14.08.1999 00:45:42

Wõrokas

Kõva keskmine hea.

13.04.1999 14:34:55

AP

Päris hea ikkagi. Eraldi võib olla mitte nii väga, aga "Hoiatuse" järjena pole sellel ju vigagi. Ei saa nõustuda Dragofori väitega, et kodumaistele kirjanikele ei saa hinnaalandust teha, kuna läänes on ikkagi sci-fi juba üpris vana nähtus ja sellel on olnud rohkem aega ruumi arenemiseks. Ja pealegi ei saa võrrelda kogenud kirjaniku (profi)teoseid ikkagi suhteliselt algaja (amatööri) omadega. Loodan et autor vabandab mind, kutsumaks teda amatööriks. Autorile soovin jõudu ja jaksu edaspidiseks ning loodan, nagu paljud teisedki, et kvaliteedi kõrval kasvab ka kvantiteet. Eesti mastaabis need kaks juttu (Pirn ja Hoiatus) on ikkagi päris head.

10.03.1999 19:46:54

Siim Sõber

Mida rohkem ma "Algernoni" lugusid loen seda selgemaks saab mulle üks asi. Võrreldes keskmise lugejaga olen ma ikka loll küll. Jäle üks jutt, millele kuidagi pihta ei saa.
Kust see Rootsi kuninglik lendur siis pärit oli, Flinstone'de perest või???

29.11.1998 15:43:40

Markus Kasak

Jälle jääb üle vaid kadestada head kirjutamisoskust. Mulle isiklikult imponeerib jälle humoorikus ja puändil pole ka midagi viga. Eriti hea on viimane lause - kogu ülejäänud jutu ja peategelasest kujundatud pildi taustal. Aga probleemiks kipub olema seesama, mis esimese jutugi puhul. Jutt ei püsi ainult dialoogil, kirjeldustel ja puändil. Pigem on tegemist korraliku jutustaja poolt esitatud hea, aga veidi pikaks veninud anekdoodiga.

24.11.1998 21:51:30

Jüri Kallas

Seotud jutuga «Hoiatus» ning seesinane fakt teeb eraldi hindamise pisut raskeks...

Eraldivõttes mulle see jutt ei meeldinud, aga teise loo lisana oli üsna äge... andis miski haiglase nihke asjale.

Lühidalt: lugesin... meeldis... aga kui sihukest kraami palju saab, siis hakkan karjuma!

24.11.1998 14:51:28

Raul Sulbi

Ei meeldinud see jutt mulle niivõrd, kui need Kristjan Sanderi kosmilised ulmekad («Läbikukkumine» ja «Hoiatus»), aga oma tugeva nelja teenib «Pirn» küll ära, nii «Algernoni» kui eesti ulme skaalal üldse. Autor on oma debüütloost «Ajaleht» (Põhjanael 10/92) alates kõvasti arenenud ning üsna korraliku tasemeni jõudnud. Kristjan Sanderi jutukirjutamise laad meeldib mulle väga. Jätkuks vaid soovi pikemaid (novella ja novelette'i mõõtu) tekste kirjutada! Ja korralikke täsipikki süzheesid välja mõelda. Millest aga soovitan igal juhul loobuda, on need higised ja hirmsa punnitamise tulemusel saadud puändid. Neid lihtsalt pole tarvis. Autori julgus fabuleerida (selle vilju võiks olla rohkem ja pikemalt), suurepärane kirjeldusoskus ja hea keelekasutus on asjad, millele tasuks tähelepanu pöörata!

24.11.1998 11:45:13

Dragofor

Mnjah... Mida kosta? Ysna intrigeeriv jutuke oli. Kyllalt segane ka, pidi veidi motlema, enne kui pihta sain (voib-olla olen pika motlemisega? Ei tea). Ajarannu kohta on ju palju jutte ilmunud ning paremaid kui see (Heinlein'i omad naitex), kuid Eesti kohta suht hea. Tegelikult ei tohix hinnaalandust teha vaid selleparast, et tegu on eestlasega. Sellest vaatenurgast oli ta kesisevoitu, kuid siiski omamoodi koitev.