|
[ Jutt |
Jutulabor: september 2002 |
Uued arvustused ]
Loodan tõsiselt, et kodanik ragg teeb nalja...
jutul polnud viga,
lugesin ja sain keskenduda hetkeks mujale,
ei saa aru pessimistidest-ulmefännidest, kes tahavad ideaali.
jutt on ju guud.
ps. kavatsen kirjutada ka loo
Ahtost, kes leiutas lendava taldriku mis kasutab energiaks Dosiat või KiteCatti.
Ja nii avastas Zenon, et liikumist pole!?
Igatahes olen kuulnud, et igasugustel molekulidel, aatomitel, ioonidel ja aatomiosadel on kombeks pidevalt liikuda. Seda nad ka paraku teevad. Ja kui liigutab masin A, siis liigutab ka masin B samamoodi. Muidu tuleks juba enne Zolbergi välja maeiteamis, sest kui sa ikka aatomitele selgeks ei tee, kuidas nad teises kohas liikuma peavad, siis ei liigu tavaline mateeria kah. Kui ta muidugi kohale tuleb ja toru teises otsas elektronideks, prootoniteks ja neutroniteks, mis suvalt ringi liikumas, laiali ei pudene. Nii palju siis asja sisukusest/sisutusest. Teostuse poole on juba enne öeldud koik mis vaja.
Üks peamisi Jutulabori tegelaste miinuseid on see, et nad ei ole loomulikud, usutavad ega näi inimestena. Juba esimesed lausejupid reetsid selle kurva põhitõe. Et kirjutada dialooge tarkade inimeste vahel(oletades et autor oli tahtnud nad intellektidena tunduda).
Samuti jäid mitmed küsimused ikkagi vastuseta. Miks oli tulnud see leidur porgandikasvataja juurde? Kas maailm koosnebki siis pankuritest (kes miskipärast kõigile paistavad kui rikkurid) ja porgandikolhoosnikest?
Idee kui sisu oli olemas, kuid miks minna kõige lihtsamat teed pidi? Selle asemel, et teha dialoog, mis lõppeb (puändina mõjuva?) tapva kuuliga, oleks ju saanud tuua sisse kellegi isikliku mõttelaadi, elustiili ja maailmapildi. Jutu sisu on ikkagi inimene ja inimene ehk siis, konfliktita jutt on Laborijutt. Loomulikult peab igal lool olema oma moraal ja mõttetera, kuid miks jätta see kõlama püssipauguna.
Loodan, et mu IMHO oli kasu edaspidisteks pingutusteks.
| 20.09.2002 15:56:31 |
Mellon Collie |
Igav, äraleierdatud idee, täiesti olematu stiil, eesti keelele mittevastav sõnastus ja visandlikud, peaaegu olematud tegelased. Kahju on ajast, mis kulus "teksti" lugemisele...
tahaks ka vanapaganast mõnda juttu lugeda..... kus vanapaganal on isekattuv lauake. vot see oleks alles ulme.
| 18.09.2002 15:52:47 |
Andrus |
Nulltransport,mateeria ülekanne,replikaator,Strugatskid,Zvjagintsev,lauake-kata-end,maagia väel ühest punktist teise,eesti rahva ennemuistsed jutud,teistest(muinas)juttudest rääkimata.Inimesed,mäletage ometi natukenegi,mida ja kuidas JUBA ON kirjutatud.Ähh,taha kohe mitte rääkidagi.
Tänan Ville Väära asjaliku kommentaari eest!
Zolberg käitus väga veidralt: nagu oleks Schleich ainus rikkur maailmas. See on ju jabur! Ei andnud Schleich, annab Rotschild või Vanderbilt. Õigupoolest saaks ka pangast sellise äriideega kindlasti laenu. Soovi korral võib ju pangahärradele valgete hiirte ja koerte peal näidata, et asi tõesti töötab, küll siis rahakotirauad avanevad.
Schleich oli siis rahakas usufanaatik. Ikka juhtub. Aga idioot ei olnud tema mitte. Võis ju Zolberg olla tema jaoks hingeta tüüp, kelle tapmine ei maksa jumala silmis midagi, aga ta oleks ju pidanud mõtlema, et kui näiteks kohus peaks otsustama, kas Zolberg on Zolberg või ei, siis ta otsustab kindlalt, et on küll, ja järelikult on ka Zolbergi tapmine harilik tapmine, mille eest karistatakse nii nagu ikka. Nii et lõpp oli eriliselt rumal.
Lugu tundub äraleierdatuna aga potentsiaali on sest lugema ei pidanud vägisi.
Väga jabur tundub ainult Zolbergi väide, et elutut asja on lihtsam niimoodi transportida kui elusat. Füüsika seisukohalt pole vahet – elementaarsed ehituskivid (aatomid, elektronid jne) on kõikidel kehadel samad. Olgu nad siis elus või elutud. Mis puudub hinge ehituskividesse, siis see on teine küsimus.
Samuti pole vahet ju ainekopeerijal ja Zolbergi masinal. Zolbergi masin kasutab ehitusmaterjalina lihtsalt kopeeritavat keha ennast, ainekopeerija aga lisamaterjali. Indreku koopia tegemiseks on materjaliks näiteks vaja Marti. Tulemusena tekib kaks Indrekut ja Mart kaob (kui just materjali puudu või üle ei jää, näiteks Mardist jääb järgi jalg vms või peab lisaks Mardile kasutama veel näiteks Peetrit).
Kui autor mingi porobleemi tõstatab, siis peaks ta ka mingi lahenduseni sedalaadi loo lõpus jõudma -- see, kui lastakse ühel tegelasel teine lihtsalt maha kõmmutada, on lame.
Nii juhtub ikka kui on normaalne idee... aga muud ei olegi. No veidi pakub huvi tegelaste tausta üle mõelda, ent sellest jääb väheks. Selle jutu põhjal me võime kõige üldisemalt arutada närvesööval teemal, et kas hing on olemas ja kui on, kas siis tehiskloonil ka on. Kuid sellise viljastava keskustelu tarbeks ei pea ju tingimata seda juttu lugema? Tähendab, ma ei taha autorit nüüd ehmatada, vaid pigem julgustada - ulme koha pealt on asjad ehk õige suunas liikumas - aga kirjanduses peab peale lühikese kohtumise midagi muud ka olema. Antud juhul tulnuks vist näidata, kuidas avastus hr Zolbergi inimlikku palet muutnud on. Justnimelt näidata, mitte paari otsekõne lausega lõplik tõde lugejani tuua. Isegi Ijon Tichy's oli kohati rohkem tegevust ;-)
kuidagi... hästi püüdlik jutuke.
esimesest hetkest üritab... aga kohale ei jõua.
sõnastusega on vaeva nähtud ja se jääb silma häirima - ülekonstrueeritud.
sündmused hargnevad kiiresti, siuh-säuh ja valmis. Rohkem kannatust, pikem jutt ja natuke seda "hinge" ning kvaliteet missugune :)
jõudu!
|
