Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal
ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa
ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja
energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu,
õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta
pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge
tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et
unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei
uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri
programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks.
Sedavõrd enesekindel mees oli Jumal.
Mõtlikult sammus Irner mööda künklikku
lagendikku. Jõhkrus, mis toime oli pandud, tundus
sedavõrd võigas olevat, et aeg-ajalt ta peatus, luksus
veidi, tõmbus ettepoole kööku ja oksendas mulinal.
Liiga valus ja liiga jube oli see kõik tema jaoks. Irneri aju
ei suutnud mõista neid «halbu», kes selle
kõik olid korda saatnud. Ta oli puhas hing, looduslaps, kelle
ainukeseks missiooniks oli rahu, õrnus ja täiuslikkus.
Valu südames, seisatus ta taas, kükitas ning vaatas
lähemalt enda ees maa sees olevat ava ja kuhjatisi selle
ümber. «Oh, issand,» pomises ta, «ja ongi
katki!» Nuttes ning käsi taeva poole ringutades
tõusis ta ja üritas edasi komberdada. Muttide poolt
ülestuhnitud mullahunnikud mõjusid talle sedavõrd
shokeerivalt, et ta otsustas mitte enam maha vaadata. Puruksrebitud
taimejuured tekitasid rinnas kohutavaid pisteid. Pilku helesinisel
taevalaotusel hoides liikus ta lagendiku serva poole.
Metsaserva jõudes ta peatus ning hingas kergendatult.
Õudusunenägu reaalsuses oli läbi. Taas võis
ta vabalt ringi hõljuda ning oma heleroosast õrnast
näost pakatades ja naeru lagistades elusolendeile õnne
tuua. Juba ta astuski esimesed sammud, kui järsku märkas
maas kummalist objekti. Esmapilgul ei adunud ta, millega on tegu,
ning asus leidu lähemalt silmitsema. Tasapisi kadus
õhetus ta näost ja kogu keha haaras ränk värin
ja kramp. Irner ei suutnud ennast liigutada ja ainsad, mis tundusid
tema juures veel elavat, olid silmad. Tema ees maas vahtis sambla
seest välja seene jalg. Ilma kübarata, sileda
lõikepinnaga seene jalg. «Mõrv!» kisendas
Irner järsku, rabeles lahti kammitsevast krambist ning tormas
hullumeelsel pilgul metsa vahele. Haav oli alles sedavõrd
värske, sedavõrd valus, et mõrvar ei saanud veel
kaugel olla. Kosmilist energiat ja oma imelisi jumalikke
võimeid kasutades muutis Irner ühe hetkega oma olemuse.
Ta teadvuses kõmises vaid üks verine fraas --
kättemaks.
Helmi seisis kuuse all ning vaatas rahulolevalt enda ette maha. Terve
pesakond riisikaid ja kõik nii armsad muksukesed, et lausa
lust kaeda. Vanainimese käbeda liikumisega nubistas ta
rahulolevalt seeni korvi ning ümises vaikselt K. Tennosaare
tuntud viisi laulda. Tal oli nii-nii mõnus tunne.
Kostis vuhinat-vihinat ning eemalt metsa vahelt sööstis
tema poole must kogu. Metsik lõust, karm piik otsaees ja
limane saba oli kõik, mida Helmi suutis hoomata. Edasi ta
ainult karjus hüsteeriliselt. Kuid ka see toimus siiski
väga lühikese aja vältel. Täpselt 8 sekundi
pärast ei olnud Helmit enam elavate nimekirjas. Irner oli teinud
oma töö, viinud täide lubatud kättemaksu ning
muutunud tagasi heleroosaks õrnaks olendiks. Kergelt ja
õnnelikult kilgates vaatas ta veelkord tagasi
korrapäraste 3x3 cm kuubikute neljatahulisele virnale (Helmi) ja
jätkas oma ringkäiku maal. Ta südames pakitses headus,
võrdsus ja õnn. Ta oli ju tulnud head tegema --
elavatevahelist võrdsust looma.
PS! Sellest ma siiski ei tahaks pikemalt rääkida, mis
juhtus esimeses inimasulas Irneri teel. Õnnetuseks juhtusid
seal elama loomapidajad. Leidus tapamaju.
|