|
[ Jutt |
Jutulabor: september 2002 |
Uued arvustused ]
| 31.10.2002 20:17:51 |
heili |
...aga see on ikka jumala t6si, et v6rreldes palju muu ilmunuga, on asi lihtsalt suurep'rane ja mis peaasi, asjaga o n v a e va n ' h t u d. ok, n'pukad. aga ikkagi hea.
| 10.10.2002 19:43:49 |
magnus |
ee..mida autor selle kirjeldusega öelda, khm, ikkagi mõtleski nüüd?
Tekstis oli võõrsõnu väga palju. Selline Rätsepa stiil ongi. Kehv stiil. Seda juttu annaks edukalt kasutada õppevahendina keskkoolis: asendage võõrsõnad omasõnadega! Näiteks kontinentlane/ mandrimees, barbaarne/ metsik, avantürist/ seikleja, etniline/ rahvuslik, distants/ vahemaa, kontuur/ joon, instrument/ vahend, đanss/ võimalus, idiootlik/ loll, spekulatsioon/ arutlus, primitiivne/ lihtne jne.
'Eugeeniline' ja 'homonüüm' olid kasutatud valesti, õigem olnuks 'geneetiline' ja 'sõna'. Vaktsineerimise asemel tulnuks rääkida immuunsusest, kanuu asemel kajakist.
Päikest ja virmalisi korraga näha ei ole. Tõsi, need polnud õiged virmalised. Aga päikese siluett on näha ainult päikesevarjutuse korral.
Eelviimane lõik oli liigne.
Jutu teeb heaks see, et vähesed (kui üldse keegi) julgevad nõnda fantaseerida nagu K.R. ja seda ka kirja panna ning Algernoni saata.
Samuti teeb heaks see, et jutt ei veni, on kenasti hoogne, lugejat hoiab autor ärkvel erisuguste lahingumõlgutustega.
Sel korral võõrsõnad nii ei seganud. Niisamuti ka igasugu möödapanekud looduse, sõjaarsenali ning füüsikaseaduste koha pealt.
Mida muud oskaksi öelda: "Ootan järge -- loodan, et läheb aina paremaks. Ehk järgmine kord juba Varamus?"
:)))
ma olen vist ainuke kes käesolevat teost laheda naljajutuna võtab...
lugedes oli mul enamus ajast silme ees selline mõnus, muhe maamees Eedi, kes võtab klõmaka (punnsuutäie) viina, pühib varrukaga suunurgad puhtaks ja kiidab: "kärab küll".
kui sõnastus ei ole tahtlikult ülepingutatud, stiil sihilikult "omamehelik" ning loogilisust ei ole meelega välditud siis... siis vabandan autori ees sügavalt. sain tema loomingust valesti aru.
fun.
Vaadake, sõbrad, nagu kõige suurem sõber armasta öelda.
On tõepoolest tore, et inimene võttis kätte ja otsustas tõelist zhanriulmet kirjutada. Võiks öelda isegi viimase peal.
Kui nüüd selle otsuse üllast kõrgusest veidikene madalamale laskuda, siis tuleb aga meelde Poul Andersoni klassikaks muutunud essee imeulme kirjutamise teemal, millele olen ühes oma siin avaldatud artiklis ka viidanud.
Nimelt autor on kohustatud tegema jõupingutusi selle nimel, et tema loodud maailm ka usutavalt ja loogiliselt toimiks. Sihitult lendav fantaasia ei jõua kunagi kuhugi välja ning mandub aegamööda seosetuks jamaks.
Käesolev tykk on tyypiline näide peaaegu kõigi vanameistri soovitustega vastuolus olevast teosest.
Loos hakkasid kohe silma järgmised karjuvad möödapanekud.
"Ent vähemalt ei vajanud ta nüüd enam hulljulget hüpet mõõgaga..." Nagu me teame, oli eelmises teoses kirjeldatud hulljulge hüpe mõõgaga jama ja vähendas oluliselt tegelase lootusi ellujäämisele. Autor võiks katsuda nii palju õppida, et mitte yhtesid ja samu vigu teosest teosesse korrutada.
"Surm oli palju valusam, kui oodatud..." Paljud, kes suurelt kõrguselt kukkunud ja ellu jäänud, räägivad just sellest, et alguses oli üllatavalt vähe valus või puudus valu hoopis. Sama käib ka käes plahvatanud pommide jms kohta.
"Ei, mehe huviobjektiks olid jääkarud, kes kuulu järgi elasid siit umbes viiskümmend kilomeetrit põhjas väikesel jääga kaetud saarel." Jääkarudel peaks üsna ükskõik olema, kas nende jalge all oleva valge olluse all lõpuks ka kivid ja muld on või ei. Vaevalt nad hakkavad mõne lapikese tundra pärast ebasõbralike kahejalgsetega konkureerima.
"Äkki märkas ta silmapiiril, kahe suurema jäämäe vahel, mingit vilksatavat siluetti, mis meenutas veidi kanuud..." Kajakk oleks sobivam sõna.
"Mees võis ta kas naasta või teda rünnata, ükskõiksus polnud kuigi tõenäoline." Miks? Kui eelduslikult vaenulik tegelane kalda peal kisab, jätaks mina ta lihtsalt sinnapaika ja võib-olla tuleks hiljem kümnekesi tagasi, võib-olla aga ka ootaks nädalakese ja laseks külmal ning näljal oma töö teha. Lauseehitusest ma parem ei räägigi - mis tähendab, "ta kas naasta"?
"Lahing pidi toimuma võimalikult lühikeselt distantsilt. Veri tagus Hurbali peas, silme ees keerlesid mingid veidrad kontuurid. Kindad kippusid relva metallkäepideme külge kleepuma. Kõikuv jalgealune pani iiveldama." Ja see peab elukutseline võitleja olema? Käitub, nagu tuleks mamma juurest poti pealt.
"Oda pöördus õhus valepidi, nii et raudvars raksatas barbarile rinnakorvi, lüües ta siruli. Vibu oli pooleks murdunud." Huvitav, kuidas? Vibu on tugev ja elastne asi, see ei murdu niisama pooleks, muidu ei saks temaga lasta. Autor teeb oma peakangelase vastase mängleva kergusega relvituks, jättes kangelasele vaid lihunikutöö ja lugejale hämmelduse.
"Samal ajal, kui vastane väikest hülgeluust pussi tupest sikutas..." Selline puss, mis tupest välja ei jookse, ei kõlba kuhugi. Pärast vibu kallal sooritatud vägitükki oli kõikvõimsal autoril ikka tingimata vaja panna käsi hukule määratu noapidemele, et kõik ikka libedalt läheks. Kiidetud olgu tema arm, halleluuja.
"Sõelapõhjaks torgitud laibast voolas liitrite viisi verd" Külmas väheusutav ja miks see vennike ikkagi nii päris sõelapõhjaks torgiti?
"Kui ometi sooja saaks! Ning paati ei tohtinud mingil tingimusel magama jääda, see toonuks kaasa külmumissurma. Veidi mõtisklenud, pöördus seikleja hämmastavalt flegmaatiliselt laiba juurde tagasi, tõmbas sellel osa riideid seljast ja mässis end soojemini sisse." Mida kuradit siin hämmastavat on? Pigem oli mees juhm, et laipa kohe läbi ei otsinud... Elukutselise seikleja ja marodööri kohta kuidagi kummaline emotsionaalne skaala on sellel tegelasel.
"Ta lamas voodis keset hurtsikut..." Kust ometi sai voodi samojeedide elamusse???
"Silma valgusid mürgise metalliga segatud pisarad, kuid Hurbal ei hoolinud sellest, vaid jätkas pöörast surmatantsu..." Autoril on pliimürgitusest küll ikka väga kummaline arusaam.
"Meie talume pliid paremini kui lõunamaa inimesed, olen isiklikult vaktsineerinud terve elanikkonna..." Mürgi vastu vaktsineerinud??? Kas autor teab ikka selle sõna tähendust? Ja kuidas neil see vaktsineerimine tehniliselt toimus? Luust süstla abil?
Mind häirib just see, et autor ei vaevu oma mõistuse sünnitisi kriitilise pilguga üle vaatama või ei palu kellelgi teisel seda teha. Ei tuleks kahjuks ka põhikooli programmi üle vaatamine. Praegusel kujul meenutab nii see kui ka eelmine tykk kõige rohkem Salomon Vesipruuli pajatust.
Minu jaoks on väga sympaatne, et autor tõsiselt tahab fäntasit kirjutada. On positiivne, et elu mõtte kallale pole mindud, vaid kirjutatud lihtsalt hoogset actionit. Asja annaks aga kindlasti paremaks lihvida.
Lisaks Indreku kommentaaridele: usutavusest jääb puudu. Mitmed põhjus-tagajärg seosed vajaksid natuke rohkem tööd, tegelaste motivatsioon ei ole sageli eriti usutav. Järgnevalt toon mõned konkreetsed näited:
1. vana avantyristi jaoks ei tuleks tõenäoliselt yllatusena, et kytus kylmas tahkub. Tema sellisesse olukorda sattumist peaks veenvamalt põhjendama. Antud juhul tekib alguse järgi ettekujutus, et tegu saab olla ainult väga värske avantyristivõsuga, kes on näiteks oma seiklejast issi tagant lennuki piistu pannud. Pealegi, lööge, kui eksin, aga inimeste ilmas peaksid kytused hakkama kuju muutma umbes nii: talvediisel -35 kraadi, benziin vähemalt -60 kraadi. Kui eeldada, et lennukikytus (nuh, võlukytus ikkagi, pealegi lennukikytus peaks suurema kylmataluvusega olema?), hangub minimaalselt -30 pealt? Nii. Seikleja sajab maha lahtise vee lähedal kliimas tsirka -30. (Jätame -50 võimalust parem yldse kaalumata...) Ja tal pole isegi kylm? Kylm peaks sel hetkel olema tema krutsiaalne põhiprobleem, kymnete kilomeetrite läbimise plaan sellise kylmaga on suhteliselt ekstreem, kui peaks veel tuult olema (merel enamasti on...), on tal ainult ellujäämisega käed-jalad tööd tihedalt täis.
2. ma ei tea lennukitest ja maandumistest just väga palju, kuid kysisin yhe purilendaja käest järgi ja tema kommentaar kinnitas oletust, et piloot ei otsiks mitte kaljunukki, kui kavatseb enamvähem yhes tykis alla jõuda, vaid juhib lennuki mõne laugema välja kohale ja yritab sealt. Ikkagi tasasem pind kukkumiseks, pärast ei pea keret tykkhaaval kokku korjama.
3. kas mees, kes kavatseb oma jahti jätkata, teab, kui palju kaalub jääkaru nahk parkimata peast? Mina olen pargitud väiksemat sorti pruunkaru nahka tassinud, polnud seegi eriti kerge. Võiks olla vähemalt vihje, kuidas ta kavatseb neid edasi-tagasi transportida. Ega ta ju ometi yhe-kahe naha järgi ei lähe? Yksik mees kanuus mõjub transpordi seisukohast nagu klaver põõsas ;) Tekib tunne, et avantyrist läheb jahile pinzakus, kääd taskus ja loodab issanda (autori) abile.
4. Mu meelest (yritades võtta eskimo seisukohta) on väga normaalne, et kui mingi pikakasvuline odastatud jõmm ihub su paadi peale hammast, ei roni sa mitte kanuust välja jää peale tema näpu vahele, vaid kasutad oma manööverdamiseelist ja kindlasti ka laskerelva. Oda viskeulatus on palju hädisem kui vibu oma, miks peab yks mõistusega samoa tegema midagi sellist nagu ta seal loos teeb? See on ametlik ja avalik enesetapp. Tal pole mingit vajadust jääle ronida, zummigu ohutust kaugusest paar noolt ja kõik. Kui aga nooled otsas, näiteks, sõudku ära koju, tulgu kamba teistega kohale, kuhu see pikk valge mees ikka vahepeal pääseb... Ilmselt on selleks ajaks jäätiseks kylmunud.
5. Kahtlane, kas hylged ronivad sajahytise kytikyla randa. Hyljes on kaval loom, mitte mingi tursk.
6. Shamaani keel on väga omapärane segu maisest familiaarsusest ja kantseliidist: "need põrsad aga proovivad meie diplomaatilisi suhteid juba eos lämmatada".
ja siis veel see, et "keda nurjatud deemonid alatult diskrediteerivad." Ihihii.
Novot, ja samas vaimus umbes lõpuni välja. Võimalik, et jätsin ylaltoodud olukordi täpsustavaid selgitusi kahe silma vahele, mis oleks ainult tore.
Vabandan tähenärimise pärast, loodetavasti on kasu, jama jutu pärast poleks viitsinud närimist ette võtta.
| 24.09.2002 11:16:14 |
Indrek |
Ilmselt on tegu järjega “Gnoomi südamele”, mida ma pole lugenud. See aga ei häiri, häirisid pisut hoopis muud asjad. Aga nendest allpool.
Arvan, et autor on miskitpidi mõjustatud Conan-lugudest, äratuntavalt sarnane on loo ülesehitus ja intriig. Võib vaid kiita, et järjekordse Conani maailma klooni asemel on loodud oma; idamaised maastikud on asendatud hüperborealistega, subtroopilitse dzhunglite ja iidsete kõrbelinnade asemel on artktilised tundrad... lisaks ka tehnikat. Üldiselt on see üsna vahva.
Kiita tuleb ka soovi kirjutada jutt ja see selgelt ja arusaadavalt lugejani tuua. Ambitsioon on just täpselt õige, pole üritatud nikerdada mingit sitanäplikku olmeulmesoperdist. Neid tekib siia ajakirja niigi.
On viitsitud tööd teha ja vaeva näha. Mida näiteks ei saa öelda kolme eelmise "Laboris" ilmunud jutu kohta.
Nüüd probleemideni. On kiiduväärt, et autor esitab loo lõpus selge tõdemuse ja loo enda ajendi. Nii see peabki olema, ainult et seda ei tohi kasvatada tühja koha peale. Praegu tekkis see südamepalve lugejale veidi liiga ootamatult ja seostamatult. Kuidagi mõjuvamalt tulnuks seda eelnevaga illustreerida.
Samuti poleks teinud paha paar-kolm lisalehekülge, lõpp jõudis kätte liiga järsku ja lihtsalt. Oli küll püütud lasta ajal voolata (see ei ole kerge), ent kerge kiirustamise maik oli man. tavaliselt käib sedalaadi lugude juurde ka päätegelase veidi lähem tutvus kauni aborigeenlannaga.
Meeletust võõrsõnade kuhilast ma ei saanudki aru - kas see on mingi varjatud taotlus, mis vajalik antud maailma mõistmiseks? Igaljuhul need häirisid. Mida tähendab "eugeeniline"?
Tundub, et loogikaapse oli siin veel, aga tavaliselt ma selliste asjade kallal ei nori. Füüsikaseadused võivad eri maailmas eri moodi toimida. Ilmselt mõned sellised intrigeerivad lõksud olid lugejale tahtlikult teksti poetatud, mõned aga näpukad või mõtlematused. Näiteks, miks nimetas shamaan deemoneid "põrsasteks?"
Jutt oleks võinud veidi ladusam. Teatavat konarlikkust põhjustas soov anda korraga edasi tegevust, asjade käiku ja informatsiooni ümbritsevast. Ega seda tasakaalu väga lihtne leida olegi.
Tundub aga, et rohkem meelde jääb siiski teksti originaalsus, kui need häirivad momendid. Mitmest "varamu" jutust on igaljuhul üle. siiski tahaks järgmises jutus rohkem sisu näha.
|
