|
[ Jutt |
Jutulabor: september 2002 |
Uued arvustused ]
| 06.08.2004 00:57:02 |
Artur |
no mingi rajuulme see ilmselt ei ole.
minu arvamust mööda on loo kindlaks plussiks see, et ta pole pikem. no ehk veel pisut lühem oleks veel parem olnud.
päris mõttevabaks ma seda lugu ka ei peaks.
järgmistest detailidest leidsin muude kirjelduste foonil enda jaoks jutu mõtte:
projekti lõpetamise kõnest selgus, et peategelane pole mitte kontorirott vaid teadlane - valmistas/leiutas ensüümid "kaani" jaoks. Ja kuna peategelast mainiti esimesena, siis antud projekti juures juhtiv teadlane.
koos töötanud inimeste omavahelisest vestlusest selgus, et lõpptoodang oli salastatud ja arvatavalt näidatakse vaid mingeid detaile. lõpptoodanguks oletati tehislikult valmistatud aaptegikaani. näidati aga seda, mida peeti väga salastatuks - mida arvati et neile nagu nii ei näidata. Kirjelduse järgi suudab see elukas välja imeda inimesest kogu vere - veri ei hüübi jne.
sellest, et "suur saladus" demonstreeriti ja peategelase kergest ehmatusest nagu oleks ta üksi kontoris (kui ehmatus, siis nagu võiks keegi ikka olla) võib _soovi korral_ teha oletuse, et projektis osalejad tapeti - saladuse säilitamiseks.
nii või naa võiks seda lugu (lõpu põhjal) käsitleda kui lugu:
"no töötan, surm igav ja tüütu. töötan, räägivad, et teeme toredat seadet kaljudesse suurte aukude tegemiseks. näe, valmis saime ja ongi asi mäkke suurte aukude tegemiseks, suur pauk ja võib kaevandama/tunnelit ehitama vms toredat tegema hakata. jalutan, näe meie "kalju augustaja vedeleb nagu niisama koridoris, nupp küljes. vajutaks, vaatab, mis juhtub. ."
et teadlane, kes kramplikult oma töö mõttest kõrvale hiilib ja lõpuks oma teo mõttest kõrvale hiilides enda vaimusünnitisega ära tapab. kogu tegevuse fooniks päevhaaval elatav surmigav ja surmükskõikne elu.
kui need kaks oletust kokku panna, et projektis osalejad tapeti ja peategelase jaoks oligi sellel eesmärgil "kaan" lauale jäätud, saab jutu mõttele lisavarjundi.
milliseid oletusi meeldib kellelgi teha, on oma otsustada.
> kui me lisame olemasolevale reaalsusele midagi oma fantaasiavallast ja vormime selle ilukirjanduslikuks teoseks siis ei ole ju enam tegemist reaalsuse kujutamisega vaid uue loomisega.
Noh, on võimalik ka väita, et reaalsust ei saagi kujutada, kuna igasugune info edasiandmise käigus moondub... Aga kaugele selle väiteg ei jõua. Põhimõtteliselt igasuguse ilukirjanduse puhul "lisatakse midagi fantaasiavallast", kunsti eesmärk ei saagi ilmselt olla ümbritseva realsuse üksühene _jäljendamine_. Küll aga on võimalik ümbritsevat või mõningaid selle elemente _kujutada_ nii, et väheoluline on tagaplaanile jäetud või üldse kõrvale lükatud ning olulist jälle võimendatud.
> lugeja kujundab vastavalt loetule oma ettekujutuse kirjeldatud maailmast/situatsioonist/jne.
> mõttes sellise keskkonna loomine on ju põgenemine reaalsusest...
Selline protsess toimub iga ilukirjandusliku teose puhul, selles pole midagi ulmele ainuomast. On tõsi, et ulme pakub eskapismiks rohkem võimalusi ning ulmelugejate hulgas on eskapiste arvatavasti rohkem (kuigi ma pole selles üldse kindel, kui roosast ollusest nõretavate naistekate lugejate peale näiteks mõtlen). Sellest hoolimata ei saa minu meelest väita, et ulme põhiidee oleks eskapistidele rahulduse pakkumine.
Selgitust, st positiivset definitsiooni "ulmekirjanduse põhiidee osas" ma sulle kahjuks pakkuda ei oska. Arvatavasti ei erine see hüpoteetiline ulmekirjanduse põhiidee kuigivõrd kogu ilukirjanduse "põhiideest" -- vähemalt mina ei tea ühtegi nii põhjapanevat kvalitatiivset erinevust ulme ja üldiselt kogu ilukirjanduse vahel, mis selles kahtlema võiks panna. Ulmekirjandust on kõige lihtsam määratleda kui kirjandust, kus olulises koguses kasutatakse fantastilist elementi -- _milleks_ autor seda aga teeb, kas reaalsusest põgenemise või just selle reaalsuse teravama kujutamise nimel, tuleb ilmselt iga teose puhul eraldi otsustada.
kuna ma postiloendis sf2001 ei ole osalenud siis kahjuks on mulle eelnevad vaidlused teadmata.
kui me lisame olemasolevale reaalsusele midagi oma fantaasiavallast ja vormime selle ilukirjanduslikuks teoseks siis ei ole ju enam tegemist reaalsuse kujutamisega vaid uue loomisega.
lugeja kujundab vastavalt loetule oma ettekujutuse kirjeldatud maailmast/situatsioonist/jne.
mõttes sellise keskkonna loomine on ju põgenemine reaalsusest...
Võimaluse korral paluksin ka selgitust ulmekirjanduse põhiidee suhtes.
| 04.09.2002 15:54:46 |
Veiko |
Algul kutsus mind lugema pealkiri - kõrbeteemaline. Kõrbed sümpatiseerivad mulle üliväga (olen "Düüni" hardunud fänn, ei väsi seda raamatut vist kunagi üha uuesti ja uuesti lugemast). Kuid loo algus oli igav, libistasin pilgu kiirelt üle ja kasutasin kerimismeetodiga lugemist. Keskpaik muutus äkki huvitavaks. Värskendav oli juttu pikkitud anekdoot. Kuid lõpp... Mille poolest see nüüd ulmejutt oli/on? Kui ainus ulmeline element on mehhaaniline(biotehnoloogiline) verekaan, siis sellist lugu veel ulmeks ei loeks. Mina arvan - lugu sattus lihtsalt valesse ajakirja.
Selle küsimuse ümber on postiloendis SF2001 ja mujal aegade jooksul juba väga palju jahutud.
Ulmekirjandus on tõepoolest fantastika, fantastiline kirjandus (asjaolu, et tegelikult igasugune ilukirjandus põhineb autori fantaasial, ei mängi siinkohal rolli). Sellest aga ei tulene, et ulmekirjanduse põhiidee peaks olema põgenemine reaalsusest. Nimelt fantastilise komponendi abil on tihti võimalik reaalsuses eksisteerivaid konflikte veel teravamaks muuta, seega meid ümbritsevat ootamatu nurga alt või siis teose seisukohalt olulisemat võimendades näidata. Arvatavasti oli see plaanis ka Rosenbaumil. Nii on see näiteks maagilise realismi ja "uue romaani" juures, "100 aastat üksildust" jt. Samamoodi kasutatakse seda võtet ka zhanriulmes, näiteks peategelasekujutus Strugatskite "Grad obretshonnõi".
ENEKE-se definitsioon aga on vananenud. See keskendub ainult teadusulmele ehk Science Fictionile (ja tegelikult ka ainult osale teadusulmest). Ulmekirjandusel aga on kolm alamzhanri -- teadusulme, imeulme (Fantasy) ja õuduskirjandus. Segadus tekkis arvatavasti sellest, et algselt oli "ulme" mõeldud tõesti vaid teadusulmet tähendama (nn. ulmekirjandus kitsas tähenduses), kuid keele arengu tulemusena see juba ammu enam nii ei ole.
hmm...
võtame keelewebi abx
ulme - fantastika
fantastiline - ebareaalne, ebatõeline, mõttekujutuslik, unistuslik, ulmeline
fantastika - ulme, ebatõelisega seotud sündmustik; mõttekujutuslik, fantaasiaga seotud aines; kirj ulmekirjandus
ENEKE - ulmekirjandus ehk teaduslik-fantastiline kirjandus käsitleb ilukirjanduslikus vormis teaduse mõeldavaid saavutusi ja nende mõju ühiskonnale.
Igasuguse ilukirjandusliku teose lugemine on põgenemine - selleks teos on ju loodudki et pakkuda/edastada autori nägemust, autori pilgu läbi vaatamist.
Erinev vaatenurk, mis ei ühti lugeja reaalsusega. Kui me aga huvitume ja tunneme rõõmu sellisest kunstlikust reaalsusest, siis kuidas seda nimetada?
> kuna ulmekirjanduse idee on, enamjaolt, põgenemine igapäevaelust, siis on ka täiesti mõistetav mõnede arvustajate pahameel/tugev kriitika.
Ulmekirjanduse põhiidee, kuigi ka seda on väidetud, pole mingil juhul põgenemine igapäevaelust elik eskapism. Pigem võiks öelda, et ulmekirjanduses on eriti oluline teatava realistliku osa olemasolu, kuhu lugeja saaks endale vaimse "pesa" teha. Levinud & kulunud, kuid äärmiselt asjakohane näide on "Enese ees ja järel", kuid näiteks sobiv on ka arvatavasti suurem osa Strugatskite loomingust.
Antud loo puuduseks on selle halli igapäevaelu kui "asja iseeneses" kujutamine, selle kirjeldus nagu peakski olema õigustus jutu kirjutamisele... Minu isikliku arvamuse järele jääb sellest väheks.
| 03.09.2002 12:21:14 |
Meelis |
Jutu kohta eriti sõna ei võta. Aga Taivo Ristile tahtsin ma mainida, et berberi naised EI kanna loori, ega ole ka muul moel näopiirkonnast sisse mässitud. Araablastest naised – jah. Sõltuvalt geograafilisest piirkonnast, kes rohkem, kes vähem. Aga mitte berberi naised.
hästi kirjutatud. väga täpselt on tabatud kontoritöö elu ja olu.
annan plusspunkte piltliku keelekasutuse eest, ajendatuna kontoriroti "äratundmisrõõmust" :)
mõnusalt küüniline realism.
kuna ulmekirjanduse idee on, enamjaolt, põgenemine igapäevaelust, siis on ka täiesti mõistetav mõnede arvustajate pahameel/tugev kriitika.
toimetuselt väga õige otsus see jutt avaldada, hoolimata imede/maagide/kosmoselaevade jne puudumisest.
| 03.09.2002 11:33:37 |
Indrek |
No võis aru saada küll, et pääetegelane ainult kujutas kõrbe ette. ja kui mina silmad kinni paneks ja hakkaks ette kujutama, tuleb samuti Wiiralti "Berberi tüdruk" meelde. kes oli ju igati tasemel chick. Jutt ise on aga igav. Kes kuskil kontoris töötanud, tunneb algusmeeleolud ja -stseenid ära. Aga see kõneleb autorist kui heast dokumentalistist, mitte kirjanikust. Edasi läheb aga väga igavaks, nii et nende sümbolite ja seoste üle ei viitsigi pikalt juurelda. Hall, tuim ja tegevusevaene lugu... nojah, ja nii edasi.
Peategelane tunnistab, et pole kõrbes käinud, ja ainult see asjaolu vabandab, et ta berberi naisi ilu ideaaliks peab. Islami seaduste tõttu ja kaitseks päikese eest on nad pealaest jalatallani riidesse mähitud, mistõttu nende ilu jääb peaaegu kõigi jaoks oletatavaks. Kuuldavasti ei ole nad meie mõistes ka eriti puhtad, sest neil pole vett. Liivaga pesemine pole päris see.
| 03.09.2002 09:38:08 |
Silver Sära |
Mulle see jutt küll sobis. Võib olla seetõtt, et olen ise kontoritöötaja või... Aga Rosenbaumi lugu oleks täitsa tore lugemine ka ilma empaatia olemasoluta. Ulmelise aspekti vähesust ma siin ette heitma ei hakka ja pigem teen komplimendi toimetusele, et nad jutu ikka üles riputasid. "Loomingu" ja "Vikerkaare" tase see pole, nii et vastasel juhul jäänukski lugemata.
Vabandan igaks juhuks austatud autorite ees, kes võivad ennast solvatuna tunda, kuid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võinuks nii selle kui ka kaks eelmist juttu vormistada vabalt ühtseks paketiks pealkirjaga 'Seosetud pildid ja tundekillud' ja saata edasi mõne teistsuguse suunitlusega ajakirja toimetusele. Piirdub ju ulmeline element neis peitusemängu armastava inglikese, neokabalistliku uhhuutamise ja frankensteinliku aadriussikesega...
Kristjani hinnanguga autori kirjaoskusele igati nõus. Tehniliselt oli tekst täiesti loetav. Ainult, et see, mida öelda taheti, läks minust kyll kauge kaarega mööda. Depressioon, elutydimus, halb veri? No ok... so what? Ainus asi, mis sõelale jäi, oligi ehk see, et unzuläinud elu ja "halb veri" olid miskitpidi seostatavad. Nii on näiteks mõnikord pingelisemates olukordades tunne, et soontes voolab krudisev kofeiin ja tyypilise eesti talveilma puhul kahtlustad tavotistumist. Yhesõnaga, mulle see jutt lihtsalt ei meeldinud. Yldmulje oli lõtv ja verevaene.
Mattias, kes põhimõtteliselt on ju täitsa kirjaoskaja inimene, üllatas seekord võika lati alt läbijooksuga. Lugu kosneb hall-masendavate oludetailide mitmele leheküljele laialimääritud vinguvast kirjeldusest, millest ei teki mul kui lugejal muud emotsiooni kui tõdemus, et peategelane on jobu ja vajab ravi ning autor peaks kah paar vaba päeva võtma. Ravi vajava jobu kannatused temast vampiirina elumahla väljaimevas korporatiivses kapitalismis ei paku mulle iseenesest vähimatki huvi, depressiooni on mõtet siis kujutada, kui sel ka mingisugune konkreetne põhjus olemas. Ei suuda ette kujutada, mis seoses võiks abstraktse tõdemus, et kõik läheb sitasti ja hakkab veel sitemini minema, olla kirjanduse aineks. Tõik, et peategelane seejuures vaimset eskapismi harrastab, ei muuda asja paremaks. Lõpp on aga tõeline õnnetus, mis tuletab meelde Lew R. Bergi omaaegse ponnistuse kanepi teemadel, "Kaif" või mis ta oli.
Autor võis küll üritada allegoorilist ning painavat juttu kirjutada, välja tuli aga seekord lame idiootsus.
|
