Algernon
Jutt
07.10.2002
Marcus Kaas

Teekonna algus
Arvustused

«Tee vabaks!» käratas jäme mehehääl ning sepp astus leplikult kitsalt mägiteelt kõrvale. Hetke pärast kappas temast mööda uhke pruun ratsu, mille seljas istus hästi riietatud laiaõlgne mees.

Sepp vaatas ilusale loomale järele ja mõtles kuhu võis selle omanikul nii kiire olla, et ohtlikul mägiteel nõnda kihutada tuleb. Sepp ise eelistas alati jala käia, sest tal ei olnud peaaegu kunagi kuhugi kiire ja ta ei raatsinud ka hobuse ostmiseks tarviliku summat välja panna. Aga see ei tähendanud, et sepp ihne oli või talle ratsud ei meeldinud. Ta lihtsalt oli selline väheste vajadustega tagasihoidlik mees.

Tõele au andes ei olnud sepp vaene mees. Tänu oma meisterlikule tööle oli ta endale mitmes Madalmaa maakonnas üsna hea nime teinud. Sepp teenis päris korralikult, kuid rikkaks ei saanud teda pidada. Kindlasti oleks sepp tublisti jõukam, kui ta poleks liiga tihti rändamas. Sepp ei teadnud, mis teda alati peale üürikest koduspassimist võõrsile tõmbas ja ega ta selle üle eriti pead ka murdnud.

Ja jälle oli sepp teel ning ta oli rahul. Loodusjõud oli seni teda soosinud -- päike paistis, ilm oli soe, kuid mitte liiga palav ning isegi muidu nii tige mägituul ei kimbutanud teda eiti. Kõik tundus lausa suurepärane, sest sepp oli reisinud ka sellistes vastikutes tingimustes, mil iga normaalne inimene koju jääb, uksed aknad kõvasti kinni lööb ning ise keldrisse peitu poeb.

Ühel natuke vilumal õhtul varju otsides leidis sepp väikese jahionni, mille omanik, veidike kummaline ning kohati jäme, kuid südames äärmiselt külalislahke, ta öömajale kutsus. End mõnusalt koldes lõõmava tule ees soojendades suutis ta lõpuks peremehega ühise keele leida.

Ta sai teada, et vanamees oli pärit ka Madalmaalt, kuid sealt kunagi ammu ära kolinud. Miks? Sellest ei tahtnud kütt juttu teha ning sepp austas teise soovi. Selle asemel pajatas ta viimaseid uudiseid kodukandist ning uuris elust-olust mägedes.

«Sina, noormees, oled valinud väga kummalise tee. Sa ei mäleta selle algust ning sa ei näe ka selle lõppu, kuid usu mind -- see ootab sind juba. Käi oma teed uhkusega!» lausus vanamees ning raputas siis kõhklevalt pead, paljastades kaelal pikkade juuste varju jäänud kummalise tätoveeringu. Hetke pärast tõusis ta püsti ning läks magama. Sepp järgis tema eeskuju. Pikk päev oli seljataga ning ta oli liiga väsinud, et sõnade varjatud tähendust mõista.

Koidikul oli vanamees juba läinud. Ta oli jätnud lauale kruusi magusat metsmarjamahla ja natuke kuivatatud liha. Sepp sõi toidu tänulikult ära ning jätkas oma teekonda.

Lühikese lõunapausi ajal tulid talle küti viimased sõnad uuesti meelde ning nüüd sai sepp neist ka aru. Esialgu ta lihtsalt arvas, et jahimees räägib tema rännakust, mis iseenesest oli juba üsna tavatu, sest legendaarset Tarkadelinna ei külasta ju igaüks, kuid siis taipas sepp tõde. Vanamehe äraolev käitumine, justkui hoomamatusse kaugusesse vaatavad silmad ja imelik tätoveering äratasid sepas ühe ammu ununenud mälestuse, mis seostusid ühe teise sarnase vana mehega. Kütt oli Nägija -- väljasuremise äärel oleva hõimu üks esindaja -- ning jutt oli hoopis sepa eluteest. Ta mõistis, et tema aeg on piiratud.

Peakohal hõljumas rõhuv ennustus, sammus sepp edasi. Ta ei lasknud sõnumi hirmutaval sisul end eriti häirida, sest see, mis tulema peab, tuleb paratamatult ning milleks end asjatult piinata. On vaja käia oma valitud teed uhkusega, nagu vanamees soovitas ning määratud päeval surra teadmisega, et palju on tehtud ja nähtud.

Õhtuks jõudis sepp võrdlemisi madala Kahetipumäe jalamile. Kuulus Tarkadelinn asus nüüd natuke vähem kui päevatee kaugusel selle sama mäe orus. Ta otsustas paigale jääda, sest enne pimedat ta kindlasti teisele poole ei jõua.

Üsna varsti, kui sepp oli usinalt ametis lõkke tegemisega, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda, kerkis tuhmist hämarusest esile pikka kasvu pealaest jalatallani halli mantlisse mähkunud sünge kuju.

«Tohib, ma proovin?» küsis tundmatu.

«Olge lahke,» lubas sepp pisut kahjurõõmsalt naeratades. Mis ei lähe korda juba temasugusel vanal kalal, ei õnnestu ammugi kellelgi teisel.

Võõras torkas korraks sõrmega õhku ja tuli praksatas heleda leegiga põlema. Sepp silmitses imestunult vaheldumisi meest ja lõket ning naeratas siis sõbralikult. Tema ees seisis mingit sorti maag.

»Olge te tänatud,» lausus sepp aupaklikult, sest rahvasuu rääkis, et võlureid tuleb kohelda viisakalt ning jätkas: «Te olete mu tagasihoidlikule laagriplatsile teretulnud. Pealegi hoolitsesite just teie tule eest ning kahekesi on alati kindlam kui üksi.»

Maag astus vaikselt lõkke äärde ning tõmbas maha istudes kapuutsi peast, paljastades äärmiselt huvitava mehenäo. Sepp silmitses ootamatut külalist varjamatu uudishimuga, sest ta polnud kunagi varem nii veidrat võlurit näinud. Kõik seni kohatud maagid olid olnud kortsulised ja kuivetunud ätid, see siin oli aga noor mees. Võluri silmad olid vesihallid ja põhjatud. Lõug oli tal kandiline, nina suursugune ning suu pisut õhukeste huultega. Ainus ebakõla võluri heas välimuses oli tema pikad, peaaegu valged juuksed. Võlurist õhkus varjatud jõudu.

Sepp võttis oma märsi, mis oli juba üsna kõhnaks jäänud ning otsis sealt natuke söögipoolist. Kartmata ise nälga jääda, pakkus sepp osa oma toidust ka maagile, kes sellest viisakalt keeldus. Kuigi sepp oli sellest natuke solvunud, sest tema kodukandis pole kombeks külalislahkusest ära öelda, ei muutunud ta pealetükkivaks ning sõi rahulikult kõik üksi ära.

Kõht täis hakkas sepp piipu toppima ning üritas võõraga vestlust alustada, kuid võlur oli väga sõnaaher ja vaatas keskendunult ainult lõkkesse, kus tulekeeled vallatult üksteist taga ajasid. Kuna väikesest jutupuhumisest ei kippunu midagi välja tulema tõmbas sepp piibu lõpuni ning keeras magama.

Hommikuses märjas udus ei leidnud ta enam mingit jälge eelmise õhtu vaiksest külalisest. Võlur oli jälgegi jätmata kadunud ja sepp ei teinud sellest väljagi, sest võõrast polnud niikuinii mingit seltskonda.

Nii pakkis ta oma vähese varanduse kokku ja asus mäest üles ronima. Tõus oli päris raske, kuid mitte liiga kurnav ning juba enne lõunat seisis sepp juba mäeharjal. Talle avanes sealt imeilus vaade orule, mille põhjas keset viljakaid põlde ja mahlakaid karjamaid laiutas linn. Vähesed teekäijad, keda sepp oli kohanud, kutsusid seda Tarkadelinnaks. Tõmmanud paarkorda sügavalt hinge, asus sepp laskuma.

Linn jättis sepale üsna hubase mulje. Laiad tänavad olid korralikult sillutatud ja hästi hoolitsetud, polnud jälgegi hoolimatult maha visatud prügist, haisvast solgist ja roojast, mis teatavasti kõigile suurlinnadele nii omane oli. Majad olid madalad, laiad ning igat elamut ümbritses kas tavaline muruplats või lopsakas aed. Kõik andis tunnistust jõukusest ja küllusest.

Kuigi linn oli rahvarohke, ei olnud seal tavapärast kära ja müra. Jah, inimesed kauplesid ja rääkisid omavahel, kuid kõik said oma asjad vaikselt ära aetud. Sepp pidi tunnistama, et selline kergelt sumisev vaikus oli kõrvadele päris meeldiv.

Ta ei osanud kohe algul midagi teha ja kuhugi minna, sest kõik oli talle liiga harjumatu ning uudne. Järsku silmas sepp paar maja eespool tuttavat tasast võlurit ning tormas meest püüdma, lootuses et maag suudab teda natuke aidata. Kuid kätte sai ta hoopis kellegi teise.

Nii kirus sepp mõttes kõiki võlureid, kes olid alati sarnaselt riietatud ja tihti käitusid ka ühtemoodi ning lausus tagasihoidlikult, pisut kohmetunult: «Palun vabandust armuline härra, kuid ma pidasin teid üheks vanaks sõbraks, keda ma pole terve igaviku näinud. Palun tõesti vabandust.»

«Juhtub,» vastas maag ükskõikselt ja tahtis juba edasi minna, kui sepp teda takistas ning nõu küsis.

»Noh, öömaja saate te kindlasti «Pikast Vilepillist». Vabu tube peaks seal praegu jätkuma, söök on maitsev ja teenindus talutav ning hinnad mõistuse piires,» seletas võlur kergelt ärritunult, kuid seppa see ei heidutanud. Ta ei olnud veel kõike tarviliku teada saanud ning seda mõistis ka võlur ja jätkas: «Kui te aga olete tööst huvitatud, siis tuleb teil kindlasti külastada selle linna valitsejat, kes võtab arvele iga uue elaniku ning annab talle võimaluse korral sobiva ameti.

Ah-jaa, kui te tahate hoopis meie kuulsa ülemtargaga kohtuda, siis peate te kahjuks veel mõned nädalad ootama kuni üldine külastushooaeg algab.»

Sepp kaalus kiiresti kõik võimalused läbi, kuid peale öömaja ei sobinud talle eriti midagi.

«Ma hindan teie soovitusi väga, kuid need pole päris need, mis ma otsisin. Ma olen käinud maha pika maa ja tahaks teha midagi huvitavat, aga kui te ei oska midagi välja pakkuda, siis ma katsun õnne mujalt.»

Võlur vangutas mõtlikult pead ja ütles: «Andke andeks, et ma teid kogemata tubliks töömeheks pidasin. Õnneks leidub isegi teiesugustele seiklejatele siin linnas aeg-ajalt tööd.» Kui see ka oli mõeldud solvanguna, siis ei teinud sepp sellest välja ja lasi võluril edasi rääkida. «Siin rööviti umbes nädalapäevad tagasi mõjuvõimsa Kaupmeestegildi juhi tütar. Seni pole veel mitte keegi ühtegi usutavat seletust andnud, kuid jutud liiguvad, et selle asja taga olid härjapõlvlased.

Jah, teoreetiliselt peaks ju kõik klappima, sest viimaste aastatega on ümberkaudsetesse metsadesse kahtlaselt palju seda väikest rahvast siginenud ja nad on kuulsad oma kullalembuse poolest, kuid üks tilluke pisiasi rikub pildi ära. Tüdruku isa on igavene ihnuskoi, kes ei maksaks isegi oma lihase lapse eest kunagi mingit lunaraha. Ja seni pole keegi pearaha ka küsinud.

Ja nüüd on linna saabunud igat masti õnnesõdureid, kes on valmis kasvõi oma elu hinnaga süütu neiu tagasi tooma ning niinimetatud murest murtud isa lubas sellele mehele, kes asjaga hakkama saab, oma tütre käe ja tasuva töö Gildis.»

«Ja nagu ma aru saan, kavatsete ka teie tüdrukut otsima minna?»

«Aga otseloomulikult ja kui te tahate, siis lööge kampa!» vastas võlur sõbralikult. Sepp oli nõus, sest sellist seiklust oli ta just otsinudki.

Mõne aja pärast jõudsid kaks meest Kaupmeestegildi hoone ette. See oli suur ja ilus, rohkelt kaunistatud ehitus koos väikese kuid kauni aiaga. Maja paraadust valvas relvastatud ihukaitsja, kes oli ühtlasi ka uksehoidjaks umbes kümnele tööotsijale

Järjest kutsuti mehi majja ning varsti oli järjekord jõudnud sepa ja võlurini, kes tutvustas end Bellergundina. Mehed astusid läbi võrdlemisi kitsa eeskoja avarasse ja luksusliku saali, mille kaugemas nurgas istus massiivse marmorlaua taga kõrgi hoiakuga härrasmees.

«Nii et ka teie soovite mu kallist tütart leida?» kõmistas Gildi juht.

«Jah, mu härra!» vastasid mõlemad kui ühest suust.

«Huvitav, mis paneb teid arvama, et just teie sellega hakkama saate? Selle viimase nädala jooksul on minu juures käinud lugematu hulk erinevatest seisustest mehi, kuid kummalisel kombel pole keegi mind teist korda külastanud. Ei, ma ei hakka teid takistama, igasugune abi on teretulnud, kuid te teate, mis teid ootab läbikukkumise korral. Õnn kaasa ja peatse jällenägemiseni,» lausus kadunud tüdruku isa ning sepp ja võlur läksid täitma ülesannet, mis tõotas tulla väga huvitav.

Nende tee viis linnast välja suurde laande. Tegelikult polnud neil kummalgi õrna aimugi, kust oma otsinguid alustada. Linnas varusid täiendades kuuldud hägused vihjed ja kuulujutud ei aidanud neid sugugi, kuid kuskilt pidi ju alustama ning mehed valisid selle suuna.

Mets oli tihe, kuid mitte päris läbimatu padrik. Puude taevasse tõusvad võrad moodustasid ühte põimudes meeste kohal võlvi, mis varjas kogu ereda päikesevalguse, täites ümbruse meeldivalt jaheda hämarusega. Linnud laulsid, siin-seal vilksas korraks põõsavahel mõne pisema looma uudistav koon, aga midagi ohtlikku või pahaendelist ei tajunud nad kuskil. Kõik oli rahulik ja isegi harmooniline.

Õhtu leidis nad juba üsna sügavalt metsast. Mehed otsustasid laagrisse jääda ühe iidse tamme alla ning sepp kogus ruttu piisavalt lõkkematerjali, et saaks värsketest varudest midagi söödavat valmistada. Sooja tulekuma saatel einestasid nad vaikselt vahetamata väsimusest ja näljast peaaegu mitte ühtegi sõna ning lisanud lõkkesse veel suure hunniku metsakuiva hagu, vajusid nad sügavasse unne. Valvamine unus mõlemal.

Mõned tunnid rahulikult maganud maksis hooletus äsja tutvunud meestele karmilt kätte. Mehi äratas kummaline ulg, mis kostus kõikjalt nende ümbert.

«Bellergund, kas sa kuuled seda? sosistas sepp ja raputas võlurit.

«Jah, kuulen küll,» vastas mees: «Oota, ma lausun kohe nägemisloitsu!» Natuke aega pobises võlur vaikselt omale habemesse, kuid ei saavutanud midagi. Ise ta arvas, et on juba piisavalt osav maagias, kuid juba esimene tagasilöök tekitas temas kerget paanikat.

«Mis viga?» küsis sepp närviliselt.

«Ma ei tea, mu sõnadel ei ole võimu,» tunnistas võlur väriseval häälel. «Ma proovin kohe midagi muud!»

Kuigi sepp usaldas maagi, pidas ta paremaks end mingi relvaga varustada. Väheke pimeduses ringi kobanud leidis ta üsna jämeda malaka. Nähes, et ka võluri uutest loitsudest pole abi, soovitas sepp ka oma kaaslasel midagi toekamat kui kasutud võlusõnad muretseda. Maag järgis vaikides sepa nõuannet.

Vahepeal oli ulg muutunud talumatuks ja kõrvulukustavalt valjuks ning embas seiklejaid igast küljest kostudes kord päris lähedalt, kõigest mõne sammu kauguselt, kord jälle veidike kaugemalt.

Ja siis nad ründasid. Vaevalt hingitsevate süte kahvatusse kumasse kargasid hirmsad karvased elukad. Nad olid natuke üle meetri pikad ja umbes sama kõrged, pulstunud, oksi ja lehti täis kasukaga ning nad haisesid hingematvalt. Koletiste liikumine oli nii kiire, et sepp ja maag peaaegu ei suutnud seda jälgida. Ainult elukate jälk lehk ja tige ulg reetsid neid.

Sepp hakkas igaks juhuks oma jämeda kaikaga suvaliselt enda ümber ringi vehkima ning võlur liitus süngelt temaga. Nad ei olnud päris veendunud, kas sellest ka kasu on, kuid hädasti tarviliku kindlustunnet andis tegevus neile küll.

Aga nii Bellergundile kui ka sepale oli selge, et kaua nad enam vastu ei pea ja kui nad ei leia mingit tõhusamat moodust, kuidas koletisi hävitada, siis nad enam koiduvalgust ei näe. Võlur üritas veel korduvalt mõnda oma loitsu toimima panna, kuid tavaliselt lõppesid need katsed ainult paljaste sajatustega. Kuna sepp ei teadnud maagiast eriti midagi peale selle kehva usaldusväärsuse, oli ta vait ning tegeles enda ja võluri kaitsmisega.

Järsku murdsid neli veidike suuremat ja jõulisemat elukat hoopidesajust läbi ning paiskasid mehed pikali. Sepa õnneks, võluri õnnetuseks tuli talle vaid üks olevus kallale. Ülejäänud tigedad koletised võtsid Bellergundi ette, kes pani neile visalt vastu. Ta heitis ühe eluka kohe enda pealt minema ning virutas teisele sellise obaduse kõrri, et elukas õhupuudusest kõõksudes minema roomas, kuid kolmandaga ei jõudnud vaene mees enam midagi ette võtta. Hoolimata oma uskumatust jõust, ei suutnud võlur end viimasest olevusest lahti rebida ning pidi koletisega maadlema hakkama.

Sepp kiskus ühe tugeva tõmbega eluka oma kõri kallalt ära ning virutas võimsa hoobi mööda ilast koonu. Kostus valju ragin, kuid olevus ei taganenud vaid üritas valust raevununa meest tuhandeks veriseks tükiks rebida. Sepp ei vandunud alla ning rabeles veel tükk aega, enne kui suutis selle vastu maad suruda ja ära kägistada.

Kohe kui koletise surmakorin oli kõlanud, püüdis ta võlurile appi minna, kuid juba tungisid uued näljased elajad peale jätmata mehele isegi võimalust korra hinge tõmmata.

Higi voolas ojadena mööda sepa määrdunud nägu alla. Mees kirus end mõttes, et ta polnud kunagi viitsinud oma rännakutele ühtegi relva kaasa võtta, sest seni oli ta alati ilma hakkama saanud. Nüüd tundis ta esmakordselt elus kuidas ihuramm tasapisi raugema hakkab ning ta ei tahtnud uskuda, et tema elupäevad nii kiiresti lõpule jõuavad, kuid nähes üha uusi kiskjaid endale lähenemas, oli ta valmis viimse veretilgani võitlema.

Ja siis läitis vibalik tulekeel ühe ründaja, kes kohe metsikult kriisates minema tormas. Ülejäänud elukad uurisid ainult hetke kahtlevalt ümbrust ning jätkasid siis pealetungi. Aga sepale nad enam lähedale ei pääsenud. Iga elukas, kes tegi proovi, lendas kas suure kaarega mehest eemale ning prantsatas tuhmi mütsatusega maha või muutus haledalt kiunuvaks tulekeraks.

Ja sama kiirelt kui see õudus oli alanud, see ka lõppes. Ägedast võitlusest, mis oli kestnud võib-olla ainult pool tundi või veelgi vähem, ei olnud enam ühtegi jälge peale kohati kõrbenud rohukamara. Kõik elukad, kes olid tapluses hukkunud, olid müstiliselt kadunud.

Sepp oli loo sellise lahendusega väga rahul ja tahtis neid mõlemaid päästnud võlurit tänada, kui märkas midagi imelikku. Maag Bellergund lebas lõhkikistud rinna ja läbinäritud kõriga seal, kus sepp teda viimati ühe elukaga võitlemas oli näinud. Tugevamalt pigistas ta jämeda kaika pihku ning puuris pilguga pimedust. Kas tõesti ei olnud veel kõik läbi? Äkki põgenesid need loomad millegi veel hirmsama eest kui nad seda ise olid? Kõik sepa lihased olid katkemiseni pingul, ta oli valmis ja siis astus puudevahelt tema ette pikas värvitus mantlis mees ning ütles:

«Dhargid olid täna väga näljased!»

«Kes?» ei mõistnud sepp ja hingas kergendatult. Ta tundis võõras ära oma eelneva öö tumma lõkkekaaslase.

«Need elukad, kes teid ründasid,» vastas võlur tülpinult: «Nad on väga tähelepanuväärsed olevused. Räägitakse, et nad on peaaegu sama arukad kui inimesed, aga see on puhas liialdus. Tegelikult on nad tavalised loomad, kel pole sellist mõistust nagu meil, kuid neil on eeldusi selle tekkeks. Nad on üllatavalt targad, osavad ja äärmiselt õelad ning nad oskavad instinktiivselt alamat maagiat eemale tõrjuda.»

«Kas sellepärast ei suutnud su ametivend neile vastu astuda?»

«Jah, nii võib öelda küll. Ta oli veel natuke liiga roheline ja kaotas keskendumisvõime. Ürgmaagia nõuab väga palju tähelepanu, kui seda alistada soovid ning sellepärast jäin ka mina natuke hiljaks. Ilmselt oleks temast päris hea võlur saanud, kuid kahjuks võttis ta kohe liiga suure tüki ette,» seletas maag asjalikult.

«Aga kuhu kadusid elukate laibad? Ma olen üsna veendunud, et mõni sai neist kindlasti surma!»

«Dhargid koristavad alati ise enda järelt ära. Keegi ei tea miks, kuid mina pakun, et oma langenud kaaslased nahka panna. Tühi kõht vajab ju täitmist,» vastas võlur ükskõikselt.

Vaikides jälgisid mehed kuidas Bellergundi maised jäänused kiiresti kokku kuhjatud tuleriidal tuhaks põlesid ja siis hakkas sepp astuma, sest ülesanne tuli lõpule viia. Maag järgnes talle sõnatult.

«Kust sa teadsid, et me seal oleme?» küsis sepp kui nad kergeks hommiku- või lõunasöögiks väikese peatuse tegid.

«Ega ma täpselt teadnudki. Ma tundsin, et kuskil läheduses koguneb kahtlaselt palju maagilist energiat ning tulin asja uurima,» andis võlur üpris loogilise seletuse, kuid sepp ei olnud rahul.

«Aga kuidas sa meie lähedusse sattusid?»

«Suund, mis te valisite, oli õige. Enamus õnnekütte tormas ummisjalu mägedesse härjapõlvlasi otsima, ainult mõned üksikud, seal hulgas nii teie kui mina, valisid metsa,» selgitas võlur ja sepp noogutas mõtlikult ning ütles:

«Võib-olla Bellergund aimas midagi, kuid mina ainult järgnesin talle. Nii et sina siis tead, kus tüdruk asub?»

«Vist küll! Kuigi kõik arvasid, et neiu rööviti lunaraha pärast, tehti seda hoopis teistel põhjustel. Jah, härjapõlvlased olid süüdi, kuid Metsaisand oli selle kõige taga.»

«Kes see Metsaisand veel on?» imestas sepp.

«Metsaisand on põhimõtteliselt nende metsade valitseja. Ta on halb mees ja ta ei salli mitte ühtegi inimolevust, sest kunagi ammu põlgasid nad ta ära. Ta ei ole suutnud seda unustada, sest tegelikult tahtis ta ainult head.

Nüüd ta siis konutab oma kindluses ja põhjustab selle kandi rahvale tihtipeale igasuguseid hädasid,» lõpetas võlur. Seppa huvitas kaaslase jutt väga ja ta oleks meeleldi tahtnud rohkem kuulda, kuid maag ei olnud päri.

«Kuna ma olen neis hüljatud paikades veetnud enamuse oma elust, tean ma nii mõndagi. Ma saan aru, et see sind köidab, kuid sulle kui täiesti võhivõõrale kõige lahtiseletamine võtaks liiga palju aega. Ja aega meil ei ole. Võib-olla kunagi hiljem.» Ja sepp pidi sellega vastu tahtmist leppima, kuigi ta oli kindel, et mitte ajas ei olnud küsimus, vaid pigem tahtmises.

Vahetult enne päikeseloojangut jõudsid nad võluri arvates Metsaisanda põlisvalduste ääremaile. Alles päeva või paari pärast pidid nad kohale jõudma, kuid juba andis ,mingi seletamatu kohalolek endast märku. Loomi ja linde oli vähemaks jäänud ja tihti valitses metsa all tardunud vaikus.

«Täna öösel tuleb valve välja panna. Oleme juba ohtlikul pinnal ja selliseid üllatusi, nagu teil eile oli, pole meile enam vaja!»

«Ma võtan esimese vahi enda peale,» pakkus sepp.

«Olgu nii. Ma söön veel midagi ja poen siis kohe põhku. Loodetavasti suudad sa seekord tule ise üles teha?» küsis võlur muiates ning vaatas sepale otsa, kes tehtud tõsidusega noogutas.

Kuigi mehed arvasid, et nende uni saab rahutu olema, ei juhtunud siiski midagi erilist. Ainult korra või kaks kuulis sepp väljaspool lõkkekuma kellegi hiilimist, kuid rohkem ei tülitanud neid keegi. Ka võlur, kelle ta igaks juhuks üles ajas, ei suutnud oma loitsudega midagi näha.

Järgmine hommik ja ka päev möödusid sama sündmustevaeselt nagu öö. Mehed jätkasid oma teekonda ja lootsid, et see saab varsti läbi. Ja jälle loojus päike ning laotas oma viimased kuldsed kiired üle metsa. Kuigi sepp pidas paremaks kuhugi puhkama jääda, veenis võlur teda edasi käima, sest Metsaisanda kants pidi asuma juba üsna lähedal. Südaöö leidis kaks meest väikese lagendiku äärsetest põõsastest. Välu keskel seisis pisike, kuid hästi valvatud kindlus.

«Umbes paari tunni pärast, kui kuu hakkab vaikselt vajuma, lausun ma sidumisloitsu. See peaks kinni hoidma kõik sõdurid, kes asuvad müüril või mujal väljaspool ehitisi. Sina ronid samal ajal üle müüri ning avad mulle värava, aga pea meeles, et sul ei ole eriti palju aega ning kantsi sisse mu loits ei ulatu. Seal oled juba omapead,» tutvustas võlur plaani

«Aga kas ei oleks mõttekam rünnata vahetult enne koidikut, kui nad kõik tõenäoliselt magavad?» tundis sepp huvi.

«Jah, reeglina küll, kuid ma arvan, et suudan nad kõik kahjutuks teha!»

«Ja miks sa mingit avamisloitsu ei kasuta või ise üle tara ei roni,» küsis sepp süütult, kuid võlur heitis talle seepeale viltuse pilgu ning ütles nagu lapsele, kes midagi ei mõista:

«Sinu soovituste järgimine hajutaks mu keskendumise ning nõuaks mult liiga palju energiat, mis just eriti kiiresti ei taastu. Me ei tea, mis meid kindluses veel ees ootab, kuid usu mind, et Metsaisandast on juba piisavalt palju tüli meile mõlemale. Ja kui mul enam jõudu pole, siis vaevalt et sina temaga üksi temaga hakkama saad.»

«Sul on vist õigus,» kahtles sepp oma võimetes: «Teeme siis nii!»

Kui kindlaksmääratud aeg saabus, hiilis sepp müüriäärde ning vinnas end sellest kuidagi üles. Õnneks oli sein madal ning pakkus ronimiseks piisavalt pragusid ja auke, et mees ei pidanud eriti pingutama. Kogu maailm tema ümber oli justkui sügavasse unne vajunud, ainult suur leegitsev lõke kindluseõuel andis märku mingist elutegevusest.

Sepp kuulatas korraks, vaatas tähelepanelikult ringi ning hakkas mööda müüri värava poole liikuma. Võlur oli tegutsenud oma sõnadele vastavalt ning keegi ei kooserdanud kuskil. Korra oleks sepp peaaegu ühele varjus seisnud sõdurile otsa komistanud, kuid suutis siiski õigeaegselt äpardust vältida. Ta ei teadnud, mis siis oleks juhtunud ning ta ei tahtnud seda ka teada saada.

Kantsi sissepääsu valvasid kaks suurt inimeselaadset olevust. Sepp kontrollis igaks juhuks, et nad tõepoolest on liikumatud ning väntas siis massiivse värava üles. Rünnaku esimene etapp oli möödunud viperusteta, algas teine, märksa keerulisem osa.

Kaaslast ootamata otsustas sepp ise kindluse eluruumidesse tungida. Julgelt kõndis ta läbi väreleva tulekuma, kahtlemata enam võluri võimetes. Enam ei häirinud seppa lõkke ümber ükskõikselt oma odadele nõjatuvad sõdurid ning võimsate kirvestega uksevahid. Mehed püsisid paigal nagu oleks neid kohutav pakane jääpurikateks tarretanud.

Nagu vari sisenes sepp esimesse ruumi. Võlur oli teda hoiatanud, et seal tema vägi lõppeb ning tal ei olnud erilist soovi seda kontrollida. Vähemalt mitte enne kui tal on mingi tõsisemalt võetav relv käepärast. Juhuse tahtel sattus ta kohe vahtkonnatuppa, kus oli seina äärde korralikult hunnikutesse laotud terve arsenal mõõku, odasid, sõjakirveid ja muid palju eksootilisemaid tapariistu. Sepp võttis omale ühe tagasihoidliku, kuid korralikult valmistatud kahekäemõõga, mida ta tänu oma tööle üsna hästi kasutada oskas.

End vähe kindlamalt tundes astus sepp läbi järgmise ukseava ning sattus trepile, mis viis üles. Vaikselt ronis mees järjest kõrgemale. Iga võetud astmega pigistas ta mõõka üha kõvemini pihus. Sepp teadis, et kuna kindlus pole eriti suur, avastatakse ta üsna pea või on ta ise sunnitud end paljastama ning oli selleks valmis.

Varsti libises kahvatu valgusviirg üle mehe äreva näo. Ees oli mingi ruum. Sepp surus maha tahtmise ots ringi keerata ning sellest väikesest tondilossist põgeneda ja sööstis mõõka löögivalmis hoides edasi.

Ta sattus laia, kuid madalasse saali, mille rikkalikult vaipadega kaunistatud seinu valgustasid tossavad tõrvikud. Keset luitunud kivipõrandat seisis veidike kõrgem platvorm, millel ilutses silmipimestavalt kiiskav kullast troon. Rohkem sisustust sepp ei märganud.

Tema täielikuks üllatuseks viibis saalis ainult üks inimene, kes istus aastate koorma all küüru vajunult kirkal troonil. Kuigi sepp kahtlustas, et nii mõnegi seinakaunistuse taga võib olla ava, kus varitsevad Metsaisanda käsilased, ei märganud ta kuskil mingit reetvat liikumist.

«Astu, astu aga edasi, mu noor sõber,» kutsus luine vanamees lahkelt. Sepp läkski. «Ma lootsin, et sa varem tuled, kuid ka nüüd sobib mulle hästi!»

«Te ootasite mind?» imestas sepp.

«Jah, sind!» kraaksatas vanamees uskumatult jõuliselt ning kohe valgus läbi osavalt varjatud avauste saali metsikute sõjameeste sülem. Esimesest pilgust neile oli selge, et tegu pole inimestega ega ka loomadega. Nad nägid välja nagu olendid ammu jutustatud ja unustatud legendidest, kes nad ka ilmselt olid.

«Sinu keha saab minu omaks! Sa oled olnud vapraim kõigist otsijatest ja jõudnud kõige kaugemale. Ma arvan, et see on päris hea tasu sinu pingutuste eest,» pugistas Metsaisand kahjurõõmsalt naerda.

«See tüdrukurööv oli lihtsalt üks pettus. Huvitav, kas ta ka veel elus on või lõid sinu käsilased ta kohe maha?» küsis sepp vihaselt.

«Ära muretse, mu noor sõber, temaga on kõik korras. Noor keha vajab ju noort naist! Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse,» kõkutas vanamees. «Noh, asume asjakallale või mis?»

Sepp tõstis vastuseks mõõga ning viskus lähimale olevusele kallale. Vastane sai silmapilkselt surma, kuid kohe oli ta langenu kaaslastest ümber piiratud ja rohkem võimalusi talle ründamiseks ei antud.

«Kui sa ei alistu vabatahtlikult, siis võib ka jõuga, kuid ma ei ole kindel, kas sinust midagi ka alles jääb. Kahju, tõesti kahju, kuid mis teha. Ma seletasin neile küll kõik ära, kuid iseasi on, kas nad ka aru said? Noh, keelelised raskused või midagi sellist,» ütles Metsaisand ja lisas veel midagi, mida sepp enam ei mõistnud. Ainult külm pimedus ujutas korraks tema pingul meeled üle ja iidsed sõjamehed hakkasid kurjakuulutavalt liikuma.

«Ei, nii see ei lähe!» kuulis sepp oma kaaslase tuttavat häält.

«Sina!» kähises Metsaisand ja veel jäisem voog läbis sepa mõistust. Vanamees lahkus, olevused ründasid.

Sepp tõrjus osavalt kõik löögid ning leidis võimaluse isegi kergeteks pette- ja vastuaktsioonideks. Vastased polnudki nii võimsad kui nad välja paistsid, kuid neid oli palju.

Võlur suutis oma tuleloitsudega kaks olevust põlema süüdata ning see tõmbas suurema osa vastaste tähelepanust talle. Sepp oli nüüd märksa võrdsemas olukorras ning sai juba ise võitlust suunata.

Raiunud võimsa hoobiga ühe olevuse kaitsest läbi ja surmanud vastase ning haavanud teist, leidis sepp järsku, et polegi rohkem kedagi jäänud. Võlur oli ülejäänud sõjamehed enda peale võtnud ja nad erilise pingutuseta kõrvaldanud. Viimased põlevad olevused sööstsid vaikides mööda saali ringi ning läitsid oma kaootilisel teel kõike, mis ainult tuld võttis. Maag ei üritanudki seda lõpetada ning otsis juba kohta, kuhu Metsaisand kadunud oli.

Sepp, kes nägi Metsaisanda pagemist, jooksis ühe põleva vaiba juurde ning kiskus selle seinalt maha paljastades madala ukse. Mehed sattusid järgmisele trepile, mis viis seekord alla. Kuna rohkem võimalusi ei olnud tuli laskuda kuni nad jõudsid pisikesse kambrisse.

Maas vedelevate köidikute järgi võis mõista, et seal oli kinni hoitud tüdrukut, kuid midagi häiris mehi. Peale hetkelist uurimist selgus, et ohvreid polnud mitte üks vaid kaks, kuid kes teine vang oli, seda pidi aeg näitama. Esmalt oli vaja Metsaisand tabada.

Võlur murdis lahti järgmise ukse ja nad jõudsid kindlusest välja lagendikule. Hõbedases kuuvalguses oli näha neid ootamas suurt tumedat kogu. Maag ja sepp astusid julgelt tundmatu poole ning varsti suutsid nad ka teda selgemalt eristada. Sepp tundis võõras kohe ära uhke ratsaniku, kes temast mõned päevad tagasi mägedes möödus. Aga mida tema siin tegi, seda sepp ei mõistnud.

«Te arvasite, et mul pole varuvarianti!» pilkas mees: «Eksisite! Ma olen nüüd vägevam kui kunagi varem ja isegi teie ei suuda mind enam takistada! Ma annan teile meie vana sõpruse nimel ainult ühe võimaluse. Kasutage seda targalt ja minge, aga ärge eales tagasi pöörduge, sest siis ei ole ma enam nii helde!»

«Sa tead, et ma ei saa su pakkumist vastu võtta. Kui lähen mina, tuleb varsti järgmine ja vajaduse korral järgmine ning kõiki ei suuda sa võita. Parem lõpetame selle siin ja kohe ning unustame vanad, väga vanad vaenud,» lausus võlur peaaegu sõbralikult. Seda oligi siis ta varjanud, kuid mida veel?

«Ei, mitte kunagi! Tulge kui julgete!» kutsus Metsaisand.

Ja võlur ründaski. Algas kohutav ja silmipimestav maagiline tulevärk. Mõlemad, Metsaisand ja võlur, ühtemoodi võimsad, laususid oma võlusõnu ning kutsusid appi kõiki loodusjõude. Nende peadekohal möllas korraga vihm ja tuli, tuisk ja torm, rahe ning äike ning maapind nende jalge all värises hirmust ja ragises kaeblikult. Kuid sellest ei olnud kasu ning varsti vaibus mõlema mehe võitlusind kuni hääbus sootuks. Nüüd oli sepa kord.

Ta astus enesekindlalt Metsaisandale vastu, kuid ilmselgelt kurnatud mees ei kohkunud tagasi. Temas oli siiski veel piisaval jõudu.

Järgnev duell oli pikk ja väsitav. Hoobid sadasid lakkamatu rahena kord ühele, kord teisele mehele kaela, kuid teineteise kaitsest ei õnnestunud neil läbi murda. Kuigi alguses valitses olukorda sepp, selgus varsti, et Metsaisand hakkab kontrolli üle võtma. Need korrad, mil sepp vääratas või jäi liiga aeglaseks, tihenesid ning vähehaaval oli ta sunnitud taanduma. Ainult õnnelik saatusepööre või kellegi kõrgem käsi päästis mehe hukust.

Šokist toibunud tüdruk, kes seni oli jälginud võitlust apaatselt rohul kössitades, tormas oma hirmu unustades Metsaisandale kallale nagu raevunud emalõvi. Kuid sellest piisas, et sepa mõõk leiaks tee vastase igivanasse südamesse.

Mõistmatus silmis vajus Metsaisand selili. Veel kukkumise ajal üritas ta mõõka oma rinnast välja sikutada, kuid ei suutnud enam, sest jõud oli kadunud. Kohe kui tema äsja omandatud keha maapinda puudutas, kadus tema tume hing igaveseks varjuderiiki.

Võlur ja sepp vaatasid üksteisele otsa ning naeratasid väsinult.

«Tüdruku võid sa endale jätta, minu seisus kahjuks ei luba sellist lõbu,» naljatas võlur.

«Seda me veel vaatame!» vastas sepp: «Muide, kas on veel midagi, mida sa mulle rääkinud pole, kuid mida ma võiksin teada?»

«Ja mida sa võiksid tead?»

«Ma... noh...» ei tulnud sepale midagi kindlat meelde.

«Ära muretse, sepp Pergord, iga asi omal ajal!» lausus maag sõbralikult ning hakkas minema. Sepp kahmas nuuksuva neiu sülle ning järgnes talle.

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies