Kelluke uksekohal tilises sõbralikult, kui mees
mahedalt valgustatud restorani astus. Ruum oli parajalt
väike, hubane ning pisut vanamoeliselt, kuid maitsekalt
sisustatud ja mis peamine -- soe.
«Brrr, küll on külm!» lausus ta
õlgu väristades ning võttis peaaegu maani
ulatuva tumeda mantli seljast ja heitis selle osavalt ust
valvavale kolmjalgsele riidepuule. See kõikus natuke aega
kõhklevalt, justkui vaagides, kas solvuda sellise
ebaviisaka käitumise peale või mitte, ning rahunes
siis. Mees muigas kergelt endamisi ning riputas nagi otsa veel
oma lotaka kaabu ning kummalise salli. Riidepuu ei
protesteerinud enam ja seisis truult oma kohal edasi nagu
alati.
«Burt, loomulikult on sul külm. Miks sa ei vaheta
neid kohutavalt ebapraktilisi kaltse mõne moodsama ja
otstarbekama riideeseme vastu?» imestas naturaalsest
puidust leti taga seisev ning laitmatult säravaid klaase
poleeriv halli pea ja hallide vuntsidega keskealine
itaallane.
«Aga Luigi, siis ma ju ei teaks kui mõnus on
astuda külma käest kuhugi sooja,» vastas mees
naeratades. «Anna nüüd mulle kähku midagi
sellist, mis mind üles sulataks ja too siis mulle üks
tubli portsjon oma kuulsat spagetti pologneset!»
«Sind ja sinu veidrusi,» ohkas itaallane
teatraalselt ning läks kööki kokale mehe
tellimust edasi andma. Üsna pea oli ta tagasi käes
suur aurav pokaal veripunase joogiga.
«Joo! See peaks isegi sinu nõudlikule maitsele
sobima,» ütles Luigi ja ulatas klaasi Burtile.
«Söögiga läheb tibake aega.»
Mees rüüpas pokaalist tubli lonksu, hoidis kuumavat
jooki hetke suus ja neelatas. Lai naeratus valgus üle ta
kahvatu näo.
«Kas sobib?» küsis itaallane.
«Jumalik, kallis Luigi! Lihtsalt JUMALIK!» kiitis
mees märjukest taevani. «Mis see on?»
«See, mu hea sõber, on hõõgvein,
mis on valmistatud mu vanaema salajase retsepti järgi.
Mulle see eriti ei meeldi, kuid elu on õpetanud mind
selle praktilist väärtust hindama,» selgitas
Luigi.
Burt võttis veel ühe sõõmu
hõõgveini, nautis hetke selle magusat, pisut
vürtsikat maitset ning küsis: «Luigi, kust sa
pärit oled?»
«Minnesotast,» vastas itaallane.
«Aga sinu vanemad?»
«Ka sealt samast,» ütles Luigi ja muigas
kergelt Burti segaduses näoilme peale: «kuid minu
vanavanemad enam mitte. Nad tulid üheksakümneseismenda
aasta Suure Kriisi ajal Põhja-Itaaliast läbi Euroopa
Liidu laevaga üle Atlandi Ameerikasse. Nad maabusid endises
New Yorgis ja elasid natuke aega sugulaste juures. Siis vanaisa
mõistis, et seal tal kohta ei ole ning otsustas liikuda
sisemaale. Peale mõningast seiklemist jõudsidki
nad Minnesotasse.»
«Miks just Minnesota?»
«Aga miks mitte? Tõeliselt suured linnad neile ei
meeldinud. Need olid liiga lärmakad, saastatud ja üsna
ohtlikud. Minnesota oli omaaegsete metropolide kõrval
võrdlemisi väike, seal olid mäed ja sadas
korraliku, tihedat lund. Kõik meenutas mu vanavanematele
oma kaotatud kodumaad ja just see köitiski neid. Pealegi
ootas mamma siis juba minu ema.»
«Ja ikkagi otsustasid sina siia tagasi
pöörduda. Miks?» imestas Burt.
«Minnesota oli minu jaoks liiga uimane. Ma olin noor ja
veri kuum. Ma tahtsin näha elu ja maailma ning teha
kõike, mida hing ihaldab. Ja nii ma saabusingi siia,
ainukesse tõelisesse Linna idarannikul, kaks kätt
taskus ja lugematul hulgal ideid peas.»
«Ja lõpetasid väikese restoraniga
nulltasandil, kus praktiliselt mitte midagi huvitavat ei
toimu,» torkas Burt vahele. «Kas sulle ei tundu, et
ring on täis?»
«Ei, ei tundu,» tunnistas Luigi ausalt.
«Miks?»
«Sest kõike, mida ma olen näinud ja kuulnud,
kellega rääkinud ning keda rääkimas kuulnud,
ei saaks enamus inimesi...,» katkestas Luigi järsku
oma jutu, sest nägi, et Burt ei kuula teda: «kuid see
on juba teine lugu. Räägime parem sellest, mis sind
täna siia tõi. Sa oled kuidagi teistsugune. Sul on
nii palju küsimusi. Sõber, mis viga?»
«Ah ei midagi. Töö, ikka ja jälle see
neetud töö,» kurtis mees ja rüüpas
jälle klaasist. «Kui siin Linnas poleks ühtegi
sellist kohta, nagu sinu oma, siis...,» Summutatud
hüüatus köögist ja Luigi vantsis vaatama,
mis juhtunud on: «...siis ei teaks paljud inimesed, mis elu
tõeliselt väärt on!» lõpetas Burt
endamisi, kummutas pokaali tilgatumaks ning heitis südamest
tuleva ohke saatel peast minema kõik
muremõtted.
«Söögist tuleb mõnu tunda!»
ütles mees kui Luigi asetas tema ette suure spagetti-
mäe, mille keskel asus isuäratavalt lõhnav
bolognese-järv.
«Söögist tuleb alati mõnu tunda, sest
võib-olla on see üks vähestest naudingutest,
mis meile veel lubatud on! Head isu, Burt!» soovis Luigi ja
pöördus tagasi oma poleerimist mitte vajavate klaaside
juurde ning jätkas katkenud tööd.
«Aitäh,» tänas mees ja valas taldriku
kõrvale asetatud tolmusest rohelisest pudelist
tühjaks jäänud pokaali lisa. Sedapuhku juba
tavalist majaveini, kuid ikkagi head.
Söönud oma spagetid kiiresti ja isukalt ära,
kallas Burt ülejäänud veini klaasi ning mekkis
tillukeste sõõmudega selle rikkaliku maitset. Suur
seieritega seinakell vitriini kohal näitas, et tal on veel
kümme minutit aega. Seda ei olnud palju, isegi mitte
piisavalt, kuid Burtile pidi sellest jätkuma. Ja kindlasti
jätkubki.
Mees võttis rahulikult viimase lonksu, lasi
poolmagusal veinil suus ringi käia ning silmitses varjamatu
nostalgiaga pooltühja restoranisaali. Inimesed sõid,
jõid, vestlesid või istusid niisama ning nautisid
hubast soojust, samas kui väljas ulus tige novembrituul. Ja
nad naeratasid. Sellist tagasihoidlikku harmooniat polnud Burt
näinud isegi Linna kõige kallimates ja luksuslikemas
lõbustusasutustes, kus jõlkus ringi
Ühendriikide muretu koorekiht.
«Luigi, tead, see koht on ikka paganama eriline,»
jõudis Burt lõpuks järeldusele.
Itaallane noogutas innukalt ja lisas: «Loomulikult on
see eriline, muidu ei seisaks ma päevast päeva leti
taga ja ukse kohal ei ripuks silt «Luigi's».
«Ma ei mõelnud seda küll päris nii,
kuid ilmselt on sul õigus. See restoran poleks ilma
sinuta punast krossigi väärt,» nõustus
Burt.
«Aga mida sina mõtlesid?» huvitus Luigi.
«Ma ei tea, kas sa ise oled seda tähelepannud, kuid
kõik kliendid tunnevad end siin hästi. Ma olen
tänu oma tööle tuhandeid restorane, baare ja
kohvikuid külastanud, kuid midagi sellist pole ma kuskil
tähendanud. Luigi, see koht on kulda
väärt!»
Vaevu märgatav kibe muie suunurgas ütles itaallane
lakooniliselt: «Jah, kindlasti, kui ainult kõik
sinuga ühel arvamusel oleksid.»
Burt noogutas mõistvalt. Ta teadis, et luigi-suguste
väikeettevõtjate elu ei ole viimastel aastatel just
eriti roosiliselt kulgenud. Sellest ajast peale, mil valitsus
hakkas järk-järgult üksiküritajate
toetamisest tagasi tõmbuma, oli kõik ühtlases
tempos allamäge läinud. Mõned senaatorid
võtsid küll sellise poliitika vastu sõna,
kuid pikkamööda tuhmusid ka nende hääled
pististe koorma all. Lõpp oli lähedal,
teoreetiliselt viie minuti kaugusel, kuid Burt ei kavatsenud nii
kergelt loobuda.
«Luigi, mu sõber, kuid see ei vähenda selle
paiga väärtust minu, ja ma usun, et ka paljude teiste,
silmis,» ütles Burt ning võttis oma pintsaku
põuetaskust kuldse läikega krediitkaardi ja ulatas
selle itaallasele.
«Sir, me peame liikuma hakkama. Teie sekretär
teatas, et härra Ärinõukogu Esimees juba ootab
teid teie kabinetis,» ütles siilisoenguga ja mustade
ovaalsete päikeseprillidega noormees paokil ukse
vahelt.
«Kohe tulen, Tom!» hüüdis Burt, torkas
krediitkaardi koos kviitungiga ükskõikselt taskusse
ning oli juba nagi juures. Kiiresti heitis mees mantli
õlgadele, pani salli hooletult kaela ja vajutas kaabu
silmini pähe.
«Hüvasti, Luigi!» hõikas ta
sõbralikult halli pea ja hallide vuntsidega
itaallasele.
«Kuni järgmise korrani, senaator Norman,»
vastas Luigi käeviipe saatel. Uks avanes, kelluke tilises
lahkelt, uks sulgus ja kelluke tilises natuke nukramalt. Samal
hetkel tõusis ühes varjulisest nurgalauast noor
naine.
Õdusast restoranist välja külma kätte
astudes keris pikk valge sall iseenesest ümber mehe kaela
ja mantel mähkis ta automaatselt enesesse, kuid ikka oli
senaatoril jahe.
«Kuradi külm, kas pole?» küsis Burt
noormehelt.
«Ei, sir, meid on treenitud taluma isegi üle
kahekümne kraadist pakast,» raputas Tom pead.
«Siis võite te end küll õnneseenteks
pidada,» arvas senaator.
«Just nii, sir!» tuli napp vastus.
«Olgu, hakkame minema. Me ei tohi ju härra Esimeest
oodata lasta. Vähemalt mitte eriti kaua,» lausus Burt
ja muigas kergelt oma nalja peale ning istus kõnnitee
ääres lömitavasse võimsasse limusiini. Tom
maandus tema kõrvale, nagu alati ja tõmbas ukse
sujuvalt kinni.
Õrnalt sumisedes rebis masin end maapinnast lahti ning
hakkas kiirust ja kõrgust kogudes liikuma, kuni kadus
hiiglaslike raudpetoonehitiste pead pööritavasse
rägastikku.
***
Noor naine sulges enda järel restorani luitunud-rohelise
ukse ning vaatas tähelepanelikult ringi. Hämaral
tänaval komberdasid üksikud inimesed, kes silmitsesid
pahuralt ja veidike kadedalt majade vahele kaduvat musta
täppi. See oli senaator Normani uhke limusiin. Neiu
võdistas külmast tahtmatult õlgu ja lausus:
«Jakk, keskmine soojus!» Hetke pärast ei
tekitanud enam tüli ka lõikav novembrituul ja ta
tundis end kohe märksa paremini.
«Hannah, kas sa kuuled mind?» kiskus naise
mõnusast tardumusest välja mehe kiretu
hääl.
«Kuulen küll, John,» vastas ta naeratades.
«Hannah, kas on tekkinud mingeid probleeme? Ta oleks
pidanud juba viis minutit tagasi siin olema,» imestas
mees.
«Ole mureta, tal läks siin lihtsalt natuke kauem.
Ajas selle vana itaallasega pisut juttu ning sõi ühe
kena portsjoni spagetti pologneset,» selgitas naine
oma ülimoodsa sportjaki kraed kohendades.
«Nii et olukord on siis kontrolli all?» kahtles
John.
«Mhmm,» mõmises Hannah.
«Väga hea! Ma mõtlesin juba, et sinuga on
midagi juhtunud ja olin valmis kiirelt kaduma, kuid nagu ma aru
saan, on kõik korras. Operatsioon võib
jätkuda,» lausus John rahulikult, kuigi tema
sõnade taga peitus märksa pahaendelisem
sõnum, kui algselt võis arvata. Hannah ei
vastanud. Ta oli vajunud mõttesse ning lonkis sihitult
mööda tasapisi öösse mattuvat
tänavat.
«John!» hüüatas ta otsusele jõudes
liiga kõvasti. Möödujad silmitsesid teda
laitvalt ning raputasid halvakspanevalt pead. Pimeduses liikus
nulltasandil enamus inimesi kartlike varjudena, soovimata
äratada liigselt tähelepanu ning mõistes hukka
võõraid, kes neist erinesid. Nad tegid seda
õigusega, sest tavaliselt ei näinud julged enam
päikesevalgust.
«Jah, Hannah?»
«Ära tee seda! Jumala pärast, ära tee
seda!!!»
«Palun, Hannah!»
«Jäta ta ellu, ta on hea mees! Ta ei
vääri sellist surma, ta ei vääri
üleüldse surma. Ta on hea mees! Ta hoolib!»
sosistas naine närviliselt jaki kraes olevasse tillukesse
mikrofoni.
«Ma tean seda!» vastas John.
«Palun jäta ta siis ellu!!!»
«Ma ei saa seda teha?»
«Miks? Sa ei pea midagi muud tegema, kui ainult minema
jalutama.»
«Hannah, sa ju tead, et see ei ole nii lihtne,»
väitis John vastu.
«On! See on just nii lihtne. Jäta ta
ellu!»
«Ma ei saa. Ma olen juba lepingu vastu võtnud ja
pean seda ka täitma,» selgitas John.
«Kuid sa võid ju sellest lahti öelda,»
arvas Hannah.
«Ei, ma kaotaks oma usaldusväärsuse Linnas ja
arvatavasti saadetakse kedagi mind vaigistama. Ja see oleks
lõpp!»
«Mis siis, lähme mujale. Põhja-Ameerikas on
veel viis Linna suurust metropoli. Me võiksime
mõnes neist oma õnne katsetada.»
«Ei Hannah, ma olen neile juba oma sõna andnud ja
kavatsen ka seda pidada. Ma ei saa kõike sinnapaika
jätta ja ära kaduda. Mul on mu au ja teatud kohustused
Perekonna ees. Vahet pole, ma tapan ta!» ütles John
tooniga, mis oli veel külmem, kui luudeni lõikav
tuul.
«Olgu nii, kuid tea, et ma ei lase sul seda teha,»
hüüatas Hannah uuesti ja see ei saanud enam
märkamata jääda. «Ta on hea mees. Ta
väärib elu ja ma ei saa lubada, et sa ta ära
kustutad. Ma lähen tema juurde!»
«Me kõik teeme, mida me õigeks peame. Kui
mina teda täna ei tapa, siis teeb seda keegi teine homme.
Sa tead seda ja ei saa sinna midagi parata. Õnn kaasa,
Hannah!» soovis John ja lülitas saatja välja.
Naine pööras end kannapeal ringi ning
sööstis tuldud teed tagasi. Jälle saatsid teda
inimeste hukkamõistvad pilgud ja seda põhjusega.
Üksiku, vaevu hingitseva tänavavalgustuslambi tuhmi
valgussõõri astus kamp
kirjuksvõõbatud nolke, kes üritasid
kiirustavat Hannah' it peatada.
«Eest ära,» ütles naine sama jäiselt
nagu oli õhk tema ümber. Pätid irvitasid vaid
ühemõtteliselt talle vastu ning ründasid.
Külmad, kalgendavad terad libisesid sujuvalt jaki
käistest välja ning Hannah astus edasi. Mõne
sekundi pärast olid kolm kallaletungijat veriste tompudena
maas, üks toetas ebakindlalt vastu määrdunud
majaseina ja röökis pead kinni hoides ahastavalt ning
kaks pätti pistsid hirmunult jooksu. Pühkinud terad
hirmust väriseva nooruki riiete sisse puhtaks, järgnes
noor naine neile, kuid hoopis teise eesmärgiga,
ignoreerides üksikute möödakäijate imestunud
näoilmeid. Verised terad kadusid märkamatult oma
kohtadele varrukates. Midagi oli Hannah Johnilt ka
õppinud.
Restorani päevinäinud puu-uks paiskus äkitselt
valla ja sisse tormas kergelt hingeldav Hannah.
«Takso, kutsuge mulle takso! Ruttu!» nõudis
ta kärsitult.
«Preili, mul on väga kahju, kuid sellisel kellaajal
ei sõida enam mitte ükski terve mõistusega
taksojuht sellele tasandile. Minge parem metrooga,»
soovitas Luigi sõbralikult.
Hannah raputas kategooriliselt pead ning jätkas:
«Andke mulle siis vähemalt mingi masin, millega saan
siit minema. See on elu ja surma küsimus.»
Luigi silmitses kahtlevalt kummalist naist, kes palus temalt
midagi sellist, mis mehel oli väga raske anda, aga kui
järgnes: «Senaator Normani elu,» langetas ta
kõhklemata oma otsuse.
Kahe minuti pärast kihutas Hannah Ülalinna poole
itaallase vana ja väsinud gravihõljukiga.
***
«Härra Esimees, ma pean vabandama oma hilinemise
pärast. Pakilised asjatoimetused, te teate ju isegi,»
ütles Burt lahkelt naeratades, kui tema avarasse kabinetti
astus esimees Nolan.
Mees noogutas mornilt ning istus ülbelt senaatori vastas
olevale tugitoolile. Hetke oodanud, kuni tool võtab tema
kehakuju, prahvatas ta järsku: «Asjatoimetused minu
perset!»
«Kuidas palun?» küsis Burt üllatanult. Ta
polnud esimehega mingi sõber ja ei osanud oodata sellist
otsekohesust. Seni olid nad oma arvukates
sõnasõdades ja verbaalsetes kahevõitlustes
kasutanud viisakat kõnepruuki. Selline rünnak
lõi senaatori rivist välja, kuid ainult korraks.
«Minu perset,» kordas Nolan muiates.
Senaator silmitses mõtlikult enesekindlat esimeest ja
lausus siis tõsiselt: «Teie persest ei tea ma
midagi, härra Esimees. Ma tean, kus nimetatud kehaosa
tavalise inimese anatoomias asub, kuid teie arvatavasti
solvuksite, kui ma teid tavaliseks peaks. Või
mis?»
Nolan uratas midagi ebatsensuurset, mida Burt ei teinud enam
kuulma, ning jätkas: «Teie asjatoimetustega olen ma
juba kursis. Te käisite jälle selles jõledas
urkas nulltasandil. Mina, ei, terve Linnanõukogu ei
mõista, mida te selles labases kohas leiate?
Kõrgematel tasanditel on ju nii palju
multifunktsionaalseid meelelahutusasutusi, mis rahuldavad isegi
kõige nõudlikuma maitse. Miks te mõnda
sellist ei külasta?»
«Härra Esimees, ma näen, et te olete väga
hoolikalt oma koduseid töid teinud, aga minu eraelu ei
tohiks teile üldse korda minna. Mida ma oma vabal ajal teen
ja kus käin, pole lihtsalt teie asi. Nii teie, kui ka
enamuse Linnanõukogu seisukoht on mulle ammu selge, nii
et palun ärge raisake enam mu väärtuslikku aega
mõttetu mölaga. Asume parem asjajuurde!»
«Kui te nii kenasti palute, siis tuleb vist
nõudmisele vastu tulla. Olgu, räägime siis suud
puhtaks,» ütles Nolan jäiselt.
«Ma ootan?»
«Nagu te teate, tahab Ärinõukogu nulltasandi
võimalikult väikese käraga omandada, et seda
teatud eesmärkidel kasutada. Meil on kõikide
vajalike instantside allkirjad olemas välja arvatud
Linnanõukogu oma.»
«No ja mida mina siia puutun?» teeskles Burt
teadmatust. «Kui teil on vaja Nõukogu
õnnistust, siis minge ja esitage vastav taotlus neile ja
ärge tüüdake mind. Mina ei saa teid kuidagi
aidata!»
«Otse vastupidi, härra senaator, just teist see
kõik olenebki,» väitis esimees.
«Minust? Ma ei mõista teid.»
«Lõpetage ükskord see lollimängimine ja
käituge nagu mees! Te teate täpselt, mida ma
mõtlen,» ägestus Nolan.
«Jah, ma tean täpselt, mida te mõtlete. Te
ei pea niimoodi karjuma,» rahustas Burt oma
vestluskaaslast.
«Ma ei karjugi! Veel!» torkas esimees.
«Vabandust, teil on loomulikult õigus. Te olete
praegu lihtsalt veenev.»
«Härra senaator, kas te lubate mul lõpetada
või jätkate minu solvamist?» küsis Nolan
vaikselt.
«Olgu, rääkige siis, mis teid vaevab. Ma
kuulan.»
«Mitmed firmad, kes on huvitatud nulltasandist,
volitasid mind tegema teile ühte ettepanekut nende
nimel,» alustas Nolan ja jälgis tähelepanelikult
senaatori ilmet. See oli endiselt ükskõikne, esimees
jätkas: «Nad on valmis tegema teile
märkimisväärse kingituse, kui teie koos oma
toetajatega loobute nulltasandi müügile vastuseisust
ja astute tagasi.»
«Ja kui suurt kingitust te silmas pidasite, härra
Esimees?» tundis Burt huvi.
«Suuremat kui te eales unistada oskaksite. Ärge
teie sellepärast muretsege,» vastas Nolan.
«Ma pean selle üle mõtlema. Kas te ei annaks
mulle umbes nädala, siis ütlen teile oma
vastuse.»
«Kahjuks mitte, härra senaator. Minu
tööandjatel on ülimalt kiire selle asjaga ja
ausalt öeldes ei usalda nad teid eriti. Jumal teab ainult,
mis te selle nädala jooksul võite veel korraldada.
Nad tahavad teie sõna kohe ja praegu, mitte kunagi
hiljem, härra senaator.»
«Sel juhul on mu vastus eitav, härra Esimees. Ja
teie kompanjonid on väga arukad, et mind ei
usalda!»
«Seda ma arvasingi. Mul on siiralt kahju, et see nii
läks. Meist oleks saanud kindlast head partnerid,»
arvas Nolan.
«Vaevalt küll. Ja nüüd pean ma paluma
teil lahkuda, enne kui ma politsei kutsun. Te teate ju küll
kuidas selles Linnas korruptsiooni suhtutakse.»
«Jah, tean küll, sellepärast tulingi ma
kõigepealt teie jutule, mitte ei asunud kohe tegutsema.
Ma siiralt lootsin ja loodan ka praegu, et te olete arukas
inimene. Kaaluge korra veel mu ettepanekut, härra senaator.
See on teie viimane võimalus!»
«Ma ju ütlesin teile ühemõttelise
vastuse, aga kui mu sõnad osutusid liiga keeruliseks,
siis võin ma neid veel lihtsamalt ja selgemalt korrata.
Ma ei huvitu millestki sellisest, mis mulle metsikuid kasumeid
tooks, põhjustades teistele samas asjatuid kannatusi. Te
võite küll pimedatele linnakodanikele valetada oma
üllastest eesmärkidest, kuid mina ja mu toetajad
teavad, mis teil plaanis on. Te kavatsete müüa
nulltasandi mõnele rikkale perekonnale, kes rajab sinna
paar seaduslikku, kuid kahtlast ettevõtet, mille varjus
segamatult oma valgust kartvaid asju edasi ajada. Pea meeles, et
nii kaua, kui võim meie käes on, ei lähe see
teil korda. Selge? Kasige nüüd mu kabinetist kus
kurat, enne kui ma teid ise välja viskan!»
ähvardas Burt.
«Jah, ma näen, et teid pole võimalik
ümber veenda. Kahju, tõesti kahju. Nüüd
pole enam tõesti muud võimalust, kui...»
ütles Nolan varjamatu kurbusega hääles.
«Mis kui? nõudis senaator ja tegi paar sammu
esimehe poole. Mees valmistus juba tõusma, kui neid segas
Burti isiklik sekretär: «Sir, üks noor naine
nõuab teiega kokkusaamist.»
Senaator jõllitas vihaselt sekretäri
holokujutist, mis hõljus häirimatult tema laua kohal
ja küsis siis rahunenult: «Mida ta tahab?»
«Ta ei öelnud seda küll otse välja, kuid
nagu ma aru sain, puudutab see kuidagi teie julgeolekut. Elu ja
surma küsimus, või midagi sellist,» selgitas
sekretär.
«Või minu julgeolekut,» imestas Burt ja
heitis kõõrdpilgu esimehele, kes istus
osavõtmatult endiselt tugitoolis. «Olgu ma tulen
kohe sinna, vaata et ta vahepeal kuhugi ära ei kaoks!
Härra Nolan, ma pean teid nüüd üksi
jätma, kindlasti leiate te ise tee välja.
Nägemiseni!»
«Elu ja surma küsimus, härra senaator?»
pomises esimees omaette, kui Burt oli lahkunud. «Jah, nii
võib öelda küll. Ka meie vestlus oli elu ja
surma küsimus.»
Ja pisut kahjurõõmsalt muiates astus Linna
Ärinõukogu Esimees oma ainukese
tõsiseltvõetava oponendi kabinetist välja.
Tegelikul ei olnud ta üldse õnnelik. Ta irvitas
ainult oma enda läbikukkumise üle, sest ta polnud
saavutanud seatud eesmärki. Kõik pidi minema ikka
nii nagu tema partnerid soovisid. Irooniline oli vaid see, et
varsti pole vihatud härra Esimehel enam ühtegi
märkimisväärset vaenlast. Ainult sõbrad,
kes on kinnimakstud ja terve kalmistu täis surnud vaenlasi.
Tal oli tõesti kahju, et see nii läks, kuid mis
parata.
Nolani kare käsi libises oma pintsaku
küljetaskusse, kus ootas tema karmi puudutust punaselt
plinkiv väike seadeldis. Mees vajutas ohates tulukesele,
mis värvus roheliseks.
***
Mees toetas jala katuserinnatisele ning silmitses hindavalt
kuristikku, mis lasus tema ja vastas oleva maja vahel. Tigedad
ja külmad tuuleiilid keerutasid raevukalt mehe ümber
ning rebisid tema põlvini ulatuvat mantlit nii kuidas
jaksasid, kuid tulutult. Mees seisis rahulikult oma kohal edasi,
tegemata välja nii külmast kui ka tuulest. Ta oli
justkui hingav pronkskuju ja vahepeal arvas mees end samamoodi
ka tundvat.
«Peavad nad ikka nii kõrgele ronima?»
küsis ta iseendalt, kui tema silmad üritasid
sügaviku põhja tungida. See tal ei
õnnestunud. «Nagu neil madalamal vähe ruumi
oleks.»
Pisike vastuvõtja tema vööl hakkas
ärritavalt piiksuma. Mees raputas kahtlevalt pead,
lülitas seadme välja ja pöördus ümber
ning tegi paarkümmend sammu tagasi. Keskendunult keeras ta
end jälle tehiskuristiku ja vastas maja poole.
«Nad ütlesid mulle sada, halvimal juhul sada
viiskümmend meetrit, kuid mida mina näen. Peaaegu
poole rohkem. Ma oleks võinud ju ta kohe maha
võtta, kui ta majja sisenes, aga see ei sobinud neile.
Nad tahtsid temaga veel rääkida, kurat
küll,» vandus mees ja sööstis hullumeelse
kiirendusega paigalt. Tema nägu oli endistviisi kalk ja
kivine ning ei reetnud ühtegi emotsiooni.
Tõuge oli nõtke ja võimas. Hüpe
pidi tulema väga pikk. Pikem kui ükski
pärisinimene oleks suutnud sooritada, kuid lühem kui
biomehi oma. Aga pärisinimesi peaaegu enam pole ja biomehid
on selles Linnas seadusega keelatud. Alles on vaid geneetiliselt
konstrueeritud mutandid, idiootlikud androidid, kohmakad robotid
ja piiritu küberruumi virtuaalhiiglased ning temataolised.
Kõikidest komponentidest kokku segatud inimvärdjad.
Evolutsiooni tipp -- täiesti tõsimeelselt
või irooniliselt mõeldes.
Umbes poole lennu peal, kui läbitud oli umbes sada
kakskümmend meetrit ja tõusunurk oli kõige
suurem, taipas mees, et neil oli õigus. Kakssada oleks ta
vabalt ületanud, kuid mitte eriti palju rohkem. Oli kaks
võimalust -- kas leppida karmi reaalsusega, et
langemine kestab terve igaviku või kasutada
alternatiive.
«Nüüd,» vilksatas käsk automaatselt
läbi mehe positronaju ning õhuke mantel tema seljas
muutus jäigaks, moodustades algelise purilennuki. Sujuvalt
hõljudes ületas mees sajameetrise vahemaa
vastasmajani ning kohe kui tema jalad kindlat pinda puutusid,
omandas mantel silmapilkselt oma endise kuju.
Kolme-nelja pika sammuga oli mees ainsa katusele avaneva ukse
juures. Tema kiire ja asjatundlik pilk tegi kindlaks, et sealt
kaudu ei õnnestu tal oma napi varustuse ja vähese
ajaga märkamatult hoonesse tungida. Seda polnud ta
lootnudki. Mees kiskus vöölt kaks närimiskummi-
taolist õhukest liistakut ning asetas ühe ukse
kohale ja teise alla, torkas neisse kaks tillukest sütikut
ning jooksis tagasi katuse äärde.
Kiiresti rebis ta seljast väikese koti, võttis
sealt kolm pesapallisuurust kera, keeras iga kuuli poolkerasid
paar korda vastassuunas, lasi ühe enda juurest alla ja
heitis kaks vähe kaugemale betoonsügavikku. Aega
viitmata haaras mees kotist veel paar vajalikku asja, toppis
need vööle, ning saatis koti esimesele pallile
järele.
«Üks, kaks, kolm... kaheksa, üheksa,
kümme,» luges mees hääletult ning viskus
katuselt alla. Samas kostus ukse juurest võimas
kärgatus. Majas käivitus silmapilkselt alarm. Algus
oli tehtud.
Mees jälgis ükskõikselt, kuidas lugematud
aknaruudud tema silme eest mööda libisesid. Kohati
tabas ta peegelklaasidelt ära ka enese viirastusliku
kujutise, kuid ta ei pööranud sellele erilist
tähelepanu.
«Kolmkümmend,» ütles mees, kui
tavapärase tänavamüra summutas meeletu
plahvatuste kaskaad. Hetke pärast sukeldus ta
põrgukuuma leekidepilve. Mehe soomustatud rinnaplaatidest
kasvas välja kuumuskindel mask, mis liibus tema kahvatule
näole ja mantel omandas jälle lennuvõime. Mehe
vabalangemine pidurdus, muutus korra tõusmiseks, kui vana
vaenlane tuul pidi alluma mantli üleolekule ning
jätkus siis märksa sujuvamalt. Mees nägi, et
pommid olid oma töö hästi teinud. Tema all oli
paras kaos -- purunenud ja sulanud klaas,
väändunud teras ja murenenud betoon. Võimalusi
oli rohkem kui küll. Mees valis välja ühe
keskmisest tervema akna.
Viiest sekundist, mis kulus selleni hõljumiseks,
piisas täiesti, et ta jõudis vöölt
võtta kolm tillukest pallikest, need üksteise vastu
hõõguma lüüa, ning kolmest erinevast
aknast sisse heita. See pidi segadusse viima tundlikud
soojusandurid ning varjama tema asukohta. Seejärel
aktiveeris mees varjestuse ning libises majja. Seni oli tema
detailideni läbimõeldud plaan toiminud veatult ja
mees oli veendunud, et see jätkub ka lõpuni. Ta oli
alati oma ülesanded täitnud.
Ruum, kuhu ta sattus, osutus kitsaks kabinetiks. Laud, kaks
odavat ja ebamugavat kehatooli, holoekraan seinal ja
rääbakas rohtliilia lauanurgal andsid toale
isikupäratu välimuse. See võis kuuluda nii
mõnele tähtsusetule ametnikule kui ka
kõrgelseisvale tippjuhile, kuigi teine variant oli
üsna ebatõenäoline. Suured ülemused
eelistasid pigem tarbetut luksust ja mugavust, kui kasinust,
kuid esines ka erandeid.
Samal ajal kui mees viskus kabineti ukse poole, moodustus
selle ette tihe laserkiirtevõre. Mees peatus, kaalus
viivu, mida edasi teha ja jõudis otsuseni. Ta
võttis vöölt viimased üliõhukesed
lõhkeaine liistakud, rebis need kümneks
ühesuuruseks tükiks, pani pooled ust
ümbritsevatele seintele ja ülejäänud asetas
ringikujuliselt keset toa põrandat. Välkkiirelt
torkas ta sütikud laengutesse ja ühendas need
imepeenikese traadiga. Ühe hüppega oli ta laua juures,
lükkas selle pikali ja peitis end selle taha. Arvatavasti
poleks suhteliselt õhuke plastik teda eriti kaitsta
suutnud, kuid parem ikka kui mitte midagi. Pealegi oli tal ju
veel mantel, mida ta võis tõelise ohu korral
kasutada, kuigi see oleks rikkunud oluliselt hõlsti
sisemist struktuuri ja muutnud selle kasutamiskõlbmatuks.
Tuli riskida ilma abivahendeid kasutamata.
Kaks sünkroonset kõrvulukustavat plahvatust
tekitasid väikeses kabinetis korraliku segaduse. Kuumus,
risu ja lööklaine oli hävitanud enamuse
sisustusest, kaasa arvatud ka suure osa meest varjanud lauast.
Ainult uks seisis vankumatult oma kohal edasi, seinadest aga
selle ümber polnud enam jälgegi. Samuti haigutas
põrandas paras auk.
Mees vaatas avausest alla, kuid ei näidud midagi muud
peale hõljuva kivitolmu. Ta kiskus säärele
kinnitatud kabuurist oma ustava 9mm püstolkuulipilduja ja
laskus järgmisele korrusele. Mees maandus pehmelt
rusuhunniku otsas täpselt samasuguses kabinetis, nagu
üleval ja tormas sekunditki kaotamata ukse juurde. Ilma
erilise pingutuseta rebis ta selle lukust lahti ja astus
vaiksesse koridori. Mees kuulis, kuidas laserid tema seljataga
hakkasid vihaselt surisema. Ta oli jõudnud täpselt
õigeaegselt.
***
«Sir, me kaotasime ta,» teatati maja
kontrollkeskusest Burtile.
«Pole hullu Bob, niikuinii ei suutnud me teda juba
algusest peale jälgida. Me ainult oletasime, kus ta
parasjagu olla võiks,» lohutas senaator
närvilist turvapealiku.
«Sir, kas ma saadan mehed patrullima?» päris
mees. Burt mõtles hetke ja ütles: «Me ei taha
ju oma kutsumata külalist liiga ettevaatlikuks
teha!»
«Just nii, sir!» kiitis Bob ülemuse otsuse
kõhklematult heaks. «Kas saadan ka robotid
välja?»
«Ei, meestest piisab täiesti. Ma olen veendunud, et
isegi kõige targem tehisintellekt ei suudaks
mõrvarit leida. Milleks asjatult ressursse
raisata.»
«Just nii, sir!» tuli mitte midagi ütlev
kinnitus: «Kontrollkeskus, lõpp.»
«Sir, võimalik, et teil on õigus, kuid
sellele vaatamata peaksime tegema kõik, mis
võimalik. Kaalul on ju ikkagi teie elu või valetas
see tüdruk meile ja mees jahib hoopis midagi muud,»
mõtiskles kadestamisväärselt
ükskõikse näoga Tom, kes oli turvapealiku
ettekannet vaikides kõrvalt kuulanud.
«Mida temasugusel mehel siit muud tahta. Meil pole tema
jaoks midagi väärtusliku. Ei, tüdruk ei
valetanud, Maja kinnitas seda. See mees tahab ainult mind,»
oli senaator Norman veendunud.
«Me ei saa selles nii kindlad olla. Tüdruk
võis olla muudetud,» arvas Tom.
Jälle vaidles Burt vastu: «Maja skaneeris teda mitu
korda väga põhjalikult ja tegi isegi mõned
analüüsid, kuid ei avastanud midagi ebanormaalset. See
tüdruk oli rohkem inimene kui pool selle Linna elanikest
kokku!»
«Aga siiski, me peame tegema kõik...»
alustas Tom, kuid senaator heitis talle hoiatava pilgu. Noormees
vakatas kuulekalt ja tema silmis võis märgata kerget
vihatulukest, mis kadus sealt sama kähku, kui oli
tekkinud.
«Kuid me poleks pidanud tal minna laskma!»
prahvatas Tom hetke pärast. Temal olid oma
põhimõtted ja kindlad käitumisnormid, mida ta
ei suutnud alati maha suruda.
«Ma andsin talle oma sõna ja ma olen
sõnapidaja mees. Vähe on siin ilmas nii julgeid ja
meelekindlaid inimesi, nagu see noor daam oli ja ma hindan seda.
Mul on kõrini kasututest tallalakkujatest ja pugejatest.
Nemad on poole hullemad kui see naine ja praegu mind otsiv
palgamõrvar,» lausus Burt kibedalt. Ka temal olid
oma kindlad põhimõtted. Vahest isegi liiga
kindlad, sest ega niisama ei tahetud kedagi ära
koristada.
«Sir, Maja teatas, et keegi üritas esimesse lifti
siseneda,» ütles kontrollkeskusest Bob.
«Saada mehed kohe sinna. Ta võib veel seal
läheduses olla,» käskis Tom.
«Sir, teise ja kolmanda lifti blokeeringust on läbi
murtud. Ülejäänud lülitas Maja igaks juhuks
võrgust välja,» jätkas turvaülem.
Burt hakkas just midagi ütlema, kui ruum pimedusse
mattus. Ta tõmbas sügavalt hinge ja lausus ohates:
«Tom, ma arvan, et me peame kiirustama. Meil ei ole just
eriti palju aega järele jäänud!»
***
Kui John oli keldris maja generaatorid ära rikkunud,
kustus valgus ja süttis mõne hetke pärast
surisedes uuesti. John üritas küll kindlaks teha, kus
varugeneraatorid asuvad, kuid tema pingutused ei kandnud vilja.
Lõpuks tunnistas ta end lööduks ning ronis
partrulle vältides seitsmeteistkümnendale korrusele
Sealt oli küll tema eesmärgini, maja keskosani, umbes
kakskümmend korrust, kuid see ei häirinud teda
põrmugi. Tal oli vaja leida kuskilt paar küllaltki
suure pingega kaablit, et voolukõrk uuesti lühisesse
ajada.
Erilise vaevata avas John kroomitud liftiuksed ja rebis kahe
liftišahti seinalt paar jämedamat kaablit, tõmbas
need keskelt pooleks ja sikutas kolmandasse, kus ühendas
vooluvõrku tagasi. Seejärel lülitas ta lifti
tööle. Ta teadis, et oli sellega paratamatult
äratanud maja tehisintellekti tähelepanu, kuid see ei
olnud enam oluline. Peagi pidi kustuma valgus ja
palgamõrvar võis rahulikult edasi tegutseda, sest
kuigi varjestus aitas suhteliselt hästi igasuguse
elektroonilise jälgimise puhul, ei teinud see teda
inimsilmale täiesti nähtamatuks. Ainult pimedus suutis
tema liikumist piisavalt katta. Pealegi näitas tema
väikese võimsusega kaasaskantav liikumisdetektor, et
valvurid olid temast veel liiga kaugel.
Ootamata oma tegevuse tulemusi, suundus ta
kõrvalasuvasse trepikäiku ja hakkas ülespoole
jooksma. Viivupärast oli kõik pimedam kui
öö. Nüüd oli Johnil loetud minutid aega, et
jõuda enne üles, kui ta jälle osaliselt
nähtavaks muutub. Arvatavasti oli varjestuse üks
toiteplokkidest kuidagi kannatada saanud ja hakkas vaikselt
üles ütlema. John pidi tõesti kiirustama, sest
ta ei saanud igavesti turvameestega kassi ja hiirt
mängida.
Kolme minutiga kakskümmend korrust kõrgemale
kihutada polnud naljaasi isegi johni-taolisele inimmasinale,
kuid ta sai sellega edukalt hakkama ja just viimasel hetkel.
Üks akudest lülitas end välja ning sädelev
elektrivärelus tiirutas takistamatult mööda ta
keha ringi. John nägi välja nagu rikkiläinud
jõupuu.
Kolmekümneseitsmendale jõudes ründas John
koridoris valvavaid mehi. Tema ilmumine oli niivõrd
ootamatu, et turvad ei jõudnud sellele kuidagi
reageerida. Kiiresti lõi palgamõrvar valvurid
uimaseks, kuid ei tapnud neid. See polnud tema
ülesanne.
Siis saabus järgmine elektrikatkestus ja maja vajus
surmaunne. John kiskus lahti esimese liftišahti ukse ning ronis
mööda trosse korrus kõrgemale. See oli ainus
võimalus pääseda Burti eravaldusesse, sest
sinna ei viinud mitte ükski teine tee. Kassisammul
läbis palgamõrvar senaatori kabineti eesruumi ja
jõudis massiivse puidust ukseni.
Tumendatud aknast sissevoogavas nõrgas valguses
nägi John tagasihoidlikku kirjutuslauda ja selle taga
moodsas kehatoolis istuvat kogu.
«Kes te olete?» küsis senaator ehmunult.
«Surm!» vastas John külmalt. See ei olnud
uhkeldamine. Tema oli surm, tahtis ta seda või mitte.
John tõstis oma vanaaegse projektiilrelva ja suunas selle
Burtile, kes tuimalt talle otsa jõllitas.
Palgamõrvar vajutas päästikule ja kuul tabas
senaatorit täpselt rinda ning lükkas ratastel tooli
vastu matt-klaasi. John astus mehe juurde ning otsis selle
kaelalt pulssi. Senaatori süda ei löönud,
palgamõrvar oli oma ülesande täitnud. Kuid
midagi häiris Johni. Lõpp oli tulnud natuke liiga
kergelt. Ta asetas relva lauale, võttis vöölt
noa ning tõmbas senaatori parempoolse silmalau lahti.
Osavalt eemaldas ta surnu silmamuna ning uuris
tähelepanelikult selle tagumist külge. Pilkases
pimeduses võis märgata kolme helendavat täppi.
Ta oli läbikukkunud. Toolis vedeles ainult senaatori odav
kloon, mis seletas ka selle puise ja ebainimliku käitumise.
Hannah oli oma ähvarduse täide viinud. Nüüd
oli vaja ainult põgeneda.
John võttis relva, vahetas pideme ning lasi selle akna
pihta täiesti tühjaks, tegemata klaasile suuremat
viga. Siis haaras ta toanurgast tühja tooli ning virutas
selle üleloomuliku jõuga vastu akent. Klaas
kärises tihedaks ämblikuvõrguks ning paiskus
siis raamist välja. John kuulis seljataga lähenevaid
samme ja sukeldus kõhklematult betoonkuristikku.
Kindlasti oleks võinud valida ka mõne muu
taganemistee, kuid ta ei tahtnud oma läbikukkumist
veresaunaks muuta.
Samal hetkel hingasid kaks meest Maja kontrollkeskuses
kergendunult välja. Üks oli kalgi näoga noormees
ja teine sõbraliku olemisega keskealine härrasmees.
Nende plaan oli õnnestunud.
***
John vaatas kuidas maapind talle meeletul kiirusel vastu
kihutab. Ta ei kartnud, sest ta polnud võimeline kartma.
Ta oli niimoodi konstrueeritud, võimetuna midagi tundma,
kuid ta ei tahtnud ka surra. Jah, ta oli jäätud ilma
kõigist inimlikest nõrkustest --
segavatest tunnetest ja emotsioonidest, kuid talle oli antud
uskumatult suur ellujäämisinstinkt. John oli nagu
masin, nagu täiuslik relv, kuid mingi osa temast oli ka
inimlik ning see oli kohutavalt häiriv. Tihti tuli
välja, et ta ei suutnud oma käitumist ainult puhta
loogikaga seletada ja see hirmutas teda, sest ta arvas, et
hakkab vaikselt segi minema. Võib-olla sellepärast
vajaski ta Hannah't ja ihkaski nii väga kuhugi kuuluda.
Kuid võib-olla ka mitte.
Kui John hakkas eristama umbes viiekümne meetri
kõrgusel tänava kohal lendavaid autosid, arvas ta,
et on paras aeg kukkumine lõpetada. Tema tuules lopendav
mantel muutus jälle kummaliseks deltaplaaniks ning John
hõljus rahulikult kaugemale oma esimesest
ebaõnnestunud tööst. Võib-olla polnudki
ta nii täiuslik, kui tema loojad tahtnud oleksid, kuid
võib-olla polnud läbikukkumine üldse tema
süü.
Oskuslikult sõidukite vahel laveerides läks
Johnil korda maanduda paarisaja meetri kaugusele majast, mida ta
äsja rünnanud oli. Varjestus lülitus välja
ja mantel muutus taas endiseks ning John hakkas väheste
möödakäijate imestunud pilke eirates vaikselt
edasi sammuma. Igaks juhuks lülitas ta ka saatja sisse.
Viivu pärast kihutas temast mööda
kümnemasinaline politseikolonn. Johni mantel vahetas
värvi mustast helebee?iks ja lühendas pikkust.
Püksid muutusid halliks ja robustsed armeesaapad omandasid
täiesti süütu tänavakinga välimuse.
John võttis taskust päikeseprillid ja pani need
pimedusest hoolimata ette. Enam ei erinenud ta millegi poolest
tavalisest nulltasandi elanikust.
Kaks kvartalit edasi oli tänav suletud. John
pööras ringi ja jalutas tagasi. Ta lootis pelgupaika
leida vanast katolikust kirikust, millest ta mõni hetk
tagasi mööda kõndinud oli. Ja pelgupaiga ta
sealt leidiski.
Kirik oli suur ja avar. Kindlasti oleks hoone valgustatuna
olnud tohutult mõjuvam, kuid religioon oli viimasel
sajandil lõbujanuliste inimeste meeltes tahaplaanile
tõrjutud ja tõsiusklikud pidid oma väheste
vahenditega ise hakkama saama. Ja tegelikult sobis hämarus
luitunud ja räämas hoonele märksa rohkem.
Hämarus sobis igale poole märksa rohkem
John seisis kiriku eeskojas, tahtmata edasi astuda ja
jälgis läbi kitsa ukseprao väljas toimuvat.
Kõik oli rahulik. Üksikud inimesed liikusid tuimalt
ringi ja üle tänava säras sünges tulekumas
Pimeduse Vennaskonna tume tempel. Ja need, kes tahtsid midagi
uskuda, valisid ikka halvema variandi.
Vabandav, kuid tungiv köhatus sundis Johni
võpatades ja mandli hõlma alt relva haarates
ümber pöörama.
«Seda asjandust teil küll pole vaja!
Ükskõik kui rängad ka teie patud poleks, olete
te praegu Jumala kaitse all,» lausus tagasihoidlikus
pruunis rüüs viie-kuuekümne aastane kidur, kuid
üsna terve väljanägemisega mees. John
kõhkles hetke ja pani relva ära.
«Kes sa oled ja kust sa tuled? Mis sunnib sind nende
igivanade müüride vahelt varju otsima?»
küsis kõhn vanamees.
«Isa, on parem kui sa seda ei tea!» lausus
John.
Preester noogutas mõistvalt, astus paar sammu tagasi
ning mähkus varjudesse.
«Mu poeg, sa oled pikal teel, mille algus on
unustusehõlma vajunud ja lõpp... see saab
sünge ja troostitu olema! Sa oled elanud elu, mis on
patune, kuid sa pole teinud rohkem pattu, kui iga teine surelik
siin armetus linnas. Ära muretse, Jumal andestab
kõigile! Isegi neile, kes tema andestust ei otsi. Ka
sulle. Kui mitte täna, siis homme!» kõlasid
kajana kiriku võlvide all preestri sõnad. John
tahtis just midagi pärida, kui tema kõrvus
kõlas Hannahi tuttav hääl.
«John, John, kas sa kuuled mind? John?»
«Jah, Hannah,» vastas John.
«Kus sa oled?» küsis naine.
«Ma olen senaatori majast kirdes, umbes poole kilomeetri
kaugusel, ühes vanas kirikus.»
«Oota seal, ma kohe tulen!»
Ja jälle valitses hoones vaikus. Kadunud oli lumm ja
salapära. Kõik oli endine. Üks paljudest
kirikutest, kus keegi enam ei käi. Jumal, nagu keegi
ütles, on surnud.
Viie minuti pärast laskus pühakoja ette itaalia
restorani logoga päevinäinud hõljuk. John
väljus hoonest ja kõndis kiiresti masinani ning
istus sisse. Hõljuk tõusis õhku ning kadus
liiklusvoogu.
«Mis juhtus? Ma juba kartsin, et nad on su kinni
püüdnud. Ta küll lubas, et ei puuduta sind, kuid
mine sa neid poliitikuid tea,» ütles Hannah
murelikult.
«Nii et sa siis ikka hoiatasid teda, Ma ju ütlesin
sulle, et sel pole mõtet,» lausus John.
«Kuidas pole mõtet, ma ju päästsin tema
elu!» ei saanud naine aru.
«Kas sa tõesti arvad, et sa päästsid
tema elu?»
«Seda ma ju ütlesin!»
John silmitses tolmusest autoaknast sünget Linna.
Hiiglaslikud pilvelõhkujad rebisid hallisegust taevast
nagu tohutu sõjanuia ogad inimihu ja võistlesid
üksteisega suuruses. Talle ei meeldinud Linn. Ta ei
sallinud selle sudu ja rahvarohkust. Kära, müra ja
saastet, korruptsiooni ja rikutust, kuid ta pidi paratamatult
sellega leppima, sest ta ei teadnud midagi muud. Ta vihkas seda
linna nagu paljud teisedki, kuid jätnud ka seda nagu paljud
teisedki. Ta oli juba liiga kaua selles linnas elanud, et
nüüd lahkuda. Linn oli üks suur maailm. Linn oli
nagu universum.
«Jah, võib-olla sa päästsidki ta. Ma
tõesti loodan, et see sul õnnestus, kuid samas
andsid sa talle võib-olla ainult ajapikendust. Ma ei tea
küll päris täpselt, kes meid palkas, see ei
huvitagi mind, kuid ma olen kindel, et neile pole minu
läbikukkumine just suur probleem. Kui mitte täna, siis
mõni teine päev viib keegi ikka minu töö
lõpule. Ainult siis oleme meie siit juba väga
kaugel,» ütles John.
«Ma ei usu seda. Sina olid parim, keda raha eest
võis saada,» lausus naine veendunult ja heitis kiire
pilgu enda kõrval istuvale mehele.
«Just täpselt olin. Enam ma igatahes seda pole.
Nüüd olen ma jälle vabakutseline ja sa tead, mida
see tähendab,» sõnas John väsinult. Naine
raputas veendunult pead ja mees ühmas hooletult: «Usu
või ära usu, see ei muuda enam midagi. Elu juba on
selline, eriti veel selles neetud Linnas!»
«Aga...» alustas naine, kuid kuulis siis Johni
ühtlast rasket hingamist ning hoidis oma suu kinni. Ka
kellegi haiglase mõistuse poolt loodud inimtapamasinad
võisid vahel ära väsida ja sügavasse,
unenägudeta unne vajuda.
Hannah juhtis logisevat hõljukit liigselt kiirustamata
hiiglaslikust metropolist välja.
Ja teatud asjad, mis pidid juhtuma, hoolimata inimeste
meeleheitlikest katsetest neid mitte juhtuda lasta,
juhtusid.
***
«Sir, veel on võimalus teil seda tüdrukut
jälitada,» lausus Tom.
«Ei, ma andsin talle oma sõna, et ta võib
vabalt minna. Sa ju tead, et ma olen sõnapidaja
mees,» vastas Burt ärritunult.
«Kuid mida me politseile ütleme?»
«Politseile? Mida me neile ikka ütleme, me ju
langesime terroristide rünnaku ohvriks,» ütles
senaator tõsiselt. Tom noogutas ja pobises midagi
arusaamatut omale nina alla. Tekkis paus ja Burt astus
mõtlikult akna juurde ning vaatas välja. Tom
jäi paigale.
«Sir, mul on teile üks küsimus?»
Senaator pöördus oma assistendi poole ja vaatas
talle ootavalt otsa. Korraks tundus talle, et ta näeb
esimest korda noormehe ükskõiksel näol selgeid
tundeilminguid, kuid ilmselt oli see lihtsalt silmapete.
«Lase tulla!»
«Sir, ma tahaksin tõesti teada, miks te lasite
sel palgamõrvaril ja tema kaaslasel nii lihtsalt minna.
Kas te pole vihane, kas te ei ihka üldse
kättemaksu?»
«Palgamõrvarit poleks olnud just eriti lihtne
püüda, ilma et ta enamikku meie meestest tapnud poleks
või meie toredat plaani juba varem läbi näinud.
Sa tead ju ise ka, et ta polnud mingi tavaline mõrtsukas
ning pealegi võib nurkaaetud loom olla märksa
ohtlikum, kui vabalt liikuv. Ja tegelikult poleks mul nende
tabamisest erilist kasu olnud!» ohkas senaator.
«Miks, sir?» imestas Tom.
«Ma küsin sult nüüd ühe
küsimuse. Mõtle rahulikult ja vasta siis mulle.
Sobib?»
«Muidugi, sir!»
«Kumba peale sa rohkem vihane oleksid? Kas rusika, mis
sind lööb või mõistuse, mis andis
käsu selle löögi sooritamseks?»
«Mõistuse peale ikka,» lausus Tom.
«No näed siis, mina samuti. Palgamõrvar ja
see tüdruk olid ainult rusikas. Loomulikult pole ka nemad
süütud, kuid kes seda tänapäeval on. Sina,
mina? Vaevalt küll! On olemas ainult kahte tüüpi
inimesi. Ühed, kes on natuke vähem süüdi ja
teised, kes on natuke rohkem süüdi. Ja nagu mina seda
Linna tunnen, saavad nemad ka kunagi oma karistuse
kätte!»
«Sir, ma arvan, et ma saan nüüd teist
aru!»
«Tom?»
«Sir, ma arvan ka, et te ei ole minu peale vihane,»
ütles Tom, ja tõmbas pintsaku alt välja
väikese laserpüssi. Burt jõllitas uskumatult
oma isikliku abi ja tema huultel vormus tahtmatult üks
küsimus:
«Miks?»
«Meil kõigil on oma hind ja minu oma ületati
märkimisväärselt. Sir, te olete tubli mees, te
seisate julgelt oma põhimõtete eest, kuid te ei
mõista ilmselget. Teie lähimad liitlased ja
sõbrad on teie kõige suuremad vaenlased. Mul on
kahju, et te seda nii peate teada saama. Mul on tõesti
kahju!» sõnas Tom nukralt ja vajutas
päästikule.
Ja viimase asjana oma elus nägi Burt, et tema kalk
abiline on siiski võimeline tunneteks. Tal oli
tõesti kahju.
|