23.09.2002 |
Kristjan Rätsep
Karusnahakütt |
Arvustused |
Lennuk oli hakanud jäätunud merepinna poole langema
kusagil Mõrtsukmere lõunaosas, sajakonna
kilomeetri kaugusel Kontinendi põhjapoolseimast tipust.
Polaarala mitukümmend miinuskraadi olid Huteni krahvilt
saadud raha eest ostetud võlukütuse tahkeks
tarretanud, mistõttu saboteeritud masin nüüd
hukule vastu sööstis. Hurbalil oli oma uuest lennukist
põrgulikult kahju, eelmine oli alles paari kuu eest
Gnoomikoobaste lähedal otsa leidnud. Ent vähemalt ei
vajanud ta nüüd enam hulljulget hüpet
mõõgaga, kuna gnoomi südametükike taskus
toimis paremini mistahes hädaabivahendist. Seikleja juhtis
aeroplaani lähima kaljunuki kohale, haaras kätte
relvad ja muu varustuse, pistis südamekillu suhu,
mälus seda ning hüppas...
***
Surm oli palju valusam, kui oodatud, lisaks lõikusid
ta purihambad keelde, vaimuveri pani haavatud maitsmisorgani
põrgulikult valutama... Siis tuli pimedus, mille
lõppedes Hurbal äkitselt silmad avas ja jalule
kargas.
Ta kasukas oli rebenenud ja veidi verine, kuid tänu
jumalatele, karuoda ning jahinuga olid terved. Nende
damaskrelvadega oli ta asendanud oma tavalise, lõuna pool
sobilikuma mõõga. Lennuki hävimisega polnud
jahiretk muide kaugeltki nurjunud, sest seikleja sai oma
teekonda mööda jääd jätkata. See oli
küll aeglasem ja ohtlikum, kui õhusõit, kuid
tunduvalt meeldivam häbistavast
tagasipöördumisest. Hülgeid Hurba1 tappa ei
soovinud, kuna nende nahkade hind oli liiga väike. Ei, mehe
huviobjektiks olid jääkarud, kes kuulu järgi
elasid siit umbes viiskümmend kilomeetrit põhjas
väikesel jääga kaetud saarel. Selle Samo Yedi
nimelise koha isandaiks olid paarsada samuate nime all tuntud
sõjakat barbarit, kes allusid šamaankuningale,
targimale ja kasulikemale mehele saarel. Palju Kontinendi
maadeuurijaid oli nende luuodade läbi hukkunud, ent ometi
tõmbas see metsik koht endistviisi vapraid
avantüriste ligi.
Mööda poollahtisi jäätükke kareldes
mõistis Hurbal äkki täiel määral oma
retke üliviletsat planeeritust. Kuhu oleks ta Samo Yedil
maandunud? Seal polnud ju ühtegi lennurada! Teda oli tagant
kihutanud mingi iselaadne, tüdinud seiklejatele ainuomane
sõge optimism -- aitab nüüd kodus ahju peal
lamamisest, teele, teele! Hea, et praegu oli veel
polaarpäev, kuid isegi sellistes tingimustes valmistas
poolesaja kilomeetri läbimine libedail, pooltahketel
jäätükkidel mehele tohutuid raskusi.
Äkki märkas ta silmapiiril, kahe suurema
jäämäe vahel, mingit vilksatavat siluetti, mis
meenutas veidi kanuud. Hurbal seisatas, lootes, et sõiduk
kogu loogikat arvestades paarsada meetrit eemal taas välja
ilmub.
See juhtuski! Tegu oli üksiku kanuuga, milles istus
karusnahksetes riietes lühikest kasvu mees. Kontinentlased
olid pikemad ja kandsid peenemaid riideid, niisiis oli
ilmselgelt tegu samuaga. Pealegi, milline tsiviliseeritud mees
sõuaks siinmail üksinda kanuus?
Ränduri etnilisel kuuluvusel polnud praegu tegelikult
erilist tähtsust. Vaja oli ta paati pääseda.
Hurbal tõstis mõlemad käed suu juurde ja
tõi kuuldavale kõrbenomaadide metsiku
sõjakisa, mis pidi paratamatult aborigeeni harjumatuisse
kõrvusse jõudma. Mees võis kas naasta
või teda rünnata, ükskõiksus polnud
kuigi tõenäoline. Kui kontinentlane tapaks
võitluses samua, võiks ta kaaperdada tolle kanuu
ja suunduda Samo Yedi poole. Varjates ennast seal vaenulike
pärismaalaste eest, notiks kütt maha hulga
jääkarusid ja naaseks väärikalt...
Paadi vöör pöördus Hurbali poole ja mehe
mõtted katkesid kui noaga lõigatult. Jumalad
hoidku, mehel olid vibu ja nooled, arvatavasti oli ta tulnud
hülgeid laskma! See tundrarüütel ei taotlenud
kohe päris kindlasti ausat duelli, ta sooviks oli
võõras maha lasta ja kõrvaldada nii Samo
Yedi varitsev oht. Barbar võttiski vaikides vibu ja
tõmbas noole nöörile. Hurbal laskus
kõhuli ning tappev teravik lendas üle ta pea.
Tugevnev sõudmishääl andis tunnistust
vaenlase lähenemisest. Seikleja hoidus paari suurema
kaljutüki varju, valmistudes lööma oda samua
kitsasse rinda. Lahing pidi toimuma võimalikult
lühikeselt distantsilt. Veri tagus Hurbali peas, silme ees
keerlesid mingid veidrad kontuurid. Kindad kippusid relva
metallkäepideme külge kleepuma. Kõikuv
jalgealune pani iiveldama. Mehe selga kaitses reetlike
rünnakute eest paks jääkiht.
Järsku ilmus lühike, jässakas kogu temast viie
meetri kaugusele. Võis näha pingulduvat
vibunööri. Kontinentlase oda oli küll rohkem
torkerelv, kuid nii kaugelt distantsilt paistis
ainuvõimaliku lahendusena see jõulise viskega
teele saata. Seda Hurbal kirudes tegigi.
Oda pöördus õhus valepidi, nii et raudvars
raksatas barbarile rinnakorvi, lüües ta siruli. Vibu
oli pooleks murdunud. Samal ajal, kui vastane väikest
hülgeluust pussi tupest sikutas, oli metallnoaga seikleja
tal juba kallal.
Pärast paariminutilist rahmimist tõusis mitme
kerge haavaga kontinentlane püsti sellelt, mis kunagi oli
olnud samua kalur. Sõelapõhjaks torgitud laibast
voolas liitrite viisi verd.
«Kes mõõga tõmbab, see
mõõga läbi hukkub!» pomises Hurbal ja
kõndis kanuu poole. Haavade sidumiseks oli siin liiga
külm, pealegi hüübis mehe veri tavaliselt
üllatavalt hästi.
Nüüd tuli jõuda vaid Samo Yedile ja seal
ennast pärismaalaste eest varjata. Kui ometi sooja saaks!
Ning paati ei tohtinud mingil tingimusel magama jääda,
see toonuks kaasa külmumissurma. Veidi mõtisklenud,
pöördus seikleja hämmastavalt flegmaatiliselt
laiba juurde tagasi, tõmbas sellel osa riideid seljast ja
mässis end soojemini sisse. Lükanud poolalasti
surnukeha jälgede varjamiseks jalaga merre, istus ta paati
ja hakkas jõudusäästva aeglusega sõudma.
Veerand tunni pärast oli samua kõledaks hauaks
saanud jäämägi teiste omalaadsete taha
kadunud.
Hurbalil oli õnnekombel väike võlukompass,
hämmastavalt täpne instrument, mille abil ta lootis
võimalikku eksiteed vältida. Samo Yed asus siit
tõenäoliselt põhjas, äärmisel juhul
põhiloodes või põhikirdes. Saare pikkus
idast läände oli mitu kilomeetrit, nii et
möödasõidušanss oli küllaltki
väike. Tuli vaid kurssi jäigalt nordis hoida, seda oli
ta teinud varem lennukiga ja jätkas nüüd kanuuga.
Viiskümmend kilomeetrit! Ta pidi vältima mistahes
hoovusi, ka näiliselt soodsaid, kuna needki võinuks
põhjustada paadi hälbimise lausa geomeetrilise
täpsusega määratud suunalt. Kui Samo Yed
jääks tast viis kilomeetrit läände
või itta... prr, ta ei tahtnud sellele
mõeldagi!
Seikleja haavad hakkasid järjest enam valutama ja
väsimus kasvas. Ta ei tohi magama jääda... ei
tohi... ei tohi...
Sinitaevas näis kohati roheliseks muutuvat... olid need
virmalised? Ei, see pidi olema hallutsinatsioon, tegu oli ju
polaarpäevaga... Virmalised... või kuramuse halo...
lumekõrbe miraaž... mis kuradi kõrbe...
lumemere... ei, ei sobi...
Lõpetada juba nii idiootlikud
looduslüürilised spekulatsioonid! See oli alajahtumise
esimene tundemärk! Mees võttis parda
äärest kamaluga jäist vett ja viskas endale
näkku.
Olukorda see mõistagi ei parandanud, ainult halvendas.
Järsku tundis ta end veidra zombina, apaatse robotina,
kellele ta saatus on täiesti kama. Meeled olid teadvusest
nagu pooleldi ära lõigatud... Oli see ikka ta ise,
kes siin mööda jäist merd sõudis,
või kangelane mingist iidsest saagast? Kes kurat ta
üldse oli?
Selline hämarseisund kestis väga kaua. Paistis, et
ta oli aerutanud terve igaviku. Siis nägi ta järsku
pakpoordis mingit jääga kaetud saart. See oli
kindlasti Samo Yed! Ümbruskonnas polnud ju ühtki teist
saart. Jah, see oli saar, mitte kaljunukk ega
jäämägi! Mitusada meetrit vasakul paistsid
pooleldi lumega kaetud püstkojad, mille tipus asuvaist
aukudest kerkis suitsu. Ta oli jätnud kompassi hooletusse
ja kursilt kõrvale kaldunud! Noh, polnud häda
midagi! Hurbal keeras paadinina läände, teades
suurepäraselt, et sõuab enda tapetud samua
hõimukaaslastele otse sülle, kuid ta ei hoolinud
sellest. Parem surra võitluses kui uppuda! Parem
käsi karuoda ümber pigistatud, lähenes ta
igikeltsaga kaetud kaldale. Primitiivse kai ääres
seisis omalaadne paarikümnest kanuust koosnev
kalalaevastik. Rannal askeldavad relvastatud kütid
või kalurid ja paar naist märkasid ilmselt, et
külalisega on midagi viltu, kostis ehmunud jutuvada. Kanuu
oli rannast vaid mõne meetri kaugusel...
Hurbal märkas, et ta vastas seisid paar noort
sõdalast. Ühelgi neist polnud vibu, olid vaid
puunuiad. Ilmselt ei peetud haavatud, väsinud ja
külmunud kontinentlast kuigi tõsiseks vastaseks,
kõiki saare kaitsejõude polnud igatahes
rakendatud. Kuna samuad ei paistnud tahtvatki esimesena
rünnata, kargas seikleja jääsegusesse vette ja
tormas, oda käes, barbarite poole. Oma süü, kui
vastast alahindavad!
Nood seisid kui raidkujud. Ka siis, kui karuoda oli neist
vaevalt poole meetri kaugusel, ei vabanenud Mõrtsukmere
sõdalased oma laibalikust tardumusest. Ent vahetult enne
relvatabamust kargas lähim neist kõrvale, nii et
Hurbal näoli teravale jääle lendas. Siis
äsas üks vastastest talle nuiaga kuklasse ja maailm
seikleja ümber kustus...
***
Esimene mõte, mis sööstis läbi
ärkava mehe pea, veel enne meelte taastumist, oli:
«Tont võtku, viimasel ajal kipun ma maotult tihti
minestama!» Siis avas ta oma tonniraskused silmalaud.
Ta lamas voodis keset hurtsikut. Pea tuikas saadud hoobist.
Läbi vesiste silmade nägi seikleja
jääkarunahast onnilage, mida hoidsid püsti
kahemeetrised vaalakondid. Kena arhitektuur neil barbaritel!
Nojah, puitu polnud ju võtta... Hurbal tõdes
meeldiva üllatusega, et ta polnudki kinni seotud. Mees
püüdis ukse poole kiigata, niipalju, kui lõhkuv
pea seda võimaldas. Seal ei valvanud ükski
sõdalane. Huvitav, kas nad pidasid teda ikka vangiks
või hoopis mingiks kuramuse külaliseks?
«Inimesed...» soigus ta kontinendi keeles. «Tooge
vett! Kurk kuivab mis jube!» Mis vastas paraku ka
tõele.
Mõne aja pärast lükati
väljapääsuava kattev hülgenahk eest ja ruumi
sisenes noor, paksudes riietes samualanna, luupuss vasakul
puusal. Ta astus nahakuhja all lamava võõra juurde
ja pakkus talle väikesest topsist poolleiget vett. Too
jõi ahnelt. Daam ootas kannatlikult ja küsis siis
midagi omas keeles.
«Ma ei saa aru!»
Põetaja hakkas žestikuleerima. Peagi
mõistis avantürist, et naise eesmärk on
selgitada välja vangi rahulolu ruumi temperatuuriga.
Pärast pikka ja näiliselt sihitut tõmblemist
süütaski samualanna tule peaaegu märkamatus
koldes otse tipu kõrgeima koha all. Tuli, mida
ülejäänud hoonest isoleeris kividest
kaitserõngas, tegi olemise paugupealt soojemaks. Suits
kerkis vigvami tipus asuvast august välja. Korraga oli
hütis väga soe ja hea.
Ta võis olla voodis lamanud juba mitu
ööpäeva, kuid endiselt ei ilmunud onni samua
timukat, et vangile luust nuga rinda lüüa.
Võib-olla oodati aborigeeni mõrvari täielikku
tervenemist, et siis mingi ilge tseremoonia korraldada?
Hurbalile näis, et barbarid vajavad teda millekski, muidu
oleks sissetungija juba rannal toimunud kokkupõrkes
langenud. Kuid milleks võisid samuad lõunamaalast
vajada? Ega nad teda ometi jumalaks ei pidanud? See šanss
oli välistatud. Vastasel juhul oleksid eluga
pääsenud kõik Kontinendi trapperid ja muud
seiklejad, kel jätkus hulljulgust oma nina Samo Yedile
pista. Ei, vaid vähesed õnnelikud olid eluga naasnud
ja needki paljudest samua relvadest märgituna.
Tõestisündinud seikluslugusid võis kuulda pea
igas Mõrtsukmere äärses kõrtsis.
Erinevate jutuvestjate või koguni skaldide suudest
läbikäinuna tõde ajapikku modifitseerus, kuid
verivärskeid kirjeldusi tõsise näoga
armilistelt meestelt võis üldiselt uskuda. Igatahes
põetaja külastas teda endiselt.
Pika aja pärast, päeval, mil Hurbal juba
kõndida suutis, tuli põetajanna ruumi koos noore
sõjamehega. Küllap oli šamaan-kuningas vangi
paranemist kristallkuulist jälginud ja soovis ta
nüüd kohtumõistmiseks enda palge ette kutsuda.
Samua lahke ilme ja paranejale toetuseks pakutud käsi
viitasid rohkem eskortimisele kui deporteerimisele, samas andis
barbari vööl rippuv luupuss tunnistust valmisolekust
võimalikku mässukatset maha suruda. Mõistagi
polnud seiklejal kavaski põgenemist üritada, samuate
siiras sõbralikkus oma hõimuvenna mõrvari
vastu oli ta relvituks teinud. Kui nad mehe surmast muidugi
üldse teadsid. Igatahes anti talle uued riided ja paluti
žestide abil endaga kaasa tulla.
Astunud üle pika aja värske õhu kätte,
nägi Hurbal Samo Yedi «pealinna», umbes
sajahütilist küla esimest korda selle täies
eksootilisuses. Karusnahad ja nende alt aimatavad vaalakondid
andsid saarele tõepoolest kordumatu kütkestavuse.
Tanumail jalutasid tõmmud, pilusilmsed aborigeenid, osa
vestles omavahel või lõi aega surnuks, teised
kiirustasid sadamasse. Jäist maailma kuni horisondini
kattis hele, külm ja ebasõbralik polaarpäev.
Kusagil ulgus pikalt koer. Jäätunud
rannaäärsel mereribal nottisid kaks samuat luuodadega
rasvaseid hülgeid. Elu käis.
«Turist» jõllitas kõike
ümbritsevat meeletu uudishimuga ega märganudki
alguses, kuidas sõdalasest kaaslane teda kuuekäisest
kiskus ja oma keeles midagi arusaamatut vatras. Ilmselgelt pani
ta külalisele viivitamist pahaks, teatud vaoshoitud
tüdimust võis näha ka põetajanna
näoilmes. Kontinentlane ei tahtnud neile
külalislahketele inimestele tänamatuna näida ja
laskis end edasi talutada.
Peagi jõudis Hurbal ühe hütini, mida
teistest omalaadsetest ei eristanud miski peale
sissepääsuava kohale maalitud samuakeelse
piltkirjasõna, mis oli küllap mõeldud kurjade
vaimude eemalepeletamiseks. Kui sõdalane viipega
kaaslasel peatuda palus ja mingi kohaliku etiketi kohaselt
hülgenahka krabistas, mõistis lõunamaalane,
et tegu on šamaan-kuninga hütiga.
Seest kostis bassihäälne urahtus. Adjutant saatis
põetaja minema ja kutsus vangi endaga kaasa. Viimane
astus telki.
Otse muldpõrandal istus paljaste säärtega
kõhn vanamees, hülgenahkne ürp ümber. Ka
jalalabad olid paljad. Mütsi rauk ei kandnud, ta musta-
hallisegused juuksed langesid vabalt kitsastele silmadele. Mehe
paremas käes oli luust piip, vasakus tupeta
graniitmõõk. Ta tõi kuuldavale
lühikese haugatava käskluse, mispeale sõdur
lahkus.
«Huvitav, mis nüüd järgneb?»
mõtles kontinentlane. «Vaevalt, et ta kontinendi
keelt oskab?» Kuid lähimatel sekunditel sündiv
ületas ta kujutlusvõime toonaseid vilju.
Šamaan-kuningas tõstis piibu ja ulatas selle
ühe otsa vangile. Too võttis luutüki veidi
kõheldes vastu. Samua ei lasknud oma omandist siiski
lahti.
Järsku tundis Hurbal, kuidas mingi võõras
kiirgus läbi ta parema käsivarre tungib. See ei olnud
valus ega isegi päris ebameeldiv, kuid siiski
võõrastav, mistõttu mees soovis piibust
lahti lasta. Kuid ta käsi ei kuuletunud! Järsku tundis
külaline oma peas võõraid mõtteid!
«Tere tulemast!» rääkis hääletu
hääl. See polnud ei kontinendi ega samua keel, vaid
mingi võõras, abstraktne sümbolite jada.
«Sa tulid siia kaugelt lõunamaalt ja tapsid ühe
meie sõdalase? Oli see nii?»
«Jah!» vastas Hurbali aju harjumatus telepaatilises
keeles.
«Su metallkotkas kukkus taevast jää peale, sa
küsisid mu alamalt abi, ta ründas sind, sa tapsid
ta?»
Taas jaatav vastus.
«Selge! Ta pidas sind üheks Nendest.»
«Kes need Nemad on?»
Šamaan-kuningas kehitas õlgu. «Mingid
põrgudeemonid, see on selge. Samuad ei soovi muud, kui
rahulikku kaubavahetust Kontinendiga, need põrsad aga
proovivad meie diplomaatilisi suhteid juba eos lämmatada.
Deemonid võivad muutuda nii samuateks kui
kontinentlasteks, rünnates vastavalt teise rahvuse
esindajaid ja provotseerides tülisid.»
Järsku tõmbas vanamees tal piibu käest.
Hurbal vankus ettepoole ja põrkas peaga šamaanile
rinda, tõugates ta pikali. Oma etiketirikkumisest
kohkunud seikleja tõi kuuldavale tosin vabandust, kuid
märkas äkki, et teeb seda senitundmatus keeles!
«Mu piip õpetas sind samua keelt
rääkima. Võib-olla vestleksime nüüd
edasi?»
Jahmunud Hurbal täitis kuninga soovi. Mõne minuti
jooksul selgus, et barbarid pole kaugeltki verejanulised
ksenofoobid, vaid hoopis heasüdamlik rass, keda nurjatud
deemonid alatult diskrediteerivad. Nood alatud
põrguvaimud vihkasid samuate valitseja
šamaanivõimeid, mis pani nende tegevusele
inimmaailmas kindla piiri. Seetõttu püüti nende
arengut igati takistada.
Kättemaksuhimulised barbarid formeerisid pidevalt
«dee-monitapubrigaade», kus ühele nõiale
allusid kümme sõdalast.
Traditsiooniliste luurelvade asemel kandsid need
karistussalgad Samo Yedi ainsast looduslikust metallist --
hõbedast -- valmistatud terariistu. See aine hävitas
iga deemoni, jättes külma polaarõhku vaid
pahvaku väävlilõhnalist suitsu. Lõputu
sõda oli kestnud juba aastakümneid, ent kurivaime
polnud siiani täielikult hävitatud.
Veidi mõelnud, palus Hurbal luba karistussalka astuda.
Šamaan-kuningas, kelle nimi oli Kardas-Sjarko,
mõlgutas paar sekundit mõtteid.
«Võõras, sa tulid siia
jääkarusid küttima?»
«Jah.»
«Kuidas oleks väikese äritehinguga, mis paneks
aluse Kontinendi -- Samo Yedi kaubandussidemetele? Mu pakkumine
oleks järgmine: teeni kaks kuud karistussalgas ja
võid tappa kaheksa jääkaru. Pütt ja
ülalpidamine pealekauba. Nõus?»
«Meelsasti.» Hurbalit šokeeris veidi üks
erinevus kontinendi keele ja viisakusreeglitega, nimelt polnud
samuatel kombeks võõraid teietada, koguni
«sina» ning «teie» kohta oli üks
homonüüm. Põnev tööpakkumine
pühkis aga mõtted lingvistilistelt
iseärasustelt hoopis teistlaadsetele radadele.
«Millal järgmine karistussalk välja
läheb?»
«Homme hommikul. Neljakümne tunni pärast
lõpeb polaarpäev ja nädala kuludes on oodata
kaamose algust. Sel ajal lähevad deemonid eriti aktiivseks,
nii et su võitlus ei saa olema kergete killast.
Arvan, et sul oleks parem ülejärgmise
ekspeditsiooniga teele minna, kuna sa ei jõua veel
õieti käiagi. Puhka parem niikaua
hütis.»
«Hea ettepanek. Kui kaua ma siis veel paraneda
saan?»
«Viis päeva. Hõberelvade käsitsemine ei
erine millegi poolest taplusest luu- või
terastapariistadega.
Kui algab meie kaubavahetus Kontinendiga, hangime endalegi
rauast sõjariistad. Siis oleme
võitmatud!»
Mingi poolsiiras, poolelutark naeratus valgustas šamaan-
kuninga nägu. Sellist ilmet ei kohta iial suure linna
kärarikkail tänavail, vaid ikka ja ainult karmis, ent
õnnelikumas metslashütis.
Hurbal kummardas ja väljus, kuid valitseja peatas ta.
«Sa ei küsinud, kui kaua karistusekspeditsioon
kestab.» «Palun, ära ütle seda mulle!
Põneva seikluse pikkus võib osutuda talumatult
lühikeseks!»
«Kuidas soovid, mu hea külaline!»
Nagu rääkis põetajanna, võinuksid
samuad oma hütte teoreetiliselt ka hõbedast ja
kivist ehitada, kuid see mõjunuks halvasti elanike
tervisele. Too üks fakt paljude seast ainult ärgitas
seikleja uudishimu ja sundis teda esitama järjest uusi
küsimusi Samo Yedi, tema ajaloo, looduse, tavade, kunsti
ning mõistagi maagia kohta.
Samualanna lubas juhatada külalise telki kohaliku
jutuvestja Kardas-Tušta, kes oli juhtumisi šamaan-
kuninga noorem vend. Iidse tava kohaselt pidigi valitseja
vanemast pojast saama šamaan-kuningas ja nooremast
jutuvestja. Nii hoolitses iga monarh selle eest, et tal oleks
vähemalt kaks poega. Mingi imeliku eugeenilise
nõiduse tulemusena omasidki kuninga pojad vastavat
sünnipärast poliitiku-maagi või siis
kirjanikuannet.
«Kardas» tähendas samua keeles
«tähtsaim», «sjarko» «šamaan-
kuningat» ja «tušta»
«jutuvestjat». Neid isikunimesid või pigem
tiitleid pärandati põlvkonniti.
Hurbal oli pakkumisega nõus ja veetis
ülejäänud viis päeva valdavalt jutuvestjat
kuulates. See kõhn viiekümneaastane samua solvus
tõsiselt, kui kontinentlane talle etlemise eest raha
pakkus; iga Samo Yedi elanik pidi Kontinendi külalise
lõbustamist auasjaks pidama, kuna sellega aitas ta kaasa
riikidevaheliste suhete sünnile. Nii loobuski seikleja oma
tavakohasest heldusest.
Päeva-paari möödudes haaraski pimedus saare
esmakordselt oma embusse. Öistelt
jääväljadelt kostis polaarlindude hääli
ja tuule kurjakuulutavat ulgumist. Põrguvaimude
esilekerkimiseks näis see aeg olevat parim, kuna tormi-
iilide lõikav heli oli äravahetamiseni sarnane
rahutute hingede kaebekisaga. Öö pidi peagi Päeva
troonilt tõukama ja usurpaatorina taevalaotuse keisriks
saama. Üha harvem tõusis päikese virmalistest
saadetud siluett horisondi kohale. Varsti pärast Hurbali
teeleasumist pidi ta pimeduse musta saapa all lõplikult
põrmu vajuma...
Määratud aja kuludes ilmuski seikleja hütti
Kardas-Sjarko adjutant, sama mees, kes viie päeva eestki,
ja palus tal kuninga juurde tulla. Vabandanud viisakalt
jutuvestja ees, lahkus lõunamaalane talle kasutada antud
hütist ning suundus monarhi eluaseme poole. Maapind oli
kaetud viiesentimeetrise lumekihiga, mida olid lõhestanud
arvutud jala- , kelgu- ja suusajäljed. Suitsuaukudest
tuprus musta tossu, taamal püüdis samua
rannaäärsest jääaugust kala.
Šamaan-kuninga varem vaikne kodu oli nüüd
paksult rahvast täis. Nõid ja neli sõdurit
olid juba kohale jõudnud. Vanamees töötles
loitsudega kümmet sädelevat
hõbemõõka, kuna karistussalklased teda
austaval ilmel jälgisid. Hurbalil polnud aimugi, kus need
relvad varem olid olnud ja viisaka inimesena ei kavatsenud ta
tõenäoliselt salastatud asja uurima hakatagi.
Adjutant palus tal põrandale istuda ja veerand tunnikest
oodata.
Kaheksa-üheksa minuti pärast olid kõik
salgaliikmed muldpõrandal istumas ja rituaali
lõppu ootamas. Vahepeal sai seikleja silmitseda
nõidkomandöri. See oli umbes kolmekümneaastane
mees, veidi pikem kui teised samuad, kuid sama kõhn. Ta
mustadest silmadest paistis mingi hüpnootiline tuli.
Võib-olla see ka ainult tundus Hurbalile nii, kuna
ülemuse äärmiselt sugestiivne varustus,
loitsutrumm ja laegas mingite veidrate vedelikupudelitega, pani
mehes tõesti midagi müstilist nägema.
Ohvitser näis olevat relvitu, kuid tseremoonia
lõpus ulatas Kardas-Sjarko talle justkui maa alt
välja tõmmatud hõbepantseri. See võlur
tõmbas vist tõesti relvi kuuevarrukaest nagu
mustkunstnik jäneseid! Korraldati lühike
tutvustusring, selgus, et nõidkomandöri nimi oli
Kardas-Tukaštabor ehk «tähtsaim
deemonitapja», teiste relvavendade pikki ja kontinentlase
kõrvus piisavalt keerulisi nimesid ei suutnud Hurbal
meelde jätta. Siis jagati meestele mõõgad ja
suunduti talveöhe. Retk pidi kestma täpselt
kaheksateist tundi.
Nagu nõidkomandör teatas, asus lähim
deemonirühmitus Kardas-Sjarko andmetel viie kilomeetri
kaugusel kagus. Põrguvaime oli teadaolevalt
viiskümmend ja nad kavatsesid samua lipkonna arvulise
ülekaaluga purustada. Mõlemad pooled teadsid, et
lahing tuleb. Deemonite aukoodeks ei lubanud neil pea
viiekordses vähemuses oleva inimväe ees taganeda ega
vaenlase vastu mõnd rafineeritud sõjakavalust
pruukida. Kokkupõrge pidi aset leidma merejääl,
sõdalaste libedal pinnasel taaruvad jalad vaenlase
liuglevate astraalkehade vastu, hõbemõõgad
pliimõõkade vastu. Taganemist ses madinas ei
tuntud, üks väesalk pidi täies koosseisus
laipadena lumele jääma. Muidugi ei saanud
väävlisuitsuks moonduvate vaimude puhul
rääkida mingitest «laipadest», vähemalt
inimeste vaatevinklist, kuid kuulu järgi nägid
deemonid oma hõimlasi täiesti materiaalseina ja
korraldasid neist tähtsamatele isegi väärikaid
merematuseid.
See veider optiline paradoks oli kõigile samuatele
arusaamatuks jäänud. Ei, mõtles Hurbal,
vastupidiselt šamaan-kuninga väidetele olid barbarid
siiski ksenofoobid, sama palju kui kõik inimesed, nad
tapsid suurima naudinguga oma silmale jälgina näivaid
olendeid, proovimatagi rahuläbirääkimisi
pidada.
Kontinentlasele meenus, kuidas ta kord mägedes aaret
jahtides oli ühes kaljukoopas komistanud hiiglaslikule
kaheksajalgsele sääsele. Tundes jälkustunnet end
haaravat, sooritas ta provotseerimatu rünnaku ja raius
vaese pahaaimamatu olendi tükkideks. Enne surma tegi ta
paar koivaliigutust. Need žestid jäid ta mällu
kummitama. Hiljem kohtas ta üht tuttavat entümoloogi,
kes teadis suurepäraselt mainitud putukate olemasolust ja
oskas öelda, et analoogsete viibetega väljendavad
hiidsääsed sõprusetaotlusi teisest liigist
olendite suhtes. Pärast seda oli seikleja süda olnud
täis valu ja hingepiina, kuid -- mis tehtud, see tehtud!
Järsku läheb deemonitega samuti...
***
Rännak kulges pidevas jutuvadas, mis oli samuatele
omane. Eelseisev võitlus näis ju olevat rohkem
turniir kui lahing, niisiis jäi ära traditsiooniline
kartus vaenlase hea kõrvakuulmise ees. Piibumahvide vahel
räägiti kala- ja jahisaagist, tütarde ning
nooremate õdede mehelepanekust, ühesõnaga
kõigest. Veeti viie kilo jääkaruliha peale
kihla, kes rohkem deemoneid tapab. Keegi lühikest kasvu
samua tegi Hurbalilegi sellise ettepaneku.
«Kuule, sina suurte silmadega suur mees suurelt maalt!
Kui sa hakid väävlihaisuks kakskümmend viis
deemonit, annan oma õe sulle naiseks, kena kaasavaraga!
Kui ei haki, annad kõik enda tapetud jääkarud
ja hülged mulle!»
«Mis kaasavaraks on?» läks kontinentlane
lõõpimisega kaasa.
«Maailma ilusaim onn tugevaimate vaalakontide ja
kauneimate jääkarunahkadega!»
«Kas muldpõrand on?»
«Ei, põrand on paksult hülgenahkadega
kaetud.» «Kahju. Jääb ära. Oleksin
muldpõrandat tahtnud!»
Kilomeetrid jäist pinnast lendasid kui tuuletiivul.
Võitlussalga lõbus, igavustpeletav meeleolu ei
andnud vähimatki tunnistust eesootavast surmaheitlusest.
Selline oli vist kord juba lõbus ja eluterve samua
maailmavaade, milles ei jätkunud kohta kasutule murele
tuleviku pärast.
Järsku seisatas salga ees kõndiv Kardas-
Tukaštabor. Ta kinnastatud käsi sirutus horisondil
veiklevate kollakate virmaliste poole.
Ja siis mõistis Hurbal ühtäkki, et need
polnudki virmalised. See aimdus jõudis seikleja ajju
võib-olla sekundi murdosa enne seda, kui
nõidkomandöri huulilt pudenes sõna
«deemonid», öeldud samua keelele omase tugeva,
järsu ja haukuva hääletämbriga. Siis pistsid
kõik jooksu, hõbemõõgad kuuvalguses
välkumas.
Vaenulikud «virmalised» hõljusid vast kolme-
nelja meetri kõrgusel lumisest jääst. Tegu oli
uduste astraalkehadega, mis pidevalt omavahel segunesid.
Öös kõlas õudne, parastav naer. Inimesed
oleksid sellele veidrale irvitusele otsekui kõrvad
sulgenud, laskmata vaenlase pelutuskatseil oma
võitlusvaimu lõhustada, tormasid kümme
nahkriietes berserki põrguvaimude peale. Ainsana jäi
maha Kardas-Tukaštabor, kes jääpanga varju
peitus, endale võlujooke kurku kulistas ja siis
trummimängu saatel joikuma asus. Tuhmide
löökidena kiirgasid läbi õhu
telepaatilised lained, mis inimestele vaprust ja deemonitele
hirmu sisendasid. Küllap oli ka vaenlasel oma trummimees,
kuna rahmiv Hurbal tundis aeg-ajalt mingeid nõrgestavaid
torkeid oma aju piinavat.
Kontinentlane keerles vurrina kesk läppunud segu puhtast
külmast õhust, vere- ja väävlihaisust. Ta
torkas ja raius elavate, haavatute ja surijate keskel, tabas
vahepeal riivamisi ka omi. Hetkeks vilksatas irreaalne,
immateriaalne ja samas võikalt inimlik kollane
lõust, siis plahvatas see hõbemõõga
all olematuks. Kaks vaimu püüdsid maha murda
väikest samuat, ta endist vestluspartnerit, mees
sööstis tollele appi ja peksis kohutavaid kujusid.
Siis tõmbas Hurbal sõbra püsti, tolle
suunurgast jooksis verd, poollahtised silmad olid pahupidi.
Hurbal veendus, et too elab. Siis tuli võitlust
jätkata. Pliimõõk tungis kontinentlase
põske, ta tundis, kuidas väike mürgiannus aju
poole voolab, kuid peatumiseks polnud aega, relva keerutades
lõi ta ülbe deemoni pihuks ja põrmuks. Silma
valgusid mürgise metalliga segatud pisarad, kuid Hurbal ei
hoolinud sellest, vaid jätkas pöörast
surmatantsu.
Ühel hetkel oli ta järjekordse deemoni seljaga
vastu jääpanka surunud. Too paistis tundvat
õudset hirmu, niuksus ja viskas mõõga
käest maha. Ta sültjad vormid tegid paar liigutust,
mis meenutasid tolle õnnetu hiidsääse omi...
Seikleja oli peaaegu relvituks tehtud, kuid viskas siis
poolkogemata pilgu üle õla ja nägi...
Taamal seisis välkuvate silmadega Kardas-
Tukaštabor. Reetur, kõneles see pilk, miks ei tapa
sa oma võõrustajate vaenajat? Jah, aeg
konversiooniks polnud veel küps. Mees sulges silmad ja
lõi... Ka ta paljunäinud pilk ei talunud
õnnetu võõrolendi viimast silmavaadet. Hetk
hiljem jäi deemonist alles vaid väävlisuits,
modifitseerunud põrm, mille tuuleiil koos paljude
omataolistega mööda jäist merd laiali kandis...
Siis laskis sõdalane kõlada kähedal
sõjakisal ja langes uuesti kotkana vaenuväe peale,
sooja hingeõhu pilv loorina suu ümber...
Järsku sõjamüra katkes... Sumbates pealaeni
väävlisuitsus kui türgi saunas, kuulis Hurbal
kaaslaste karjeid: «Võit! Võit!» Siis
tegi plii oma töö ja ta langes maha, jäine maailm
ümberringi kustumas. Kuu heitis oma külmi kiiri
verisele tandrile. See oli seikleja viimane mälestus enne
teadvuse kustumist...
***
Pärast igavikupikkust jampsimist lõputus
palavikus tundis kontinentlane ühtäkki, et
vegeteerimine ärkveloleku ja minestuse vahel hakkab
lõppema ning tagasipöördumine maailma
jõuab kätte. Ta avas silmad, valusa, poolrefleksse
jõnksuga.
Hurbal viibis jääkarunahast hütis. Ja taamal,
vaalakontide vahel, istus mureliku näoga... Kardas-Sjarko
isiklikult «Majesteet...» kähistas
kontinentlane, nii et valu läbi rinna sööstis ja
suust verd voolas. Vanamees sööstis lamaja juurde ja
sosistas: «Ära räägi ühtki
sõna!»
«Mis sai...» Seikleja tahtis küsida enda
päästetud samua saatuse kohta, kuid ta hääl
mattus verre ja rögasse. Ühtäkki tundis ta
tohutut sümpaatiat selle vapra ning lõbusa mehe
suhtes.
«Sa tahtsid küsida Kardas-Samo kohta? Ta on elus ja
terve!» Nõidkuningas muigas ja lisas: «Meie
talume pliid paremini kui lõunamaa inimesed, olen
isiklikult vaktsineerinud terve elanikkonna!» Nähes,
et haavatu ei soovinud veel magama jääda, lisas
Kardas-Sjarko: «Kuna sa ei ole võimeline
jääkarusid tapma, teevad mu alamad seda sinu eest.
Suurima töö teeb ära Kardas-Samo, kes
võlgneb sulle elu. Kui teinekord Samo Yedi külastad,
võid ta kojas ööbida!»
Uinuva Hurbali kohatult suurtes silmades peegeldus
tänulikkuse helk.
Külalise ärasaatmiseks oli eraldatud
jääpurjekas, mis nüüd sõiduvalmina
kai ääres seisis. Selle väikese, kolme-nelja
meetri pikkuse kerega sõiduki ainsasse masti oli samua
«madrus» juba loomanahast purje heisanud. Kanuud
sõitmiseks enam ei kõlvanud, kuna meri oli
täiesti jäätunud.
Olles selle vapra rahvaga südamlikult hüvasti
jätnud, kõmpis Hurbal jääpurjekani ja
istus samua kõrvale pingile, mille all olid ta
jääkarunahad, pika ning ohtliku reisi esialgne
eesmärk. Kuid ta teadis, et saavutas oma seiklustega midagi
rohkemat. Kohe pärast Kontinendile jõudmist palub ta
keisrilt audientsi ja püüab teha olematuks deemonite
laimu tagajärjel sündinud väärkujutelmad.
Siis võivad alata poliitilised ja kaubanduslikud suhted
kahe maa vahel.
Aga südames oli tal samuatele üks palve: ärge
liialt tsiviliseeruge, jääge ausateks ja lahketeks,
hoiduge omandamast kõrgkultuuri passivapoolt.
Kaugel saani taga terendas headuseoaasina armutus
külmakõrbes Samo Yed.
Tartu, 20.-30.06.2001
|