«Jälle! Jälle on ta siin,»
ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks
sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled,
etteteatamata ja suvaliselt.»
Viuh, väike tume udune kogu kadus.
Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas
ma segasin sind?»
«Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust
hääl.
«Arturruth, ta käis jälle siin.»
Imestasin endamisi, et mu hääl värises.
«Miks?»
«Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?»
Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta
viimati käis?»
«No mingi kaks nädalat tagasi. Piisavalt
lühike aeg, et teda mitte unustada.» Mu hääl
ikka värises.
«Kas ta muud ei tee? Lihtsalt tuleb, on natuke ja
läheb?»
«Jah. Just. Kaua veel? Ma ei jõua teda meelest
veel pühkidagi, kui ta taas ilmutab end. Õhtuti.
Justnagu ta teaks, et õhtuti olen ma kergem
saak.»
«Oled sa teda mujal ka kohanud?» Arturruthi
hääl kõlas nii selgelt, nagu oleks ta mu toas
istunud.
«Ei. Ta tuleb mulle alati koju. Juba mitu kuud kodu-
visiidid. Milline au, ah? Heeh, kuule, ma ei räägi
sinuga rohkem. See ju pole lõpuks sinu mure. Suhtleme,
eks?»
«Okei, kalli-kalli.»
«Musi, you be good. Tšau.»
*
Sügis. Vihm. Rõskus. Piisavalt põhjusi, et
podagra haigeks jääda või lihtsalt ennast
välja lülitada, kuni aprillini. Läts, läts,
läts, tatsasin mööda hämarduvat
Sõpruse puiesteed. Lapsemeelse vallatusega
plädistasin läbi vihmavee lompide. «Huvitav, mida
inimesed praegu teevad?» Arutasin endamisi, vaadates
erinevatesse akendesse. Kavatsesin end õhtul purju juua,
et kohe magama heita, mingeid tüütavaid kummitusi mul
vaja polnud.
Telefon heliseb. Hakkas kohe helisema, kui koduuksest sisse
astusin. «Halloo.»
«No tere, mina siin.»
«Oo, tere. Kuidas kulgeb?» See oli Päka.
«Kuule, ma siin mõtlesin, et mis homme
plaanis?»
«Ei midagi justkui kategooriliselt olulist. Mis
siis?»
«Vaatasin siin ja mõtlesin, et võiks kokku
saada?»
«Mhmh. Ok. Helistan sulle hommikul, ma ei ole täna
võimeline sotsiaalselt vastuvõetaval tasandil
suhtlema. Hakkan nüüd purjutama. Üks pisike
prasnik.»
«Oo, kas ühemehe romantika?»
«Ei. Romantikast, tibuke, jääb üritus
küll kaugele.»
«Okei then, ma ei sega sind, peangi juba netti
kiirustama, bye-bye now.»
«Ok, take care now, bye bye then. Tšau.»
Jah, nii kummaline see on, mõtlesin, kas kõik
tunnevad, nagu keegi neid jälgiks aeg-ajalt? Nagu saatus?
Või nagu keegi, kes tuleb ja ei lahku üksinda.
Kõhe. Kõhe tunne voolas sisse, kui Päka
optimistlik hääl kadus.
*
Hommik oli imeliselt ilus ja ere, eilsest rahvusvahelisest
madalrõhkkonnast polnud jälgegi. Kuldne päike
külvas oma eluandvate kiirtega sügisesele loodusele
energiat, pannes puude lehed kuldselt kiirgama. Helistasin
Päkale ja leppisime kokku, et lõunaks oleme keset
Vabaduse Väljakut. Vabaduse Väljak -- vabadus,
olla vaba, on minu jaoks hindamatu väärtus. Kuid kas
ma olin vaba? Ah, «Viska välja need mõtted oma
peast! Neid ei ole olemas! Naudi elu! Ela! Vaata, kui ilus on
väljas! Mis sa põed mingi ahistava luulu
pärast, keda üleüldsegi pole olemas! Minu
enesehaletsuse kiusav vili! Aitab!» Olin tige enda peale ja
kurjustasin. Otsustasin sel hetkel, et Teda, seda väikest
udust tumedat varju pole enam olemas. «Oh, you made
it!» Oli minu tervitus juurde tõttavale
Päkale.
«Hommikust Pähkel! Kuda kube kärab?» Ta
oli positiivne nagu alati.
«Nooh, ikka edasi ja edasi.»
«Ok, lähme siis ka edasi.»
Tänavad olid täis «kõik --
tormavad -- ei -- tea -- kuhu»
tüüpi inimesi. Vanalinn tundus seetõttu igav.
Võtsin oma seljakoti ja panin tagurpidi selga. «Oot-
oot, las ma panen enne su koti luku ka korralikult kinni.»
Päka haaras mul käest.
«Ahah, tee seda jah, aitäh.» Nii me siis
patseerisime mööda Tallinna vanalinna, kotid tagurpidi
seljas, kontrollisime inimeste tähelepanu. Jõudsime
ühele Toompea platvormidest. «Oh! Kaif!»
Päka ronis äärele. «Vaata, et sa alla ei
käi ja lendu ei tõuse.» Mul oli hirm ta
pärast, üldse ei või ma selliseid asju
jälgida, ilma et mul kanaihu peale ei tuleks. Ja korraga,
mul oli tunne, nagu hõljuksin kusagil eemal, kümnete
meetrite kaugusel, ja jälgisin Päkat, kui ta ukerdades
trikitas nagu krutskiline koolilaps. «Ei! Ära hakka
jälle pihta!» Üritasin endale öelda, aga ei
õnnestunud. Mul oli tunne, et see on viimane pilt mulle
Päkast, kui ta seal Toompea platvormil turnib. Rabasin
kotist fotokaamera ja klõpsutasin paar võtet.
Justkui kindlustuseks, et ta olemas on ja et pärast oleks
tore fotosid vaadata. Pärast, pärast mida? Mul hakkas
jube. Raputasin ennast ja olin häppi, et mitte päeva
ära rikkuda. Palusin Päkat, et ta minust ka ühe
võtte teeks. Tore. Homme läheb Päka Tartusse ja
ma ei näe teda mitte kunagi. Sõnapaar «mitte
kunagi» kõlas kohutavamalt kui mis iganes kunagi
lausutud jubedus. See rebis hinge räbalateks.
*
Istusin kodus kirjutuslaua taga. Tõstsin
kardinaääre üles ja vaatasin välja.
Väljas oli pime, peaaegu tumesinine. Pilved olid kusagilt
välja roomanud. «Mida küll inimesed praegu
teevad?» Vaatasin vastasmaja valgustatud ja
mittevalgustatud akendesse.
Haarasin telefonitoru ja valisin Arturruthi numbri.
«Tere, mina jälle siin. Ega ma sind ei
seganud?»
«Tere-tere, ei seganud. Noh, kuidas on?»
«Rahulik, arvan. Vähemalt siiani pole ma midagi
näinud. Aga ma mõtlesin sellele, kuigi otsustasin,
et aitab. Aitab sellest jamast. Teda, seda, või misiganes
pole olemas ja kõik. Aga see, see Asi, ta ei lase end
üldsegi unustada. Arvan teadvat, mis ta tahab.»
«Miks sa arvad, et ta midagi tahab? Ise ütlesid, et
teda pole olemas. Ei eksisteeri, järelikult.»
«Ma tean. Ega teda polegi olemas, ta eksisteerib ainult
minu jaoks.»
«Arvad?»
«Mhmh. Ja ta on kindla peal väljas. Arvan, et kui
ta järgmine kord näole annab, saab ta ka selle mida
tahab.»
«Mis asja sa ajad? See kõlab jubedalt. Ole
vait!»
«Ahsoo? Minu jaoks see ongi jube. Ta tahab mind. Ta
püüab iga kord märkamatult läheneda. Kui ma
teda ei näe..., kui ma ei näe, kui ta tuleb,
võtab ta mu endaga kaasa. Aga siiani olen ta ikka
avastanud, silmanurgas näen, kuidas ta lähemale
hiilib. Ma pean valvel olema. Ma ei taha veel minna.
Tõsi, alles mingi aeg tagasi soovisin peaaegu seda, et
minema saaks, lõplikult. Aga nüüd mitte, ma ei
ole valmis. Kuid paistab, et keegi vist võttis mu
murdsekundilist soovi kuulda. »
«Kuule, totu oled. Lõpeta ära. Kuhugi ta
sind ei vii. Mine rahulikult magama, võta paar vaba
päeva, sõida kuhugi, ma tulen suga kaasa, kui
tahad.»
«Ei, ei, pole vaja. Sinna kuhu mina lähen, sa tulla
ei taha. Hea küll, ma lõpetan nüüd
ära. Pean omale ööseks tegevust leidma.»
«Oh sind küll. Ma soovitan sul minna hoopis
magama.»
«Okei, okei, vaatan. Mul pole nagunii undki. Ok, you be
good, tšau.»
«Kalli, tšau.»
Istungi oma kirjutuslaua taga. Istun seal kole palju.
Kirjutan, joonistan, kuulan muusikat. Aga muusika ei istu mulle
täna õhtul. Kirjutada ei ole midagi, peas vasardavad
hämarad mõtted. Lugeda ei jaksa. Keerasin end tooli
peal ringi ja jõllitasin oma peegelpilti. «Huvitav,
kas on valus, kui ta tuleb? Aga miks ka mitte?»
Rääkisin oma peegelpildiga. «Tõesti, miks
mitte. Ma ei näe sinus midagi, mis mulle midagi erilist
tähendaks,» ütlesin peegeldusele suures
ümmarguses peeglis. «Tule, kui tahad. Tule, olen
valmis,» laususin ja sulgesin silmad. Ja ta tuli. Ma ei
näinud kui ta kohale jõudis. Tundsin lihtsalt,
kuidas ma püsti tõusin ja minema astusin. Ma isegi
ei hõljunud, vaid kõndisin, omaenda tuttava
kõnnakuga.
Jah, mõtlesin veel, õhtupimeduse saabudes
hiilivad kõlatu nukruse tumedad varjud jultunult
välja ja seavad oma hääletud sammud minu suunas.
Oma viga, kui kaasa lähed. Ei, ei ole oma viga,
väitlesin endaga. Valus. Hetkeks. Juba
möödas.
Avasin silmad. Valge. Oi, kui valge, ma ei näe midagi,
ainult suured sinised liblikad tiirlevad mu ümber.
«Issand, mul on vist väga paha olla.» Sulgesin
uuesti silmad, ma ei mäletanud enam midagi.
Tule, mu ingel, tule.
Tule ja istu mu kõrvale,
tean, Sa ei tule, kuid alati Sa oled,
alati Sa jääd, mu südame --
Sa tulid ja võtsid,
võtsid ja viisid endaga.
Püüan siis täita -- auku, mille
kaevasid.
Täiteks ei muud, kui Sina, Su pilt,
ikka ja jälle mu silme ees, juurdumaks igavest.
Juba Sa oledki koha sisse võtnud...
|