Istun mina, joon õlut, mõtlen elu üle järele -- ja keegi koputab. Selline väike vanamees, sigaret kõrva taga. Mis sa oskad kosta. Viskas käe pihku:

«Göran Peterson, «Imelistest lugudest»».

«Ei noh, tere-tere, soovite ehk klaasi õlut, astuge edasi, pange mantel sinna, võtke istet, millega olen teie külastuse ära teeninud?»

«Vaadake, lugesin hiljuti teie väikest ulmevestet «Hoiatus», just Roswelli aastapäeval ilmunud... Ma mõtlesin, kui see teid ei sega, astuda läbi ja veidi vestelda. Võib olla on teil midagi meie ajakirja jaoks? Pean kahjuks kohe ütlema, et honorariga on meil praegu asi napp, need meie maksud söövad ju viimase... aga kui olete veidi tuntust kogunud ja ajad lahedamaks lähevad, saab kõik ära makstud...»

See võttis mu juhmiks. Kas nad peavad mind mingiks kirjanikuks või? Mina olen Rootsi Kuninglike Õhujõudude piloot ja -- sellest ei tasu väga laialt rääkida -- neli kvadranti läbi lennanud. Vanamees ajas oma jora.

«On teil ehk midagi valmis või pooleli...?»

Mul hakkas tuju heaks minema. See isik oli ilmselt üks neist tarkpeadest, kellele kangesti meeldib tulevikust uba ajada -- ise nad pole tulevikku näinudki.

«Mina -- vaadake -- olen üsna üllatunud -- meeldivalt üllatunud,» teesklesin kohmetust. «Arvasin, et füüsikaliste võimatustega opereerides ei saa erilist menu saavutada tänapäeval.»

«Oh, mis te nüüd! Vana hea ajamasin läheb ikka!»

«Nojah, ja ega see tulevikus pruugigi võimatu olla...» Mõttes olin külalise lahterdanud reaalteadlaste hulka, kes vabal ajal ajaviiteks väikest lori annavad, hallikaanelist ajakirja sepitsevad ja käivad ilma honorarita kaastöid kauplemas. Lootsin, et ta ei jäta kasutamata võimalust väikeseks vaidluseks oma lemmikteemal. Ma ei eksinud.

«Tegelikult, teate, on see ikkagi võimatu. See on vastuolus fundamentaalsete seadustega,» kuulutas ta.

«Aga kas valguse kiirusest kiiremini liikuv osake ei või liikuda ajas tagurpidi?»

«Esiteks, selliste osakeste, niinimetatud tahhüonide, olemasolu on ikka veel väga kaheldav ja teiseks -- isegi kui midagi toimub osakese tasemel, pole meil sellest palju kasu.»

«Aga lihtsamatel objektidel? Kui suure energiaga osake saata ajas tagasi, nii et tekib tuumareakstioon?»

«Väga kahtlane, noormees. See kõik on väga huvitav, kuid jääb igaveseks meie valdkonda.» Vanamees välgutas kuldhammast.

«Aga ruumi kõverdumine mustas augus?» ei jätnud ma jonni. Mulle ta teadmatus meeldis.

«Tjah -- seal kahtlemata toimuvad protsessid, millest me midagi ei tea. Ilmselt on seal täiesti teistsugune maailm. Keemilised reakstioonid, näiteks, hakkavad kulgema teistmoodi juba tühise rõhu juures, võrrelduna sellega, mida kohtame gravitatsioonilise kollapsi käigus...»

«Vabandage, kas te olete füüsik?» küsisin.

«Keemik, mu härra, keemik» ja ta nimetas lohepikkuse nimega instituudi. «Aga olen tegelenud ka füüsikaga.»

«Mul ilmselt on midagi, mis võiks teile teaduslikku huvi pakkuda.»

Mul oli kolm münti tasku jäänud. Tahtsin vanameest õrritada.

«Te saate mult loo ja pealegi ilma honorarita, kui määrate selle mündi keemilise koosseisu. See on sulam viiest elemendist.» Teine vaatas väikest kettakest igalt küljelt, pani selle tasku ja naeratas.

«Mu väitekiri on juhuslikult justnimelt analüütilise anorgaanilise keemia alalt. Kas selles mündis on midagi iseäralikku?»

«Kuidas võtta,» vastasin õlgu kehitades.

Nojah, mis seal ikka -- nädala pärast oli ta jälle mu ukse taga, seletas, vehkis kätega -- ühe sulamis oleva elemendi omadused olevat teadusele tundmatud! Pididki olema, muide. Oli teine pudeli Hennessyt kusagilt kaasa rabanud. See tegi mu tuju heaks.

«Vaadake, hea inimene,» hakkasin ettevaatlikult peale. «Võiksite veel uurida Rannavalve raportit minu üleskorjamise kohta. Ma ei usu, et need posid aru said, mille sees ma seal õieti loksusin. Uskuge mind, vene allveepaat see ei olnud.»

«Ah te olete päriselt olnud merehädas?»

«Olen -- olen. Ja ma pean teid kurvastama tõsiasjaga, et te tõestisündinud loo pärast tulite eelmine kord minu juurde.»

Vanamees jõllitas mulle otsa, naeratas siis ja viibutas sõrme.

«Ei-ei, noormees, seda laulu me tunneme. Selle peale võtame veidi.» Ja me võtsime.

«Ajas tagurdamine on füüsikaliselt täiesti võimatu,» ei jätnud ta oma.

Järgnes tunnine loeng relatiivsusteooria printsiipidest, mida minagi olin koolis õppinud. Mul polnud aimugi, et nad juba tollal olid nii kaugele jõudnud. Ma pean ütlema, et ta väga hästi rääkis. Vahepeal võtsime.

«See kõik on ju väga kena,» ütlesin lõpuks, «aga kuidas te selgitateseda münti?»

See võttis vana uuesti mõtlema. Siis võtsime jälle.

Väga aeglaselt küsis ta:

«Kas teie selle mündi alusel tõesti väidate, et reisisite jas tagasi, et olete pärit mingist tuleviku supertsivilisatsioonist?»

«Kas sellist sulamit saab luua tänapäevase tehnikaga?» küsisisn vastu.

«Ei... saa.» Uuesti pikk paus.

«Peale selle -- kui te kõik saladuses peate -- ei saada armeed medõdesid mind süstaldega torkima -- minu veri sisaldab antikehi mitmete haiguste vastu, mida praegu veel olemas ei ole. Olen kümme aastat veetnud kosmoses -- madal gravitatsioon, õigemini tsentrifugaaljõud, on avaldanud mõju mu luustikule ja kosmiline kiirgus verele, lümfivedelikule ja närvirakkudele. Ma tean seda neetult hästi ja seda võib kontrollida. Lingvist võib uurida minu emakeelt ja jõuda samale järelduselöe. Võtame!» Me võtsime veelkord.

Vanamees ei jõudnud enam vastu vaielda, ta ainult vangutas pead.

«Pärast seda münti olen ma valmis kõike uskuma -- ja kontrollida saab teie juttu tõesti. -- muidugi, kui te ise nõud olete. Aga ajas tagurdamine -- ei, ei usu. Seda ei saa olla.»

«Mis te siis arvate? Olen ma rohelise marslase moodi, kolme jalaga ja kolmas jalg tagumiku all?»

Ta vaatas mulle pikalt otsa. Hakkasin juba arvama, et ta kaalub viimast hüpoteesi.

Ja siis pani ta oma pirni.

«Noormees, aga kas te pole kunagi mõelnud, et võisite ajas mitte tagasi, vaid hoopis EDASI rännata -- nii mõnikümmend tuhat aastat umbes?»

Mul võttis kaks minuti aega, enne kui sellest aru sain.

Siis sain kaineks.