Algernon
Jutt
16.09.2002
Eevald Seep

Kena keskpäev
Arvustused

Schleich kattis käega näo päikese eest ja tõstis silmad. Vaadates rahulolevalt oma väikest porgandipõldu võis tema näol näha naeratust.

Kõik taimed olid korrapäraselt rivis ja sirutasid oma pealseid sireda keskpäevapäikese poole.

Vähem kui poole tunniga, oli Schleich kõik peenrad kastetud saanud ja nautis nüüd vaikuses ilusat ilma.

«Schleich!» lõhestus vaikus. «Härra Schleich, kus te olete?» Otsitu pööras pea hääle poole ja nägi maja juures mingit kogu askeldamas. «Siinpool,» vastas ta ja asus vaikse kõnnakuga rahurikkuja poole liikuma.

Schleich kutsus mehe, kelle nimeks ilmnes Zolberg majja. «Kohvi?» küsis ta ja saanud jaatava vastuse asus väikeses köögis askeldama.

Zolberg Schleichile ei meeldinud. Ta ei teadnud küll päris miks, aga miski tema pilukil silmades ja hämaras olekus häirisid Schleichi. Silmanurgast Zolbergi jälgides keeras ta priimuse tule kinni.

«Teie kodu --,» sõnas külaline, «teie kodu paistab päris hubane.» «Seda ta on,» Schleich valas vahepeal valminud kohvi tassi ja ulatas tassi külalisele. «Te ise ei joogi?» imestas too. «Ei,» vaatas Schleich külalise poole, «miks te siin üldse olete?» «Vaadake mul on teile üks pakkumine. Ma olen kuulnud, et huvitava projekti puhul olete te vahest mõningat abi osutanud.»

«Või nii?» Schleich vaatas kuidas Zolberg närviliselt pooltühja kohvitassi käte vahel keerutas. «Niisiis on mul väike pakkumine.»

Schleich mõtles või vähemalt tegi vastava näo pähe.

«Nimelt olen ma hakkama saanud väikese masinaga.» Külaline jälgis Schleichi ilmet, mis ei muutunud. «Masinaga, mis võimaldab ükskõik mida toimetada ühest punktist teise momentselt.» Nüüd pidas ka Zolbergi mõttepausi ja jõi lonksu musta kohvi, misjärel jätkas: «Minu masinat võib võrrelda telefoniga -- kui telefonis muundatakse hääl elektrivõnkumisteks ja edastatakse see vastuvõtjale, mis muundab elektrivõnkumised uuesti hääleks, siis minu masin muundab aine elektrivõnkumisteks ja edastab need vastuvõtjale, mis nendest võnkumistest taas aine teeb.»

«Te olete oma masinaga hiljaks jäänud, selline on juba aastaid olemas, nimelt ainekopeerija. See ei ole küll mõeldud transportimiseks, kuid teeb sama välja, kui väljund viia sisendist eemale.»

«Seda küll!» hüüdis Zolberg, «kuid siin astubki mängu minu masin. Ainekopeerija suudab muundada ainult elutut ainet. Ainet milles osakesed ei liigu või liikumine ei avalda olekule mingit mõju. Oletame, et läbi ainekopeerija läheb inimene. Väljundiks on täpselt seesama inimene, ainsaks erinevuseks, et tekkinud inimene ei funktsioneeri -- ja miks peakski. Miks peaks süda iseenesest liikuma hakkama ning veri käima või miks peaks töötama ajurakkude vahelised ühendused, kui nad juba ei liigu. See pole inimene, see on lihtsalt aatomite kogum.»

«Ja teie masin siis suudab liikumist taastada?» «Jah! Iga aatom saab esialgse liikumissuuna ja kiiruse. Ainuke põhjus, miks minu masin ei ole kasutatav arenenuma kopeerijana vaid transportijana, on see, et protsessi käigus esialgne objekt hävib -- nii nagu valmib teine, esimene hävib. Protsess käib väga kiiresti, nii kiiresti, et seda pole praktiliselt võimalik jälgida.»

«Ja te usute, et teie masin on võimeline inimest transportima?» «Ma mitte ei usu vaid tean! Masinat on katsetatud, ma nimelt olen sealt ise läbi käinud!»

Schleich trummeldas näppudega lauda, «ja mida teie pakkumine siis endast kujutab?» Külaline võttis hoogu ja hakkas pajatama: «Masina prototüüp on valmis ja nagu minu pealt näha võite, ka täiesti töökorras. Ma sooviksin rajada masinatootmistehase ja ma loodan, et te aitate mind -- siis finantsiliselt ja jääksite loomulikult ise ka osanikuks.»

«Miks te just mulle seda pakute?» «Pankade käest on sellise äriplaaniga raske toetust saada, seetõttu vajangi erainvesteeringuid. Pealegi teie reputatsioon... Mis te kostate? Kas võtate pakkumise vastu?»

Schleich pidas väikese mõttepausi. Taas ei saa öelda, kas ta ka tõesti mõtles või tegi lihtsalt sellise näo. Schleich juba oli kord selline, arvamatu.

«Ei,» sõnas ta lõpuks.

Zolberg, kes oli sootuks teistsugust vastust oodanud tõusis järsult püsti. «Ei?» röökis ta, «ei? Öelda ei sellisele pakkumisele? Kas te olete inimene või koletis, kas te ei mõista kuidas see masin mõjutab inimeste liikumist -- ükski koht siin planeedil, ei mitte planeedil -- ükski koht siin universumis pole kellelegi kaugemal, kui nupuvajutus. Ja teie leiate, et see pole investeeringut väärt. Te saaksite oma raha saja, ei -- tuhande, ei -- miljonikordselt tagasi. Ja te ikka ütlete ei?»

«Ma ütlen ikka veel ei,» Schleich võttis taskust taskuräti, nuuskas nina ja hakkas omakorda pajatama: «Esiteks, te purustasite inimhinge, näitasite, et seda pole. Te olete juppideks lammutatud ja uuesti kokku pandud ja te kõnnite, räägite, tunnete, elate, kas see mitte ei tõesta hinge olematust, sest hing ei koosne ainest -- aga teie koosnete. Hinge on aga vaja, sellesse on vaja uskuda, sest hing on ideaal.»

Schleich pidas järjekordse mõttepausi ning jätkas: «Aga kas te ikka olete te ise? Te küll näite enda moodi, aga kas te seda ka olete? Kas inimese kloon ei näe välja samasugune, kui originaal? Kas ta pole samuti originaaliga identne? Kuid kas ta on ikka tema? Teie masina väljund on küll lõpmata palju originaaliga sarnasem ja põhimõtteliselt ka absoluutselt identne, kuid ta on siiski ainult identne, aga mitte sama. Originaal on ju protsessi käigus hävitatud. Seda kes te enne olite, pole enam olemas. Samuti juhtub ka iga teisega, kes läbi selle masina astuvad -- nad lihtsalt kaovad. Jäävad küll teisikud, kellel on võibolla samad mälestused ja kogemused, mis originaalil, kuid nad jäävad siiski vaid teisikuteks. Astudes sellesse masinasse astutakse kindlasse surma. Ja seda mina toetada ei või.»

Zolberg kõndis veel närviliselt mööda tuba, «hea küll, ma ei vajagi teie toetust, ma leian ka paremaid ja arukamaid toetajaid -- toetajaid, kes teavad mida nad teevad ja mis on inimkonna hüvanguks parim!» kriiskas ta ja asus ukse poole sammuma. Teda peatas Schleichi kõne «Ma arvan, et teil ei tule sellest midagi välja. Nimelt te ei lahku siit. Vähemalt elusana mitte, aga kas te mitte polegi juba niikuinii surnud?» Schleich vinnastas vahepeal sahtlist võetud püstoli, sihtis ja vajutas päästikule. «Head aega härra Zolberg.»

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies