1.
Ühe väikelinna kõrvalisel tänaval
asuva ühekorruselise maja uks kääksatas.
Vanaldane naine, kes sealt sisse astus, libistas
sõrmedega üle roheliseks värvitud
välisplangutuse, viivitles hetke ja kadus koridori
rõskesse hämarusse. Hetk hiljem sulgus ta järel
uks, siis oli kuulda võtme keeramist lukuaugus. Juba
õrnalt võimust võttev videvik värvis
taeva punakaks, tuulevaikus andis teistelegi majadele, kuuridele
ja koeraputkadele iseäraliku tardunud ja elutu ilme.
Mahatallatud ja kidura muruga hoovis oli näha korratult
kõrguvaid osaliselt lihvitud, kuid rohkem lihtsalt
konarlikke ja vormituid basaldi, marmori ja graniidilahmakaid.
Luitunud saelaudadest töökoja uks oli irvakil, sealt
tuli kivitolmu ja metalli lõhna. Sellest hoovist,
õigemini selle töökoja seinte vahelt olid
lihvitud ning kirjadega kaetud kivid rännanud mitmesse
linna surnuaeda monumentideks lahkunute hauapäitseisse.
Tuba, kuhu naine pärast pimedas esikus kingadega
kobistamist astus, oli hall ja hämar. Kardinad olid toa
ainsa akna ette veetud, nii et raske oli taibata
mööbliesemete kontuure, ammugi seda, kas seal kedagi
ees oli. Naine seisis natuke aega lävel, lastes silmadel
pimedaga harjuda. Ta kandis musta kortsunud kleiti, millele oli
peale tõmmatud punane kampsun. Ta hallikirjud juuksed
olid sugemata ja sorakil. Nägu, mis ärevusega
pimedusse puuris, oli oma pärani silmade ja kriitvalge
jumega kui tükike õhus hõljuvat
lambarasva.
Nüüd eristas ta pilk kõrget ja kohmakat
riidekappi, mille uks oli lahti libisenud, sealt ulatusid
välja siniste dressipükste sääred. Akna all
paistis selgesti kätte hallist saepuruplaadist
kirjutuslaud, selline, nagu neid kooliõpilastele
ostetakse. Ta pilk libises tagumisse nurka, vaatama kitsast
voodit, kus peal keegi vaikselt lebas.
«Werner?» päris ta vaikse häälega,
milles oli aimata tagasihoitud ärritust. Voodis
kahistati.
«Werner? Ma näen ju, et sa oled siin!»
Voodis tõusti istuli.
«Muti?» küsis sealt umbes kolmekümnene
salkus juuste ja kahvatu näoga noormees. Ta nägu, mis
pimedas helendas, oleks esmapilgul võinud olla naise oma
ähmane peegeldus. Aga ta aukus põsed,
mitmepäevane pard ja suured, läikivad silmad tegid
erinevuse kohe selgeks. Haiglane ärevus, mis ta pilgust
paistis, oli küll teise silmapaari võimendus nagu ka
näo viltukistud, hirmunud ilme. Ema astus nüüd
toimekamalt tuppa ja sulges ukse.
«Ma vahepeal arvasin, et sa juba läksid
kuhugi,» ütles ta.
«Kuhu?»
«Ei tea. Nende oma... kividega mässama.» Naise
häälest kõlas etteheide.
«Sa nägid siis? See oli ainult nali,
muti.»
«Nali!» pahvatas ema ja vakatas siis, nagu oskamata
midagi kohe nii rumalale jutule vastu kosta. «Ma proovisin
seda maha saada.»
«Sellest siis see kolin,» nentis Werner.
«Jah.»
«Poleks vaja olnud. See ei tähenda ju
midagi.»
«Ei tähenda midagi? Werner, ma proovisin
kõigi nende sinu koledate tööriistadega, isegi
saega, aga see ei tulnud maha, see... see õudus. Mis sul
ometi arus oli?»
«Ma ju ütlesin, et see oli ainult nali. Kuidas see
saaks midagi tähendada?»
«Ma ei tea, aga see tunne... Hommikust peale. Enne veel
kui sa läksid. Selline õõnes ja halb tunne.
Ega see head saa tähendada.»
«Tunne...» venitas Werner mõtlikult.
«On ta väga kõva kivi, Werner?»
«Mm. Tavaline punane graniit. Jah, üsna
kõva.»
«Aga ma peaksin suutma teda vähemalt kriimustadagi,
eks ole?»
«Seda, muti, mitte teda. Jah, peaksid suutma küll.
Kas...»
«Aga ma ei saanud. Kivi naeris mu üle!»
«Ära nüüd liialda.»
«Ära ole naeruväärne, Werner. Ma ei
liialda ja ma arvan, et sa tead seda. Kuidas muidu sai üks
kivi sundida sind sellist rumalust tegema?»
«No kuule, muti, aitab nüüd
küll.»
«Ma tahan ju ainult head...» ütles ema
kurvalt.
«Jah, aga ma tahaks tegelikult kangesti magada. Ära
nüüd pabista, eks ma homme midagi teen.»
«Aga homme ju...»
«No kuule!»
Natuke aega valitses pingeline vaikus, siis küsis ema
äkitselt: »Werner, kas sa Annat
mäletad?»
«Kas sa mõtled seda, kes...»
«...kes Bormanni majast välja löödi. Teda
jah.»
«Ta on ju segane. Mis siis?»
«Ta tuli mulle Luuka kalmistu juures nüüd
pärastlõunal vastu. Ma olin hirmust päris
poolsurnud. Ta ütles, et...»
«M i d a ta ütles?»
«Ta ütles, et oli selgesti kuulnud, kuidas surnud
all haudades liigutavad, Werner.»
«Head ööd, muti.»
«Mis? Ah, noh olgu, homme räägime. Head
ööd, Werner.»
Naine väljus tasakesi, uks tõmmati kriuksuga
kinni, ta sammud hääbusid maja soppides.
2.
Werner vajus rahututesse mõtetesse, lõug
põlvedele toetatud ja silmad poolkinni. Toast paistis
kätte vaid aknakontuur, öö sinetas läbi
kardina hõreda riide. Kuigi ta seda endale tunnistada ei
tahtnud, häiris tehtu teda kõvasti.
Tõepoolest, milline mõtlematu rumalus --
graveerida ühele tavalisele lihvitud, kirja ootavale
graniidilahmakale omaenda surmaaeg. Prooviks, loomulikult. Aga
see idee, mis nüüd, kui ema ta unest üles
raputanud oli, nii meelevaldne tundus, näis päeval
päris omal kohal, nagu mingi kokkuvõtte või
allakriipsutusena oma olemasolust. Siis, jah, paistis, nagu
oleks ta iga päeva oma elust vaid selleks elanudki, et
nüüd anduda surmaga flirtimisele.
Muidugi alustas ta nimest. Õigupoolest oleks ta
pidanud tegema kivi Adam Moserile, tellimus oli juba sees,
matused olid üleeile. Aga kui ta kirja kavandeid uuris,
teksti läikivale pinnale planeeris, valdas teda
äkiline vastumeelsus käsiloleva töö vastu.
Ta ei tundnud Moserit, aga räägiti, et ta olnud rikas.
Mingit muljet, näoilmet, häälekõla,
liikumist poleks ta osanud kivisse valada. Töö, mis
teda ootas, oli absurdselt umbisikuline. Kuidas see just
täna teda vaevama hakkas, poleks ta osanud öelda.
Igatahes, enne kui ta mõistis, mida oli teinud,
kritseldas ta kivi lihvitud pinnale omaenda nime.
«Werner Meyer»
Lohakalt ning suurelt. Iseäralik võimalus
kasvõi mängult Suure Kardina taha piiluda paelus
teda. Kui ta kuube seljast kiskus, et sooja ilmaga mitte
higistama hakata, käis keegi jalgu lohistades tänaval
ta töökojast mööda, aga Wernerit see enam ei
huvitanud. Erutust, mis ta oma võimusesse haaranud oli,
võis võrrelda äsja suguküpsuse
saavutanud poisi rõõmsa andumusega, millega ta oma
alakeha saladustesse süveneb. Tema oli oma asjadesse
kaevunud, ta leidis end ärganuna, uue ilma lävel, ja
seda intensiivsusega, mida ta peale noorukipõlve ei
mäletanud tundnud olevat.
Ta kastis kaltsu lahustisse ja kustutas kritseldise
kiirustades maha. Siis mõõtis ta teksti umbkaudsed
piirjooned ja märkis need maha. Ta pani puuri valmis.
Kirjaviis, mida ta kasutada otsustas, oli üks kaunemaid,
ühtlasi ka raskimini teostatavaid ta käsutuses
-- kõrged ja kitsad gooti tähed rohkete
teravike ja konksudega nurkades. Ta kombineeris neid harvade
juugendlike keerdudega. Tulemuseks oli midagi üsna
haruldast -- raske ja teravanurkne, aukartusele sundiv
kiri hõljumas või õigemini lösutamas
nagu ämblik oma pesas keset kaarte ja peente keerdude
korrapärast võrgustikku. Jäi mulje, nagu
hõljuks kiri õhus või oleks graniit seest
tühi. Ja alles kivi enda tugevad ja massiivsed nurgad
andsid kogu sellele imepärasele mikrokosmosele raamid.
Vahepeal võttis ta katusealusest peiduurkast pooliku
paki sigarette ja kiskus neist kaks tükki järjest
närviliselt töökoja lävel, vaadates, aga
mitte nähes pilvedeta taevast ja päikeses
kümblevaid, silmipimestavalt kiiskavaid majakatuseid.
Järgmised kaks tundi puuris ta kivisse tillukesi auke,
märkimaks peitlile teekonda. Kui ta lõpuks sai asuda
tegeliku tahumistöö juurde, üllatus ta kergusest,
millega kivi tal end kohelda laskis. Vana aja skulptorite
mõte tabas teda: tundus, nagu oleks tekst kivi sees juba
ootamas, vaja vaid üleliigne praht ära koristada, kivi
ise suunab ta tööriista, et midagi viltu ei
läheks.
Nagu enamikule kiviraidureist, meeldis ka temale teinekord
spekuleerida mõttega kivide kui töömaterjali
elususest. Arvati, et nagu inimesi, on ka kive erineva
meelelaadiga ja selgrooga. Mõni laseb end
töödela meelsamini, teine jälle mitte.
Mõni kivi oli koguni kartlik ning vaenulik. Aga
üldine seisukoht oli, et kui töömees kivide
meelelaadi ei osanud ära mõistatada, ta kaua sellise
töö peal püsida ei võinud. Alguses oli ta
alailma hädas pragude suuna aimamisega. Tera kargas
välja. Kivid -- tundus talle -- vabisesid
nördimusest saamatu töömehe käte all.
See siin aga oli midagi täiesti erinevat. See aitas
teda, lauldes ta käte vahel. Kui ta lõi, joonistus
tähekontuur, kaunim ja täpsem kui eal loota
võinuks. Werner värises ekstaatiliselt ja
töötas. Kui ta tekstiosaga lõpetas, tundus, et
sinna, nime alla, jääb liiga palju vaba ruumi. Jooned,
mis ta algselt oli plaaninud tühja pinda katma, poleks oma
ülesannet täitnud -- kivi oleks
jäänud täiesti tasakaalust välja. Nagu
tohutu võraga puu, millel juureks peenike roots. Pealegi
ei tahtnud ta nagunii veel lõpetada, õhtuni oli
palju aega. Hetkeks tundis ta end rööpast
lööduna. Ta ei võinud jätkata motoorset
tööd, plaanid olid segi löödud, ta vaimustus
hakkas tasapisi lahtuma.
Ta tõusis, et sirutada kangeks jäänud selga.
Ta astus lävele ja süütas sigareti, jälgides
hulga maad lääne poole liikunud päikese
vaevumärgatavalt punakamaks tõmbunud ketast. Rahu
valitses ta ümber, servadest kolletama hakkava hilissuve
viimane meeleheitlik hingetõmme. Ja tuuletu, liikumatu
õhk.
Niisiis, mida veel graveerida? Risti? Aga kivi ei tahaks
seda, see poleks sobilik. Ta pühkis käisega
otsaesiselt juba kuivavat higi. Puuoksakese? Küünla?
Käe? Näiteks palves ristatud käed võiksid
päris kenad olla...
Mõte, mis teda tabas, oli nii loogiline, nii
elementaarne, et tekitas esiotsa kõhedat
võõrastust. Mis tavaliselt seisab hauakividel nime
all? Tema peaks seda ju hästi teadma...
Erutus, uskumatu ärkvelolekutunne, mis ta hinges juba
vaibuda oli jõudnud, tõstis kiiruga taas pead, kui
ta koni hooletult üle plangu tänavale nipsutas ja
tagasi oma laialipillatud tööriistade keskele
tõttas. Mõne aja pärast taas vinguvat puuri
käsitsedes jätkas ta sama elevusega mõttelist
teekonda, pistes oma vaimu uudishimuliku nina sinna, kus elavaid
kunagi nähtud pole. Aegajalt lõdvestas ta peitli
ümber krampunud vasaku käe muskleid, et need nii ei
valutaks, ja raputas paremat, et see ei väriseks. Ta ise
oli sellest vaevalt teadlik.
Lõpuks, siis, kui varjud mööda majaseinu
kõrgele ronisid, silmitses ta rahulolevalt kivisse
raiutud numbrite jada:
«16. 07. 1963 -- 16. 08. 1996»
Nüüd oli kivi tõepoolest täiuslik,
valmis. Ta ei pööranud hinge hiilivale kummalisele
tühjuse- ning kaotusetundele esialgu suuremat
tähelepanu, üksnes taipas, et miski teda
nüüd häirib. Arvates, et see on jahenev
õhk, tõmbas ta nagis rippunud töökuue
selga, seisis kivi ees ja lihtsalt vaatas. Tavalisest
käsitööst oli seekord asi kaugel. Kivi oli
lummav, luues illusiooni väravast kuhugi teise maailma, kus
päris kindlasti pole säärast lämmatavat
tolmu ja kus kõrvad ei huuga... Ta süütas uue
sigareti, püüdes aru saada, miks vaimustus ja
rõõm aeglaselt, kuid vääramatult
asenduvad ängi ja koguni hirmuaistingutega.
Korrapärane sinakas suitsulint keris end lae poole, kadudes
seal nähtamatuks, purunedes vastu hämarat, otsides
teed välja. Ja siis, kui Werner viimaks taipas, et teda ei
häirinud üldsegi kivi kui niisugune, vaid kiri,
täpsemalt numbrid selle all, kuulis ta järsku
tugevnemas kõrvus kohisevat verd ja tundis surmahirmu
jäist haaret südant pitsitamas.
Kivil seisis ta sünnidaatum -- loomulikult
-- ja ... homne kuupäev.
Rohkem ühtki pilku kivile heitmata korjas ta
tööriistad kokku ja asetas hoolikalt oma kohtadele,
pühkis põranda puhtaks -- tavaliselt tegi
seda peale tööpäeva lõppu küll ema,
aga seekord ei tahtnud Werner, et ta kivi näeks --
ja pani suletud uksele krambi ette. Ta läks tuppa, midagi
oma teel nägemata, kõndides kui kuutõbine,
küürus kui vana mees. Õigupoolest oleks ta
tahtnud kuhugi peitu pugeda.
Ema oli köögis nagu sel kellaajal ikka, ning
valmistas midagi ahjus. Igal muul ajal oleks Werneri suu hakanud
vett jooksma lõhna peale, mis täitis kogu maja, aga
mitte sel õhtu. Ta seisatas köögiuksel. Ema
vaatas üles ja naeratas. Ta kandis kleidi peale seotud vana
mustikakirjalist põlle, mis kõhu pealt natuke
määrdunud oli.
«Werner,» ütles ta. «Sa
töötasid nii hoolega, et ma ei tahtnud sind segama
tulla, nii et ma tõin poest kana, see saab kohe valmis,
ja...»
«Muti, ma olen haige, ma ei taha süüa.»
Werner võitles pööritusega, näost hall.
Ainult osaliselt oli ta näovärv tingitud
graniiditolmust.
«Kuidas siis see juhtus?» küsis ema ehmunult.
« Ise tegid päev otsa rasket tööd ja
nüüd siis... säh sulle... söö ise kui
tahad. Kas kraadi panid?»
«Kus ma jõudsin, just tulin. Ma lähen
lihtsalt magama, eks homme vaatab. Sa, muti, ära
töökotta mine, ma koristasin kõik juba ilusti
ära.»
«Ah nii...» venitas ema, ja kahtlustavast helgist
ta pilgus taipas Werner, et oli vea teinud. Taipas küll,
aga ei hoolinud enam.
«Koristasid ära, jah?»
«Jah, jah.»
«Kas sa ennast vähemalt enne magamaminekut pesta ei
taha?»
«Ei.» Ta lohistas end tuppa, jättes segaduses
vana naise endale järele vaatama. Ta heitis
tõepoolest voodisse. Ja siis, hilja õhtul, tuli
ema. Ta teadis. Ta oli proovinud kivi hävitada.
3.
Veel tund aega hiljem istus naine ikka veel pimedas
köögis taburetil. Ahjus oli jahtunud praad.
Söömata see jääbki, huugas ta peas.
Päev oli alanud ilusti. Aga siis läks ta poodi ja
tagasi tulles kohtus ta Luuka surnuaia madala
põllukividest müüri juures Annaga. Koht, mis
oma laiade sammaldunud puuvõrade ja roostes raudristidega
temas alati seletamatut kõhedust tekitanud oli,
kriipsutas justkui alla oma ebamaisust, lastes tal Annat siin
kohata. Hull-Anna oli enne elanud kõigest mõne
tänava kaugusel, aga Amelia Meyer polnud temaga kunagi
varem rääkinud. Tema meelest oli naise hullus vaid
eemaletõukav, ta ei mõistnud neid, kes kodutu
räpases ihus ja lalisevas suus midagi paeluvat leidsid.
Kõneldi küll igasuguseid jutte... Amelia
väristas nagu külmatunnet peletades õlgu,
jälgides lähenevat äratuntavat kuju. Ta kartis
seda naist. Aga ega ta tagasi ka minema hakka... Ehk saab
niisama mööda. Anna oli nüüd lähedal,
selgesti nägi Amelia ta kondises ja räpases näos
piidlevaid metsikuid silmi, mis teda tähelepanelikult
uurisid. Heledas päevavalges tundus Anna sakris kogu
kuidagi eriti kohatu ja õudsena. Ameliast mõne
sammu kaugusel ta peatus.
«Oled sa... Werner? Wernnnnn... Werrrrrn...»
venitas ta.
«Ei, Anna, palun, ma lähen nüüd
mööda,» ütles Amelia pingul
häälega.
«Werrrrr... Werner. Ahah. Kuule sitt, ära tee seda.
Ära ava ust.»
«Millest te ometi räägite..?»
«Surnud kutsuvad teda!» käratas Anna, ning ta
määrdunud käsi osutas seda öeldes kalmistu
poole, ja siis ta naeris hüsteeriliselt, koleda
häälega.
«Misstassid?» Ta rabas Amelia koti suunas, viimane
jõudis parajasti selle eest ära tõmmata.
«Anna see mulle! See ju veri ja liha, ah?» itsitas
ta.
«Palun, Anna...»
«Kuule,» ütles ta äkki täiesti selge
häälega. «Ütle Wernerile, et kui ta seda
lollust ei jäta, on varsti sitt majas.»
«Mida? Mida ta tegi?»
«Surnud kutsuvad teda, naine.» Anna astus
järsku teise juurde ja sasis ta lõuast kinni. Ta
osutas surnuaia poole. «Eks sa kuule, kuidas nad
liigutavad?» sosistas ta vandeseltsaslikult. Aga Amelia oli
end juba lahti tõmmanud ja ruttas eemale. Ta ei jooksnud,
sest ei julgenud, aga ta kõnd oli nii kiire, et, vaevalt
nurga taha jõudnud, peatus ta õhku ahmides ja
masseeris pistvaid külgi. Ta nuuksus vaikselt ja
hüsteeriliselt. Kui ta mingi kontrolli enda üle
taastanud oli, läks ta kiiresti edasi,
hõõrudes tugevasti neid kohti, mida tema meelest
olid puudutanud Anna käed.
Vahepeal vaevaga taastunud hingerahu kippus taas
mõranema, kui Werner nii imelikult käituma hakkas.
Ta ei taha, et ma töökotta läheks, mõtles
Amelia. Ta ei taha, et ma seal midagi näeks. Lõpuks,
kui ta oma kahtlusi aina hirmsamate varjukujudega toites
painajatest päris vaevatud oli, ei pidanud ta enam vastu ja
läks. Miks mitte? Tavaliselt vaatas ta peale koristamist ka
valminud kivid üle, see oli talle kui lisa lehe
surmakuulutuste rubriigile. Nimede seas, mida ta
töökojas mõnevõrra hämara
uudishimuga luges, oli tihti tuttavaid.
Graniitkoletis, mis tulede süütamise järel ta
kangestunud pilgu endasse imes, oli arvatavasti Werneri parim
töö. Selle õrnusse joonisse võinuks
erapooletum vaatleja lõputult süveneda, imetledes
erakordset sümmeetriat ja õhulist harmooniat,
millega kaks nii erinevat kirjaviisi olid kokku sulatatud. Aga
tema jaoks oli see kui õel nali, kui hoop kuklasse. Ta
oli tulnud, et kive vaadata, ja tal oli nüüd see
võimalus, kordumatu, küüniline
võimalus.
Naine vaatas kivi. Kivi vaatas naist. Aeg möödus.
Homne päev -- s e e päev -- tiksus
halastamatult lähemale. M i k s ta ometi oli tulnud?
mõtles ta valuliselt, siiski lõpuni
mõtlemata. Ta ei julgenud.
Lõpuks otsis ta üle keha värisedes suure ja
terava peitli -- värskelt ihutud peitli --
ja lõi. Heledalt kõlahtades põrkas
terariist kivi kahjustamata pinnalt tagasi, ja naine raputas
põrutada saanud rannet. Ta lõi uuesti,
võttes hoogu, lõi vihaga, kaotas tasakaalu ning
kukkus valusasti tolmusele põrandale. Tõustes
silmitses ta tükk aega imestunult graniidi veatut pinda.
Omaette pomisedes võttis ta suure naela ja vedas selle
teravikuga hoolikalt üle kivi. Aga graniidi asemel tundus
olevat klaas või tohutu briljant, nii vähe
mõjusid sellesse naise ponnistused. Märga otsaesist
pühkides tõi ta kivisae, ühendas selle
vooluvõrku ja lülitas sisse. See värises ta
käes, püüdes lahti pääseda.
Hääl, mida raske masin kuuldavale tõi, oli
surmav. Torkivad higinõelad hammustasid naise selga ja
kukalt lühikeste juuste piiril. Rinnahoidja võidunud
õlapaelad hõõrdusid ebameeldivalt. Amelia
taipas õudse selgusega, mis juhtub, kui ta käed
vääratama peaksid. Ta hoidis meeletult kriiskavat
masinat kangelt väljasirutatud kätes ja lähendas
selle pöörlevat ketast ettevaatlikult «W»
tähele. Hetkeks kõhkles ta, kuid siis surus huuled
otsustavalt kokku ja vajutas saeketta vastu kivi läikivat
pinda. Masin kiljus, metsikust kriiskamisest kostis justkui
kellegi parastavat naeru... Sädemed, mis talle näkku
ja kleidikaeluse vahelt põue lendasid, kõrvetasid
nahka kui tulise oraga. Kõlas kurdistav prahvatus, saag
väänas end äkki ta käte vahelt lahti, ketas
tormas tigeda vilinaga üle ta parema õla, masin ise
aga kukkus põrandale, soigudes seal mõnda aega,
kuni toimus automaatne väljalülitus. Naine seisis,
jalad värisemas, söandamata end esiotsa liigutadagi.
Nii lähedalt polnud kindel surm temast veel
möödunud. Ta pööras end aeglaselt
ümber, ühtaegu uudishimu ja sügavat vastumeelsust
väljendav pilk otsimas... Ta leidis ketta mustunud
jäänused sügaval uksepiida kohale tekkinud
söestunud servadega praos. Kivi aga -- kas on seda
tarvis öelda? -- oli kriimustamata. See, tundus
Ameliale, sädeles üleolekust või rahulolust.
Nii võõrik tundus see kamakas äkki talle, nii
kohutav ja teisest maailmast, et naine tõi kuuldavale
koleda, meeleheitest aetud karje ja põgenes
töökojast ülepeakaela hämarasse õue.
Ta peatus seal hetkeks, mõtteta pilk kuhugi eemale
tuiutamas, siis aga pöördus tagasi, kustutas
hirmuvappeid vaos hoides lambid ja sulges ukse. Ta avas juba
pealtnäha rahunenult välisukse, jäädes
millegipärast hetkeks lävele viivitlema. Ta silitas
unistavalt, nagu midagi kaotatut taga igatsedes maja rohelist
seina ja astus sisse, enda järel lukku kinni keerates.
4.
Werner ärkas aeglaselt. Silmad avatud,
põrnitses ta pimedat tuba, kuid ta teadvus hõljus
veel kusagil une ja virgumise vahelisel eikellegimaal,
jättes hüvasti kummaliste ja süngete
viirastustega. Werner tundis ärkamise pärast
üksnes nukrat kahetsust ja vastikust. Ihu valutas, kondid
olid võimatult kanged. Peopesad täis valusaid ville.
Linad ta alasti keha ümber olid higist vettinud ja
külmad, toaõhk umbne ja vastik. Ta tõusis
istukile, kõik liikmed ägedalt protesteerimas. Kella
helendavad osutid näitasid poolt ühtteist
õhtul. Ta oli maganud veidi üle kahe tunni. Kohe
naases ka iseäralik ängistus ja meenus kivi. Ta
naeratas vaikselt. Üsna varsti peaks saama selgust, kui
palju ohtu peidab endas see meeletusehoos loodud monument
töökoja katuse all üle õue. Ta ei kartnud.
Ta ei tundnud suurt midagi peale pettumuse, et kogemata
ärkas. Jalad mornilt põrandale sirutanud, otsis ta
käsikaudu üles rõivad ning pani end valgust
süütamata riidesse.
Tasakesi toaukse avanud, pistis ta pea pimedasse koridori ja
kuulatas hoolega. Kui välja arvata veekraani
korrapärane tilkumine, oli maja vaikne. Ta hiilis esikusse,
seisatades ema toa suletud ukse taga. Selle ja põranda
vahelisest peenikesest praost kumas nõrk valgustriip.
Võib- olla ta luges. Ometi säilis täielik ja
tardunud vaikus, katkenud olid ka Werneri hingetõmbed.
Kurbus torkis ta südant. Ta puudutas äkkmõtte
ajel -- vahest on emaga midagi juhtunud? --
nimetissõrmega ust, kuid otsustas siis teisiti. Uduseid
silmi kiirustades pühkides leidis ta mõningase
otsimise järel esikust saapad. Võtnud need näpu
otsa, avas ta hiljukesi välisukse ja libises
rõskelõhnalisse hoovi. Ta sulges ukse ja
tõmbas trepil istudes saapad jalga. Vist on vahepeal
vihma sadanud, mõtles ta ringi vaadates. Katused
hiilgasid ja rohi läikles niiskelt, rammus mullalõhn
oli tõrjunud tolmu kirbe haisu. Kuu, mis parajasti pilve
tagant välja roomas, kallas kõik üle haiglase
piimja valgusega, nii et ümberkaudsed majad nägid
välja kui kössitavad jubedad vanamehed.
Ta süütas kuuetaskust võetud pakist sigareti
ja puhus läbipaistvat, keerduvat suitsu öhe. Ta
silmitses kaua tumesinist taevavõlvi, pöördus
ja heitis hooletuma pilgu majale. Lõpuks nipsutas ta koni
sireleisse ja avas võimalikult vaikselt töökoja
ukse. Valgust süüdates heidutas teda esialgu selle
valus eredus, kuid silmad harjusid peagi.
Kivi oli seal, loomulikult. Kõikjal üle
põranda vedelesid tööriistad kui orkaanist
pillutatud, ning pahameelega märkas Werner
saejäänuseid. Tuleb uus osta, märkis ta
mõttes automaatselt. Siis jõudis talle kohale, mis
asjaoludel see saag nii katki on, ja -- üllatuseta,
hirmuta, üksnes leebe uudishimu ajel --
kükitas ta kivi ette ning vedas sõrmeotsaga
mõtlikult üle uurete selles, mis moodustasid tema
nime.
Nii jahe ja kaunis. Werner laskus kivi ette põlvili ja
silitas seda andunult. Ilme ta näol oleks võinud
kuuluda palvesse süvenenud müstikule. Vasak käsi
kobas tolmusel põrandal just nagu paremat toetuspunkti
otsides, kuni sõrmede alla jäi suure peitli rohmakas
puitpea. Ta haaras selle ja silmitses seda nagu ära
tundmata. Ilme ta näol ei muutunud, kui ta selle
kõrgele õhku tõstis ja järsku rabas.
Ta sihtis «W»- tähe suunas nagu emagi varem,
kuigi ta ise seda ei teadnud. Ja siis, kui tera tabas teist,
tugevamat ainet, juhtus midagi. Werneri peast käis
läbi terav valuhoog. Nägemused, mis kiirrongidena teda
läbisid, panid ta üleni värisema.
Töökoda kõige oma sisuga taandus kuhugi, kaotas
ruumilisuse, muutudes hajuvaks varipildiks. Werner tundis end
korraga olevat nii siin, kivi ees kükakil, kui ka kusagil
kaugel, tundmatu mere rannal, kus loendamatud ja mingil
äraarvamatul moel jubedalt ebaloomulikud inimolendid teda
nimepidi kutsusid. Üha uuesti ja uuesti.
«UUUEEEUEEEE. UUUEEEUEEEUEUEEEE.
UuuuUUUUEEEEErneeeeeee..... uuuUUUEEEErrnEEEEr.»
See kohas järelejätmatult ta kõrvus kui
murdlainetus, selle kaja jälitas teda veel siis, kui ta
peitli kukkuda lasi ja mõlema käega tugevasti peast
kinni haaras. Ta soigus vaikselt ja meeleheitlikult. Kui ta
natuke toibus, et kivi kainema pilguga silmitseda, märkas
ta kõvera muigega, et sile pind on endiselt veatu. See
tundus teda vastu jõllitavat kangekaelse
häbematusega kui sohilaps, värd, kes oma looja kenasti
tuhvli alla saanud on, peites endas vaatepilte, mida teda
õudse järjekindlusega nägema kutsutakse.
Vähehaaval taandus tööruum taas harilikuks,
Werner aga vaatas jubedusvärinaga peitlit ja mõtles,
et ei võta seda enam kunagi kätte. Ta istus endisele
kohale kivi ette ja ootas.
Kui magamistoas kella minutiosuti kaheteistkümne peale
venis, istus mees ikka veel kivi ees, seda tardunud, k i v i s e
l pilgul jõllitades. Siis korraga oli graniidis tilluke
vertikaalne pragu, mis mõnda aega oli vaid aimatav.
Werner vahtis seda, raputas pead ja vaatas veel. Pragu ei
kadunud kuhugi, vaid vastuoksa, hakkas aegamööda
laienema. Werner katsus seda pöidlaküünega ja
naeratas veidralt. Pragu oli täiesti ehtne ja tundus
puudutamisel kuumana. Ta silmisse tekkis iseäralik
läige, mis ei võinud kuuluda
selgemõistuslikule inimesele. Ta ootas. Pragu suurenes
nüüd silmnähtavalt, eraldades julma lõhena
ta ristinime perekonnanimest, sünniaja surmadaatumist.
Ühte teadis Werner täiesti kindlalt. Seda pragu p o
l e k s tohtinud olemas olla. Aga see oli, see kasvas. Maailm,
linn paokil ukse taga, kõik need tillukesed reaalsed
asjad -- neid enam polnud. Need olid kaotanud
vähimagi olemisväärtuse, jäädes kuhugi,
kuhu Werneril enam pääsu polnud.
Käsi oleks nüüd vabalt kivipoolte vahele
mahtunud. Lühikeste vaheaegade järel paiskus talle
sealt näkku kuuma õhu pahvakuid ja
hõõguvaid tuhakübemeid, mis talle näkku
ja ninna tungides silmad vesiseks ajasid ja valusasti nahka
kõrvetasid. Ta aevastas. Ta kõris vormus
ebateadlik karje protestihüüdena harjunud
ilmakorralduse kokkuvarisemise pärast, aga veel enne selle
väljapaiskamist leidis Werner, et tegelikult on toimuv liig
imeline selleks, et seda rikkuda lihtinimlike labasustega. Ta
oli endale niisuguse himu pärast koguni pahane. Ta kaenalde
alla olid tekkinud kaks tumedat, aiva laienevat plekki, ning ta
otsaesiselt kukkuvatesse higipisaratesse oleks saanud putukaid
uputada.
Kell sai pool üks. Maa võpatas. Werneri
sõõrmeisse hoovas kummaline ja
võõras lõhn, mis võinuks olla segu
uskumatult vana keldri lehast ja vihma käes ligunenud
tuhamägede läpatisest. Ta tõstis käed
näo ette ja köhis. Lõhn, mida lihtsalt ei
tohtinud olemas olla. Kuidas säärase lehaga harjuda?
Graniit oli juba kaheks pooleks eraldunud, aga avaus muudkui
kasvas, lõhestades tolmust põrandat ta ees, ja
seina alumist äärt, ja tööriistu,
kõike, mis teele ette jäid. Werner tõusis
kärsituna püsti, kõigutades end varvastelt
kandadele, kandadelt varvastele. Hetkeks arvas ta midagi
kuulvat, ent ei suutnud otsustada, kas hääl, tume ja
ühetasane pomin kostab selja tagant väljast või
kivi sisemusest. Töökoja nõrgad
konstruktsioonid ragisesid pingest. Heli valjenes üha:
«UUUEEEUEEEE. UUUEEEUEEEUEUEEEE.
UuuuUUUUEEEEErneeeeeee..... uuuUUUEEEErrnEEEEr.»
Kile, kuratlik huilgamine. Ja taas see tume,
nõdrameelne kõma.
«Werner!»
Werner võpatas tugevasti ja pööras
ümber, vaatamaks ukseavas seisvat väheldast kogu.
Hirmuirve ta näol ja paaniline läige silmade tumedais
lompides andsid tunnistust, et ta ei tundnud ära seda, kes
seal seisis. Kivist hoovav mürgine õhk oli ta
mõistust nõnda tumestanud, uinutades ja segades ta
arusaamist, et ta ei tundnud enam omaenda ema ära! Kaua
tagasihoitud kriise vallandus ta kahvatuilt huulilt, kui ta
painajalikku nägemust tõrjuda püüdis. Ta
nägi tõepoolest kedagi tundmatut ja ähvardavat,
kedagi, kes tahab teda tagasi viia sellesse ilma, millega ta
enam ühtekuuluvust ei tundnud, veel enam, mis teda
nüüd hirmutas ja värisema pani. Kogu aga
tõstis käed silme ette ja puhkes nutma. Werner
silmitses teda jahmunult, siiski ära tundmata. Ta hirm
hajus vähehaaval. Aga nägemus liigutas end taas, selle
käed vehklesid ja huulilt tuli hale ja väljaveninud
kõne, mis ähmaselt justkui palumist meenutas. Werner
rehmas huupi käega -- «tahab mind lõksu
meelitada!» -- ning lõi sõrmed vastu
hauakivi serva valusalt ära. Ta itsitas hüsteeriliselt
ja kogule uksel pealtnäha rohkem tähelepanu
pööramata võttis uuesti istet.
Amelia lähenes aeglaselt. Ta nägu oli hall,
vapustus oli sinna oma hirmsa pitseri vajutanud, ta
põlved värisesid nii tugevalt, et ta ei uskunud enam
ühtki sammu suutvat astuda, aga ta tuli. Ta pilukile
tõmmatud silmad nägid üsna selgesti, kuidas
Werner maast salamisi peitli võttis ja selle enesele
lähemale tõmbas, sõrmenukid valged pideme
tugevast pitsitamisest, kuid ta tuli siiski. Mustava kuristiku
taustal tundus Werneri kogu kiiresti eemalduvat, järgmine
pilk aga kinnitas: ta istub endise paiga peal. Juba eraldasid ta
sõõrmed poja l õ h n a , kõigest
haisust hoolimata. Ta sirutas aeglaselt käe, et poisil
õlast võtta ja veenda teda tuppa tulema, ja
erilise pimestava selgusega täitis ta vaatevälja ta
enda sõrmede nagu vee all virvendav kujutis -
Sel hetkel Werner lõi. Ta parem käsi sähvas
kaares taha ja üles, ning peitel tungis pidemeni naise
parema rinna alla, rudisedes läbi puruneva liha, ning
peatus siis. Werneri kuklasse purskuvad kuuma vere joad
niisutasid hetkega läbimärjaks ta selja ning kleepisid
rasketeks salkudeks kokku juuksed, nired voolasid ka kaela pealt
rinnale ja kõhule. Ägamine vaibus kiiresti tumedaks
korinaks, raske keha mütsatas talle selga, ja peitli punane
ning läikiv käepide suruti langeva keha raskusest veel
sügavamale ihhu. Werner raputas end, surija veeres ta pealt
maha ja langes pehme latsatusega põrandale. Werner
tõusis, ta liigutusist aimus sihitust ja
otsustusvõimetust. Ta vaatas tükk aega selili
lebavat, surevat naist, nagu läbi une vormisid ta huuled:
«Muti?» mõistmata sealjuures sõna
tähendust. Puudutanud oma kukalt, mis veel valutas
kokkupõrkest peitli käepidemega, silmitses ta
üllatunult veriseid sõrmi. Kõik, mis juhtunud
oli, oli nagu mõni keeruline ja otsatult abstraktse
tähendusega mõistatus, ja temal polnud enam aega, et
sellele lahendust otsida. Veel keegi karjus väljas, ta
kuulis seda läbi pead täitva painajaliku verekohina.
Ja siis läks ta ootavasse lõhesse, ta jalad olid
kerged ning mõtted tegevuses üksnes teise,
salapärase ja paeluva maailma asjadega. Ta ei pidanud
sisenedes isegi kummardama, nii tohutuks oli pragu veninud.
Pimedus neelas ta peagi, kuid jalgadega teed kobades astus ta
kutset kuulates edasi.
|