01.09.2002 |
Mattias Rosenbaum
Kiiresti saabub öö kõrbes |
Arvustused |
«Kas sa arved maksid ära?»
«Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul
kirjas?»
«Üür -- 2200 krooni, kommunalkad
-- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650
krooni, elekter näiduni 2586,» loetles
naisehääl telefonis natuke tüdinult.
«Oota, ma panen kirja.»
Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile
numbrid.
«Kõik, jah?»
«Olgu siis.»
Telefonitoru sobitus plõksuga tagasi valge plastmassi
sisse valatud pesasse ning mees ohkas. Muidugi pidi ta need
arved ära maksma. Ammu juba. Aga ta ei suutnud end
miskipärast nii kaugele viia, et avada see neetud
internetipanga aken ja hakata oma arvelt raha minema lennutama.
Alati pärast sellist tegevust jäi sinna kohutavalt
väike summa ning (jälle!) jõudis arusaamine,
kui vähe ta tegelikult teenib. No kurat, pank võttis
maha õppelaenu, võttis maha liisingu,
võttis kõik maha. Kõik.
«Tüüpiline virisemine,» nentis ta
omaette, kui toksis sisse kasutajatunnust ning paroole.
Sellise virisemise baromeetriks pidid kellegi jutu järgi
olema unenäod. Unenäod sellest, kuidas sa tormad
mööda linna ringi ning maksad arveid, maksad
torumeestele, maksad kanalisatsiooni eest, muretsed selle
pärast, et köögis pole ikka veel korralikku
kraanikaussi. Eriti hulluks muutub asi siis, kui sa näed
unes (miskipärast), et sõidad bussiga ning sul pole
piletit. Kontroll tuleb peale. Paanika. Seisad kangestunult.
Saad trahvi. Vastik.
Kostis koputus ning sekretär vaatas kelmika moega
üle ukse, vaid kehaga end tuppa kallutades nagu ei tahaks
ta mingil juhul sellesse põrandapuhastusvahendi
järgi lehkavasse pisikesse uberikku siseneda.
Tõepoolest, vaipkate lainetas ja haises palavatel
suvepäevadel jäledalt ning Sander ei suutnud kuidagi
ära arvata, mida nad olid siin teinud, et sellist tulemust
saavutada.
«Sander, meil on kell neli projekti lõpetamise
tähistamine. All kohvikus,» ütlesid paksult
punaseks värvitud huuled ja lipsasid kiiresti minema.
«Ahah,» kohmas ta vastuseks ning jätkas
numbrite kirjutamist etteantud lahtritesse.
Need üritused olid alati võimatud.
Võimatud selles mõttes nagu on võimatud
reality showd, kus ühte kitsasse ruumi (laeva,
saarele... Jumala eest, kasvõi peldikusse, kui rahvas
seda vaadata tahab) pannakse kokku teatud hulk täiesti
erinevaid inimesi ning lastakse neil siis vigureid teha. Nende
firma reality show seisnes peamiselt selles, et koguneti
ruumi, seisti ebamugavustunne kõhus ning kuulati
projektijuhi lamedaid nalju. Teisest küljest muidugi, kui
ta ei oleks neid lamedaid nalju teinud, siis oleks kogu
seltskond pidulikult vaikinud. Nagu omaksed kirstu
kõrval.
Sander pani silmad kinni, toetus vastu tooli logisevat
seljatuge, ajas pea nii kuklasse, kui sai, lasi käed rippu.
Surisevad päevavalguslambid surusid osa oma valgusest
läbi suletud laugude, silmade ees väreles, kirvendas,
liikuv pimedus muutus kergelt punakaks .
«Nagu kõrbehommik.»
Siin kabinetis istudes oli kõrbe tegelikult väga
lihtne ette kujutada -- plekist välisseinad imesid
endasse iga viimasegi kui päiksekiire ning kütsid
ruumi kohutavalt kuumaks. Tavaliselt kasutas Sander selle
konditsiooni kirjeldamiseks sõnu «palav nagu
põrgus» aga täna tuli miskipärast
kõrbehommik meelde. Kui aus olla, siis polnud ta
tegelikult näinud ei kõrbehommikut ega isegi
põrgus käinud. Kuigi vahel oli selline tunne, et ta
seisab pidevalt vähemalt viimase lävel. Nii, et ikkagi
pigem «palav nagu põrgus».
«Kõrbehommik,» vaidles ta iseendale
jonnakalt vastu, kuigi sai ju väga hästi aru, et
hommikud peaksid tavaliselt hoopis jahedad olema.
Veri valgus pähe ning meeltesse jõudis kerge
pööritus. Ta püüdis pingsalt ette kujutada,
milline võiks näha välja kõrb.
Punakaskollane kõrbemaa, kus kaamelid kõnnivad
ringi ning miraažid tulevad tagurpidi silmapiirini
ulatuvast lagedusest välja, kaamelid
õõtsuvad, maa tolmab nende astumises ja berberi
tüdrukud on väga ilusad. Väga ilusad.
«Huh,» ajas ta end normaalsesse asendisse
tagasi.
Silmad olid hägusad, ruum ujus, kael oli natuke valus ja
kell oli juba 15.52. Kohvipära lõpuni juues ajas ta
end püsti ning suundus alla kohvikusse. Temaga
enamvähem samaaegselt hakkasid sinna kogunema nende
projekti kaastöötajad. Perekond Robinsonid.
Kõige enam hämmastas Sanderit, et nad ei suutnud
kuidagi moodustada sellist toredat kollektiivi nagu telekas. Ei
astunud üksteisele toeks välja, et ületanud
ennast. Misasja! Nad isegi ei teretanud. Sellest polnud Sander
suutnud mitte kunagi aru saada -- töötada
päev-päevast koos, astuda treppidest üles, istuda
ühes suitsunurgas. Ikka veel vähe! Ikka
õnnestus inimestel käituda nii, nagu nad oleksid
võõrad. Juhuslikud ringiuitavad inimesed, kellel
ei ole teineteisele mitte midagi öelda.
«Ma tean, et te kõik olete kannatamatult oodanud
seda tähtsat hetke,» alustas projektijuht.
«Täna, lõpuks, saab valmis meie poole aasta
pingutuste tulemus. Tulemus, mille realiseerumiseks me
kõik olema andnud oma parima panuse, ühtse
kollektiivina töötanud. Ma tänan teid
kõiki ja igaühte eraldi. Mul on olnud suur au teiega
koos töötada ning teid tundma õppida.»
Sander sättis end mõttes kõrbemaale ning
jälgis kaamelite vetruvat kõndi, nende karvastele
selgadele laotud punasetriibulisi vaipu, tätoveeritud
käsivartega naiste askeldamist ja vadistamist (oh, kui
kaunid on su jalaasted sandaales!). Vaatas päikest,
lagedust, taevast.
Ta ei tahtnud kuulata -- sellised
sõnavõtud olid alati tühja vahu
üleskloppimine, mulin, pask. Nad ei olnud
töötanud ühtse kollektiivina, nad ei olnud
pingutanud, nad ei olnud projektijuhti tundma õppinud.
Sander polnud temaga rohkem kui minimaalselt vajalik mitte
kordagi suhelnud. Ning -- mis kõige tähtsam
-- ta ei olnud kannatamatult oodanud seda momenti.
Lepingulise töötajana tähendas see seda, et
võibolla ei saa ta enam homme tööd. Esitab oma
aruande, tulemuste kokkuvõtte ning, palun väga,
koristab laua lagedaks.
«Mehed, avage siis veinid,» teatas äkki
projektijuhi assistent. Leena. Valge veninud kampsuniga, mustade
keemiliste lokkide, keskealine, näost närtsinud,
kergelt koketeeriva kõnemaneeriga. Tema vanuse juures
mõjus selline olek algul koomiliselt ja siis üha
enam kurvakstegevalt. Sanderil oli tast alati kahju: paistis
välja, et naine tahtis elada, tahtis olla aga ei saanud.
Ümbruskond, vanus, misiganes, olid sundinud teda alla
andma. Mängima teadlikult tola.
Plups, tõmbas Sander viletsa liblikkorgitseriga veel
viletsamal veinil punni pealt ning kallas vedeliku kitsastesse
šampanjaklaasidesse. Siin kohvikus paremaid polnud.
«Palun võtke,» jätkas projektijuht.
«Ja Leena, ole kallis, too prototüüp
siia.»
Kõlinal võtsid inimesed laua pealt pokaalid,
keerutasid neid natuke närvilise moega käes,
mõni tegi ettevaatlikult huuled märjaks. Sander
järgis nende eeskuju ning tõdes, et
järjekordselt on tegemist magusa lurriga. Sellise
veinivaliku surusid peale projektis enamuse moodustavad vanad
naised ning midagi polnud parata. Üldiselt ei joonudki ta
kunagi rohkem kui ühe klaasi -- ja sedagi
viisakusest.
Assistent saabus tagasi kingakarbisuuruse pappkastiga ning
asetas selle ettevaatlikult polüesterlaua keskele. Sander
naeratas tüdinult. Ta ei teadnud päris täpselt,
mis seal sees võiks olla. Ega ausalt, tahtnudki teada.
Miskipärast oli meeli haaranud täielik masendus ning
ta oleks hea meelega karjunud.
«Ma tahaksin karjuda, aga mul pole suud,» sosistas
ta vaevukuuldavalt.
«Ma ei kuulnud?» päris tema kõrval
seisev heledapäine naine.
«Ma mõtlesin, et mis seal sees võiks
olla,» valetas Sander.
«Oh saame näha. Firma küll salastas kogu
värgi aga osadest saab aimu ikka. Ma arvan, et see on mingi
mehaaniline kaan.»
«Mida?»
«Kaan, meditsiiniline kaan.»
«Aha,» kohmas Sander vastuseks.
«Vaikust,» palus projektijuht.
«Tss,» tegi assistent.
«Tõepoolest,» projektijuht kummardas kergelt
Sanderi vestluskaaslase poole. «Nagu mõned on juba
aimanud, oli selle projekti eesmärgiks teha valmis
mehaaniline kaan. See vananenud nimetus on muidugi väga
suur ülekohus meie masinale, sest mehaanilisusest on siin
asi kaugel. Te ju teate kõik tegelikult -- see
siin on moodsa tehnoloogia ja meditsiini tippsaavutus.»
Ta viipas laias kaares käega ning andis Leenale
märku karp avada.
«Aparaat, mis võimaldab imeda inimese kehast
niinimetatud halva vere. Muidugi tehti juba 19. sajandi
lõpul sellega algust, kuid siis olid masinad
räpased, ebaefektiivsed ning kohmakad. Veri
hüübis ja takistas protsessi. See siin on midagi uut.
Kahtlemata, ka teised -- praegu -- on sarnaseid
kaane teinud aga mitte kunagi nii suure kasuteguriga, mitte
kunagi nii täiuslikult loodust imiteerivaid. Selle
imiteerimise eest hoolitsevad Sander Kochi poolt
sünteesitud ensüümid.»
Sander pilgutas häiritult silmi ning tõstis
närvilise liigutusega pokaali teda vahtivate inimeste
poole.
«Vera Lapuhina täiustas aktuaatorit, mis tagab
pideva negatiivse rõhu, et verejooks oleks
ühtlane...» projektijuht jätkas ning nimetas
kõigi osalejate tegevuse. See oli tüütu ja pikk
kohustus, inimesed plaksutasid laisalt ning lõpus ei
viitsinud enam keegi isegi naeratada.
Suud kõverdades kallas Sander oma pokaali sisu kurku.
Väikese seltskonna tagumistest ridadest kadusid
vähemtähtsad tegelased juba suitsunurka ning kogu
ruumis hakkas rahvast kiiresti hõredamaks
jääma.
«Vähki me ei leidnud, aga teil on neerukivid,»
lõpetas projektijuht oma anekdooti. «Ja mees
küsib vastu: Aga kas te kivi alla vaatasite!...
Hahahhaaaa!»
Robinsonid naersid korraks ja väga lühidalt ning
Sander hiilis tasakesi ruumist välja. Trepist üles
kõndides proovis ta mõelda millelegi muule, kui
koosviibimistele, anekdootidele, tööle ning
mehaanilisele kaanile.
«Phh,» istus ta tagasi oma pöördtooli.
«Vaatajad, vaevalt, et minu poolt
hääletaksid.»
Ta ei oleks seda tahtnudki. Vaid selles väikeses ja
umbses ruumis tundis ta end turvaliselt -- seinad
eraldasid ümbritsevatest inimestest, vaid vahel helises
telefon. Enamasti üritas ta ka oma e-maile ignoreerida,
võimalikult harva siit väljas käia,
võimalikult vähe suhelda. Ta ei tahtnud olla mingis
nüris shows ringiaetav pärdik.
«Ei...»
Sander sulges silmad, toetas pea vastu seina ning ujus kuhugi
olemise ja mitteolemise piiri peale. Ta ei suutnud aru saada,
miks ta siin on. Kõik oli kuidagi valesti. Ta tahtis
kohutavalt ära. Ära. Arvuti ning laelambid
surisesid, ruum oli palav, riided kleepusid. Väljas
sõitsid kummide sahinal autod, kostis üksikuid
lausekatkeid. Elu hääled, mis sulasid kokku
taustamüraks, unelauluks, unustuseks.
Telefon helises äkki ja nõudlikult.
Pahaselt puhisedes kraaksatas ta torusse: «Ja!»
Ta jälestas ametiasutuste formaalset nime ja osakonna
teatamist, umbisikulist viisakust. Siin veedetud aja jooksul oli
ta selle asendanud umbisikulise vihkamisega.
«Miks sa vahepeal toru ei võtnud?»
«Ah, meil oli mingi koosistumine.»
«Noh, hakkad nüüd tulema ka või? Vaata,
mis kell on. Ja ära sa ajalehti unusta.»
«Hea küll, kohe tulen,» nõustus Sander
naisega ning katkestas kõne.
Kell oli tõesti juba kolmveerand kuus ning enamik tema
korruse inimestest jalga lasknud. Keegi ei olnud siin
vabatahtlikult kauem, kui nõuti ning nii juhtus sageli,
et juba mõni minut pärast kella viit oli kogu korrus
nagu välja surnud. Nagu kaubamajaalune parkimisplats
südaöösel.
Ta astus koridori, lonkis aeglaselt sekretärilaua poole
ja ei näinud hingelistki. Ei kostnud ühtegi
häält, polnud kuulda mingit müra. Absoluutne,
kumav vaikus ning Sanderil tekkis äkki hirm, et ta on
jäänud siia täiesti üksinda.
«Loll lugu...»
Ajalehed oli sekretär korralikult kokku lapanud ning
kenasti laua nurga peale sättinud. Üldiselt ei olnud
see nii mõeldud, et töötajad endale firma kulul
lehti koju vedasid, kuid Sanderit see eriti ei huvitanud.
Sekretär oli sellest juba aru saanud ning tegi talle alati
päevapaketi enne lahkumist valmis. Mees kahtlustas, et
tegemist oli mingi iroonilise vihjega. Aga ka sellest --
ausalt -- oli talle päris ükskõik.
Ajalehtede kõrval seisis hall pappkarp.
«Hmm.»
Ta surus lehed kaenla alla ning tõstis ettevaatlikult
kastikesel kaane pealt. Seal sees oli väike, vaevalt
sõrmejämedune tume pulk -- kummiotsaga,
imitorudega, ümmarguse nõelja suuga, täpselt
loodud imiteerima kaani. Ainult et mehaaniline, nagu abtronic
või elektrifitseeritud musklisuurendaja. Tema reality
show vigur.
«Te olete silmitsi mehaanilise kaaniga, see vahib teile
pärani silmil pappkastist otsa, teil on vähe aega.
Mida te teete,» karjus Sanderi peas äkki
mängujuhi kile hääl.
«Midagi,» sosistas ta vastuseks.
«See kaan ründab teid, haarab käest,»
jätkas hääl peas kiirenevas tempos.
«Mis siis,» pobises Sander vastuseks.
Võibolla olekski parem, kui tuleks see kaan ning imeks
temast välja halva vere. Hakkaks kastis kõigepealt
kergelt rabelema ning siis suuõõs liiguks.
Kergitaks end üle veere, roomaks, juhtmed ja voolikud taga
lohisemas, käe peale. Torkaks iminapa vastu
randmesooni.
«Tule,» sosistas ta kaanile.
Pole peaaegu üldse valus.
«Kus on mul halb veri?»
Hah! Kõikjal! Kätes, mis on liiga kaua valesid
asju teinud, jalgades, mis on liiga kaua valet teed
kõndinud, peas, mis on liiga kaua valesid mõtteid
mõelnud.
Ja leppinult ning vaguralt laseb Sander kaani nendest
kohtadest imeda. See järab ümmargused jäljed ja
imepisikese torkeava. Pole valu, on vaid kergus sellest, et ta
vabaneb soontes ringlevast halvast. Kaani mustjaspruun keha
pulseerib, sabasse kinnitatud voolikutest niriseb veri
põrandale, loik suureneb ja suureneb, kattes
sekretäriruumi hoolikalt poonitud põranda,
trügides ukse juurde, tõugates end vastu piita.
Tekkinud pöörituses ja vabanemise eufoorias tunneb
Sander, kuidas silme eest kõik hämaraks kisub,
põrandal kumab punakalt veri nagu liiv
päikeseloojangul, ta ei näe enam.
«Kiiresti saabub öö kõrbes...»
Ta ronib kollakashalli kaameli selga, punasetriibulisele
sadulavaibale, ja sõidab karavaniajaja lühikeste
käskivate hüüete saatel aeglaselt minema. Loomad
õõtsuvad pimeduses. Berberi tüdrukud
viipavad. Oh, milline ilu!
|