Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes
hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks
musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine
lossiõuele oli esile kutsunud.
«Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins.
«Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl --
nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et
uus omanik seda välja ei vaheta.»
«Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju
välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult
õlitab seda.»
«Õlitagu pealegi,» irvitas Collins. «Kas või
kaks korda päevas. Muidugi võin ma ka kääksumise
ära koristada. Aga me arvasime, et see loob mõnusa
õhkkonna. Praegu on ta muide ülepäevasel rezhiimil. See
peaks piisav olema.»
Nad sisenesid häärberisse ja Finch lülitas peremehelikult
tuled põlema. Hall täitus tuhmi ja sünge valgusega. Finch
vaatas ringi -- muutunud polnud midagi. Massiivne antiikmööbel,
maalid millelt põrnitsesid ammu surnud parukais mehed,
perekonnavapid seintel.
«Soovite kohe üle vaadata?» päris Collins.
«Või võtame väikse sherri? Pudel on kapis, aga
rohkem majas, nagu isegi teate, kedagi ei ole. Tuleb iseteenindusega
leppida.»
Finch võbistas õlgu. Hallis oli külm ning kõhe ja
rusuv tunne, mida ta igakord Darmouth Mansion'is tundis, tuli tagasi.
«Teate, võtaks küll,» ütles ta Collinsile.
«Sherri sobib selle majaga hästi kokku.»
«Ohoh! Kõik, mis siin on, sobib selle majaga hästi
kokku,» itsitas Collins silma pilgutades. «Ma ütleksin
isegi, et see on stiilseim maja omataoliste seas Inglismaal.»
«Minu teada s e l l i s e i d maju rohkem ju ei ole,
või kuidas?»
«V e e l ei ole,» täpsustas Collins. «Meie
eduka koostöö jätkumiseks selle pitsi me nüüd
tõstamegi. Üks moment...» Collins asutas ennast baarkapi
poole, kuid Finch, tunnetades oma peremehekohust, jõudis temast
ette.
«Ärge nähke vaeva! Seni olen mina veel omanik.» Finch
sammus kriuksuval parketist põrandal suurejoonelise mahagonkapi
juurde, avas baarilaeka ning küünitas käe roheka pudeli
järele. Kui ta kahte pokaali helepruuni sherrit valas, kuulis ta
seljataga Collinsi häält.
«Muuseas, mida te sellest tugitoolist arvate? Meil tuli teda veidi
kohendada, mõned vanad detailid uutega vahetada. Kuid minu arust ei
paista muutus üldse välja.»
«Moment,» ütles Finch. Ta asetas pokaalid baarikapi eendile
ja suunas pilgu tugitoolile, mis asus sealsamas kõrval, väikse
madala lauakese ees ning paistis kõigi tunnuste järgi olevat
sobivaim koht, kus vana baarikapi sisemuse hüvesid nautida.
Kiirel vaatlusel ei avastanud ta mingeid ebakõlasid. Tugitool
näis täpselt sellena, mis ta pidi olema: 18. sajandi meistri de
Blanco töö, mille alghind igal korralikul Londoni oksjonil algab
neljast tuhandest naelast ja milles nii mõnigi George III aegne
tähtis tegelane on omaaegseid napse nautinud. Mustast brokaadist
sügava tooli käetoed olid kaunistatud messingnuplitega, seljatoel
võis veel aimata kulunud perekonnavapi kujutist.
«Suurepärane tool. Mina küll aru ei saa, et...» nentis
Finch ja vakatas, kui ta sirutas käe taas sherripokaalide poole. Kurku
tõusis klomp. Mis sest, et ta teadis...
Helepruuni sherri asemel oli pokaalides ruuge punane vedelik. Veri.
Collins naeris täiest südamest, tema parastavad naeruturtsatused
kõlasid vana võlvlae all ja põrkusid sealt
ebameeldivalt Finchi kõrva.
«Rabav, mis? Üks meie teravmeelsemaid leiutisi, kas te ei leia?
Hetkeks tähelepanu mujale... ja teie naps muutub vereks! Ei, ei,
oodake,» ruttas ta lisama, kui nägi Finchi pilku pokaalidelt
ära pööramas.
Vaid mõne sekundi jooksul tõmbus vedelik taas pruunikaks,
nagu poleks kunagi punane olnudki. Muutus oli olnud nii kiire, et Finch
hetkeks isegi kahtles, kas oli üldse verd näinud.
«Just, just,» kinnitas Collins, ikka veel vaikselt naeru
põksudes. «Nii see ongi mõeldud -- meelepete. Kas ma
tõesti nägin verd?! See pole ju ometi võimalik! Ilmselt
mulle ainult tundus nii -- ja inimene unustab juhtunu. Ainult et
mõne päeva pärast kordub sama lugu. Hetkeks käest
pandud sherriklaasi ilmub veri. Ainult hetkeks! Sama meelepete teist korda!
Ja teid haarab hirm.»
«Väga teravmeelne,» tähendas Finch pisut kohmetunult.
«Ainult et ma ei saa verd näha. Arst ütles, et see on mingi
küllalt tihti esinev foobia -- verekartus, hematofoobia. Olen
püüdnud seda küll ravida, aga asjatult. Oleksin pidanud
teile sellest rääkima.»
«Andke andeks, vanapoiss,» ruttas Collins vabandama. «Ma
tõesti ei teadnud. Aga trikk oli mõjuv, mis?»
«Oli küll. Eriti veel siis, kui sa pole selliseks... etenduseks
valmis.»
«Noh, k o g u etendust te pole ju veel
näinudki.»
Collins haaras oma sherri ja suundus halli teise nurka diivani poole.
Millegipärast otsustas Finch aga oma joogist loobuda.
Nad võtsid istet ja Collins õngitses portfellist
sülearvuti, olles enne kuskilt diivani alt võlunud juhtmeotsa,
mille arvutiga ühendas.
«See sherritrikk põhineb mingil keerulise nimega preparaadil,
mida jooki puistasime. Ütleme, et see oleks nagu peale kauba.
Päris värk on aga kõik siin -- kõik, nagu
tellisite.»
Collins keskendus ekraanile. Finch nägi, et programm avanes pildist,
mis kujutas Darmouth Mansionit.
«See juhe on muidugi ajutine nähtus,» seletas Collins
õhinal. «Siin põranda all on väike keskjaam. Praegu
juhin ma süsteemi siit. Teie võite aga, kas variant A --
jätta süsteem juhurezhiimi või variant B -- programeerida
kogu kupatus sellisele sagedusele, nagu ise soovite. Mina soovitaksin
varianti B, sest juhurezhiim ei arvesta inimese psühholoogiat ja
võib kohati üle pakkuda. Ma ei tea ju kui kõva
närvikava sel teie ostjal -- mis ta nimi nüüd oligi --
on.»
«Weerbeck. Austin Weerbeck III,» kostis Finch. «Teise
põlve miljonär.»
«Minu pärast kasvõi viienda. Vaadake siia!»
Collins klõbistas oskuslikult klahvidel ja ekraanile kuvus
valikmenüü.
«Praegu on kogu süsteem maas. Me käivitame selle,
näete, siit. Nüüd valime kas kogu tsirkuse või eraldi
tegelased. Alustame üksikkujudest. Muuseas, kõigepealt
kustutame tuled.»
Valgus kustus, kogu hall vajus hämarusse. Finch tundis kerget
erutusvärinat, kui ta sülearvutile lähemale kummardus.
«Etteaste numero uno. Peata mees. Vaadake, palun, sinna trepi
poole!»
Finch pööras pea trepi poole. Õhtupimeduses seletas ta
vana treppi, mis viis hallist häärberi teisele korrusele. Seinal
trepi kohal rippusid portreed, käsipuu oli kaunistatud suurejooneliste
tammefiguuridega. Üks õige inglise trepp, mõtles Finch.
Kõik oli vaikne. Siis tajus ta liikumist. Hämarusest eraldus
tume kogu, mille kontuure polnud veel võimalik eristada. Kuju oleks
nagu tekkinud seinast, umbes trepi keskel. Must lüheldane kogu. Siis
astus ta, ei, libises, hõljus trepi kohalt allapoole.
Finch ahmis õhku.
Pimedusest kasvas maani mantlit kandev mees. Ainult sel mehel polnud pead.
Käed olid tal ette sirutatud, nagu otsiks ta teed.
Ülestõstetud krae kohalt võis aimata valendavat
kaelakonti. Mees ei olnud «päris». Ei pidanudki olema. Ta ei
paistnud just läbi, kuid tema piirjooned olid piisavalt ähmased,
et ilmutist viirastuseks pidada. Kummitus peatus, olles jõudnud
trepimademele. Ta tegi veel ühe sammu, hakkas siis võbelema ja
kadus aeglaselt. Olles juba poolenisti haihtunud, haaras ta ühe
käega õhku, otsekui proovides kedagi lüüa. Siis oli
ta läinud.
Finch tundis külmavärinaid. Ta oli küll seesuguseks
etteasteks valmistunud, kuid viirastus oli olnud piisavalt realistlik, et
isegi teadjas inimeses hirmuvärinaid esile kutsuda.
«Ja kõik täpses vastavuses legendile,» sositas
Collins. «See oli söör Eamond Barnsley. Vana Daumontville
tappis ta just siin trepi juures. Kõigepealt suskas teda pistodaga
rindu ja seejärel raius pea maha. Teenrid nägid pealt. Muuseas,
ka verelaigu võib põrandale tekitada. Aga soovitav oleks
ainult 14. mail -- siis kui Barnsley tapeti. Aga ma võin teile
siiski näidata...»
«Aitäh, pole vaja.»
«Õige, te ei kannata ju verd. Olgu peale, läheme edasi.
Show, nagu öeldakse jätkub! Vana Daumontville
isiklikult.»
Kostis köhatus, nii realistlik, et Finch pidas köhijaks algul
Collinsit. Too aga irvitas vaid hämarusest vastu ja osutas peaga
tugitooli suunas -- selle sama, mille konstruktsiooni oli tulnud pisut
muuta. Kinnisvaraagent pööras pead ja nägi ruumi teises
nurgas asetsevas tugitoolis kellegi pead. Kiilaspead, mille külgedelt
langesid pikad tumedad juuksed. Siis pea pöördus --
pöördus ebaloomulikult, täisringi pidi nagu
öökullil. Kostus isegi kaelaluude naginat. Viirastus
pööras oma kollakalt hõõguvad silmad otse Finchi
poole. Viimane võpatas ja hammustas tahtmatult keelde. Siis kostus
võigas hauatagune naer, kuid mitte ilmutise poolt, vaid siitsamast
Finchi kõrva äärest. Kollased silmad puurisid ennast
vaataja näkku ja siis oli ilmutis äkki kadunud. Ainult kohutava
naeru kaja hõljus veel võlvide all.
«Kõik nagu oli,» seletas Collins. «Kui sheriff koos
sõduritega Daumontville'ile järele tuli, istus too seal
tugitoolis ja naeris ainult oma haiglast naeru. Ta hukati küll
Doncasteris aga teda on siin tugitoolis hiljem nähtud.»
«Te olete kohalikke pärimusi vist päris hoolikalt
uurinud?» päris Finch. «Mina neid detaile küll
kõiki ei mäleta.»
«Amet kohustab,» Collins ei püüdnudki hääles
kõlavat uhkustunnet varjata. «Kaks meest kaevasid arhiivides ja
töötasid koduloolisi pärimusi läbi. Sest ka uus omanik
võib ju oma elukoha ajaloo vastu huvi tunda ning blufi läbi
näha. Ei mingit ülepakkumist ega isiklikku fantaasialendu.
Tõsi, mõningad asjad oleme me ise lisanud, sest Darmouthi
kummitused on vahest üsna kujutlusvaesed,» lisas ta itsitades.
«Eriti hästi on meil õnnestunud audiopool. Näiteks
keldris sositab naisehääl ühe Miltoni soneti fragmenti ning
magamistoas kostub aegajalt kellegi ohkeid. Kui mäletate, siis poos
Daumontville hobusetallis leedi Elizabethi pihiisa ja sinna me korraldasime
viirastusliku köie. Kui te selle poole käe sirutate, ilmub teie
silme ette poodud pihiisa nägu. Teate, kuidas poodu välja
näeb? Peast välja valgunud silmad, tursunud keel hammaste vahel,
nägu sinine, uriini ja spermalaik jalge all... Kõik nagu
kohtuekspertiisi toimikutes, poisid nägid kaks kuud vaeva.»
Finch muigas omaette. Etendus ületas tema parimaid ootusi.
«Kas see hääl seal keldris peaks kuuluma leedi
Elizabethile?» küsis ta.
«Ehhe, minge tehke kindlaks! Minu teada 17. sajandil veel
lindistusvõimalus puudus. Kui aga legendi õppida, hoidis vana
Daumontville naist keldris mittu kuud kinni, enne kui ta suri. Leedi
läks vist peast pisut segi, sest olevat kogu aeg
päheõpitud Miltonit korranud.»
«Elizabethi te ei teinud?» päris Finch edasi.
«Ei. Noore leedi vaimu pole keegi kunagi näinud. Pole
mõtet üle pingutada, nagu ma juba ütlesin. Kuigi poisid
proovisid küll, aga ma pidasin targemaks isetegevus lõpetada.
Piirdusime nõrga hologa magamistoas. Kerge ehmatus enne uinumist,
paarisekundiline välgatus, ei enamat.»
Collins klõbistas taas arvuti kallal. Hallis süttisid tuled.
«Nüüd ma paluks teid teisele korrusele, Finch.»
Teisel korrusel seisatasid mehed koridoris. Eespool lõppes käik
aknaga, sealt 30 jardi kauguselt hargnes tee kahele poole. Mõlemat
seina palistas usterivi. Finch pani tähele, et siin põrand ei
kägisenud. Nad sammusid täielikus vaikuses...
...midagi vuhises Finchilt kõrva äärest mööda,
kellegi nähtamatud nahksed tiivad sahisesid õhus. Finch
seisatas. Tiibade vuhin kaugenes ja siis kostis koridori lõpust akna
juurest tugev põntsatus. Kellgi teravad küüned kriipisid
aknale. Finch tundis külmavärinaid.
«Räägitakse, et see on Daumontville'i hing, kes sedaviisi
nähtamatult ringi lendab ja püüab majast välja
pääseda,» rääkis Collins.
Finch raputas vaid pead. «Poleks iial uskunud, et te kõiki
jutte nii hästi realiseerida suudate.»
«Kuidas siis muidu? Legendi elustamine mõjub palju
tõepärasemalt kui uute kummituste väljamõtlemine.
Kui siin on ikka aastasadu nähtud Barnsley'd, Daumontville'i ja madam
Gloriat, siis on aines täiesti olemas. Muidugi on tänapäeva
visuaaltehnika ning meie firma eriti võimelised looma ka sootuks
uusi ja, lubage mul öelda, olematuid koletisi, kõiksugu
põrgudeemoneid näiteks. Ma ei mõtle muidugi liikuvaid
nukke, see oleks labane! Ei, ainult käega katsumatud
«viirastused», osavalt seintesse peidetud sensorid,
hologeneraatorid, mikrotshipsid, kõlarid. Ja kõigile on
õudus garanteeritud, kõigile ekstsentrilistele
miljonäridele, kes soovivad osta ehtsat inglise kummituslossi. Peab
ainult lootma, et nad oma elektriarve vastu haiglast huvi ei tunne. Pidime
nimelt vajaliku energiavälja saamiseks erinevatele elektritarvikutele
üht-teist juurde lisama. Et lisaenergiat ära peita. Meie projekt
on energia suhtes üsnagi nõudlik, ehitasime kaks
salageneraatorit, mis annavad meie lapsukestele niiöelda
elujõu. See polnud lihtne, aga me saime sellega hakkama. Üks
endine Kaitseministeeriumi salajase osakonna töötaja
müüs meile mõned üsna huvitavad materjalid. Projekt
Macabeus, olete kuulnud?»
«Vist mitte.»
«Pole ka tähtis. Mingite kõrvalefektide tõttu see
hüljati. Aga tehnoloogia on meie käsutuses ja asetab meid
konkurentidest vähemalt viie aasta võrra ette.»
«Ja-jah, muidugi. Teie firma on parim... Muide, te mainisite madam
Gloriat. Kas see on...?»
«Just nimelt. Kurikuulsa John Daumontville'i ema, kelle vaim ei saa
hauas oma poja hirmutegude pärast rahu. Muuseas, lubage esitleda,
sealt ta tulebki!»
Finch jäi võpatades seisma, kui koridori nurga tagant ilmus uus
lummutis. Surnukahvatu vana naine, kes hoidis ettesirutatud käes
küünalt. Ei mingit leegivarju seintel -- kummitus hõljus
hääletult läbi õhu, tema elutud silmad uuristasid end
tühjusesse. Võigas kuju tuli otse Finchi peale, läks
temast läbi ja kadus koridori teises otsas, jättes
kiinisvaraagendi laubalt hirmuhigi pühkima.
«Kas siis seda on ka nähtud?» küsis Finch, kui oli
jõudnud toibuda.
«Üsna palju. Tegemist on muuseas ühe levinuma
kummitistüübiga inglise mütoloogias. Madam Gloria oli
hispaanlanna, katoliiklane. Tema fanaatiline religioosssus arvatakse olevat
ka surmajärgse ilmumise üheks põhjuseks.»
«Kes selliseid jaburdusi arvab?» ei saanud Finch aru.
«Uurijad -- või teadlased, nagu nad ise end nimetavad. Pea
kõik inglise kummituslossid on usinate vaimuotsijate poolt läbi
uuritud. Loomulikult on lossivaim parasjagu puhkusel, kui
ootusärevuses teadusejüngrid on oma kaamerad üles
sättinud,» kõhistas Collins naerda. «Te ei kujuta
ette, kui palju on inimesi, kes kõiki neid jutte usuvad. Eks
sellepärast neid välja mõeldaksegi. Et on inimesi, kes
usuvad.»
Veel tubli kaks tundi demonstreeris elektroonikafirma peainsener Desmond
Collins oma kätetööd vanade losside ülesostjale ja
edsimüüjale Timothy Finchile. Iga uue tehnikasaavutuse ilmumisel
muutus Finch näost üha rohelisemaks ning temas süvenes
veendumus, et inimene, kes on nõus õ i g e
kummituslossi eest sellist summat lauale laduma, ei tea päris
täpselt, mida soovib. Ja ta oli päris kindel, et ameerika
miljonär Austin Weerbeck III ei pea selles majas aastatki vastu. Kuid
lõppude lõpuks peab iga klient saama ikkagi täpselt
selle, mida tahab. Ja kui klient tahab viirastuste käes vaevlevat
häärberit koos ühe korraliku majalegendiga, siis selle ta ka
saab. Ja saavad ka kõik järgmised kliendid, kel on piisavalt
raha, et Finch saaks tasuda «elektriliste lisatööde»
eest ühele tagasihoidliku nimetusega Londoni äärelinna
elektroonikafirmale.
Kui mehed lõpuks majast väljusid, tundis Finch, et üks
kangem naps kulub talle väga ära. Ometigi soovis ta selle juua
oma kodulähedases pubis, mitte selles majas. Hoolikalt kuulas ta
Collinsi seletusi, kuidas kummitusprgoramm just paraja sagedusega
tööle panna, et mitte «üle pingutada». Insener
lülitas majast lahkudes elektri ja kogu kummitustekrempli välja.
Demonstratsioonesinemised olid edukalt lõpetatud.
Kruusaselt hooviteelt heitis Finch veel häärberile viimase pilgu.
Hakkas hämarduma, musträstad olid ammu vaikinud, maja mähkus
sumedasse kesk-inglise öhe.
«Õigusliku poole pealt on kõik korras,» seletas
Collins taskust autovõtmeid õngitsedes. «Weerbeck ei
tohi kapitaalremonti teha, kuna tegu arhitektuuriväärtusega. Ja
meie tegime ainult parandusliku iseloomuga elektritöid, eks ole?»
Finch noogutas ja heitis majale viimase pilgu. Teise korruse nurgapoolsest
aknast oleks nagu kumanud nõrk kahkjas valgus. Veider, mõtles
Finch autosse istudes, elekter lülitati ju ometi välja. Veidi
enne, kui ta autoukse kinni tõmbas, nägi ta aknaavasse ilmuvat
midagi, mis meenutas noort naisenägu. Tühjad silmakoopad
hauakahvatus, ilgesse vihagrimassi kõverdunud näos.
Võigas hauatagune irve...
Ilmselt siis varugeneraatori ja säästufailide viperused, otsusas
Finch, kui kuulas Collinsi juttu, mida kõike nende firma veel valmis
on looma, kuni jaguks vaid ostjaid, kes usuks vaime. Finch tahtis vaid
kiiremini siit minema pääseda.
***
Teise põlve miljonär Austin Weerbeck III kustutas tugeva
liigutusega sigareti massiivsesse vandliluust tuhatoosi ning
pööras taas pilgu oma külalisele. Kauaoodatud ja
tähtsale külalisele, kes istus Darmouth Mansioni omaniku
kabinetis ning paistis suurde tugitooli lausa uppuvat. Külaline oli
väikest kasvu vanemapoolne mees, kandis halli odavat ülikonda
ning lääpatallatud kingi, mis ei ulatanudki põrandale,
vaid rippusid kõhnade jalgade otsas naljakalt õhus,
paljastades lumivalged sokid. Mehe üks kraepool oli kunstlikult
suuremaks õmmeldud, kattes nii vasemat näopoolt.
Juba ammu ei hinnanud Weerbeck oma külalisi nende välimuse
järgi.
Veel enam neid, kelle otsimiseks oli ta kulutanud kuid ja meeletu
rahasumma. Miljonäri ei heidutanud külalise tagasihoidlik riietus
ega pudupoodniku-taoline pisike nirginägu, mida kaunistasid pisikesed
kikkvurrud. Weerbeck pakkus külalisele oma hõbeportsigarist
sigaretti, unustades, et oli seda juba korduvalt teinud.
«Me ei suitseta,» vastas mees pisut puises inglise keeles.
«Vabandage, unustasin,» vastas Weerbeck väsinud
häälel. «Mul pole t e i e g a varem
kokkupuutumist olunud. Te vist ei suitseta keegi?»
«See räägib pigem teie heast õnnest,» kostis
külaline. «Me tõepoolest ei suitseta. See mõjuks,
teate, haistmisele ja segaks muidu kah keskendumist.»
«Ma ei mõista, mis sel kõigel on haistmisega pistmist,
mister Grpowski?»
«Pan, kui tohiksin paluda. Pan Grpowski.»
«Jälle unustasin,» kostis Weerbeck, sedapuhku vabandamata.
«Edaspidi püüan meeles pidada.»
«Olge nii lahke. Mul on vaja võimalikult rohkem endaks
jääda, et teie murega toime tulla,» vastas väike mees.
«Kuid läheksime asja juurde. Teie kiri oli üsna
pealiskaudne, ometigi suutsin sellest mõista asja pakilisust ning...
vast ka jubedust. Siiski palun teid pisut lähemalt seletada.»
«Teil on õigus,» ütles Weerbeck. «Ma pole
harjunud asju kirja teel seletama. Eelistan alati näost näkku
kohtumist. Kuigi teie puhul ma hüppaksin üle oma harjumusest
soovituskirju paluda, sest juhuslikult tunnen ma senjoor Vargast üsna
hästi. Tema mulle teist rääkiski. See lugu seal Barcelonas
olnud üpriski kohutav?»
«Üks sügavamaid ja raskemaid seestumisjuhtumeid selle
sajandi Euroopas,» vastas pan Grpowski nukralt ja lükkas
põselt katva krae. Vasakut näopoolt kattis põletatud
ristikujuline arm. Weerbeck pööras tülgastunult pilgu
ära -- armi alt võis aimata kinnikasvamatut lihashaava, mis
eemaletõukavalt punetas.
«See oli tema hüvastijätusuudlus,» nentis Grpowski
kiretult. «Ta ütles, et tunneb mind selle armi järgi teises
ilmas ära. Võimalik, et tunnebki.»
«Olete siis endale koleda elukutse valinud,» tähendas
miljonär. «Kuid üsnagi tasuva, nagu ma aru saan?»
«Eksortsistiks sünnitakse,» vastas väike mees.
«Meid on välja valitud. Tasuvuse koha pealt on teil aga
õigus. Me ei ole odavad.»
«Nojah. Kuid lähme asja juurde! Ma olen senjoor Vargase juhtumiga
üldjoontes kursis. Minu lugu on vist pisut erinev. Darmouthis pole
tegu seestumisega, nagu suvatsesite väljenduda. Ei minus ega minu
naises ei ela ühtki saatanat, vähemalt minu teada mitte, kuigi
olen mõningatele äripartneritele selliseks sedastamiseks
mõnikord põhjust andnud,» sõnas Weerbeck
itsitades. Kuid Grpowski ei naernud.
«Niisiis, on mul tegemist ainult vaimudega, mitte füüsilise
koletisega,» jätkas Weerbeck taas tõsinedes.
«Tunnistan, et olen selles ise süüdi. Vanas eas hakkab
inimene igasugu rumalusi tahtma. Mina näiteks soovisin omandada
üht mõnusat kummituslossi ja lasin endale, nagu öeldakse,
ise varba peale. Asi ületas kõik mu ootused ja
närvikõdi asemel külalistele olen ise mitmeid kordi hirmu
pärast peaaegu püksi teinud. Ja need kummitused ilmuvad ikka
siis, kui majas pole peale minu ja minu abikaasa kedagi. Mul on
kõrini sellest, kui ma oma magamistoa ukselt koputust kuulen,
lähen avama ja ukse tagant mitte kedagi eest leides pööran
ümber ja minu toas on keegi vanaldane missis, kes kõigi
tunnuste järgi paistab surnud olevat. OK, ta haihtub üsna pea,
kuid siis põrkan ma hommikul koridoris kokku selle
auväärse proua pojaga, kes liigub pea selja taha
pööratud ja naerab oma võigast naeru. Mul on sellest
kõrini!»
«Kolige siis minema,» pakkus Grpowski. «Inglismaal peaks
selliseid losse ju hulgi olema. Mõtlen ilma kummitusteta
losse.»
«See pole väljapääs,» lõikas Weerbeck
järsult. «Ma pole harjunud nii lihtsalt alla andma.
Põgenemine naeruvääristaks mind. Kui mul on probleem, siis
ma likvideerin selle, mitte ei jookse minema. Pealegi mulle meeldib siinne
loodus ja arhitektuur. Olen just sellisest lossist ammu unistanud. Ei!
Kaduma peavad kummitused, mitte mina.»
Grpowski laiutas käsi, otsekui öeldes, et kliendi soov on talle
seaduseks.
«Vaadake,» lisas miljonär häält tasandades.
«Minu naine ootab nimelt last. Meie esimest. Ta on niigi üsnagi
hirmul ja ma ei luba, et mingi äkki ilmunud viirastus...
Mõistate?»
Grpowski noogutas.
«Nagu ma aru saan, käib teie viirastustega kaasas ka mingi
legend?» päris ta siis mõtlikult.
«Jah. Lühidalt on see järgmine. Elas siin kunagi keegi John
Daumontville, keegi haige ja sadistlik mõisnik. Ta kosis või
õigemini ostis endale naiseks noorukese kaunitari -- leedi
Elizabethi. Loomulikult ei kannatanud tüdruk vanamehe perversset
seksuaaltehnikat välja (andke andeks, detailie pole teada) ning leidis
harva abieluvälist lohutust söör Eamond Barnsley hellustest.
Oli üks naabruses elav krahv, kui ma õigesti mäletan,
selline paras Don Juan. Vaevalt toogi eriline dzhentelmen oli --
pärimus räägib, et mees pasundas oma saagist terves
krahvkonnas. Nii või teisiti, igatahes sai vanamees naise
kõrvalhüpetest teada. Võimalik, et ta piinas selle info
välja Elizabethi pihiisalt, sest viimane jäi kadunuks ja tema
poodud ja kõdunenud laip leiti hiljem hobusetallist. Kutsunud ta
siis ühel päeval pahaaimamatu Barnsley külla ja hukanud
siinsamas lossis. Olen ka noorsandi näinud, too on võtnud
kombeks ilma peata ringi kolistada, sest Daumontville valis just sellise
hukkamismooduse.»
«Kas Barnsley vaim ilmub oma surmapäeval?» küsis
eksortsist.
«Pole õrna aimugi. Mis tähtsust sel on?»
«Kõigel on tähtsust. Kui ta ilmub ainult oma
surmapäeval, ei saa ma teda välja manada.»
«Miks te peate ta välja manama?» ei saanud Weerbeck aru.
«Kuidas ma saan hävitada seda, mida pole?» küsis
Grpowski vastu. «Eksortsist tegeleb välja ilmunud Kurjaga. Kui
Kuri on peidus, tuleb välja kutsuda. Mõni vaim on aga nii
tugevalt seotud tema loonud energiaplahvatusega, et ta kummitab ainult
ühel päeval aastas ja ainult ühes kohas.»
«Nojah, võimalik. Eks te ise tea. Aga lugu läheb
edasi.»
«Ma kuulan.»
«Pärast noore võistleja mõrvamist asus Daumontville
oma naise kallale. Kuna naine ei nägevat oma õiget meest, siis
pole talle silmi tarvis, otsustas timukas ja torkas naisel silmad peast
välja. Siis lohistas ta leedi Elizabethi keldrisse ja hoidis teda seal
niikaua, kuni tüdruk füüsilisse alandusse, nälga ja
hullusesse suri. Ilmselt käis ta seal teda perioodiliselt
vägistamas. Kogu tragöödia tuli ilmsiks alles kuid
hiljem.»
«Ja kõik tegelased ilmuvad vastavuses sellele legendile?»
«Minu arvates pole tegu legendiga vaid tõestisündinud
looga. Kohtukroonikas on kõik kirjas.»
«Mind huvitab, kas teie vaimud kordavad sama tegevust, nagu siin
kunagi usuti toimuvat?»
«Jah, suures osas küll.»
«Kas te Elizabethi olete samuti näinud?»
«Usun, et olen teda keldris kuulnud. Magamistoas on vahel pimeduses
kumanud üks väga kaunis naisenägu.»
«Olid sellel silmad peas?»
«Kuidas? Ah jaa... Ma arvan, et olid küll. Nägu nagu
lihtsalt välgahtaks korraks. Väga õrnalt. See on väga
ilus blond tütarlaps, väga sooja ilmega. Aga olen teda
näinud vaid paar korda.»
«Teil pidi vist mingi nimekiri olema?»
«Siin,» Weerbeck avas sahtli, võttis sealt mapi ja ulatas
selle Grpowskile. «Olen püüdnud kõik kummituste
ilmumised võimalikult täpselt kirja panna, nagu
soovisite.»
«Hea küll. Kuulake nüüd mind,» ütles
eksortsist ja võttis mapi. «Juba täna te lahkute koos
abikaasaga siit majast. Samuti tahan ma, et kõik teenijad oleksid
läinud. Te jätate mulle kõik võtmed, kõik
majaplaanid. Te jätate mulle oma koordinaadid ja kui õhk on
puhas, ma helistan teile.»
«Kas te garanteerite...»
«Ma ei garanteeri mitte midagi. See on väga keeruline juhtum.
Ilmselt on teie ilmumine siin majas äratanud mingi vana energia. Teie
naine on noor?»
«Minust kolmkümmend aastat noorem.»
«Võimalik, et vaimud ilmusid just seepärast. Nad tulid
hoiatama, nad tunnevad, et vana tragöödia võib
korduda...»
«Kuulge, mida te endale õige lubate!» röögatas
Weerbeck. «Janet ja mina...»
«Ärge karjuge, palun! Seesuguseid juhtumeid on varem esinenud.
Pealegi ei väida ma ju, et neil õ i g u s oleks.
Ma arvan, et teie olete viirastusi rohkem näinud, kui teie
naine?»
«Vist küll,» pomises Weerbeck mõnevõrra
rahunedes. «Aga nagu ma juba ütlesin, ootab Janet last ja ta ei
liigu palju ringi. Veel enam öösel ja pimedates kohtades. Aga
need jõletised kipuvad rohkem hämaras ilmuma.»
«Veel üks küsimus. Ega te ei tea, kas leedi Elizabeth ootas
last?»
«Kust m i n a peaks seda teadma?» laiutas
miljonär käsi.
«Minge nüüd,» ütles Grpowski pärast pausi ja
tõusis püsti. «Minge nüüd siit ära.»
***
Doncasteri ühe kalleima pansionaadi luksusnumbri rõdul istusid
mees ja naine. Naise ümarad kehavormid rääkisid paari
peatselt ees ootavast tähtsast sündmusest. Mees kandis heledat
suveülikonda ja rüüpas ohtra jääga rikutud viskit
ning luges õhtust ajalehte.
«Austin?» päris naine, kui oli pikalt oma lugemisse
süübinud meest jälginud. «Kas sulle ei tundu meie
olukord kuidagi kummaline?»
«Mis? Ah kummaline? Mida sa täpselt silmas pead?» rebis
Austin Weerbeck end uudistest lahti ja jäi abikaasale otsa vaatama.
«Kõik. See meie redutamine siin, kui sinu poolakast tuttav omi
imetrikke teeb. Üldse need viirastused ja puha.»
«Loomulikult on see kummaline. Kummitus ei ole just kõige
harilikum asi siin maailmas.»
«Sa ise ju soovisid kummituslossi osta.»
«Ma ei pidanud silmas, et nad peavad nii realistlikud olema. Pigem
lootsin omandada mõnd heasoovlikku majavaimu. Ah, mis jama ma
küll räägin! Ämbrisse astusin ma, Janet.»
Naine ohkas. «Nende realistlikkus ongi vahest kõige veidram.
Kas sa ei leia?»
«Ma ei saa sinust päris täpselt aru, kallis.»
Janet liigutas mõtlikul ilmel lusikat tühjaksjoodud teetassis.
«Vaata,» hakkas ta siis mehele ettevaatlikult seletama.
«Need kummitused, keda mina olen näinud, samuti ka need, kellest
sa mulle rääkinud oled... Nad on liiga loomulikud. Nad
kõik käituvad, nagu me arvame, et nad käituvad. Ilmuvad
seal, kus neid alati kuidagi l a h t i s e l e t a d a
saab.»
«Noh, aga nii on nad toiminud juba mingid kolmsada aastat?!»
«Aga k u s t meie seda teame?» päris Janet
kiiresti vastu. «Kuidas meie maja on omandanud kummituslegendi. Vasta
mulle, palun, ma tahan kuulda, kuidas sa seda ütled!»
Weerbeck rüüpas kulme kortsutades pruunikat jooki, mis kunagi oli
olnud shoti üheviljaviski.
«Neid on ju nähtud. Inimesed on näinud kummitusi, nii lihtne
see ongi.»
«Ja nii lihtsalt sa seda kõike usudki?»
«Ma olen ise neid näinud, sinagi olend näinud, Janet.
Millega sa rahul pole?»
«Ma pole rahul sellega, et meie oleme näinud kummitusi tegemas
kõike seda, mida teised inimesed enne meid on väidetavalt
näinud neid tegemas. Ma arvan, et tõeline kummitus peaks
väheke originaalsem olema.»
Austin Weerbeckil võttis jupp aega, et mõista, mida ta
abikaasa põhjaosariiklase terav mõistus tahtis talle selgeks
teha.
«Sa siis ei usu...» alustas ta.
«Asi pole uskumises,» katkestas naine teda. «Barnsley laskub
täpselt mööda seda treppi, mille mademel ta tapeti.
Daumontville istub just seal, kus politsei ta kinni nabis. Gloria
kõnnib täpselt seal, kus ta küünlaga oma
õhtust ringkäiku tegi. Poodud pihiisa ilmutab end seal, kus ta
poodi. Saad aru, mida ma tahan öelda? Kunagi lasid inimesed liikvele
legendi Darmouthi viirastustest ja nad mõtlesid ilmutised tegema
seda, mida nad reaalses elus tegid. Kõiki neid kummituste stseene on
nähtud, saad aru! Aga keegi pole näinud vägistatud ja
pimestatud Elizabethi, seepärast tema ei «kummitagi». Vaene
naine oli keldris kinni. Kuulu järgi oli küll teada, mida temaga
tehti, aga keegi peale Daumontville'i ei näinud teda. Miks ei tee
ükski viirastus seda, mida pole nähtud teda tegemas?»
«Sa siis tahad öelda...»
«Et mängitakse sinu ebausul ja rahal, aga võibolla tahab
meid keegi hoopis Darmouthist välja süüa!»
«Mis raha siia puutub?»
«Sul on palju raha. Ja sa näed seetõttu ainult probleemi,
mida lahendada. Rasedus teeb aga naised tundlikuks ja
järelemõtlikuks, kas tead.»
Weerbeck näppis tusaselt kasvama hakanud habemetüügast.
Talle ei meeldinud oma naisega vaielda. Eriti veel siis, kui tal argumente
ei olnud. Kui asja s e l l i s e nurga alt vaadelda, siis
tõesti tundub kogu lugu vähe kummalisemana. Aga siis hakkas
tema taskus telefon helisema. Miljonär ajas küünarnukiga oma
viskiklaasi ümber, kui ta rapsides telefoni järgi
küünitles.
«Mister Weerbeck? Grpowski siin,» kostus eksortsistile omane
pehme inglisekeelne hääldus. «Ma arvan, et te
võiksite tulla. Kasvõi kohe. Aga parem kui üksi, sest
majas pole elektrit. Ma arvan, et nendega on nüüd lõpp.
Vähemalt enamusega.»
***
Väiksekasvuline pan istus Darmouth Mansioni hoovil pingil ja
jõi kiirete sõõmudega võõrapärase
nimetusega mineraalvett. Weerbeck peatas oma auto pidurite sahisedes
kruusasel platsil ja tormas erutatult eksosristi juurde. Ta kandis ikka
veel heledat suveülikonda, kuigi õhtune ilm hakkas juba
jahedaks tõmbama.
Grpowski jalge ees lebas suur kohver. Mehel oli väga väsinud
ilme, tema nukrad nirgisilmad piidlesid tujutult miljonäri.
«Mis juhtus, miks majas elektrit pole?» hõikas Weerbeck
kaugelt, kui oli heitnud pilgu valgustamata majale ja hoovile.
«Kogu teie alajaam ja majasisesed jaotuskarbid on läbi p
õ l e n u d,» kostis poolakas vaikselt.
«Miks te küll seda pidite tegema?» päris miljonär
tigedalt. «Minu teada polnud kummitustel elektrist sooja ega
külma.» Ta istus Grpowski kõrvale ja vaatas palgatule
küsivalt otsa.
«Mitte mina,» vastas küsitatu. «T e m a
tegi seda. Aga kuidas ja miks, see on iseasi. Muuseas, teie
häärber peaks enam-vähem puhas olema.»
«Lähme siis sisse?»
«Ma ei soovitaks. Ta läks küll keldrisse, kuid ei pruugi
sinna kauaks jääda. Ma tahan, et te enne minu aruande ära
kuulaksite, kui majja lähete.»
«Rääkige siis!»
Ja poolakas rääkis.
Kui Euroopa parim eksortsist oli töö kallale asunud,
täheldas ta kohe mingi seni kogematu välja olemasolu majas.
Kummati polnud see energiaväli päris teistpoolset päritolu -
- ta ei reageerinud ühelegi loitsule ega tahtnud Ohverdusest kuuldagi.
Eksortsismi üks põhireegleid nägi nimelt ette, et Kuri
Vaim tuleb välja manada, pakkudes manaja hinge otsekui boonuseks ja
teenustasuks. Hiljem peaks siis manaja muidugi Vaimu petma ja oma hinge
«tagasi varastama». Selles trikis ongi eksortsistide
töö kõige raskem osa. Kuidas protseduur täpselt
käib -- seda ei tahtnud poolakas avaldada -- aukoodeks ja
tsunftiseadus ei lubavat. Mõned tema endised kolleegid polnud
sellega hakkama saanud ja tulemused olnud üpris kurvad... Igatahes oli
Darmouth Mansioni energiaväli väga kummaline. See eksisteeris
väga veidratel tunnetussagedustel. Sellistel, millest astraaltasand
jääb veel kaugele, kuid hariliku inimese taju juba
hääbub. Grpowski oli katsetanud Lihuniku meetodit.
Pühitsetult liigaasta viimasel päeval tapetud härja veri
tuli valada kohta, kus Vaim sagedamini ilmub (veri oli tal konserveeritud
teaduse viimase sõna järgi). Harilikult teeb see deemoni
näljaseks ja ta ilmub. Muidugi on tarvis ka üht teatavat loitsu,
keeles, mida ammu Maal enam ei räägita. Vaim oligi ilmunud. See
oli vana Daumontville, kes tegi oma tuntud trikki tugitoolis ja kadus
seejärel. Veri teda ei huvitanud. Grpowski aga oli tundnud sel hetkel
välja tugevalt kasvamas. Ja siis ilmus kummitus, kes kõigi
tunnuste järgi pidi olema leedi Elizabeth. Aga tema kohta puudusid
Weerbeckil igasugused märkmed. Lisaks käitus ka uus silmitu vaim
väga erinevalt Daumontville'i omast. Ta tahtis eksortsistiga s u
h e l d a.
Oma haiglasel moel muidugi. Grpowski blokeeris oma meeled Daremberg-
Rufinuse kontrapassaadiga. Paraku oli Elizabeth kiirem. Taas oli Darmouthi
väli kasvanud (sellise nime all lubas poolakas ka selle uue ilmingu
erialakirjanduses jäädvustada). Mingid sõnad tungisid
eksortsisti teadvusesse. Tegu oli mingi poeemiga väga vanas inglise
keeles, millest vapper poolakas mõhkugi aru ei saanud. Äkitselt
kostus võigas hauatagune naer, ilmus Daumontville, tema sees madam
Gloria, laest kukkusid üksteise järel täiesti identsed
poomisnöörid, läbi õhu lendles poodud pihiisa.
Kõik ümberringi hakkas korraga sahisema ja vuhisema, kostusid
ohked, kriipimised ja kõik muud kujuteldavad vaimuhääled,
mis meeletus kakofoonias segunesid ega reageerinud ühelegi loitsule
ega muule menetlusele. Peata Barnsley muudkui laskus ja laskus
mööda treppi alla -- haihtus mademel, et trepiotsal jälle
uuesti ilmuda.
Midagi sellist polnud Grpowski kunagi varem kohanud. Esimesest ehmatusest
üle saanud, hakkas ta tähele panema, et p e a l e
leedi Elizabethi käitusid kõik vaimud kuidagi üheselt ja
standardselt. Vaid silmadeta ja mädanenud näoga noor naisevaim
suutis ansamblist erinevalt käituda. Ta võitles nendega...
See olevat olnud kõige kummalisem kogemus paljunäinud
eksortsisti praktikas. Ta oli oma teadvusega murdnud Darmouthi
energiavälja, see avanes äkki ja korraga, kogu oma okultses
olekus. Ainult Elizabeth ei allunud tema korraldustele. Ja
vaatemängust, kus poolakale oli jäänud pelgalt
kõrvaltvaatja roll, hakkasid tegelased ükshaaval kaduma.
Haihtuma... Ning energiaväli hakkas nõrgenema. Aeglaselt, aga
pöördumatult. Keegi nagu tappis seda. Kõik mõjus
väga arusaamatuna, kuid selles segaduses oli olnud ometi oma loogika.
Eksortsist vaikis.
«Mis siis õieti juhtus?» küsis Weerbeck. «Kas
nad on kadunud? Ja kes seal keldris siis on?»
«Teie majja sattus kuidagi mingi tehislik energiaväli,»
kostis pan Grpowski nukral ilmel. «Ärge pärige kust ja
kuidas. Võibolla olete mingi salastatud kaitseotstarbelise objekti
läheduses. Seda võin ma aga teile kindlasti öelda, et
mingeid kummitusi pole siin majas enne seda välja kunagi olnud.»
«See kuradima väli siis kutsus nad esile?» küsis
Weerbeck ikka mitte millestki aru saades.
«Ühe e h t s a viirastuse küll. Leedi
Elizabethi. Ülejäänud olid võltsingud. Elizabeth aga
suri sellistes füüsilistes ja vaimsetes alandustes, et maja
kvantpassaat -- astraalmälu, kui see teile rohkem ütleb --
mäletas teda. Ma olen töötanud kunagi Oswiencimi ja
Mauthauseni laagrites... Ärge küsige, mis seal siiani toimub. Nad
tahavad ikka veel kätte maksta. Kõigile, valimata kellele.
Kontsentreeritud vihkamine kõigi elavate vastu. Aga see on hoopis
teine lugu. Sündimata laste vaimud, kas teate. Nad ei tunne halastust,
nad ei elanud niikaua, et hellust ja halastust kogeda... Ma kirjutan
sellest ilmselt oma memuaarides, kui aega antakse.» Ja pan Grpowski
rüüpas jälle oma mineraalvee pudelist.
«See on muidugi kurb, aga mis minu majas siis ikkagi toimub?» ei
saanud Weerbeck rahu.
«Siia tekkisid tehiskummitused,» kostis eksortsist.
«Darmouthi Välja toimel. See Väli oli ometi nii tugev, et
elustada ka üks pärisvaim. Võimalik, et ka kaks. Pean
silmas John Daumontville'i sündimata jäänud last. Leedi
Elizabeth n ä g i oma ja oma lapse isa ning
mõrtsukat. Ta tappis ta. Kättemaksuks. Ühtlasi tappis ta
kogu energiavälja ja kogu ülejäänud kamba. Ilmselt
kasutas ta Xenoni vektorloitsu, kuid senitundmatus kongruentsis. Kuna see
enrgiaväli minule ei allu, siis olen võimetu. Elizabethi vaim
sündis sellest väljast. Välja ennast aga enam ei ole, nagu
pole teie majas ka ühtegi volti elektrit. Kuna pole enam vaimu
esilekutsunud mana, olen mina võimetu.»
«Ja mida ma siis tegema pean?»
«Teie naine ootab last? Kolige siit minema. Sündimata
jäänud laste vaimud on kõige ohtlikumad. See silmadeta
viirastus, leedi Elizabeth... See pole süütu Daumontville ega
Barnsely, uskuge mind, te ei taha teda näha.»
***
Ühes Chelsea' argipäevaõhtuselt kubisevas pubis istusid
kaks meest ning õgisid neerupirukat, mille loputasid alla lahja
õllega. Kõrtsimelu summutas nende vaiksel häälel
peetud vestluse.
«Muuseas, Collins,» päris noorem mees. «Kas teate, et
Weerbeckid kolisid Darmouth Mansionist välja ja müüsid selle
mulle tagasi? Aga pärast seda, kui teie kuulus programm üles
ütles. Kas pole see mitte pisut kummaline?»
«Inimesele on ikka omane elukohta vahetada,» kostis
kõnetatu. «Olen kindel, et kui me süsteemile ligi
pääseksime, õnnestuks viga kõrvaldada. Veider, et
see kinni jooksis ja läbi kärssas...»
«Räägitakse, et seal «kummitavat» keegi silmadeta
naisevaim. Kahele aknast sisse piilunud külapoisile tekkisid
näkku seletamatud verejäljed. Teie ju selliseid kummitusi ei
loonud, kui ma õigesti mäletan?»
«Tähtsusetud kõrvalefektid ja järelmõjud. Ikka
juhtub,» ei teinud Collins välja. «Mõni
programmeerimisel tekkinud näpukas, ehk «lutikas», nagu
öeldakse.»
«Seda küll, ega see mulle eriti korda lähegi. Weerbeck
tahtis kummitusi ja need ta ka sai. Kliendi soov, teate isegi,»
tähendas Finch muiates.
«Just nimelt,» kinnitas Collins. «Muuseas, ega teile uusi
kliente pole tekkinud?»
Finchi nägu võttis irvelise ja kiskjaliku ilme, millega ta
alati äriasju tavatses arutada.
«Kuidas teile nüüd öelda. Üht-teist nagu oleks
silmapiiril. Aga nemad tahavad harilikku maalossi, ilma igasuguste
viirastusteta. Kui te elektrisüsteemi korda teeksite, oleks Darmouth
Mansion igati sobiv. Kliendi soov, nagu öeldakse, on
seaduseks...»
|