«Nojah, minu poolest saada kasvõi
maasikatesse,» ütles Bet-Haššamaim veidi
ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule
jätavad.»
(Potiäss)
1.
Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul
selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega
õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks
lühike õndsusperiood täidetud närvilisest
kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis
voodis tõestada.
Nende armastuse aeg oli kummaline: see oli segu porisest
talvest, jäisest, hooti rahetavast sügisest,
külmast ning vihmasest suvest ja hilinevast kevadest.
Muide, võimalik, et poiss tahtis end tõestada
peaasjalikult enda silmis. Ta sai sellega enam- vähem
hakkama.
Nad armastasid majas, kus oli kelder, pööning,
magamistuba, köök, aken, voodi, lamp ja veel üht-
teist.
Keldris oli hulk värskeid õunu. Õunte
seemned olid juba pruunid. See kelder oli üks lige koht:
põrandal vonklesid rasvunud vaglad ning seinad olid
kaetud hallitusega. Ei teagi, kes need õunad sinna
tõi.
Pööning oli avar ja loendamatutest pragudest
katuses käis läbi tuul ja paistis valgus. See oli kuiv
ja värske paik, ehkki mõnikord jahedavõitu.
Pööningu lage läbisid kaks jämedat tala
või aampalki, millede küljes rippusid sinna
hooletult visatud pakkimisnöörid. Seal oli ka üks
suur ja krabisev herilasepesa. Herilased sumisesid peaaegu kogu
aeg. Nende sumin oli üsna uimastav.
Teinekord viis majast üks ammuunustatud uks suurde
pidusaali, kus siis viisakad põskhabemete ja
jämedate sigaritega härrad ja uhketes kleitides daamid
massiivsete kroonlühtrite kirkas valguses elavalt juteldes
uusi tutvusi sõlmisid ja vanu uuendasid. Sinna juurde
maitsesid nad kombekalt kalleid ja keeruliste nimedega
jooke.
Poisi muutis murelikuks see, et tüdruk jõi palju
dzinni, mis oli villitud sinistesse plekkpurkidesse. See oli
segamini kihiseva greipfruudilimonaadiga, kangust 5,5 protsenti.
See tegi tüdruku muretuks ja lõbusaks. Ka
tüdruk oleks väga tahtnud peole minna.
Poisi meelest olnuks parem, kui tüdruk oleks eelistanud
õlut, sest õlut juuakse seltskonnas, aga mitte
üksipäini nagu dzinni.
Ühel õhtul tülitsesid poiss ja tüdruk
taas, nagu seda viimasel ajal üha sagedamini juhtus. Poiss
tahtis, et tüdruk läheks ära. Ta ei tahtnud enam
temaga koos olla. Tüdruk ei tahtnud ära minna. Ta
oleks pidanud ema juurde minema, ja ema oleks öelnud:
«Näe, jälle viskas üks poiss su välja!
Kui mitmes kord see juba on?»
»Sa ei saa minuga niimoodi teha,» vaidles
tüdruk jonnakalt, ajades poisi veel rohkem raevu. «Sul
on ju minuga voodis hea olnud,» jätkas tüdruk,
«Ma arvan, et olen sellega ära teeninud vähemalt
niipalju, et sa mind siit täna õhtul või
vähemalt veel tund aegagi ära ei aja.»
Siis võttis poiss tüdrukul tugevasti käest
kinni ja hakkas teda ukse poole lohistama. Tüdruk punnis
vastu.
Umbes sel ajal pani poiss järsku tähele, et
herilaste sumin katuse all justkui valjenes, ja imestas, mis
selle põhjuseks olla võis. Aga sumin muutus
üha tungivamaks ja uimastavamaks, lõpuks tärkas
poisi peas õel mõte.
«Nii et- ah et sina ei taha siit majast välja
minna?» ähkis ta teist ikka ukse poole nügides.
Tüdruk raputas pead.
Siis võttis poiss tüdruku nagu heldinult
sülle ja viis ta kitsukesest trepist üles. Tüdruk
pani poisile käed kaela ümber ja suudles pisut
mossitades -- aga see võis olla ka teeseldud
-- ta kõrvalesta.
Poiss tõukas tüdruku üle läve pimedale
pööningule ja parajasti siis, kui viimane end jalule
ajama hakkas, sulges ukse ja pani selle tugevasti lukku.
»Ole natuke aega seal, kui ära minna ei taha,»
hüüdis ta kibedalt rõõmutsedes ja heitis
magamistoas sassiaetud tekiga voodile, et mõne aja
pärast tüdruk välja lasta.
Nüüd olid küllap loodud kõik tingimused
selleks, et juhtuks see, mis edasi juhtus.
Herilased polnud rahul keskkonnaga, kus neile oli antud olla.
Nad olid lae alla kerkinud keldriidee. Neil oli kõva
tahtmine juhul, kui nad keldrisse ei saa, laiendada keldrit
pööningul.
Õunadki polnud rahul selle passiivse rolliga, mis
neile antud. Nad olid mutta tallatud pööninguidee. Aga
neil polnud mingit võimalust.
Mingil endale arusaamatul põhjusel võttis poiss
külmikust tüdruku dzinni ja jõi selle ära.
Seejärel jõi ta ära veel ühe. Kolmanda.
Teda ei piinanud enam niiväga see, et ta tüdruku
üksi pimedasse ruumi lukustas. Ta leidis vastuoksa, et tegu
on üsna lõbusa naljaga, ja jäi äkki
magama.
Tüdruk ei kartnud algul eriti, ta oli veel pisut purjus.
Ta koputas natuke uksele, aga kui see tulemuseta jäi ja ta
silmad pimedusega harjusid, läks ta ajaviiteks
pööningut uurima. Ta ei julgenud kõvasti
karjuda, et poiss ei vihastaks ja teda kohe minema ei ajaks. Ta
ju arvas, et saab peagi välja.
Herilased sumisesid.
Tüdruk ei mõistnud seda kummaliselt rauget ja
kerget tunnet, mis teda valdas. Aga ta mõistis, et tahab
ära, ei taha minna ema juurde, isegi poisi juurde mitte.
Kui poiss oleks natuke teistsugune, kui ema oleks natuke
teistsugune.
Tüdruku huuled avanesid pehmeks ja unelevaks
naeratuseks, kui ta rippuvaid nööre silitas.
Ta jälgis hoolega, kuidas need kõiguvad, ja
kuulatas.
2.
Möödusid mõned kuud. Poiss oli ammugi
unustanud selle, mis ta tüdrukuga tegi, õigupoolest
lubas ta endal haruharva tüdrukule mõelda. Ta
suhtles mõnede tuttavatega, siis jälle katkestas
need suhted. Ta palus vahetevahel vanematelt õpingute
jätkamiseks raha, aga harvad saadetised kulusid enamjaolt
õlle peale, mida ta väheste kaaslastega kuskil
timmis.
Ilmad olid muutunud marusemaks, taevas troostitumaks.
Päikest oli vaid haruharva näha. Kui ta esikus
poriseid saapaid jalast tiris, vaatas ta hoolega mööda
paarist väiksematest jalatsitest. Need olid pehmest mustast
nahast naistesaapad, kroomitud pannalde ja nööridega.
Tolm kattis nende ninasid. Palitu pani ta nagisse juba
kustutatud tuledega esikus, hoidudes käega riivamast teist,
väiksemat, mis seal rippus.
Teinekord hilisõhtuti, kui ta ainiti mustavasse
aknasse põrnitsedes oma peegelpildiga tõtt vaatas,
tundus talle, et sellest kumab midagi läbi. Kellegi kaarjad
silmad, lopsakam ja jultunud suujoon. Siis muutus naha
ähmane värelus klaasil kirkamaks, otsekui seisaks
peegelpildi taga õues keegi nii hele, et silmadel valus
vaadata.
Tüdruku keha, mis kõigist unustatuna
pööningul rippus, oli kaleda tuule käes pooleldi
kuivanud ja ta pärani silmis polnud ammu enam läiget.
Ta oli surnud vaikselt, peaaegu ilma krampideta.
Õunad keldris mädanesid. Sõnnikuussid ja
vaglad kobestasid usinalt muldpõrandat, et ehk
tärkab seal mõni seeme.
Herilased sumisesid lakkamatus korrapärases unisoonis.
Juba ammu oli uks avatud.
3.
Poiss ei saanud kunagi teada, et ta lõpuks selle
ammuunustatud ukse leidis, selle avas ja rõskesse
koridori astus.
Ta arvas, et näeb veidrat und, kus on sattunud mingisse
piduseltskonda, kallilt riietatud inimeste sekka, kes
suitsetavad sigareid, rüüpavad kõrgetest
pokaalidest kihisevat šampust ja jutlevad heatujuliselt.
Ta käis piduliste seas ringi, hoidudes rohkem seina
äärde, et mitte teistele jalgu jääda. Ta
oleks ka šampust tahtnud, aga ei söandanud küsida,
sest keegi ei paistnud temast välja tegevat. Nad
kõik tundusid väga tähtsad olevat.
Vahetevahel läks ta saalist välja ja läbis
mingeid beešikaid koridore. Ta sattus korra kööki, kus
suurte katelde ümber askeldas hulk valgetes, piinlikult
puhastes ürpides kokki ja nende abilisi. Siis läks ta
jälle tagasi.
Ta oli õhtul silmitsenud hullusti vigastatud ja surnud
lapse fotot, mis teda hingepõhjani vapustas. Ta arvas, et
sellest see veider unenägu.
Pidutsejate seast eraldus üks tüdruk, kes poisil
käest kinni võttis ja temaga lõbusasti
lobisema hakkas. Poiss tundis kergendust, sest lõpuks
ometi märkas keegi tema kohalolekut.
Ühel hetkel läks tüdruk ja tõi klaasi,
kus sees kihises jook.
Poiss silmitses teda nüüd hoolega, kui ta kirjust
inimhulgast irdus, ja oma kohkumuseks pani ta tähele
tüdruku kahvatut, sinkjasvalget palet ja häguseid
silmi, tema närtsinud huuli ja nende vahelt välja
küünituvat paistes keelt.
Inimeste valjuhäälne ümin meenutas talle
järjest enam ärritunud herilasparve
jõminat.
Tüdruk naeratas, kui ta poisi uurivat pilku märkas.
Tema näomusklid liikusid nagu elaval, aga nahavärv ja
veidi nihestunud näoproportsioonid rääkisid
selget keelt -- see inimene pidi olema surnud.
Tüdruk ulatas klaasi poisile ja viimane rüüpas
lonksukese, seda käte hirmsa värisemise pärast
peaaegu maha pillates.
Tüdruk jätkas elavat ning muretut sädistamist,
poiss noogutas kaasa ja pomises midagi, kui talle paistis, et
selleks on sobiv aeg. Ta püüdis iga hinna eest
kõhedustunnet mitte välja näidata, sest talle
tundus, et kui tüdruk ühtäkki mõistab, et
tema, poiss teab, et tüdruk on tegelikult surnud, juhtub
midagi koledat.
Ta võpatas, kui tüdruku külmad sõrmed
nagu ennegi ta käe alt kinni võtsid ja teda
mööda saali ringi talutama hakkasid. Ta
püüdis salaja mõne teise inimesega silmsidet
saavutada, et paluda abi või vähemalt veenduda, et
nad ikka teavad, et surnud inimest oma seltskonnas sallivad, ja
teda ühes temaga, aga kõik jäi tulemusteta.
Inimestest moodustus nagu mingi kõrge müür tema
ja elu vahele, ning kui mõni nende suunas pilgu heitiski,
pööras ta selle kohe jälle vähimagi
tundevirvenduseta mujale.
Nii kestis see üsna kaua, ja poisi aru ei
püüdnud lõpuks enam ühtki tüdruku
öeldud sõna, ta pomises päris masinlikult
haledal häälel mingeid seltskondlikke
häälitsusi ja noogutas kogu aeg pead.
Kas keegi siis tõepoolest ei näe, et surnu
nendega ühes ruumis on, mõtles ta vaikses
meeleheites. Ja kui nad temast, poisistki, sugugi välja ei
tee, siis vahest ei näe nad ka teda? Aga võib- olla
näevad ja ainult teevad näo, et ei näe?
Järsku paistab ka tema neile surnuna nagu tüdruk
temale? Ja nad sellepärast ei vaata sihilikult tema poole?
Nüüd oleks ta meelsasti nõus üksigi olema,
kui aga surnud tüdrukust lahti saaks.
4.
Poisi haletsusväärne olukord muutus, kui
tüdruk taas märkamatult ta juurest lahkus.
Dzinniklaasi oli ta jätnud poisi kätte ja viimane
rüüpas sealt hajameelselt, nautides gaseeritud joogi
kihelemist suulaes. Üle kõige kartis ta seda, et
tüdruk tagasi tuleb. Ta nõjatus ettevaatlikult
mugavamini vastu seina ja võttis uue lonksu.
Parajasti siis katkes pööningul
pakkimisnöör, mis tüdrukut kaelapidi õhus
hoidis. Juba üsna võika välimuse omandanud laip
kukkus tuhmi tümpsatusega saepurusele laepealsele,
purustades samaaegselt suurema osa hiiglaslikuks kasvanud
herilasepesast. Tigeda suminaga andsid selle elanikud teada
neile tehtud ülekohtust ja parvlesid minema mõnd
sõbralikumat pööningut otsima.
See aga sündis nõndaviisi. Õunaseemnetest
keldris oli tõepoolest kasvanud paar kahvatut ja
nõrka võsukest. Herilased tajusid seda
järjest kasvava rahulolematusega ja kiirustasid pesa
laiendamisega, kuni üks suur koda, hall paberilaadne
mügarik, lähenes ohtlikult sellele kohale, kus pingul
nööri oli poodud tüdruku pea. Järjest
tugevnevad tuuled puhusid halastamatult läbi loendamatute
katusepragude, pannes surnukeha kiikuma, ja niigi nõrk
nöör hõõrdus vastu tala, mille
külge seotud oli. Kui nöör lõpuks katkes,
vibutas see end vabanenuna pessa ja lõhestas tolle.
Suurem jagu kukkus maha, puistates surnu halli prahiga
üle.
Poiss jälgis hoolega inimesi, püüdes tabada
tüdruku lähenemist enne, kui see teda üllatada
saaks. Ta lootis, et nii on tal ehk aega end pisut koguda ja
harjutada silmi viimase hirmsa välimusega. Lõpuks
väsis ta sellest. Teadmata, kas tal tüdruku
eemalviibimisest enam hea meel ongi, poetas ta tühja klaasi
kuhugi maha ja lükkas end seinast lahti. Ta kõndis
natuke inimeste seas ringi, ühtaegu lootes ja kartes teda
silmata. Aga mis siis, mõtles ta taas pead tõstva
hirmuga, kui isegi tüdruk mind enam ei märka?
Pidulised andsid talle teed, mõned noogutasid kergelt
tervituseks.
Tüdruk seisis keset saali, kõige eredamate tulede
paistel. Ta juuksed olid seatud kaunisse kõrgesse
soengusse, mis kaela paljaks jättis. Selgesti võis
märgata tumedat joont nagu võru looklemas ta kurgu
all. Ta naeratas saladuslikult, kui poiss julguse kokku
võttis ja talle lähenes.
«Meie teeme avatantsu,» ütles tüdruk.
Poiss tundis, kuidas ta juuksejuurteni näost punaseks
läks. Teravalt tajus ta kõigi tähelepanelikke
pilke enesel, otsekui oleks midagi suurt otsustamisel. Valitses
haudvaikus, keegi ei rääkinud, keegi ei sumisenud.
«Aga... ma ei oska tantsida,» kohmas ta lõpuks.
Hetk hiljem taipas ta, et see oli esimene selge tähendusega
jutt tema suust kogu selle õhtu jooksul. Ja naeratas
äkki, justkui suurest taagast vabanenult.
Ukse juures tekkis hetkeks rüselus, kui
lautomängija järgi saadeti.
«Hea küll,» ütles poiss. «Kas
õpetad?»
Alul koperdas ta pisut, ajas sammud sassi. Aga siis, kui
kõlasid esimesed õrnad helid, sättis ta
käe hoolsamalt tüdruku tihke ja külma puusa vastu
ning kogus hoogu.
Nad tantsisid terve ühe igaviku, ja teised ühes
nendega.
|