01.11.2002 |
Heiki Laidma
Unenägude valitseja |
Arvustused |
Ma lülitasin teleka välja ning kobisin voodisse.
Nii nagu alati tuli uni mu juurde küll kiiresti, kuid ikka
ja alati kuidagi hiilides -- mind järkjärgult
vallates. Enne kui lõplikult uinusin, nägin inimesi
askeldamas kontoris ümber laua ja millestki
rääkimas ning siis imeti mind sellesse sisse.
Ma sisenesin, seljas must ülikond, kerge hõbedase
läikega särk ja tume lips ning seda komplekti
täiendamas plaatinast mansetinööbid ja
lipsunõel. Minu sisenenedes toas olijad tõusid
mind aupatlikult tervitades. Istusin laua akna poolsesse otsa
suurde mugavasse tooli ise mõeldes: «Mida ma siin
teen?» Kuid siis kõnetas mind teispool lauda seisma
jäänud keskealine härrasmees:
«Kuidas lend möödus?»
Ma ei vaevunud talle vastama vaid viipasin käega, et ta
viisakused lõpetaks ja asja kallale asuks.
«Loodan, et teil oli aega tutvuda meie ettepanekuga ning
ootaksime teilt juba täpsemaid küsimusi, et neile siis
vastata»
«Ok alustan otsekoheseselt, kui mul poleks huvi teie
pakkumise osas siis mind poleks siin ja kui ausalt öelda
siis on see huvi ikkagi väga väike, sest teie
nõutud hind on liiga kõrge. Kahjuks ei langeta ma
otsuseid ainuisikuliselt ja mind paluti mõningad asjad
siiski välja selgitada. Öelge ...»
Jutt käis mingi firma omandamisest ja edasistest
suhetest ning ausalt öeldes ei pakunud mulle sellised
unenäod mingit meelelahutust, taganesin unenäost ning
järgmisel hetkel tundsin end langevat sügavikku.
Keerlesin, visklesin langedes siia ja sinna ning nägin
allpool kauges sügavuses ootavaid halle kujusid, neid oli
sadu kui mitte tuhandeid ning ärkasin võpatades.
Ajasin end korraks istukile vaatasin tänavalampide
valgusest hämaras toas ringi ning võtsin voodi
kõrvalt veeklaasist paar lonksu. Ikka ja alati seesama
mõtlesin ma, ei möödu õhtutki, kus ma ei
langeks sinna sügavikku. Sügavikku, kus ootavad hallid
kujud, vaikides seistes ühtlastes pikkades rivides justkui
rooma leegionid enne rünnakule marssimist. Otsustasin, et
homme on see päev, kui lasen end kukkuda lõpuni. Ma
olin harjunud juhtima kõike, mis toimub minu
unenägudes ning uskusin, et suudan ära hoida ka selle
võpatuse saatel ärkamise ning näen siis, mis
mind seal all ootab.
Terve päev oli täis ärevust, mida polnud varem
tundnud, mu meeled olid erksad ning talletasid kõike
ümberringi toimuvat. Iga taju, iga tunne oli
võimendatud ja vahel tundus mulle isegi, et näen
ennast ümbritsevate inimeste sisse, nende pähe
-- nende tundeid -- mõtteid --
unistusi -- ideid jne. Kuid iga kord, kui proovisin
sinna sisse ka tegelikult näha, tõugati mind tagasi
justkui öeldes veel mitte, veel mitte. Päev oli
küll täis tööd ja kohtumisi ometi tundus ta
venivat ja venivat kuni õnneks läbi sai. Ma astusin
läbi poest ostsin endale pudeli veini, viinamarju, juustu
ning hiina kiirtoitu. Jõudes koju panin teleka
tööle, sõin ning jõin veini
kõrvale, vaatasin siis telekat, kuni tundsin une
lähenemist. Voodisse heites tuletasin endale meelde, et
täna on see öö kui lasen end langeda sinna
kutsuvasse sügavikku. Sinna hallide kujude vahele ning ma
tundsin ärevust hinges, justkui teismeline poiss minnes oma
esimesele kohtingule. Tundsin une hiilivat lähenemist, hetk
veel ja nad haarasid mind endasse, kuid see kõik ei
pakunud mulle mingit huvi ja nii visklesin ma erinevate
sündmuste, inimeste ja kohtade vahel -- oma
unenägude maailmas, kuni tundsin tuttavat langemist
sügavikku. Ma langesin ja langesin ning tundus, et see ei
lõppe iial, või et pigem oodatakse minult: Kas ma
mitte uuesti üles ei visku, ei ärka? Kuid ma
valitsesin ennast ning lõpuks tundsin hoo pidurdumist
justkui oleks ma rippunud kummi küljes, mis pinguldudes
minu hoogu pidurdab. Ja siis seisin ma hallide kujude vahel.
Kuhu poole ma ka ei vaadanud ümbritsesid nad mind
tuhandetena, nende lõputud read kadusid igasse
ilmakaarde. Vahel mõni neist justkui haihtus ning siis
tekkis sinna asemele mõne hetke pärast uus. Astusin
ühe kuju juurde ning vaatasin talle näkku. Esialgu ei
näinud ma muud, kui halli seisvat kuju, kuid siis hakkasid
tema piirjooned selginema ning minu vastas seisis suletud
silmadega naisterahvas. Ta oli nii kolmekümnendate
eluaastate lõpus, saatus oli tema vastu lahke olnud,
kenadest näejoontest õhkus rõõmu,
noorusliku igatsust, võimu, uhkust ning enesega rahulolu.
Vaadates teda mõistsin, et ta on pereema, see lihtsalt
tundus õige ning siis teda silmitsedes tundsin oma tajude
teravnemist ning taas kord tundus mulle, justkui näeksin
minu vastas seisva inimese sisse. Seekord lähemalt vaadates
ja oodates juba tuttavat ära tõukamist nägin
hoopis tema mõtteid, tundeid, igatsusi, unistusi
-- kõike, mis teeb meist kordumatu ja ainulaadse
isiksuse.
Ärkasin karates istuli, kartes seda mida olin
näinud, kogenud, tundnud. Istusin tükk aega pimedas
toas, kuni hingamine muutus ühtlasemaks ning rahunesin.
Lohutasin ja julgustasin end sõnades kõva
häälega:
«See oli kõigest uni, KÕIGEST
UNI»
Tõusin, läksin lasin vett ning astusin külma
duúúi alla, seisin seal ligunedes oma veerand tundi ning siis
lülitasin sisse teleka jõin lõpuni pooleli
jäänud veinipudeli ning vahtisin kuni hommikuni
erinevaid filme ja saateid. See öö ma rohkem ei
uinunudki. Päev oli taas pikk ja tegude rohke, kuid tajud
olid endiselt teravad ja selged ning kogu aeg tundus mulle, et
kõik jätkub -- mul piisab vaid korra
ümbritsevate sisse piiluda ning ma näen kõike
taas. Lähenev õhtu hirmutas mind, kuid samas oli
minus taas see ootusärevus ja teadmine, et täna
öösel ma enam üles ei ärka vaid käin
pakutud tee lõpuni. Peale tööd lohistasin end
otse koju, näljendasin külmkapist eelnevate
päevade jääke ning viskusin siis diivanile.
Vaatasin, kuidas mingis Hong-Kongi märulis head
võitlevad kurja vastu ning nähes nende ulmelisi
trikke, õhulende ja oskuseid mõtlesin: «Miks
mina nii ei võiks?». Jõudmata seda
mõtet lõpuni mõelda uinusin ning ilma
eelnevate unenägudeta langesin otse sügavikku. Minu
meeled olid seda oodanud ja nii langesin rahulikult,
õnnelikult sinna kutsuvate hallide kogude vahele ning
juba ma seisingi nende vahel. Jalutasin ühele ja teisel
poole, hetk hiljem tormasin joostes ridade vahel edasi, üha
edasi ja edasi otsides nende ridade lõppu. Siis
jõudis minuni mõte, et ma ju magan ning et unes
suudan kõike -- ma proovisin lennata. Alguses
kaheldes ja kartes, kuid siis juba kindlalt õhku
hüpates tõusingi lendu. See nõudis küll
alguses pingutust ja enesevalitsemist aga ometi see
õnnestus ja juba mõne hetke pärast tundus see
mulle sama loomulik, kui käiminegi. Kihutasin läbi
õhu, läbi oma uneruumi, tõusin
kõrgemale ning vaatasin enda all laiuvate hallide kujude
ridu, neid oli miljoneid, ma lendasin mõttekiirusel
ridade kohal ja ometi read ei lõppenud, vaid
jätkusid nii kaugele kui silm ulatas. Ning siis peatudes ja
maandudes seisatasin ma ühe kuju ette ning vaatasin
temasse. Nägin enda ees selginevaid näojooni, keha
ning seal ta seisis nii viieteist-kuueteist aastane noormees.
Vaadates sügavamale nägin noormeest, kes unistas oma
tüdrukust ja nägi unes, kuidas ta armatseb oma
kallimaga. Teadsin, kuidas ei tea kuid ometi, teadsin et seda
pole veel juhtunud ja noormees ootab seda, ootab juba mitmendat
kuud, kuid tütarlaps on kõhklev ning ootav justkui
kaheldes kas tema on ikka see õige. Tundsin seda, mida
tundis noormees ja järsku sisenesin tema unenägudesse.
Sisenesin ja jälgisin kõike toimuvat kõrvalt,
kuid tundsin, et piisab vaid mul tahta, kui ma suudan kogu
toimuvat juhtida. Vaatasin ja ootasin -- jälgisin
toimuvat, tundeid, mõtteid ja tahtsingi juba proovida,
kas ma siis suudan kogu toimuvat juhtida kui kõrvus
hakkas helisema äratuskell ja mind tõugati sellest
nägemusest välja. Jäin rippuma õhku nende
lõputute hallide ridade kohale. Noormehe kuju haihtus
minu silme all ning koht jäi mõneks hetkeks
tühjaks aga siis ilmus sinna uus hall kogu. Üritasin
temasse vaadata, kuid mind tõugati eemale. Minu ees olev
mõistus polnud veel lõplikult uinunud vaid vaarus
kusagil uinumise ja ärkveloleku piirimaadel. Ootasin ja
jälgisin, kuidas hall kuju võttis kindla vormi ja
muutus läbipaistmatuks. Minu ees avanes kohe --
kohe sureva vanainimese maailm. Nägin, kuidas talle
meenuvad lapsepõlv ja ilusad noorusajad. Nägin
meenuvat elu enne raadiot, televiisorit, enne autosid ja
kiirustavaid inimesi, enne kui tuli suur sõda ja
õnnelikku noorust. Ta päevad olid möödunud
täis rasket tööd ja õhtud olid
möödunud sõpradega metsades seigeldes,
püss seljas, või küla peal tüdrukuid taga
ajades. Tema ja ka mina klammerdusime nende ilusate
mälestuste, selle ilusa unenäo külge. Teadsin, et
ta soovib mitte kunagi enam ärgata sellese maailma, kus
talle pole jäänud sõpru ega tuttavaid. Maailma
täis tema jaoks arusaamatut kiirustamist,
väärtushinnanguid, inimeste igatsusi soetada endale
üha uusi ja võimsamaid sõidukeid, suuremaid
maju, kallimaid riideid jne. Ta tahtis jääda siia oma
lapse- ja nooruspõlve maailma. Midagi minus ütles,
et saan teda aidata, saan teha nii, et ta kunagi enam ei
ärkaks, vähemalt selles unenäos mitte. Hiljem
tundsin, kuidas ta hakkab ära libisema, kuid hoidsin teda
kinni, hoidsin kaua ja tugevalt, kuni tundsin tahte
lõtvumist, pinge langemist ja rahu mis haaras kogu selle
halli kuju.
Istusin kohvikus, jõin hommikukohvi olin maganud kaua,
õigemini pealelõunani ja alles siis ärganud
ning sisenenud laupäevasesse maailma, kus tuhanded inimesed
tõttasid poodide vahet ja vaid mõningad
ükskikud väljavalitud oskasid vabast päevast
täit mõnu tunda. Nad ei kiirustanud kuhugi, nad ei
mõelnud millelegi vaid lobisesid oma sõpradega
või istusid üksi kusagil pargipingil ning vaatasid
möödakihutavat laupäeva kahetsustundega justkui
oleks too juba möödas. Istusin jõin kohvi ja
mõtlesin, kas kõik mida tundsin ja kogesin
öösel on tõesti vaid uni.
Nii möödusid minu päevad tehes tööd
või lihtsalt lõõgastudes ja ööd
kolades oma unenäo kujude unenägudes. Aja jooksul ma
muutusin, kui päeval oli kõik ikka nii nagu alati,
siis unenägudes haaras mind aegajalt aga samas üha
sagedamini soov rikkuda kellegi mõtteid ja tundeid,
keerates pea peale nende unistusi ja unenägusid ning
ühel ööl ...
Ühel ööl olin ma sisenenud ühte
järjekordsesse halli kuju maailma ning avastasin ennast
tütarlapse tunnetes ja mõtetes, kes igatses oma
noormehe järele, kes oli kusagil kaugel ja pidi küll
varsti, kuid mitte piisavalt varsti armunu jaoks, tagasi
jõudma. Tundsin endas kerkivat üksindust ja viha
nende õnnelike armunute suhtes ning otsustasin
tütarlast väheke kiusata. Juhtisin tema unenäo
uuele rajale, näidates talle tema armastatud teise naise
käte vahel kaugel maal armastust nautimas ja siis justkui
oleks noormees märganud teda vaatavat tüterlast, talle
õelalt irvitamas. Tundsin seda meeleheidat ja kurbust,
mis haaras mind ümbritseva mõistuse ning nägin
kuidas neiu mõtted pöörduvad masendusse
-- kaosesse. Ometi ei suutnud ma järele jätta
ja maalisin tema unenägudesse üha uusi masendavaid
pilte, et tunda mida ta tunneb ja samas justkui
kättemakstes talle enda üksinduse eest. Lõpuks
kadusid kõik muud tunded ja tundsin veel vaid kuidas
tütarlaps surra soovib. Soovib kõigest hingest ja
ometi ei julge, sest reaalsus hoiab tagasi ja ütleb
kusagilt nurga tagant, et see kõik ei ole tõsi,
see on vaid luupainaja. Tahtes tunda võimu, tahtes
tõestada kelle käes on minu unenägudes
võim lükkasin aga seda õnnetut olevust
üha edasi, hukutava kuristiku poole. Sügavikku kust
pole tagasi teed, sügavikku kus meid ootab igavikk.
Lõpuks tüdruku tahe murdus ja taganes, lastes hinge
vabaks. Mind tõugati eemale ning taas kord rippusin ma
hallide ridade kohal ja minu ees olev kuju kerkis vaikselt
üles ning hõljus ridade vahel eemale kaugusesse,
kaugusesse kuhu mina järgneda ei saanud. Ma küll
proovisin kuid mind ei lastud ära sellest maailmast
täis halle ridu, täis unenägusid --
miljoneid ja miljoneid unenägusid.
Peale seda ööd muutusin ma kalgimaks ja
külmemaks ning mind ärritas see, et suutes oma
unanägudes kõike, KÕIKE, ei suutnud ma ometi
järgneda lahkuvatele kujudele. Kujudele, mis minu
unemaailmas, minust eemale lendasid ja kaugusesse kadusid ega
kunagi enam tagasi ei tulnud. Vahel olin ma hea ja vahel halb,
kuid ometi pakkus mulle rohkem rõõmu, rikkuda
unenägusid ja hävitada nende nägijaid. See et
minu unenägude hallid kujud hävinuna enam kunagi ei
naasend jättis mind külmaks, vahel ma isegi lootsin,
et suudan nad kõik hävitada ja siis näen
jälle und nii nagu varem. See oli ju kõigest
unenägu. Ja seal suutsin ma KÕIKE, kõike, ma
olin kes ma tahtsin ning juhtisin oma unanägude maailma
tegelaste elu nii nagu mina, MINA, tahtsin. MA OLIN JUMAL, omas
väikses unenägude maailmas. Olin kord hea, kord halb,
kord õel ja kuri, siis jälle õnnistav ning
õilis.
Väljas oli sügis, jalutasin tühjal teel, krae
kergelt tibava vihma kaitseks üleval, minust paremale
jäi park ja vasakule surnuaed, ridade kaupa tilkuvaid,
kivist riste märjal murul. Murul mille all vaglad tegid
usinat tööd või juba puhtaksjäratud luud
imesid endasse mulla ja kõdu lehka. Seal samas surnuaia
äärel oli värskelt kaevatud haud ja selle veerel
varikatus mille all avatud kaanega kirst. Haua ümber seisis
vaid paar kolm inimest ning preester, kes parasjagu oma
lahkumisjutlust lõpetas. See värskelt kaevatud haud
ja avatud kirstukaan kutsusid mind ning ma otsustasin surnule
osutada au ning tema hingele rahu soovida. Sammusin ristide
vahel põigeldes sinna.
Kirstus lebas vanem naisterahvas, ta nägu oli rahulik,
kuid kuidagi kurb ja isegi kuri. Ma vaatasin teda soovisin
mõtteis talle ilusat igavikku ja siis turgatas mulle
pähe, et olen seda nägu kusagil näinud. Ma
proovisin meenutada, kuid ei suutnud ning peale hetkelist
kahtlemist otsustasin, et ilmselt olen teda kas ajalehtedest
või telekast näinud ning sammusin oma teed.
Õhtul istusin väikses hubases kõrtsis
võbiseva kaminatule ees ning jõin kuuma teed meega
ning tundsin, kuidas rammestus mind haarab. Tundsin, kuidas uni
mulle lähemale hiilib, otsustasin teda mitte minema ajada.
Kuum tee, kaminatuli, rammestav soojus olid teinud oma
töö ning minu tahte allutanud. Selle asemel, et
lennata tuttavas maailmas, sattusin hoopis unenäkku, mida
olin kogenud paar päeva tagasi ning kus olin maailmast
lahti rebinud ning kaugusesse saatnud järjekordse halli
kuju ning selle halli kuju nägu meenutades peatus minu
ümber kõik. Peatus aeg ja inimesed, minu
mõtted ja kõik hallid kujud kadusid ning minu ette
seisma jäi see üks ja ainus hall kuju. Ning selle
nägu oli mulle juba tuttav, ma olin seda näinud
...
Toole laiali ja ümber tõugates komberdasin
kõrtsmiku juurde ning palusin endale viimaste
päevade ajalehti. Surmakuulutustest leidsingi vaid ühe
vanuse poolest vastava proua ja nime «Elwyre Del
Monte»
Istusin kaua, kuni kõrtsi suglemiseni, liikumatult
omal kohal ja alles kõrtsmiku patsutus õlale:
«Me hakkame sulgema.» ajas mind tardumusest
üles, jalutasin terve öö mööda linna
tänavaid ja hommikul, kohe kui hakkas valgeks minema olin
matusebüroo ukse taga. Kuid mul tuli veel avamist oodata
sest aeg oli alles varajane.
«Tervist, minu nimi on Matthew Del Monte ja ma olen
Elwyre Del Monte vennapoeg aga kahjuks läksid meie
perekonnad tülli ning meid ei kutsutud matustele ega
informeeritud ka sellest draagilisest sündmusest.»:mul
oli raske normaalseid lauseid moodustada, sest mõtted
tormasid palavikuliselt viseldes siia-sinna.
«Tervist, kuidas saan teid aidata?»
«Vaadake asi on selles, et mu isa sooviks teada natuke
rohkem oma õe surmast. Vaatamata kunagistele
tülidele hoolis ta siiski oma õest ja ta sooviks
teada rohkem oma õe viimastest päevadest,
aastatest.»
«Jah aga kuidas saame meie teid aidata?»
«Ma sooviks teada, kuidas on tema omaste aadress,
täpsemalt tema tütre aadress.»
«Minu arust tal ei ole tütreid vaid on kaks
poega.»
«Ahjaa ju ma ajasin siis midagi segamini, loodan et vaid
minu isa ei peaks selliste valude ja piinadega lahkuma ning
heameelega proovin talle leida üles tema
õelapsed.»
«Mis valudega, kas proua siis ei surnud mitte une
pealt?»
|