01.11.2002 |
Meelis Friedenthal
Hullumeelsus on unustus |
Arvustused |
Alumiiniumplekist angaarid paistavad kahvatus ja külmas
päikesevalguses täiesti mahajäetud. Ei ole mitte
midagi peale nende nurkadel murduva valguse, millel silm
võiks pidet leida. Lagedus. Silmapiiril taevaga kokku
puutuv tolmune lagendik, mõned madalad
põõsad ja lühike traatjas rohi. Pole teid, ei
radasid. Selles pildis mõjuvad helklevad ehitised
võõrana, tarbetuna. Nagu oleks keegi laps tohutus
liivakastis pillanud käest mõned sädelevad
lelud, kaotanud huvi või leidnud midagi põnevamat.
Vahest kutsus keegi teda ära. Lähme nüüd!
Kiiresti! Kell on palju! Võibolla tuleb ta veel
-- homme? -- tagasi neid üles korjama.
Võibolla aga küsib õhtul ema käest: kuhu
need jäid? Ja ema vastab: sa kaotasid ära. Ma ei tea,
kuhu sa nad jätsid. Ning laps unustab. Lapsed unustavad
üldse kergesti.
Läbi tolmu alaliselt punakana näiv päike
on jõudnud tasandiku servale, puudutab lagendikku ning
hakkab kiiresti, alguses loperguseks, siis poolkeraks muutudes,
sinna sisse vajuma. Momentaalselt jahenenud õhk virvendab
tolmuse maa soojuse käes ja ei tea kust lagedale ilmunud
inimesed süütavad lõkked. Sitketest
põõsastest on nad välja kiskunud kuivanud
oksad, süles on nad kokku kandnud tolmukorraga kaetud rohu
ning päeva jooksul ladunud need suurtesse hunnikutesse,
pelgamata jalavaeva ja väsimust. Aga mida muud siin olekski
teha? Kuhu minna?
Bill Daube ja Vladimir Okkeida jõllitasid vaikides
lõkkesse. Ööhääled nende ümber
koosnesid tuule vaiksest vuhisemisest leekides, lahtiste
plekktahvlite (ja neid oli palju) alalisest plaginast ning
üksikutest lausekatketest lähistel põlevate
lõkete ümbert.
Bill koputas väikese, põõsajuurest tehtud
piibu vastu saapakanda tühjaks ning hakkas vaikides uut
toppima.
«Viska tikku.»
«Ole ettevaatlik, mul on vaid seitse pakki
alles.»
«Jäta, hiljemalt nädala pärast oleme siit
läinud.»
«Muidugi.»
Kummagi häälest ei kostnud erilist veendumust,
pigem päheõpitud vormelite alalise korrutamisega
saavutatud tuimust. Suu tegi sõnu ja mõistus ei
juurelnud nende tähenduse kallal. Kas on võimalik
vaid sõnade kordamisega, ilma mõtlemata, saavutada
nendega väljendatavat soovi? Meie Isa, kes sa oled taevas?
Kas lugedes palvet automaadina, nagu masin, kelle sisse on
lastud õige väärtusega raha ning vajutatud
nupule, kas nii on võimalik palvetada? Ma armastan sind.
Kas nii on võimalik armastada? Ei ole? Aga äkki on
juba sõnadesse endisse kätketud mingisugune toime,
võibolla juba need õhuvõnkumised ise
mõjutavad kosmost. Kõige sügavamal tasandil.
Sõnad on maagia?
Nende meeste jaoks igaljuhul oli nii. Nad uskusid, mida nad
rääkisid.
«Anna üks mahv.»
Vladimir tõmbas pika sõõmu
kõverikust piibust ning krimpsutas nägu. Läks
aega peaaegu pool minutit, enne kui ta suitsu kopsudest
välja puhus ning murelikult teatas: «Hakkab juba
läbi minema... varsti peaks vist uue tegema. Kaha
täiesti ära põlenud.»
«Ma mõtlesingi, homme,» nõustus
Bill.
«Homme, jah.»
Kostis kuiva liiva krabinat ning lõkke
valgussõõri ilmus äkki pruunides tunkedes
mees. Täpselt samasugustes nagu ka Bill ja Vladimir
kandsid.
«Ma sain vist teate!»
«Ahah...»
«Teate teiste käest!»
«Ma mõtlen, et kuidas. Mil viisil. Kolasid
angaarides?»
Billi hääl ei olnud ei üllatunud, ei
rõõmus. Rahulik, uuriv, kaalutlev, vahest veidi
kahtlustav. Vladimir aga ei reageerinud üldse vaid uuris
ikka veel keskendunult põõsajuurest tehtud
piipu.
«Angaarides leidub igasugust koli. Ma ehitasin
raadio!»
«Raadio?»
«Teadete vastuvõtmise masina.»
«Ja kust sa seda õppisid?»
Nüüd vaatas ka Vladimir esimest korda tulijale
otsa, mühatas põlglikult ja pööras pea
ära.
«Seal on üks peaaegu terve dotsent, ta näitas
mulle. Ja ühes angaaris on ikka veel raamatukogu
töökorras.»
«Ma soovitaks sul vähem angaarides kolistada. Sa ju
tead, mis võib juhtuda.»
«Vale puha. Kui nad läksid, siis öeldi ju, et
angaarides on kõik vajalik olemas. Et me ei muretseks
mitte millegi pärast. Seal pole mingit ohtu!»
«Sa ju tead mis teistega juhtus. Loll!»
käratas Vladimir ootamatult vestlusesse sekkudes. «Nad
lubasid tagasi tulla! Tagasi tulla ja meid kaasa võtta.
Me ei pea hakkama siin ise mitte midagi ehitama! Nad tulevad
varsti!»
«Nii nad ei öelnud.»
«Ütlesid küll.»
«Ei öelnud.»
«Tõmba minema!» Vladimir kargas püsti.
«Sitale keri!»
«Hea küll, kohe lähen... Aga ma sain
tõepoolest teate.»
«Ei saanud. Neil ei ole raadiotki!»
«Äkki nad ehitasid.»
«Mine ära!»
«Olgu, olgu...» ütles mees ning taandus
valgussõõrist.
Bill ja Vladimir istusid vaikides nagu enne külalise
tulekutki. Suitsetasid piibu seest rohtu ning ei vahetanud
omavahel mitte ühtegi sõna rohkem, kui
hädapärast tarvilik. Eemal kumasid veel viis-kuus
lõket, kõik täpselt samasugused nagu nende
omagi. Peamiselt juurikatest ning krõbinal
põlevast heinast, kaks-kolm inimest soojuse veerel
konutamas. Vaikides. Oli näha, kuidas kellegi must siluett
liikus, kummardus, jäi paariks hetkeks peatuma ning lahkus
siis. Paistis, et iga lõkke juures läks
raadioehitajal täpselt samamoodi, kui siingi.
«Valetab raisk,» sisistas Vladimir läbi
hammaste.
«Jah.»
«Isegi dotsendid ei osanud omal ajal raadiot ehitada.
Liiatigi siis nüüd tema.»
«Jah.»
***
Hommikul leidsid nad ühe angaari ukse juurest surnukeha.
Ta oli räbalates, riided puruks rebitud, keha täis
verevalumilisi sinikaid, liikmetes abitus ja valu. Keegi oli
nagu mingi raske esemega tagunud vastu surnud mehe keha, pead,
tema näojooned olid fikseeritud vereplögasse,
hallikasvalge ajumass turritas luukildude vahelt häbitult
välja. See inimene oli tapetud vihaga, vihkamise ja
väga suure jõuga.
«Peame ta vist ära koristama.»
«Viskame alla.»
«Jah.»
Nad togisid surnu keppidega plastikaattükile ning
vedasid teda nagu kelgul, kordamööda, vahetustega,
peaaegu kilomeetri. Päike paistis ja mõned
üksikud kärbsed sumisesid laiba läheduses,
haistes võimalust seal elu jätkata, muneda sinna
sisse oma vastsed ning loota niiviisi liigi jätkule.
Sedasama lootsid ka inimesed, kuid nad ei otsinud elu surmast
vaid vahtisid taevalaotusesse ning lootsid seal lageduse keskel
näha väikeseid liikuvaid täppe. Nende kaaslasi,
kes peavad tulema. Kindlasti. Aga nad nägid vaid
kärbseid.
«Mitmes ta meil juba on?»
«Kes seda enam mäletab,» kohmas Bill.
«Jah,» nõustus keegi plastikaattüki
vedajatest. «Teeme vahetuse.»
«Olgu peale.»
Viimaks jõudsid nad oma raske kandamiga järsaku
veerele ning sirutasid selga. See koht eraldas neid muust
maailmast. Peaaegu kahesaja meetri kõrgune astang, mille
alt hakkas pihta madal ja sogane vesi. Kui sinna kivi visata,
siis oli näha, kuidas see vastu põhja muda üles
keerutas... Mitte keegi ei olnud neist seal käinud. Nad ei
pääsenud alla. See oli nii järsk, nii
kõrge, et pea hakkas ringi käima. Nad olid sinna
kõik oma surnud visanud. Kõik need, kes olid
angaaride uste lähedal surma saanud. Vaikiva kokkuleppe
järgi ei räägitud sellest mitte kunagi. Keegi ei
küsinud, miks või kuidas. Nad tegelikult ei tahtnud
teada. Oli selge vaid see, et seal elas miski, mis tappis
kõik, kes pikemalt olid angaarides askeldanud ning selle
kellegi rahu rikkunud. Nad kartsid.
Plartsatusega maandus keha vette ja sõnagi lausumata
pöörasid mehed selja ning hakkasid aeglaselt tagasi
lonkima. Neil ei olnud mitte midagi muud teha, kui oodata. Ja
angaaridesse nad ei julgenud minna.
***
Bill tõusis lõkke juurest püsti,
tõmbas veel viimase mahvi piibust ning andis selle siis
Vladimirile: «Võta sina.»
«Kus sa lähed.»
«Angaari vist. Ma ei suuda siin enam niisama
oodata,»
«Jäta, sa lõpetad tead küll
kuidas.»
«Ma lihtsalt ei suuda, anna andeks.»
«Ise tead.»
Bill vaatas veelkord lõket, ohkas ning kõndis
aeglaselt sinna, kuhu -- ta teadis nüüd
-- nad kõik varem või hiljem lähevad.
Plekist uksed tundusid tohutuna, ähvardavana, kuid samas ka
kodusena. Ta seisatas aru pidades, miks see asi niimoodi on. Aga
ei, ta ei teadnud.
Kiuksudes liikusid uksepooled lahti ning Bill peaaegu tundis,
kuidas kõigi viie lõkke ümber inimesed
võpatasid. Aga mitte keegi ei vaadanud tema poole. Mitte
keegi ei vaata tema poole enne, kui ta vedeleb siin angaari ees
maas, pea lõhki löödud ja ajud väljas.
Tekkinud avavusest sisse piiludes hämmastus Bill, et
kõik sees oli nagu inimeste jaoks loodud. Ta ootas hoopis
midagi muud -- rauakola, võibolla palju juhtmeid,
vanakraamiladu. Aga olid hoopis väikesed kõnniteed,
punase ja sinisega tähistatud liikumisrajad, uksed, kust
paistsid ikka veel põlevad pirnid, laokil
kööginõud, saapad, mantlid nagides. Väike
linn. Näis, nagu oleksid inimesed siit lahkunud kiiruga,
põgenedes, võttes kaasa vaid seda, mis kätte
puutus ning jättes ülejäänu saatuse hooleks.
Ta astus sisse, kiikas esikutesse, leidis endale paari saapaid.
Täpselt parajad.
«Haa...» rõõmustas Bill.
Tema enda omad hakkasid juba läbi minema.
«Pole siin midagi,» pobises ta omaette.
«On küll,» vastas meeldiv naisehääl
tagaruumist. «Ma olen siin.»
«Jah?»
Bill tormas elutuppa. Seal põles tuhm pirn ning
pehmele mööblile laotuvas valgussõõris
konutas dotsent nagu inimesed konutasid
valgussõõrides angaaride lähedal.
Oodates.
«Ma tulin siia...»
Dotsent ei vastanud midagi ning õõtsutas vaid
oma metallist keret edasi-tagasi.
«Ma tahan neile järele minna. Ma ei suuda enam
oodata.»
«Kuidas,» vastas metallist kere meloodiline ja
kaunis hääl. «Kuidas sa neile järele minna
saad. Tahad lennata?»
«Jah. Ma tõesti ei saa enam siin tegevusetult
passida.»
«Nad ju ei tule tagasi. Me ei suuda mitte midagi
teha.»
«Nad lubasid!»
«Nad ei tule, ära arva, kallis.»
«Õpeta mind lendama!»
«Hea küll. Aga ma tahan sinu käest midagi
vastutasuks.»
«Olgu.»
***
Bill kolistas päevade ja ööde kaupa angaarides
ringi ning otsis lennumasina jaoks vajalikke detaile. Talle
sobisid duralumiiniumist peenikesed torud, talle sobis
purjeriie, talle sobis kõik see, millest oli
võimalik ehitada suuri tiibu. Ja dotsent, kes juba ammu
ei suutnud enam liikuda, istus koos temaga tuhmi pirni valguses
ning rääkis sellest, kuidas ehitada, näitas talle
raamatukogu (mis oli päriselt olemas, Bill ei uskunud oma
silmi) ning ka sellest, et nende ootus ei lõpe kunagi.
Dotsendid olid oma aja ära elanud. Mõni üksik
veel suutis liikuda, enamiku mõistus ei olnud päris
korras. Nad tiirutasid ringi, ajasid seosetut mula
lastekasvatamisest ning ühiskonna teenimisest ja olid
täiesti ohutud.
See väike ja toimimatu ühiskond oli enamvähem
sellises seisus olnud juba sajandeid, sajandeid olid dotsendid
püüdnud neid inimesi aidata, neid rohkendada, kuid
kõik surid ja nad ei saanud sellega hakkama. Siis
hakkasid aga dotsendid ise mõistust kaotama ning enamik
inimestest oli põgenenud. Keegi ei mäletanud, mil
viisil nad põgenesid. Keegi ei teadnud kuhu nad
põgenesid. Nad põgenesid, et mitte tagasi
tulla.
«Ma ei usu seda, ma mäletan väga hästi,
et nad lubasid tagasi tulla.»
«Sa sündisid pärast nende äraminekut, sa
ei saa seda mäletada.»
«Aga ma mäletan.»
«Ma ise aitasin su ilmale.»
«Sa valetad.»
«See on tõsi. Na arvasid, et inkubaator enam ei
tööta, aga see töötab veel.»
«Kust ma siis mäletan?»
«Te mõtlesite selle välja. Te olete sellest
elust lõkete ümber ja sellest rohust, mida te
suitsetate, mõistuse kaotanud.»
«Sa valetad.»
«Ei.»
***
Käega hellalt üle pingul riide vedades vaatas Bill
seda asja, mille ta oli valmis teinud. See polnud mingi kohmakas
raadio, see polnud mingi logisev auto, need olid tiivad. Ta seob
need endale selga ning järsakust alla hüpates lendab
sinna, kuhu teised läksid. Dotsent rääkis, et
nendega võib ta mitukümmend, võibolla isegi
sada kilomeetrit õhus püsida. Kui ta hommikuste
õhuvooludega piisavalt kõrgele tõusta
suudab, siis võibolla ta näeb seda paika, kuhu
teised läksid. Ta võib kaasa võtta teemoona
ning leida kõrgemaid kohti, lennata igavesti. Ta uskus
seda. Dotsent uskus ka.
«Ma tahan nüüd, et sa aitaksid mind,
kallis.»
«Jah.»
«Ma tahan veel lapsi näha.»
«Kuidas?»
«Me saime alguses teha inimesi ilma algmaterjalita, aga
nüüd on meil teie abi tarvis.»
«Mida?»
«Tule siia ja võta püksid jalast.»
«Aga.»
«Tule.»
Dotsent tõstis oma liigendilised, väga
inimkäte sarnased külmad sõrmed ning haaras
Billi puusadest kinni, kiskus pingutuseta püksid
lõhki. Vilunult rebis ta riide ribadeks ning mässis
need oma metallist sõrmede ümber.
«Mul on vaja su seemet, et alustada uut
rahvast.»
«Sa oled hull.»
«Ma pean seda tegema, kallis.»
«Mul on valus! Ai!»
«Ma olen õrn, ma luban. Mu käed on nii
pehmed...»
Bill rabeles ning püüdis põgeneda. Tal oli
väga valus. Dotsent aga kohmitses maas ning proovis oma
liigendiliste kätega sooritada neid liigutusi, mis tal
võibolla raamatukogust meeles olid. Võibolla oli
tema peas ikka veel alles midagi sellest, mis tema ehitajad olid
kunagi mõelnud. Tema sisse istutanud, et ta looks uue
inimkonna. Nüüd aga oli temasse alles jäänud
vaid kõigi teadmiste karikatuur.
«Ai palun jäta. Kuradile! Appi!»
«Mhhh, aah, aaaaaah.»
Veider oli kuulata, kuidas dotsent Billi rahustamiseks ei tea
kust õpitud orgasmieelseid häälitsusi
kuuldavale manas. Tema hääl oli õrna armastaja
hääl, kirgliku, kauni, meela ja armastava naise
hääl. Ihara naise hääl. Väga
tõetruu.
Bill proovis täiest jõust dotsendi käsi
eemale sikutada, rebis ja tõmbas, aga tema jõud ei
olnud võrreldav metalli jõuga. Valust pikali
langedes proovis ta minema roomata, lohistas dotsenti enda
järel. Bill tundis, kuidas ta murdub.
«Palun! See ei käi nii...»
«Aaah, kallis, ma tean kuidas see käib.»
«See ei käi nii. Lase mind lahti!»
«Mhhhh, armasta mind! Kallis!»
«Lase mind lahti...» Billi hääl oli
nutune ja soiguv. «Ma tahan ära!»
Dotsent lõpetas äkki oma tegevuse, hoides siiski
ikka veel Billist kõvasti kinni: «Sa oled nagu
kõik teised. Vaid oma tahtmist saada ning siis ilma
tasuta minema putkata.»
«See pole nii.»
«Te läksite meie juurest ära! Sinna neetud
lõkete juurde istuma! Me kasvatasime teid üles, me
toitsime teid, me ehitasime kõik selle. Ja see on siis
tasu. Te kasutate meid vaid alatult ära. Te ei arvesta
meiega absoluutselt!»
«See pole nii.»
«Just nii see on!»
«Sa oled hull, saad aru. Vigane masin. Peast
põrunud.»
«Sina ise oled ka!»
«Ei ole!»
«Oled küll!»
Uks läks lahti ning aeglaselt hõljudes ujus sisse
veel üks dotsent: «Lapsed, täna mängime
mõistatustemängu. Mina peidan nuku kuhugi ära
ning teie peate ära arvama, kus see on.»
«Appi,» karjus Bill. «Ta tahab mind
vägistada!»
«Tss, tasa, ei maksa erutuda. Ma võin muidu
kurjaks saada!»
«Appi!»
«Ma võin kurjaks saada...»
«Sa oled tänamatu... Tõbras,» sisistas
Billi kinni hoidev dotsent hüsteeriliselt, hääles
hingepõhjani solvatud naise vihkamine.
«Appi!»
«Ma ei taha sind enam mitte kunagi näha!»
***
Hommikul olid dotsendid Billi ühiste
jõupingutustega tassinud angaari ukse juurde.
Võibolla oli nende omavaheline dialoog väga sarnane
sellele, mida inimesed Billi keha leides rääkisid.
«Peame ta vist ära koristama...»
«Viskame alla?»
«Jah.»
Samal ajal, kui teised jäänuseid
plastikutükile togisid, keerutas Vladimir taskus
rohujuurest tehtud piipu ning tundis, et ei jõua siin
enam niiviisi oodata.
|