Madala ilupõõsastikuga ümbritsetud üksildase luksusvilla tuled särasid läbi öö. Varjulisel pargirajal seisev mees silmitses maja, libistas pilgu üle veidi eemal paikneva väheldase kosmosekaatrite maandumisplatsi ning astus heledasti valgustatud esiukse suunas.

Uksel seisev teener vaatas umbusklikult pikakasvulist kõhetut võõrast, kes kandis pikka, nägu varjava kapuutsiga kuube.

«Peremehel on külalised,» ütles ta kõrgil toonil. «Vastuvõttu ei ole.»

Võõras heitis teenrile kapuutsiserva alt pilgu, too kummardas otsekui mingi jõu sunnil ning musta kuuega mees astus temast mööda, läbi luksuslikult sisustatud tubade suurde banketisaali. Jäänud seisma ukse kõrvale, kus keegi tema isikule tähelepanu ei pööranud, lasi ta pilgul saalis ringi käia.

Peetav oleng hakkas vaikselt lõppema. Kirju päritoluga seltskond, kelle hulgas leidus nii uusrikkaid, kaupmehi kui lihtsalt kosmosehulkureid ja muid kahtlasi tegelasi, oli hoolsa klaasikummutamisega minetanud juba suurema osa oma energiast. Pika laua ühes otsas istus kahe naise seltsis keegi teistest märgatavalt kainem mees, kelle riietuse järgi võis vabalt ära tunda kaupmehe. Võõras lähenes ja jäi seisma otse tema vastas.

«Tule kaasa!»

Kaupmees tõstis pilgu ning silmitses hetke jooksul võõra mantliga ühtevärvi näojumet, aimamatuid näojooni ja helevalgeid pupillideta silmi.

«Kes sa oled?» küsis ta.

«Tule kaasa!» kordas musta kuuega mees, keeras selja ning suundus väljapääsu poole. Võõrast hoovavale müstilisele jõule alistudes kaupmees tõusis ja lahkus tema kannul.

Nad jäid seisma villa nurga varjus väikese tiigi kaldal.

«Mida sa minust tahad? Ma olen lihtne kaupmees ning mitte just eriti rikas,» ütles kaupmees, kes polnud küll loomult argpüks, kuid tundis ometi selle tundmatu seltsis kummalist kõhedust.

«Sa oled samapalju kaupmees, kui mina olen Linnutee Jumalanna,» ütles võõras õõnsal häälel. «Sa oled Veld Horthy, piraatide luurelaeva kipper.»

Valekaupmehe käsi libises kuue alla, haaras pihku blastri ja tahtis suunata seda võõrale, kuid omaniku tahtele mitte alludes surus käsi relva vastu piraadi enda oimukohta. Musta kuuega võõras jälgis seda ükskõikselt, ainult tema helevalged silmad särasid nagu kask lampi.

Alistunult, tundes, kuidas külm hirm tema südant pigistab, peitis piraat relva. Võõra mustad huuled praotusid taas.

«Ma tõin sulle päästva teate. Kuue tunni pärast saabuvad siia neli Kosmoselegiooni lahingulaeva, mis teie eskaadrit kogu Perifeeriast taga otsivad. Sul on kuus tundi enda päästmiseks.»

Horthy rahunes mõningal määral. Mees, kes tõi sellise teate, olgu ta välimus milline tahes, ei saanud olla vaenlane.

«Piisab sulle tasuks teate eest?» tõmbas piraat taskust ja ulatas võõrale kukru metallmüntidega. Musta kuuega mees heitis selle põlgust väljendava liigutusega tiiki.

«Ma tulen tasu järele siis, kui leian selleks aja olevat,» ütles võõras, astudes paar sammu tagasi.

«Pea! Kes sa oled?»

«Meie järgmisel kohtumisel saad sa seda teada,» võõras tõmbas mantlihõlmad koomale ja haihtus jahmunud piraadi silmade all.

«Oo, surematud jumalad,» pomises Horthy ning puudutas kurjade vaimude peletamiseks kaelas rippuvat talismani.

«Kiirusta!» sosistas õõnes hääl tema ümber.

Juhtunust täielikult toibumata, alles toimunu mõju all olles suundus piraat kuutõbise enesetundega maandumisväljakule, kus seisis tema kosmosekaater. Teel ikka veel aeg-ajalt talismani katsudes jõudis Horthy ilma edasiste vahejuhtumiteta kosmosekaatrisse ning maabus veerand tundi hiljem kaubalaevaks maskeeritud piraadialusel. Talle kaatriangaarist vastu tulnud vahimeestest välja tegemata suundus kipper tüürimehe kajutisse.

«Äratus!» lausus ta endast kümmekond aastat vanemal tüürimehel tekki pealt tõmmates ning kui too istuli tõusis, jätkas ta: «Meeskond jalule ja laev ärasõiduklaariks! Radist las teatab kommodoorile, et kohtume nelja päeva pärast kaksiktähe juures siit kolme valgusaasta kaugusel, varem kokkulepitud kohas.»

«Mis on juhtunud?» küsis piraadilaeva tüürimees Drawc pükse jalga tõmmates.

«Kosmoseleegion!» pahvatas kipper. «Neli lahingulaeva. Vähem kui kuue tunni pärast on nad siin.»

«Neli lahingulaeva,» kordas tüürimees mõtlikult. «Deemonid võtaks, see ületab mitmekordselt meie eskaadri tulejõu.»

Drawc astus kajutiseinal paikneva kontrollekraani ja lülititega varustatud tabloo juurde. Kosmoselaeva tühjas koridoris uilahtas äratussignaal. Oodanud paar minutit, kuni meeskond riietus, lülitas tüürimees sisse sidekommutaatori.

«Motoristid, peamasin soojaks! Piloodid juhtimiskeskusesse! Pootsman ja radist minu juurde!» jagas ta käsklusi. Hetk hiljem sisenesid kaks viimatinimetatut kajutisse. Drawc shšifreeris kiiresti ülejäänud eskaadrile saadetava teate ja ulatas radistile.

«Saada kommodoorile!» käskis ta. Arusaavalt noogutanud radist väljus ning laeva vanemohvitserid jäid omavahele.

«Mis juhtus?» küsis pikk kerekas pootsman Prozec.

«Neli Kosmoseleegioni lahingulaeva,» vastas tüürimees. «Meil tuleb kiiresti ära haihtuda. Sinu ülesandeks on patareitekk. Paari tunni pärast peavad olema maskeeringud kõrvaldatud ja tekk täies lahingukorras.»

«Saab tehtud,» pootsman hiivas end toolilt püsti. Drawc sirutas käe lülitustahvlile ja helistas juhtimiskeskusse.

«Kurss süsteemi äärele! Kui jõuame hüpersiirdeks vajalikku minimaalkaugusse, teatada mulle.»

Seni tühikäigul töötanud peamootori kõrgetooniline undamine katkes ning ennast paigalt rebinud kosmoselaev sööstis eemale planeetidest ja süsteemi keskmes säravast tähest.

Kiirest põgenemisest Kosmoseleegioni lahingulaevade eest oli möödunud neli päeva. Horthy luurelaev tiirles juba teist päeva kokkulepitud kaksiktähe ümber, kuid ülejäänud eskaadrist polnud siiamaani märkigi. Nende saatusest polnud midagi teada ja see sundiski vanemohvitsere viibima peaaegu pidevalt juhtimiskeskuses.

Radist istus, kõrvaklapid peas, sideaparatuuri ees ning jälgis, kuidas raadiopeilingaatori pikk võbelev osuti pidepunkti leidmata mööda ekraani tiirutas. Kipper ja Drawc seisid tema selja taga. Veidi eespool istus puldis mõttesse süvenenud valvepiloot.

«Mitte midagi, kipper,» ütles radist kõrvaklappe peast võttes süüdlaslikult. «Eetris on täielik tühjus.»

«Nad peaksid juba ammu siin olema,» tähendas Horthy ja vandus selle kinnituseks pikalt.

«Oled sa kindel, et nad teate kätte said?» küsis Drawc radistilt.

«Teate kvinteeris lipulaeva radist,» ütles too aparatuuri kohale kummardudes.

«Nad võisid hüpersiirdega ettenähtust kaugemale sattuda,» ütles valvepiloot üle õla. «Selliseid asju on ennegi juhtunud.»

«Siis sattusid nad väga kaugele,» tähendas Drawc, «väljaspoole saatjate sideulatust.»

«Arutage edasi!» kähvas Horthy, kes põgenemisest möödunud päevade jooksul oli muutunud kummaliselt süngeks ja tigedaks. «Kui teil midagi targemat pähe tuleb, teatage ka mulle.»

Omaette midagi habemesse pomisedes väljus kipper juhtimiskeskusest. Tüürimees ja radist vaatasid üllatunult üksteisele otsa.

«On omadega vist veidi segi läinud,» arvas Dwarc.

Horthy avas sedaaegu kaptenikajuti ukse ning tardus lävel paigale. Tugitoolis tema väikese laua ees istus musta kuuega võõras.

«Tule sisse!» kõlas õõnes hääl enne, kui kipper midagi öelda jõudis. «Ja pane uks kinni!»

Alistunult täitis Horthy käsu ning jäi musta kuuega mehe ette seisma.

«Mul on sulle uudis,» ütles too. «Sinu kommodoor on surnud ja ülejäänud eskaader hävitatud. Nad võtsid su hoiatust liiga hilja arvesse ja sattusid lahingulaevadega kokku.»

«Kust sina seda tead?» kähistas Horthy.

«Mina tean kõike,» võõras pöördus ja avas ilma seda puudutamata laual lebava kosmoseatlase. «Võin sulle nõu anda. Sellest rajoonist siit läheb ülehomme läbi relvastamata kaubalaev, mille pardal on kuus tonni iriidiumi. Peale kaubalaeva vallutamist kohtume taas.»

Üksi kajutisse jäänud kipper jõllitas kohta, kus alles hetk tagasi isutus võõras, ning lähenes siis ettevaatlikult lauale. Tähekaardil mustendas mainitud rajooni ümber tume, otsekui põletatud sõõr.

Läitnud lühikese piibu, uuris Horthy tähekaarti põhjalikumalt. Rajoon polnud kaugel, kaks ja pool astronoomilist ühikut, mis isegi tema vanaldasele kosmoselaevale polnud täiskäigul rohkemat kui pool päevateekonda. Kuus tonni iriidiumi oli asi, mille nimel tasus riskida, kuna aga tegemist oli relvastamata kaubalaevaga, siis polnud riski praktiliselt olemaski. Võõra päritolu ei vaevanud antud momendil kipri pead, ilmselt oli tegemist mõne maailmaruumis eksleva rahutu vaimuga, millistest rääkisid kõigi piirkondade astronaudid. Pealegi, kui ta nii kasulikku nõu annab, olgu ta kes tahes, siis võib temaga teha koostööd, peaasi kui see annab tulemusi. Raha ja võim olid ainukesed jumalad, mida kipper Horthy tunnistas selles elu hädadeorus.

Pannud piibu kõrvale, helistas Horthy juhtimiskeskusse ning kutsus tüürimehe enda juurde.

«Eskaader on hukkunud,» ütles ta, kui Drawc astus kajutisse ja võttis koil koduselt istet. «Nad sattusid kosmoseleegioni pihku.»

«Arvad?» Tüürimees polnud öeldus sugugi nii veendunud kui kipper ise.

«Olen selles kindel,» Horthy ei vaevunud oma arvamust põhjendama, vaid lükkas Drawci ette avatud kosmoseatlase. «Arvuta kurss, ülehomme sooritame seal rünnaku.»

«Kellele?»

«Kaubalaev kuue tonni iriidiumiga. Täiesti relvastamata.»

«Kes sulle sellest rääkis?»

«Mul on omad informaatorid,» vastas Horthy üleolevalt. «Mine nüüd kurssi arvutama, aeg pole raiskamiseks.»

«Tüürimees tõusis ja väljus, surunud atlase kaenla alla. Oma kajutis kõrvaldas ta pearaaliga ühendatud harupuldilt katte, kuid selle asemel, et tegeleda kursiarvutustega, helistas ta pootsmanile. Kui too lõpuks kutsungile vastas, käskis Drawc tal enda kajutisse tulla.

«Milles probleem?» tundis Prozec kajutisse astudes huvi. Ta jäi harkisjalu, käed taskus, keset kajutit seisma ning lükkas poolnäritud hambaorgi teise suunurka.

«Tahtsin sinuga kiprist rääkida.»

«Mis seal rääkida, on teine ennast lolliks joonud,» tähendas pootsman võrdlemisi muretult.

«Asi pole nii lihtne,» raputas Drawc pead. «Ta käitub imelikult. Näiteks väitis ta kümme minutit tagasi, et eskaader on hukkunud. Kust ta seda teada võib?»

«Arvab lihtaslt,» ütles Prozec. «Nad oleksid pidanud siia jõudma meiega ühel ajal.» «Kipper vihjab mingitele informaatoritele,» lausus Drawc, «ning kavatseb siit kohe lahkuda, et rünnata üht kaubalaeva.»

«Imelik,» pootsman kibrutas laupa. «Olid nagu teised plaanid, peale seda planeeti pidime Perifeeriast lahkuma ning enne baasi pöördumist tihedama liiklusega trassidel õnne proovima,» ta tegi arupidava pausi ja jätkas: «Muidugi, kui eskaader on tõesti hukkunud, ei tule neist plaanidest midagi välja.»

«Mind huvitab, kust ta kaubalaeva kohta teateid sai,» ütles Drawc mõtlikult.

«Jäta see tema mureks. Kui ta mängureeglite vastu eksib, kõrvaldame ta kaptenikohalt ja jätkame reisi sinu juhtimisel.» Prozec lahkus kajutist, jättes tüürimehe tegelema kursiarvutustega.

Paar tundi hiljem suundus kursi saanud piraadilaev uutele jahimaadele. Ettenähtud ajaks kohale jõudnud, jäi ta ühe väiksema planeedi varju ootama, et kaubalaeva radarid teda enneaegu ei avastaks.

Veidi närviline Horthy seisis peaaegu pidevalt radariekraanide ees, tehes ainult lühikesi vahepause. Ta ei kartnud, et saladuslik võõras oleks talle valetanud, küll aga omaenese valearvestust, mille tõttu ta kaubalaeva tabamiseks paraja aja mööda laseb ja see jõuab minna hüpersiirdesse. Selle vältimiseks tuli ohvrit rünnata küllalt planeetide lähedal, kus valitsevates gravitatsiooniväljades ükski laevakapten ei riskinud viia oma astroplaani hüpersiirdesse.

Laeva pardaaja järgi saabus juba pärastlõuna, kui radaritele ilmus esmakordselt kaubalaeva tähistav hele täpike. Paari tunni pärast, olles ohvri kursi küllaldase täpsusega ära määranud, andis Horthy rünnakukäsu. Maksimaalkiirust arendades sööstis piraadialus kaubalaeva kurssi ära lõikama.

Vähendanud Calmarey Liidu eraldustunnuseid kandvast kaubalaevast paarisaja kilomeetri kaugusel kiirust, asusid piraadid tegutsema. Vööripatareist tulistati hoiatuslask ning raadio teel saadeti nõudmine seisma jääda, mispeale väikesetonnaazhiline kaitsetu kaubalaev alistus. Horthy meeskond ei viitnud asjatult aega: lõiganud plasmapõletiga trümmi välisseintesse augu, paigutasid nad konteinerid iriidiumiga ümber oma laevale ning suundusid kiirustades tähesüsteemi äärele. Kaubalaeva ülejäänud laadung, metsamaterjal, ei pakkunud neile huvi.

Paar päeva hiljem, kui piraadilaev kallaletungi kohast valgusaastate kaugusel järjekordset ohvrit otsides juba teises tähesüsteemis tiirutas, istus kipper Horthy piipu tossutades koos tüürimehe ja pootsmaniga tähekaartide taga ning arutas järgnevat tegevuskava. Tagasi pöörduda veel ei kavatsetud, eduka rünnaku puhul otsustati veel omal käel õnne proovida ja naasta alles pungil täis trümmidega. Selle plaaniga oli nõustunud kogu meeskond, lahkarvamusi esines ainult tegevusplaani üksikasjade suhtes. Drawc, laeva üks kogenumaid ohvitsere, soovitas süsteemis edasi passida, sest kaubalaevad sattusid siia üsna tihti, pootsman arvas paremaks sooritada hulljulge rünnak mõne riigi siseterritooriumis. Horthy, kes ei soovinud otseselt kummagagi neist nõustuda, kuid kellel endal polnud midagi välja pakkuda, läks kompromissile. Ta teatas, et ootavad veel paar päeva süsteemis, aga kui midagi ette ei satu, siis lahkuvad siit.

Tüürimehe ja pootsmani lahkumise järel heitis Horthy pikali ja kui ta uuesti silmad avas, seisis tema koi ees musta kuuega mees.

«Ma tulin tasu järele, kipper Horthy,» kõlas õõnes hääl.

«Ja see oleks?» küsis unesegane piraat istukile tõustes.

«Kolm tilka verd,» kostus vastus.

«Mida?» Jahmunud kipper kargas jalule.

«Kolm tilka verd,» kordas võõras häirimatult ning kuna piraat talle uskumatult otsa jõllitas, lisas: «Sinu elu ja tulevik on minu kätes. Sul pole valikut.»

Horthy astus tahtetult, otsekui košmaarses unenäos, kirjutuslaua juurde ja võtnud sahtlist kitsa teraga pistoda, torkas omale sõrme. Kolm veretilka kukkusid üksteise järel valgele lehele, mis värvus aegamööda mustaks. Võõras peitis lehe.

«Peatse kohutmiseni, kipper Horthy,» nende sõnade lõppedes polnud musta kuuega meest enam kajutis. Piraat vajus tagasi koile, suutmata päris täpselt taibata, mis oli juhtnud.

Sellest, teistele teadmatuks jäänud vahejuhtumist peale ei tundnud meeskond oma kiprit ära. Horthy väljus kajutist haruharva, ei tundnud millegi vastu huvi ega andud meeskonnale ühtegi käsku. Kosmoselaev triivis juba poolteist kuud süsteemi ääremaadel, meeskond demoraliseerus pikast tegevusetusest. Laeval valitses korralagedus, ruhvikaklused, mis olid varem tundmata, võtsid hoogu. Tüürimees Drawc, üks vähestest, kellele vastuhakuhimuline meeskond veel kuuletus, lõi vahel küll veidi korda majja, kuid põhiliselt veetis temagi aega kaardimänguga. Nagu tavaliselt toimus see tema kajutis pootsmani ja vööripatarei sihturi osavõtul. Mängiti vaikides, kõik öeldav oli juba ammuilma ära öeldud, kuni ühel päeval astus kajutisse Horthy ja viskas tüürimehe ette lauale salvestuskasseti.

«See on kurss,» teatas ta lühidalt. «Laev ärasõiduklaariks!»

Kipri ilmumine, eriti aga tema sõnad, mõjusid meestele nagu värske tuulepuhang. Kaardid visati partiid pooleli jättes lauale ja ilma liigsete viivitusteta lahkus kolmik kajutist. Horthy meeleolu see ei parandanud, sest kui väljuv pootsman temast möödus, haaras kipper tal särgi rinnaesisest kinni.

«Kord on laeval käest ära,» ütles ta tigedalt. «Ma loodan, et rohkem seda ei juhtu, muidu jätkad sa tavalise patareimehena.»

Juhtimiskeskuses silmitses Drawc ekraanil sihtpunkti koordinaate.

«Kesktähtede lähedased laevaliinid,» ütles ta mõtlikult enda kõrval seisvale valvepiloodile. «Huvitav, mida ta sealt otsib?»

«Kapten laevas, jumal taevas,» tähendas too õlgu kehitades, mispeale tüürimees muigas.

«Täiskäik antud kursil!» kõlas hetk hiljem käsklus.

Juba paar tundi peale hüpersiirdest väljumist ilmus juhtimiskeskuse radariekraanidele laev, mida Horthy rünnata kavatses. Lähemale jõudes nägi tüürimees, et tegemist on väiksemat tüüpi luksusreiside turismilaevaga. Peale tavapäraseid hoiatuslaske ja nõudmist vastupanuta alistuda saatis Horthy mehed abordaazhirünnakule, öeldes viimase juhtnöörina sõnad:

«Peale laeva tühjendamist ajate kõik reisijad meie tühja kesktrümmi. Samuti kogu meeskonna.»

«Mida sa selle karjaga mõtled peale hakata?» küsis Drawc imestunult, sest kunagi varem polnud nad toiminud säärasel kombel.

«Müün loomulikult orjaturgudele,» vastas Horthy vastikult irvitades. Jahmunud tüürimehele rohkem tähelepanu pööramata lahkus kipper juhtimiskeskusest. Vööripatarei sihtur vaatas talle põlgliku pilguga järele.

«Ei meeldi mulle need kipri viimase aja tujud,» ütles ta. «Ma ei hakanud õnnekütiks mitte sellepärast, et orjaturge kaubaga varustada.»

Hoolimata meeskonna osalisest vastuseisust viis Horthy oma tahtmise läbi ning laev võttis kursi lähimale Bretali sadamale.

Suur vabasadam, mis oli avatud kõikidele kosmoselaevadele, kaasa arvatud ka Punase Tähe piraadialused, kihas vilkast elust. Selles kosmilises Paabelis seisid põkkesõlmedes kõrvuti isegi need laevad, mis tungisid avakosmoses üksteisele hoiatusteta kallale. Horthy, kes oli kaubategemises edukam, kui piraatide pöörastel röövretkedel, leidis oma kaubale kiiresti ostja ning juba mõne tunni pärast tühjenes piraadilaeva trümm sinna suletud inimestest. Bretallastest valvemeeskonna saatel suundus kolonn kuhugi kosmosesadama sügavustesse.

«Ja edasi?» küsis tüürimees, kui rahulolev kipper naasis salongi.

«Lõbutseme väheke ning jätkame samas vaimus,» ütles Horthy. «See on palju mugavam, kui konvoide saatel liikuvaid kaubakaravane rünnata.»

«Sa ei mõtle ometi orjakauplejaks hakata?» väljendus Drawci arvamus selle kohta nii tema toonis kui näoilmes.

«Miks ka mitte?» irvitas Horthy.

«Laevakoosolek ei ole sellega nõus.»

«Mis loeb siin laevakoosolek? Unusta see pehkinud demokraatia. Mina olen kapten, minu otsusest piisab,» kipper pöördus ja lausus üle õla:

«Määra laevale vahimehed ja lase meeskond ülehomme õhtuni vabaks.»

Nende sõnadega Horthy lahkus. Pootsman, kes oli kipri ja tüürimehe vahelist vestlust avatud ukse vahelt pealt kuulanud, astus salongi.

«Kuidas sulle uued ideed meeldivad?» küsis ta kipri sõnadele vihjates.

«Kui ta seda tõesti mõtleb, siis sunnin teda baasi tagasi pöörduma ja lasen ametist vabastada,» ütles Drawc süngelt. Prozec ei öeldnud midagi, ainult noogutas nõusolevalt.

Hilisööl restoranist laevale tagasi pöördunud Drawc kavateses parajasti magama heita, kui uks lahti paisati ja kajutisse hüppas kolmas motorist. Mees leemendas higist ja hingeldas tugevasti otsekui suure erutuse või raske pingutuse järel. Ta silmade rahutu pilk vilas pidevalt ringi.

«Tüürimees, mul on vaja teiega rääkida,» ütles ta.

«Mis juhtus?» Drawc võttis laual vedelevast suitsupakist sigareti ja torkas selle suunurka. Motoristi olekut arvestades paistis jutt tulevat millestki ebatavalisest.

«Ma nägin meie kiprit rääkimas Universumi Deemoniga,» pahvatas motorist.

«Ära soga! Räägi selgelt!» kähvas Drawc sigaretti läites. Ta ei kannatanud, kui teda tüütati mingi arutu lobaga.

«Ta müüs oma hinge Universumi Deemonile ja tahab ka meie hinged maha kaubelda.»

Tüürimees kargas püsti ning haaras motoristil jakirevääridest. Surunud mehe vastu seina, ütles ta aeglaselt:

«Kui ma sinult kohe midagi asjalikku ei kuule, müün sind koos ihu ja hingega antimaailma saatanale.»

«Ka teie olete kambas!» karjus motorist. «Jumalate nimel!»

«Mis siin toimub? Kas poksikohtumine?» katkestas teda märkamatult uksele ilmunud Prozec. Pootsman silmitses kajutisolijaid laia muigega, olles ilmselt veidi kõrgendatud meeleolus.

«Tule sisse!» käskis Drawc pead pööramata. «Ja pane uks lukku!»

Poostman täitis õlgu kehitades käsu. Tüürimees paiskas motoristi jõulise tõukega koikule.

«Räägi kogu oma lugu algusest lõpuni,» ütles ta. «Ja arusaadavalt.»

Segaselt, poetades vahele igasugu vannutusi selle kohta, et kõneleb tõtt, rääkis motorist järgmist. Kõrtsis istudes otsustas ta lõbusas tujus olles õnnitleda kiprit, keda teadis istuvat sama kõrtsi ülakorrusel. Sinna läinud, leidis ta kipri toa ukse irvakil olevat ning sisse piiludes nägi ta Horthyt laua taga istumas koos üleni musta riietatud tumedanahalise võõraga, kelle kummalised helevalged pupillideta silmad särasid nagu väikesed elektripirnid. Samuti oli ta kuulnud võõra viimaseid sõnu:

«Ma sain sinult kolm tilka verd, aga ma tahan saada seda igalt mehelt sinu laeval.»

«Mida sa arvad?» küsis Drawc pootsmanilt, kui motorist lõpetas.

«Mina Universumi Deemonisse ei usu,» ütles Prozec kõhklevalt. «Aga legendide kohaselt tõesti selline välja ja nõuab igalt tema meelevalla alla sattunud isikult kolm tilka verd. See peab toimuma enam-vähem vabatahtlikult, võtab ohvrilt hingejõu ja allutab ta täielikult Universumi Deemonile. Ilma kolme veretilgata pidi olema veel võimalus tema haardest pääsemiseks.»

«Laste muinasjutt,» tähendas tüürimees.

«Ei või teada,» kehitas Prozec äraolevalt õlgu. «Kosmoses on palju sellist, mida ei saa niisama lihtsalt seletada.»

Drawc rebis seinalt kommutaatori mikrofoni.

«Vahivanem minu juurde!» käsutas ta.

Mõned minutid hiljem astus kajutisse uniselt silmi hõõruv vööripatarei sihtur, laeva neljas ohvitser.

«Mis lahti?» küsis ta haigutades.

«Laev ärasõiduklaariks! Poole tunni pärast olgu mehed pardal.»

Kuna vahivanem talle flegmaatiliselt silmi pilgutades otsa vaatas, käratas tüürimees vihaselt:

«Aru ei saanud või? Eluga!»

Sihtur keeras kandadel ringi ja lahkus. Käeviipega saatis Drawc ka motoristi välja.

«Mida sa teha mõtled?» uuris Prozec.

«Baasi tagasi pöörduda. Üks kahest, kas on mõningad mehed lolliks läinud või on tõesti midagi toimumas. Kummalgi juhul pole meil kasulik vabasadamas tolgendada. Võib juhtuda, et meie hingi ei müüda mitte Universumi Deemonile, vaid mõne sõjalaeva ohvitserile.»

«Meeldiv poleks kumbki juhus,» tähendas pootsman.

Jäädes lõpuks üksi, läitis tüürimees järgmise sigareti ja vajus mõttesse. Ta ei võtnud motoristi sõnu küll eriti tõsiselt, pannes need liigse fantaasia ja usklikkuse arvele, kuid, deemonid võtaks, viimasel ajal oli kipriga tõesti midagi lahti. Tema käitumises oli hakanud ilmnema vastuvaidlemist mittesalliv despootlik toon, kuskilt olid ilmunud mingid salapärased informaatorid, kellest tavade vastaselt polnud teistel laevaohvitseridel aimugi. Selle taga võis olla ükskõik mis, kasvõi seesama Universumi Deemon.

«Laev on ärasõiduvalmis ja meeskond pardal,» kandis vahivanem poole tunni pärast uuesti kajutisse ilmudes ette. «Ainult enamus pole ülesannete kõrgusel.»

«Ruhvi välja magama!» käratas Drawc ja küsis seejärel, kus kipper on.

«Mindi ka tema järele. Kümnekonna minuti pärast peaks ta laeval olema.»

Tüürimees tõusis ning suundus juhtimiskeskusse. Mõne minuti pärast tormas sinna ka vihane Horthy.

«Sa omavolitsed, Drawc!» karjus ta. «Mida sa teed?»

«Me lahkume siit otsekohe,» vastas tüürimees pilootidele märku andes. Tühikäigul töötanud mootorite undamine sumbus tasaseks vileks ja kosmoselaev eemaldus aeglaselt sadama põkksõlmest.

«Me ei või lahkuda!» võttis Horthy hääl ohtlikult kõrgeid detsibelle ning tema parem käsi peitus kuue hõlma all. «Mul on vaja...»

«Mind ei huvita, mida sinul vaja on,» katkestas Drawc. «Meil on vaja baasi pöörduda ja seda me ka teeme, isegi kui Universumi Deemon peaks tahtma meid takistada.»

Kipper tõmbas käe koos relvaga hõlma alt välja ja suunas Drawcile, kuid ei jõudnud seda kasutada. Horthy selja taga seisnud Prozec lõi talle välkkiirelt ja tugevalt randme pihta, blaster langes kõlinal põrandale. Pootsman surus kipri lähimale pöördtoolile istuma.

«Keegi teist ei jõua tagasi baasi,» lausus kipper tuhmi häälega, jäädes toolil samasse asendisse nagu Prozeci käte vahelt vabanedes.

«Seda me veel näeme,» ütles Drawc ning käskis pilootidel suurendada kiirust.

Kosmoselaev liikus planeetide vahel kaart sooritades süsteemi keskmest eemale, kui tüürimehe tähelapanu paelus kerge sädelus vasaku parda radari ekraanil. Temas tärkas halb aimus, kunagi varem oli ta ekraanil sellist sädelust näinud ning see ei tõotanud midagi head.

«Teleskoop!» käsutas ta enda kõrval seisvat navigaatorit. Too täitis käsu ja hetke pärast ilmus ekraanile ümbrusest vaevu eristatav tume kosmoselaev. Must laev, mille kerel säras laialisirutatud tiibadega kuldne kotkas.

«Kosmoseleegioni kaaper,» pomises Drawc. «Olgu jumalad meile armulised!»

Ta andis täiskäigu edasi, ehkki teadis, et asjatult. Sellel vanal kosmosekünal polnud võimalik võistelda Kosmoseleegioni kaaperlaevaga, mille võimsad mootorid arendasid palju suuremaid kiiruseid. Samuti ei oleks aidanud patareide koondtulelöök, sest seda tüüpi laevade kuumuskilbid kannatasid sadu kordi tugevamaid energiavooge.

Horthy virgus osavõtmatust olekust ning kargas pilooti kõrvale tõugates juhtpuldi juurde, järsu pöörde sooritanud piraadilaev sööstis otse kaapri suunas. Paisanud kipri rusikahoobiga puldist eemale, viis Drawc laeva tagasi endisele kursile.

«Rammida!» kähises põrandale kukkunud Horthy. «See on ainus võimalus.»

«Kajutisse vahi alla!» käsutas tüürimees Prozecit. «Meeskond, valmistuda ülekoormusteks!»

Drawc istus pilooditoolile juhtpuldi ääres ja kinnitas rihmad. Rammimine, mida pakkus Horthy, polnud sugugi nende ainus väljapääs. Oma karjääri algul ühe kogenud piraadikapteni juhtimise all seigeldes oli Drawc tundma õppinud paremat meetodit. Vaenlane tuli meelitada mõne planeedi juurde ja siseneda atmosfääri ülakihtidesse. Tavaliselt kiirustas vaenlane võimalikku maandumist altpoolt ära lõikama ning siis tuli laskuda järsult allapoole. Purustava kokkupõrke vältimiseks pidi vaenlane veelgi kõrgust vähendama ja planeedi gravitatsioooniväli haaras ta paratamatult oma võimusesse. Tavaliselt juhtus üks kahest: kas tõmbas planeet kosmoselaeva enda poole või hukkus meeskond liiga suure ülekoormuse tõttu. Vaid harval juhul võis mõni eriti osav või õnnesärgis sündinud piloot pääseda sellisest lõksust.

«Kaaper liikus paralleelkursil piraadilaeva kohal. Drawc teadis, et laevade kaptenid astusid harvadel juhtudel lahingusse. Maksti neile ju preemiaid vallutatud piraadilaevade pealt, seepärast läksid enamasti otse abordaazhirünnakule, vältides võimalust mööda neile kasutuid tulevahetusi.

Piraadilaeva mootorid töötasid täiskäigul, planeet lähenes ja selle kujutis täitis kõik ekraanid. Veel veidi ja piraadilaev sisenes atmosfääri hõredatesse ülakihtidesse.

Manööver ei õnnestunud, kaaper jäi endiselt piraadilaeva kohale ning hetk hiljem lõhkesid tagaaetava laeva kere all kaks aatomimürsku. Kaapri kapten nägi piraatide tüürimehe tegevuse läbi. Raadioaparatuurist kostus barbaarse aktsendiga hääl, mis rääkis Punasel Tähel kasutatavas murrakus:

«Alistuge või, Tühjus teid võtaks, surume teid alla tihedatesse kihtidesse, kus kõrbete!»

Drawc langetas pea väsinult istme seljatoele.

«Saada nõustumine,» ütles ta radistile. «Kaotada pole meil enam midagi.»

Samal hetkel kõlas kaptenikajuti poolt metsik karje. See kostus läbi laeva ning seda kuuldes tardusid ka kõigega harjunud piraadis paigale. Nende huuled sosistasid palveid, igaühel selle päästja poole, keda ta uskus.

Kui Drawc veerand tundi hiljem koos laevale tulnud abordaazhikomando juhiga kaptenikajuti ukse avas, polnud kiprit enam seal. Heledal lauaplaadil punetasid ainult kolm veretilka.