|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 1999 |
Uued arvustused ]
Nojah, muidugi võib olla tehnika selles jutus nii kaugele arenenud, et vahemaad läbitakse teiste kiiruste jms, kuid siin jutus ei ole antud mitte ainult sõiduaeg, vaid ka kaugus sihtmärgist ja selle järgi saab arvutada kiiruse, milles tekib ka ebakõla. Ja mu kriitika ei ole suunatud jutu vastu, see meeldis mulle, kuid see väike asi hakkas häirima...
Nii vanu jutte eriti tõesti ei loeta, aga uusi arvustusi loetakse küll.
Kuigi nõustun täielikult Kristjan Sandriga, arvan, et Marilini kriitika on põhjendamatu ja et siin pole autor eksinud.
Pierre Boulle on "Ahvide planeedis" ilusasti selgitanud, et kosmoselendudel ei saa alati sõiduaja järgi öelda, kui kaugel on sihtkoht. Vastupidi, "Ahvide planeedis" kulus mistahes kaugusele sõitmiseks 2 aastat: 1 aasta kiirenduseks, 1 aasta pidurduseks ja vahepealsete hetkede jooksul läbitakse põhiosa teest.
Ega ma küll ei usu, et keegi nii vana jutu arvustust veel lugema hakkaks, aga ehk autor vaatab kunagi ja temale see pigem mõeldud ongi. Niisiis, probleem:
Kaksiktäht kolme valgusaasta kaugusel – nelja päevaga
Iriidiumilastiga tähelaev – kaks ja pool astronoomilist ühikut – pool päevateekonda
Kas siin pole mitte väike ebakõla?
Kolm valgusaastat on 189 717 astronoomilist ühikut, et nelja päevaga nii kaugele jõuda pidi laeva kiirus olema umbkaudu 2,9565×1011 km/h. See on muide väga-väga super-hüper-ülikiire, valguse kiirusest mitusada korda kiirem, kes ei saa numbritest aru.
Aga kaks ja pool astronoomilist ühikut oli sellele ülikiirele laevale poole päeva teekond –seega kiirus pidi olema ümardatult 31 166 222,92 km/h, mis eelmise kiirusega võrreldes on lausa kilpkonnasamm. Algse kiiruse järgi oleks meeskond jõudnud läbida 2,5 astronoomilist ühikut 4,55 sekundiga! Ja siis räägib autor vanast jõuetust laevast…
Ühesõnaga: tähelepanu tuleks pöörata ka loogikale, mis siis et see enamuses juttudes niikuinii puudub ja kui juba tavalugeja (ma ei ole mingi astronoomia- või füüsikateadlane, kaks aastat põhikooli füüsikat kõigest) võib aimata selliseid ebakõlasid…
Pole paha, aga puudu on ambitsioonikusest. Tekst on silmapaistmatu. Lihtsalt üks korralikult tehtud igavuse peletaja.
Teiselt poolt algernonis on nisugust asja samuti tore näha. Enamik seniloetud tekste on olnud just tugevalt eksperimentaalse iseloomuga.
Loodan ainult, et autoril jätkub edaspidi julgust ka vähem profesionaalseid st. meelelahutuslikke tekste kirjutada.
Jamada tõesti ei maksa.
Lugu missugune!
Täiesti vastuvõetav kosmoseseiklus ja mis Vanasse wndasse puutub, siis eks ole inimesed alati oma hingi maha müünud, peaksid nad siis kauges tulevikus teisiti käituma? ;-)
Mehed, mis te jamate!
Üks esimesi korralikke kosmoseoopereid eesti ulmes, ja te nõuate mingit XVII sajandi Kariibi merd. Kindlasti oleks seal Kariibi merel Berg ajaloolise tõe vastu eksinud ja siis oleks kisa pilvini tõusnud...
Mulle isiklikult tuletas antud jutt pisut Margaret Weisi loomingut meelde, ainult et Lew R. Berg on sellest daamist ikka ilgelt parem...
Väärt lugu... loomulikult annaks siin ühtteist siluda, aga selleks tuleks autoriga maha istuda ja jutt sõna-sõnalt läbi arutada. Radikaalseid prohmakaid jutus igatahes pole...
Berg on seni ju ikka tõsist aktsiooniulmet kirjutanud, aga nüüd nende otsa kuidagi hoopis teistmoodi lugu. Mine tea, äkki ongi hr. Berg oma stiili muutnud... aga omades stereotüüpset ettekujutust Bergist ja ühest keskmisest Bergi jutust, ootasin ma siiski kõvasti rohkem aktsiooni ja rohkem pinget. Kahe käega eelpoolkõnelejate poolt, et umbes 17. sajand sobinuks miljööks paremini.
Kuigi olen nõus kõigi jäsemetega eelkõnelejate jutule alla kirjutama ja nõustun täielikult sellega, et süzhee oleks perfektselt sobinud 17. sajandi Kariibi merele, kust ka üsna mitmeid detaile näpatud oli (Bretal - Port Royal jne jne), ei tahaks ma nõustuda Kristjani seisukohaga, et ulmebutafooria kasutamine antud juhul nüüd täiesti põhjendamatu on. Pooled kosmoseooperid on ju ulmebutafooriaga üle valatud mõõga-ja-mantli lood, piraadijutud või geograafilised seiklusjutud. Ja mina küll ei taha, et kosmoseooper kui selline seepärast olemata oleks. Loomulikult on etemad need kosmoseooperid, milles lisaks sellele tavalisele ulmebutafooriale ka mingi selline SF-nõks sees on, mis muul juhul võimaliku 17. sajandi piraadiloo vormi välistab, aga see selleks.
Käesolev tekst kuulub mu meelest Bergi paremate lugude hulka, veidi on siin tunda sellist tiittarlaplikku hõngu, käesolev tekst pole raskepärane ja tuim nagu kahjuks mitmed varasemad Bergi lood, vaid ikka elav sündmustik elus inimestega. Meeldisid veel mitmed detailid, algusstseen jms. Julgus kasutada kosmoseulmele omast instrumentaariumi ning soov fabuleerida. Tunneks sama soovi Marek Simpson ja Veiko Belials!
Aga «Algernoni» parimate tekstide hulka ma seda juttu siiski ei loeks. Üsna hea, aga mitte üks parimaid. Berg (nagu ka Belials ja Simpson) ei valda miskipärast veel seda loomulikkust kirjutamisel, mis on nii omane Kristjan Sanderi, Indrek Hargla ning Tiit Tarlapi loodule. Nende (B-S-B) puhul on ikka nii, et võtan kätte ja kirjutan loo, kuna tahan lugu kirjutada, ja siis on see valmis (ja seetõttu kahjuks ka veidi kunstlik) ning mõtegi selle parandamisest või ümberkirjutamisest on patt, erinevalt Sanderist, Harglast ja Tarlapist, kes kirjutavad lihtsalt seepärast, et kirjutavad. Ja kelle iga kirjapandud tekstijupp või stseenikirjeldus ei pea ilmtingimata äraavaldatud saama. Noh seda viimast haigust nüüd kogu B-S-B kolmik ei põe.
Kokkuvõttes tugev neli sellele loole.
| 23.03.1999 13:45:04 |
Indrek Hargla |
Butafooria osas K.Sanderil kahtlemata õigus - õudussugemetaga 17.sajandi Kariibi mere olustik oleks loo veenvamalt ja põnevamalt välja vedanud.
Taustmaterjale oleks siis tulnud rohkem kasutada (meresõiduajaloost), tööd oleks rohkem tulnud teha ja tulemus oleks olnud veelgi suurepärasem.
Sellest hoolimata pean "Kolme tilka verd" üheks Algernoni parimaks jutuks!
Oli põnevust ja huvitavaid ideearenguid (eriti piraatide ja religiooni teemadel). Lugu hoogne ja lõpplahenduse peale ei tikugi mõtlema. Tasemel seiklusjutt seega ja sellisena hea vaheldus siin lehekülgedel!
Kui veel viriseda...siis piraatide dialoog oli kohati pisut ebausutav ning eriti algupoolel torkasid ka mõned stiilivääratused silma. Kapten reageeris kaks korda deemoni jutu peale liiga emotsionaalselt, mina arvasin, et ta on ikka rohkem külma kühuga. Seega - leian, et vaja oleks pisut rohkem viimistlemist, et hea asi veelgi paremaks teha! Tegelaste nimed olid head, samuti see pol. moodustis, mille nimetus meenutas Kalmari Uniooni.
Mõnus lugu!
Siinkohal on ulmebutafooriat kasutatud täiesti põhjendamatult. Igal asjal olgu oma otstarve ning antud juhul oleks asja suurepäraselt ära ajanud miski 15.-16. sajandi atmosfäär - oleks olnud palju rohkem ja veenvamaid detaile kasutada ja selle tulemusena oleks lugu saanud palju veenvam ning väärtuslikum. Sellisena esindab žanri, millest absoluutselt lugu ei pea - ulmezanri üleviidud tavapõnevike oma.
|
