29.04.2003 14:02:24

kapten Morgan

jätkuvalt on väga häiriv autori komme esitada kõike nii aaaaeeegluuuuuubiiiis ning sealjuures kõike võimalikult detailselt ja loominguliselt kirjeldada. jutt venib süviti mitte pikuti, aga see sügavus on "pseudo" elik näilik. jutus suurt midagi ei toimugi, esitatakse vaid sisekaemusi ja tunnetekirjeldusi. kohe algusest on selge, et werner selle kivi nahka läheb, nii et ka pingemoment puudub. kindlasti on teatav osa publikumi, kellele selline paljusõnaline, kuid sisutühi morbiidus meeldib - autor peaks endalt küsima, kas ta ainult neile tahabki kirjutama jääda. ja veel peaks autor endalt küsima, kas ta selle jutu kirjutamist endale liiga lihtsaks ei teinud. maagiline kivi ja hauas müdistavad surnud oligi nagu kõik, muu oli üks jahvatamine. aga oleks võinud/pidanud need iseenesest põnevad elemendid rohkem sassi ajama.

06.04.2003 00:24:49

Meelis

Jutt on tõesti üsna hea. Ja olen täiesti nõus ka sellega, et lõpuosa oleks võinud kuidagi teistmoodi lahendada. Igasugune kivi sisse minek on ju muidugi tore aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui kasutatud oleks ebamäärasemat õudust, kui peitliga tapmine ning siis areenilt lahkumine. Loo keskel tekkinud hea tunde kõrval jäi see kuidagi eriti lahjaks ning, jah, valmistas pettumuse.

05.04.2003 15:18:35

Kristjan Sander

Antud jutt hästi natukene juba lubab. Algselt saatsime autorile tagasi, lootuses, et uue versiooni võiks isegi Varamusse panna. Siiski jääb Maapojal praegu veel Varamu tasemest puudu.

Mina oleksin üritanud nii palju ema-poja suhtele keskenduda kui võimalik, emaga elav vanapoiss on selline tüüp küll, kellest kirjutada annab ning kivi mingisuguse allegooriana kasutada. Alguse dialoogi koha pealt on eelarvustajal õigus, mina oleksin püüdnud nii lahendada, et poeg pikali maas, ema hirmu täis, aga räägivad hoopis mingist argielulisest tyhjast-tähjast, sest et Kivist mingisuguse vaikiva kokkuleppe / ärasõnumiskartuse pärast ei taheta rääkida. Ja olekski lugejal intriigi ots käes, esimese lõigu järel ei märkagi midagi ebaytavalist, aga kui edasi lugeda, saab järjest selgemaks mingisuguse kolmanda, kurjakuulutava alge kohalolek. Kiviga ühinemine oleks võinud toimuda selliselt, et kivi oleks miski suur ja kui käsi üle selle libistada, tunduks äkki soe ja siis pehme... Ja järgmisel hetkel võib juba käe sellesse vajutada nagu sooja vette, peategelane astuks üleni kivi sisse ja avastaks, et seal saab ka hingata, teda valdaks une-eelne rammestus, rahutunne, kõik kehalised vaevused kaoks. Siis tuleb ema ja näeb, et poeg kadunud, kivi on kõva, seisab endisel kohal, kuid kuskil selle alaosas ulatub välja näiteks sisseastunu sõrmeots, mis oli sisenemise hetkel juhuslikult liiga taga. Ema püüab kivi purustada ja saab selle juures surma, sellest, mis olekus peategelane kivisse edasi jääb, jutustaja vaikib.

See kõik on minu hetkelise fantaasialennu vili, ma ei väida üldse, et lugu oleks pidanud selline olema, vaid ainult seda, et praegune versioon (millele ematapp lisab trafaretsust) on liiga lihtne. Aga ma usun, et kui sama autor järgmise tüki suudab teha allhoovusterikkamaks ning kui tal õnnestub stereotüüpseid lahendusi vältida, võib Varamu kõne alla tulla küll.

03.04.2003 19:39:35

autor

Saan aru k[ll, et hea maitse vastu n[[d eksin, ometi_ miks peab k]ik pingutamata kohale j]udma? Mu meelest oli see viga pigem kui ]nnestumine... No siin jutus. Ning ma lihtsalt ei saa aru m]nedest arvustajatest... Kes arvavad et kui ulme, siis peab harjumusp'raselt. No ei saanud vait olla, andke andeks, eks.

28.03.2003 14:04:37

Heili

Üldiselt nõustun sellega, et viriseda jutu kallal võiks. Millise kallal siis mitte ? Aga minu meelest on stiil väga huvitav ja autoreid, kellel omapärane stiil ja selgelt eriline isiklik vaatenurk asjadele...hmmm...napib rängalt. Lase edasi! Ei saa ainult aru, miks, aga meenutab kuidagi Edgar Allan Poe õudusjutte. Autorile need ilmselt väga-väga meeldivad :)

26.03.2003 17:37:10

Mellon Collie

Kui kallid kaasarvustajad ei suuda lihtlausetest keerulisemate konstruktsioonidega sammu pidada, siis on see nende probleem, minu arvates oli stiil (Hiire autori kohta) lausa suurepärane...

20.03.2003 15:09:13

Karl Arnold

Esimene peatükk võinuks 90% ulatuses olemata olla, see ema-poja dialoog jutustas ju kahe järgneva osa sisu ette ära. No milleks! Lõpp oli ka nõrk: nii stampliku lahendusega mingi mõju avaldamine eeldanuks oluliselt rohkem värvi ja dümnaamikat. Jumala eest, mitte muidugi verd ja soolikaid vaid pinget, vihjeid, keerdkäike, üllatusi... Stiil ja zhanr on maitseasjad, kumbki pole just minu lemmik, aga tegevus ja meeleolu jõudsid pingutamata kohale, nii et selles suhtes igati ok.

20.03.2003 03:06:33

Orcus K.

Maapoeg pole lootusetu autor, aga põhimõtteliselt on jutt sama mis Soobliga, aga mitte nii karmilt. Lauseehitused! – palun tee nendega midagi! Ainukesed, mis Maapojal aeg-ajalt normaalselt välja kukuvad on dialoogid. Ja sedagi vist seetõttu, et dialoogidega võib teha mida tahes: eksperimenteerida, komatada, mõttekriipsutada, lihtsalt joriseda... mida tahes. (kas või “Wernnnnnnnn...”´i kolme lõigu jagu) Maapoeg ei jäta muidugi juhust kasutamata ja enam-vähem nii ta teebki. Paar rida dialoogina UIIIIUUUUtamist näitab suurepäraselt väljendusraskustes autori sisemisi heitlusi. J

Kõik kirjeldavad lõigud muutuvad paraku seedimatuks kraamiks tänu viletsale (loe: kohutavale) stiilile. Minu heatahtlik soovitus oleks: enne järgmise teksti avaldamist, kirjuta viis pikka jutustust sahtlisse. Võtka natuke emakeele järelaitamistunde ja mis põhiline – loe! Ja palju! Ja mitte juttude sisu, vaid stiili, lauseid, sõnu ja tähti. Ja siis pane sealt midagi kõrvataha. Komad ja kokku-lahku kirjutamised oleksid veel andestatavad, sest vaevalt ühel Algernoni autoril filoloog käepärast on. Idiootsuseni eksperimenteerivad lauseehitused nullivad kahjuks ka kõige paljutõotavama sisu.