Seljatada neid?
Teha projekti algusest peale rasket tööd.
Muuta enda elu igipõlise rügaja oma
musternäidiseks.
See tundus liigvõimatu ja Arbus ei kavatsenud ennast
ebameeldivalt pikaks ajaks käsist siduda lasta. Tema
püüdles rohkem mäe teisele servale, kust ta sai
vaadelda ja rahulikult pöialt imeda, samas kus teised
palehigis rassisid. Ta oli lihtsalt selline.
Tee ehitamine oli pidev protsess. Kaks eesootavat kuud
seltskonnaga, kellest ta ei hoolinud, kaks pikka
lühinägelikku volaskit ja ülemus, väikest
kasvu jässakas rootslane, kes rääkis peamiselt pa
svenska ja natuke allright ka. Nad moodustasid meeskonna, aga
tema ei klappinud nende kolmega kokku. Seega siis ajas ta oma
asju ja tänas jumalat, et nad tema kohta enne kolme kuud
raporteerida ei saanud, vastasel juhul oleks kontrollsüstik
ta viivitamatult orbiidile viinud ja siis kaks kuud
kohustuslikku stressiravi meedikute järelvalve all.
Helkeman oli talle mitmel korral märkuse teinud, aga tema
eiras meest, lubadusi jagades ja vabandades, ajas tolle oma
süüdimatusega täiesti endast välja, nii et
väljas plekkvanni külgedele mitu mõlki
tekkisid. Saapaga löödud, arvas Arbus hiljem vett
võttes.
Kaaslase nimi oli LOK 11, märgistuse esimesed tähed
näitasid süsteemi ja number taevakeha
järjekorranumbrit, kokku oli LOKe 34 ja need
pöörlesid kõik ümber hiiglasliku emaLOKI.
Arbus kutsus kaaslast Igavus 11-ks. Töösobivustesti
oli ta täiesti edukalt läbinud, samuti kaaslastega
tutvumise ja kohalelennu kaks aastat. Edasi läks asi
jamaks. Esiteks ei leidnud nad Igavuselt ühtki inimest. Nad
teadsid, et seal pole kedagi, aga suur kõle varjujaam ja
laod oleksid pidanud siiski inimestest kubisema. Nii oli see
igal pool mujal. Transpordilennuk laadis töölised,
kaevuri-kattevalaja, ning sujuri liivasele maandumisplatsile,
ise pinnal maandumata ning põrutas Alfale või
kuhugi sarnasesse kanti veevarusid täiendama. Kogu
lugu.
Arbus poleks arvanud, et ta suure raha nimel tööd
teha ei viitsi. Aga ta ei viitsinud. Esimene päev
möödus töiselt, järgmised ligadi logadi.
Siis tekkis vastikustunne alati asjaliku Helkemani ning kahe
ajudeta töölooma, hiiglastest lömmisninaliste
vendade Niko ja Korbeni vastu. Niko oli isegi vastikum, tollele
meeldis töö juurde vanu prantsuse rahvalaule
ümiseda ja see käis Arbusele meeletult närvidele.
Ta palus segaverelisel prantslasel laulmine lõpetada, aga
too ainult naeris, patsutas Helkemanile õlale ja
küsis, kuidas tollele tema repertuaar meeldib. Helkeman
noogutas, kuigi oli näha, et ta silmad kulmude all
kahtlaselt välkusid. Vahest ta kartis hiiglaslikke
jõmme.
Lisaks sellele pettis Niko kaardimängus. Arbusel ei
õnnestunud seda küll tõestada, aga mees
võitis neid lõunapauside ajal pidevalt,
üleolev muie lõhkistel huultel. Helkeman ainult
noogutas ja puistas närvilise suitsemise vahele sente.
Korben sai Nikolt poole võidusummast ja oli rahul. Nii
jäi ta alati plussi. Lõpuks loobus Arbus
mängimisest, mis oli selles tehnoloogiast hüljatud
kohas tema ainus meelelahutus, tuues ettekäändeks
värisevad käed ja virvenduse silmade ees.
«Haige olen,» kobises ta pahuralt ja läks
ehitusplatsist eemale, ei tulnud lõunapausi lõpuks
üldse tagasi ning ronis oma koikusse alles siis kui teised
juba elamukapsli tehispimeduses suikusid.
Arbuse lemmiktegevuseks sai mööda ehitatava tee
marsruuti matkamine. Ta pakkis juba hommikul vara seljakoti, nii
et Helkeman ei kuulnud ning astus poole tunniga enda kaaslaste
võimalikust nägemisulatusest välja. Selleks
ajaks oli ta piisavalt väsinud sammu aeglustamiseks, ta
jõi kaasavõetud joogipudelist keedetud vett ja
haukas maasikakuklit peale. Oli mõnus.
Atmosfäär lõhnas sipelgapiirituse järgi.
Liivasel pinnal kasvavad kuupjad moodustised surisesid vaikselt
kui ta neist üle astus. Tee pikkuseks pidi saama kolmteist
kilomeetrit ja see lõppes hiiglaslikul platool, kust
avanes vaade allpool laiutavatele liivaluidetele ning
kuubimetsale. Platoole pidi järgmisel aastal
ehitusrühmade poolt tosinkond kuppelmaja ehitatama, lisaks
sellele reservuaar vee ja kütuse jaoks ning autokuurid.
Kõik selleks, et kahe aasta pärast
uurimismeeskonnale elamispaika pakkuda.
Helkemani meeskond vingus vihase koerakarjana kui nad Arbuse
kadumise avastasid. Niko pani õues sigareti ette ja
ammutas suitsupahvaku endale kopsudesse, nii et kogu keha
mõnusa surinaga täitus. Helkeman vangutas pead, nagu
kavatseks selle orbiidile saata.
«Ta on läinud,» ütles ta kuivalt.
«Koiku oli juba siis tühi kui ma kusel
käisin,» teatas Niko rahulikult suitsu otsast tuhka
linoeleumtrepile raputades.
«Kuradi isepäine kana,» turtsatas Helkeman.
«Ma teen kõik selleks, et temast lahti saada. Me ei
jõua tööga graafikusse.»
«Mul selg sügeleb,» ültes Niko.
Helkeman ulatas talle sügamiseks mutrivõtme.
Arbusel polnud vaja eriti pead piinata, et kaaslaste
üllatunud nägusid ette kujutada. Esimesel õhtul
oma marsruudilt tagasi pöördudes olid need ikka veel
üsna kõrgekulmulised ja o-suised, loomulikult sai ta
Helkemanilt sõimata ja vennad kapid toetasid teda
tihedalt nagu kuradima makrofleks.
«Sitta teed sa,» kaebas Helkeman.
«Tähtaeg, tähtaeg, tähteaeg.»
«Tähtaeg on kuue nädala pärast,»
teadis Arbus.
«Just nimelt härra kalender,» käratas
vahutav Helkeman. «Selleks ajaks tuleb inspektsioon ja nad
hakkavad kohe nõudma, miks töö
lõpetatatud pole. Mis sa arvad, mis ma neile ütlen?
Mis sina arvad?»
Viimane küsimus oli esitatud Nikole ja too noogutas
sõrmega Arbusele osutades paljutähenduslikult pead,
nii et lõualott laksatades hetkeks tema suu sulges.
Arbus lasi pea norgu.
«Ma tean,» ütles ta stoilise rahuga.
«Sa tead,» pruuskas Helkeman. «Sina tead! Ma
peaks su kartsa pistma, aga ma ei viitsi sulle iga minut suppi
tooma hakata.»
Arbus lasi pea veel rohkem norgu ning olles veendunud, et
neil talle muud ütelda pole astus rahumeeli oma koikusse ja
uinus.
Järgmisel hommikul asus ta mõni minut varem
teele. Eelmisel päeval polnud ta riskinud kilomeetrist
kaugemale liikuda. Ta oli leidnud kahe vastastikku asetseva
kivirahnu vahel mõnusa lesimiskoha, seal korraks
tukastanud, siis sõrmedega liivas sonkinud ja eemalt
kostvat mootorimüra kuulanud. Seltskond rabas
aluspõhja valada. Kaevur üürgas gaasipedaali
all nagu meeletu. Arbus nautis distantsi. Täna oli tal
plaanis natuke kaugemale välja minna, ehk isegi platooni.
Kuidagi eriti võimekana tundis ta ennast. Ta ei teadnud,
on see hea märk. Ta arvas, et on. Jalad tundusid kerged,
pea huugas mõtetest, silmad nägid erakordselt
teravalt. Sipelgapiirituse lõhn õhus ka enam ei
häirinud.
Arbus astus kiirkõnnil ja vedrutas ennast nagu
jaanalind. Liiv krigises saapataldade all, kaks sisalikukujulist
putukat põgenesid tema teelt tiibu sabistades.Arbus
jäi neile järgi vaatama. Ilusad neoonkollased olid
nad. Maal selliseid pole, mõtles Arbus ja kahetses, et ta
fotoaparaadi maha jätnud oli. Sisalikud peatusid eemal
ühel punasel kuubil, ronisid selle külgi
mööda üles ja lipsasid kuubi sisse.
«Tohoh,» hüüatas Arbus.
Neil peab seal pesa olema, mõtles ta rahulolevalt,
sest oli ühe planeedi tuhandest saladusest ainult enda
jaoks avastanud. Miks see peakski Nikot ja teisi tölplasi
puudutama. Las nemad künnavad ja valavad nii et tallad
põlema lähevad suurest
jooksuhõõrdumisest. Tema siin teeb bioloogilist
eeltööd.
Arbus oleks ära astunud, aga üks kuubist
väljuv sisalik tõmbas tema tähelepanu eemale.
Too tõusis tiibade surinal lendu, tegi õhus paar
tiiru ja maandus pesa kõrval kasvava kõrgema
kolmnurkse moodustise tipus. Sinna istunud, pani ta tiivad
rinnale kokku ja tõstis pea. Näis, et ta vaatas
Arbusele otsa, aga see võis vabalt ka silmapete olla.
Lendav kollane avas oma pisikese suu. Hetkeks tundus ta
ülimalt ähvardav ja Arbus tajus korraga, et ta on
võõrale õuele tunginud, enda robustse
riietuse ja purunemiskindlate tanksaabastega. Samas tundis ta
võõra elusolendi vaatamisest nii suurt naudingut,
et riskis rünnatud saada. Pealegi oli loomake
kõigest roti suurune, nii et Arbus ei peljanud teda
endale suurt viga tekitavat.
«Oh, sa pisike vingerdis,» sosistas ta vaikselt ja
astus istuvale putukale lähemale.
Mida ma teen, mõtles ta ise samas, enda teguviisist
üsna šokeerituna. Ta polnud mingi planeedivallutajast
flirtija, kes esimese elusolendi ilmumise peale enda
pudipõlle ja katseklaasid erutustest täis ilastanud
oleks.
Putukas jälgis teda.
Ta nägi inimest endale lähenemas, aga ei peljanud
sugugi. Ja siis ajas ta tiivad laiali ja kasvas uskumatult
suureks. Nii suureks, et Arbus käpuli kukkus ja
maasikakuklid laiali lendasid. Ta oli nüüd inimese
suurune, täpselt sama pikk kui Arbus. Ta oli enda keha
turri ajanud ning peamise kasvu andsid talle juurde liigtiivad,
mille ta enda pisikeste kollaste tiivakeste tagant lahti
löönud oli.
Arbus hakkas üle kere värisema.
Putukas jälgis teda ikka veel, aga nüüd
vireles tema sügavpruunides hiiresilmades niiske leek, mis
Arbuse otsekui hõljuma lõi. Ta tahtis seda pilku.
See oli puhas ja selge nagu jääkristall. Samas nii
soe. Teda loeti. Uuriti. Putukas kogus tema kohta teavet. Ta
joonistas tulnuka kehakuju enda mällu, vaatas teda
liikumas, kujutas ette selle skeletti ja tajus selle peas
liikuvat mõttetulva. Tunded. Hea emotsioon -- soe
liikumine. Väike halb emotsioonikild -- osaline
kiire külm sähvatus. Putukas luges teda. Kollane ei
saanud aru, mida kahejalgne tulnukas mõtleb, aga ta
suutis tema ajus liikuvast informatsioonist rahulolu ja hirmu
välja lugeda. Talle olid need tunded mõistetavad.
Silmad pilkusid kiiresti. Arbus vaatas kollast putukat
lummatult.
Kui ta teistkordselt lendu tõusis, siis meenutas ta
kummituslikku liblikat. Liivaterad tekitasid Arbuse ümber
miniatuurse keerise. Ta jälgis putuka lendu pilguga ja kui
tiivuline eemaldus, siis hakkas tolmupilve järgi tollele
järgnema. Ta tundis vajadust minna. Sest hääl
peas kustutas tema soovi platoole vaadet nautima
tõtata.
Ta jalutas putuka jälil mõnikümmend minutit,
too ootas teda kohati järgi, liigutas kärsitult tiibu
ja lendas kohati nägemisulatusest välja. Siis
jõudsid nad lõpuks põlvekõrguse
liivakuhjani. Samal ajal kui putukas maandus, jõudis ka
Arbus tema kõrvale.
Teda oli juhatatud. Ta sai sellest aru. Tema ees paljastus
liivast klaasist aknaruut. Ta heitis pilgu läbi klaasi ja
tarretus.
Niko tarretus ka. Kaevaja karjastas meeletult ning paiskas
raevunud loomana masinisti enda seljast maha.
«Kuradi kurat,» vandus Helkeman ja virutas jalaga
vastu maad. «No mis siis nüüd oli.»
Kaevaja üürgas mõned hetked iseseisvalt ja
jäi siis vait. Niko vedas ennast kuidagi jalule.
«Neetud,» kirus ta. «Luu on vist
pooleks.»
«Mis sa ajad.»
Ta läks Niko juurde, samal ajal kui Helkeman masinat
uuris. Ta ajas silmad suureks.
«Mis pagana jamps see siis on!»
Masina kaevetera näis olevat tundmatuseni moondunud,
terasplaat nägi välja nagu rullbiskviit.
Lahtilükatud liivakihi alt, sealt kus kaevur oleks veel
mõni meeter sügavamale tungima pidanud, paistis
midagi musta. Pikemalt mõtlemata ronis Helkeman auku,
kummardus, vedas ennast kükakil lömmis tera alt
läbi ja kraapis liiva laiali. Käe alla jäi
külm sile pind.
«Tundub, et sa sõitsid mingi värgelduse
otsa,» hüüdis Helkeman. «Seda paistab siin
hulganisti olevat.»
«Mis värgeldus?» küsis Niko ja ronis ka
augu servale, ise koledal kombel rahul sellega, et käeluu
kõigest põrutatud, aga mitte pooleks.
«Ma ei saa aru, mis see selline on,» ütles
Helkeman liivaalust uurides. «Oleks nagu mingi kivim
või terasplaat.»
«Terasplaat?»
«Nojah. Arvestades seda, et masin sellele otsa
sõitis,» juurdles Helkeman. «See ei paista
isegi kriimustatud. Ja sinu kaevuriterast enam asja ei
saa.»
«Kus kurat see Arbus hulgub,» vihastas Helkeman
august välja ronides. «Kuradi lammas selline.
Teoreetiliselt peaks me augu kõrvalt proovima, aga
huvitav küll, millega?»
Kuradi lammas Arbus istus klaasruudu kõrval ja
mõtles sellele, mida ta hetk tagasi vaadanud oli. Putukas
hõljus tema kõrval õhus ja väristas
närviliselt tiibu. Kuubimeri. Neid oli seal all,
kilomeetrite sügavuses meeletult palju. Üksteise
kõrval moodustasid nad tiheda massi, mille otstarvet ta
ei taibanud. Kui välja jätta teadmine, et seal nad
ilmselt elasid. Neid oli palju. Nad paistsid üles ära
kõigest õhuvirvendusena, aga ta teadis, et seal
all, lendlejate, nende putukate linnas kees vastupidiselt
planeedi pinnale, elu nagu ühes tõelises metropolis.
Igavus 11 polnudki lõpuks nii igav. Tal jäi üle
vaid oletada, miks talle seda kõike näidati, sest
just demonstratsiooniks oli putukas teda siia teda juhtinud.
Nad kontakteerusid.
See oli nende tervitus. Ta sai sellest aru. Aga miks just
talle ja mitte Helkemanile?
Arbus tundis ennast turvalisemalt kui kunagi varem. Veidral
moel polnud tal putuka ees hirmu ja veidral moel suhtus putukas
temasse osavõtmatult, kuigi Arbusel ei tekkinud hetkekski
tunnet, nagu oleks ta korraks hüljatud.
Võõraste seas oma, omade seas
võõras, lipsas ta peast läbi. Ja nii see
oli.
Ta uinus korraks. Puhkas ennast välja. Ärkas ja
hõõrus nägu ergutuseks liivaga. Terad
kraapisid nahka ja panid vere käima. Ta vaatas kella.
Möödunud olid mõned tunnid. Putkas oli kuhugi
kadunud ja võinuks ju arvata, et eelnenu oli
unenägu, kuid aknaruut liiva oli endiselt olemas ja selle
all kees endiselt katkematult elu.
Arbus teadis nüüd, mis teda putuka juures
võlus. Jah, ta oli just nimelt võlutud. Tolle
rahumeelsus, püüd talle enda maailma näidata,
talle, kuna Helkeman ja tehnosuo olid näisid tema jaoks
tühipaljaste rottidena, kes tegutseid millegi nii
mõttetu kui tee ehitamise kallal. Ta oli neile sarnane.
Ta uskus, et nende elu koosnes ka niisama uitamisest ja enda
kuubikujulistest majadest algavates käikudes tunglemisest.
Neil oli pesa seal, kuhu üleliigne külaline
pääsenud poleks. Üleliigsed vallutajad nagu
Helkeman ja maalaste uurimislaboril polnud nende juures kohta.
Nii see pidi olema. Aga tema olid nad omaks võtnud.
Helkeman nägi Arbust esimesena tulemas.
Ta läks raevukalt Arbuse poole ja virutas talle
käigu pealt rusikaga näkku.
«Lurjus!»
Arbus kukkus. Ta ei tundnud ei valu ega solvumistunnet.
Lapsena oli ta isegi müksamiste peale nuuksuma hakanud.
Nüüd oli teine aeg ja teine koht.
Niko irvitas eemal ja surus mutrivõtme peopesasse.
«Sa sitt arvad, et hiilid niiviisi tööst
kõrvale,» röögatas Helkeman. «Mis sa
arvad, et inimene on siia ilma vahtima sündinud.
Arbus põrkas vastu liivaluidet ja see pehmendas
kukkumise lööki nagu vatitekk. Ta lamas seal, veri
kurku valgumas, üks hammas kiiresti paistetava igeme
küljes vaevaliselt ripnemas ning vaatas rohekassinisesse
taevasse. Oli väga vaikne. Ta kuulis vaid Helkemani samme
liivas sahisemas. Kaabakas kõndis ümber tema ja
hoidis ennast tema jalaga löömisest vaevu tagasi.
«Kas sa raisk hakkad tööle,» räuskas
Helkeman.
«Tööle,» luristas Arbus läbi nina.
«See pole töö tegemiseks õige
koht.»
«Masin on katki,» kärkis Helkeman. «Eks
hakka nüüd labida ja kirkaga pihta.»
«Masin on katki?» küsis Arbus.
«Põrutasite vastu lage?»
«Vastu misasja?» ei saanud Helkeman pihta.
«Nad pole ennast teile näidanud?»
«Kes nad?» Niko astus lähemale. «Mida sa
sogad?»
Korben sülitas endale pihku otsekui suuremaks
lööminguks valmistudes.
«Pole oluline,» ütles Arbus. «Te ei sobi
siia. Tegelikult meie ei sobi siia.»
«Mis tähendab ei sobi,» urises Helkeman.
«Meil on fucking missioon täita.
Töölepingust oled mees midagi kuulnud? Praegu
võtan transpordilaevaga kontakti ja lasen kaks uut
masinat ja suuremas koguses lõhkeainet saata. Sina
ära muretse, sinu asendan ma kellegi kasulikumaga. Vedeled
natuke ravil. Aeg oleks juba täiskasvanuks saada.»
«Ma olen täiskasvanum kui sina,» irvitas Arbus
läbi vere. «Sa vana rumal töll.»
Helkeman virutas talle jalaga ribidesse ja ähvardas:
«Muidugi on võimalus, et sa läksid teadmata
suunas minema ja ei tulnudki tagasi. Kui sa liiga palju suud
pruugid. Ma ei kannata seda.»
Edasi hakkasid asjad ilma igasuguse eelproovita väga
korrektselt liikuma.
Arbus sai püsti kiiremini kui ta oleks endast uskunud.
Viha oli selline, mille sarnast ta varem tundnud polnud. Meeletu
kiirusega virutas ta Helkemani poole rusikaga.
Kõrisõlm tegi nukkide all luksuvat heli. Helkeman
langes kiiresti. Ta kukkus tagurpidi Kaevaja alla ning liiv
varises tema krampides tõmblevale näole. Arbus ei
jõudnud enda teo üle isegi vastikust tunda. Suurem
oht oli ähvardamas.
Niko reageeris Korbenist kiiremini. Ta tajus ohtu juba enne
seda kui Helkeman poolsurnult maha kukkus. Ta virutas
mutrivõtmega Arbuse poole. Löök oli kiirustades
sihitud ja teras tuhises sihtmärgi peast mõne
sentimeetri kauguselt mööda. Arbus komistas ja kukkus
ettepoole nõjatumisest käpuli, tema selga sadanud
Niko surus talle põlve vastu selgroogu, nii et lülid
painde all raksatasid.
«Sa kuradi hoorapurikas,» karjus Korben ja lajatas
Arbusele varvastega näkku, tirides tolle põse
küüntega totaalselt katki. Helkemani keha
lõpetas kaeves tõmblemise ja jäi klaasistunud
maosilmadega kõverat puurtera põrnitsema.
Arbus prantsatas liivale ja keeras ennast mutrivõtme
eest minema. Liiva lendas kui Niko kahel korral sihitavast peast
mööda lõi, siis vahetas ta taktikat ning
lõi Arbusele kehasse.
Arbus niitis tal parema põlvega jalad alt ning viskas
Nikole peotäie liiva silma, nii et see ootamatust
liigutusest, peaaegu juba jalule saanuna uuesti selili
kukkus.
Niko taganes. Ta piidles Arbust maruvihaselt, tapja pilguga,
loomana, kes on otsustanud enda tapahimu rahuldada, maksku see
kasvõi tema enda elu. Võib olla mõnes muus
olukorras oleks Arbus hirmu tundnud, võib olla isegi alla
andnud, aga seekord olid asjaolud muutunud. Arbus taipas, miks
Korbeni sarnane kapp maruvihaseks sai. Sest tema viha taga
peitus terve laviin lahtipääsemata hirmu. Ta haistis
mehe higi, see oli külm ja karge. Hirmuhigi.
Ta teadis ka seda, mida ta tegema peab. Käes maast
haaratud kivi tormas ta metallikuhila poole, mille abil nad
universumisügavustes uitava transpordilaevaga sidet
pidasid.
Arbus valis sihtmärgi ja sosistas mikrofoni: «See
on põrgu. See peab mingi katk olema. Me oleme selle vastu
võimetud. Helkeman on juba surnud ja
ülejäänud minemas. Kuulutan LOK 11 turvaseaduse
teise lõike kohaselt ainsa mõtleva
ellujäänuna keelutsooniks. Hoidke siit eemale, kordan,
hoidke siit eemale.»
Siis tõstis ta kivi ja lömastas raadioaparatuuri
kolme tugava hoobiga. Kümnetest lühistest tekkinud
sädemed tantsisid tema ümber.
Kukkumine tuli talle sama ootamatult kui veri, mis
järsku tema peopesasid kattis. Taas kord vaatas ta taevasse
ja magusvalus kipitus rindmikus andis märki, et temaga pole
kõik päris korras.
Korben langetas Niko poole koperdades naelapüstoli.
«Jeesus küll,» oigas Niko. «Mis sellele
napakale ometi sisse läks. Üksi kolme vastu.»
«Helkeman on läinud,» ütles Korben.
«Jobu lõhkus raadio ära.»
«Kuradile see Arbus. Kuradile see raadio. Transpordilaev
tuleb varsti uurima, miks side katkes,» ütles Niko.
«Äkki püüaks masinat parandada. Teeks selle
kuradi teepõhja valmis.»
Arbus kuulas nende juttu läbi trummikiledes kumava
surmapomina. Tema süda pumpas verd üha aeglasemalt,
aju töötas veel siiski. Ta meenutas putuka
rahumeelest, lausa uinutavat pilku ja palvet, mille ta talle
sõnadeta esitanud oli. Surra olendite eest, keda ta
esmakordselt näinud oli tundus sisimas nõme, aga
veelgi sügavamal ajusopis tundis ta rahulolu, mille sarnast
ta veel varem tundnud polnud. See pilk. See oli midagi sellist,
mille nimel see tsivilisatsioon inimest kunagi tundma saama ei
pidanud. See oli pilk, mille nimel võis surra.
|