«Tee vabaks!» käratas jäme
mehehääl ning sepp astus leplikult kitsalt
mägiteelt kõrvale. Hetke pärast kappas temast
mööda uhke pruun ratsu, mille seljas istus hästi
riietatud laiaõlgne mees.
Sepp vaatas ilusale loomale järele ja mõtles kuhu
võis selle omanikul nii kiire olla, et ohtlikul
mägiteel nõnda kihutada tuleb. Sepp ise eelistas
alati jala käia, sest tal ei olnud peaaegu kunagi kuhugi
kiire ja ta ei raatsinud ka hobuse ostmiseks tarviliku summat
välja panna. Aga see ei tähendanud, et sepp ihne oli
või talle ratsud ei meeldinud. Ta lihtsalt oli selline
väheste vajadustega tagasihoidlik mees.
Tõele au andes ei olnud sepp vaene mees. Tänu oma
meisterlikule tööle oli ta endale mitmes Madalmaa
maakonnas üsna hea nime teinud. Sepp teenis päris
korralikult, kuid rikkaks ei saanud teda pidada. Kindlasti oleks
sepp tublisti jõukam, kui ta poleks liiga tihti
rändamas. Sepp ei teadnud, mis teda alati peale
üürikest koduspassimist võõrsile
tõmbas ja ega ta selle üle eriti pead ka
murdnud.
Ja jälle oli sepp teel ning ta oli rahul.
Loodusjõud oli seni teda soosinud -- päike
paistis, ilm oli soe, kuid mitte liiga palav ning isegi muidu
nii tige mägituul ei kimbutanud teda eiti. Kõik
tundus lausa suurepärane, sest sepp oli reisinud ka
sellistes vastikutes tingimustes, mil iga normaalne inimene koju
jääb, uksed aknad kõvasti kinni lööb
ning ise keldrisse peitu poeb.
Ühel natuke vilumal õhtul varju otsides leidis
sepp väikese jahionni, mille omanik, veidike kummaline ning
kohati jäme, kuid südames äärmiselt
külalislahke, ta öömajale kutsus. End
mõnusalt koldes lõõmava tule ees
soojendades suutis ta lõpuks peremehega ühise keele
leida.
Ta sai teada, et vanamees oli pärit ka Madalmaalt, kuid
sealt kunagi ammu ära kolinud. Miks? Sellest ei tahtnud
kütt juttu teha ning sepp austas teise soovi. Selle asemel
pajatas ta viimaseid uudiseid kodukandist ning uuris elust-olust
mägedes.
«Sina, noormees, oled valinud väga kummalise tee.
Sa ei mäleta selle algust ning sa ei näe ka selle
lõppu, kuid usu mind -- see ootab sind juba.
Käi oma teed uhkusega!» lausus vanamees ning raputas
siis kõhklevalt pead, paljastades kaelal pikkade juuste
varju jäänud kummalise tätoveeringu. Hetke
pärast tõusis ta püsti ning läks magama.
Sepp järgis tema eeskuju. Pikk päev oli seljataga ning
ta oli liiga väsinud, et sõnade varjatud
tähendust mõista.
Koidikul oli vanamees juba läinud. Ta oli jätnud
lauale kruusi magusat metsmarjamahla ja natuke kuivatatud liha.
Sepp sõi toidu tänulikult ära ning jätkas
oma teekonda.
Lühikese lõunapausi ajal tulid talle küti
viimased sõnad uuesti meelde ning nüüd sai sepp
neist ka aru. Esialgu ta lihtsalt arvas, et jahimees
räägib tema rännakust, mis iseenesest oli juba
üsna tavatu, sest legendaarset Tarkadelinna ei külasta
ju igaüks, kuid siis taipas sepp tõde. Vanamehe
äraolev käitumine, justkui hoomamatusse kaugusesse
vaatavad silmad ja imelik tätoveering äratasid sepas
ühe ammu ununenud mälestuse, mis seostusid ühe
teise sarnase vana mehega. Kütt oli Nägija --
väljasuremise äärel oleva hõimu üks
esindaja -- ning jutt oli hoopis sepa eluteest. Ta
mõistis, et tema aeg on piiratud.
Peakohal hõljumas rõhuv ennustus, sammus sepp
edasi. Ta ei lasknud sõnumi hirmutaval sisul end eriti
häirida, sest see, mis tulema peab, tuleb paratamatult ning
milleks end asjatult piinata. On vaja käia oma valitud teed
uhkusega, nagu vanamees soovitas ning määratud
päeval surra teadmisega, et palju on tehtud ja
nähtud.
Õhtuks jõudis sepp võrdlemisi madala
Kahetipumäe jalamile. Kuulus Tarkadelinn asus
nüüd natuke vähem kui päevatee kaugusel
selle sama mäe orus. Ta otsustas paigale jääda,
sest enne pimedat ta kindlasti teisele poole ei jõua.
Üsna varsti, kui sepp oli usinalt ametis lõkke
tegemisega, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda, kerkis
tuhmist hämarusest esile pikka kasvu pealaest jalatallani
halli mantlisse mähkunud sünge kuju.
«Tohib, ma proovin?» küsis tundmatu.
«Olge lahke,» lubas sepp pisut
kahjurõõmsalt naeratades. Mis ei lähe korda
juba temasugusel vanal kalal, ei õnnestu ammugi kellelgi
teisel.
Võõras torkas korraks sõrmega
õhku ja tuli praksatas heleda leegiga põlema. Sepp
silmitses imestunult vaheldumisi meest ja lõket ning
naeratas siis sõbralikult. Tema ees seisis mingit sorti
maag.
»Olge te tänatud,» lausus sepp
aupaklikult, sest rahvasuu rääkis, et võlureid
tuleb kohelda viisakalt ning jätkas: «Te olete mu
tagasihoidlikule laagriplatsile teretulnud. Pealegi hoolitsesite
just teie tule eest ning kahekesi on alati kindlam kui
üksi.»
Maag astus vaikselt lõkke äärde ning
tõmbas maha istudes kapuutsi peast, paljastades
äärmiselt huvitava mehenäo. Sepp silmitses
ootamatut külalist varjamatu uudishimuga, sest ta polnud
kunagi varem nii veidrat võlurit näinud. Kõik
seni kohatud maagid olid olnud kortsulised ja kuivetunud
ätid, see siin oli aga noor mees. Võluri silmad olid
vesihallid ja põhjatud. Lõug oli tal kandiline,
nina suursugune ning suu pisut õhukeste huultega. Ainus
ebakõla võluri heas välimuses oli tema pikad,
peaaegu valged juuksed. Võlurist õhkus varjatud
jõudu.
Sepp võttis oma märsi, mis oli juba üsna
kõhnaks jäänud ning otsis sealt natuke
söögipoolist. Kartmata ise nälga jääda,
pakkus sepp osa oma toidust ka maagile, kes sellest viisakalt
keeldus. Kuigi sepp oli sellest natuke solvunud, sest tema
kodukandis pole kombeks külalislahkusest ära
öelda, ei muutunud ta pealetükkivaks ning sõi
rahulikult kõik üksi ära.
Kõht täis hakkas sepp piipu toppima ning
üritas võõraga vestlust alustada, kuid
võlur oli väga sõnaaher ja vaatas
keskendunult ainult lõkkesse, kus tulekeeled vallatult
üksteist taga ajasid. Kuna väikesest jutupuhumisest ei
kippunu midagi välja tulema tõmbas sepp piibu
lõpuni ning keeras magama.
Hommikuses märjas udus ei leidnud ta enam mingit
jälge eelmise õhtu vaiksest külalisest.
Võlur oli jälgegi jätmata kadunud ja sepp ei
teinud sellest väljagi, sest võõrast polnud
niikuinii mingit seltskonda.
Nii pakkis ta oma vähese varanduse kokku ja asus
mäest üles ronima. Tõus oli päris raske,
kuid mitte liiga kurnav ning juba enne lõunat seisis sepp
juba mäeharjal. Talle avanes sealt imeilus vaade orule,
mille põhjas keset viljakaid põlde ja mahlakaid
karjamaid laiutas linn. Vähesed teekäijad, keda sepp
oli kohanud, kutsusid seda Tarkadelinnaks. Tõmmanud
paarkorda sügavalt hinge, asus sepp laskuma.
Linn jättis sepale üsna hubase mulje. Laiad
tänavad olid korralikult sillutatud ja hästi
hoolitsetud, polnud jälgegi hoolimatult maha visatud
prügist, haisvast solgist ja roojast, mis teatavasti
kõigile suurlinnadele nii omane oli. Majad olid madalad,
laiad ning igat elamut ümbritses kas tavaline muruplats
või lopsakas aed. Kõik andis tunnistust
jõukusest ja küllusest.
Kuigi linn oli rahvarohke, ei olnud seal tavapärast
kära ja müra. Jah, inimesed kauplesid ja
rääkisid omavahel, kuid kõik said oma asjad
vaikselt ära aetud. Sepp pidi tunnistama, et selline
kergelt sumisev vaikus oli kõrvadele päris
meeldiv.
Ta ei osanud kohe algul midagi teha ja kuhugi minna, sest
kõik oli talle liiga harjumatu ning uudne. Järsku
silmas sepp paar maja eespool tuttavat tasast võlurit
ning tormas meest püüdma, lootuses et maag suudab teda
natuke aidata. Kuid kätte sai ta hoopis kellegi teise.
Nii kirus sepp mõttes kõiki võlureid,
kes olid alati sarnaselt riietatud ja tihti käitusid ka
ühtemoodi ning lausus tagasihoidlikult, pisut kohmetunult:
«Palun vabandust armuline härra, kuid ma pidasin teid
üheks vanaks sõbraks, keda ma pole terve igaviku
näinud. Palun tõesti vabandust.»
«Juhtub,» vastas maag ükskõikselt ja
tahtis juba edasi minna, kui sepp teda takistas ning nõu
küsis.
»Noh, öömaja saate te kindlasti
«Pikast Vilepillist». Vabu tube peaks seal praegu
jätkuma, söök on maitsev ja teenindus talutav
ning hinnad mõistuse piires,» seletas võlur
kergelt ärritunult, kuid seppa see ei heidutanud. Ta ei
olnud veel kõike tarviliku teada saanud ning seda
mõistis ka võlur ja jätkas: «Kui te aga
olete tööst huvitatud, siis tuleb teil kindlasti
külastada selle linna valitsejat, kes võtab arvele
iga uue elaniku ning annab talle võimaluse korral sobiva
ameti.
Ah-jaa, kui te tahate hoopis meie kuulsa ülemtargaga
kohtuda, siis peate te kahjuks veel mõned nädalad
ootama kuni üldine külastushooaeg algab.»
Sepp kaalus kiiresti kõik võimalused läbi,
kuid peale öömaja ei sobinud talle eriti midagi.
«Ma hindan teie soovitusi väga, kuid need pole
päris need, mis ma otsisin. Ma olen käinud maha pika
maa ja tahaks teha midagi huvitavat, aga kui te ei oska midagi
välja pakkuda, siis ma katsun õnne mujalt.»
Võlur vangutas mõtlikult pead ja ütles:
«Andke andeks, et ma teid kogemata tubliks
töömeheks pidasin. Õnneks leidub isegi
teiesugustele seiklejatele siin linnas aeg-ajalt
tööd.» Kui see ka oli mõeldud solvanguna,
siis ei teinud sepp sellest välja ja lasi võluril
edasi rääkida. «Siin rööviti umbes
nädalapäevad tagasi mõjuvõimsa
Kaupmeestegildi juhi tütar. Seni pole veel mitte keegi
ühtegi usutavat seletust andnud, kuid jutud liiguvad, et
selle asja taga olid härjapõlvlased.
Jah, teoreetiliselt peaks ju kõik klappima, sest
viimaste aastatega on ümberkaudsetesse metsadesse
kahtlaselt palju seda väikest rahvast siginenud ja nad on
kuulsad oma kullalembuse poolest, kuid üks tilluke pisiasi
rikub pildi ära. Tüdruku isa on igavene ihnuskoi, kes
ei maksaks isegi oma lihase lapse eest kunagi mingit lunaraha.
Ja seni pole keegi pearaha ka küsinud.
Ja nüüd on linna saabunud igat masti
õnnesõdureid, kes on valmis kasvõi oma elu
hinnaga süütu neiu tagasi tooma ning niinimetatud
murest murtud isa lubas sellele mehele, kes asjaga hakkama saab,
oma tütre käe ja tasuva töö
Gildis.»
«Ja nagu ma aru saan, kavatsete ka teie tüdrukut
otsima minna?»
«Aga otseloomulikult ja kui te tahate, siis
lööge kampa!» vastas võlur
sõbralikult. Sepp oli nõus, sest sellist seiklust
oli ta just otsinudki.
Mõne aja pärast jõudsid kaks meest
Kaupmeestegildi hoone ette. See oli suur ja ilus, rohkelt
kaunistatud ehitus koos väikese kuid kauni aiaga. Maja
paraadust valvas relvastatud ihukaitsja, kes oli ühtlasi ka
uksehoidjaks umbes kümnele tööotsijale
Järjest kutsuti mehi majja ning varsti oli
järjekord jõudnud sepa ja võlurini, kes
tutvustas end Bellergundina. Mehed astusid läbi
võrdlemisi kitsa eeskoja avarasse ja luksusliku saali,
mille kaugemas nurgas istus massiivse marmorlaua taga
kõrgi hoiakuga härrasmees.
«Nii et ka teie soovite mu kallist tütart
leida?» kõmistas Gildi juht.
«Jah, mu härra!» vastasid mõlemad kui
ühest suust.
«Huvitav, mis paneb teid arvama, et just teie sellega
hakkama saate? Selle viimase nädala jooksul on minu juures
käinud lugematu hulk erinevatest seisustest mehi, kuid
kummalisel kombel pole keegi mind teist korda külastanud.
Ei, ma ei hakka teid takistama, igasugune abi on teretulnud,
kuid te teate, mis teid ootab läbikukkumise korral.
Õnn kaasa ja peatse jällenägemiseni,»
lausus kadunud tüdruku isa ning sepp ja võlur
läksid täitma ülesannet, mis tõotas tulla
väga huvitav.
Nende tee viis linnast välja suurde laande. Tegelikult
polnud neil kummalgi õrna aimugi, kust oma otsinguid
alustada. Linnas varusid täiendades kuuldud hägused
vihjed ja kuulujutud ei aidanud neid sugugi, kuid kuskilt pidi
ju alustama ning mehed valisid selle suuna.
Mets oli tihe, kuid mitte päris läbimatu padrik.
Puude taevasse tõusvad võrad moodustasid ühte
põimudes meeste kohal võlvi, mis varjas kogu ereda
päikesevalguse, täites ümbruse meeldivalt jaheda
hämarusega. Linnud laulsid, siin-seal vilksas korraks
põõsavahel mõne pisema looma uudistav koon,
aga midagi ohtlikku või pahaendelist ei tajunud nad
kuskil. Kõik oli rahulik ja isegi harmooniline.
Õhtu leidis nad juba üsna sügavalt metsast.
Mehed otsustasid laagrisse jääda ühe iidse tamme
alla ning sepp kogus ruttu piisavalt lõkkematerjali, et
saaks värsketest varudest midagi söödavat
valmistada. Sooja tulekuma saatel einestasid nad vaikselt
vahetamata väsimusest ja näljast peaaegu mitte
ühtegi sõna ning lisanud lõkkesse veel suure
hunniku metsakuiva hagu, vajusid nad sügavasse unne.
Valvamine unus mõlemal.
Mõned tunnid rahulikult maganud maksis hooletus
äsja tutvunud meestele karmilt kätte. Mehi äratas
kummaline ulg, mis kostus kõikjalt nende ümbert.
«Bellergund, kas sa kuuled seda? sosistas sepp ja
raputas võlurit.
«Jah, kuulen küll,» vastas mees: «Oota,
ma lausun kohe nägemisloitsu!» Natuke aega pobises
võlur vaikselt omale habemesse, kuid ei saavutanud
midagi. Ise ta arvas, et on juba piisavalt osav maagias, kuid
juba esimene tagasilöök tekitas temas kerget
paanikat.
«Mis viga?» küsis sepp närviliselt.
«Ma ei tea, mu sõnadel ei ole võimu,»
tunnistas võlur väriseval häälel. «Ma
proovin kohe midagi muud!»
Kuigi sepp usaldas maagi, pidas ta paremaks end mingi relvaga
varustada. Väheke pimeduses ringi kobanud leidis ta
üsna jämeda malaka. Nähes, et ka võluri
uutest loitsudest pole abi, soovitas sepp ka oma kaaslasel
midagi toekamat kui kasutud võlusõnad muretseda.
Maag järgis vaikides sepa nõuannet.
Vahepeal oli ulg muutunud talumatuks ja
kõrvulukustavalt valjuks ning embas seiklejaid igast
küljest kostudes kord päris lähedalt,
kõigest mõne sammu kauguselt, kord jälle
veidike kaugemalt.
Ja siis nad ründasid. Vaevalt hingitsevate süte
kahvatusse kumasse kargasid hirmsad karvased elukad. Nad olid
natuke üle meetri pikad ja umbes sama kõrged,
pulstunud, oksi ja lehti täis kasukaga ning nad haisesid
hingematvalt. Koletiste liikumine oli nii kiire, et sepp ja maag
peaaegu ei suutnud seda jälgida. Ainult elukate jälk
lehk ja tige ulg reetsid neid.
Sepp hakkas igaks juhuks oma jämeda kaikaga suvaliselt
enda ümber ringi vehkima ning võlur liitus
süngelt temaga. Nad ei olnud päris veendunud, kas
sellest ka kasu on, kuid hädasti tarviliku kindlustunnet
andis tegevus neile küll.
Aga nii Bellergundile kui ka sepale oli selge, et kaua nad
enam vastu ei pea ja kui nad ei leia mingit tõhusamat
moodust, kuidas koletisi hävitada, siis nad enam
koiduvalgust ei näe. Võlur üritas veel
korduvalt mõnda oma loitsu toimima panna, kuid tavaliselt
lõppesid need katsed ainult paljaste sajatustega. Kuna
sepp ei teadnud maagiast eriti midagi peale selle kehva
usaldusväärsuse, oli ta vait ning tegeles enda ja
võluri kaitsmisega.
Järsku murdsid neli veidike suuremat ja
jõulisemat elukat hoopidesajust läbi ning paiskasid
mehed pikali. Sepa õnneks, võluri
õnnetuseks tuli talle vaid üks olevus kallale.
Ülejäänud tigedad koletised võtsid
Bellergundi ette, kes pani neile visalt vastu. Ta heitis
ühe eluka kohe enda pealt minema ning virutas teisele
sellise obaduse kõrri, et elukas õhupuudusest
kõõksudes minema roomas, kuid kolmandaga ei
jõudnud vaene mees enam midagi ette võtta.
Hoolimata oma uskumatust jõust, ei suutnud võlur
end viimasest olevusest lahti rebida ning pidi koletisega
maadlema hakkama.
Sepp kiskus ühe tugeva tõmbega eluka oma
kõri kallalt ära ning virutas võimsa hoobi
mööda ilast koonu. Kostus valju ragin, kuid olevus ei
taganenud vaid üritas valust raevununa meest tuhandeks
veriseks tükiks rebida. Sepp ei vandunud alla ning rabeles
veel tükk aega, enne kui suutis selle vastu maad suruda ja
ära kägistada.
Kohe kui koletise surmakorin oli kõlanud,
püüdis ta võlurile appi minna, kuid juba
tungisid uued näljased elajad peale jätmata mehele
isegi võimalust korra hinge tõmmata.
Higi voolas ojadena mööda sepa määrdunud
nägu alla. Mees kirus end mõttes, et ta polnud
kunagi viitsinud oma rännakutele ühtegi relva kaasa
võtta, sest seni oli ta alati ilma hakkama saanud.
Nüüd tundis ta esmakordselt elus kuidas ihuramm
tasapisi raugema hakkab ning ta ei tahtnud uskuda, et tema
elupäevad nii kiiresti lõpule jõuavad, kuid
nähes üha uusi kiskjaid endale lähenemas, oli ta
valmis viimse veretilgani võitlema.
Ja siis läitis vibalik tulekeel ühe ründaja,
kes kohe metsikult kriisates minema tormas.
Ülejäänud elukad uurisid ainult hetke kahtlevalt
ümbrust ning jätkasid siis pealetungi. Aga sepale nad
enam lähedale ei pääsenud. Iga elukas, kes tegi
proovi, lendas kas suure kaarega mehest eemale ning prantsatas
tuhmi mütsatusega maha või muutus haledalt kiunuvaks
tulekeraks.
Ja sama kiirelt kui see õudus oli alanud, see ka
lõppes. Ägedast võitlusest, mis oli kestnud
võib-olla ainult pool tundi või veelgi vähem,
ei olnud enam ühtegi jälge peale kohati
kõrbenud rohukamara. Kõik elukad, kes olid
tapluses hukkunud, olid müstiliselt kadunud.
Sepp oli loo sellise lahendusega väga rahul ja tahtis
neid mõlemaid päästnud võlurit
tänada, kui märkas midagi imelikku. Maag Bellergund
lebas lõhkikistud rinna ja läbinäritud
kõriga seal, kus sepp teda viimati ühe elukaga
võitlemas oli näinud. Tugevamalt pigistas ta
jämeda kaika pihku ning puuris pilguga pimedust. Kas
tõesti ei olnud veel kõik läbi? Äkki
põgenesid need loomad millegi veel hirmsama eest kui nad
seda ise olid? Kõik sepa lihased olid katkemiseni pingul,
ta oli valmis ja siis astus puudevahelt tema ette pikas
värvitus mantlis mees ning ütles:
«Dhargid olid täna väga
näljased!»
«Kes?» ei mõistnud sepp ja hingas
kergendatult. Ta tundis võõras ära oma
eelneva öö tumma lõkkekaaslase.
«Need elukad, kes teid ründasid,» vastas
võlur tülpinult: «Nad on väga
tähelepanuväärsed olevused. Räägitakse,
et nad on peaaegu sama arukad kui inimesed, aga see on puhas
liialdus. Tegelikult on nad tavalised loomad, kel pole sellist
mõistust nagu meil, kuid neil on eeldusi selle tekkeks.
Nad on üllatavalt targad, osavad ja äärmiselt
õelad ning nad oskavad instinktiivselt alamat maagiat
eemale tõrjuda.»
«Kas sellepärast ei suutnud su ametivend neile
vastu astuda?»
«Jah, nii võib öelda küll. Ta oli veel
natuke liiga roheline ja kaotas keskendumisvõime.
Ürgmaagia nõuab väga palju tähelepanu, kui
seda alistada soovid ning sellepärast jäin ka mina
natuke hiljaks. Ilmselt oleks temast päris hea võlur
saanud, kuid kahjuks võttis ta kohe liiga suure tüki
ette,» seletas maag asjalikult.
«Aga kuhu kadusid elukate laibad? Ma olen üsna
veendunud, et mõni sai neist kindlasti surma!»
«Dhargid koristavad alati ise enda järelt ära.
Keegi ei tea miks, kuid mina pakun, et oma langenud kaaslased
nahka panna. Tühi kõht vajab ju täitmist,»
vastas võlur ükskõikselt.
Vaikides jälgisid mehed kuidas Bellergundi maised
jäänused kiiresti kokku kuhjatud tuleriidal tuhaks
põlesid ja siis hakkas sepp astuma, sest ülesanne
tuli lõpule viia. Maag järgnes talle
sõnatult.
«Kust sa teadsid, et me seal oleme?» küsis
sepp kui nad kergeks hommiku- või
lõunasöögiks väikese peatuse tegid.
«Ega ma täpselt teadnudki. Ma tundsin, et kuskil
läheduses koguneb kahtlaselt palju maagilist energiat ning
tulin asja uurima,» andis võlur üpris loogilise
seletuse, kuid sepp ei olnud rahul.
«Aga kuidas sa meie lähedusse sattusid?»
«Suund, mis te valisite, oli õige. Enamus
õnnekütte tormas ummisjalu mägedesse
härjapõlvlasi otsima, ainult mõned
üksikud, seal hulgas nii teie kui mina, valisid
metsa,» selgitas võlur ja sepp noogutas
mõtlikult ning ütles:
«Võib-olla Bellergund aimas midagi, kuid mina
ainult järgnesin talle. Nii et sina siis tead, kus
tüdruk asub?»
«Vist küll! Kuigi kõik arvasid, et neiu
rööviti lunaraha pärast, tehti seda hoopis
teistel põhjustel. Jah, härjapõlvlased olid
süüdi, kuid Metsaisand oli selle kõige
taga.»
«Kes see Metsaisand veel on?» imestas sepp.
«Metsaisand on põhimõtteliselt nende
metsade valitseja. Ta on halb mees ja ta ei salli mitte
ühtegi inimolevust, sest kunagi ammu põlgasid nad ta
ära. Ta ei ole suutnud seda unustada, sest tegelikult
tahtis ta ainult head.
Nüüd ta siis konutab oma kindluses ja
põhjustab selle kandi rahvale tihtipeale igasuguseid
hädasid,» lõpetas võlur. Seppa huvitas
kaaslase jutt väga ja ta oleks meeleldi tahtnud rohkem
kuulda, kuid maag ei olnud päri.
«Kuna ma olen neis hüljatud paikades veetnud
enamuse oma elust, tean ma nii mõndagi. Ma saan aru, et
see sind köidab, kuid sulle kui täiesti
võhivõõrale kõige lahtiseletamine
võtaks liiga palju aega. Ja aega meil ei ole.
Võib-olla kunagi hiljem.» Ja sepp pidi sellega vastu
tahtmist leppima, kuigi ta oli kindel, et mitte ajas ei olnud
küsimus, vaid pigem tahtmises.
Vahetult enne päikeseloojangut jõudsid nad
võluri arvates Metsaisanda põlisvalduste
ääremaile. Alles päeva või paari
pärast pidid nad kohale jõudma, kuid juba andis
,mingi seletamatu kohalolek endast märku. Loomi ja linde
oli vähemaks jäänud ja tihti valitses metsa all
tardunud vaikus.
«Täna öösel tuleb valve välja panna.
Oleme juba ohtlikul pinnal ja selliseid üllatusi, nagu teil
eile oli, pole meile enam vaja!»
«Ma võtan esimese vahi enda peale,» pakkus
sepp.
«Olgu nii. Ma söön veel midagi ja poen siis
kohe põhku. Loodetavasti suudad sa seekord tule ise
üles teha?» küsis võlur muiates ning
vaatas sepale otsa, kes tehtud tõsidusega noogutas.
Kuigi mehed arvasid, et nende uni saab rahutu olema, ei
juhtunud siiski midagi erilist. Ainult korra või kaks
kuulis sepp väljaspool lõkkekuma kellegi hiilimist,
kuid rohkem ei tülitanud neid keegi. Ka võlur, kelle
ta igaks juhuks üles ajas, ei suutnud oma loitsudega midagi
näha.
Järgmine hommik ja ka päev möödusid sama
sündmustevaeselt nagu öö. Mehed jätkasid oma
teekonda ja lootsid, et see saab varsti läbi. Ja jälle
loojus päike ning laotas oma viimased kuldsed kiired
üle metsa. Kuigi sepp pidas paremaks kuhugi puhkama
jääda, veenis võlur teda edasi käima, sest
Metsaisanda kants pidi asuma juba üsna lähedal.
Südaöö leidis kaks meest väikese lagendiku
äärsetest põõsastest. Välu keskel
seisis pisike, kuid hästi valvatud kindlus.
«Umbes paari tunni pärast, kui kuu hakkab vaikselt
vajuma, lausun ma sidumisloitsu. See peaks kinni hoidma
kõik sõdurid, kes asuvad müüril
või mujal väljaspool ehitisi. Sina ronid samal ajal
üle müüri ning avad mulle värava, aga pea
meeles, et sul ei ole eriti palju aega ning kantsi sisse mu
loits ei ulatu. Seal oled juba omapead,» tutvustas
võlur plaani
«Aga kas ei oleks mõttekam rünnata vahetult
enne koidikut, kui nad kõik tõenäoliselt
magavad?» tundis sepp huvi.
«Jah, reeglina küll, kuid ma arvan, et suudan nad
kõik kahjutuks teha!»
«Ja miks sa mingit avamisloitsu ei kasuta või ise
üle tara ei roni,» küsis sepp süütult,
kuid võlur heitis talle seepeale viltuse pilgu ning
ütles nagu lapsele, kes midagi ei mõista:
«Sinu soovituste järgimine hajutaks mu keskendumise
ning nõuaks mult liiga palju energiat, mis just eriti
kiiresti ei taastu. Me ei tea, mis meid kindluses veel ees
ootab, kuid usu mind, et Metsaisandast on juba piisavalt palju
tüli meile mõlemale. Ja kui mul enam jõudu
pole, siis vaevalt et sina temaga üksi temaga hakkama
saad.»
«Sul on vist õigus,» kahtles sepp oma
võimetes: «Teeme siis nii!»
Kui kindlaksmääratud aeg saabus, hiilis sepp
müüriäärde ning vinnas end sellest kuidagi
üles. Õnneks oli sein madal ning pakkus ronimiseks
piisavalt pragusid ja auke, et mees ei pidanud eriti pingutama.
Kogu maailm tema ümber oli justkui sügavasse unne
vajunud, ainult suur leegitsev lõke kindluseõuel
andis märku mingist elutegevusest.
Sepp kuulatas korraks, vaatas tähelepanelikult ringi
ning hakkas mööda müüri värava poole
liikuma. Võlur oli tegutsenud oma sõnadele
vastavalt ning keegi ei kooserdanud kuskil. Korra oleks sepp
peaaegu ühele varjus seisnud sõdurile otsa
komistanud, kuid suutis siiski õigeaegselt äpardust
vältida. Ta ei teadnud, mis siis oleks juhtunud ning ta ei
tahtnud seda ka teada saada.
Kantsi sissepääsu valvasid kaks suurt
inimeselaadset olevust. Sepp kontrollis igaks juhuks, et nad
tõepoolest on liikumatud ning väntas siis massiivse
värava üles. Rünnaku esimene etapp oli
möödunud viperusteta, algas teine, märksa
keerulisem osa.
Kaaslast ootamata otsustas sepp ise kindluse eluruumidesse
tungida. Julgelt kõndis ta läbi väreleva
tulekuma, kahtlemata enam võluri võimetes. Enam ei
häirinud seppa lõkke ümber
ükskõikselt oma odadele nõjatuvad
sõdurid ning võimsate kirvestega uksevahid. Mehed
püsisid paigal nagu oleks neid kohutav pakane
jääpurikateks tarretanud.
Nagu vari sisenes sepp esimesse ruumi. Võlur oli teda
hoiatanud, et seal tema vägi lõppeb ning tal ei
olnud erilist soovi seda kontrollida. Vähemalt mitte enne
kui tal on mingi tõsisemalt võetav relv
käepärast. Juhuse tahtel sattus ta kohe
vahtkonnatuppa, kus oli seina äärde korralikult
hunnikutesse laotud terve arsenal mõõku, odasid,
sõjakirveid ja muid palju eksootilisemaid tapariistu.
Sepp võttis omale ühe tagasihoidliku, kuid
korralikult valmistatud kahekäemõõga, mida ta
tänu oma tööle üsna hästi kasutada
oskas.
End vähe kindlamalt tundes astus sepp läbi
järgmise ukseava ning sattus trepile, mis viis üles.
Vaikselt ronis mees järjest kõrgemale. Iga
võetud astmega pigistas ta mõõka üha
kõvemini pihus. Sepp teadis, et kuna kindlus pole eriti
suur, avastatakse ta üsna pea või on ta ise sunnitud
end paljastama ning oli selleks valmis.
Varsti libises kahvatu valgusviirg üle mehe äreva
näo. Ees oli mingi ruum. Sepp surus maha tahtmise ots ringi
keerata ning sellest väikesest tondilossist põgeneda
ja sööstis mõõka löögivalmis
hoides edasi.
Ta sattus laia, kuid madalasse saali, mille rikkalikult
vaipadega kaunistatud seinu valgustasid tossavad
tõrvikud. Keset luitunud kivipõrandat seisis
veidike kõrgem platvorm, millel ilutses silmipimestavalt
kiiskav kullast troon. Rohkem sisustust sepp ei
märganud.
Tema täielikuks üllatuseks viibis saalis ainult
üks inimene, kes istus aastate koorma all küüru
vajunult kirkal troonil. Kuigi sepp kahtlustas, et nii
mõnegi seinakaunistuse taga võib olla ava, kus
varitsevad Metsaisanda käsilased, ei märganud ta
kuskil mingit reetvat liikumist.
«Astu, astu aga edasi, mu noor sõber,»
kutsus luine vanamees lahkelt. Sepp läkski. «Ma
lootsin, et sa varem tuled, kuid ka nüüd sobib mulle
hästi!»
«Te ootasite mind?» imestas sepp.
«Jah, sind!» kraaksatas vanamees uskumatult
jõuliselt ning kohe valgus läbi osavalt varjatud
avauste saali metsikute sõjameeste sülem. Esimesest
pilgust neile oli selge, et tegu pole inimestega ega ka
loomadega. Nad nägid välja nagu olendid ammu
jutustatud ja unustatud legendidest, kes nad ka ilmselt
olid.
«Sinu keha saab minu omaks! Sa oled olnud vapraim
kõigist otsijatest ja jõudnud kõige
kaugemale. Ma arvan, et see on päris hea tasu sinu
pingutuste eest,» pugistas Metsaisand
kahjurõõmsalt naerda.
«See tüdrukurööv oli lihtsalt üks
pettus. Huvitav, kas ta ka veel elus on või lõid
sinu käsilased ta kohe maha?» küsis sepp
vihaselt.
«Ära muretse, mu noor sõber, temaga on
kõik korras. Noor keha vajab ju noort naist! Kaks
kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse,»
kõkutas vanamees. «Noh, asume asjakallale või
mis?»
Sepp tõstis vastuseks mõõga ning viskus
lähimale olevusele kallale. Vastane sai silmapilkselt
surma, kuid kohe oli ta langenu kaaslastest ümber piiratud
ja rohkem võimalusi talle ründamiseks ei antud.
«Kui sa ei alistu vabatahtlikult, siis võib ka
jõuga, kuid ma ei ole kindel, kas sinust midagi ka alles
jääb. Kahju, tõesti kahju, kuid mis teha. Ma
seletasin neile küll kõik ära, kuid iseasi on,
kas nad ka aru said? Noh, keelelised raskused või midagi
sellist,» ütles Metsaisand ja lisas veel midagi, mida
sepp enam ei mõistnud. Ainult külm pimedus ujutas
korraks tema pingul meeled üle ja iidsed sõjamehed
hakkasid kurjakuulutavalt liikuma.
«Ei, nii see ei lähe!» kuulis sepp oma
kaaslase tuttavat häält.
«Sina!» kähises Metsaisand ja veel jäisem
voog läbis sepa mõistust. Vanamees lahkus, olevused
ründasid.
Sepp tõrjus osavalt kõik löögid ning
leidis võimaluse isegi kergeteks pette- ja
vastuaktsioonideks. Vastased polnudki nii võimsad kui nad
välja paistsid, kuid neid oli palju.
Võlur suutis oma tuleloitsudega kaks olevust
põlema süüdata ning see tõmbas suurema
osa vastaste tähelepanust talle. Sepp oli nüüd
märksa võrdsemas olukorras ning sai juba ise
võitlust suunata.
Raiunud võimsa hoobiga ühe olevuse kaitsest
läbi ja surmanud vastase ning haavanud teist, leidis sepp
järsku, et polegi rohkem kedagi jäänud.
Võlur oli ülejäänud sõjamehed enda
peale võtnud ja nad erilise pingutuseta
kõrvaldanud. Viimased põlevad olevused
sööstsid vaikides mööda saali ringi ning
läitsid oma kaootilisel teel kõike, mis ainult tuld
võttis. Maag ei üritanudki seda lõpetada ning
otsis juba kohta, kuhu Metsaisand kadunud oli.
Sepp, kes nägi Metsaisanda pagemist, jooksis ühe
põleva vaiba juurde ning kiskus selle seinalt maha
paljastades madala ukse. Mehed sattusid järgmisele trepile,
mis viis seekord alla. Kuna rohkem võimalusi ei olnud
tuli laskuda kuni nad jõudsid pisikesse kambrisse.
Maas vedelevate köidikute järgi võis
mõista, et seal oli kinni hoitud tüdrukut, kuid
midagi häiris mehi. Peale hetkelist uurimist selgus, et
ohvreid polnud mitte üks vaid kaks, kuid kes teine vang
oli, seda pidi aeg näitama. Esmalt oli vaja Metsaisand
tabada.
Võlur murdis lahti järgmise ukse ja nad
jõudsid kindlusest välja lagendikule.
Hõbedases kuuvalguses oli näha neid ootamas suurt
tumedat kogu. Maag ja sepp astusid julgelt tundmatu poole ning
varsti suutsid nad ka teda selgemalt eristada. Sepp tundis
võõras kohe ära uhke ratsaniku, kes temast
mõned päevad tagasi mägedes möödus.
Aga mida tema siin tegi, seda sepp ei mõistnud.
«Te arvasite, et mul pole varuvarianti!» pilkas
mees: «Eksisite! Ma olen nüüd vägevam kui
kunagi varem ja isegi teie ei suuda mind enam takistada! Ma
annan teile meie vana sõpruse nimel ainult ühe
võimaluse. Kasutage seda targalt ja minge, aga ärge
eales tagasi pöörduge, sest siis ei ole ma enam nii
helde!»
«Sa tead, et ma ei saa su pakkumist vastu võtta.
Kui lähen mina, tuleb varsti järgmine ja vajaduse
korral järgmine ning kõiki ei suuda sa võita.
Parem lõpetame selle siin ja kohe ning unustame vanad,
väga vanad vaenud,» lausus võlur peaaegu
sõbralikult. Seda oligi siis ta varjanud, kuid mida
veel?
«Ei, mitte kunagi! Tulge kui julgete!» kutsus
Metsaisand.
Ja võlur ründaski. Algas kohutav ja silmipimestav
maagiline tulevärk. Mõlemad, Metsaisand ja
võlur, ühtemoodi võimsad, laususid oma
võlusõnu ning kutsusid appi kõiki
loodusjõude. Nende peadekohal möllas korraga vihm ja
tuli, tuisk ja torm, rahe ning äike ning maapind
nende jalge all värises hirmust ja ragises kaeblikult. Kuid
sellest ei olnud kasu ning varsti vaibus mõlema mehe
võitlusind kuni hääbus sootuks. Nüüd
oli sepa kord.
Ta astus enesekindlalt Metsaisandale vastu, kuid ilmselgelt
kurnatud mees ei kohkunud tagasi. Temas oli siiski veel piisaval
jõudu.
Järgnev duell oli pikk ja väsitav. Hoobid sadasid
lakkamatu rahena kord ühele, kord teisele mehele kaela,
kuid teineteise kaitsest ei õnnestunud neil läbi
murda. Kuigi alguses valitses olukorda sepp, selgus varsti, et
Metsaisand hakkab kontrolli üle võtma. Need korrad,
mil sepp vääratas või jäi liiga aeglaseks,
tihenesid ning vähehaaval oli ta sunnitud taanduma. Ainult
õnnelik saatusepööre või kellegi
kõrgem käsi päästis mehe hukust.
Šokist toibunud tüdruk, kes seni oli jälginud
võitlust apaatselt rohul kössitades, tormas oma
hirmu unustades Metsaisandale kallale nagu raevunud
emalõvi. Kuid sellest piisas, et sepa mõõk
leiaks tee vastase igivanasse südamesse.
Mõistmatus silmis vajus Metsaisand selili. Veel
kukkumise ajal üritas ta mõõka oma rinnast
välja sikutada, kuid ei suutnud enam, sest jõud oli
kadunud. Kohe kui tema äsja omandatud keha maapinda
puudutas, kadus tema tume hing igaveseks varjuderiiki.
Võlur ja sepp vaatasid üksteisele otsa ning
naeratasid väsinult.
«Tüdruku võid sa endale jätta, minu
seisus kahjuks ei luba sellist lõbu,» naljatas
võlur.
«Seda me veel vaatame!» vastas sepp: «Muide,
kas on veel midagi, mida sa mulle rääkinud pole, kuid
mida ma võiksin teada?»
«Ja mida sa võiksid tead?»
«Ma... noh...» ei tulnud sepale midagi kindlat
meelde.
«Ära muretse, sepp Pergord, iga asi omal
ajal!» lausus maag sõbralikult ning hakkas minema.
Sepp kahmas nuuksuva neiu sülle ning järgnes
talle.
|