I
Istun mina, joon õlut, mõtlen elu üle järele
-- ja keegi koputab. Selline väike vanamees, sigaret kõrva
taga. Mis sa oskad kosta. Viskas käe pihku:
«Göran Peterson, «Imelistest lugudest»».
«Ei noh, tere-tere, soovite ehk klaasi õlut, astuge
edasi, pange mantel sinna, võtke istet, millega olen teie
külastuse ära teeninud?»
«Vaadake, lugesin hiljuti teie väikest ulmevestet
«Hoiatus», just Roswelli aastapäeval ilmunud... Ma
mõtlesin, kui see teid ei sega, astuda läbi ja veidi
vestelda. Võib olla on teil midagi meie ajakirja jaoks? Pean
kahjuks kohe ütlema, et honorariga on meil praegu asi napp, need
meie maksud söövad ju viimase... aga kui olete veidi
tuntust kogunud ja ajad lahedamaks lähevad, saab kõik
ära makstud...»
See võttis mu juhmiks. Kas nad peavad mind mingiks kirjanikuks
või? Mina olen Rootsi Kuninglike Õhujõudude
piloot ja -- sellest ei tasu väga laialt rääkida --
neli kvadranti läbi lennanud. Vanamees ajas oma jora.
«On teil ehk midagi valmis või pooleli...?»
Mul hakkas tuju heaks minema. See isik oli ilmselt üks neist
tarkpeadest, kellele kangesti meeldib tulevikust uba ajada -- ise nad
pole tulevikku näinudki.
«Mina -- vaadake -- olen üsna üllatunud -- meeldivalt
üllatunud,» teesklesin kohmetust. «Arvasin, et
füüsikaliste võimatustega opereerides ei saa erilist
menu saavutada tänapäeval.»
«Oh, mis te nüüd! Vana hea ajamasin läheb
ikka!»
«Nojah, ja ega see tulevikus pruugigi võimatu
olla...» Mõttes olin külalise lahterdanud
reaalteadlaste hulka, kes vabal ajal ajaviiteks väikest lori
annavad, hallikaanelist ajakirja sepitsevad ja käivad ilma
honorarita kaastöid kauplemas. Lootsin, et ta ei jäta
kasutamata võimalust väikeseks vaidluseks oma
lemmikteemal. Ma ei eksinud.
«Tegelikult, teate, on see ikkagi võimatu. See on
vastuolus fundamentaalsete seadustega,» kuulutas ta.
«Aga kas valguse kiirusest kiiremini liikuv osake ei või
liikuda ajas tagurpidi?»
«Esiteks, selliste osakeste, niinimetatud tahhüonide,
olemasolu on ikka veel väga kaheldav ja teiseks -- isegi kui
midagi toimub osakese tasemel, pole meil sellest palju kasu.»
«Aga lihtsamatel objektidel? Kui suure energiaga osake saata
ajas tagasi, nii et tekib tuumareakstioon?»
«Väga kahtlane, noormees. See kõik on väga
huvitav, kuid jääb igaveseks meie valdkonda.» Vanamees
välgutas kuldhammast.
«Aga ruumi kõverdumine mustas augus?» ei jätnud
ma jonni. Mulle ta teadmatus meeldis.
«Tjah -- seal kahtlemata toimuvad protsessid, millest me midagi
ei tea. Ilmselt on seal täiesti teistsugune maailm. Keemilised
reakstioonid, näiteks, hakkavad kulgema teistmoodi juba
tühise rõhu juures, võrrelduna sellega, mida
kohtame gravitatsioonilise kollapsi käigus...»
«Vabandage, kas te olete füüsik?» küsisin.
«Keemik, mu härra, keemik» ja ta nimetas lohepikkuse
nimega instituudi. «Aga olen tegelenud ka
füüsikaga.»
«Mul ilmselt on midagi, mis võiks teile teaduslikku huvi
pakkuda.»
Mul oli kolm münti tasku jäänud. Tahtsin vanameest
õrritada.
«Te saate mult loo ja pealegi ilma honorarita, kui
määrate selle mündi keemilise koosseisu. See on sulam
viiest elemendist.» Teine vaatas väikest kettakest igalt
küljelt, pani selle tasku ja naeratas.
«Mu väitekiri on juhuslikult justnimelt
analüütilise anorgaanilise keemia alalt. Kas selles
mündis on midagi iseäralikku?»
«Kuidas võtta,» vastasin õlgu kehitades.
II
Nojah, mis seal ikka -- nädala pärast oli ta jälle mu
ukse taga, seletas, vehkis kätega -- ühe sulamis oleva
elemendi omadused olevat teadusele tundmatud! Pididki olema, muide.
Oli teine pudeli Hennessyt kusagilt kaasa rabanud. See tegi mu tuju
heaks.
«Vaadake, hea inimene,» hakkasin ettevaatlikult peale.
«Võiksite veel uurida Rannavalve raportit minu
üleskorjamise kohta. Ma ei usu, et need posid aru said, mille
sees ma seal õieti loksusin. Uskuge mind, vene allveepaat see
ei olnud.»
«Ah te olete päriselt olnud merehädas?»
«Olen -- olen. Ja ma pean teid kurvastama tõsiasjaga, et
te tõestisündinud loo pärast tulite eelmine kord
minu juurde.»
Vanamees jõllitas mulle otsa, naeratas siis ja viibutas
sõrme.
«Ei-ei, noormees, seda laulu me tunneme. Selle peale
võtame veidi.» Ja me võtsime.
«Ajas tagurdamine on füüsikaliselt täiesti
võimatu,» ei jätnud ta oma.
Järgnes tunnine loeng relatiivsusteooria printsiipidest, mida
minagi olin koolis õppinud. Mul polnud aimugi, et nad juba
tollal olid nii kaugele jõudnud. Ma pean ütlema, et ta
väga hästi rääkis. Vahepeal võtsime.
«See kõik on ju väga kena,» ütlesin
lõpuks, «aga kuidas te selgitateseda münti?»
See võttis vana uuesti mõtlema. Siis võtsime
jälle.
Väga aeglaselt küsis ta:
«Kas teie selle mündi alusel tõesti väidate, et
reisisite jas tagasi, et olete pärit mingist tuleviku
supertsivilisatsioonist?»
«Kas sellist sulamit saab luua tänapäevase
tehnikaga?» küsisisn vastu.
«Ei... saa.» Uuesti pikk paus.
«Peale selle -- kui te kõik saladuses peate -- ei saada
armeed medõdesid mind süstaldega torkima -- minu veri
sisaldab antikehi mitmete haiguste vastu, mida praegu veel olemas ei
ole. Olen kümme aastat veetnud kosmoses -- madal gravitatsioon,
õigemini tsentrifugaaljõud, on avaldanud mõju mu
luustikule ja kosmiline kiirgus verele, lümfivedelikule ja
närvirakkudele. Ma tean seda neetult hästi ja seda
võib kontrollida. Lingvist võib uurida minu emakeelt ja
jõuda samale järelduselöe. Võtame!» Me
võtsime veelkord.
Vanamees ei jõudnud enam vastu vaielda, ta ainult vangutas
pead.
«Pärast seda münti olen ma valmis kõike uskuma
-- ja kontrollida saab teie juttu tõesti. -- muidugi, kui te
ise nõud olete. Aga ajas tagurdamine -- ei, ei usu. Seda ei
saa olla.»
«Mis te siis arvate? Olen ma rohelise marslase moodi, kolme
jalaga ja kolmas jalg tagumiku all?»
Ta vaatas mulle pikalt otsa. Hakkasin juba arvama, et ta kaalub
viimast hüpoteesi.
Ja siis pani ta oma pirni.
«Noormees, aga kas te pole kunagi mõelnud, et
võisite ajas mitte tagasi, vaid hoopis EDASI rännata --
nii mõnikümmend tuhat aastat umbes?»
Mul võttis kaks minuti aega, enne kui sellest aru sain.
Siis sain kaineks.
|