi naise tausta. Aadress oli
tavaline, üks linna magala paneelmaja keskmistest
korteritest. Mingeid karistusi ei ole. Abielus, 13-aastane
tütar, 4-aastane poeg. Kõik sisse kirjutatud samasse
korterisse. Ilmselt ootab kogu pere praegu seda naist koju.
Võib-olla ei ole mitte keegi praeguse hetkeni teatanud,
et Juta Vilumaa, 31 aastat vana, on juba hommikul haiglasse
sattunud... Lapsed, eriti väiksem, tunnevad ema pärast
kindlasti suurt hirmu ja muret. Õnnetu ja teadmatuses
mees tormab töölt tulles esimese pähetuleva
asjana naise töökohta otsima. Sealgi ei teata
midagi.
Konstaabel võttis laualt oma vormimütsi ning
surus selle otsustavalt pähe. Pädevuses või
mitte, aga tema moraalne kohus on siiski sellele perekonnale
nende ema käekäigust teada anda...
Uksekell helises tuhmilt korterisügavuses. Kellegi
kerged sammud tulid padinal mööda esikut,
seejärel oli suletud ukse taga kuulda väikese lapse
vaikset tihkumist. Ust talle aga ei avatud. Mees helistas veel
kord. Laps nuttis ukse taga edasi. Peale kolmandat kella avanes
uks aga nii kiiresti, nagu olnuks ukse taga olija kogu aeg just
seda märguannet oodanud.
Konstaabel vaatas kolmeteistaastase tüdruku heledatesse
silmadesse, mis tema mundrit nähes korraks üllatusest
võpatasid, ning siis trotslikuks muutusid.
«Keda te soovite?» Tüdruku hääl oli
vaikne ja jahe, nagu siid mis libiseb mööda külma
terast.
«Tere õhtust, olen konstaabel Ülo Kuus. Kas
teie isa on kodus?»
Tüdruku silmad ahenesid, ning ninasõõrmed
paisusid otsekui tagasihoitud vihast. «Isa läks meie
juurest eile koos oma uue naisega minema.»
«Aga ema?» Konstaabel kahetses kohe oma rumalat
küsimust ja olukorda, millesse ta oli enda selle
küsimusega pannud.
«Ema läks õhtul baari tööle. Ta
töötab baaridaamina. Praegu pole ta veel tulnud,
küllap kurdab sõbrannadele veiniklaasi seltsis oma
muret.» Tüdruku hääl kõlas endiselt
jahedalt, kuid sellest õhkus tigedat külma trotsi
täiskasvanute maailma vastu. «Mida te
õigupoolest soovite?»
Tüdruku küsimusest õhkuv jäine teravus
pani konstaabli kohmetult jalalt jalale tammuma.
«Teie ema...Tulin õigupoolest teatama, et temaga
juhtus õnnetus. Ta on haiglas...»
«Ei!» Tüdruk raputas pead, nii et hobusesabas
olnud heledad juuksed vallandusid ja voogavate kahludena
kitsastele õlgadele langesid.
«Mitte õnnetus! Temaga ei saanud õnnetust
juhtuda. See pole võimalik...»
Konstaabel märkas, kuidas tüdruku selja tagant
piilus väike poiss, kes ilmselt enne ukse taga nutta
tihkus.
«On teil isa kontaktandmed?» Konstaabli
hääl värises kergelt. Teda valdas korraga talle
endalegi ootamatult tugev vastutustunne nende
võõraste laste elu korraldamise eest.
Tüdruk noogutas. «Nüüd tuleb ta meie
juurde tagasi!» Tema hääles kõlav
külm ja kalkuleeriv võidurõõm pani
politseiniku üleni värisema.
«Tulge sisse, oodake, helistame talle!»
Konstaabel astus, nagu kästud üle korteriukse. Uks
suleti tema selja taga tuhmi mütsatusega. Korteris valitses
hämarus. Mees pidi ümbritseva mööbli
piirjoonte eristamiseks suisa silmi pingutama, et koridorist
tuppa astudes mitte komistada. Tüdruk valis juba telefonil
numbrit ja suunas selle siis toagarääkimise reziimi.
«Aidake mul temaga rääkida!» sosistas ta
vaadates suurte, hämaruses kummaliselt teravalt
säravate silmadega. Konstaabel neelatas ja noogutas.
Telefonist kostis paar pikka signaali, ning seejärel
«Alex Vilumaa kuuleb.»
Tüdruku hääl täitis korraga terve toa.
«Isa, ema ei ole koju tulnud! Oleme üksi!»
«Oota, kullake!» Hääl telefonis kostis
hajameelsena, taustalt kostis heledat naisehäält.
«Rääkige temaga!» sosistas tüdruk
paluvalt.
«Tere õhtust, härra Vilumaa. Olen konstaabel
Ülo Kuus. Viibin hetkel teie korteris, kus teie alaealised
lapsed on täiesti omapead. Siin ei ole kedagi, kes nende
eest hoolitseks või nende järele vaataks. Te peate
kiiresti siia tulema, kuna teie abikaasaga juhtus hommikul
õnnetus. Ta on ...»
Tüdruku hääl katkestas teda «Isa, kuuled!
Sa pead kohe siia tulema! Kohe!» Tüdruku
hääles oli seda lausudes lisaks tungivale palvele
endiselt midagi külma ja vaoshoitut.
«Jah, tütreke! Tulen nii kiiresti kui saan. Ehk
härra konstaabel ootab nii kaua!»
Kõne katkes.
Tüdruk pöördus konstaabli poole. «Istuge,
palun» osutas ta kerge, linnu tiivalöögile
sarnaneva käeviipega hämarusest korraga selgelt
välja joonistunud punase tugitooli peale. Mees laskus
sõnakuulelikult punase sametiga kaetud toolile. See oli
uskumatult mugav. Konstaabel kohendas end paremasse asendisse ja
jäi ootama. Tuba täitis vaikus. Ainukeseks
hääleks oli tema enda vana käekella vaikne
tiksumine. Tüdruk seisis seljaga tema poole ja vaatas
aknast välja pimedusse. Kummaline et tuppa ei paistnud
ühtegi tänavalaternat. Väljasolev pimedus oli
tihe ja sitke nagu siirup. Konstaabel pingutas silmi, et
aknataguses midagigi eristada. Hämarus lõi
tüdruku ümber kergelt värelema, kuid akna taga ei
näinud ta endiselt midagi...
Korraga pöördus tüdruk ümber ja vaatas
talle küsivalt otsa.
«Mida te näha tahaksite?»
«Midagigi. Tänavavalgust, vastasmaja... Väljas
peaks siin rajoonis sel kellaajal küllalt tulesid
põlema.»
«Nad põlevadki ju» lausus tüdruk kerge
õlakehitusega akna poole pöördudes. Selles
kumas linnavalgusest helendav taevas, taamal madalamal paistsid
valgustatud akendega majad, tänavalaterna tuli helendas
ühes aknanurgas kõige eredamalt. Valguse järsk
ilmumine pani konstaabli silmi kissitama. Ta tõstis
käe katteks näo ette.
«Te soovite ilmselt hämaramat.»
Tänavalatern akna alumises nurgas kadus. Mitte ei
kustunud, vaid kadus. Mees hõõrus jahmatusega
silmi.
«Kuidas sa seda teed? Mis illusioon see on? On see mingi
ekraan?»
Tüdruk vaatas talle üle õla otsa ja muigas
teismelise lapse ja naise naeratuse vahel asuva sügavalt
veetleva ja pisut nurgelise salapäraga. «Ei kumbagi.
Seal on see, mida te näha tahate.»
Mees vakatas ja kortsutas kulme. «Aga kuidas?»
küsis ta ilmse üllatusega.
«Lihtsalt. Ma loon teile selle, mida te soovite.
Näiteks selle punase tugitooli, milles te praegu istute.
Seda te ju soovisite?»
«Mismoodi? Lihtsalt, mina soovisin?»
«Ma olen ajakujuja.»
«Aja ... misasi?» Mehe näol valitses
sügav hämming.
«Oh. Te ei teagi? Tüdruku häälest
kõlas tõeline pettumus. «Ma lootsin, et ehk
tuleb nüüd mu juurde keegi, kes teab. Aga minu soovid
ilma teiste tahteta ei loe. Vend on liiga väike, ta ei oska
veel midagi tahta...»
Konstaabli peas kihutasid mõtted hämmastava
kiirusega. Tüdruk, kes täidab inimeste soove.
Milliseid hämmastavaid asju võiks sellega korda
saata, inimesi aidata. Otsekui tema mõtete jätkuks
lausus tüdruk äkki: «Jeesus oli samuti ajakujuja.
Ta näitas ja vahel ka andis inimestele seda, mida nood
kõige enam uskusid või uskuda ihkasid. Mina olen
temast kaugelt osavam. Mina võin näidata igale
inimesele seda, mida ta ütleb.» Tüdruku naeratus
oli neid sõnu lausudes hirmuäratav.
«Isa ütles mulle ära minnes telefonis, et ema
on pimedusega löödud ja tundetu naine.»
Konstaabel tundis kuidas jäine higi mööda ta
selgroogu alla nõrgub.
«Teie ütlesite et isa tuleks meie juurde tagasi. Ta
on varsti siin. Öelge talle, et ta meie eest hoolt kannaks.
Siis saan ma seda kujuda.»
Konstaabel hõõrus värisevi käsi
meelekohti. «Siis sina tegidki oma ema pimedaks ja
täiesti tundetuks? Kuidas? Miks?»
Tüdruk raputas pead
«Mina ei teinud seda, ma kujusin. Seda mis isa
ütles. Ma ei tohi teha head ega kurja, ainult täita
seda, mis inimesed soovivad! Mina ei otsusta, otsustavad teised.
Ma võin paluda, et inimesed mulle midagi sooviksid. Siis
saan ma seda kujuda. Ma palungi sind: aita mul venna eest hoolt
kanda.»
Konstaabli peas kihutasid ja põimusid meeletu
kiirusega hommikused sündmused ja äsjakuuldu. Ta
soovis vaikselt, et seda päeva poleks iialgi olnud, et tema
mällu ei kinnistuks see noor julm tütarlapsenäoke
ja hommikune hirmutav mälupilt kaunist, kuid täiesti
abitust ja tundetust naisest. «Mida teeb see tüdruk
minuga, kui olen tema ja ta venna eest hoolt kandnud?» See
küsimus otsis teravalt lahendust, väljapääsu
sellest normaalse mõistuse jaoks täiesti jaburast
olukorrast. Väljapääsu ei paista. Miks just mina
sellise supi sisse sattuma pidin. Miks mitte mõni vanem
kolleeg, kes laiba kõrval lõunapausi pidades
suudab nuriseda naise lohakuse ja või sisse sattunud
juuksekarva üle. Miks just mina...
«Ja kui ma ei aita, muudad, või kujud sa mu
samasuguseks nagu su ema? Isegi surm oleks parem kui selline
saatus. Ükskõik mis. Ei! See on koletu! Ma ei aita
sind.»
Tüdruku silmades sähvatas neid sõnu kuuldes
korraks vihatuluke, mis kustus aga eemal koridoris mängivat
väikevenda vaadates.
«Olgu, ma mõistan. Ma ei saa sind sundida. Mine.
Hüvasti!»
Konstaabel ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta
tõusis toolist otsekui nõelatult ning peaaegu
tormas ukse poole, teel vaibaserva taha komistades, kohutades
sellega põrandal mängivat last, kes valjul
häälel nutma puhkes.
Samal hetkel astus välisuksest sisse pikakasvuline mees,
kes põrandal tönniva poisikese sülle
haaras.
«Issiiii» Lapse käed klammerdusid tema kaela
ümber. Eemal toauksel naeratas tüdruk isa ja venda
vaadates võidukalt. Mees ei pannud väljakiirustavat
konstaablit õieti tähelegi, vaid sammus, poeg
süles, esikust tuppa, oma koju, oma laste juurde. Selleks,
et jääda. Lapsed on ju abitud ja vajavad teda, eriti
tema väike, hirmul poeg...
Konstaabel toetas selja väljastpoolt vastu korteriust ja
pühkis laubalt sinna kerkinud külma higi. Siis
kohendas ta mundrit ja astus välisuksest välja...
Väljas laiutas udune hommik. Tema mobiiltelefon helises.
Korrapidaja öövahetusest väsinud hääl
teatas talle «Mingi paanikas abielupaar helistas. Nad
leidsid ühelt kõrvaltänavalt noorempoolse
naisterahva surnukeha. Mõrvarühm tuleb tunni aja
jooksul. Sinu vahetus algas, mine sündmuskohale,
tähista see ja hoia rahvas eemal!» Ta nimetas
aadressi.
Konstaabel kirjutas aadressi oma mapist võetud
paberilehele ja asus teele. Tema reedehommikune vahetus oli just
alanud. Ees ootasid nädala viimane tööpäev
ja kaks puhkepäeva.
|