|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 1999 |
Uued arvustused ]
Lobe ja libe looke, läks alla nagu auster. Hargle arvamusega pole absoluutselt nõus - jutt on loogiline (peaaegu). Irneri tegevust poleks minumeelest pidanud põhjendama tohutu kättemaksuhimuga. Pigem oleks ta pidanud hakkimisel juhinduma soovist eksinut aidata ja õigele teele juhatada :-)
Postskriptumi ülearusus ei ole muidugi norimine vaid objektiivne reaalsus. Ja ega ühest austrist muidugi kõhtu täis ei saa, neid tellitakse ikka tosina kaupa.
Ma'p isegi ei tea... Ei saa ju autorile lihtsalt ja ainult seda ette heita, et jutt ei meeldi. Kuigi, mulle personaalselt meenutas kohati Mihhail Puhhovit, jäi aga viimasest nüansside poolest maha.
Juhan, ära mingil juhul kuula neid särav-kirjanduslikke arvustajaid. Jutt oli hea, idee fantastiliselt hea.
Selge, algus ning arutlus J(j)umala programmivigade üle on stiilne, kuid ei ole loo ülejäänud osaga proportsioonis (lohiseb pisut - terry p. ütleks seda veel kontsentreeritumalt). Mõnele ei meeldi lõpp. On jah harjumatu, aga loo stiilis. Parem oleks võinud olla vaid suisa telegrammilik teade a'la " ... mul hakkas kiire ..."
... oi mulle meeldib :):) "nii õrn, nii roosa, nii hea" - üks sarv ja limane saba ... isegi korra taastamise lõpetab 3x3x3 kuubikute virnaga ... suurepärane !
Tennossaare mainimine on minu meelest esimene vähegi õnnestunud viide "eesti oludele". Plus Helmi -> Valgre ? :)
Juhan, kirjuta veel. Järgmine jutt on kindlasti veel parem.
PS. Aga õudukaid ma ei seedi.
| 29.04.1999 18:23:11 |
Tarts |
Minule meeldis!
Võiks ju iriseda pikkuse ja stiili kallak ja üldse, kuid idee on kudagist kena ja sydant soojaks tegev. Pean siiski ära märkima et see va postscriptum ära oleks jääda võinud. Ja nagu üks eelpool kirjutajatest on mainind, toimetamist oleks see lugu kah taht. Siiski, ma usun et inimesloom on õppimisvõimeline ja küll tema siis ehk järgmine kord ka paremini teeb. Ja kindlasti vääriks siuke idee pisut rohkem liha luudele. A siuke enesekindel jumalus minule pisut Pratchetti "Fantastilise valguse" jumalaid meenutas. Või siis Vana-Kreeka jumalaid kes kah kõikse pialt tegid ja siis mõtrisklema akkasid. Sõnaga, tegelt kena idee, mis jäi vähekese nõrgaks teostuse koha pealt.
Mõned arvustajad on vist jätnud märkamata jutu iroonia. Võib-olla seda seal ei olegi, aga mulle tundus et on.
Aga ühinen arvamusega, et esimeses lõigus öeldi juba liigselt palju ära programmeerimisvea kohta. Oleks tulnud hoopis Irnerist rohkem rääkida.
Keskmine osa ei olnud just halb, aga protsentuaalselt liiga lühike jupp järgnes kirjeldusele kuidas Irnerile kõik need murdunud taimejuured ja muu närvidele hakkas käima.
Postscriptum ei kõlvanud küll kuhugi.
Minu meelest ülimalt kehvasti kirjutatatud jutt, puudus korralik sisu ning korralik püant. Lihtsamalt öeldes: mõttetus.
| 22.04.1999 15:07:33 |
Satyros |
Noo jah. Olgu siis nii selle irneriga kus mingi väike armas ja rõõsa kollike muutub vihaseks ja limaseks elukaks vaid sellepärast, te nägi varrelt mahalõigatud seent. Ei tea milline reaktsioon oleks tal siis kui ta praegu Kosovosse satuks. Vaeseke pööraks hoopis ära. Igatahes ei meeldinud.
Vaene autor!
Loodan, et ta endale tõsiste ulmeinimeste radikaalse kriitika tõttu paela kaela ei pane ja KÕIGELE, kordan, KÕIGELE, lõppu ei tee. Asi pole seda väärt. Jne.
PS Ja mis imelik koht see "Algernon" üldse on?
Irner=ingel...?
Laast, miniatuur, etüüd? Igatahes mitte jutt. Ma võin aru saada, mida autor tahtis öelda, aga paistab, et "jutus" on eksimus, mis kogu asja tervikuna eitab. Paradoks, niiöelda.
Tähendab, kui Jumal lõi selle Irneri (kes kirjanduslikult mitte mingit huvi ei paku), siis on mõistlik arvata, et see "Jumal" on loonud ka selle maailma, kuhu ta Irneri lähetas. Minu arvates on nii mõistlik arvata, kui jabur see ka poleks. Seega, on Irneri vägivalla-vastane raev tegelikult "Jumala"-vastane. "Jumal" pani vägivalla maailma ise sisse ja siin ei peaks Irneril olema midagi köbiseda. Võibolla üritati seda paradoksi seletada programmeerimisveaga... Milline tõik teeb tegelikult minu jaoks selle etüüdi täiesti kõlbamtuks.
Vabandust, aga nii on...
Näpuharjutuseks käib küll. Aga mida teine kord paremini teha?
Alguses ei tohiks mainida, et jumal testis puudulikult. Lugeja pole loll ja saab sellest isegi aru.
Lõpuks ei tohiks mainida: "Sellest ma ei taha pikemalt rääkida, mis juhtus..." Lugejal jääb mulje, et võiks nagu rääkida küll, aga kirjutamise tuhin (või aeg) sai otsa, tuleb lõpetada. Seda muljet ei tohi tekitada. Ainult klassikirjandis on see andestatav.
Keskkoht oli hea. Kuigi ka mitte tipp. Irnerist vist head lühijuttu ei annagi teha. Temast peaks kirjutama nii pikalt nagu Hargla.
Muidugi, mulle see jutt ei meeldi!!!
Samas pole objektiivselt suurt midagi sellele tekstile ka ette heita.
Miks MULLE see jutt ei meeldi? Mulle ei meeldi sellised külmad ja kiretud laastud... nende kirjutamine pole nii suur vaev, kui nende lugemine...
Mis mulle meeldis? Autoril on fantaasiat ja on küünilist meelt... kaks head asja on olemas! Rohkem fabuleerimisoskust ning võiks tulla üsna metsikuid lugusid...
Isiklikult mul pole midagi selliste lugude vastu «Algernonis»: lühikesed lood, ruumi võtavad vähe, osale rahvale need meeldivad, autor õpib kah nende kaudu kirjutama ja kriitikat taluma...
Mulle ka täiesti meeldis. Mõjus hea tuju systina igatahes, oli selline heasydamlik ja mõnuga kirjutatud. Loo tarbeks jääb sisu ja kaalu pisut väheks, aga selline laheda fantaasiapildiga... asi iseenesest... why not. Lootusetu looga pole tegemist mingil juhul, kuigi kindlasti vajaks asi lihvimist. Ja siis toimetamist ;)
Hääd hetked olid olend ise, kord selline õrn ja roosa ja kord selline... limatynni kukkunud kuri ykssarvik; tõeliselt mõnus oli see lõigatud seenevarre leidmise stseen - nu lihtsalt vaimukas.
Ja vanamammi veikesteks korrapärasteks kuubikuteks lõikumine oli ka lustlik.
Yhesõnaga - kogu keskpaik oli tõesti päris hea, algus ja lõpp olid kehvakesed, ei tabanud sama stiili. See jumalik programmeerimine ja võimalikud programmivead alguses olid läbimõtlemata ja vähe kyyndimatud. Kommentaar jumala kohta oli kah stiilist väljas.
PS lõppu ei sobinud. Häda korral piisaks ehk isegi sama lõpulause
ymbersõnastamisest.
Muidu sellise ulme-irooniana päris lõbus lugemine.
Post scriptum oli minu arust küll üleliigne, aga lugu ise polnud laita. Ütleksin, et päris hea. Ei minul pole küll midagi selle vastu, et "Algernoni" ka selliseid lugusid vahel saabub.
Siin eelkirjutajad küll avaldasid lootust, et autor samas stiilis enam ei jätkaks, aga mina küsiks neilt, et mis sel lool siis viga on? Kui ikka juttu maha teha, siis võiks ikka lahti ka seletada, miks halb.
Veider? Seda küll. Aga mis siis? Paljud head jutud ja romaanidki on veidrad. Mingi kandev idee oli jutukeses ka olemas. Aga püänt mulle meeldis. Sellega oleks võinud ka lõpetada, las lugeja fantaasiale jääda ka natuke mänguruumi.
| 11.04.1999 02:42:12 |
Must Kass |
Tahaks, nagu eelkirjutajagi, loota, et autor sihukesi asju enam ei kirjutaks.
Veider. Tahaksin öelda, et pagana lühike, aga samas... hoidku selle eest, et sedalaadi jutt veel pikk ka on. Ahjaa, kaks mõningas mõttes sarnast juttu tulid meelde: Robert Silverbergi "Midagi tundmatut eksleb vabana" ning "Kärbsed". Tase pole muidugi võrreldav...
Jään lootma, et autor ei kavatse oma edasist loomingut samas stiilis jätkata.
Kõike saab muidugi läbi lillepuhma öelda... Aga milleks?
«Irner»... Ojahh! Saabub meile «Algernoni» siis ka selliseid lugusid... Isiklikult mina loodan, et mida aeg edasi, seda vähem...
Päris hea. Idüllilise ja mõneti religioosse sisuga alguse kompenseerib radikaalne puänt - positiivse peategelase vägivaldne surm mõjub alati tugevalt. Tundub, et autor on ka tõsiselt taustamaterjalidega töötanud, sest kust muidu ollakse tuttav Kalmer Tennosaare muusikaga?!! Viimane märkus on küll iroonilist laadi - antud juhul ei teinud tegelikkuses eksisteeriva isiku sissetoomine lugu usutavamaks.
Kuigi kiidan heaks väheste sündmuste hulga (sellises novelletis peabki olema ainult üks sündmus), andnuks mu meelest seda sündmust tera pikemalt lahti kirjutada.
Ja post scriptumi võinuks ka säästa.
|
