|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 1999 |
Uued arvustused ]
Ise küll poolapärasust ei täheldanud, sellegipoolest hea. "Hea" ei ole aga nii lühikese teksti puhul kiitus. Novell peab olema suurepärane, et olla hea.
Kena jutt.
Korralik stiliseering ja midagi poolapärastki nagu oleks.
Täitsa meeldiv lugemine oli. Sobiks ka natuke väljakirjutatumal kujul mõne õudusseriaali tunniajaseks osaks (heaks osaks) :) Ainult lõpp oli natuke nagu puudu või traageldatud või... Aga see on selline minimaalne norimine, kaasakiskuv oli lugeda. Jällegi maailm millesse saab rahulikult uskuda, kui välja arvata seesama sõnakasutus "lutikas", mis lihtsalt häirib, niisugune inimene ei kasutaks niisugust sõna, ta ütleks kas puuk või kala :-) (lutikas eesti keeles pigem pealtkuulamisseadmele mõtted viib ...). Aga see on kah juba veidi tähenärimine, aga mis parata saab, see lihtsalt häiris.
Kokkuvõttes: hea nauditav lugu.
Ühinen Jüri Kallase arvamusega. Igatepidi asjalik ja hea ulmekas, kui seda võib nii nimetada. Täiesti tasemel sõnastuse ja ülesehitusega. Raul Sulbi, kus on siin see ülekruvitud süngus ja kes ütles, et kõik kirjanduslikud teosed peavad humoorikad olema? Kristjan Sander, minu meelest on ülesehitus hea ja kas mitte jutustus ei kaotaks võlu kui kõik kohe alguses lahti seletatakse ja ära põhjendatakse - jutt ei olnud ju ometi nii pikk, et see lühiajaline viivitus selgitusega kes on kes oleks muutunud häirivaks. Sellist ülesehitust kasutavad ju paljud kirjaniku ja see sobib täiesti hästi selle konkreetse jutustuse juurde.
See oli võimas lummutis.
Lugu lummas juba eelpool nimetatud meeleolupiltide ja toredate kummitustega. Kõik tegelased olid omamoodi huvitavad - võib-olla isegi liiga tüüpsed kujud. (aga mis sestki, tegigi lugemise lihtsamaks.)
Mis nagu häirima jäi, ole see, et kõik need kummitused liiga kiirelt üheskoos lavale toodi... Oleks võinud neid vist rohkem kusagile lõpu poole hoida ja siis lugeja fantaasia kiiruse peale lootma jääda... Võib-olla on Hargla juba liiga proff ja ei viitsi riskida?
Samas olid toredad ka need vere-veinid ja "mingi jama pärast" kasutuselt kõrvaldatud elektritarvikud, mille uut mängu toomist kramplikult ootama jäin.
Kummituslugu, mis üles ehitatud lugejaga mängimiseks.
Tore oli!
Professionaalne töö, ütleksin. Muide, vaatasin arhiivist järgi, et mõni kuu tagasi kasutasin ühe teise Hargla jutu kohta sama hinnangut. Ilmselt mõtlen seda sama, mida Raul Sulbi ja Jüri Kallas nimetavad täiskasvanud tekstiks.
Täiskasvanud tekst on see kindlasti, aga sellele vaidleksin vastu, et esimene selline Eesti ulmes üldse. Minu arvates on selliseid kirjutatud ennegi. Sellega ei taha ma aga sugugi antud jutu väärtust vähendada.
"Kliendi soovi" idee on hea, lugu annab meeleolu hästi edasi ja kruvib seda kuni lõpuni välja. Lõpp paneb loole ilusa punkti ja jätab ka lugeja fantaasiale natuke tööd - et kuidas need uued omanikud selle silmitu naisega edaspidi hakkama saavad.
Erinevalt eelkirjutajast minule õudukad meeldivad, aga "Kliendi soov" nüüd päris õudukas ka ei ole. Ei ole küllalt õudne. Aga SF on ta kohe päris kindlasti. Ja hästi kirjutatud.
See jutt oli meeldiv üllatus. Selgus: Hargla valdab mitut z^anri.
Muidu mulle õudukad ei meeldi, ent see oli nn. taktitundeline õudus :-), oleks nagu minu tahtmisega arvestatud.
Mis puutub labasusse: 1) pole jutus minu meelest kedagi/midagi labastatud ja 2) kummitused kõlbaksid labastamiseks eriti hästi.
Kunagi, mõni kuu tagasi kasutas Raul Sulbi väljendit, et Kristjan Sanderi «Galahar» on esimene täiskasvanud tekst eesti ulmes. Tahtmata siinkohal Kristjan Sanderile vett peale tõmmata («Galahar» meeldib ka mulle!), ütleks ma just sedasama Indrek Hargla jutu «Kliendi soov» kohta.
Millepoolest siis antud Hargla jutt sedavõrd hea on?
Kõikse olulisem on see, et herr Hargla valdab suurepäraselt meeleolu: nali, tõsine põnevuslugu ja sügav traagika jne. – ning kõik see ühes tekstis koos!
Suur pluss on see, et autor on heale ideele ja võrratutele meeleolu uperpallidele ka toreda jutu ümber kirjutanud... kiidan ja (peaaegu) esimest korda elus tunnen kohaliku autori teksti lugedes kadedust, et kuidas ta oskab!
Kristjan Sanderile: Kas see ükstapuha pole, kuidas ulmejutus mingit asja nimetatakse? See, et keegi mingit asja kusagil puugiks nimetab ei tähenda veel seda, et kusagil mujal seda lutikaks ei või nimetada. «Kliendi soov» pole ju küberpunk, isegi mitte hard SF pole!
Raul Sulbile: Mis puutub sarnasusse Andrzej Sapkowski loominguga... siis kuidagi tähendanud miskit sellist. Ehk vaid niipalju, et tekst on professionaalne ja uuenduslik, aga maailmas on teisigi autoreid, kes uuenduslikke professionaalseid tekste loovad.
Silver Särale: Loe palun jutt uuesti läbi! Tõelisi kummitusi seal ei labastatud!
Mis puutub jutu zhanrimääratlusse siinses ajakirjas, siis tervikuna jääb see minu südametunnistusele... põhjendusteks pole siin kõige õigem koht.
Ehkki ma tunnistan, et isand Hargla tugevus seisneb tema jutustamisoskuses, keele- ja sõnakasutuses ning intellektuaalses taustmaterjali kasutamises (mis kõik saavad loomulikult realiseeruda pikema jutustuse raames), pean käesolevat teksti siiski tema parimaks (loe: mulle enim meeldinud) jutuks. Miinuste lahtrisse panen teemavaliku (kummitus kui kuidagi labastet) ja "Canterbury lossi kummituse" temaatika ilmse (minu arvates) kasutamise. Teksti tihedus ja korralik puänt kaaluvad aga miinuspoole vaieldamatult üles. Seega võib üksikjutult üldistust tehe arvata, et autor oskab end väljendada ka lühemas zhanris. Ma ei saa aru, miks kaob kriitik Raul Sulbil seda juttu lugedes naerutuju, sest miks peaks "Algernoni" lugejal selline naerutuju juttu lugema asudes üldse olema?. Väljaande tekste lugema asudes peaks minu meelest valmistuma kõige halvemaks, siis on pärast kergendav tõdega, et "hea, et niigi läits."
Lugema hakates jäi mulje, et jutu aines on nagu selline kergemat sorti, noh et paras naljalugu või nii. Kuskil keskel keerati aga kogu värk paar kraadi süngemaks ja lõpus muutus asi üsna jõhkraks. Pärast lugemise lõpetamist oli aga mu naerutuju täiesti kadunud. Mis mulle ainult heameelt valmistas! Peaks ma juttu hindama, kõhkleks 5- ja 4+ vahel. Igatahes on see valmis tekst ja mingit poleerimist ei vaja.
Indrek Hargla on siiamaani suutnud iga uue jutuga üllatada. Kuigi ta lood on äratuntavalt ühe isiku kirjutatud, räägivad need samas niivõrd eri asjadest ja erineva tonaalsusega, et lausa lust on lugeda.
«Kliendi soovi» tõsise tasandi point meeldis mulle igatahes väga. Et mida kõike inimeste ignorantsus esile ei kutsu...
Ja veel. «Kliendi soov» haakub väga mitme koha pealt ühe praegusaja juhtiva Poola fantasti loomingu ja (ühe) tegelasega. Sellesama Poola ulmekirjaniku loominguga, kellest Eesti fandomiski viimasel ajal juttu on olnud. Mis on väga vahva! Eesti ulme igatahes ainult võidaks, kui ta sellelt mehelt maksimaalselt palju õppida suudaks! Ja kui ma Taivo Risti «Sangari» puhul võimalikes paralleelides kahtlesin (ja ilmselt õigustatult), siis «Kliendi soovi» puhul on paralleelid kindlalt olemas. Nagu ka Indrek Hargla järgmise «Algernonis» ilmuva jutustuse «Uskmatuse hind» puhul.
Päris hea jutt... Bradbury "Usher II" mulle meeldis küll enam, aga sellest hoolimata jääb eelmine lause kehtima. Paar üksikasja, mille kallal võiks norida:
Finchi ja Collinsi ülesandeid võiks kohe alguses vähe lähemalt seletada, muidu jääb nende jutt alguses tiba segaseks.
Pole nagu kuulnud, et keegi progemisviga "lutikaks" nimetaks... "Puuk" on loomulikum.
|
