03.12.2002 |
Kaimar Palts
Ärge palun külastage Kuud |
Arvustused |
Martinfeld
Kuu. 2035
Ülevaatekiri kronoloogia jaoks.
Ma olen alati oma perekonnale rääkinud, et
relva kandmine on öistel tänavatel, võib olla
ebameeldiv ja isegi füüsiliselt kurnav, kuid siiski
äärmiselt hädavajalik igapäevaasi.
Võin seda väidet kinnitada mõne lookesega
enda militaarminevikust, kui püstolitoruga osutamine
täiesti möödapääsmatuks osutus.
Tegelikult luges minu kiirus, see, kuidas ma ennast relva taga
liigutasin. Ja minu külmaverelisus. Loomulikult tunneb
Annika mind meeldiva ja rahuliku tüübina, uskumatu kui
me räägime ühest endisest
sõjaväelasest. Ei taha ma isegi kamandada. Ja vaat
see on juba imelik. Ma olen harjunud ennast distsiplineerima.
Eks ma siis harjutasin ennast teist korda elus Annika
pärast ümber. Muutsin eluviisi. Tuligi välja, et
ma olen kahepaikne.
Kui me kuuekümnendate alguses Kuule elama kolisime,
võib teile väga absurdse lausena tunduda, aga ma
mainin ära ka selle, et on kahetuhande kuuekümnes
aasta. Kui te veel nüüd ka sellega leppida ei suuda,
siis võtke asja lihtsalt nagu ulmekirjutist.
Mõistlikumad teist kahtlevad ja täiesti tummahambad
on need, kes iga siin kirjutatavat sõna tõe
pähe võtavad, sest ma olen inimene ja mitte
automaat. Ma ei suuda iga üksikasja enda värvikirevast
minevikust meelde jätta ja mälust maha kirjutada.
Meile õpetati armees üksikute koodijuppide
meeldejätmist, mitte elu kronoloogilist
mälukirjastamist. Nii et mul puudub võime otsida
välja köide kaks, neljapäev, kell pool kaks
päeval. Aga ma olen võimeline nädala kaupa
umbkaudu tuletama ja teen seda.
Kuu elamuprojekti eest vastutav kompanii lõpetas
töö aastal 2030. Nad olid rahumeelsed investorid,
võib olla natuke liiga enesekindlad, aga
lõppkokkuvõttes tuli välja, et panid oma raha
siiski õige mulla sisse kasvama. Aastaks 2036 oli viimane
kui üks ehitis perekondadega asustatud, ärge
küsiga, kuidas nad sinna tehisatmosfääri
sokutasid. Ma ei taipa sellest värgist suurt midagi. Ma
olen sõjaväelane. 2036 olin tegevteenistuses Punase
mere konflikti lahendamas. Major Canton USA rahuvägedest
oli just madinas vastastega peale jäänud ja
pööras tol ööl kogu sõjaväeosa,
kasarmust kasarmuni pealae peale. Polnud mingit kahtlust selles,
kes on selle maamuna tigedamad peoloomad. Mina vahtisin sel ajal
kui teised jõid Kuud ja unistasin äralennust. Mul
oli see plaan juba mitu aastat peas keenud ja lõpuks,
viimaste missioonide eduka täitmise eest tasutud saanuna
olin võimeline pileti hankima ja eluruumi
üürima. Kinni hoidis ainult side Maaga. Kui te olete
elus kunagi kuskilt pikaajalisest ankrukohast lahkuma pidanud,
siis saate aru, millest ma räägin. See kartus loobuda
männimetsa kargest lõhnast ja merekohinast.
Rääkimata sellest, et tuttavad maha jäävad.
Paraku ei muretsenud ma eriti karjääri pärast,
sest pidasin juba tollal plaani tsiviilellu pöörduda.
Langevarjuhüpped mere kohal ei muutunud mu arvamust, kuigi
ma armastasin neid üle kõige. Kuul midagi sellist ei
toimunud. Küll aga palju muud. Just nimelt uut. Ja sel
läbuööl ma otsustasin minna. Läksin ka, aga
mitte puhkesviidis, nagu planeerisin.
26. septembril 2036, mõned päevad enne mu
erruastumist juhtus see, mida inimkond sadades
mängufilmides rohkem või vähem tõetruult
kujutanud oli. Ühendus kolooniaga Kuul katkes ootamatult.
Toimikute järgi öösel kell 3.20. Ajakirjandust
sai informeeritud. Üle pika aja hakkas tööle
inimkonna päästemehhanismi tugevam haru, see
tähendab et hakati kahes liinis asju ajama. Ühendatud
riikide universumikomitee pidas paar nõupidamist
juhtivriikidega, saavutati lepingud, läbi mille voolas
ühiskatlasse suur ports raha, millele toetudes ehitati
valmis ECHO süsteemitunnel suunajaga Kuule, mille jaoks
valmistati ette erirühm sõdureid, eeldatavasti
Punase mere marulahingutes karastatud veterane. Ka mina kuulusin
sellesse kuueliikmelisse, major Greenwalti poolt juhitud
rühma. Meeste hulka, keda ajakirjanikud nimetasid
vabatahtlikeks surmaminejateks. Me kuulasime inimesi auga seda
repliiki matkimas ja olime salamisi isegi uhked.
Greenwalt oli ülbik ja parim juht keda üks enesesse
uskuv sõdur üldse tahta võib. Temas oli seda
mehelikkust, mis kutsus ka teisi kõiki naiselikke
iseloomujooni trotsima ning tema iga liigutus vihjas millelegi
robustsele. Ta ei kannatanud naiselikkust meeste seas, kusjuures
naiste juures rahunes ta niivõrd maha, et isegi naeratas
mõnikord neile. Ta pani meid uskuma, et ka meie oleme
mehed. Isegi enda viletsavõitu musklite ja naiselike
kauboisaabastega.
Siis oli meil Henneman, paks, heatahtlik ja ebanormaalselt
lühike sakslane, kellele meeldis õunasiider.
Greenwalt ei sallinud teda ei teenistuses, ega eraelus.
Sõdurina pidas ta teda siiski piisavalt heaks, et mees
tema rühma kuuluda võiks. Volkov oli kuivik,
tavaline mees, püss käes. Mida rohkemat ma oskaks
seletada inimese kohta, kes selle käigu jooksul
sõnagi ei rääkinud. Võib olla ainult
need kaks karjatust. Kas seda saab rääkimiseks pidada?
Ega vist ei saa. Vähemalt ei saanud me aru, mida ta karjus.
Lib oli ainuke, kes oli Punase mere intsidendini kuskil kolkas
teeninud. Ainuke naine ka. Ma ei saanudki aru, miks Greenwalt
teda tahtis. Igatahes polnud nende vahel mingit mittetöist
tõmmet ja Lib ise oli suhteliselt nõrk nii
mõtlemise kui taktika poole pealt. Lõpuks C.J
Jakobson. Mitte see kirjanik, kuigi eesotsas Carli ja Robertiga.
Kirjutamisest polnud tal aimugi. Ei saanud ta oma nimegi
korralikult kirja, rääkimata pikemast
kirjatööst.
Suundamine toimus kaks päeva peale üldkoolitust.
See oli isegi kiirrühmajate jaoks kibekiire, nii et me juba
aimasime, kui tuli kõigil neil pintsaklipslastel takus
oli, kes meie ümber siblisid ja edu soovisid. Ise vahtisid
närviliselt oma mobiilide ekraanidelt aktsiaturu
näitusid.
Mis meisse puutub, siis olime rahulikud ainult
välklampide valguses. Üleüldise tohuvabohu varjus
pabistasime kõik kõvasti. Eesseisvat ohtu
peljates. Seda ka. Aga peamiselt just selle üle, et kunagi
varem polnud ECHO tunnelit nii pika maa taha transportimiseks
kasutatud. Mõned katsetunneli inimesed kadusid lihtsalt
ära. Jumal teab, kuhu nad sattusid. Me ei taibanud selle
kaadervärgi töötamisest tuhkagi ja ega keegi ei
rutanud selgitama ka. Meid lihtsalt lükiti nagu praesilke
kapslitesse, neid oli kaks, kumbki mahutas kolm inimest ja
põrutati minema.
Reisikogemustest rääkida ei saa, kuna mõned
minutid peale starti paisati meid sihtpunktis välja, natuke
räsituina, aga me olime endiselt täkku täis ja
valmis igasuguseks ohusituatsiooniks. ECHO toimib kiiresti.
Kuu pind oli peale hiidkülvi samblike ja rohttaimedega
kaetud ja ausalt öeldes andis pruuni värvi silmaga
otsida. Näis, nagu oleks me hiiglaslikku botaanikaaeda
sadanud. Linnud karjusid ja pisiimetajad sibasid
rohukõrte vahel ringi, nagu oleks neil kuri karjas. ECHO
paiskas meid maha elukompleksi parempoolsel tiival.
Saabumiskohast jäi majadeni kilomeetrijagu maad.
Vastuvõtukomiteed polnud. Nad ei saanud meie saabumisest
teada, seega me ei pabistanud ka.
«Kui üldse on keegi, kelle pärast
pabistada,» ütles Greenwalt. Ta kummardus ja korjas
maast midagi üles. Vaatas seda, nagu poleks juba pikka aega
näinud ja vangutas pead.
«Võilill vallutab siin ka juba,» ütles
ta. «Uskumatu, kuidas inimene võib isegi universumi
enda floristiliseks prügimäeks muuta.»
«Parem võilill kui okastraat,» arvas
Lib.
Naiste asi. Isegi sõjaväeteenistuses meeldivad
neile lilled ja liblikad rohkem kui päästikuga
mängimine.
Me vaatasime ringi. Harjusime sellega, mis meid
ümbritses. Taevas meie kohal oli tehislik ja udune.
Tegelikult üsna põrgulik vaatepilt, aga kui sa oled
näinud kellegi randmest verd purskumas, pole hullu.
Kannatab välja küll. Lõppude lõpuks on
õudusfilmide planeeditaevad palju usutavamad ja
süngemad. Ma ei kujutanud hästi ette valgusteid selle
udu taga, aga need pidid olema, sest Kuu pinnale langes piimjas
valgus. See muutis meie naha hõbedaseks ja näod
surmkaameks.
Hakkasime hoonete poole minema. Püssitorudega
õhku sonkides, oodates seda, et märklaud
laskeulatusse sööstaks. Mitte midagi ei juhtunud.
Kõrgete maisitaimede seest ei karanud välja
kirjeldamatult ilget peletist. Greenwalt ei hakanud suust vahtu
välja ajama ja kaaslasi tulistama. Me ei tundnud kellegi
pilku enda kuklal.
«See kõik jätab mulje, et läheb
laksamiseks,» nurises Jakobson.
Ei läinud. Me jõudsime ilma tulevahetusteta
majadeni. Greenwalt avas ukse ja maja pimedast esikust ronis
välja naisterahvas. Palju ei puudunud sellest, et Jakobson
oleks enda laksamise saanud, õnneks lõi Lib ta
vankuma ja mees vandus kirbelt.
Naine muidugi kohkus relva ja võõraid
nähes. Ta astus sammukese tagasi ja hakkas halama:
«Palun ärge tulistage.»
«Seiske paigal!» kärkis Greenwalt naisele ja
siis enda selja taha. «Suu kinni Jakobson.»
Jakobson lõpetas kirumise. Ta oli tõepoolest
laskmiseks valmistunud. Milline tubli sõdur ja milline
jobu samas siiski.
«Kes te olete?» küsis Greenwalt naiselt, kes
seisis esikus, käed külgedel rippu, juuksed
sorakil.
«Helena,» ütles naine. «Raudik
Helena.»
«Teie baasiga on side katkenud, te teate seda?»
küsis Greenwalt.
Naine noogutas.
«Generaator läks rivist välja,»
ütles ta. «Kas ma tohin kuivatada. Ma just pesin
juukseid.»
«Kuivatage,» lubas Greenwalt.
«Ma pean selleks tuppa minema,» ütles Helena.
«Kas lubate?»
«Me tuleks ka sisse,» pomises Greenwalt.
«Jah, muidugi.»
Toas poleks osanud ütleda, oleme me Maal või Kuul
või mõnes veel hullemas pärapõrgus.
Helenal olid kaktused kapi peal ja villane vaip põrandal.
Uurisime, kas see on täisvillane. Oligi. Nurgas rippus
loiult asunduse kollane poolkuukujuline lipp, mööda
põrandat sibas plastikust ja elekroskeemidest koosnev
koristaja, kes imes ööpäevaringselt tolmu ja muud
sodi. Hääletult. Minu meelest oli uue tehnoloogia
suurim pluss just mürareostuse puudumine. Jumalik vaikus,
aga asjad töötasid. Ma ei jõudnud ära
oodata seda, millal nad robotid sõda pidama saadavad.
Pühas vaikuses vappuvad püssid ja langevad vastased.
Sõda, mis võidetakse ilma
põrgulärmita, vaat see oleks juba tore.
Helena kuivatas juukseid punasesse valgete triipudega
froteerätikusse. Tema lokid olid kummaliselt
mullavärvi, aga minu jaoks mitte sugugi
väheköitvad. Ja need silmad. Need olid maru nukrad,
sellised unistaja peeglikesed, mis tüdinenult sinu
lahkumist ootavad.
Mõned minutid hiljem istusime diivanitel, ümber
klaasist laua ja Helena hakkas rääkima. Ega tal suurt
midagi pajatada polnudki. Generaator oli koos sidevahenditega
üheskoos töötamast keeldunud ja asi vask. Oleks
see meie jaoks vaid nii lihtne olnud. Henneman oli
tähelepanelik.
«Kus teie mees on?» küsis ta üsna
ükskõiksel, aga kindlasti vastust ootaval toonil,
käega laua poole sirutatades. Mees looritatud Helena
kõrval pildil kandis musta korrektset ülikonda. Paar
naeratas. Foto oli pisut luitunud, aga ilmselt mitte Helena ise,
sest ta võpatas ja tal läks mõni hetk aega,
enne kui ta usutavalt valetama kukkus.
«Ta sai Maal olles surma,» ütles Helena.
«Kas ikka sai,» päris Greenwalt
umbusklikult.
«Te ei usu?»
«Ma võin uskuda, et ta sai siin surma. Te
lahkusite Maalt koos. See foto on tehtud Kuul. Vaadake altarit.
Maal ei kanna ükski altar asunduse märki.»
Helena läks näost punaseks.
«Mis te arvate, miks ma teile valetama
peaksin?»
«Ma ei tea, seda ütelge teie mulle,» virutas
Greenwalt õelalt.
Naine üritas tõusta, aga Jakobson surus ta
diivanile tagasi.
«Midagi on siin lahti. Miks keegi ringi ei liigu?»
Ma tundsin, et on viimane aeg asjalike küsimuste
esitamiseks. Enne kui põrgu lahti läheb. Otsisin
pilguga kohta varjumiseks. Oli tunne, et iga hetk tungib keegi
meile kallale. Näis, et ka Helena pelgab seda. Või
vähemalt midagi ta pelgas.
«Lib,» kamandas Greenwalt. «Otsige Jakobsoniga
ülejäänud elumajad läbi.»
«Mina selle tapahimulise junniga ei lähe,»
turtsatas Lib pahaselt.
«See tapahimuline junn on ainuke, kellega sa lähed
ja jutul lõpp.» Greenwalt pööras selja ja
sellega oli asi otsustatud. Liikusid kuulujutud, et üks
julge noorsõdur olla talle sõjatsooni laagris
peale seljakeeramist veel vastu vaielnud. Hiljem ei saanud keegi
kaks kuud ühiskaevust juua. Enne kui
päästeteenistus laiba kaevust välja vinnas ja
vesi filtreeriti.
Lib ja Jakobson kadusid vaateväljast.
Kui nad tagasi tulid oli kell pool tunnikest edasi liikunud
ja Helena polnud meile veel ikka ühtki asjalikku
sõnakest poetanud. Lib oli näost peaaegu sama kaame
kui Jakobson.
«Uskumatu,» hingeldas Lib. «Sidesüsteemid
ja generaator on täiesti töökorras
olnud.»
«Enne seda, kui need puruks on löödud,»
lõpetas Jakobson.
«Mine nüüd ikka,» hüüatas
Greenwalt. «Te ehk eksisite.»
Volkov piidles kõiki kuivalt nurgast. Esimest korda
missiooni jooksul panin ma teda tähele ja tema märkas,
et minu pilk tal peatus. Ta fikseeris selle kiiresti ja pilgutas
mulle silma. Või see ainult tundus mulle nii.
«Ei,» ütles Lib. «Täiesti lohakas
töö. Kirves oli sinnasamasse maha jäetud.
Kõik on purupilla.»
Kirves lendas kolinal põrandale.
«Mis te sellest kaasa vedasite,» pruuskas
Henneman.
«Aga inimesed, elanikud,» uuris Greenwalt
edasi.
«Kadunud, viimane kui üks,» ütles
Jakobson ja ma oleks võinud kihla vedada, et ta oli
püksikusemisest paari põietõmbluse kaugusel.
«Peale selle siin.»
Ta osutas Helenale, kes oli ennast tugitooli kössi
tõmmanud.
Greenwalt leidis ilmselt, et on viimane aeg enda
liidripositsioon maksma panna, sest Jakobson hakkas olukorra
paranematusest juba tõmblema.
Helena loomulikult jahmus kui rühma ülem oma
püssitoru tema poole suunas ja külmavereliselt
nähvas: «Rääkima ei hakka, saad kuuli. Ma ei
hakka isegi kolmeni lugema.»
Helena nuutsatas. Ta vajus veelgi enam kössi. Nagu seest
mäda kõrvits.
«Ma ei tea, mis juhtus,» viuksus ta haledalt.
«Nad ei lubanud mul rääkida. Nad teevad meile
liiga.»
«Kes teevad liiga?» küsis Henneman.
«Teised inimesed.»
«Sa pead silmas teisi elanikke?»
«Ei. Ma pean silmas neid, kes siin enne meid
olid.»
Heitsime üksteisele kiiresti pilke. Ei saa varjata, et
nii mõnelgi jooksid sel hetkel külmajudinad üle
selja. Tõenäoliselt oli naine hull. Ta
rääkis inimestest. Kellestki, kes oli siin olnud enne
neid. Kuid enne uurimis- ja ehitusrühma oli Kuu
inimtühi püsinud.
«Sa pead silmas ikka inimesi?» küsisin.
«Inimesed jah. Esialgu kui me veel üksteist
hästi ei tundnud, arvasime, et nad on meie seast. Aga siis
selgus loendusel, et paar tükki on üle. Linnapea pidas
seda mingiks Maal tehtud veaks ja ei hakanud asja torkima.
Järgmistel kordadel oli arv õige ja mõned
aastad püsis kõik korras. Ja teate, mis siis juhtus.
Siis hakkasin ma märkama, et mõned näod on
kadunud ja mõned juurde tulnud.
«Püha taevas,» sosistas Lib. «Te olete
tõepoolest segi.»
«Mispoolest segi!» karjatas Helena. «Kuhu siis
teie meelest kõik kadunud on.»
«Ma tõesti loodan, et see pole mingi kosmiline
varjatud kaamera,» urises Greenwalt.
«Sest sel juhul sööb operaator oma kaamera
kasvõi vastu tahtmist ära.»
Me vaikisime mõnda aega.
Helena oli oma peopesad ristanud ja luges silmad poolavali
palvet.
Greenwalt raputas rahulolematult pead. «Ei, miski ei
klapi siin. Kes sidesüsteemid lõhkus.»
«Mina,» ütles Helena.
«Miks?» küsis Greenwalt.
«Sest mõned neist uutest tahtsid Maalt
delegatsiooni siia saada. Ükskõik millist. Nii ma
siis lõhkusingi sidevahendid ja generaatori, et nad
elektrienergiat kasutada saaks. Ise magan
küünlavalgel.»
«Te väidate, et võõraid inimesi oli
sama palju kui inimesi linnas?» küsis Jakobson.
«Täpipealt sama arv. Kui arvata välja see
esimene loendus.»
«Kus nad siis nüüd on?» küsis
Henneman vihaselt. «Sa lita lollitad meid!»
«Nad kadusid mõned päevad tagasi,»
ütles Helena ja kisendas siis täiest kõrist.
«EI! Marcoz. Mitte veel!»
Volkov pöördus kiiresti, aga mitte piisavalt
nobedalt. Terasliist tungis tuhmi plaksatusega tema kaela ja
mees karjatas kaks korda kuriseva häälega. Suust
voolav veri ei lasknud tal põlvili kukkudes selgelt
rääkida ja ega me poleks hetkel kuulanud ka, sest
pimedusest, toanurgast ilmus välja ründaja. See oli
keskmist kasvu jässakas valgenahaline mees, raevugrimass
näol, terasliist mõõgana ühes ja
gaaskeevitus püstolina teises käes
hõõgumas. Volkov suri ilmselt hetkega. Ime, et
löögi raevukus ta pead kaela küljest minema ei
viinud. Uks lendas lahti ja veel kaks meest astus sisse.
Üks lõi Greenwalti labidaga.
Kaks tundi hiljem olime kõik ühes puntras,
igaühel käed raudus ja suud teibitud. Välja
arvatud minul, läbirääkijal. Helena seisis mu
kõrval, mina kükitasin külmal
tsementpõrandal ja püüdsin leppida
mõttega, et meid tillist oli tõmmatud. Suuri
väejuhte oli ju ka ninapidi veetud, miks siis mitte
meid.
Nad olid ise sidesüsteemid lõhkunud. Loomulikult
polnud mingeid salapäraseid inimesi. Oli sama grupp kes Kuu
katselinna esimesena asustas. Kolmesaja ringis. Perekonnad.
Emad, isad. Lapsed. Vanaemad. Kuuinimesed. Nii ma neid
mõttes kutsuma hakkasin. Volkovi tapja oli Helena mees.
Kõik see aeg, mis me tema naist üle kuulasime,
passis ta tagatoas ja lõpuks ei pidanud närv vastu.
Kartis, et me teeme ta naisele viga. Eks Greenwalt oleks
võinud sellega hakkama saada ka.
Kõikeseletav vastus küsimusele miks. Sest nad
olid väsinud Maast. Nad olid väsinud inimkonnast. Nad
olid väsinud uutest, kes oleks peale tulnud. Nende peenar
oli hästihooldatud ja sellest kasvas välja juba uus
põlvkond. Milleks Maalasi? Kuulaste klann oli puhtam,
haritum, soojem. Mis peamine, nad olid kuue aastaga kohanenud.
Valmistunud uuteks pealetulijateks ja siis korraga küsimus,
mis juhtuks siis, kui Maalt kedagi ei tulekski. Kui side
katkestada...Ja nad jõudsid arusaamisele, et ei juhtu
midagi hullu. Tegelikult oleks see isegi omamoodi hea. Neil oli
oma taevakeha ja nad said seal suurepäraselt hakkama.
«Kui meist kahe päeva jooksul ei kuulda,»
ütlesin ma Helenale. «Juhtub nii, et siin kubiseb
varsti sõjaväelastest. Te arvate, et nad lasevad
asjal pärivett minna kui mängus on miljonid. Selline
hiigelinvesteering lihtsalt seetõttu, et teile siin
meeldib.»
«Küll nad lasevad,» ütles Helena.
«Me oleme ka sellele mõtelnud. Me pole siin niisama
passinud. Kuu pinnas on üsna rikas igasuguse pudi-padi
poolest. Putukad, mutukad, mikroobid. Mikroobid, need
mõnusad tibad.»
«Te olete siin tuhninud?»
«Mitte ainult. Meie seas on teadlasi.»
«Te tahate väita, et teil on relv?»
«Ilge veel pealegi,» muigas Helena. «See
sööb kogu liha minutitega luudelt. Ja see on alles
esimene staadium. Maalaste jaoks. Kas te arvate
tõepoolest, et me teid ei oodanud? Kuus on muidugi ilmne
liialdamine. Aitab vähemast ka...»
Ma jälgisin abitult ülejäänute hukkamist.
Nad ei pakkunud üle. Kuul pähe ja asi vask. Ma olen
külmaks muutunud. Hakkasin kõigest nutma, ei
sattunud isegi paanikasse, tegelikult ootasin pimestavat
lööki kuklasse, aga nad isegi ei tiirutanud minu
ümber. Laibad veeti matmiseks välja. Helena ja tema
mees amelesid nurgas ja keegi viskas robustset nalja.
Nad käitusid ausalt öeldes viisakalt, nii palju kui
neilt üldse selles olukorras viisakust oodata oleks saanud.
Ma sain magamistoa, lingita ukse, aga ääretult pehme
sängiga. Hommikusöök peale rahutut und oli
korralik ja sisaldas kõike, mida hing ihaldas. Hoolimata
sellest kõigest tundsin ma kohutavat trotsi, iha neile
näkku sülitada ja nad jalge alla trampida, kuni ma
nägin Annikat. Ta oli üks neist vähestest
naistest, kes veel polnud endale elukaaslast leidnud ja ta oli
bakteoroloog. Ta tuli minu juurde, istus mu kõrvale ja
avas suu.
Ma olen kenamaid hääli kuulnud, aga see
inglinägu. Oh, jah. Meie mehed oleme siiski oma organismide
lakkamatu talitluse orjad. Ma isegi naeratasin talle.
«Mõne tunni pärast saab üks ajalugu
otsa,» ütles Annika ja vaatas mulle sügavalt
silma sisse. «Mida sa sellest arvad.»
Kehitasin õlgu.
«Ma pean vist sulle selgitama,» ütles ta.
«Mis tähtsust sel oleks?» küsisin ma
mornilt, kuid meelitatuna sellisest tähelepanust.
«Sest me otsustasime su ellu jätta,»
ütles Annika.
«Sest ma olen teile mingil moel kasulik?»
«Oh, sa lihtsalt meeldid mulle väga,» pomises
ta. «Ja sa oleks kasulik minu laste isana. Me vajame
juurdekasvu.»
Noogutasin tummalt. Mul oli õigus. Vahet enam polnud.
Nad olid süstiku Maa poole teele saatnud. Polnud vaja head
ettekujutusvõimet, et näha seda, mis juhtuma
hakkab.
«Ma olen sõjaväelane,» ütlesin
talle. «Ka teie, kuigi te nimetate ennast rahumeelseteks,
kasutasite relva.»
«Ainult selleks, et see kurjus lõpetada,»
ütles Annika. «Et siin uuesti alustada.»
«Ma ei tea,» pomisesin. «See kõik
võib aega võtta. Ma ei kujuta küll hetkel
ette, kuidas meie vahel midagi sooja peaks arenema. Te tapsite
mu rühmakaaslased. Olgu inimkond surnud, aga minu jaoks
olete te ikka mõrtsukad.»
«Ma tean,» ütles ta. «See oli terav samm.
Ausalt öeldes vajasime me militaristi. Nii igaks juhuks.
Kui tulevik peaks midagi rbameeldivat tooma.»
Seal me siis istusime ja ajasime juttu. Nagu kaks
maailmaparandajat, ainult et kumbki üritas seda asja omal
moel ajada. Järgmistel päevadel rahunesin ma maha. Me
käisime koos söömas ja vaatasime
päikesetõusu, kujutasime ette, kuidas Maal
surmvaikus valitseb ja nii see asi algas. Mina hülgasin
enda sõjahimu ja vahetasin selle teaduse vastu. Me
armusime ja mõne aja pärast läks Annika
ootamatult paksuks. Jumal tänatud, et mitte suurest
söömisest. Ka üldjoontes läheb rahuldavalt.
Uue aasta vastuvõtmiseks peaks me valmis saama uue
masinavärgi, mis aitaks meil pinnasesse uusi ruume raiuda.
Meie järelkasvu pärast ikka. See on
tähelepanuväärselt korralik ja me oleme kasvamas.
Vahel ei näe ma tulevikku, aga meil kõigil
käivad masendushood peal. Siin pole lihtne. Võib
olla peame me asjade sellise käigu üle
õnnelikud olema ja elama ühe lihtsa lause najal. Eks
näis, mis tulevik toob.
|